Viikingite ja põrgu temaatikat ehk 5. Comboluule

Comboluulest saab rohkem lugeda siit.

Ühel kaunil päeval külastasin Laurit, et taas mõni ühine lull kokku klopsida. Olukorrale lisas eksootikat võimalus kuulda lõike noormehe valmivast romaanist ja neelata sõõme vanaaegsest viikingite joogisarvest. 

Avastasime, et põrgu on nii romaanide kui ka lullide jaoks vägagi inspireeriv, mis kajastus ka minu teemas "KERBEROS". Lauri teema "UNISTUSED" oli pisut helgem ja nii oligi hea.

Teeme nii, et täna ma neid segamini ei aja. Olgu pealegi vahelduseks eraldi.
M-L
L

1. "UNISTUSED"

Vaatan öösel taevasse,
see äratab mind ülesse.
Hobu valge, kabjad kullast -
raputab need puhtaks mullast.
Ainukordne ime harv:
särab tema laubal sarv.

Aeg kutsub esile
hetk kõrvus eriline,
tulvil palju ootamatust.
Võimalus pakub lohutust,
kiiresti sinu eest
tuleb ja läheb see.


2. "KERBEROS"

Kolmepäine metsik loom,
verd ja viha täis ta koon.
Leiab põrgu väravast
ta sünget rahu igavest.
Põrgu talle tahab head,
surnu käsi paitab pead.

Kolmepealine Urr,
nähes ootab surm.
Hadese piits paitab,
vere keema aitab.
Urina häälekaja
loob põrgusse raja.

Mõtlesin, et Comboluulet on ikka palju huvitavam teha siis, kui kaasautor erineb stiili poolest sinust nagu Kim Kardashian metshaldjast. Eks suheldagi on huvitavam inimestega, kes pole sinu sarnased. 

Märkmeplokk häid Linkin Parki lugusid täis kirjutatud, asusin buss number 5-ga koduteele.

Kvaliteetluulet, tänavamuusikat ja sõbralikke hollandlasi ehk suve ärasaatmine

Hämar ruum, valgust andmas vaid paar üksikut eredat lambikest. Tapeedina katavad seinu loendamatud ürituste reklaamplakatid. Mituteist noort istuvad vanaaegsetel tugitoolidel, diivanitel ja kokkupandavatel toolidel. Mõni on jalad enda alla kerinud, et mugavam oleks. Mina istun ühel logiseval toolil, minu selja taga kummutil on vanaaegne õmblusmasin ja minu kõrval teisel logiseval toolil istub Mona, kellega koos siia tulnud olemegi. 

Varsti kerkib publiku seast Merca ja asub luuletama. Tema luuletused on võimsad, täis kaunist vastuhakku ja ürgnaiselikku jõudu. Seda on ilus kuulata ja ma olen võlutud. Ka siis, kui lavale tuleb õhtu teine staar Katrin Pärn, kelle luuletused mõnes mõttes Merca omadele vastanduvad. Need on haprad ja sügavad ja mu mõtted ei lase end ka pärast aplausi kohe nende küljest lahti. 

***

Rüütli tänav on rahvast täis. Aset leiab Möku tänavamuusikafestival, kus kuulame andekaid muusikuid ja räägime ühe hollandi noormehega. Täpsemalt uurib ta meilt Tartu ööelu ja baaride kohta ning peab tõdema, et Hollandis käivad asjad üsna samamoodi nagu meil Rüütlis. 

Õhtu lõppeb taaskord Trepis ja sellega saab suvi igati korralikult ära saadetud. 

Jõmpsikad ja tiaarad

Ma ei vaata tööväliselt kuigi palju telesaateid, aga millalgi jäi mulle silma, kuidas telepurki olid üsna võikal moel püütud väikesed lapsed. Täpsemalt öeldes oli tegu saatega "Toddlers and Tiaras", mis kajastab 4-10-aastaste laste iludusvõistlusi. Ja kui ma ütlen iludusvõistlusi, siis ei ole see mingi aww, väike Maimu pani ema kingad jalga ja värvis huuled ära, tahab ka suur olla, vaid neid lapsi tuunitakse üks-ühele samade vahenditega nagu täiskasvanute iludusvõistlustel. Kunstripsmed, parukad, meik, spreipäevitus, kleidid, kontsakingad, kunstküüned... Kuueaastasel. Saates püüti intervjuude abil küll teada saada, miks vanemad seda teevad, aga mind neil igatahes veenda ei õnnestunud. 

Aga miks siis? - Sest "meile meeldib vaadata, kuidas ta laval särab", sest "ma olen uhke, kui teda seal tantsimas näen", sest rahad on mängus, sest mitte just kõige atraktiivsem ema tahab end oma lapse kaudu näidata, sest "mu tütar naudib seda". S**ta ta sul naudib. Ta on kuueaastane. Ta naudib just seda, mis tal rangelt keelatud on (et soeng sassi ei läheks, särk püksist välja ei tuleks vms): hüppamist, jooksmist, teiste kandidaatidega mängimist, muuhulgas ka näiteks söömist. Süüa pole neil seal mahti, sest "ajagraafik on tihe, ega me teda näljas ei hoia, aga aega on kogu aeg vähe". Miks on aega vähe? Sest enne lavale minekut peab ema kuni viimase hetkeni oma väsinud ja näljase lapsega tantsusammud läbi kordama, uue kihi põsepuna panema ja peegli ees erinevaid ilmeid harjutama.

Ühel olid hästi tundlikud juuksed ja siis ta nuttis alati, kui talle neid kolossaalseid juuksetorne pähe püstitati. Ühele ei meeldinud kõrvarõngaid kanda (nojah, võib-olla sellepärast, et ta oli kõigest kuueaastane) ja kuna tema (ilmselt juba beebieas) tehtud kõrvaaugud hakkasid tasapisi kinni kasvama, tuli rõngad üsna valusana näival moel läbi kõrvade pressida. Noh, et ikka ilusam vaadata oleks. 

Võib-olla teen asjast liiga suure numbri. Lihtsalt mulle tundub kuidagi valena see, kui laps, kes vaevu lugeda oskab, ütleb, et tema lemmikosa päevast on hetk, kui saab oma silmalaugude külge liimitud ripsmed ära võtta. 

 Ma ei tea, selline lapsepõlv näib justkui normaalsem:

Sa tead, et oled üle töötanud, kui hakkad tartu.peatus.ee lehe peatuseotsingu lahtrisse oma Gmaili parooli kirjutama...

Kui naistel on morsipidu

"Pole olemas halvasti tehtud toitu. On vaid liiga vähe ketšupit"

K on minu parim sõbranna ajast, kui 10. klassi alguses kohtusime ja üks meist oma pea loodusklassi seenepraktikal vastu üht saatanlikku rippuvat lillepotti ära lõi. Sellest saab varsti seitse aastat ja see oli äärmiselt elamusterohke ja kohati kummalise sõpruse algus. 

Eile oli K-l sünnipäev, mida tähistasime seekord vaid naistega. Kümme daami, üks maailma parim kook, üks "Vallatu Alias" ja null alkoholi.

Ilmselgelt ei jää ükski aasta blogiõnnitluseta, seega palju õnne ka siit, kasspeake!

Annelinna astrid

Pole midagi paremat, kui tuppa vahelduseks elus lilled tuua. 

Maxima eest lilleletitädilt ostetud, tädi rahulolev ja toal hoopis värskem väljanägemine :)

Mikrorõõmud

* Kirjad, mis algavad sõnadega "Hea autor!"

* Kiri vanaemalt või healt sõbralt/sõbrannalt

* Kui arstitudengist sõbranna su sõrmest viimaks ometi selle sügaval pesitseva pinnu kätte saab. Ausõna, pagana pinnud, kas ma olen inimene või lihvimismasin?

* Pärast koduta loomade varjupaiga heakorrapäeva koju minna

* Ärgata, vaadata kella ja tõdeda, et ametliku äratuseni on veel mitu tundi

* Kui sulle pakutakse ootamatul moel küüti nagu mootorratta tagaistmel või jalgratta pakiraamil

* Vihmasaju saatel magama jääda

* Kui oled veetnud päeva kõige ebamugavamate kontsakingadega maailmas, oled nendega käinud kilomeetreid ja tunned iga sammuga, kuidas terav õmblus lihasse sisse soonib. Peatud vaid hetkeks bussipeatuse pingil, et kahjustused üle vaadata, ehmud, kui näed oma vereleküntud varbakesi, kuid midagi pole parata, koju peab saama. Sind motiveerib seda piinarikast teekonda võimalikult kiiresti marssima vaid teadmine, et millalgi jõuab kätte kingade jalastvõtmise aeg. Ja see hetk, kui sa viimaks koduuksest sisse jõuad ja mõrvarlikud jalavarjud jalast viskad...

* Kohtuda juhuslikult tänaval inimesega, keda ammu näinud pole

* Duši all täpselt sobiva temperatuuriga vee leidmine (Mu puhul umbes 7 kraadi enne seda, kui juba mingi astme põletushaavad võiks tekkida)

* Väljateenitud kiitus

* Vaba kahene pink linnaliinibussis, kui sõita tuleb pool tundi

* Kui su lemmikkaubal on soodushind

* Suveööl rattaga sõita ja muusikat kuulata

* Vahetult pärast tõlketöö või mõne pika koduülesande ära saatmist või eksamiruumist pärast lihtsaks osutunud eksamit välja astuda

* Kui jääd mingi oma kirjutatud asjaga rahule

* Pärast metsikut janu lõpuks veeni jõudmine

* Kui arvad, et kommipakk on ammu tühjaks saanud, kuid leiad pakki ära viskama hakates veel 2-3 maiuspala, mis end kotipõhja voltide vahele peitnud olid.

* Heas seltskonnas kinos käimine. Kui seda piisavalt harva teha, tundub kõik selle juures eriline, iseäranis kino lõhn.

* Suvel mere ääres käimine. Tuul, lained, kivid, vetikad, kajakad, vastaskallast pole näha...

* Pärast pikka ja väsitavat reisi oma voodis magada

* Kui foorituli läheb just siis roheliseks, kui üle tee hakkad minema

* Hea soeng, ilma et selleks midagi erilist tegema peaksid

* Kui leiad üles millegi, mis on pikka aega kadunud olnud

* Kui ei julge kellelegi mingit ettepanekut teha ja see inimene loeb su mõtteid ning esitab sulle ise selle ettepaneku.

* Vanaema juures kollast ajakirjandust lugeda

* Kui kellegi koer või kass sulle külas ise sülle ronib

* Teha midagi, mida sinust poleks arvatud


Neid asju on veel. 
Juba neile mõeldes hakkab hea. 

Kuidas päev võimalikult kiiresti mööda saata?

- Tõlgi. 

Ehk see moment, kui alustad tööga kell üheksa hommikul ja tõused esimest korda kirjutuslaua tagant siis, kui kell on täiesti märkamatult saanud seitse õhtul. Kell oli üheksa. Ja nüüd on kell seitse. 

Sa teed omale potitäie tähestikusuppi. Magad pool tundi. Ja istud ilma mingisuguse sisemise võitluseta jälle laua taha. Su silmad valutavad, sa ei vasta kõnedele ega kirjadele ja oled ülejäänud ühiskonna eest terveks päevaks oma tuppa peitunud. Aga sa tunned, et sellel, mida teed, on reaalne väärtus ja see on inimestele vajalik.

See on kirjeldamatult hea tunne. 

Homme kirjutan veel headest tunnetest. 

Velotamine versus linnaliinibuss

FÜÜSILINE VORM

Jalgrattasõiduga on otseselt võimalik oma füüsilist vormi parandada. Sõitmine annab juba iseenesest lihastele tööd, aga mitte ainult. Kui elad kortermajas ja hoiad ratast esikus, tuleb enne teekonda ratas treppidest alla kanda ja hiljem uuesti üles, seegi on päris korralik trenn, kui seda iga päev teha. Lisaks mõjub rattasõit kasulikult südamele. Bussiga sõites saad ehk mõnikord vaid vanemate daamidega istekohtade pärast võidelda, kuid ma kahtlen, et keegi seda oma füüsilise vormi tuntavaks parandamiseks regulaarselt teeks (see oleks ühiskonna jaoks päris murettekitav). Muidugi võib ju öelda, et pool tundi bussis seismine on ka teatud sorti trenn – ja ma tean hästi seda tunnet, kui raske on rahvast pilgeni täis bussis vaid mõlema jala suurtel varvastel seista. Ekstreemsustesse laskumata aga tundub, et selles kategoorias võidab velotamine.

HIGI

Võtame siinkohal kaks ekstreemset juhtumit: pikk jalgrattasõit vs. rahvast täis buss. Pikalt jalgrattaga sõites oled enda higiga kaetud. Rahvast täis bussis oled kellegi teise higiga kaetud. Ma vist valiksin pigem esimese variandi. Ilma ekstreemsusteta tundub olukord suhteliselt võrdne, vähemalt minusuguste jaoks, kelle sõitvast rattast inimesed ka vahel edukalt mööda sörgivad :D Velo.

RAHA

Jalgratas nõuab harva mõnda ühekordset investeeringut, üldiselt on sellega ringi kulgemine tasuta. Bussisõit nõuab ikka korralikult seda va rahapoissi. Velo.

RIIETUS

Rattaga sõites pole kuigi mõistlik väga lühikest seelikut kanda. Natuke pikema seelikuga saab hakkama, kui kasutada kunagi seal Facebooki Virginia Woolfi feministide grupis õpetatud tehnikat, mis sisaldab endas seeliku patsikummiga paigale fikseerimises. (Huvilistele võin selle video saata.) Platvormkinga tald võib kodarate vahele kinni jääda ja sa võid pea vastu lenkse ära lüüa, mis on äärmiselt piinlik (been there), nii et madalad jalanõud on soovituslikumad. Kui suundud mõnele banketile või lähed teatrisse, siis võib rattale sobilik rõivastus röövida paraja annuse glamuuri, nii et bussiga sõites on riietumisvõimalused kahtlemata avaramad. Buss.

SOENG

      Hea õnne korral jääb pärast bussisõitu alles vähemalt aimdus sellest, milliseks sa oma juuksed hommikul konstrueerisid. Rattaga sõites pigem mitte. Buss.

      SÖÖK

      Ratta peal on raskem süüa kui bussis. Õunaga saaks vast hakkama, aga kartulisalatiga mitte nii väga. Buss.

PLANEET MAA
      on tänulikum, kui sõidad jalgrattaga. Velo.

      MUUSIKA

      Rattaga sõites kuulad enda muusikat. Bussiga sõites kuulad tihti veel 3-4 inimese muusikat, mis tähendab, et segunevad Rammstein, One Direction, Ellie Goulding ja paaniflöödid. Mulle meeldivad Serj Tankian, Scars on Broadway, Lana del Rey, Alice in Chains ja Marilyn Manson, nii et selle koha pealt sõidan parem rattaga. Velo.

      PAGAS

      Kui su rattal pole pakiraami, siis ei saa sa lõpmata palju asju endaga kaasa võtta. Bussile uha peale, palju kulub ja kätte mahub, muidugi võivad kaasbussilased su poole toa kaasavõtmise suhtes vahel mõningast frustratsiooni välja näidata. Buss.

      KIIRUS

      Umbes sama, arvestades bussi ootamise aega, peatustes peatumisi ja seda, et buss ei vii alati täpselt õigesse sihtkohta, vaid sinna tuleb veel jalgsi edasi minna. Jäägem aga siiski selle teooriaga linna piiridesse. Üldiselt tundub, et mida väiksem on distants, seda kiiremini saab kohale rattaga ja mida pikem, seda kiirem on buss. Ma ütleks, et on mitmeid erandlikke juhtumeid ja kriteeriume, mida arvestada (näiteks see, kui oled väga aeglane jalgrattur), aga olukord tundub siinkohal suhteliselt võrdne.

      MOBIILSUS

      Vahel on vaja öösiti kuhugi sõita või kusagilt tagasi saada. Rattaga pääseb liiklema igal kellaajal, bussid enam pärast 00-i millegipärast ei sõida. Nii mõnigi kord annab ratas transpordivahendina rohkem vabadust, aga:

teisalt, kui arvestada ilmastikku, siis bussid sõidavad ka talvel, vihma, jää ja pakasega, tingimustes, kus rattaga sõitmine ilmselt nii vahvana ei tundu. Seega ütleks, et mobiilsuse seisukohalt on asi võrdne.

      MEELERAHU

      Rattaga on see oht, et pätid võivad selle ära varastada. Muidugi võidakse ka buss varastada, aga tõenäoliselt see sind nii palju ei mõjutaks kui su isikliku armsa ratta varastamine. Buss.

      Ennäe, kiire kalkulatsioon näitab, et jalgratas ja linnaliinibuss on võrdsed liiklemisvahendid, mille valimisel tuleks lähtuda mingil kindlal hetkel olulistest aspektidest, nagu vajadus hea välja näha, öösel kell 3 linna teisest otsast koju pääseda, raha kokku hoida või oma tervist parandada. 

Ohutut liiklemist!

MTÜ AUH Toetuskeskuse kogumisüritusele!

Tegu on üritusega, mille raames kogutakse koduta loomade varjupaikadele ja turvakodudele toitu ja vajaminevaid esemeid. Vajatakse näiteks kaela- ja jalutusrihmu, tekke, klaasipuhastusvahendeid, transpordibokse, kuivtoitu, mänguasju ja palju muud. Täieliku nimekirja vajaminevatest asjadest ja lisainfot ürituse kohta saab siit: 

https://www.facebook.com/events/815849641789236/?fref=ts

See üllas ettevõtmine leiab aset juba homme, 17. augustil kell 15.00-17.00 Lõunakeskuse 3. sissepääsu juures. Lähme koos!

Miks sa nõiaga räägid?

Üks minu ametitest näeb ette palju võõraste inimestega suhtlemist. Keegi läheb ära, järgmine tuleb asemele ja kõigiga on vaja rääkida. Paraku toob selline asi endaga vahel kaasa hetki, kui inimesed ei tundu kuigi armastusväärsed.

Eile rääkisin ühe vanema prouaga. Tal olid mustad juuksed, mis sobinuks ideaalselt mõnele koduta varesele pesaks; ka kõik muu tema välimuse juures oli tähelepanuväärne, alustades tumepunaseks värvitud kulliküüntest ja lõpetades tema vanuses naise kohta eeskujulikult saleda figuuriga. Ta ei rääkinud palju, aga siiski piisavalt, et igaüks saaks aru, et tegu on igati asjaliku ja sümpaatse inimesega.

Kohe pärast naise lahkumist tuli minu juurde ülikonnas vanem mees, kellega leidis – pärast lühikest sissejuhatust – aset järgmine dialoog:

Mees: Muide, kas teadsid, et see naine, kellega sa enne rääkisid, oli nõid?

Mina: Oo, päris huvitav

Mees: Kahetsed ka nüüd?

Mina: Mida?

Mees: No et sa temaga rääkisid.

Mina: Ma räägin kõigiga, see käib mu töö juurde.

„Nojaa, aga ikkagi nõid,“ ütles mees, ja tegi grimassi.

Esiteks tekkis kohe õigustatud küsimus – mitmendas sajandis me elame?

Teiseks, kes paneb paika selle, et nõiaga rääkimine on kuidagi halvem kui arsti, juristi või postiljoniga rääkimine? Kas inimese väärtuse üle saab otsustada selle järgi, mida ta enda ära elatamiseks teeb? Mõnel juhul küll. Kui inimene on palgamõrvar, tähendab see, et ta ei hinda kuigivõrd teiste inimeste elu ja õigust sellele. Kui inimene müüb raha teenimiseks oma keha, vähendab see ta väärtust selles mõttes, et ta pole enam ise väärtus, vaid midagi, mida igaüks saab endale kaubana osta. Headus on samuti väärtus ja kui keegi teeb pidevalt tahtlikult kurja, siis on selline inimene vähem väärtuslik kui selline, kes teeb head. Ehk siis ma arvan kokkuvõtteks, et inimeste väärtuse üle peaks otsustama ainult mingid sisemised omadused, mitte see, millega ta elatist teenib või kuidas avalikkus teatud stereotüüpidesse suhtub.

Lihtne on hukka mõista asju, millesse sa ei usu. Mõne jaoks on juba see, kui keegi temast olulisel määral erineb, piisav põhjus, et teda maha kanda. Nõid on midagi hoopis teistsugust kui vetelpäästja, samamoodi nagu taimetoitlane seisab 180-kraadisel skaalal vastakuti omnivooriga. Inimesed on tihti ebakindlad, mõeldes, et kui keegi minust nii radikaalselt erineb, siis kas on mingi võimalus, et m i n a teen midagi valesti? Miks on kõik äkki hakanud ratastega sõitma, miks neid pagana veganeid aina juurde tekib ja miks on olemas inimesed, kes suhtlevad surnutega? Kas mina eksin või eksivad nemad, mõtlevad ebakindlad inimesed tihti, ja otsustavad oma enesekindluse tõstmiseks viimaks, et ju ilmselt eksivad ikka nemad. Enesekindlus ei tõuse aga niisama lihtsalt. Seega, lähtudes põhimõttest, mida rohkem, seda uhkem, kuulutavad ebakindlad inimesed kõike endast erinevat aktsepteerimatuks, mil iganes võimalik. „JU ILMSELT EKSITE IKKA TEIE,“ rõhutavad ebakindlad inimesed ja see annab neile jõudu. Inimesed otsivad ja saavad jõudu ka üksteiselt, moodustades niimoodi enamuse vähemuse vastu.

Enamust on alati rohkem. Aga enamusel pole alati õigus. 

Kruvi müsteerium

Eelmisel sügisel ostsin omale koti. Loendamatutel põhjustel, mida üles lugedes läheks enne issanda päike looja, sai see mu lemmikuks. Pärast paarikuulist kasutamist ja üürikesi õnnehetki oma vapustava kotiga juhtus äärmiselt kahetsusväärne lugu. Kott läks katki. Täpsemalt öeldes kadus ära imetilluke kruvi, mis hoidis koos koti metallist kinnitust - seda, tänu millele kotti turvaliselt sulgeda sai. Teine kinnituskohta koos hoidev kruvi püsis ustavalt oma kohal, aga see ei parandanud kuigi palju tema mitte nii ustava kamraadi kadumisest tingitud tühimikku.

Algas mitu kuud väldanud missioon, leidmaks piisavalt väike kruvi, et kinnitus ära parandada. Koduses tööriistakapis oli sadu kruvisid, aga mitte ükski ei olnud piisavalt tilluke, et va kotile sobida. Tööriistapoodides selliseid glamuurseid tillukesi kruvisid ei leidunud.

Nüüdseks oli kruvi kadumisest möödas juba peaaegu aasta. Olin ajapikku juba harjunud oma logiseva kotiga, mõeldes aeg-ajalt ka alternatiivsete lahenduste, näiteks kinnituse kinniliimimise peale. Talupojamõistus aga kinnitas, et mitte ükski liim pole piisavalt tugev, et metalli kunstnaha külge liimida.

Paar nädalat tagasi ostsin omale Shust uued kingad. Nüüdseks on neist saanud minu lemmikud. Üldiselt püüan neid hoida ja siiani olen nendega kokku käinud vaid kolm korda. Üleeile käisin nendega linnas. Kui neid eile puhastama hakkasin, märkasin, et talla alla on kinni jäänud kaks väikest kivikest. Koukisin need kivikesed talla seest välja ja tuli välja, et üks neist ei ole mitte kivi, vaid

kruvi. Imepisike. Veidi muljuda saanud. Pronksivärvi. 

What if...mõtlesin

See oli täpselt seesama kruvi, mis mul peaaegu aasta otsa kadunud oli olnud.

Rubriigist "Veidrad äratundmishetked" ehk mis on ühist toiduvalmistamisel ja sünnitusel

[Mitte, et teaksin, mida sünnitamine endast tervikliku protsessina kujutab, järgnevalt on toiduvalmistamise ja sünnituse võrdluses esitatud vaid üks väike, silmaga nähtav ühine omadus täiesti subjektiivse käsitluse järgi.]

Ma ei tea, kui paljudele see just äratundmisrõõmu pakub, aga picture this: Sa oled köögis ja teed süüa. See võib olla mõne seltskondliku õhtu jaoks või enne filmi vaatamist parima sõbraga, aga sa oled köögis ja sind on kas olude sunnil või sinu vabast tahtest pandud kokkama. Võimalik, et hakid dipikastmes vannitamiseks porgandeid või valmistad lavaširulle, aga igatahes tähendab see, et suunad oma peamise tähelepanu toiduga seotud aspektidele. 

Ja siis, mingil hetkel saad valmis. Uhkusest pakataval ilmel saad murdosa sekundi vältel imetleda taldrikule kuhjatud rulle, palle, kettaid, tükke, sektoreid, laaste või mida iganes sinna produtseerinud oled. Pingutus on läbi. Valmis.

Aga terve selle aja on kullina su tegevust jälginud keegi, kelle huvides on, et asjaga võimalikult kiiresti maha saaksid. Ja niipea, kui viimane porgandijupp on taldrikut puudutanud, haarab kellegi ahne käsi su meistriteose ja viib selle minema. Too käsi viib selle köögist tarbimiseks elutuppa või paneb lauale, kus teised sarnased vaagnad juba ootavad, aga peaasi - su töö tulemus eraldatakse sinust mõneks ajaks. 

Nagu siis, kui mõned lapsed vahetult pärast sünnitust tervise kontrollimiseks ema juurest eemale viiakse. Muidugi on laps ja porgand väga erinevad asjad, aga mingil väga algsel, inimkaugel, puhtemotsioonitul objektiivsel tasandil tundsin eile nende kahe olukorra vahelist sarnasust. 

PS! Kui keegi teab häid ja loomasõbralikke lavaširetsepte, kirjutage mulle!

Foto: naminami.ee

Täna öösel kõik supertäiskuud vaatama!

http://forte.delfi.ee/news/kosmos/tana-oosel-korgub-taevas-voimas-supertaiskuu.d?id=69512927

Asukohtadest soovitan näiteks Eedeni silda, mis on kuust vähemalt siiani küll väga head ülevaadet võimaldanud. Üüratu täiskuu, mis oma valgust ka Emajõele jagab, on väärt vaatlemist. 

Mina lähen.

Kuidas pälvida kaaslaste imetlus vaid mõne lausega

Hommik. Avan just silmad, kui kuulen oma kodumaja ees rääkimas 8-aastast naabripoissi Matit oma sõpruskonna - ühe tüdruku ja ühe poisiga. Teemaks on saavutused ja igaüks püüab teist mõne uskumatu looga üle trumbata. Stiilinäiteid:

Sõber: "Jah, ja siis ma nägin ükskord, kuidas batuudil hüppas üks hästi paks naine ja siis batuudist hüppas ta läbi!!! Nagu batuut läks pooleks täiesti."

Teised: "Oooooooooooooh!"

Mati: Ma olin Oti sünnipäeval ükskord ja siis ma oksendasin täiega! Jõin seal limonaadi terve liitri ja siis hakkasingi oksendama, kõik kohad täis!

(Teised vaikivad ja vaatavad imetlevalt Oti poole.)

Paar aastat hiljem räägivad nad endast üldjoontes sarnaseid kiidulugusid, kuid siis ei ole see enam limonaad, mis neid nii tähtsaks muudab...

12 märki sellest, et võiksid mõnikord olla sotsiaalsem

Nimekirjade tegemist ma armastan. Probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise suunas.
Kaas-ambiverdid, paranegem koos!

1. Isegi grupi inimestega reisile minnes võtad raamatu(d) kaasa. Teoste hulk ja paksus sõltub reisi kestusest.

2. Sa ei istu linnaliinibussis kunagi ise kellegi kõrvale. Isegi kui oled see imelik töll, kes alati üksinda bussis seisab, kui kõik teised on end istmetele sõbralikult kõrvuti sättinud. Oled õnne tipul, kui avastad tühja kahekohalise pingi...kuniks see lillelise kleidi ja massiivsete Maxima kilekottidega tädi just sinu kõrvale maandub.

3. Sa ei küsi võõrastelt teed, kui oled eksinud. Ennem jõuad otsaga Hongkongi.

4. Sa ei vasta vahel kohe kõnedele ega sõnumitele, vaid kontakteerud sind vajanud isikuga endale sobival hetkel. See ei tähenda aga sugugi, et iga kord, kui sind pole võimalik kätte saada, tegeleksid teadliku ignoreerimisega.

5. Ütled, et teed midagi üliolulist, nagu õpid või teed tööd, kui tegelikult tahad mõnda aega lihtsalt üksinda:

• "Poissmeest", "Plain Jane'i" või "Family Guy'd" vaadata
• Süüa ja oma toitu mitte kellegagi jagada
• Lebada voodis, kuulata muusikat ja end kõiksugustesse huvitavatesse stsenaariumidesse mõelda
• Tegeleda 6. punktis mainitud tegevustega

6. Su lemmikhobi on läbinisti introvertne, nagu kirjutamine, lugemine, maalimine või mediteerimine.

7. Sulle meeldib pigem veeta aega kellegagi kahekesi kui suures seltskonnas.

8. Kui su neli parimat sõpra viibivad linnast eemal, on üsna raske kedagi kohtumiseks leida.

9. Sa tunned end üksinda rõivapoes ebakindlalt, kartes, et müüja võib sinuga rääkima tulla. See on üks põhjustest, miks. sa. ei. šoppa. Kui sellest just sinu elu ei sõltu.

10. Rannas valid alati koha, mis on teistest inimestest võimalikult eemal.

11. Sul on oma muusikat produtseeriva masina lugude esitusjärjekord peas. Ka siis, kui neid on üle kahesaja. Olgu jumal tänatud shuffle'i eest!

12. Su lemmikud koolitunnid on alati olnud need, kus on võimalikult vähe õpilasi. Elagu magistrantuur ja tema kümme-inimest-loengus-kursused!

Selle kõige kohta käib üks hea lause: „Kui tunned millegi ees hirmu, peaksid seda kindlasti tegema.“

Räägi inimestega. Sunni end suhtlema, pane end meelega olukordadesse, mis alguses ebameeldivad tunduvad. Astu mugavustsoonist välja.

Sotsiaalsust saab harjutada. 

Foto: www.ostrichheadinsand.com

Puhtad inimesed

Täiesti puhtad. Huvitav, kui palju neid on?

Ja ma ei mõtle siinkohal praegu mingit moraalset või kõlbelist puhtust. Pean hoopis silmas puhtust, mis saavutatakse siis, kui inimene on täielikult välja kujunenud. Isiksus. Ajab järge peaasjalikult ainult endale aastate jooksul oluliseks saanud põhimõtete süsteemi niidijuppi kasutades. Huvitav, kas see on üldse võimalik? Et ei esine mitte mingisuguseid kõrvalekaldeid sellest, kelleks end peame? Kelleks meie tuttavad on harjunud meid pidama?

Ilmselt tunnevad paljud inimesi, kes ütlevad üht, kuid käituvad vastupidiselt. See on igati inimlik, sest inimestel on kombeks mõelda, mõtetel on aga kombeks ajapikku muutuda ja muutused tekitavad vastuolusid. Seepärast pole puhaste inimeste leidmine lihtne.

Kui tegu oleks tühiste vastuoludega, ei paneks mind miski seda postitust kirjutama. Keegi on goot ja kannab ühel päeval Barbie T-särki; keegi luiskab, et kuulab täpipealt sama muusikat nagu tema suurim sümpaatiagi - sellised asjad pole tegelikult kuigi olulised. Aga mõned asjad on.

Kuidas saab oma elu elada armastuse ja ülima tolerantsuse propageerimise tähe all ja mõnikord, nagu muuseas, ikkagi kritiseerida ja arvustada? Draamat otsida ning juhul, kui see ebaõnnestub, ise draamat tekitada? Mitte põhjendatud kriitikat esitada, vaid sõna kõige õigemas tähenduses õelust külvata? Keegi, kes peaks olema altruist, heategija, rahu ja harmoonia alatine kaitsja? Kuidas saab keegi öelda, et armastab üle kõige maailmas loomi, suutmata samal ajal loobuda liha söömisest? Kas ainult minu jaoks tundub, et kedagi, keda armastad, ei tohiks tükkideks raiuda ja kartulite kõrvale serveerida?

Mõned vastuolud on tühised. Kurvaks teeb aga see, kui keegi on siiani mingite oluliste sisemiste omaduste poolest näinud üdini ilusana, aga siis selgub midagi, mis selle värske ja ahvatleva kujutlusvaarika peale terve vaaditäie näljaseid usse kallab. Võib-olla on see tänapäeva ühiskonna probleem. Mulle tundub, et vanal ajal polnud see, mida leida püüan, nii defitsiitne. Puhtad inimesed. Kas neid enam ongi?

Inimesed, kelle juures pole võimalik täheldada ühtegi nende "minaga" vastuollu minevat käitumismaneeri. Kel on vähemalt niisama palju vigu kui plussegi, kuid kes oma vigu ei varja. Mitte kunagi.

Kas nad on olemas?

K-le (Kõige ilusam tüdruk)

oli öö
kõigepealt oli öö
ja mu ümber oli inimesi
ja alkoholi ja lärmi
liiga palju
et oleksin saanud
end üksi tunda
aga siis
tuli hommik
oli hommik
ja päikesetõus
laotas Rüütli tänavale kiiri
oli vaikne
olin kaine
olin üksi

ja eelmisel ööl
meluga mõrvatud mõtted
tahtsid tagasi
oma koju
see pole kunagi
kuigi mõnus
aga siis
tulid sina
olid sina
ja tol varahommikul
sa tõesti päästsid mu

me polnud
kunagi varem 11 näinud
aga sa võtsid
mu käest kinni
ja ütlesid et tule
lähme Zavoodi
ma ostan sulle mahla
sul läheb seda vaja
juba siis mõtlesin
et oled ilus

oli hommik
ja me läksime
sinu juurde magama
kuigi polnud
kunagi varem 11 näinud
sa palusid
mul veel punuda
pika punase köie
oma soenguks
ja su juuksed
olid pehmed

olid sina
ja su nahk
lõhnas nagu rahu
su sinised silmad
võtsid minu omad vangi
ja ütlesid
et kõik saab korda
su leebed huuled
vajutasid mu laubale
märja pitseri - 
ma mäletan seda hetke
nagu eilset
sa ütlesid
head ööd
kuigi oli hommik
ja ma mõtlesin
et oled 
kõige ilusam tüdruk
maailmas

Mis on comboluule ja kuidas sellest kasu saada?

Comboluule idee sündis meil härra L-iga eelmise aasta sügisel. Üleeile leidis Emajõe ääres aset viies seda tegevust hõlmav kohtumine. Jagangi nüüd comboluule olemust, et ka sina saaksid selle suurepärase ajaveetmisvõimaluse oma ellu lasta. 

Mida läheb vaja? - Comboluule puhul on kõige olulisemad kaks asja: kaasautor ja tahe luuletada. Kaasautori elu keskseks osaks ei pea olema luuletamine, nagu ka pole see tegelikult vajalik sinu puhul. Koos millegi loomine on igahele rikastav kogemus, selleks ei pea olema professionaal. Ega meie ka pole, paar rida allpool saate selles ka ise veenduda. Igatahes, kaasautor ja tahe luuletada on põhilised.
Tuleb kasuks viibida säärases kohas, mis loomemahlad kõige väledamini liikuma paneb, kus kajakad kuuldavalt üksteisele atentaati ei korralda (üleeile läksime läksime just selle põhimõtte järgimisega natuke alt) ja kus ei saja (sest ilmselt tahate oma loomingut ka jäädvustada, mitte, et see paberilt minema jookseks). Ahjaa, muidugi siis ka paber ja pliiats. 
Lõpetuseks läheb natuke vaja kompromissioskust, sest on võimatu, et kaks inimest täiesti ühtmoodi mõtleksid. Eriti, kui tegemist on millegi nii abstraktsega nagu looming. 

Aga milleks mulle? - Aeg-ajalt luuletamisega tegelevatele inimestele pakub comboluule võimalust korraks enda tüüpraamidest välja murda. Kaasautor võib äratada sinus mitmeid ideepuhanguid, milleni sa üksi poleks jõudnud. Neile, kes muidu luuletamisest väga ei huvitu, annab comboluule samuti võimaluse pääseda mõneks ajaks kellegi teise pähe, õppida peale iseenda lähemalt tundma ka kedagi teist, muutuda enesekindlamaks, kasvatada esinemisjulgust (sest oma kirjutatu tuleb kamraadile ette lugeda), täiendada kompromisside tegemise oskust jne. 

Kuidas? - Ilmselt on selleks ka paremaid võimalusi, aga meie meetod on järgmine:

1. Kohtu kaasautoriga
2. Küsi, kuidas tal läinud on
3. Rääkige esimesed tund aega loomingust üleüldiselt. Rääkige kajakatest, kes kõrval pargis kaklevad või filmidest või söögist või karsklusest või põrgust, mütoloogilistest olenditest, ema lehma lellepoegadest, muusikast või millest iganes. Kas ma söögist juba ütlesin? 
4. Arutlege võimaluse üle midagi söödavat hankida.
5. Keegi pakub teema, millel võiks hakata kirjutama. 
6. Kumbki osaline kirjutab nelja, kuue, kaheksa vm kokkulepitud arvu ridadega luuletuse antud teemal
7. Vaheldumisi loetakse teineteisele ühe rea kaupa oma lull ette. 
8. Üks osapooltest sobitab kaasautori read enda omade vahele. 
9. Combolull on valmis. Uus teema!

+ Üks natuke humoorikam võimalus on kahasse teema asemel pakkuda välja konkreetsed sõnad, mis lullis kindlasti olemas peavad olema. Muidu on süsteem sama, mis ülal. 

Näiteid - Peab ütlema, et alati ei tule lõpptulemus just kõige elegantsem, aga tulemusest olulisem on vast just tegevus kui selline koos kõigi oma kasuteguritega. 

Härra L

mina

1. "JÄNKU" (Teema sündis vahetult pärast seda, kui L oli meid inspireerinud kurva looga jänesest, kes maanteel auto alla jäi.)

Slaalomiga teed juhatab

kollaste tulede surmavas lõõsas
lehvimas kikkis kõrvad
kepsleb ja kargleb üks nooruke jänes.

Porgandeid süües puhkab
jänku nii rumal, nii pehme ja rõõsa
jalad jooksmisest nõrgad
autost ei möödu ta tulesid nähes.

Metsas pesitseb kodu
hiljaksjäänd sõõrmed küll haistavad ohtu
kaasneb ka järglaste rodu
kuid enam see jänku ei vitsuta rohtu.

2. "MUUSIKA"

Sisemust iseloomustab meloodia,

vaikuses selgelt ma mõelda ei saa.

Esineb ka melanhoolia,

vaikus ei ole mu sõber.

Muusika läbi elu käib,

muusika säravaks teeb taeva ja maa,

selleta energia läind,

muusika hinges mul põleb.

Parim raviaine saadaval

viha ja armastus helidekeelel,

välja elad vähehaaval,

vaikusest alati palju on üle,

leides sisemise hääle. 

Vaikus on tühi, teeb kurvaks ta mind,

hinges puhtusekääne,

kui muusika koristab haavu mu meelelt. 

3. "KURJUS"

Emaüsast kurjana loodud

on tormine tuul, mis lennutab lehti
pahelisuse ustav teener
lammutab pilbasteks majad ja puud
headus üles poodud
kurjuse kihvad need närivad tähti
Hadeseks su treener
vaid valu on tunda, ei midagi muud
su taevas pigimust
pärast ei ole ei päikest, ei kuud
neetud headuse lust
vaid surma on õhus, ei midagi muud.

4. "VALU"

Valus on vaadata sinuga tõtt

igavene koorem õlgadel
valus su valesid kuulda
juurtena hinges kammitsev
valusalt hoiab mu kaela su kett
elu baseerub võlgadel
mis põrgusse tahab mind puua
nostalgiapiin valmitseb
mu sooned on sulgenud roostetav tera
mõrvas noaga südant
jäänud mus alles vaid vaod
trepiastmed põrgusse
elu mu kehast on voolanud ära
saades kõigest küllalt
varsti küll valugi kaob
tallab killud purusse.

5. Lõpetagem huumorinoodiga. Sõnad olid "TUUL", "JUUST", "PEEGEL", "MUNA", "NABA" ning "KARVAD".

Elu möödub nagu tuul silmist,

sind jõllitab peegel,

astudes vastu üksi,

ja tunnistab koledat tõtt.

Peegelpildis kohtad end:

su pea on kui korratu muna

nagu viimane juust, kel süda hell,

mille karvu on sasinud tuul.

Pole sa mingi maailmanaba.

Su põskedel kollakas kuma,

käekarvadki naeravad pingevabalt - 

nii näed sa välja kui juust. 

Muna kukub pähe,

sest pole hullu, sul kama.

Elus liialt saavutanud vähe,

vähemalt kena näeb välja su naba. 

Loomislusti ja inspiratsiooni!