Tuesday, September 30, 2014

Kuidas praadida inimest. Sõna otseses mõttes.

Et oma blogi mitte liiga pehmoks ajada, soovitan teile siinkohal ühte jõledat raamatut. Jõledat selles mõttes, et raamat räägib sellest, kuidas üks mees inimliha sööb. Tegemist on tõestisündinud looga, mille on kirja pannud "Nõmme kannibali" Andreas Hanni abikaasa Pille Hanni. 

Võib-olla pole see just kõige armsam teoseke üha pimenevaisse ja külmenevaisse sügisõhtutesse, aga igatahes on raamat "Ma armastasin kiskjat" maru huvitav ja seda on raske käest ära panna enne, kui lõpp käes. Verd, liha, romantikat, ohtlikku elu kannibalist mehega ja naistevangla teemat kirsina tordil ka veel lõppu. Soovitan!

Lisalugemist:

Friday, September 26, 2014

Tooteesitluste võlusõna on "tasuta"

Kõige eest maksma harjunud eestlane on skeptiline isegi siis, kui tahad talle midagi tasuta anda. Täna jagasime Janettega inimestele kassitoitu ja koerte närimiskonte. Tasuta. Aga seni, kuni sa ei maini sõna "tasuta", on õhk skeptitsismist paks.

Tüüpiline olukord:

Meie: "Tere, kas teil koera või kassi on?"
Inimene: "Eee..."
Meie: "Koera või kassi? On teil?"
Inimene: "Noo... Ei..."
Meie: "Me lihtsalt jagame koertele ja kassidele toitu praegu. (And here comes the magic word) - Tasuta saate proovimiseks, kui teil kodus loom on. [+ Terve hunnik ebahuvitavat lisainfot]"
Inimene: (Kelle nägu läheb selgemaks kui õhk pärast kevadist vihmasadu) "Jaa! Mul on küll kass. Lausa kaks kassi. Ja siis on mu naabril ka veel kass. Ja tütrel ja tema lastel ka. Koeri on ka."

Aga tänu sellele, et mõni jääbki lõpuni skeptiliseks, on mul esmaspäeval varjupaigale jälle natuke külakosti viia :)
Loomateemalist postitust illustreerib seekord minu kadunud parim sõber, kes on üks põhjustest, miks varjupaik mu elus nii tähtsa rolli on saanud

Wednesday, September 24, 2014

Paljakäsi

Huvitav, mitu paari kindaid suudan ma sel hooajal ära kaotada? Pakun näiteks, et kuus. 
Kui mu prognoos osutub õigeks ja võidan, siis ostan omale uue paari kindaid.

Kui kaotan sügise-talvega kaks, kuussada või ükskõik mitu kindapaari peale kuue, siis pean ära viskama kõik järgnevat tüüpi kindad:

1) Kindad, kus on liiga palju auke ja koerte hambajälgi
2) Kindad, millel on mõni sõrm puudu
3) Kindad, millel pole paarilist 
4) Kindad, mida on vahepeal tolmu pühkimiseks kasutatud

Täna oli esimene päev, kui sel hooajal kindaid kandsin. 

Kaotatud kindapaare: Üks

Tuesday, September 23, 2014

Kust head kirjutised tegelikult tulevad

Ma ei väsi imestamast, kuivõrd palju on vanemad kirjandusinimesed valmis pühendama oma aega minusugusele algajale, kes ei tea kirjutamisest veel õieti ööd ega mütsi. See on minu jutt, aga tänu targemate asjalikkusele ja osavõtlikkusele valmib sellest midagi säärast, millega ma üksi poleks küll hakkama saanud. 

Kunagi varem pole ma professionaalidelt oma loomingu kohta nii kasulikke kommentaare ja juhiseid saanud. Selle jutu kirjutamise ja korrigeerimise protsess on olnud viimasel ajal üks toredamaid asju mu elus ja ma olen selle üle hiiglama tänulik. 

Monday, September 22, 2014

Annelinna märulid ehk "Avage, Eesti politsei!"

Siin majas on kogu aeg nii palju kära, kaklusi ja pidusid, et ei oska neid enam isegi eriliseks pidada. Sellepärast oli tänaõhtune korrakaitsjate visiit meie tagasihoidlikku taplushimulisse naabruskonda üsna üllatav. 

Lasen siis mina end parajasti rahulikult luuleinspiratsioonist kanda, kui keegi uksele koputab. Kuna meil ei käi tavaliselt keegi kunagi etteteatamata ukse taga, siis mõtlesime, et ju mängivad naabrid jälle oma veidraid müramänge.

Natuke tähelepanelikuks tegi asjaolu, et pärast mõningat kopsimist hakkas ukse tagant kostma fraase nagu: "Laske sisse, politsei!" ja "Avage uks, siin Eesti politsei!". Ilmselt need naabrid siiski polnud. Ja tohhoo tonti, ukse taga oligi hoopis üks politseinik, kes päris pikalt ja laialt meie naabrite kaklemisharjumuste kohta ja küsis muuhulgas näiteks seda, kas keegi on täna õhtul naaberkorteris appi karjunud. 
Kunagi tungles mu korteriukse taga terve rodu mõnusaid naabrimammisid, kes olid helded jagama oma äsjavalminud pirukaid, pannkooke või küpsiseid. Nüüd on mu ukse taga politseimundris mehed, kes tahavad teada, kas kõrvalkorteris on keegi nuga saanud või mitte. 

Varsti tulevad need mürakarud meile politseiga rääkimise eest raudselt kätte maksma, aga vähemalt teate siis, kust otsida, kui ma kadunuks jään.
***

UPDATE: Möödunud on 45 minutit ja politseibuss on endiselt maja ees. Tegemist on kohe mingi suurema aktsiooniga. Oi, kuidas ma igatsen nende naabrimammide jahuseid põllesid!
Täna pöördus üks armas ajakirjandushuviline kolleeg minu poole sooviga mind ühe väljaande jaoks intervjueerida. Päris huvitav saab olema esimest korda ise intervjueeritava rollis olla ja oma nahal tunda seda, milleks siiani teisi sundinud olen. 

Ma lihtsalt loodan, et suudan endast normaalse inimese mulje jätta :S

Sunday, September 21, 2014

Kui pidu on jõudnud punkti, kus ajal pole enam tähtsust

Tüdruk: "Mis kell on?"
Sünnipäevalaps: "Kümne pärast pool ükskõik."

Tegelikult tähistasime veidi M-i juures tema sünnipäeva ja kell oli pool 3 öösel.

Ilased pallid ehk laupäev koduta loomadega

Kui tunned end pühapäeva hommikul ärgates erakordselt puhanuna ning avastad peopesast ja sõrmevahedest mitmeid reha hoidmisest tingitud ville, võib arvata, et seljataga on üks väga meeldiv laupäev. Parimad laupäevad on just nimelt need, kus me Tartu koduta loomade varjupaika külastame. Nii on olnud juba pikka aega. 

Üks mitmest asjast, mida ma loomade varjupaigas käimise juures absoluutselt armastan, on see, kuidas kõik need vabatahtlikud oleksid justkui andnud mingisuguse vaikiva nõusoleku jätta kõik kapitalistlik ja materiaalne varjupaiga väravate taha ning olla need paar tundi otsekui mingisuguses paralleeluniversumis, kus loeb raha asemel midagi hoopis muud. 

Paljudega neist loomadest käib kaasas väga kurb ja vahel lausa ebainimlikkusest karjuv lugu. Sellegipoolest pole nii mõnigi neist kaotanud oma elurõõmu. Mõni tahab veidi sügamist saada, nooremapoolsemad hindavad väga, kui nendega vägikaikavedu harrastada või neile palli visata. 
Kuid on ka vanemaid koeri. Nemad on mõtlikud, rahulikud ja ehk kõige tõsisema saatusega. Neile meeldib kõige enam see, kui istud neile kõrvale, et nad saaksid siis oma suure koerakeha sulle tihedalt vastu litsuda. Nad ei taha mängida, vaid lihtsalt tunda inimest enda lähedal ja meenutada, mis tähendas kellegi oma olla. Nende pruunid koerasilmad on kaugusse suunatud, aga kui sa nende juurest ära hakkad minema, tõmbavad nad sul tänulikult keelega üle kaela ja tõusevad su ärasaatmiseks viisakalt püsti. 

Eile riisusime lehti ja värvisime ühte kuuti. Tegemist oli minu esimese maalritööga, seega võib öelda, et vahel pakuvad need heakorrapäevad ka eluks vajalike oskuste omandamist. 

Muidugi on suurim abi sellest, kui keegi varjupaigast omale kojuviimiseks sõbra leiab. 
Minu eilse päeva parim sõber oli Kriimu: http://www.loomadevarjupaik.eu/koerad-koduootel/show-1/Kriimu-id-3861/. Paraku arvan, et mu kahetoalises läheks sellel preilil veidi kitsaks. 

Rohkem häid sõpru leiad siit:
http://www.loomadevarjupaik.eu/koerad-koduootel/
http://www.loomadevarjupaik.eu/kassid-koduootel/

Saturday, September 20, 2014

Merelinde, seriaale ja rikkalikku kõhutäidet ehk külaskäik vanaema juurde

Kolmapäeval tegin spontaanse reisi Haapsallu, et külastada maailma kõige armsamat vanaema. Istusin pärast loenguid bussi peale, sõitsin 4 tundi ja 15 minutit ning olingi kohal.

Magasin esimest korda üle pika aja kella 11ni ja sõin hommikusööki, millele isegi Rootsi laud alla oleks jäänud. Pärast seda, kui olin lugenud läbi terve hunniku kollast ajakirjandust ja vanaema oli mind seriaali "Pilvede all" tegelastega põhjalikult kurssi viinud, läksin jalutama.
 Kolletab
 Vanaema sõber Miku oma troonil istumas
 
 Päikest täis
 Neljapäeva pärastlõuna vanalinnas ei ole just hea viis inimestega kohtumiseks
 Piiskopilinnuse varemed
Teel imedemaa poole

Ma olen Haapsalus elanud 10 aastat oma elust. Siin on alati rahu, millesugust pole kusagil mujal. Seekord ei võtnud ma isegi arvutit kaasa, et tavamaailmast üheks päevaks täiesti välja saada. Istun promenaadi ääres pingil ja kirjutan vahelduseks vanakooli meetodil ehk paberi-pliiatsiga.
Paremat kohta kirjutamiseks on raske ette kujutada. Mu kõrval kohiseb purskkaev, Tagalahes sulpsatavad kalad ja prääksatavad pardid. Selja taga laulavad linnud ja aeg-ajalt satub üks mesilane mulle liiga lähedale. Kajakad teevad oma kajakahäälitsusi, aga ühtegi inimest läheduses pole. 

Teel mere äärde nägin oma kunagist klassivenda, nägin oma vana kooli ja õpilasi sealt väljumas ning mulle meenus aeg selles koolis. 
Väiksena arvasin, et Haapsalu on üks Eesti suurimaid linnu ja olin selle üle uhke. Tegelikult on see Tartu kõrval tibatilluke ja nüüd olen uhke hoopis selle üle. On tore vaheldus, kui pead millegi eest maksmiseks poes kella helistama, et müüja kohale kutsuda. Sa ei helista siiski kella, sest müüja juba näeb sind ja hüüab nagu vanale tuttavale: "Oota, ma kohe tulen!". Kui terve tee vanalinna kõnnib su ees vaid üks inimene. Kui linna kommipoest astub suure kommikotiga välja väike poiss. Ja see hetk just praegu, kui üle vee lendavad häälekalt kaks luike ja parsatavad siis kõmaki! veepeeglile. 
Pole valgusfoore, liiklusohtlikke olukordi, pole sireene ega kihutavaid kiirabibrigaade, pole järjekordi ega peretülisid, on ainult vaikus

ja rahu. 

Mulle meeldib kiirus, kaos ja kohustused, mis mind Tartusse ootama jäid. Kui viibiksin Haapsalus liiga pikka aega, hakkaksin neid igatsema. Kuid üks päev absoluutses rahus on midagi, mida kõigil vahel vaja läheb. 
See maja teeb alati hea tunde

Täna õhtul tähistame vanaemaga natuke tema ja vanaisa pulma-aastapäeva ning leotame veidi kärssasid. Siis ootab mind taas Tartu, kus juhtub alati palju rohkem. 

Tartu on minu kodu. Haapsalu on minu mälestuste kodu. See on üks hea linn.

Friday, September 19, 2014

Äratundmisrõõmud Haapsalu-Tartu bussis

Täna kella seitsme paiku hommikul magasin, lõug lõunas, Haapsalu-Tartu bussis. Mind äratas midagi väga maagilist, nimelt raadiost kostuv Mintsu laul. Uhkele kanaemale (okei, pigem küll vist sõbrannale) kohaselt kiikasin kohe bussis ringi vaadata, et näha, kuidas inimestele lugu meeldib:D

https://www.youtube.com/watch?v=zH4IontJ0Sw

Kogu seda suurepärasust kaunistas bussiaknast paistev hiiglaslik tõusev punane tulekera, mis tõotas, et algamas on järjekordne päikeseküllane päev.

Monday, September 15, 2014

Vaesusest, ilustamata

Mind teeb vahel natuke nõutuks see, et suur osa inimestest ei tea tegelikult vaesusest rääkides, mis see on. 

Vaesus pole see, kui sul pole raha, et osta endale saapaid või mantlit, mis sulle meeldib. Või see, kui sa ei saa endale lubada üle ühe korra aastas juuksuris käimist. Vaesus ei ole isegi mitte see, kui sul pole raha selliste asjade jaoks nagu nõudepesuvahend, majapidamispaber, kohv või ühekordne bussipilet. Ammugi pole vaesus see, kui sa vaatad poes mõnda veinipudelit ja pead tõdema, et sul jääb selle ostmiseks paar senti puudu. Või kui sul ei jäägi iga kuu pärast üüri, kommunaalide ja teiste arvete tasumist järele piisavalt palju raha, et end igasuguse keha ja vaimu hellitava toodanguga premeerida. Nope.


Ma arvan, et vaeseks võib end õigustatult pidada inimene, kellel ei ole söögi jaoks raha. Ja söögi all ei mõtle ma Caesari salatit või seafilee medaljone ananassi ja suitsupeekoniga. Ma pean silmas seda, kui kellelgi tuleb lugeda eurosente, ühe-, kahe- ja viiesendiseid selleks, et neist paki makaronide hind kätte saada. Keegi läheb poodi, ostab nende sentide eest paki kõige odavamaid makarone ja elab neist kolm päeva. Kõrvale joob ta tavalist kraanivett, makaronide peale paneb soola. 


Keegi teeb nii iga päev. 


Kui keegi kukub ja saab haava, mis nõuaks viivitamatult erakorralise meditsiini poole pöördumist, aga tal pole viit eurot, et seda luksust endale lubada. 


Kui kellegi lemmikloom vajab teise linna otsa loomaarsti juurde viimist, aga takso jaoks pole raha.


Kui keegi kasutab valguse saamiseks toas elektri asemel küünlaid.


Kui keegi ei oska paremat sünnipäevakinki isegi oodata, kui seda on tavaline tort või kringel. 


Siis võib see inimene öelda, et ta on vaene. 


See on täiesti reaalne. Aga paljud inimesed ei koge sellist asja iialgi. Kui sellest rääkida, ahmivad inimesed õhku, kas tõesti nii saab üldse elada? 



Aga on isegi hullemas olukorras inimesi. Inimesi, kes elavad tänaval. Kes peavad nende 1-, 2- ja 5-sendiste eest kerjama. Inimesi, kellest nii mõnigi ei ela külma talve üle ja sureb ainuüksi sellepärast, et tal pole kohta, kuhu minna. 
Palun rääkige mulle nüüd veel kord oma kurvast ja ebakvaliteetsest elust ilma Dormeo madratsi või laserepilatsioonita. 

Sunday, September 14, 2014

Vahel lõhnavad kikerherned nagu kassikonserv

Eile õhtul kutsusin omale külla rohkem-vegani Mona ja vähem-vegani Maidu. Kuna sellega olid rohkem-veganid enamuses, leidis aset 100% loomsete saaduste vaba kokandusõhtu igasuguste peente roogadega. Ütleme siis kohe ausalt ära, et selle õhtu kokandusaju oli Mona, me Maiduga kuuletusime suures osas lihtsalt tema asjatundlikele korraldustele.
Menüüs olid porgandid, falafelipallid, hummus, banaanimuffinid, vegan-majonees ja kreekapärane sai. Mina proovisin hammast ka ühe kummalise taime peal, mille küpsetuspulbrit otsides köögikapist leidsin. Mu kamraadid arvasid, et tegu võis olla põdrasamblaga, mis pidi olema kõige halvema maitsega asi ever. Challenge accepted! Peab ütlema, et lugu polnud sugugi nii hull ja kui mu sõbrad hiljem lahkunud olid, asetasin päris mitu pundart omale tee sisse. 

Hommikuks sai mõnusaid hummusega rukkileibu ja sojapiimaga kohvi.

Saturday, September 13, 2014

Kui kool tahab ka sinust osa saada...

...oled reede õhtul kell 22.56 väljas lustimise asemel hoopis köögis ja sulle avaneb vaat selline pilt:
Aga sa saadad oma kodutöö tähtajaks ära, korjad viis tundi pärast alustamist selle hunniku õppematerjale kokku ja lähed lõpuks ometi magama. Kõikvõimas tunne. 

Tuesday, September 9, 2014

Ood kõrvatroppidele / Ode to earplugs

When boys next door are drinking loud
(they hardly make their parents proud),
when they brawl, each other smack -
I know you always got my back.

How tender feels your luscious skin
inside my ears, yes – you’re a win!
With you my sleep is oh so regal.
Would our marriage be illegal?

Please forgive, if I seem bold.
You know, I’m getting kinda old -
I do not keep my teeth in glass,
still have to rest my tired ass.

You’re the best that’s been invented,
please don’t ever be fragmented.
Sleepless nights you take away,
I love you now, forever may.

Forever Yours,
M-L M


Sunday, September 7, 2014

Mida teha, kui su elutoa on okupeerinud lind

Eks seda ole kõigiga juhtunud. Lähed rõdult kuivanud pesu ära noppima ja rõduust avades lendab torpeedona tuppa ilus väike lind, keda pole aga just kõige suurema intelligentsiga õnnistatud. Nimelt ei suuda ta väljapääsu enam üles leida ja lendab paaniliselt mööda su elutuba ringi. Mida sa teed?
1. Kartuses, et ta võib sind rohelist tooni koduriietuse tõttu mõneks mahlaseks ussikeseks pidada, väljud toast ja sulged ukse. 

2. Pead plaani ja püüad end läbi klaasukse linnu tegemistesse pühendada. 

3. Midagi pole näha. Kas ta läkski juba välja? Avad ukse ja saad kohe linnuga vastu nägu. Oled sunnitud jälle tagalasse pöörduma.

4. Kaalud endale kaitseülikonna meisterdamist. Ei tea, kas venna keskaegne kilp on ka veel kusagil alles? 

5. Jõuad plaanini, milleks on linnule saiapuruga rõduukseni teekonna pudistamine. 

6. Tunned oma nutikuse üle uhkust.

7. Lind ei söö saia. Tore. 

8. Mõtled, et oleksid pidanud rohkem National Geographicut vaatama. 

9. Seisad rõduukse juurde ja teed linnuhääli. Lind mõtleb kindlasti, et wtf, mida see uss seal nüüd teha üritab?

10. Pärast 5 minutit selgub, et uss ei oska siiski linnu keelt kõneleda. 

11. Lähed kööki ajalehte lugema, lootuses, et ehk kirjutatakse seal midagi lindude toitumiseelistuste kohta. Ei kirjutata. 

***

Möödub pool tundi. Elutuba kontrollima minnes on see tühi. Rõdu äärel jalutab edasi-tagasi ilus väike lind ja tõuseb siis Annelinna majakarpide suunas lendu. 

Saturday, September 6, 2014

Õppejõudude pärle Vol. 1

Kuna eelmine postitus ajas ühel mu lugejatest hamba verele, tuleb siinkohal veidi jagada neid säravaid valgeid terakesi, mida maailma parima ülikooli maailma parimad õppejõud pillanud on. Enamus neist pärinevad bakalaureuseastmest, makas on asjad pisut tõsisemaks muutunud. Jätkem autorid igaks juhuks anonüümseks.


"Pärast seda, kui ta bed-i läks, onju...” (Ehk kuidas aine võib pähe hakata, inglise keel)

„(Üliõpilastele) Te olete kurnatud nagu lõhed, hambad laiali enne surma.” (inglise keel)

„Kõige hullem asi maailmas on tuusavad lapsed.” (inglise keel)

„Pulmades ka tehakse alguses pildid ära, sest hiljem on kõigil nina nii täis, et aparaat ei püsi peos.” (sotsioloogia)

„Tüüpiline tudeng – massikultuuri ei tarbi, teleka jaoks pole raha.” (sotsioloogia)

„Et kui järgmine kord näete inimest peadpidi prügikastis, siis see võib olla sotsioloog, kes kogub andmeid.” (sotsioloogia)

„Nii et tõenäoliselt oli Montaigne’i Facebooki kontol ainult üks sõber.” (XX ajalugu)

„Märki ei saa üheselt, st. normaalselt defineerida. Sellepärast defineeritakse ebanormaalselt.” (semiootika)

„Ametlikes situatsioonides ei tee eestlane piuksugi. Võileib käes ja kohvitass nina ees - siis ta suhtleb ja avaneb.” (väljendusõpetus)

„Üks vaeseke piinleb klassi ees ja teistel on lihtsalt hea olla.” (väljendusõpetus)

„Hõimu Suurmees ei pea ise olema mingi Schwartz, laibarida taga.” (etnoloogia)

„Minu nooruses ei olnud McDonald’seid. Ma ei pea isegi mingit sisevõitlust pidama, et kas ma lähen või ei lähe.” (etnoloogia)

„Kruiis on see, kui lähete edasi-tagasi ja laeva peal teete nalja.” (soome keel)

Friday, September 5, 2014

Ulmejutt, mu surmast pääsenud beebi

Loengud on täies õies ja kõik koduseks saanud loenguasjad on jälle tagasi. Tublid kursusekaaslased, kaeblemised oma raskete elude üle, õppejõudude naljad (mida olen alates baka esimesest aastast, muide, üles kirjutanud), kiirkonspekteerimine, laialihõõrutud pastaka ja valgendaja jäljed käel ja palju muud. 8. klassis mulle kool ei meeldinud. Praegu on kool minu jaoks üks armsamaid asju. 

***
Mäletan, et mõnda aega oli see jutt minu jaoks elu keskpunkt. Ma sõin temaga ja läksin temaga magama. Me ärkasime koos üles. Võtsin ta endaga jalutama, tööle, kooli ja kohvikusse. Vahel heitsin talle pliidi kõrvalt pilke, ise samal ajal pannil kooke keerates. Mõnel nädalavahetusel ei lahkunud ma kirjutuslaua tagant ja kui see oli juba liiga kaua kestnud, hakkas reaalelugi juba üsna ulmelisena tunduma. Aeg kihutas nagu narkomuul politseikoera eest. 

Selle aasta kevadel korraldas üks kirjastus ulmejuttude konkursi. Inimesena, kelle jaoks on võimatult raske kirjutamisega seotud projektidele ei öelda, otsustasin sellest osa võtta. Samas ei vaevunud ma millegipärast kuigi palju kurvastama asjaolu üle, et polnud elus ühtegi ulmejuttu kirjutanud. Tegelikult oleks pidanud, sest nimetatud konkursil mind edu ei soosinud. Absoluutselt mitte. 
Jutt oli valmis ja seega temaga enam tegeleda ei tulnud. Olin hakanud teda unustama. Ta ahmis verejanulisi hiigelkaane täis kuristiku serval õhku, olles siiski täis lootusetut leplikkust oma saatuse suhtes. 

Siis kirjutati mulle ühest ulmeajakirjast ja äkki oli mu beebi päästetud. Nüüd pean ta jälle elule aitama. Mis tähendab, et kordub kõik see, mis alguses. Jalutuskäigud, pliit, koogid, kirjutuslaud. Aga seekord on mul abi, nõuanded, ettepanekud ja konstruktiivne kriitika. Kõik, mida alguses polnud. Ühtlasi on kõik see muidugi kindel viis teada saada, et sa ei oska tegelikult vist ikka üldse kirjutada. Aga loodetavasti on sellest kasu. 

Äkki võib vahel pärast ränka ebaõnnestumist ootamatult siiski ka midagi head tulla. 

Õigel ajal saan teda maailmale näidata ka. Mul on hea meel, et seda siiani teinud pole.

Monday, September 1, 2014

Tere, kool!

Kui A mind täna varahommikul autoga koju tõlkima viis, ristus meie trajektoor kahe koolijütsiga. Poiss ja tüdruk. Poiss oli vanem, nii umbes 3. klassist, ja tüdruk tõenäoliselt kooliteed alles alustamas. Ranitsad seljas, samm tõtlik, kõndisid nad üha edasi. Ja hoidsid käest kinni. 

Otsustasime A-ga, et nad on õde-vend. See oli ilus algus 1. septembrile, mis tähendab minu jaoks maka teise aasta algust ja viimast aastat tudengina. Õppurina üldse. Aasta pärast ma 1. septembril enam kooli ei lähe. Kurat teab, kuhu ma lähen, aga igatahes mitte kooli. See kurb tõsiasi jõudis mulle täna hommikul kohale. Seega meenutasin nostalgilisi hetki Alma Materi ja teiste väisatud koolide turvalises rüpes ja kui kiiresti nendega veedetud aeg läbi on saanud.
Et härdus minus juba võimust oli võtnud, tundsin endas sundi ka ülikooli avaaktust vaadata. Peab ütlema, et see oli raske, sest video hakkis metsikult ja alati katkes jutt just kõige olulisema koha peal. "Tehkem tulevikus nii, et aasta tähts...", "...kogemus...ütleb meile, et...", "Pidagem siis meeles, et...". Viimaks leppisin selle asjaoluga, sest kõned iseenesest olid seekord väga huvitavad. Või noh, see, mis nendest välja suutsin kuulata. Mulle meeldis tohutult haridusministri ettepanek muuta Tartu rassismivabaks linnaks. Arvestades vaenulikkust, millega eestlased on teise nahavärvusega välistudengeid kohelnud, on rassism igati õigustatud mure. Südame tegi soojaks, et ka kõrgetel kohtadel habet sügavatele inimestele sellised juhtumid märkamatuks ei jää. Teine pärl oli minu jaoks härra Noorkõiv, kes rääkis inimlähedaselt ja oma noore ea kohta äärmiselt paeluvalt Ukrainast, tõstatades küsimuse: Mida teha, et oleksime päästmist väärt? Miks peaksid riigid, kel on valida meie vabaduse ja enda heaolu vahel, valima esimese variandi? Soovitan väga seda kõnet lugeda siit.

Hästi vahva oli vaadata esmakursuslasi ja nende uudistavaid, tähtsaid ja ehk veidi murelikke nägusid. Kui kõik aktuse lõpus "Gaudeamust" laulsid, veeris mõni neist püüdlikult kavalehtedelt kaasa laulda, teine vaatas aga kimbatust tundes ringi. 
Jah, aeg on tõesti kiiresti läinud. 

Ilusat uue kooliaasta algust kõigile! Olgem rohkem!