Tuesday, October 28, 2014

Kui töönädalat alustab õlu ja lauajalgpall

Spontaanne õhtune linnaminek tuttavaga, keda juba aastaid näinud polnud. Tuttava sõber. Lokaal "Pirogov". Ootamatult rahvarohke Rüütli tänav. Esimene õlu üle mitmenädalast paastu. Seltskondlik lauajalgpall võõrastega.

Esmaspäevaõhtu kohta pisut ebatavaline, aga kahtlemata huvitav ettevõtmine. 

Monday, October 27, 2014

Kiitus lugejatele

Ma väga ei osanud tegelikult isegi loota, et nii mitmed tegelased mulle päriselt ka oma mikrofeile viitsivad saata. 

Te olete nii vägevad!

Esmaspäevahommikused üllatused Tartu Ülikooli Kliinikumis

Et oma põletikus mandlite kurvale loole joon all tõmmata, tuli mul täna viimast korda perearsti külastada, et ta saaks uurida, kas antibiootikumid on soovitud tulemusi andnud. 

Teate küll, kuidas te enne perearsti juurde pääsemist natuke aega ta kabineti ees istute, teiste haigetega tõtt vaatate ja ärevalt oma nime hüüdmist ootate? Vaatasin siis mina ka täna umbes nelja teise inimesega seal ukse taga tõtt. Üks ootajatest oli umbes minuvanune tüdruk, teine vanem proua ja kaks 34-40-aastast härrat istus seal ka. 


Mu arstiaeg pidi olema täpselt kell 9.00, aga kella 9.20-ks polnud keegi kabinetisolijaist mu vastu veel huvi tundnud. Kell 9.25 kuulsin viimaks oma perekonnanime. Ja mida hullu, üks meestest tõuseb minu vastast püsti ja marsib kabinetti! Ei no tore küll, ma ootan seal elu eest oma aega ja siis, kui mind lõpuks kutsutakse, läheb keegi teine. Ma muidugi ei kavatsenudki sellist ebaõiglust taluda, vaid läksin mehe järgi kabinetti, mõtlemata sellele, et võib-olla võtab ta end seal parajasti alasti või midagi säärast. Lõpuks tuli välja, et sel mehel oli sama perekonnanimi, mis minulgi. Kui tõenäoline see on, et sa ootad pikka aega arstikabineti ukse taga koos ainult nelja inimesega ja vähe sellest, et ühel neist on sinuga enam-vähem samal ajal aeg, vaid tal on ka sinuga sama perekonnanimi? Meie arvates oli see igatahes vahva.


See oli esimene üllatus. Teine üllatus nii vahva ei olnud, sest sisaldas infot tõsiasja kohta, et mu vaesed mandlid peavad lähiajal mu keha küljest irduma. Ma olen mandlioperatsioonide kohta väga palju hirmulugusid kuulnud, seega ei suhtunud ma sellesse uudisesse just positiivselt. Miks ma ei võiks oma elu õnnelikult ühes tükis veeta nagu normaalsed inimesed?

Sunday, October 26, 2014

Mikrofeilid (aka esimese maailma probleemid)

Mikrorõõmudest kirjutasin natuke siin. Et asi oleks ikka tasakaalus, leidsin ka terve rea pisiasju, mis võivad muidu igati heale päevale laastavalt mõjuda. Paljude asjade kohta siit nimekirjast võib öelda, et see võib isegi teatavas koguses huumorit pakkuda, kui see parajasti sinuga ei juhtu. 

* Picture this. Pesed rahulikult hambaid. Su unine pilk eksleb vannitoas ringi ja jääb viimaks pidama harjatopsile, kust avastad enda hambaharja. Kelle kuradi hambaharjaga sa ennast pesed?
* Kui mõni eluks vajalik programm visa meelekindlusega jätkuvalt kokku jookseb.

* Kui oled duši all kätte saanud just selle õige kuumuse, aga pead ajanappuse tõttu ikkagi mingil hetkel kraani halastamatu liigutusega kinni vajutama ja Nirvaanast tagasi reaalsusesse pöörduma.

* Hõõruvad jalanõud, kui käia on veel palju.

* Üks vastikumaid tundeid maailmas on see, kui oled veendunud, et tunned mõnda inimest kusagilt, aga ei suuda meenutada, kuidas te tutvusite. Kas te üldse olete tuttavad või on ta keegi, keda oled bussis paar korda jõllitanud? Kas ta on su eksi uus tüdruk, loengukaaslane, keegi, kes sulle kaks kuud tagasi Rüütli tänaval oma südant puistas või "Taverna" ettekandja? Ja see häirib sind nii kaua, kuni õige vastuse teada saad.

* Kui tead täpselt, mida keerulises olukorras öelda...siis, kui võimalus juba ammu möödas on.

* MUPO. Isegi kui sul on pilet olemas, jätab süda alati neid helkurveste nähes löögi vahele. 

Teki tekikotti panemine. Ma tean, et see on idiootne, aga pole palju asju, mis mind nii närvi suudaks ajada nagu teki tekikoti sisse ajamine. Ma pole füüsiliselt kuigi tugev ja see protseduur vajab päris palju jõudu, osavust ja kannatust muidugi ka. Kui ilus oleks maailm, kui mul õnnestuks kuidagi ära rääkida inimene, kes kogu mu ülejäänud elu mulle tekke erinevatesse ümbristesse paigutaks...

* Kui avastad, et saade, mida kindlasti vaadata tahtsid, algas tund aega varem, kui olid arvanud, ja on juba lõppemas.

* Kui enne elulise tähtsusega üritust hakkab paduvihma sadama ja sul pole ei mütsi ega vihmavarju. 
* Kui oled poes ja müüja tuleb küsima, kas saab sind kuidagi aidata. Iseenesest on see ju kena, aga kui sa pole maailma kõige sotsiaalsem inimene, siis tundub selline planeerimata suhtlus liiga pealetükkivana.

* Kui su MP3-e aku saab keset väga pikka reisi tühjaks ja seda laadida pole võimalik.

* Sul tuleb öösel voodis mõni miljoni dollari mõte. Noh, sinu arust muidugi. Selleks võib olla lahendus mingile olukorrale, uus luuletusealge või romaaniidee, aga igatahes tundub see tol hetkel su jaoks suurepärase mõttena. Sa ei viitsi voodist tõusta, et seda üles kirjutada. Mõttetu, sest nii hea mõte jääb ju ikka hommikuni meelde. Ja muidugi ei mäleta sa seda enam hommikul. 

* Kui pead pettuma kelleski, kes tundus pikka aega ideaalne.

* Kui oled arvanud, et kommipakis on veel vähemalt mitu kommi, aga need osutuvad lähemalt inspektsioonil kõigest paberiteks.

* Turvamees, kes toidupoes hoolikalt su liiga pikale veninud toiduvalimist jälgib ja sulle kõikjale järgneb. Ei, ma pole varas, vaid lihtsalt: 

1) Kaalude tähtkujust ja seega
2) vajan keskmisest inimesest otsustamiseks rohkem aega
3) olen toidu suhtes keskmisest inimesest valivam
4) püüan oma vähest raha millegi võimalikult mõistliku peale kulutada

* Ebaõiglus, mille lahendamine pole sinu võimuses.

* Pikale veninud vastus su ülimalt pakilisele kirjale.

* Kui aeg liigub tegelikult aeglasemalt, kui tundub. 

***
Saatke mulle vabalt oma ebamugavaid hetki ka, hädaldagem koos!

Wednesday, October 22, 2014

Tables have turned

Ma olen juba päris pikka aega suutnud vastu pidada ilma, et seda artiklit siin presenteeriksin. Aga kuna minusugusel angiinihaigel ja välismaailmast ära lõigatud kodanikul praegu kuigi palju maiseid lõbusid pole, siis hopsti! Kristiine tehtud ilus artikkel sellest, miks tasub olla vabatahtlik. Väga põnev oli esimest korda allika rollis olla ja küsimustele vastata ning paar päeva hiljem fotograafiga varjupaigas pildistamas käia, täitsa nagu päris. 

Jah, peab tõdema, et ei ole see allikate elu nii hull midagi, nii et ma piinan teid tulevikus heameelega oma küsimustega edasi :D

Aitäh Kristiinele, Argole ja Kriimule, kes oli väga mõistev fotokaaslane.

Ajakirjandusnostalgia

Ma sain täna õhtul aru, et igatsen ajakirjandust tegelikult päris palju. Oma pliiatsiga märkmikuplokki, diktofoni, närveerimist, pinget, teadmatust, kolm korda sügavalt sisse-välja hingamist enne võhivõõrale helistamist, huvitavaid inimesi, sündmuseid, kohti, lugusid, eneseületamist, positiivset ja negatiivset tagasisidet, küsimusi ja vastuseid.

Esimesed kolm aastat ülikoolis oli ajakirjandus kogu aeg minuga. Viimasel kahel aastal pole enam olnud ja seda tühimikku on tunda. 

Midagi tuleb ette võtta. 

Varsti.

Monday, October 20, 2014

Lauluraginast ja sellest, kuidas angiin paneb su arstidest rohkem aru saama

Lauluraginast

Nädalavahetusel Valgas toimunud koorifestival Lauluragin oli igati tore ettevõtmine. Palju häid koore, muusikat ja muidugi suurepärast TÜSi seltskonda. Lõppkokkuvõttes sai Tartu Üliõpilassegakoor sel pühal festivalil suisa kolmanda koha ja nii palju, kui inimestega rääkisin, olid kõik sellega üsnagi rahul. 
Nunnud enne lavale minemist
"Bohemian Rhapsody" (pilt ajalehest Valgamaalane)
Meie "Tango" püssid (pilt ajalehest Valgamaalane)

Oli Anti Kammiste bänd, oli Teele Viira, Raimondo Laikre, Veronika Portsmuth, militaarmuuseum ja 18 narivoodiga kasarmu, relvade kokkupanemisõpetused, oma ööbimiskohast avastatud armas kauakadunud tuttav (kelle koor Vox Populi lõpuks ka selle konkursi kinni pani) ja palju muud.

Kes tahab, saab rohkem lugeda siit: http://kultuur.err.ee/v/muusika/a0ae41e7-c316-49a4-befd-14a8a814ef7e

Muuhulgas tegi eelnimetatud üritus mind vähemalt 70% tugevamaks, sest mida aeg edasi, seda kõrgemaks läks mu palavik ja seda enam hakkas kurk mu normaalset funktsioneerimist pärssima. Pühapäevalõunase proovi ajal istusin laval ja värisesin vappekülmades nagu rasvunud maadam trenažööri nähes. Mis pagan mul viga oli?

***
Kuidas angiin paneb su arstidest rohkem aru saama

Eile õhtul suutsid A ja netist leitud lood inimesi lämmatavatest hiigelmandlitest mu päris korralikult ära hirmutada. Seega helistasin täna hommikul arstile. Kokku tegin seda umbes kaks tundi, sest perearsti number oli kogu aeg kinni. Tüüpiline, mõtlesin, haigushooaeg. Olin juba igasuguse lootuse kaotanud, kui viimaks vastati mu kõnele. Ma muidugi ei oodanud, et võiksin sellisel arstide jaoks kiirel perioodil vastuvõtuaja saada enne paari päeva, aga kui olin oma sümptomeid kirjeldanud, kuulsin kuut kõige ilusamat sõna maailmas:

"Kas te täna saaksite läbi tulla?"

Kui küsisin, mis ajal peaksin minema, öeldi, et läheksin niipea kui võimalik. Ma ei mäletagi, et oleksin kunagi nii kiiresti arsti juurde pääsenud, mis on ju ühest küljest hea, aga teisest näitab, et olukord pole just parimate killast. 

Ja sellepärast olengi ma vahel pidanud arsti ukse taga pikalt ootama. Või olen aja saanud alles nädala pärast. Mu senised kaebused on olnud tühised, lihtne külmetus või gripp. Tol hetkel tundub muidugi, et see minu tühine gripp on kõige hullem asi maailmas. Aga tegelikkuses on ajal, kui mina arsti ukse taga kannatamatult ootan ja Eesti meditsiinisüsteemi kirun, selle ukse taga keegi, kellele öeldakse, et kui ta oleks natukene hiljem tulnud, oleks asi juba väga hull ja vajaks viivitamatut operatsiooni.

Lahkusin arstikabinetist ägeda mandlipõletiku diagnoosi ja antibiootikumiretseptiga. 

Friday, October 17, 2014

Kui kehal saab sinust villand...

...ja ta ütleb sulle kõige kiiremal ajal: "Mida kuradit sa minuga teed? That's it. I quit!", siis tähendab see, et oled omadega päris suures jamas. Eriti, kui pead järgmisel kahel päeva terve hunniku inimeste seas laulma ja lõbusalt jalga keerutama. Teises linnas. Konkurssfestivalil.

Ma arvan, et praegune olukord on karistus selle eest, et olen oma tervisega kelkinud ja väitnud, et ei jää kunagi haigeks.
Kui suudaksin kahte põletikulist auku, mida varem oma silmadeks kutsusin, pisut rohkem avada ja palavik paar kraadi langeks, poleks ju väga vigagi. Õnneks on mul täna aega end veidi kokku klopsida ja selleks kasutan tavaliselt järgmiseid meetodeid.

1. Jalavann. Nii tuline, et saad end ette kujutada näiteks õudusfilmi "Saag", kus ohvri sõrmenukid lähevad käte rusikasse surumisest valgeks, sest ta peab meeletus koguses valu kannatama.

2. Pipraviin. K ütles, et tavaline viin aitab ka, aga meie peres on millegipärast just pipraviin tõhusa arstirohu maine omandanud. Varuge kindlasti kõrvale kanister vett, meelepäraseim kompvek või midagi muud, mis aitaks unustada kõige hullemat maitset maailmas.

3. Sall. Ma näiteks magasin ka eile öösel salliga. Aga seda ei tasu liiga kõvasti oma kaela ümber tõmmata, muidu võite lõpetada nagu Isadora Duncan.

4. Vesi. Põletikus silmad, iseeneslikud pisarad, mis nahal jalamaid särinaga auruks muutuvad ja kõrb su kehas peaksid juba iseenesest märku andma, et lisavesi kerisele halba igatahes ei tee.

5. Septolete Plus kurgusprei. Kui uskuda A-d, siis on see parim kurgurohi ja ma lähen kohe seda apteeki ostma. Kunagi proovisin sama firma imemistablette ja need olid ka väga head, teevad kurgu kohe tuimaks. Aga sprei pidi kiiremini mõjuma.

6. Mesi. Vähendab põletikku ja maitseb mulle :D

7. Tee. Ravimtaimedest nagu kummel või ingver. Sidrunit võib ka panna ja kindlasti aitab lihtsalt sidruni söömine ka tervenemisprotsessi kiirendada.

8. Uni. Kui aega on, siis tasub magada. Kui haigus on tõesti keha viis sulle öelda, et oled natuke üle pingutanud, siis võib-olla muutub ta pärast oma tahtmise (puhkuse) saamist veidi leplikumaks.

9. Paratsetamool. Vähendab palavikku ja peavalu.

10. Aur. Soojenda vesi, kalla see suurde potti ja puista sisse kummelit. Võta suur saunalina ja mata end selle alla, hoides pead oma isetehtud aurumasina kohal. Hinga auru sisse seni, kuni vesi ära jahtub. See on vanakooli meetod. Tänapäeval on poes ka spetsiaalseid kaadervärke müüa.

* Tegelikult soovitatakse kasutada ka küüslauku, mis pidi väga tõhus olema, aga ennem joon liitri pipraviina ära, kui küüslauku söön. Küüslaugukapslitega on lihtsam hakkama saada. See aitab ka.

Ma lähen nüüd apteeki ja homseks asju pakkima.

Thursday, October 16, 2014

[Eilne päev oli luulet täis. Päeval oli minu kord luuleteksti analüüsi praktikumis oma analüüs esitada. Peab ütlema, et kartsin seda palju rohkem kui õhtust Luulevabadusel esinemist, sest see praktikum on tegelikult kirjandusteadlaste oma, kelle seas end vägagi amatöörlikult tunnen. Aga vähemalt sai see tehtud ilma, et oleksin väitnud midagi hullumeelset, nagu et Doris Kareva (kelle luuletuse valisin) on majandusteadlane või midagi säärast.
Mulle väga meeldis seekordse Luulevabaduse hubane atmosfäär, tore publik ja ülimalt andekad kaasluuletajad. Ja muidugi teeb alati südame soojaks, kui inimesed pärast oma kiitust avaldama tulevad. Aitäh vapratele kuulajatele, kes lisaks 20-le registreerunud esinejale ka hulga vabalava-etteasteid vastu pidasid!
Praegu läheb põhiaur tööle, nädalavahetusel Valgas toimuvale Lauluragina pop/jazz-konkursile  ja ulmejutu viimistlemisele, aga õige pea võtan selle ajaveebi jälle korralikumalt käsile.]

* Foto tegi Argo Ingver

Thursday, October 9, 2014

Lähen tuulutan natuke oma lulle

Mul on rõõm teatada, et järgmisel kolmapäeval, 15. oktoobril kell 19.00 toimub Tartu Ülikooli kirikus (Jakobi 1) Sügispäevade raames järjekordne Luulevabadus (https://www.facebook.com/events/769369989793082/?fref=ts). 

Ma arvan, et on ilmselge, et minusugune edev mutt läheb taas sinna oma asjadega taidlema. Edev võin ma ju olla, aga see ei tähenda, et ma halvematel päevadel selle idee õigsuses ei kahtleks ja end aeg-ajalt ärevana ei tunneks. Lisaks oli mul plaanis selle sündmuse jaoks terve hunnik uusi värskeid lulle valmis vorpida, aga praegu tundub, et jõuan kirjutada ühe täiesti uue ja piirdun laias laastus lihtsalt sellistega, mida ma eelmisel Luulevabadusel ei esitanud (ja olen ka muidu vähem esitanud, kui üldse).


Sõbralikke nägusid oleks tore näha, ja inimesi, kes ütleksid mulle pärast, et: "Kuule, mul ei tekkinud isegi kordagi soovi endal kõrvu peast rebida ja neid oma pulbitsevas kannatuses keeta."


Okei, seda vist A.R mõtlebki, kui ütleb mu ulmejuttu kommenteerides, et olen liiga melodramaatiline.

Tuesday, October 7, 2014

Minu alasti saladus: habe

Täna avastas K minu küljest midagi ebatavaliselt. Nimelt leidis ta pika inspektsiooni käigus mu lõuapiirkonnast ühe pika karvalaadse toote, mille ristisime vähimagi kõhkluseta mu habemeks. Et ma polnud enda küljes varem säärast objekti täheldanud, suhtusin sellesse muidugi suure lugupidamise ja vaimustusega. Kahjuks polnud mu vastavastatud kehakaunistus just vastupidavamate killast ja äkki pidin loobuma armsast mõttest kuupaistel inspiratsiooni otsides teda mõtlikult sõrmede vahel keerutada. Pärast seda, kui olin oma habeme rohke imetlusega üle külvanud, otsustas ta mu keha küljest iseseisvalt irduda. 

Ma võin kihla vedada, et K ei kuule minu käest elu jooksul enam kunagi lauset:

"Appi, K! Mu habe tuli ära!"

Pärast mõõdukat leinamist tuli mulle peale K ka T külla. Nagu habeme kaotusest oleks veel vähe, kubisesid need kaks noort haigusebatsillidest, mistõttu püüdsin oma lemmikpaarikest rohke tee, pipraviina, tordi ja kommidega jälle tervisele turgutada. Peale nende on veel umbes 75% mu praegusest sõpruskonnast haiglasevõitu ja kui ma nüüd lähiajal haigeks ei jää, siis olen küll hobuse tervisega.

Ptüi-ptüi-ptüi. 

Monday, October 6, 2014

A mis me seal koorilaagrites üldse teeme?

Sel nädalavahetusel käis üks tore koorike paaripäevasel pummelun...tähendab, koorilaagris rasket tööd tegemas ja "Lauluragina" konkursiks valmistumas. Pummelung oli siiski ka, aga see tuli alles hiljem. 

Kõigepealt oli palju laulmist ja seekordses laagris oli ka palju tantsimist, sest mis oleks üks õige sõunumber ilma korraliku koreograafiata. Kuna TÜS polnud varem kuigi palju oma etteastetesse tantsimist lõiminud, sai meil tavapärasest isegi rohkem nalja. 
"Ära lahku must veel"

Proovide vahepeal sõime, kartsime kummitusi, avastasime daamidega kooli pealt salajasi privaatvetse, tutvusime Tabiverega, imetlesime imekaunist sügist ja värvilisi puid, mõtlesime paari neiuga TÜSile uue hüüdlause välja (Võit või surm!), ristisime selle aasta koorirebaseid, vaatasime nende näidendeid ja mängisime vanu häid koorimängukesi. 
***
(paar pärlit on varasematest laagritest ka)

H: "Mulle küll jogurt ei meeldi. Jogurtil on selline laudalehma maitse."

***

Dirigent: "Võib-olla ma ei näidanud ka päris selgelt, vabandust, ma söön praegu kommi."

(On tagareas laulvatele inimestele enda nähtavaks tegemiseks toolile roninud): "Kui ma siit nüüd alla lendan, siis te laulate ikka edasi!"

***

M: "H, mis sa arvad, kas Mannu kleit läheb kortsu, kui ma selle niimoodi kotti panen?"
H: "Kust mina tean, kas Mannu kleit otsustab kortsu minna või mitte. Ega ma mingi kleidilausuja ole!"

Juba viiendat aastat minu teine pere. 

* Pildid tegi H koostöös oma mobiiltelefoniga

Loomade Nimel kutsub kinno!

Tänasest alustab äärmiselt sümpaatne MTÜ Loomade Nimel Genialistide klubis oma teist hooaega loomakaitseteemaliste filmiõhtutega. Kevadel külastasime heade loomasõpradega neid üritusi väga usinalt, loodetavasti õnnestub see ka nüüd. Saab tasuta huvitavaid filme näha, teed ja maitsvat vegantoitu ning viibida heade inimeste keskel hea auraga keskkonnas. Hiljem on huvitavad arutelud ka.

Tänane film kannab pealkirja "Live and Let Live" ja sobib ka nõrgema närvikava omanikele.

Ürituse Facebooki lehekülg on siin.

Näeme täna kell 18.00 Genialistide klubi teisel korrusel!

Thursday, October 2, 2014

I don't know about you, but I'm feeling 22

Ehk eile oli järjekordne hea päev, mil ma 19 sain. Okei, tõele au andes sain tegelikult 23, aga ma arvan, et sellises eas naisterahval võiks juba olla õigus ise valida, kui vanaks ta saab :D
Alates ajast, mil ma Tartusse kolisin, on enam-vähem iga sünnipäev olnud äärmiselt sisukas ja kuhjaga positiivseid hetki täis. Mõned neist on alljärgnevad:

* Eile täitus sel ajaveebil 1000 vaatamist, väga tore nüanss sellesse päeva.

* Jagasin oma sünnipäeva ülemaailmse muusikapäevaga. Palju õnne muusikale ka!

* Sõnumid, telefonikõned, Facebooki- ja reaalõnnitlused nii hetke parimatelt sõpradelt kui ka neilt, kellest viimati kuulsin aasta tagasi oma eelmisel sünnipäeval; neilt kes elavad praktiliselt kõrvalmajas ja neilt, kes teisel pool ookeani. Mu õnnetu saatus on see, et inimesed lähevad mulle alati väga hinge ja selle tagajärjel oli mu põhjamaine süda eile õhtuks sulanud nagu kõhutantsijanna meik pärast kuuetunnist postil keerlemist.

* Šokolaad

* Sobivalt oli eile minu lemmikpraktikum, mis hõlmab endas luuletekstide analüüsimist.

* Spontaanne külastus "Tavernasse" K ja Mintsuga. Nad teevad seal mu lemmikut veganpitsat. Meile tegid ka eile, see oli neist kena. 

* Kallistamine

* Kui ma parasjagu K südamlikku sünnipäevakaarti lugesin, otsustas K mu kõrvaauke veidi uuendada, mis tähendas, et ta tegi mulle sisuliselt uued kõrvaaugud:D Keset Raekoja platsi. See iseenesest polnud väga südamlik kogemus, aga ma hindan siiski selle daami ettevõtlikkust. Ja noh, selili saab ju ka alati magada.

* Õhtul oli igakolmapäevane proov maailma parima kooriga, mil nimeks Tartu Üliõpilassegakoor. Ütleme nii, et sealsete inimestega on ikka vedanud. 

* Pärast koori läksime väiksema lauluseltskonnaga Big Beni, et koorilaagri jaoks rebaste saatust planeerida. Sai sünnipäevaõlu ka ikkagi ära joodud ja Monsu jagas lahkelt oma kartuleid. 

* Kodus ootas mind üks tore isetehtud kook

* Natuke pärast kella ühtteist helistas mulle mu armas endine ämm. Jutuajamised temaga on ikka üdini positiivsed olnud. 

* Minuteid enne südaööd otsustas mu nina taas iseloomu näidata, aga mu sünnipäeva puhul produtseeris ta verd kõigest paar minutit :D Igati positiivne seega.

Mina tänan!

Aa, muide. Kaotatud kindapaare: Kaks