Rubriigist "Vahvad Vestlused" ehk Kuidas ma katlakivieemaldajat jõin

Leidsin ühe võluva MSN-i vestluse oma noorusaegadest, TRUE STORY:

Mann. | ütleb:
ega ma meelega ei joonud
okei
See oli nii
Tegin endale teed, või noh, mitte teed, aga seda oma firmajooki
kuum vesi siirupiga

arlu ütleb:
nu

Mann. | ütleb:
rämee hea on see
nii siis jõin seda ja olin omadega rahul, kruusitäie jõin ära ja vaatasin superstaari
E tuleb mingi hetk ukse peale ja küsib, et kuule ega sa ometi seda vett ei joonud sealt veekeetjast
mul oli nagu et jaa jõin ikka

arlu ütleb:
:D

Mann. | ütleb:
E läks näost roheliseks, ütles, et seal veekeetjas oli katlakivieemaldaja sees :D

Mann. | ütleb:
mul oli suht tänks, et keegi mulle ka ütles, kurat VEEKEETJAS PEAKS OLEMA VESI, MITTE KATLAKIVIEEMALDAJA, keegi ei öelnud midagi 
Ma ei pea selliseid asju loomulikust intelligentsist eeldama

arlu ütleb:
mis sai???
see on mürgine ju gaaash

Mann. | ütleb:
on jah, E oli jummala ähmis
kunagi jõi krissu lilleväetist
me ikka peame kõike suhu ajama endale

Reaalsus (loe: sess) koputab

Vahepeal tuleb meelde, et tegelikult peaks kirjanduslikust karjäärist unistamise ja kontrollimatu kirjutamise asemel tegelikult hoopis ülikooli lõpetamisega tegelema. Jah, kirjutada tuleks küll, aga mitte põrgust, kahe peaga inimestest või sellest, kuidas maod metsas kellegi ajust verd imevad, vaid hoopis evidentsiaalsusest, episteemilisest modaalsusest ja sellest, kuidas eesti keeles tõenäosust väljendatakse.

Lisaks on kätte jõudnud sess. Esimene eksam on onomastika ehk nimeteaduse kohta ja leiab aset juba sel reedel. 

Kõigega läheb pagana kiireks ja unetunde jääb üha vähemaks, kuid aastatega on kohustused hakanud üha vähem kohustuste moodi tunduma. Mul on onomastika eksam (ja varsti ka kõik need teised); toimetamise eriala; tõlkimise töö; kirjutavad sõbrad-tuttavad, keda tuleb aina juurde; head raamatud; huvitavad kirjandusüritused ja võimalus kirjutada. See moodustab ühe suure tekstidega seotud aspektide ringi ja see ring on üks parimatest asjadest mu elus. Võib-olla ei jää see kestma. Jumal teab, mis pärast kevadet ja kooli lõpetamist saab. Ma ei pruugi siis enam kirjanduses kümmelda. Võib-olla ei pääse ma mõne aasta pärast kirjandusele lähemale, kui raamatupoes raamatuid müües. Aga praegu tunnen, et ükskõik, kas õpin, töötan või veedan vaba aega, teen seda, mida alati olen tahtnud. 

Loodetavasti on mul meeles seda postitust enda motiveerimiseks vaadata, kui homme öösel avastan, et ei tea onomastikast ikka suurt midagi. 


Sõbrad, soovin teile edukat sessi!

Fifty Shades of Art

M: (Vaatab mind tükk aega vaikides ja küsib siis): "Kuule, sa minuga seda kunstikooli tudengite näitust ei taha vaatama tulla?"

Mina: "Lähme. Kust sul selline mõte tuli?" 

M: "No su sinika kollase ja lilla sümbioos meenutas ühte maali, mida viimati Kumus nägin"

Lapse koht ei ole puuris

Rebasekutsikad ei taha puuris olla. Nad tahavad võimalikult palju ringi joosta, mängida, ringi nuuskida, et ema neid jahti pidama õpetaks. See tundub lihtsalt nii kuradi vale, et inimesed saavad loomi vabast loodusest üles noppida, puuri vangistada ning siis nad sealt endale sobival ajal välja võtta ja tappa, et ennast nende laipadega kaunistada.

Kuidas on võimalik olla inimene ja pidada täiesti normaalseks seda, et kümned tuhanded elud, kümned tuhanded tundvad, uudishimulikud, elujanulised ja terved olendid tehakse pelgalt mingiteks toorikuteks, mille peale karusnahka kasvatada? Lasta neil sõna otseses mõttes mädaneda, hääbuda, hulluks minna? Ja millepärast? Sellepärast, et inimesed saaksid ilusad olla, mis ei ole isegi üks meie põhivajadustest. Maslow püramiidis pole ilus olemise vajadust. Kui, siis on ilus olemise vajadus kuidagimoodi tuletatav tunnustusevajadusest, aga vähemalt mul ajab kellegi seljas pooliku laiba nägemine pigem südame pahaks. 

Seda soojuse juttu võid oma vanaemale rääkida. Kui sa ei ela just metsas, tsivilisatsioonist väljas, ei söö seeni, marju, ei pese end allikaveega ega küti ise omale liha, siis on sul soojuse saamiseks kümneid teisi võimalusi. Seda ei pea tegema selliste kannatuste arvelt. Sest asi ei ole ju ainult tapmises, vaid ka viisis, kuidas seda tehakse. Kui kellelegi nii ulatuslikke vaimseid või füüsilisi kahjustusi tekitatakse, siis ta paratamatult kannatab. Kas see on tõesti vajalik?

Lugege Rando tabavat artiklit ka:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/rando-liiva-mida-oleme-valmis-tegema-9-miljoni-euro-eest-aastas?id=70208963

Hea pidu oli siis, kui ärkad sinise silmaga

Sa ärkad laupäeva hommikul üles ja su silm valutab metsikult. 

Üllataval kombel mäletad eelmisest õhtust ja ööst peaaegu kõike. Kuidas sa paar korda natuke liiale läksid ja vaatasid oma sõpru liiale minemas. Kus sa käisid, kellega rääkisid, natuke isegi seda, mida ütlesid. Sa mäletad tumedas riietuses inglit, kes sulle Rüütli tänava alguses pudeli vett andis. Muidugi mäletad asju, mille üle uhke oled (näiteks et iseseisvalt pärast pidu jalgsi kesklinnast Annelinna marssisid), ja millest puudust tunned (ühest oma lemmik-kindast ja vihmavarjust, mida endaga peolt koju kaasa ei taibanud võtta).

Aga see kõik ei seleta, miks su silm praegu põrguvalu teeb. Kellegagi kaklemist sa ei mäleta. Pärast mõnda telefonikõnet eelmise õhtu kamraadidelt ja eredamate hetkede lustlikku meenutamist eksleb su pilk peeglisse. Su paremat silma katab potisinise-punasekirju sinikas, mis ulatub kulmuni ja jätab sinust mulje kui: a) mõnest naistevangla põgenikust; b) perevägivalla ohvrist; c) noorest daamist, kes teeb lauvärviga esimesi katsetusi, mis on paraku ebaõnnestunud. 

Päris hirmuäratav, mida ma teadvustamata olekus endaga teha võin.

Kaotatud kindapaare: 2,5 (Kui keegi näeb Rüütli kandis üht tumelillat sõrmikut, suunake see palun minuni)

Mis on kunsti hind?

Valu. Halvad perekondlikud suhted, vägivald, pettumised, ähvardused, hirm, lüüasaamised, kaotused, emotsioonide endashoidmine, teesklemine, saladused, kadedus, mahajätmised, hüvastijätud, täitmata kohad elus, depressioon, viha, valu. 

Dekadentsi rajaja ja minu lemmikluuletaja Charles Baudelaire on oma lapsepõlve kohta kirjutanud, et see on olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva suutnud mõni päikesekiir valgustada. Salvador Dali ema suri vähki, kui Dali oli 16-aastane. Virginia Woolfi ema ja poolõde surid paariaastaste vahedega. Woolfi teine poolõde pandi hullumajja ja Virginiat ja tema pärisõde Vanessat kasutasid seksuaalselt ära nende vanemad vennad. Selliseid näiteid on lademetes. 

Kõigel on hind. Järgmine kord, kui hakate pärast mõne suurteose lugemist kadedalt välja ütlema lauset: „No on ikka mõnele seda annet antud...”, siis mõelge selle peale. Anne ei ole midagi, mis kukub mõnele inimesele nagu muuseas taevast ebaõiglaselt sülle, jättes teised sellest ilma. Mõnel inimesel on tõesti rohkem annet, aga ta on selle eest pidanud mingit hinda maksma. Karma saab kõik kätte, ükskõik, kas on seda juba minevikus teinud või teeb seda tulevikus. Ainult hästi või halvasti ei lähe kellelgi.

Ma ei saanud tükk aega kirjutada, sest kõik oli liiga korras. 

Täna ärkasin iseenesest kell 7 hommikul ja kirjutasin viis lehekülge luulet. Ma ei ütleks, et selle tulemuseks alati kunst on, aga vähemalt paneb sisemine põlemine mind kirjutama ja see viib mind kunsti sündimise võimalusele veidi lähemale kui mitte kirjutamine. 

Ja kui mu eelnev jutt teid ei veennud, siis äkki veenab 
Mihhail Lermontov:

Ma õnne taevastelt ei palu
Mind ära tüüdanud on arm
Ma ihkan elu, ihkan valu
Las tulla saatus suur ja karm!
Mul pole loidu rahu vaja.
Kas maruta on ulgumerd?
Kas see saab olla luuletaja,
kel rahutus ei läida verd?
Ka piin ei murra teda maha.
Ta liugleb täie rinnaga.
Ta kuulsust teisiti ei taha
kui kannatuste hinnaga.

Pean endale seda vahel meelde tuletama.

Elevandi pisarad

Ma olen elus ühe korra tsirkuses käinud ja mäletan sellest ainult ühte asja. Ma ei mäleta inimesi ega loomi, kes seal esinesid, kui palju publikut oli või kui kaua etendus kestis. Aga ma mäletan, et ühe etteaste lõpus pidid elevandid publikut tänama. Viis elevanti põlvitasid, igaüks ühes trapetsi nurgas. Üks loomadest põlvitas minu vastas ja just sel hetkel nägin karjuvat vastuolu elevantidega, keda olin harjunud loodussaadetes nägema. Loodussaadete elevandid olid rahulikud, taarusid pika sammuga puulatvade poole ja napsasid sealt lehti. Elevant minu ees põlvitas õhukesel vaibal, roosa vestike seljas, ja ma ei näinud ta silmades enda peegeldust. Ta silmad olid täiesti tühjad ja seisid paigal. 

Detsembrikuu keskel toimub üritus nimega Jõulutsirkus, kus esineb lisaks inimestele ka terve hunnik loomi (http://www.piletilevi.ee/est/piletid/joulutsirkus-2014-143460/). 

Mul on südamest hea meel tõdeda, et üha enam on inimesed hakanud mõistma, kui ebainimlik tsirkus on. Et on inimesi, kes südamest tsirkuste vastu võitlevad (vaadake meenutuseks kasvõi dokumentaali "Tsirkusetuur": https://www.youtube.com/watch?v=ZpfiONGMaIg). Isegi mu sõbrad, kes muidu loomakaitsjate põhimõtetega ei nõustu, inimesed, kes söövad kolm korda päevas liha, on taibanud, et tsirkus on juba natuke üle piiri. Selle üle on mul hea meel. Ülalviidatud ürituse kommentaariumi oli ka hea lugeda. Sellistel hetkedel ei tundu maailm nii hukas olevat. 

Aga maailm o n hukas, sest detsembrikuu keskel toimub üritus nimega Jõulutsirkus, kus esineb lisaks inimestele ka terve hunnik loomi. Tsirkused ei ole kuskile kadunud. Endiselt röövitakse loomi nende loomulikust keskkonnast, veetakse teise maailma otsa ja tagatipuks õpetatakse julmade meetoditega läbi rõnga hüppama, tantsima või ühel jalal seisma. Ja ei, nad ei naudi seda, et saavad oma oskustega hiilata. (Küsimus suurele ringile: mitu korda olete National Geographicus näinud elevanti ühel jalal seismas? Niisama, et näiteks teistele elevantidele muljet avaldada?) Loomadel ei ole tsirkuses lõbus, kuigi on palju vaeva nähtud, et see nii tunduks. Kõik, kes vastupidist näidavad, otsivad lihtsalt sellele julmusele vabandusi. Ning inimesed, kes väidavad, et armastavad loomi ja lähevad neid sellepärast tsirkusesse vaatama on kas naiivsed, tõsises infosulus või erakordselt idiootsed. 

Kõigepealt on nad puuris - metsloomad, kes sinna ei kuulu. Siis lastakse nad välja, neid lüüakse, sõimatakse (kuigi nad pole seal niigi vabatahtlikult), nende peale karjutakse ja nende kõrvade taha haagitakse metallist konkse, mis nad põlvitama sunnib. Aga see ei ole kõige hullem. Kõige hullemad on alati nende silmad, just nagu esimesel tsirkuseelevandil, keda nägin. See pilk nende silmis, kui nad tagasi puuri pannakse. Metsikust loomast on saanud alistunud loom. Keegi, kes ei võitle enam isegi vastu, kui teda lüüakse. Teda ei huvita, sest isegi kui ta surnuks pekstakse, on see ikkagi parem, kui sellistest tingimustes edasi elada. Nende loomade vaim on murtud ja nende silmad küsivad: "Mida ma o m e t i elus halba olen teinud, et minuga nii on läinud?" Ja kõige kurvem on see, et ega nad olegi. Nad on tavalised loomad, ainult et nende kannatuste vaatamise eest makstakse raha. Inimesed on heldinud, naeravad ja plaksutavad. Päev enne etendust plaksus piits elevandi, tiigri või karu nahal.

Inimesed naeravad, plaksutavad ja on heldinud. Neil on lõbus.

Minu arvates on see haige. 

Naabrite muusikamaitse hakkab senssi meikima

Päevast päeva kuulen erinevatest naaberkorteritest "Final Countdowni" (mis on hea lugu, aga mitte kaheksa korda järjest), Slämi megahitti "Mul on jumala pohhui" ja sõnadeta muusikat, mida kannatab kuulata ainult siis, kui oled mingisugusel trance-muusika megareivil (kas selline asi on olemas?) kõiksuguste tulede ja vilede saatel hinge alla saanud vähemalt kaks ecstasy tabletti.

Täna õhtul kuulas keegi asjalikum kodanik ülakorruselt Bachi. Mitte ainult Bachi, vaid selle helilooja parimat teost, milleks on

Nii saab isegi tööd teha. Respekt!

Äratuskell: 05:10: Sees

[Püüe mahutada oma ajakavasse viimane aasta ülikoolis, esitlus- ja tõlkimistöö on mind viinud tõdemuseni, et vahel on vaja väga vara ärgata. Seda eeskätt siis, kui enne päevaseid loenguid tuleb hulk aega veel töötegemisele pühendada. Kell 5.00 tõusmine pole minu jaoks tegelikult kuigi sage nähtus, mistõttu on see kuidagi...kummaline. Vastik ei ole. Kindlasti oleks vastikum iga päev sellisel kellaajal tõusta, vahetevahel võib seda siiski teha. Liiatigi kui see võimaldab mul vähemalt kuus tänuväärset tundi oma armsat tööd teha ja pärast seda kella 12-ks loengutesse minna.]

Aga

kell viis hommikul ärkamine on kahtlemata

kummaline. 

Pärast räiget õudusunenägu ärkad ehmatusega ja vaatad mobiiltelefonilt kella. Äratus peaks olema 5.10. Kell on 5.02. Ise tõusta on palju parem kui lasta kellal end äratada, mõtled, teed südame kõvaks ja rebid endalt maailma kõige soojemana tunduva teki. Viina ja Sass vaatavad sind voodinurgast oma pruunide karusilmadega ühtaegu kohkunult ja etteheitvalt. Sass on imestusest lausa pisut külili vajunud ja otsib käpaga Viinalt tuge. Anna andeks, Sass, homme ma enam nii ei tee, lubad, ja alustad valulikku ärkamisprotsessi. 

Samasugust valu kogevad teisedki. Viiekordses vastasmajas põleb kolmes aknas tuli.

Sa ei leia oma sokke ega kodurõivaid. Sa otsid voodi katteriiet, tähtsat sõnastikku ja sülearvuti laadijat. Ja kuhu sa oma telefoni juba panna jõudsid? Sa saad ainult pooleldi aru, mis su ümber toimub. Osa su ajust ei taha üldse koostööd teha, aga mingi osa on värske ja puhanud. Mäletad igat detaili oma õõvastavast unest, sulle tuleb pähe hea lahendus ühele tõlkeprobleemile ja kõigele lisaks tekib tühjalt kohalt iseeneslikult paar luulerida. Sellepärast ju tasubki vara ärgata, tuletad endale meelde ja avastad kohe, et telefon on märkamatult kuidagi oma korpuse kirjutuslaua alla heitnud.

Viiekordses vastasmajas põleb viies aknas tuli. 

Pärast kruusitäit kohvi, kahte tomati-kurgivõileiba ja mõningast tühjal pilgul enda ette põrnitsemist on läbitud ärkamise viimane level. Nüüd oled sa üleval, lähed tagasi oma tuppa, istud kirjutuslaua taha ja avad arvuti. 

Viiekordses vastasmajas põleb kaheksas aknas tuli. Kell on 5.20.

Mõni mees pole ilma meigita ta ise (Kui tunned kellegi ekstravagantsusest puudust)

Sa kõnnid reede õhtul Rüütli tänaval ja kohtad vana sõpra. Räägid temaga peaaegu poolteist tundi ja tabad end vahepeal mõttelt, et temaga on midagi justkui valesti. Ta on kuidagi...näost ära. Väsinud? Haige? Tüdinud? Kas kõik on ikka korras?

Jutu järgi on tal kõik okei.

Mis kurat see siis on? 

Bussipeatuses bussi oodates näed üht teist, temast natuke nooremat gooti poissi ja sulle lööb pähe: Muidugi, ta polnud ju meigitud!

VEERA

Veera istub bussis number 1 ja laseb sel oma elunäinud keha Lõunakeskuse juurest kesklinna poole kanda. 

Esimene asi, mida Veera juures märkad, on tema lõhn. Lõhnab, nagu oleks Veera ennast täis lasknud. Terav hais täidab kogu bussi ja inimesed tõmbavad oma koonud võimalikult kipra, et lehk nii kergesti sõõrmetesse ei pääseks. See annab nende nägudele pirtsaka ilme.

Veera saab kahe istme peal mõnusalt laiutada, sest tema kõrvalistujaks ei pretendeeri keegi. "Ongi hea," mõtleb Veera, "kuhu kurat ma muidu oma kotid paneks?" Kaks kilekotti naise kõrvalistmel on kõik täis tuubitud mitmesuguseid rõivaesemeid. Maxima kilekott on rebenemise äärel, kuid Säästumarketi oma peab veel vapralt vastu. 

Sõit ei möödu Veera jaoks igavalt. Ta ei tee inimeste pilkudest väljagi ja kaevab terve tee usinalt kilekottides. Esmalt võtab ta kotist välja väikese pudipõlle, millel on pardipoja pilt. Ta keerab seda üht- ja teistpidi, voldib siis kokku ja paneb hoolikalt kotti tagasi. Järg on helesiniste teksapükste käes, aga oh õudu, neil on plekk! Veerale see ei meeldi. Ta võtab sinise jope taskust räpase kangatüki ja nühib sellega pükse. Viimaks lööb ta käega ning topib püksid taas sini-valge-punasekirjusse kilekotti. Edasi näevad korraks bussi valgustatud atmosfääri üks roosa lapsesokk, valge rinnahoidja ja hall T-särk, mida kaunistab kiri "Miss Queen Since 1986". Pärast korraliku inspektsiooni läbimist leiavad aarded jälle oma tee kotti.

Alles nüüd tuleb mul mõte, et äkki Veera polegi Veera, vaid hoopis Vova. Pruun fliisist läkiläki võiks kuuluda mõlemale ja selle alt välja turritavad juuksed samuti. Mu kahtlused hajuvad, kui salapärasel tegelasel heliseb telefon. Jah, see on kahtlemata Veera hääl. Pärast kõnet paneb ta oma mobiili tagasi jopetaskusse.

See on Samsung Galaxy S5.

L tuli minuga kaasa filmi vaatama. Hiljem rääkisime temaga Genialistide klubis Vats mõõdukas koguses mahla ja õlle seltsis kirjutamisest ja sellest, kui vägev on kirjutada.

Ma pole lähiajal ennast üldse kirjutava inimesena õigustanud, 

aga varsti.

Praegu loen Tuglase novelle ja kogun inspiratsiooni. See mees ikka tundis asja.

Vegankuul kinno!

Täna näidatakse kell 18.00 Genialistide klubis filmi "Vegucated", mille vabatahtlik tõlkimine loomakaitsjatele oli mu eelmise nädala väljakutsuvaim ülesanne. Ühtlasi oli siis ja on ka praegu ajapuudus mu suurim probleem, mistõttu loodan, et andestate mulle, kui nähtub, et mu töö ja kool on sellest filmist rohkem tähelepanu saanud. Aga äkki seda väga palju ei juhtu, sest püüdsin asja ikkagi südamega teha.

Igatahes film on lahe, soovitan minna!

"Iracunda X"

Minu elu esimene ulmejutt on pärast rohket kõpitsemist viimaks ilmunud ja seda saab lugeda siit.

"Iracundaga" tegelemine oli üks minu selle sügise lemmikasju ja tegelikult on kahju, et see nüüd läbi on. Ega's muud, kui uute ulmejuttudeni!

Tänaksin veel kord ajakirja lugude valijat, kes selle loo surmast päästis, mu osas alla ei andnud ja kelle tagasiside mind nii palju aidanud on. 

Samal teemal:

http://cerberusandpetrichor.blogspot.com/2014/09/kust-head-kirjutised-tegelikult-tulevad.html

http://cerberusandpetrichor.blogspot.com/2014/09/ulmejutt-mu-surmast-paasenud-beebi.html

PS! Lugege oktoobrikuu numbri teisi kirjutisi ka, seda ei pea kahetsema.

Verega võõbatud, surmaga silutud, mädaga määritud

Oktoobrikuu viimasel päeval istusin rätsepistes oma toa põrandal ja valmistusin Halloweeniks. Kui Iv pea mu ukse vahelt sisse pistis ja küsis, mida ma ometi teen, sai ta maailma kõige loomulikuma vastuse: "Õmblen Punamütsikese kostüümi". Selles vastuses polnud muidugi kuigi palju tõtt, sest kuigi see oli minu tegevuse soovitud sisu, ei saa mu niidi ja nõela käsitsemist just õmblemiseks nimetada. Mõtlesin vist rohkem kui korra, kas see kõik on tõesti vajalik, aga nagu minust targemad on öelnud, siis Go big or go home. Pärast nelja sõrme vigastamist nõelaga ja väga ebaprofessionaalseid õmblustrikke oli meistriteos valmis. Nii saingi korvi vanaema jaoks (tegelikult küll Hella ja Katsi jaoks) pisut toitu uhada ja punase keebi ja põlle lehvides bussiga number 1 Katsi juurde sõita. 

***
Natuke enne kella 23-e istus üks vampiir bussis number 1 ja suundus kesklinna. Tema kõrval oli koha sisse võtnud must kass ja nende ees Punamütsikest meenutav olend, kes oma kamraadidele aeg-ajalt korvist kummikomme pakkus. 

Siis käisid nad "Suudlevates tudengites", klubis "Illusioon", Rüütli tänaval ja baarides "Trepp", "Kivi" ja "Naiiv". Selle käigus kohtusid nad muuhulgas ka näiteks Minni Hiire, inglite, mustaks värvitud näo ja hiigelsarvedega hauataguse peletise, marionettnuku, Karupoeg Puhhi, politseiniku ja paljude teistega.

Õhtu kõige vingema kostüümi auhind läheb aga ühele noormehele "Shootersi" eest, kes kandis kõige ehtsamat mesinikukostüümi. Ikka selle peavõrguga ja puha. 

Mesiniku võlud ei jäänud teistelegi märkamatuks, sest kui noormees "Shootersist" väljus, jäi üks teine noormees teda võlutult vaatama ja õhkas:
"Ooooo, mesilane!". Sellepeale pidas mesinik paremaks teda parandada ja ütles, et ta pole mesilane, vaid siiski mesinik. 

***
Kui kell hakkas lähenema neljale hommikul, sõitsid vampiir ja Punamütsike esimese juurde koju. Punamütsike sõi tomati-juustu-oliivisaiu ja vampiir jõi natuke Punamütsikese kaelast verd (mingem ikka teemaga kaasa, eks). Pärast seda heitsid vampiir ja ta näost paari tooni võrra valgem ohver koos hauatagusesse ellu.