Tantsumaiused

Järgmised nopped pärinevad telesaatest "So you think you can dance". See, mida need inimesed oma kehadega teha oskavad, ületab inimvõimete piire. 

See noormees võitis Austraalia saate. Pärast seda videot pole vist vaja öelda, kuidas.

Üks ammuseid lemmikuid. Üldse on hip-hopi kavasid vist kõige põnevam jälgida.

Aasta 2015 KÕIGE-KÕIGE-nimekiri

(Ülevaate 2015. aasta meeldejäävaimatest hetkedest, juhtumistest ja asjadest oleme koostanud 2. jõulupühal Tartus Ruunipitsas K, H ja mina.)

* Aasta kõige jälgima välimusega toit: M-L-i seenepüreesupp ühes Vabaduse väljaku lähedal asuvas söögikohas. Pean supi kaitseks ütlema, et see maitses suurepäraselt, aga K kommenteeris mu rooga sõnadega "nagu paks tarretis" ja "tülgastav". 

* Aasta kõige suurem feil:
- Arstitudeng K sekeldused Soomes
- H omatahtsi käituv seelikusaba hetkel, mil see kõige soovimatum oli
- M-L-i makatöö B

* Aasta õnnestumine:
- Hoolimata sekeldustest naasis K võidukalt Soomest uute kogemuste ja teadmistega
- M-L ja Tallinn

* Aasta suurim altvedaja: K ja tema auväärse noormehe T Volvo

* Aasta karvakera: Üks armas hermafrodiidist kassike nimega Kitiprintsu

* Aasta soengukatastroof: M-L-i veekatkestus keset värvimisprotseduure, millest saab lähemalt lugeda siit.

* Aasta kõige lühem spordielamus: K suusatamine Kuutsemäel. Pärast 5-minutilist suusatamist otsustas K, et see spordiala pole tema jaoks, ja viis suusad laenutuspoisile tagasi. Sai natuke pragada ka. Aga aasta lühim spordielamus sai tänu sellele vahejuhtumile registreeritud.

* Aasta teemapidu: "Alice Imedemaal"-teemaline üritus, millega tähistas oma sünnipäeva meie lemmikkunstnik KL.

* Aasta detektiiv: K. Selle tiitli võidaks ta vist igal aastal.

* Aasta salapära: sushi-mees

* Aasta loodusanomaalia: Selletalvine ilm, mis võimaldab detsembrikuus metsast kukeseeni korjata.

* Aasta linn: Tallinn

* Aasta Mamma: M-L-i vanaema

* Aasta üllameelsus: tuleb K-lt. Nimelt soovis ta kunagi peohoos lasta end jäädvustada Põhja-Tallinna solistiga, kes aga paraku selle aktsiooni jaoks parajasti kättesaadav polnud. Leidnud lähedusest bändi ühe (tegelikkuses sugugi mitte vähem olulistest) meesliikmetest, täheldas K oma suures üllameelsuses, et "No ma võin siis sinuga ka teha". Huh, vedas!

* Aasta alkoholikatastroof: H külaskäik Tallinna M-L-i juurde. Beware!

* Aasta ekskursioon: Selle tiitli saab suvel A, K, H ja T-ga ette võetud automatk Peipsi äärde Rannale. Mul on see reis ikka veel hästi meeles. Olgugi et mõned suhted on nüüd kardinaalselt teistsugused ja pöördumatud, see oli kvaliteetaeg suure tähega, ning loodan, et kõik osalenud peavad neid paari päeva sama kalliks kui mina.

* Aasta kõige enesekindlam vastumeelsus: K vastumeelsus pikkade juustega meeskavaleride suhtes (aga...Jared...?)

* Aasta rändurid: K ja T, kes on viimase 5 kuu jooksul kolinud 5 korda.

* Aasta vestlus: H ja M-L-i jutuajamine Sokuga baaris nimega Ükskõik, millest on raske terviklikke fragmente meenutada.

* Aasta kontserdielamus:
- Revolver Rock'n'Rollis 
- Revolvri ja Ziggy Wildi plaadiesitlus Rock'n'Rollis
- Koit Toome ja Maria Listra jõulukontsert Haapsalu Toomkirikus

Omalt poolt lisaksin kõige lõppu veel ühe kategooria, milleks on:

* Aasta nimekirjakoostajad: H ja K

(Muidugi hoiab endiselt seda tiitlit endiselt ka M, kes praegu veel Saksamaal viibib, aga loodetavasti peagi minuga jälle uusi nimekirju koostama asub.)

Jõulutervitused Haapsalust

Ülal on kõigi aegade parim jõululaul, mis igal aastal selle õige tunde annab.

Nädalad enne jõule on olnud metsikult kiired, aga viimaks olen punktis, kus saan paariks päevaks aja maha võtta. Kahe oma lemmiknaisega ühes oma lemmiklinnas. Kirjutamise võtan taas tõsisemalt käsile juba õige pea, seniks aga soovin teie pühadesse palju ilu, maagiat, muinasjutte ja imede täitumist!

Piparkoogimägede ja mandariinimetsade vahelt glögijärvest pinnale ujuda püüdes
M-L

Minu vanaema, komplimendimasin

V: Su nägu on nagu kilu. Nagu kilusaba."

Viiulinoodid pesunööril - no more!

Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et olen viimasel ajal üsna palju muusikaga tegelevate inimeste seltskonnas viibinud, aga juba pikemat aega valdab mind vastupandamatu tahtmine taas rohkem viiulimängu süübida. Sorri, naabrid :(

Lisaks inimestele on mind rohkem keelpillidele mõtlema pannud üks unenägu. Olin ühe orkestriga just lavale minemas, istusin toolile ja keegi ulatas mulle mu instrumendi. Ainult, et... See polnud mitte viiul, vaid tšello. Tuli välja, et ma olingi tšellomängija ja mängisin tšellot nagu õige mees (naine) muiste. Mäletan, et tundsin seal mängides, kui sarnased on tegelikult viiul ja tšello - et kui oskad viiulit, siis oskad vähemalt natukenegi tšellot mängida. Ei tea, kas see vastab ka päriselt tõele? Hiljem pakkisin tšello tagasi kotti ja võtsin selle kätte, et koju minna. See oli kummaline kogemus, ma polnud nii suure ja raske pillikotiga harjunud.

Siiani olen päriselus rohkem küll tegelenud teiste pillimängu kuulamisega, eriti olen kuulanud orkestriteoseid. See pole võib-olla kõige stiilipuhtam ja traditsioonilisem orkestrile mõeldud muusikateose näide, aga minu absoluutne lemmik on Serj Tankiani Orca sari. Koosneb see siis neljast osast: 

1. Victorious Orcinus
2. Oceanic Subterfuge
3. Delphinus Capensis
4. Lamentation of the Beached

Täiesti lõpp, et on inimesi, kes oskavad selliseid asju kirjutada. Muidugi võin siinkohal olla pisut subjektiivne, sest Serj Tankian on mulle meeldinud umbes ajast, kui olin 14 ja hakkasin System of a Downi kuulama. Aga sellest Orca albumist ei väsi ma vist iialgi. Nagu ka mitte Tankianist. Kes kogu albumit ei viitsi kuulata, kuulake 3. ja 4. osa. Muidugi on kogu see komplekt absoluutselt võimas.

Natuke traditsioonilist klassikat on ka vahel hea. Minu lemmikheliloojad on väga ebaoriginaalselt Bach ja Vivaldi. Esimeselt on alati mõnus kuulata teost "Toccata and Fugue in D minor" ja teiselt näiteks "Aastaaegade" tsüklit, eriti "Talve", mille viiulinoodi ma ka endale hiljuti hankisin. Ma tahaks ainult näha, kas ma suudan selle metsiku saagimise loo alguses ära õppida :D

Veel püüan õppima asuda Tšaikovski "Luikede järve" "Swan Theme'i", sest see on lihtsalt nii ilus. 

Et üks inimene saab ainult mõnda aega oma noote pesunööri külge riputada ja vajab tõsiseltvõetav olemiseks asjalikumaid töövahendeid, lähen homme muusikapoodidesse head noodipulti otsima. 

Sorri, naabrid.

Kui sünnipäevad on täis džembemängu ja mõõgavõitlust

Reedel nägin üle hiiglama pika aja jälle K-d ja T-d, oma lemmikpaari. Noored olid äsja naasnud kosutavalt spaapuhkuselt Laulasmaalt ja vaid korraks Tallinnast teel Raplasse läbi põikamas. Nii võtsin oma lõunapausi ja kasutasin seda selleks, et sõbrakestega kokku saada. Rõõmustasime vatsasid ühes Vabaduse platsi lähedal asuvas söögipunkris, täpsemalt ühe eksklusiivse magustoidu, lõhe- ja seenesupiga. Minu pruuni ja mitte kõige esteetilisema väljanägemisega seenesuppi silmitsedes täheldas K, et meil tuleb kindlasti enne aasta lõppu koostada 2015. aasta "Kõige-kõige"-hetked. Mu roog saanuks nimelt kindlasti aasta kõige jälgima välimusega toidu tiitli. Ometi peab ütlema, et see maitses suurepäraselt. 

Õhtul kogusin jõuriismed kokku ja rühkisin visalt tuules ja vihmas tagurpidi laperdava vihmavarjuga Kuninga tänavale, kus Sille oma 25. sünnipäeva pidas. Inimesed olid kõik uued, aga sõbralikud ning tegevust jagus kuhjaga. Näiteks pidime kõik peole saabudes võtma korvist pimesi ühe uusaastalubaduse. Iroonilisel kombel käskis minu paber mul uuel aastal mitte üle töötada, haha, nice try, paber. Õhtusse kuulusid ka viktoriin ning rohkelt laulmist, kitarri- ja džembemängu ning ma pole siiani saanud lahti mõttest endale džembe soetada, mis täidaks ühtlasi nii mõnusa muusikariista kui ka huvitava sisustuselemendi ülesannet. Mul on kodus üks tühi nurk, mida olen mõelnud täita nii mõne maali, kapi kui tooliga, aga nüüd tean täpselt, et see ootab hoopis üht toredat trummikest.

1. pidu

Laupäeva hommikul sõitsin pärast kolmetunnist und Tartusse ja vanahärra mu kõrvalistmelt ütles, et näen väsinud välja. Selles oli tal õigus. Juba kell 14 päeval istusin aga juuksuritoolis ja lasin Triinul endal masinaga juukseid lõigata. Peab ütlema, et kui oled naine ega ole kunagi ühtegi elektrilist juukseajamismasinat enda ligidale lasknud, on see alguses veidi hirmutav kogemus. Aga masin oli iseenesest tubli ja tegi must jälle peaaegu inimese. Enne juuksurist lahkumist puistas Triinu mu peale veel natuke hõbetolmu nimega Winter Lady. Juuksurisalongist läks Winter Lady edasi Maidule kinki ostma.

Maidu sünnipäeval ootasid mind esmalt neli noormeest, kellega jutt üsna ruttu teaduslikele radadele liikus. Loomkatsed, füüsikaline keemia, genoomide uurimine ja klubis GHB tuvastamise nipid, aga ka hea söök, salapärane nõiajook ning modifitseeritud Jenga (ehk Social Blox) sisustasid meie aega seni, kuni jõudsid kohale ka teised daamid. Kadi ja H-d oli hea jälle näha, pool meie kuuikust oli seega taas kokku saanud.

2. peo naiskollektiiv

Tegime oma Jenga torni veidi väljakutsuvamaks

Et üks ülesanne Social Bloxist nägi muu hulgas ette fencing'ut ehk mõõgavõitlust, kuulusid meie tegevuste sekka ka intensiivsed mõõgaduellid. Peab ütlema, et vehklejat minust ei saa, sest kaotasin kõik kolm duelli. Kui tegu olnuks päris mõõkadega, saaks minust praegu läbi vaadata :D

Täna tegin ma peaasjalikult ainult tööd. Tööd on praegu palju, täna tuleb pikk öö. Aga nädalavahetus oli sellegipoolest vägev. 

*

Kas Sa leiad mind veel endas,
tuules, Tartu linnas,
korrusmaja rõdudel
või suveööde sees?

Kas Sul tulen meelde veel
ma tühjal paadisillal,
hoopistükki siis,
kui lebad kivil merevees?

Leian mina Sind veel endas,
luules tasases,
vahel oma tegudes
ka elan Sinuna.

Julgen loota vaikuses
ja valus vagases -
nende kaudu alati
ju räägid minuga. 

Sa tead, et töötad õiges kohas, kui guugeldad vahetult enne töölt lahkumist sõnapaari "leegiheitja laenutamine". 

Skype'i vestlused oma meretaguse lemmikarstiga

Sa tead, et räägid oma parima sõbrannaga, kui teie arutelu pealkirjaks sobiks "Kas Soome vanglasse võib kasse võtta".

K on jätkuvalt suurepärane heade tsitaatide allikas.

"Alati, kui ma geelküüsi vaatan, siis tundub elu kuidagi lihtne. Ma kunagi võitsin ju geelküüned ühes Facebooki mängus. Need olid mu elu ilusaimad nädalad!"

"Ma olen nii palju Soome keelt õppinud, et see inglise keel on peast kõik välja voolanud."

"Mõtle kui hea elu ikka kondiitritel on. Muudkui vaatad ja imetled, kuidas pirukad ahjus kerkivad. Ja terve aja lõhnad nagu kaneelisaiake!"

Miss u, B!

Blondiiniks olemise horror ehk õnneliku lõpuga õuduslugu tänapäeva daamidele

100% tõestisündinud lugu, millest oli vahetult pärast selle juhtumist liiga valus kirjutada. Nüüd olen tugevam.

On rahulik esmaspäevaõhtu. Seoses järgmisel päeval toimuva võrdlemisi tähtsa ülesastumisega otsustad veidi iseseisvalt oma juuksevärvi kohendada. Sa ei muretse eriti, sest oled seda juba kümneid kordi teinud. Midagi ei saa väga valesti minna. Sul on juuksevärv ja teised vajaminevad vahendid, sa järgid korralikult instruktsioone, värvid juuksed ära ja vaatad kella, et täpselt 30 minutit välja arvestada. Kõige suuremad eksimused võivadki tulla just sellest, kui värvi liiga vähe või liiga kaua peas hoida. Liiga vähesest hoidmisest ei juhtu midagi väga hullu, aga kui see keemiline substants pähe liiga kauaks jääb... Halvimal juhul sõidad haiglasse oma skalpi eemaldama. Sa tead seda kõike. Aga täpselt 30 minutit ja midagi halba ei juhtu. 

Möödub 10 minutit. Teed aega parajaks. Sööd, paned paar tekkinud mõtet kirja. Vaatad kella. Pool aega on läbi. Nüüd oleks aeg nõud ära pesta. Keerad kraani...

...ja vett ei tule. 

Lähed vannituppa ja keerad sealset kraani. Kraan koriseb pahaendeliselt ja loovutab sulle viimaks kaastundest ühe tillukese tilga. Mul ei tule vist öelda, et mu pea on jaanimardika omast pisut suurem, mistõttu ei olnud sellest kuigi palju abi. 20 minutit on täis. Tunned, kuidas rohked tillukesed hirmujudinad su selga mööda üles ronivad.

Kell tiksub armutult edasi 30 minuti suunas. Kraan ainult koriseb. 

Edasi läheb asi natuke lustlikumaks. 

Helistad kõrvaltänavas elavale sõbrale ja küsid, kas võid tema juurde pesema minna. (Ilmselgelt ülinormaalne kõne, mida esmaspäeva hilisõhtul saada.) Pärast piinarikast ootamist (tik-tak, tik-tak) jõuab sõber sulle autoga järele ja viib sinna, kus on vett. Pärast saad veel autoga tagasi koju ka, et inimesed ei ehmuks, nähes oktoobrikuus öisel tänaval tütarlast, kellel on tontlikult valge saunarätik millegipärast pähe keeratud. 

Ilma niivõrd vastutulelike inimesteta oleksin ma praegu kas:

a) hallipäine
b) kiilas
c) allergilise reaktsiooniga haiglas
d) peanaha siirdamise järjekorras

Ma ei julge vist enam kodus juukseid värvida :D

"Viletsad joodikud" ehk kvaliteetaeg vanaemaga

Viimasel ajal on päris palju eri linnade vahel sõita tulnud. Nii et kui bussis pärast kerget tukkumist üles ärkad, pead unise peaga kohe kaks korda mõtlema, kuhu poole sa nüüd õigupoolest end jälle sõidutada lasedki. Sel nädalavahetusel käisin Haapsalus vanaema juures. Meil oli koos huvitav nagu alati. 

***
Laupäeva õhtu. Joome vanaemaga siidrit, mille peale vanaema kostab:

"Nojah, ega viletsatel joodikutel polegi midagi rohkemat vaja."

***
Oleme vanaemaga ühes Haapsalu kaltsukas ja vanaema räägib tavapärasest kõvemini. Vähesed poes olevad inimesed vaatavad meie poole, mille peale vanaema nendib:

"Ma vist räägin liiga kõvasti. Mul on kapuuts peas, ma lihtsalt ei kuule hästi niimoodi. Ei taha ära ka võtta, mul on juuksed koledasti praegu."

***
Vanaema räägib väga kirglikult telefonis emaga.

M-L: (Pärast kõne lõppu) "Mis ta rääkis?"
V: "No mis ta rääkis? Midagi ei rääkinud, kuulsid ju. Ma ei lasknudki tal midagi rääkida, ainult mina täristasin seal."

Mängisime Solitaire'i ja tavalisi kaarte, käisime poodlemas ja raamatukogus, vaatasime vanu albumeid ja romantikafilme, lahendasime ristsõnu, panime puslesid kokku, värvisime ning vahepeal tegin meile ühe koogikese ka.

Kui nädalavahetus pakub nii karme rokkareid kui ka lõbusaid homoseksuaale

Tartu klubisse Rock'n'Roll Heaven tõi eelmisel reedel minu ja Hella bänd nimega Revolver, kuigi kvaliteetkütet pakkusid ka Ziggy Wild ja Sounds of September. Eriti cool oli see, et päris lõpus astus koos Revolvriga publiku seast lavale härra Genka isiklikult, selleks ajaks oli pidu täies hoos ja vähemalt lava ees olevad kodanikud viskasid hoolega oma päid. Oh, Tartu!

Sain sellest õhtust tsitaadikogusse mõne aarde juurde. Näiteks:

"Mida rohkem ma joon, seda kainemaks ma saan." (Mis on iseenesest väga filosoofiline lause, kui natuke mõtlema hakata)

M-L: "Siin süüa ei pakuta või? Mul on kõht tühi."

H: "Mul küll ei ole. Ma sõin just maapähklivõid enne."

M-L: "Millega Sa seda sõid?"

H: "Suhkruga!"

(H on vist kõige suurem maiasmokk, keda ma tean :D)

Järgnes nostalgiline öine kodutee mööda Emajõge ja Anne kanalit, saatjaks vihm ja kauguses helendav Luunja kasvuhoonete valgus Annelinna majade kohal. Pärast pikka aega Tartust eemal olemist on see kõige ilusam ja kodusem valgus maailmas.

***

Laupäeva päeval käisime emaga kohviku- ja poodlemiskultuuri kogemas. Vana hea Verner ja tuttavad Tartu poed, mis ebameeldiva ostlemiskogemuse mõnevõrra valutumaks teevad. 

Õhtul oli mu saatjaks taas Hella, aitäh talle selle eest! Kivi baaris jõime Krieki, mis oli küll hea, aga ei meenutanud karvavõrdki õlut sellisel kujul, nagu harjunud oleme. Hella ütleski, et avastas selle joogi kunagi siis, kui küsis baarimehelt õlut, mille juures võimalikult vähe õlle maitset tunda oleks. 

Kriek. Vahelduseks huvitav.

Paitüdrukud, nagu me oleme

Edasi viisid sammud meid Genialistide klubisse. Seal toimus küllaltki kelmikas pidu, kuhu olid oodatud igasuguse seksuaalse ja nahavärviga inimesed. Ootasin sealt eest leida suurel hulgal vabadust ja sallivust ega pidanud pettuma.

Algus. Natuke aega hiljem oli tantsuplatsil raske tühja kohta leida

Just ümbritsev sallivus tegi selle ürituse kuidagi hubaseks, mul oli reaalselt tunne, et see on õhtu, kust puudub täielikult kriitika, kadedus ja hukkamõist. Homoseksuaalid, heterod, musta- ja valgenahalised - kõik tantsisid Mika ja Lady Gaga saatel ennastunustavalt, mõned kandsid peas lilli, teistel olid seljas värvilised traksid või kostüümil vilkuvad tulukesed. 

Seal oli mehi, kelle kohta me H-ga mõtlesime, et tahaks ka naisena niimoodi tantsida osata. 

Pühapäeval oli mul sekeldusi kojusaamisega. Aga taeva ja heade inimeste abiga jõudsin viimaks enne uue töönädala algust siiski tagasi Tallinnasse. 

Küll on hea, et meil on võlurid

Reedel käis meil CU-s külas võlur Kevin Chris. Saime korraliku annuse võlutrikke ja huvitavat maailmanägemust ning kui asjasse segati terariistad, siis ka veidi närvikõdi. 

Igatahes hakkas maagia mind varasemast isegi enam huvitama, mistõttu olen vahepeal võlumaailmast üht-teist noppimas käinud. 

Asjad, millega Taimetoidumessilt lahkusin

 1. Täis kõht. Lemmikpalade hulka kuulusid näiteks Vegan restoran V Snickersi kreem, mille omale väikese topsikese sees lunastasin, ja Helsingi veganpoe Vegekauppa võrratu šokolaad.

2. Üks kasulik ja ühtlasi dekoratiivne plakat Vegan restoran V letist, millel on välja toodud kõik vajalike vitamiinide ja mineraalainete taimsed allikad. 

3. Bon Soya taimsed grillvorstid. Kui nende vorstitükkide pidev haaramine Bon Soya letist juba piinlikuks muutuma hakkas, sain aru, et kasulikum on neid vorste omale koju osta. Lisaks heale maitsele nad ka lõhnavad küpsetamisel väga hästi. Ühe paki panin sügavkülma, teise pakitäie vorste olen praeguseks juba ära söönud. Tatraga, makaronidega, friikartulitega, tortiljasse, võileivale, suupisteks, pitsale - nende vorstide kasutusvõimalused on rikkalikud.

4. Oliivi- ja tomatimaitseline sojapasteet Veggo letist. Kui ma ei eksi, siis sama pasteeti ostsime ka suvel Ungaris. Mulle maitsevad oliivid ja mulle maitsevad tomatid ja see imeline pasteet oli mu eelistatuim leivakate kõik need kaks päeva, mil see mu külmkapis ärasöömata vastu suutis pidada. 

5. Alpro riisipiim. Pähklipiima polnud ma varem proovinud ja sellest sai mu uus lemmik, paraku oli ajaks, kui ostmiseks läks, see toode juba läbi müüdud. Soetasin siis Alpro tüdrukutelt paki riisipiima, mis on peaaegu sama hea. Mulle meeldib seda kõige rohkem müsliga tarbida, aga seda saab ka kohvi või tee peale panna, pudru tegemiseks kasutada või niisama toidu kõrvale juua. Sisaldab D- ja B12-vitamiini, nii et kohe eriti kasulik. Aga ikkagi, kui keegi seda Hazelnuti varianti kusagil poes kohtab, siis palun andke mulle teada. 

Tähtsaim, mille selleaastaselt messilt kaasa sain, polnud aga söödav ega seinale riputatav. Selle metsiku inimeste massi keskel olles valdas mind üüratu rõõm: sellest, et taimetoitlusel on nii palju huvilisi, et kõik need inimesed seal olid, ringi käisid, degusteerisid, kuulasid ja kaasa mõtlesid. Ükskõik, kas kõik neist olid taimetoitlased või mitte, nad olid seal, nende süda oli avatud ja neid olid palju. 

Muud ma ei tahtnudki.  

Beibepostitus ehk õpetussõnu noorele täkule ehk kõige suuremad turn-off’id

HOIATUS! Järgnev sissekanne on täiesti subjektiivne ning selle põhjal ei saa teha üldistusi kõigi maailma naiste mõttemustrite ja maailmanägemuse kohta. Kindlasti on naisi, kel erinevalt minust juba ainuüksi mõte pidevalt hõivatud meestest põlve nõrgaks võtab ja süljenäärmed täistuuridel tööle paneb. 

Igatahes, without further ado – siit tuleb üks Delfi Naisteka stiilis postitus ehk 10 kõige suuremat turn-off’i meeste juures (juhuslikus järjekorras). 

1. Kiretus. Mõnel inimesel on ükskõik. Kui sa küsid, mida nad teha tahavad, siis neil „vahet pole“. Sa pakud neile kaks valikuvarianti ja nad ei vali kumbagi, öeldes: „Otsusta ise“ või „Mul ükskõik.“ Halvimal juhul pole neil erilisi hobisid või lemmikuid ajaveetmisviise, neid ei inspireeri ega vaimusta miski. Nende loosung on: „Ma ei viitsi“. Pärast tüütut tööpäeva tulevad nad koju, hakkavad tuima näoga arvutist mõnda tobedat filmi vaatama, et siis sama tuimalt üks Big Maci eine ära süüa ja järgmisel päeval jälle tööle vantsida. Iga jumalama päev. 

2. Enesekesksus. Võib-olla on mõne naise jaoks võluv, kui mehe igast rakust kiirgab välja teadmist, et ta on jumala kingitus inimkonnale. On naisi, kes kuulavad käsipõsakil malbe naeratuse saatel mõne enesekeskse mehe saavutustest ja sellest, kuidas teda pidevalt Dwayne Johnsoni või Orlando Bloomiga (olenevalt tüübist) segamini aetakse. Kui sedasorti mehega näiteks baaris rääkima jääda, tead tunni aja pärast peaaegu kõike tema huvialadest (surub rinnalt 90 kilo, loeb Kurt Vonneguti ja käib supiköögis abiks), lapsepõlvest, keemiaolümpiaadi kolmandast kohast 8. klassis ja sellest, milline peaks olema naine, keda ta oma suures armulikkuses enda lähedale laseks. Täna oled selleks sina. Aga ainult seni, kuni sa teda järgmised 5 tundi edasi kuulad ja enda jamaga (loe: jutuga) vahele ei sega.

3. Hädaldamine. Te olete kahekesi matkal ja muud sa ei kuule kui: „Oota, seisa korra, mul hakkas kand hõõruma!“, „Tahaks süüa!“, „Mul on külm. Sul pole külm vä? Nii külm on!“. Viimane on eriti hull muidugi siis, kui te olete täpselt sama soojalt riides ja sul pole isegi mitte natukene külm. Kui ma tahaksin pidevat kaeblemist kuulda, siis läheksin matkale mõne tuttava nagamanniga.

4. Ebaviisakus. Pole midagi võluvamat sellest, kui mees on viisakas. Mees, kes laseb naisel ees ruumi siseneda või liftist esimesena väljuda, tõstab sellise käitumisega hoobilt oma aktsiaid. Kõik mehed aga nii ei tee ja tegelikult ei muuda see kedagi kohe ebaviisakaks. Ebaviisakuse jaoks läheb rohkemat vaja. Üks õudsemaid asju on minu arvates näiteks see, kui meesklient naissoost poetöötajat sinatab. „Anna mulle pakk sinist LM-i ka!“, „Sul suuremat raha pole tagasi anda vä?“. Issand, kirjutades tuleb lausa külm higi seljale.

5. Mugavus. Tänapäeva ühiskonna kahetsusväärne kaaslane. Kui mitte iialgi jalgsi ei käida, sest bussiga on mugavam. Kui lastakse kellelgi teisel ära teha midagi sellist, millega inimene ka ise hakkama saaks. Mugavad inimesed, keda silmas pean, ei maga telgis. Nad ei suuda päevagi ilma internetita elada ega pese käsitsi pesu isegi siis, kui pesumasinasse rändab vaid üks õnnetu sokk. 

6. Klatšihimu. Naistele on väike klatš aeg-ajalt lubatud ja meestele on ka. Aga üldiselt ootan ma meestelt asjalikkust ja pettun, kui see ootus rohke kuulujutuvadinaga põrmustatakse. Intriigide jaoks on mul sõbrannad.  

7. Hõivatus. 

7.1. Hõivatus teis(t)e nais(t)ega. Mulle ei meeldi kellegi tähelepanu pärast teistega võistelda. Kui tegu on lihtsalt väikese sümpaatiaga, kaob huvi hõivatud mehe vastu kiiremini, kui jõuad öelda „Kim Kardashiani kulmukarvad“. Kui tunded on natuke suuremad, võtab see pisut aega, aga üldiselt aitab teadmine mehe hõivatusest mõne teise naissoost isendiga hämmastavalt hästi end temast võõrutada. 

7.2. Samamoodi on tegelikult ükskõik millise muu asjaga, mis kogu mehe aja hõivab, olgu selleks töö, mõni huviala, sõbrad või sõbrannad. Pange tähele: ma ütlen „kogu aja“. See on täiesti normaalne (ja isegi soovitatav), et meil oleks töö, hobid ja inimesed, kellega aega veeta. Aga selleks, et huvi kellegi vastu saaks säilida, peaksid sa temaga ikkagi vahetevahel suhtlema. Noh, vähemalt korra kuus või nii. 

8. Pealetükkivus. Ükskõiksusest isegi hullem on liigne pealetükkivus. Mees, ära helista äsja kohatud naisele 12 korda järjest ega saada talle tunnetest nõretavaid sõnumeid pärast seda, kui ta on kõigest aidanud sul õiget trammipeatust leida. Kui naine ütleb, et tal on kiire, siis ära püüa veenda teda pooleliolevaid tegevusi hülgama. Natukene on okei (sest sa tahad ikkagi oma huvi üles näidata), aga see veenmine ei peaks kasvama pooletunniseks piinlikuks kauplemiseks. Ära keela naisel sinu seltskonnast lahkumast, kui ta seda soovib ja ERITI ära püüa teda füüsiliselt lahkumast takistada. Miks sul on vaja nii meeleheitlikult käituda? Mees, sa oled ju ometi palju rohkem väärt. 

9. Ebasiirus. Selle kõige hullem vorm on muidugi valetamine. Aga samavõrd pelutavad on ka teeseldud emotsioonid või kahepalgelisus.

10. Seiklusjanu puudumine. Pole kuigi lahe, kui püüad inimesele uusi asju tutvustada ja ta keeldub kategooriliselt lihtsalt sellepärast, et see on tema jaoks uus. Selline inimene ei koli ilmaski teise linna ning ta ei julge sinu peedikotlette proovida ainult seetõttu, et ta pole seda varem teinud. Ta ei tule sinuga mitte kuskile enne, kui ei tea täpselt, kuhu minek on, kellega, kui kauaks ja mis eesmärkidel. Alguses on see tüütu, hiljem muutub igavaks.  

***

Olen täiesti aus ja ütlen, et ma ei kirjutanud seda nimekirja meestele mõeldes. Ega ka mitte naistele mõeldes. See on täiesti egoistlik sissekanne (nagu näha, olen minagi enesekesksuse patus süüdi), mis sündis ainult sel põhjusel, et nende punktide kirjapanemine tundus olevat piisavalt ebatavaline viis õhtu sisustamiseks. Aga äkki aitas see postitus veel kedagi mingil moel. Ma igatahes loodan seda.

Taimetoidumessile!

Homme, pühapäeval, 1. novembril toimub Tornimäe ärikeskuses (aadressil Tornimäe 5) järjekordne Taimetoidumess. On head sööki, riideid, kosmeetikat, toredaid inimesi, infot taimetoitluse kohta, filme ja arutelusid. 

Mina tegutsen ametlikult sel üritusel kella 12st 14ni, messi toimumisaeg on aga koguni kella 11st 17ni. Tule ja veeda üks läbinisti harmooniline pühapäev julmusevabas keskkonnas :)

Täna õhtul teen veel natuke ettevalmistusi. Vaatan ära dokumentaali "Forks Over Knives" ja Gary Yourofsky loengu "Best Speech You Will Ever Hear". 


(Ma loodan, et tohtisin seda videot siin postituses niimoodi omavoliliselt kasutada. Kui ei, siis ootan, et keegi mind selles osas korrale kutsuks.)

Kuidas me K-ga muusikat analüüsime

Neljapäeva hilisõhtul nägin jälle oma parimat sõbrannat pärast seda, kui me polnud kokku saanud peaaegu kolm kuud. Oli rõõm tõdeda, et K on endiselt säilitanud vana headuse. 

K: "Oota, kas sa oled kuulnud seda Adele'i uut lugu?"
M-L: "See "Hello" või? Olen küll."
K: "Jaa, see on niiiiii hea. Ma lasen telefonist."
M-L: "Ei taha mingit masekat lugu praegu."
K: (ehmunult) "See pole masekas lugu! Ma ei saa aru, miks kõik arvavad, et see on kurb."
M-L: "See räägib lahkuminekust ju."
K: "Ei räägi! See räägib sellest, kuidas Adele on laulmise juurde tagasi tulnud ja siis ütleb nagu oma kuulajatele "Hello" jälle."

Söögiks juuksed, joogiks konjak ehk vahel töö juures

Sa tead, et töötad õiges kohas, kui su tööülesannete hulka on lisandunud luuletuste kirjutamine. 

Lisaks pakub vaheldusrikas igapäevaelu ka näiteks võimalusi istuda disaineritoolis ja tegutseda programmiga InDesign, tähistada keset päeva konjakiga oma kolleegide tööjuubeleid, saada inspiratsiooni ja väge kohtumisest Eesti parima taipoksijaga ja näha kuulsaid lauljaid, koorijuhte, poliitikuid ja fotograafe. 

Vahepeal kuuleb enda ümbert põnevaid lauseid ka, nagu:

"Saada oma rümp siia!"
"Jaan on selline mõnus nätske nimi."
"Kas neid söödavaid juukseid on veel kusagil?"
(kolleegid naasevad lõunapausilt) "Me oleme tagasi! Meie ja meie kilpnäärmed!"
"Ma saadan A-le ka selle põdra."

See seal on üks hullumeelne maailm. Aga see on oma hullumeelsusega praegu enam-vähem kogu minu maailm 

ja ma armastan seda piiritult.  

Tofusõbrad United ehk Tallinna veganitega suhteid soojendades

Vahepeal olen veetnud aega Tallinnas elavate taimetoitlastega. See on tähendanud mitut uut toredat tuttavat, põnevaid kokkusaamiskohti ja võimalust saada tuge ja mõistmist teistelt omasugustelt. On äärmiselt meeldiv veeta aega inimestega, kes arvavad, et liha mittesöömises pole midagi veidrat. Inimestega, kellega saab jagada mõtteid, kogemusi ja kuulda lugusid sellest, kuidas keegi tee taimetoitluse juurde on leidnud. 

Eelmise nädala kokkusaamine Lendavas Taldrikus ja sellenädalane kokkusaamine Loone juures Kalamajas on pakkunud rõõmu teistelgi põhjustel. Ühelt poolt seetõttu, et nende inimestega kohtumine on tõestanud, et Tallinna inimesed polegi Tartu omadest nii erinevad. Ka nendega on võimalik ühel päeval lihtsalt suvalises Kalamaja korteris kohtuda, Aliast mängida, rääkida, süüa ja nalja teha. Kokku tulla võõrastena ja lahkuda sõpradena. Siingi elab terve hulk empaatilisi inimesi, kes on valmis sind kuulama ning sulle nõu ja soovitusi andma isegi siis, kui oled nendega äsja tutvunud. See tõestab, et Tallinnas elamine polegi olulistes asjades õigupoolest Tartus elamisest nii erinev, aidates koduse tunde tekkimisele kaasa.

Teisalt meeldib mulle veganitega aega veeta seepärast, et nad panevad alati hämmastama, kui mõistlikud võivad noored inimesed olla. Nad teadvustavad, et on elus osalised, neile läheb elu korda, nad on kohal. Veganid ja taimetoitlased on pidanud vajalikuks maailmas toimuva üle sügavalt mõelda. Nad on uurinud, kuidas asjad käivad. Leides midagi, mis nende arvates käib valesti, annavad nad endast kõik, et selle vastu oma võimete kohaselt võidelda. Mis siis, et teised ütlevad, et sellest pole kasu või et üks inimene ei suuda midagi muuta. Eelmisel pühapäeval oli meid Lendavas Taldrikus kümme ja sel laupäeval Loone juures kaheksa. Need arvud on lohutavad. Üks inimene ei suuda võib-olla tõesti midagi muuta, aga ma pole üksi. 

Järgmisel pühapäeval ehk 1. novembril toimub Tornimäe ärikeskuses järjekordne Taimetoidumess. Sel aastal aitan minagi veidi selle ürituse õnnestumisele kaasa, seega loodan messil kohtuda kõigiga, kes soovivad taimetoitlusega lähemalt tutvuda!

Lõpetuseks üks lustlik video surmast päästetud põrsakestest. No vahi, kus kepsutavad:

Esimene 100% vegan sünnipäev

Tõele au andes oli mul sünnipäev juba 1. oktoobril, aga daamidel ei sobi vananemist eriti propageerida, ega? Igatahes sain esimest korda elus tähistada sünnipäeva töökaaslastega kontoris ja seega tuli see kuidagi meeldejäävaks muuta. Miks siis mitte võtta sünnipäevamenüüsse näiteks ainult vegantoidud? Kuigi kontorikaaslaste tagasiside (ja tegelikult kogu see neljapäev) olid äärmiselt positiivsed, ei hakka ma valetama, et vegan sünnipäeva ettevalmistamine oli üsna pikk ja aeganõudev protsess. Eetilistel valikutel, maailma parandamise püüdlustel ja rõõmul isetehtud asjadest on siiski hind. See polnud aga teab-mis hingehind, seega julgen kõigile vahelduseks sellist liha-piima-muna-meevaba menüüd katsetamiseks soovitada. Ükskõik, kas siis sünnipäevaks või ekstreemsematelt juhtudel ka pulmadeks või jõuludeks. Lihasööjate jaoks on eksootiline; taimetoitlastele on samm veganlusele lähemale; veganitele mõnus, et ise ei pea mässama. Challenge accepted?

Menüüs olid küpsisetort, lavaširullid India pähkli kreemiga, paprikamaitselised Pringles'id, mahl ja šampus. India pähklite saumikserdamisega tuleb olla ettevaatlik, mina ei olnud ja pärast esimest raundi võitis saumikser 1:0, jättes India pähklite jääke kõikjale mu köögis, alustades veekeetjast ja lõpetades laega. Kui oled 1,74 pikk, siis pole lihtne laeni ulatuda, tuleb võtta tool ja laud ja... Noh, lihtsam on igal juhul alguses pähkleid korralikult leotada ja neid enne saumikseri juurde poetamist natuke peenestada.

 Paprikat lõigates väljus ühest isendist konstruktsioon, mis meenutas kahtlaselt palju kärbse pead

Lavašipoiss ootab kattematerjali

Kolmapäevaöised ettevalmistused...

...ja neljapäeva õhtul pärast kõike juba Tartus

Nunnupostitus: Vanaema Edition

Pole paremat kohta akude laadimiseks kui Haapsalu ja pole armsamat inimest kui minu vanaema. Kõigepealt presenteerib ta mulle uhkelt, kuidas on mõnest minu lühijutust-novellist omavoliliselt kogumikud koostanud. See ongi just kõige armsam, et kaantel on natuke vigu sees :D

 Vanaemal on nüüd arvuti, mille peamine ülesanne on talle mängimiseks Solitaire'i pakkuda. Nende kolme päeva jooksul, mil ma seal olin, tegime koos ikka päris mitu mängu. Teatavasti ei ole Solitaire'is kõik käigud lubatud, mille peale arvuti teatab, et tegu on "Invalid move'iga". Vanaema tõlgendab seda hoiatust omamoodi:

"Invaliid, invaliid, jah, ma tean küll, et sinna ei saa. Miks ta siis kohe nii koledasti ütleb?"

Ja nagu alati, polnud vanaema seegi kord komplimentidega kitsi.

M-L: "Ma hakkan ennast siis nüüd ilusaks tegema."
V: "Jah, sul läheb sellega alati väga kaua aega, et end ilusaks teha."

Mõnel ööl teen surnute nägudest vorme

Selles unenäokirjelduses olen ma Kolmas tüdruk ja teised on Esimene ja Teine tüdruk. 

Esimene tüdruk leidis mu tänavalt ja palus endale appi minna. Läksingi temaga kaasa. Tüdruk viis mu ühe kortermaja keldrisse, mis - nagu välja tuli - oli surnukuur. Seal oli ka Teine tüdruk, kes parajasti malmkausis midagi puulusikaga segas. "Oh, väga hea!" ütles ta mind nähes. "Kaks on veel tegemata," ja ulatas kausi koos lusikaga Esimesele tüdrukule. 

Kohe keldriboksi ukse kõrval võis kirstus näha surnud meest. Esimene tüdruk võttis kausist lusikaga veidi valget segu ja määris seda ohtralt mehe näole. "See kõvastub ära. Nii saame ta näo vormi säilitada," selgitas tüdruk. Paari minutiga oligi segu kuivanud ja tüdruk eemaldas ettevaatlikult valge kuivanud maski mehe näolt. 

Vaatasin ringi ja mõtlesin, kuidas tüdrukud julgevad sellises kohas tegutseda. Siin oli pime, surnutest hoovas hauatagust külmust ja laibahaisu, ning mõte sellest, et viibin pisikeses keldriboksis koos kolme surnu ja kahe tüdrukuga tekitas klaustrofoobiat. 

Mina pidin nägude vormi valamise töö üle võtma. "Vahepeal võivad nende lihased veel natuke tõmmelda," ütles Esimene tüdruk, kes oli mu sinna toonud. "Ära pane tähele."

Pärast seda, kui surnud mehe näost oli vorm tehtud, oli vaja surnul kingad jalast võtta, ta riiulilt võetud vana vaibaga katta ja kirstu kaas sulgeda. Siis oli surnu matmiseks valmis.

Esimene tüdruk tahtis minuga rääkida. Me läksime välja ja  Teine tüdruk jäi ainsana keldrisse. Mõtlesin, kui õudne oleks surnutega üksi sellisesse kohta jääda. Juba hüüdiski Teine tüdruk: "Kas ma tõesti pean siin üksinda olema?" ja me läksime tagasi, treppidest alla. Sinna, kus elu enam polnud.

Kuidas olla oma alal tegija?

- Tegele oma alaga.

Mul oli hiljuti võimalus osaleda keeletoimetajate liiduga Tartus loovkirjutamise seminaril. Selle ürituse põhitulemus oli meeletu inspiratsioon - läksin koju mõttega, et minust peab saama parem kirjutaja. Aga see ei tule niisama. 

Sain aru, et ma pole piisavalt kirjutanud.

Selleks, et keegi saaks end näiteks luuletajaks kutsuda, peab ta luuletama. Ja võimalikult palju. Sealjuures tuleb sageli teha ohverdusi. Kui inimesel on mõni hobi, mida ta armastab ja mis teda tõeliselt põlema paneb, ei hooli ta sellest, et peab ehk millestki loobuma. Võib-olla on ta noor iluvõimleja, kes läheb õhtul trenni selle asemel, et klassiõhtule minna. Võimalik, et ta ei vaata iga pühapäev saadet "Su nägu kõlab tuttavalt", nagu tema sõbrannad, vaid kogub selle asemel Youtube'ist teiste võimlejate kavasid vaadates inspiratsiooni. 

Kui olin noorem, suhtusin imetlusega oma tuttavatest rulasõitjatesse, kelle jaoks rulasõit oligi kogu elu. Nad veetsid kogu oma vaba aja rulatades, vahetundides rääkisid profisõitjatest, võistlustest ja trikkidest, ning kui tuli talv, koondasid väed ja lükkasid omaalgatuslikult rulapargi lumest puhtaks, et ka talvel sõita saaks. Vat see on kirg. 

Loen praegu kingiks saadud Gilles Neret' ja Robert Descharnes' raamatut Salvador Dali maalidest. Salvador-poiss hakkas kuueaastaselt maalima ja pühendas sellele kogu oma edasise elu, ohustades sellega muu hulgas näiteks oma õpinguid. Salvador Dali oli geenius, aga ta oli selleks olemise igati ära teeninud - tema saavutusi kirjeldab peaaegu 800-leheküljeline teos mu laual. 

Kui nüüd tagasi kirjutamise juurde tulla, siis mingil sobival hetkel kirjutada võib igaüks. Ükskõik kes võib võtta pastaka ja pliiatsi ning kirjutada siis, kui tal aega on. Kirjanik on aga see, kes kirjutab ka siis, kui see talle mugav pole. Kui ta leiab kirjutamise aega sealt, kus seda pole. Ta kirjutab ühe käega, teise käega lõunaks kaasa võetud võileiba süües; bussiga tööle sõites; või ekstreemsematel juhtudel näiteks selle asemel, et magada.

Seega: selleks, et olla kunstnik, tuleb teha kunsti. Selleks, et olla kirjanik - kirjutada. Ka siis, kui sul on paberi asemel vaid tükike salvrätti, 5 tundi magamiseks või peavalu. 

Lõppude lõpuks teadis juba Ernest Hemingway, et:

"There is nothing to writing. All you do is sit down at a typewriter and bleed."

Malenkie uspehi

Ehk lähiajal on aset leidnud kaks võidukat olukorda, mil suhtlus vene keelt rääkivate inimestega on isegi toiminud. Sealjuures pole ma neile kogemata öelnud, et pudel mahla maksab 20 eurot või et mulle meeldib hobuseid kokakoolas vannitada (nagu K vist kunagi vene keele tunnis väljendas). 

Stseen 1

Rimi. Puuviljalett. Mulle läheneb vanem daam kotitäie banaanidega.

Daam: *venekeelne tekst, something, something...* "...ILI V KASSE?"

M-L: *processing... "v" tähistab seesütlevat käänet, "kasse" on ilmselt kassa... Proual on banaanid käes, ilmselt tahab kaaluda... "V KASSE!"

Daam: "Aa, spasibo!"

M-L: *What just happened?*

Stseen 2

Sadam. Mulle läheneb vanem daam Tallinna kaardiga.

Daam: *venekeelne tekst, something, something... * "...nahoditsa ulitsa Laeva?"

M-L: *processing... "nahoditsa" on "asuma", "ulitsa" on "tänav"... "Eta Laeva ulitsa!" * näitab käega * "Eta Laeva dva"

Daam: "Ja hatšu Laeva dva" 

M-L: "Vot eta Laeva dva"

Daam: "Tšornõi?"

M-L: "Da"

Daam: "Aa, spasiba!"

M-L:

Naised karusnaha kohta arvamust avaldama!

Tallinna Karusnaha Meistrid on korraldanud väga tänuväärse uuringu, mis võimaldab Eesti naistel öelda, mida nad karusnahast arvavad. 

Olen oma lühikese elu jooksul aru saanud, et kõik ei mõtle nagu mina - ja jumal tänatud selle eest. Kõigile inimestele ei pea maitsema oliivid, halvaa ja koduõlu või kõik ei pea minestusse langema, kui enda ees sibulaviile või hakklihast kotletti näevad. Kõik ei pea armastama matkamist või viiulimängu või olema lootusetult halvad keemia- ja füüsikaülesannetes. Kõik ei pea olema kategoorilised karusnahavastased. 

Lihtsalt mõelge natuke ja tehke oma arvamus kuuldavaks, et inimeste maailmavaatest saaks selle teemaga seoses võimalikult täpse pildi. Maailma ei vaja mitte neid, kes kõik ühtmoodi mõtleksid, vaid neid, kes mõelda ei karda. 

Rubriigist "Esimesed" - Hollywood ja Elron

1. Reedesest korraks-sõbra-juurde-plaanist sai ootamatult elu esimene klubi Hollywood külastus. Aga teate, mulle täitsa meeldis. Nii palju, kui klubi meeldida saab. Üks asi, mis minu jaoks peo headust näitab, on see, kui diskor mingitel hetkedel muusika maha keerab ja siis on selgelt kuulda, kuidas inimesed laulusõnu kaasa ruiravad. Neid inimesi oli reedel palju, nagu ka head muusikat. Ma mõtlen, nii head, kui klubis olla saab.

Natuke õudne oli, kui üks noormees täiesti ootamatult näoli põrandale kukkus ja sinna liikumatult lebama jäi, aga eks neid langeb teinekord Tartu klubides samamoodi. 

Boonusena oli Hollywood täidetud pulgakommidega, millele kõigil külastajatel vaba ligipääs oli.


2. Minu lemmikpaar K ja T olid Soomest nädalavahetuseks Eestisse T sünnipäeva tähistama tulnud. See tähendas, et sain esimest korda kogeda Elroni võlusid, selle liiklusvahendiega Raplasse sõita ning loota, et K ja T oma suures armulikkuses mu Rapla rongijaamast auto peale korjavad ja ühte väikesesse alevikku edasi transpordivad. Õnneks just nii läkski. Minu arust on tore, et nii vanad liiklusvahendid nagu rongid endiselt au sees on ja inimesed nendega reisida tahavad. Rongiga sõitmises on midagi vanaaegset ja romantilist; rongis on selle erilise atmosfääri tõttu mõnus lugeda või kirjutada ning lisaks liigub rong kiiresti ja vaikselt. 

T armas perekond, sümpaatsed sõbrad, kaunis kodu, "Hundimäng", rikkalik toidulaud ja õhtune meeleolukas kitarri-laulupidu ei pannud mind seda väljasõitu kahetsema. Tunnustuse peab saama ka üks T kahest koduloomast, kes ei lasknud mul end öösel üksikuna tunda. Nimelt magasin K ja T-ga ühes toas, aga erinevalt neist ei jaganud ma kellegagi voodit. Selle olukorra otsustas lahendada T hermafrodiitne kass, kes magamaminekuks end mulle nurrudes lõua alla kerra sättis. Sellepärast kassid vist vanatüdrukute seas nii popid ongi :D

Valgust täis päevad

Neljapäeval kõndis valgus Kadriorus ja mina kõndisin paari Tallinna-kamraadiga ka. Seal oli ilus, aga kuidas saakski mitte olla, kui valgus ja pimedus kohtuvad? Olin läinud sinna üritusele selleks, et vahelduseks õhtu kodust eemal veeta ja seltskonnas viibida, aga ei arvestanud, et leian sealt selle, mille pärast ilmselt kõik need tuhanded inimesed sinna tegelikult kogunenud olid. Võin ju muidugi proovida seda sõnadesse panna. Kirjutada, et muidu sügisõhtuselt pimedas Kadriorus oli palju värvilist valgust, lasereid ja tulesid, mis valgustasid puid, rohuplatse, põõsaid ja tiiki, aga sellest jääb väheks. See kõlab nüüd kohutavalt klišeelikult, aga tol õhtul oli Kadrioru pargis puhas maagia.

Reede oli päev töökaaslastega. Keskpäeva paiku käisime oma agentuuripere viieliikmelise esindusega koos lõunat söömas ja õhtul pärast tööd pakkisime end autode peale ning sõitsime Kloogale grillima. Õhtusse kuulusid hea söök, jook, natuke pasunahelisid, saun, ekskursioon ühes kõige ilusamas kodus, kus käinud olen, ning ilutulestik, mis oma grandioossusega oleks vabalt võinud sobida ka aastalõpu tähistamiseks. Natuke pärast seda, kui olime üksteisele head uut aastat soovinud, hakkasime tagasi Tallinna poole sõitma.

Laupäeva-pühapäeva veetsin H-ga, kes mulle Tartust külla sõitis. Selle nädalavahetuse jooksul jõudsime selle preiliga vaadata filmi „The Purge“; saada tantsumuusikahuvilistelt laulusoovitusi ja neid laule ka kuulata; küsida randoomselt turvamehelt, kuidas Popularini jõuda; juua Laboris põlevaid shot’e; tunda daamiks olemise hüvesid, saades nii Nimetast kui ka Route 13-st flaieriga tasuta kokteile; kohtuda W-ga; imetleda Kelmi kauneid baarmene ja mõelda neile elegantse kirjakese jätmisele; täita Kelmi külalisteraamatut; magada pühapäeva hommikul ebatavaliselt kaua; minna Vegan restorani V ja avastada, et seal pole vabu kohti ning külastada kohvikut Must Puudel.  

Natsa taimetoitlase avastatud vegantooteid

Selle Bonduelle’i kastme leidsin siis, kui olin alles Tallinnasse kolinud. Kui oma köögikapi avan, vaatab mulle vastu ei rohkem ega vähem kui viis tühja sellesama kastme purki, mis on tekkinud sinna pooleteise kuuga. See ütleb vist, et mulle tõesti meeldib see kaste väga. Sisaldab see siis neid samu asju, mis sildiltki näha: paprikat, tomatit, šampinjone, maisi, punaseid ube, küüslauku... See Mehhiko kaste on igatahes veganitele sobilik, aga samas sarjas on ka teiste maade päraseid sarnaseid kastmeid, nt Itaalia ja Hiina oma, mille osas ma nii kindel pole. Neid pole ma proovinud. Mehhiko oma valisin algselt seetõttu, et see sisaldas kõige rohkem mulle meeldivaid asju, ja see osutus nii heaks, et pole olnud põhjust teisi proovida. Ma olen seda söönud riisi või makaronidega, aga kujutan ette, et see võiks sobida ka näiteks tatrapudru kõrvale.

Kui sul tõepoolest õnnestub leida purgisupp, mis ei sisalda liha, siis on peaaegu võimatu, et see ei sisaldaks samal ajal searasva. Pildil olev sõbrake on üks miljonist. Ükssarv keset lehmadega täidetud välja. Maitseb täitsa nagu hernesupp. Aga kui oled eelnevalt mitu poodi läbi kamminud, mitu riiulit ja mituteist purgisilti läbi uurinud, lootes midagi temasugust leida, ja siis lõpuks ta leidnud... See teeb nimetatud toote tarbimise veel hulk maad erilisemaks.

On igati rõõmustav, et veganlus kogub üha hoogu ja ka tervikuna mitte-vegan söögikohad on üha enam hakanud veganite peale mõtlema. Pildil olev roog pärineb kohvikust Must Puudel ja kujutab endast punase läätse suppi kookospiima ja röstitud Kreeka pähklitega. Sobib taimetoitlastele, veganitele, on gluteeni- ja laktoosivaba. Ainult et selle kõrvale toodi üks väike saiapäts ja võitükk, mis tõenäoliselt veganitele ei sobi. Aga äkki sobib? Kui järgmine kord seda Mustas Puudlis tellima satun, küsin üle. Või kui keegi seda varem tegema juhtub, öelge mulle ka!

 Nii paljud mu tuttavad veganid on Alpro sojajookidest rääkinud. Proovisin siis ka selle paljukiidetud vaniljemaitselise ära ja mine, kui hea see on! Mulle sojatooted muidu väga meeldinud pole ja ma ostsin selle paki, arvestades, et võib-olla seisab see jälle külmkapis seni, kuni halvaks läheb. No way Jose, pool pakki tarbisin magustoiduks koos müsliga ära, pärast mida olen seda aeg-ajalt lisaks noolimas käinud. Paki peal on veel kirjas, et see imeline toode sisaldab kaltsiumit ning B12-, B2- ja D-vitamiini.

***

Laevasadamas Rimi lähedal asub koht nimega Papa Joe’s, kust saab imehäid falafeli-vrappe. Taimetoitlastele sobivad need vräpid juba nii, nagu nad loomulikult vrapimeistritel tulevad, veganid peavad ütlema, et valget kastet ei pandaks. See maksab vaid 3 eurot ja on üsna gigantne teine. Kui Monsuga neid sealt kord ostsime, oli mul reaalselt tunne, et olen pool päeva veetnud seda vrappi süües :D