Laulvad Hiina jumalannad

Eile käis kolmeliikmeline Tartu Üliõpilassegakoori esindus ehk Anne, Monsu ja mina Pauluse kirikus ühel põneval koorikontserdil konkurente kuulamas. Muide, neile, kes pole veel uuenenud Pauluse kirikus käinud, soovitan seda kohta külastada, see on tõeliselt kauniks tehtud. 

Rahvast oli ootamatult palju. Tegelikult pole ma vist kunagi üheski kirikus nii palju inimesi näinud. Nad olid tulnud kuulama Tartu Noortekoori, Baodingi ülikooli segakoori ja Hainani pedagoogikaülikooli segakoori. Kaks viimast olid meile esinema tulnud Hiinamaalt ja tõid õhtusse mõnusalt eksootikat nii oma väljanägemise kui ka lauludega. Hiina naised tõid lisaks sellele publikuni tubli annuse naiselikku graatsiat ning mehed rohkelt jõudu ja otsusekindlust. Naised laulsid kui haprad Hiina jumalannad Jangtse kallastel ja mehed kui meessõdalased, kes valmistuvad pere eest lahingusse minema. 

Silmnähtavatest kultuurilistest erinevustest hoolimata aga avastasin, et tegelikult eri rahvusest koorid üksteisest olulisel määral ei erinegi. Üldiselt oskavad ikka kõik koorilauljad üle maailma laulda. Kõik teavad, milline peab olema muusika, et seda oleks hea kuulata, kõik tunnevad aplausist rõõmu ja teevad oma esinemise visuaalselt atraktiivseks. 

Xie xie!

Kui käisin suurendamas noorte sümpaatiat luuletamise vastu

Tegelikult ma ei tea, kas mu argumendid, nõuanded ja kogemus olid piisavad, et maleva noored vanuses 13-17 tõepoolest luuletamisest huvituma panna. Püüdsin neile eile rääkida sellest, mida luuletamine inimesele võib anda ja hiljem jagada luuletamise kohta mõningaid praktilisi soovitusi. Kuigi olin alguses veidi mures, et noored pidid leppima minu, mitte mõne professionaalse luuletaja näpunäidetega, tundus, et nad polnud sellest ülemäära häiritud. 

Ja täiesti lõpp, kui üllatunud ma olin, kui nad hiljem oma luuletusi ette lugesid. Mõtlesin juba omaette, kuidas küll öelda, kui nende luuletused pole esitamiseks sobivad, aga asjatult. Kõik rühmad said luuletustega suurepäraselt hakkama. Tekkis isegi natuke tühine tunne, et pole see luuletamine ühti asi, millega vaid valitud inimesed hakkama saavad, kui tegelikult võivad head luulet kirjutada isegi noored, kes varem luuletamisega kuigi palju kokku pole puutunud. Imetlusväärne, et neil tuli välja:

käsu peale kirjutamine
ja rühmas luuletamine,

mis tegelikult minu arvates heale luulele kasuks ei tule. 

Ühtlasi oli mul nii hea meel, et seal seltskonnas leidus ka mõni selline noor inimene, kes oli juba luuletamise enda jaoks varem leidnud. Üks tüdruk jäi mulle eriti meelde. Ta nõustus oma luuletuse ette lugema alles pärast mõningat veenmistööd, sest ütles, et see pole piisavalt hea. See oli suurepärane. Kui talle seda ütlesin, vastas ta, et pole rahul, sest on paremaid kirjutanud. Tunnen ära perfektsionismi, kui seda näen, ja läks tõeliselt hinge see, kui siira pühendumisega keegi juba nii noorelt luuletamisse suhtub. 

Maleva noored esitavad oma loomingut 29. juunil Tartu linna päeval linnaraamatukogu rõdul. Ma poetan seal ka paar sõna.

Lahkumine kodust nimega Tartu Ülikool

Olen kindel, et ülikooli puudumine mu elust annab end mõnel hetkel tunda. Ülikool oli esimene koht, kus tundsin end tõeliselt olulise ja hinnatuna. 

Akadeemiline keskkond; võimalus intelligentsete inimestega pidevalt suhelda; TÜ raamatukogu; arutelud; eksamid; võimalus oma edu õppimisega ise kontrollida; tagasiside; kiitus; pettumused; magamata ööd; närveerimine, et reporteritöö allikad lasevad üle; elu esimesed intervjuud; võistlusmomendid; eneseületused ja see esimene kord, kui pärast viis korda sisse-välja hingamist allikale otse oma küsimustega peale lendasin; psühholoogialoengud; ajakirjandusloengud; tõlkeloengud; keeleteaduse loengud; transkriptsioon; murdepraktika Setumaal; rühmatööd; paaristööd; ülikoolist saadud sõbrad; targad õppejõud; kinnitus selle kohta, et ka võõrad võivad olla abivalmid; ettekanded; üritused; ühikad ja umbes tuhat asja veel võivad panna mind ülikooli igatsema. Jääb üle vaid oodata, millal see juhtub. 

Kolmapäeval oli viimane kord tudengina TÜ aulas ja siis seda ei juhtunud. Istusin viimast korda oma kursakaaslaste kõrval Tartu Ülikooli aulas, kuulasin rektorit, filosoofiateaduskonna dekaani ja kaunist rahvamuusikat ega poetanud ainsatki pisarat. Kuid äkki pole ma siiski mingi koletis, vaid lihtsalt taipasin, et kuigi lõpeb ülikool, mida kõik need aastad nii väga armastanud olen, jäävad alles minu inimesed, kelle ilu just sel päeval hästi esile tuli. 

See oli üks tegus päev. Varahommikul sõitsime ema-vanaemaga (mul on vanaema külas!) bussiga kesklinna juuksurisse ja turule. Juuksur Triinu lasi mul otse juuksuriäris lõpukostüümi selga tõmmata ja õnnitles veel tagatipuks lilledega ka. Siis tuli ülikooli fuajees rivistumine, kursaõdedega lõpetamismuljete ja tulevikuplaanide jagamine, aulasse minek, aktus ja null pisarat. 

Pärast lõpuaktust olid mind tervitama tulnud oodatust rohkem kodanikke, kellest nii mõnigi oli tõeline üllatuskülaline. Hiljem transportis A mu kalli naispere ja uhke lillesülemi läbi vihmakose autoga koju. Inimeste head soovid, õnnitlused ja kingid on viimase kolme päeva jooksul tekitanud tõelise sünnipäevatunde ja see kinnitab, et mul on inimestega tõeliselt vedanud. Kuidas mul ometi õnnestus sellised inimesed saada?

 Meie naispere

Ilma K-ta lõpetamine polekski ju mõeldav olnud

Üks üllatuskülalistest

Nüüd võib minna

Meie armas autojuht A, keda sädistavad naised ei pelutanud

 Pere suurim ja väikseim

Ühed toredad poisid kinkisid mulle natuke propagandasõnu

KOERALIHAFESTIVALI VASTU!

Anna oma hääl, näitamaks maailmale, et inimestes on siiski pisut inimlikkust: 

https://www.change.org/p/president-of-the-people-s-republic-of-china-stop-the-yulin-dog-meat-eating-festival?recruiter=317041799&utm_source=share_petition&utm_medium=facebook&utm_campaign=share_page&utm_term=des-lg-no_src-custom_msg&fb_ref=Default

Me kõik oleme näinud videoid rahulikest hiigelkoertest, kes lasevad lastel, kassidel ja - miks mitte - ka oravatel või liivahiirtel enda otsas liugu lasta. Teame, kui naljakalt jooksevad taksid või kui kohusetundlikult labradori retriiverid oma kehva nägemisega peremehi suunavad. Olenemata suurusest või tõust tahavad kõik koerad inimest aidata, kui tal on raske, sest Canis familiaris on üks ustavamaid olendeid maailmas.

Miks me nendega siis nii teeme?

Päiksest kuum on maantee...

Laupäeval istusime viiekesi A vaprasse sõidukisse, mis viis meie lustliku seltskonna Peipsi järve äärde telkima. Järgneb nimekiri asjadest, mis mulle selle reisi juures meeldisid.

1. Sõbrad

Sõbrad Prisma katuseparklas teeleasumist ootamas

Sõbrad asusid teele ja kuulavad tõenäoliselt Karl-Erik Taukarit

Vahepeatus kusagil Alatskivi läheduses

2. Ilm. Laupäeva varahommikul kell pool 4 oli väljas täiesti valge. Tõusev päike hiiglasliku veekogu kohal on esimene asi, mida näen, kui telgist välja astun ja auto juurde vett jooma sammun. Salapärast udu jätkub nii vasakul asuvale niidule kui ka paremale jäävale järvele. Õhk on oodatust soojem, aga kannab endas siiski veel varahommikust jahedust. Uut päeva tervitavad juba esimesed linnud. See on tõeliselt ilus suvehommik. 

Kaks päeva olid meie koduks kaks pildil olevat objekti

Pärast kiiret varahommikust ekspeditsiooni ärkan paar tundi hiljem uuesti telgis. Maailma üks mõnusamaid tundeid on suvel telgis ärkamine. Tunnen, kuidas päike nägu paitab, värske tuul palavust eemale hoiab ja lained kõigest paarkümmend meetrit kaugemal kaldaga põrkuvad. Ma olen vaba ja mu ümber on neli suurepärast sõpra. Kell saab alles kümme ja aega on lõpmata palju.

+ Soojus. Võtsin öösel magamiseks kaasa villased sokid ja neid ei läinud vaja. 

3. Grillitud vahukommid ja pokaalid rannal

K jaoks ei puudu metsast glamuur ja pokaalid on kohustuslikud

4. Koht. Pole midagi paremat sellest, kui üks ja seesama koht võimaldab niitudel jalutada, puude all kitarri mängida ja laulda, rannal järvekarpe otsida ja vee ääres asuva hiiglasliku kivi peal mediteerida. 

5. Muusika. Alustades kitarril mängitud Smilersi ja Terminaatori hittidest ning lõpetades raskekoelise rokkmuusikaga A automakist. 

 
Kitarrimuusika pakkus nii romantikat...

...kui ka mõnusat seltskondlikku ajaviidet

6. Kolm äärmiselt võrdset kaardimängu tüdrukutega. Kõik said ühe korra kaotada ning ühe korra võita. 

7. Avastusretk A-ga

8. Lutsuviskamise õppetunnid. Tänu neile oskan nüüd lausa neli korda lapikut kivi veepinnal põrgatada! 

9. Rahu. Palad jalad, suur kivimürakas istumiseks, mõõdukas tuul, lainete mühin ja vaikus.

10. Järvekarbid. Ma hakkan erinevate veekogude äärest nüüd meri/järve/jõekarpe koguma. 3 karpi Peipsi järvest on olemas. Loodetavasti pakub suvine Ungari-Horvaatia reis uusi põnevaid leide. Enda talitsemiseks lõin traditsiooni, et üle 3 karbi kusagilt võtta ei tohi ja enne kojuviimist pesen karbid samas veekogus puhtaks. 

Trotsi lendavate taldrikute rünnakut diskgolfiga!

Kas sulle meeldib:
* värskes õhus liikuda?
* metsas ringi joosta?
* elada ohtlikku elu ja mitte teada, millal võid lendava taldrikuga vastu pead saada?
* taldrikuid võimalikult kaugele visata, aga seda koduvägivallas osalemata?
* võistelda? 
* kohtuda sportlike inimestega?
* õppida teistega arvestamist, et mitte kedagi sandistada?
* näha metsloomi (näiteks viinamäetigusid)?

Kui vastasid kõigile küsimustele jah, võib sulle sobida selline vahva sportmäng nagu diskgolf ehk kettagolf ehk taldrikugolf. Kuni eilseni ei teadnud ma sellest harrastusest midagi. Siis istusin aga autosse, mis viis mind Annikoru diskgolfi rajale. Juba õige pea läbisingi erineva raskusega (disk)golfiradu ja lennutasin punase viikingi pildiga lendavat taldrikut läbi õhu korvide poole.

Selleks, et mängida diskgolfi, läheb materiaalsetest asjadest endal vaja ainult diskgolfi ketast, millele on soovitatav oma nimi peale kirjutada, et see kusagil võsas kaduma ei läheks. Siis on vaja leida tore seltskond, kellega koos internetist mõni diskgolfi rada leida (neid on üsna palju), kohale minna ja mängima asuda. Tegelikult on kasulik kaasa võtta ka paber ja pliiats, et tulemusi üles märkida.

Kuna mu kaks kaaslast olid minust mehisemad ja pisut kogenenumad diskgolfimängijad, tuli mul kaotusega leppida.  Aga mis sellest, ajaviide on vägev ja igatahes soovitan kõigil seda proovida.




Loe lisa: http://www.discsport.ee/discgolfist

Unihiire memuaarid päevast Imedemaal

Erilised on need päevad, mil harjan oma hallid siidised kõrvad läikima, saputan pika saba tolmust puhtaks, sätin kikilipsu sirgeks ning lähen Kübarsepa, Ärtu Emanda, Irvikkassi, Alice'i ja teiste Imedemaa elanikega teed jooma. 

Nii oli ka sel pühapäeval kell viis. 

Ainsa närilisena pidin vaid mina seltskonnas valitsevate rohkete kaslaste pärast närveerima, aga õnneks sain Alice'ilt tuge. 

Tere tulemast Imedemaale!

Siin on kõik koos

Kass!...

 ...aga teate, see oli isegi üsna rahumeelne

Muidugi oli seltskonnas veel kasse...

 ... ja veel. (Unihiireks olemise traagikal pole otsa ega äärt)

Minu päästja, Alice!

Rubriigist "Lõbusad tööapsakad"

Ta läks ise temaga rääkima.
Minu juurde ta küll ei tulnud :D

(Ehk see hetk, kui tõlgid saadet ja avastad, et oled subtiitrisse kogemata smaili pannud)

(Tartu) põrsas läheb suurde linna

Nüüd on asi ametlik. Päev pärast üht mu viimase aja suurimat läbikukkumist (makatöö kaitsmist) helistati mulle CU-st ja öeldi, et nad valisid minu.

Ma hakkan Tallinnas töötama ja elama. See tõotab palju enesessevaatavaid ja nostalgilisi postitusi; uutest avastustest, suurlinnast tingitud segadusest, suureks saamisest ja iseseisvusest rääkivaid postitusi. Kolimine saab olema raske, valus, pingeline, huvitav, ootusärevust tekitav ja loomingule loodetavasti kasulik kogemus. 

Aga ma hakkan töötama koos loomeinimestega kohas, mille igast seinamaalingust, kott-toolist ja mannekeenist õhkub loomeenergiat. Olen alati tahtnud luua ja nüüd saan iga päev luua, kirjutada ja teiste kirjutisi parandada, tundes, et seda läheb kellelgi tõesti vaja. Mulle hakkas CU meeldima hetkest, mil eelmisel teisipäeval sinna oma väriseva jalakese tõstsin.

Loodan, et minu inimesed ei kao ja et tartlane minus ei kao. 

Sest lõppude lõpuks olen ikkagi tartlane.

Hüvasti, cum laude!

Ma sain B. See ei olnud minu jaoks variant. 

Ja eile arvasin, et mu elu on läbi. Aga mida rohkem ma seda fakti endale teadvustan, seda rohkem hakkab mulle kohale jõudma, et nii ongi. See kõik on läbi ja ma ei saanud seda, mida tahtsin.

Kui mul poleks nii häid lohutajaid, oleks raskem sellega leppida. Seepärast on natuke õudne edasi mõelda, mis saab siis, kui tõesti Tallinnasse kolin ja seal ennast edaspidi üksi pean lohutama hakkama. Oma karjääriotsingutest pealinnas kirjutan mõnes järgmises postituses. 

Lõpetamistseremoonia leiab aset kolmapäeval, 17. juunil kell 10.00. See info olgu siis teadmiseks kõigile, kes peaksid hoolimata mu luuserlusest veel millegipärast tahtma minuga sõbrustada :D