Monday, January 25, 2016

Kuidas ma noori luuletajaid hindamas käisin

http://tartu.postimees.ee/3477729/salaja-sahtlisse-kirjutatud-luule-tuli-avalikuks

http://tartu.postimees.ee/3474347/noored-prommutavad-tartus-luulega

***

Vahel pakub elu ennenägematuid üllatusi. Üks neist oli tõsiasi, et 21. jaanuaril tuli mul osaleda esimest korda toimuva Noorte Luuleprõmmi žüriis. Lisaks paluti ka mul endal paar luuletust esitada. 


Võimalus Tartut külastada, noorte luuletajate loomingut kuulata, esineda, esimest korda žüriis kätt proovida ja isiklikult kohtuda žüriis samuti kaasa tegeva luuletajahärra Maliniga - müüdud.


Üritusel osalesid noored kolmest vanuserühmast: 6-11-aastased, 12-15-aastased ja 16-20-aastased. Mind rõõmustas taas see, et noored tahavad luuletusi kirjutada. Seda tahtmist oli näha nii tekstides kui ka mõne tegelase esituses. Minu käest said kõrgeimad punktid need, kel silmad esinedes põlesid ja kellest lausa õhkus uhkust, et saab oma kaunist kätetööd publikuga jagada. 


Hinge tuleb mingi eriline helgus, kui mõelda, et on 7-, 13- ja 16-aastaseid, kes tulevad koolist, võtavad pastaka ja märkmiku  ning hakkavad oma mõtteid värssides kirja panema. Nad kirjutavad perest, kodust, halloween'ist, loomadest; vanemad ka armastusest, magusast kurbusest ja eneseleidmisest. Mitmed neist on julged, esinevad ilmekalt ja kasutavad sealjuures isegi teatavaid show-elemente. Näiteks viskab üks noorsand teisest vanuserühmast end luuletuse lõpus raamaturiiulite ees pikali. 


Kuigi hindamisel on peamine roll publikul nagu poetry slam'idel ikka, tuleb ka žüriil oma panus anda. Raamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja, härra Malin ja mina peame samuti kõiki esinejaid kümnepallisüsteemis hindama. Mis hindaja mina ka veel olen, lasen profimatel rohkem kriitikat teha ja annan ise kõigile vähemalt 6 punkti. Muidugi on võimalik, et mind paneb leebuma noorte tuntav luulearmastus. 


Punktide kokkulugemise ajal astun ise lavale ja oodatud kolme-nelja luuletuse asemel tuleb esineda seitsmega. Aga sellest pole hullu, sest pealtvaatajad on sõbralikud ning õhkkond turvaline ja vaba. Kui mul hakkab juba liiga monolavastuse tunne tekkima, küsin, kas keegi tahaks ehk veel üles astuda. Härra Malin tahab ja huvitav on teda esinemas vaadata.


Võitjad saavad auhinnad, üritus lõppeb, meedia esindajad võtavad intervjuusid, žüriiliikmed panevad viimast korda pead kokku ja valivad veel mõne inimese, kes suurele Luuleprõmmile saata. 


Üks ilusalt ehe hetk on see, kui kohtun pärast ürituse lõppu teises vanuserühmas võitnud preiliga eestikeelse ilukirjanduse osakonnas. Ta küsib raamatukoguhoidjalt luulet. Talle tõesti meeldib see värk. See on ilus.



Kokkuvõtvalt üks natuke sürreaalne, aga meeldejääv päev.

Tuesday, January 19, 2016

Kui käid autoremonditöökoja lae all surma trotsimas

Esmaspäev. Tööpäev saab läbi, jalutan Navigaatori ärimaja juurest parklasse, kus mind ootab oma autos W. Sõidame.

Autoremonditöökoja juurde jõudnuna leian oma üllatuseks, et W pole üksi: mind võtavad seal vastu veel 4-5 noormeest, kes usinalt autode kallal töötavad. Üks noormees keevitab mis kole, nii et sädemeid lendab igas suunas, sealhulgas talle peale. Vaatan seda tulemöllu lummatult, võib-olla ka kerge õudusega, ning täheldan, et see ei näe üldse turvaline välja. Mulle vastatakse, et ega see polegi. Loodan, et minu ülesanne nii suurt riski ei nõua.

Saan selga suure dressipluusi, mis peaks mu keha värvipritsmete eest kaitsma. Uurin töökoja lage ja mõtlen, et varsti olen minagi seal üleval, olles maapinnaga ühenduses vaid kõrge redeli abil. Küsin ettevaatlikult W-lt, mis ta arvab, kui kõrgele töökoja lagi jääb. W vastab, et ilmselt umbes viis meetrit. Kunagi kukkusin narivoodi teiselt korruselt alla ja mäletan siiani, kuidas need redelipulgad mul silmist möödusid. See oli vaevalt poolteist meetrit. Viie meetri kõrguselt kukkumisel näeksin vist elu lõpuni redelipulki öösiti unes. Aga nüüd on hilja taganeda. Töö ootab tegemist, laealune sein värvimist ja tegelikult olen hakkamist täis. Tuleb näidata, mida naised suudavad. See pidev enesetõestamise vajadus hoiab minust kõvemini kinni kui gorilla banaanist. 

Esmalt ronin redelist üles ääri teibiga katma. Korraks hakkab veidi kõhe, kui redel mu all võbeleb, õnneks läheb see kiiresti üle. Parema külje teipimiseks astun redelilt maha pisikesele platvormikesele, kus poisid varem televiisorit hoidsid. Seda küll alles pärast mõningat veenmist, sest noormeeste arvamus, et õhukest puidust platvormi hoiab seina küljes vaid "paar kruvi", ei ärata väga suurt usaldust ja redel tundub oluliselt kindlama variandina. Ometi püsime platvormiga mõlemad kenasti seina küljes ja edasi on järg värvimise käes.

Mul on kaitseriietus seljas ja redel uuesti alguspaigas, kui selgub, et valge värvi ämbrikesel pole sanga. Noormehed püüavad nipukatest sanga meisterdada, ja see saabki täitsa asjalik teine, aga viimaks otsustame, et mul on kindlam ämbrikest ikkagi oma kämblaga toetada. W hoiab endiselt alt redelit, et kindlam oleks, ja mina värvin töökoja seina hoole ja armastusega. Vahepeal teeme pause, mille ajal ronin redelilt alla, sest W-l hakkab igav, mul väsib käsi värvipoti hoidmisest ja poistel on arutamiseks huvitavaid teemasid. 
Lõpuks on mu käed valged, pusa valge, redel ja põrand valged, aga valge on ka sein, mis oligi ju kogu aktsiooni eesmärk. Paraku pole valge aga kogu sein, sest suures värvimishoos saab värv ootamatult otsa ja rohkem härrastel seda kohe võtta pole. Õnneks kuulen, et seda jätkus isegi oodatust rohkemaks ja peagi saab valge katte ka jäänud roheline nurgake. Lisaks olen redelilt maha astudes täie elu ja tervise juures ja fakt on, et saan ise redelilt maha astuda, ilma et keegi peaks mu maist keha labidaga põranda küljest ära rookima. 

Rohkete tänu- ja kiidusõnade saatel lahkun ja saan öösse minna suure rahulolu, puhta karma ja magusa unega.

Sunday, January 17, 2016

Tartu, sa meeldid mulle

Mul on Tartus häid sõpru. Neid pole palju, aga nende seas on mulle asendamatuid inimesi. Mõnega neist olen käinud koos gümnaasiumis, teistega tutvunud segakooris või ühiste tuttavate kaudu. Laupäeva õhtul õnnestus mul viis neist (täpsemalt Katu ja T, Mait, Kats ja Taavi) enda juurde kokku koguda ja mängida mänge, nagu "Halli Galli" (kus mul õnnestub sageli võidukas olla), "Kuues võtab!" (kus ma äärmiselt haledalt kaotasin) ning "Reaalsuskontroll". 

Pühapäeval saime kokku Monsuga. Mis oleks praegu Tartus ühele veganile ja peaaegu-veganile parem paik kui Ruunipitsa, kus nüüd rikkalikku vegan-menüüd võib leida? Teel kõhtusid rõõmustama kohtusime ka Küllikesega, tänu millele läks see Tartus-käik veel eriti asja ette: kaht koorisõbrannat ma sel nädalavahetusel näha polnud lootnud. Pärast korralikku söömaaega ja mõnusalt odava vegan-juustu ostmist käisime Kalevi kommipoes Suure Tõllu (vegan!) šokolaadi imetlemas ja TÜ raamatukogus kvaliteetkirjandust laenutamas. Loodetavasti suudavad "Lendas üle käopesa" ja "11 minutit" mind nüüd mõnda aega õigel rajal hoida, st eemal neist saatanlikest Jenna Marblesi videotest ja "Eesti Tippmodelli" saadetest.

***

Üks suurimaid varandusi elus ongi inimesed, kelle nägemisse võib sisse jääda ükskõik kui pikk paus, taas kohtudes on tunne, nagu polekski aega möödunud. Need on teatud tartlased, kelle jaoks olen mina alati Mann ja kes minu jaoks on "põhiseltskond", ükskõik, kui kaugel me parasjagu ka üksteisest ei elaks. On vähe asju, mida ma nende inimeste eest teha ei võiks.


Kipun siin jälle sentimentaalseks minema, aga peagi tuleb tasakaal. Ja natuke õudust.

Tuesday, January 12, 2016

Ma olin tooteesitleja ja see polnud alati lihtne

Aastatel 2010-2015 tegin ma Tartus tooteesitlusi. Siiani on see olnud mu kõige pikem töökogemus ja lahkusin sellelt kohalt võrdlemisi raske südamega. Endiselt täidab mind paras annus nostalgiat, kui toidupoodides neid tuttavaid lauakesi näen, mille taga esitlejapreilid või -härrad nobedalt veini topsidesse kallavad, küpsiseid kaussidesse jagavad või juustu lõikavad.
Jah, ma armastasin seda mõnusalt vaba graafikuga tööd, oma toredaid ülemusi ja kolleege, aga selles postituses tahan selgeks teha, et tüdrukud (ja vahel ka poisid) kokkupandava laua taga teevad tegelikult palju rohkem, kui võib-olla välja paistab. Kui keegi peaks arvama, et see töö pole midagi muud peale inimestele naeratades toidupalukeste ulatamise, siis eksite rängalt. Siin on nimekiri ametitest, millega esitlejatöö seotud on:
  • Mehaanik. Esitluslaud on pakitud riidest kotti ja laud tuleb enne esitlust ise kokku monteerida. Monteerimist nõuab ka banner, mis on juba tunduvalt raskem ülesanne, eriti kui oled taevasse kõrguvast bannerist tunduvalt lühem tegelane. Vahel lisanduvad ka muud mehaanikuoskuseid nõudvad tehnikavidinad, nagu patareidega lõhnamasin, grill ja nii edasi.
  • Klienditeenindaja. Ilmselt amet, millega esitlejatööd kõige rohkem seostatakse. Vähemalt teoorias on tooteesitleja ikkagi peamiselt klienditeenindaja, kes tutvustab inimestele verbaalselt uudistooteid, produtseerib rohkelt teksti, kogub tagasisidet, aitab inimestel riiulist tooteid leida ning vastab kõiksugustele küsimustele (sh sellistele, mis esitletavat toodet üldse ei puuduta, nagu nt "Kuhu on selles poes kadunud kõik kukepildiga pajalapid?" või "Mis selle ilusa punapäise kassapidaja telefoninumber on?"). Inimestega suhtlemine kogu oma võlus ja valus. 
  • Raamatupidaja. Kui palju midagi kulus, kui palju midagi maksis, kes kui palju toodet ostis, kui palju raha kanti sulle toodete ostmiseks, kui palju pead sa kellelegi tagasi kandma, kui palju pead palka saama. Hea läbisaamine numbrite, protsentide ja arvudega tuleb tegelikult kasuks igal töökohal.
  • Kuller. Vahel saadeti esitluseks mõeldud tooted mõne esitleja juurde koju ja siis oli vaja need sealt enda esitluse jaoks ära tuua. Olgu mainitud, et tihtipeale oli aadressiks Pärapõrgu 24 või Suure Kase 10, ehk siis tegu polnud just kõige tuntumate paikadega. Saatuse vingerpussi tahtel asub mu praegune Tartu-kodu just ühel seesugusel hallil alal, millel seiklemine mulle esitlejana alati meelepärane ei olnud.
  • Koristaja. Pärast esitlust tuleb koristada. See sisaldab enam-vähem kõike laua puhastamisest jäätmekäitluseni.
  • Diplomaat. Seletada poetöötajatele, et jah, siin on täna esitlus ja ma pean selle läbi viima võib olla raske. Isegi väga. Vajadusel peab vaidlema, sest võib juhtuda, et esitlusest huvitud ainult sina ja kõik teised on kindlad, et oled terrorist, kes tahab lattu pääseda vaid selleks, et see õhku lasta. Hea esitleja jääb rahulikuks ka siis, kui poetöötajad kergelt torisedes küsivad, kui kaua veel läheb, et ta oma asjad võtaks ja sealt kus kurat kaoks (muidugi tunduvalt viisakamas sõnastuses). Sest esitleja maine vara, milleks on esitluskastid, jäävad ju laos kõigile ette. 
  • Tõstja. Laud on raske, banner on raske, plastmassist suured kastid esitlustarvikutega on rasked. Tõsta ja mööbeldada tuleb esitlejal üsna palju ning kuigi esitleja võib tihtipeale välimuselt olla väike blond nääps, peab ta tegelikult olema füüsiliselt tugev.
  • Psühholoog. Kuna tooteesitleja peab pikka aega ühe koha peal seisma, siis on ta heaks sihtmärgiks inimestele, kellel on vaja oma elumuresid kurta. Peamiselt on need vanad inimesed, kel lähisugulasi napib ja kes peavad lihtsalt saama end tühjaks rääkida. Pension on väike, SL Õhtuleht kirjutab igasuguseid õudseid lugusid, noored on häbematud, toit on kallis, poed on kaugel, lapselapsed ei külasta, naabrimemm murdis talvel jäisel kõnniteel liigeldes jala, arstid on hoolimatud ja nii edasi. Hea strateegia: nõustu kõigega, mis öeldakse, siis lähevad nad varsti rahulolevalt minema. Halb strateegia: hakka jutuhimulistele kundedele vastu vaidlema ja vaata, kuidas kõik teised kliendid hirmunult ringiga esitluslauast mööda lähevad.
Esitlustöö õpetab palju. See õpetab inimestega paremini suhtlema, mitmesuguseid probleeme lahendama ja loominguliselt mõtlema ning esitlustöö on midagi, mida ma teeksin ajas tagasi minnes sada korda uuesti.

Minu südamlikud tervitused ja ovatsioonid kõigile praegustele tooteesitlejatele! 

Te olete supernaised (ja mehed).

Sunday, January 10, 2016

Kui lauljaelu kummitab unedes

Miski ei näita paremini, et igatsed midagi, kui näed seda asja juba teist ööd järjest unes. 
Üleeile öösel oli suvi ja laulupidu. Olid kõik mu koorikaaslased, kellega koos Tartust Tallinna sõitsime ja proovi tegime. Ööbisime koos koolimajas, sõime koos koolisööklas ja ühtäkki oli käes laulupeo 1. kontsert, kus mulle sai selgeks tõsiasi, et tegelikult ma selles kooris enam ei laula. Seega tuleb mul osaleda laulupeol pealtvaataja, mitte lauljana, mul tuleb osta pilet ja seista mitte laulukaare all, vaid istuda selle ees muruplatsil. Ma pole enam laulja - see arusaamine lõi otse südamesse. 
Eile öösel olime TÜSiga Bulgaarias. Olin juba mitu aastat selles kooris laulmisest eemal olnud ja viimaks naasnud. Seal oli palju võõraid inimesi, vanadest olijatest olid järel vähesed, aga sellest polnud midagi, sest sain kiiresti uutega tuttavaks. Kätte tuli aeg bulgaarlastele ühes kultuurimajas esineda. Bussiga ekskursioonilt esinemiskohta sõites tuli mulle äkki hirmuga pähe, et ma polnud reisile koorikleiti kaasa võtnud, vaid hoopis ühe teise valge esinemiskostüümi. Kultuurimajas hakkasid kõik koorikleite ja vöösid triikima, ma mõtlesin aga, kuidas dirigendile öelda, et mul on vale riietus kaasas. Kui oma koti avasin, leidsin sealt aga ikkagi koorikleidi, mis nägi paraku nii kortsus välja, nagu oleks keegi seda hamstrile tekiks püüdnud voltida. Läksin kleidiga tüdrukute duširuumi, kus teised sama probleemiga neiud parajasti kleite märjutamas olid. Kleit on vaja märjaks teha ja siis rippuma panna - seda teab TÜSis laulev tütarlaps selgemini kui ükskordühte.

Vahel on see igatsus suurem, vahel väiksem, aga see ei lähe kunagi päriselt ära. Viis aastat selle seltskonnaga on minusse jälje jätnud. Aga ma lihtsalt pean uskuma, et muutused on head. Muutused arendavad, avavad silmi ja tulevad kokkuvõttes kasuks. 

Ning igasugune igatsus vana, turvalise, armsa ja nostalgilise järele tuleb teinekord lihtsalt üle elada. 

Ja ainult edasi minna.

Thursday, January 7, 2016

Aasta Mamma tiitli saamisele aitab kaasa ka hea suuvärk

Nopped pärinevad jõuludest, mil kolmekesi taas kokku tulime. Esimese jõulupüha õhtul liitus Skype'i vahendusel seltskonnaga ka me pere ainuke meesliige K, kes sedapuhku Aberdeenis jõule tähistas. 


Jõululaupäev. Vanaemal on käes pea liitrine jõulusiider.

V: "Kas ühest pudelist aitab või panen kaks?"
Ema: "Mis kaks... Meid on ju kolm!"

***

Joome alkoholivaba glögi.

V: "See glögi on nii lahja. Ma tahaks ikka midagi kangemat. Ma võtan viinakommi peale."

(Veidi hiljem)

M-L: "Võtsidki viinakommi peale vä?"
V: "Muidugi, mis sa nalja teed? Kui ma pean sihukest lörri jooma!"

***

V: "Ma lähen närvi, ma söön kohe ühe Vodka kommi ära, siis ma jään purju..."

(Läheb kõrvaltuppa)

V: (Veidi hiljem) "Ossa kärakas!"

***

Esimene jõulupüha. E, V ja M-L tulevad Toomkirikust Maria Listra ja Koit Toome jõulukontserdilt. V sammub meist kiirema sammuga eespool. 

E: "Vahi, kus põrutab üksi ees minema..."
V: (Pöördub tahapoole) "Nojah. Ma oskan siit koju minna küll."

***

Ärasõiduhommik. V tahab enne meie lahkumist mõnda jõulupilti saada ja üllatab ootamatult noortepärase sõnavaraga.

V: "Kas sina, Mari, oskad teha selfit niimoodi, et me kõik peale jääme?"

Saturday, January 2, 2016

Raplas osatakse ilutulestikku teha

Kallid sõbrad, esmalt soovin teile kõigile alanud aastasse palju kordaminekuid, õnne, armastust, eesmärkide täitumist, saavutusi, meelerahu, julgust, visadust ja ilusaid hetki just nende inimestega, kellega tahate olla. 

***

Aastavahetuse tähistamine sai alguse juba päeval töö juurest. Viimased paar päeva oli meid olnud tavapärase 15-pealise seltskonna asemel kõigest viis, aga ega seepärast saanud aastavahetuse tähistamisest töökaaslastega ometi loobuda. Seega käisime M-ga kiiruga poes ja hankisime vana aasta ärasaatmiseks sellele seltskonnakesele šampust ja veidi söögipoolist. Paraku oli meid tähistama hakates jäänud vaid kolm, kuid kõrvaltoast saime enda sekka veel ühe üksi jäänud hinge, kellega klaase kokku lüüa. 

Hiljem leidsin linnast H, kelle viisin enda juurde oma imetabaseid pakkimisoskusi imetlema (naljakoht). Nagu alati, meeldis mulle ka aasta viimasel päeval kõiki asju napilt viimasele minutile jätta, mis tipnes sellega, et jõudsime pärast väsitavat sprinti Rapla rongile napilt enne seda, kui see väljuma hakkas. 

Raplasse tulid meile vastu K ja T, kes viisid meid Rapla lähistele Alusse, kus pidimegi oma uue aasta vastu võtma. Noored tegid meile oma uues korteris kiire ringkäigu, jagasime kingitusi ning asusime vanaaastaõhtu teleprogrammiga tutvuma. Tuli ka hea toit, mille olid valmistanud K ja T ema väikesed usinad käed, ning rumm koolaga, mille segajaks oli K suurusehullustus. Siinkohal üks kasulik soovitus: kui keegi teeb teile rummikokteili, mille kohta arvate, et see on ikka üle mõistuse kange, samas kui joogi tegija nii ei arva, siis laske tal seda maitsta. On suur võimalus, et saate õige pea lahjema kokteili. Varsti tulid ka Tõnu ja tema võluv kaaslanna, "Reaalsuskontroll" ja "Hundimäng", palju kitarrimuusikat ja soololaulu ning mõni duett (nagu näiteks väljakutsuvalt kõrge "Hallelujah"). 
Hea aastavahetus on siis, kui koht on uus ja südamedaamid vanad

Kui kesköö hakkas lähenema, sõitsid naised neljakesi Raplasse ilutulestikku vaatama ja sa püha püss, milline ilutulestik see oli! Seda oli lihtsalt nii palju ning see oli nii nüansirikas ja võimas, et hakkasime veidi muretsema, kas Raplal järgmiseks aastaks ikka eelarvesse raha alles ka jääb. Pärast tulemöllu kiirustasime tõtlikul sammul jälle Kaisa auto poole, sest miinuskraadid andsid tunda ja mul oli tõeliselt hea meel, et ma polnud K ja T juurest väljunud paljaste säärtega (nagu vaene K, kelle koivad end tõenäoliselt väga hästi ei tundnud). 

Kui Tõnu ja Kaisa olid lahkunud, panime tüdrukutega T magama ja olime veel veidi üleval. 

1. jaanuari hommik algas kõigi jaoks valutult. Muidugi - kes saaks tunda valu, kui hommikusöögiks on sefiiritort? Tordi juurde sobis hästi üks hariv mäng ja mitte nii hariv õudusfilm nimega "Grave Encounters". Vaatasin seda filmi küll juba teist korda, aga ikkagi oli mul hea meel, et minuga olid päevavalgus, kaks sõbrannat ja sõber, mitte pimedus ja üksindus Pelgulinna/Kalamaja korteris. Muu hulgas kummitas kõiki eelmise õhtu "Tujurikkuja" viimane laul, mida püüdsime enda ajusagaratest eemaldada Grete Paia ja Elisa Kolgi diskograafiaga.

Pärastlõunal viisid K ja T meid H-ga jälle Tallinna rongi peale. Minu juures vaatasime sedapuhku lustlikumat filmi nimega "Absolutely Anything", mis oli hea vaheldus mahajäetud hullumajas oigavatele ja veritsevatele vaimudele. 

Uue aasta esimene päev lõppes H Tartu bussi peale saatmisega.