Monday, September 26, 2016

Kui Haapsalus jalutamine toob mälestusi

Kultuurimaja. Võisin olla umbes viieaastane, kui selle hoone ees treppidel joostes kukkusin, nii et verd lahmas ja tagasi lasteaeda sain kahe kasvataja toel ühe jala peal keksides. Valge arm on siiamaani mu paremal jalal, aga seda on näha ainult suvel, kui ülejäänud põlv on tooni võrra pruunimaks päevitunud.

Lossipark. Kunagi käisime mu parima sõbranna ja pinginaabri M-iga seal lumelauaga sõitmas ja see tekitas väga tähtsa tunde. Mis siis, et meie "mäed" olid tegelikult künkad ja vaid poolteist meetrit kõrged.

Lossipargi lähedal (noh, tegelikult on Haapsalus kõik kohad üksteisele lähedal) on Aafrika rand, millega seostub mul üks natuke hilisem mälestus. Mul, romantilisel naisterahval, tuli pähe läbi elada üks filmikangelannade lemmikhetkedest ja viia oma tolleaegne südamehärra A ühe varjualuse alla tantsima. Vaene mees püüdis küll head nägu teha, aga tema vaimule meeldis see ettevõtmine vist sama vähe kui tema kehale, mis väljendas seda vastumeelsust ägeda ninaverejooksuga. Nii tuli Maria von Trappil loobuda mõttest oma kavaleriga päikeseloojangusse tantsiskleda ja selle asemel noormees hoopis pingile horisontaali asetada, salvrätt ninas.
Oma nostalgilisel jalutuskäigul möödusin kirikust, kus me vennaga väiksena pühapäevakoolis käisime. Mäletan ainult ühte tundi (võimalik, et neid rohkem polnudki). Seal sõime leiba ja kleepisime seinale maalitud lammastele vatist villa külge. Mõne tehtud villapall läks lamba keha asemel hoopis teistesse kohtadesse, näiteks meisterdajale suhu, aga jumala lapsed on teatavasti ju kõik võrdsed. 

Kunagi töötas mu ema majas, mida kutsutakse vanaks taastusravikeskuseks. Selle asjaolu kõige võluvam aspekt oli minu jaoks hundikoer, kes hoonet valvas. Võisin olla umbes 8-aastane, kui iga kord ema töö juures käies ka koera juurest läbi käisin. Alati tundis ta mind ära ja meie rõõm kohtumisest oli iga kord kahepoolne, kuigi käisid jutud, et tegu on kurja koeraga, kes inimestega kuigi hästi läbi ei saa. Meie olime sõbrad, sellest said ajapikku aru isegi need, kes 8-aastast tüdrukut lõukoera juurde esialgu lasta ei tahtnud. 
Millegipärast ma mõnda aega enam ema töö juures ei käinud, vist umbes aasta läks mööda. Pärast võrdlemisi pikka aega jälle koera juurde naastes mõtlesin endamisi, kas ta ikka mäletab veel mind. Ei mäletanud. Kui talle lähenesin, hakkas ta haukuma ja oleks mulle vaat et kallalegi tulnud. See oli ilmselt üks kurvemaid hetki mu noore elu jooksul. 

Iluvõimlemise maja. Sellega meenus kaks asja.

1. Kord jõudsin trenni liiga vara ja et ma ei peaks niisama ootama, kaasas treener mind väikeste trenni. Mis tähendas, et mina, 10-AASTANE NOOR DAAM pidin 6-AASTASTEGA kikivarvukil ringiratast kõndima ja loomahäälitsusi tegema. Ma vist ei pea ütlema, kui nördinud ma olin. 

2. Enne trennisaali oli n-ö esik, kus jalanõusid ja jopesid hoiti. Kunagi, kui pidin pärast trenni veel edasi klassiõhtule minema, tuli ema pärast trenni spetsiaalselt sinna, et mulle 3. klassi klassiõhtuks soengut teha. Mäletan, et mulle nii meeldis see soeng ja püüdsin seda isegi järgmine päev kooliminekuks uuesti teha, aga paraku tuli emal see tunduvalt paremini välja. 

M-i isa puidutöökoda oli iluvõimlemise maja lähedal ja seal oli lihtsalt maailma parim kadakalõhn. 

Viigi ääres tuli meelde, kuidas me väiksena ema, vanaema ja vennaga seal mõnel õhtul jalutamas käisime. Mulle meeldisid need ettevõtmised, sest siis sai ilusad riided selga panna (mis minu jaoks oli eelkõige üks maani helesinine seelik ja kübar) ja nendesamade ilusate riietega ohtlikult viigi äärel balansseerida. Mu emad ei kiitnud muidugi sellist käitumist heaks ja sellistel juhtudel tuli mul uppumisohust tõrksalt eemalduda. 

Kaubamaja kõrval on lillepood, kust käisime A vanaema matusteks pärgasid toomas. 

Teenindusmaja ees rulluisutasime sageli M-iga. Veel mängisime seal tukikat, ja et mängijate seas oli mul ka silmarõõm, siis jooksin isegi oktoobri lõpus seal ringi õhukese (aga võrgutava) kampsuniga. 

Haapsalu staadionil käisime ema ja vennaga mingi aeg õhtuti sporti tegemas. Jooksime staadioniringe, tegime rööbaspuudel harjutusi, mängisime võrkpalli. Kui päike loojuma hakkas, läksime koju. Vahel lasime enne veel meie pikakarvalisel taksil Tobiasel lahtiselt staadioni kõrval pargis joosta. 

Tuesday, September 20, 2016

Kadestusväärsete paksude maailm

[Tähelepanu! Järgnevas postituses esineb erinevatele mõtteviisidele provotseerimist ning autori kogemusest tingitud subjektiivsust.]

Me elame maailmas, kus paksudele inimestele pole viisakas julma tõtt näkku konstateerida, millegipärast tehakse seda aga peenikeste inimestega kogu aeg. Ma saan muidugi aru, et tänapäeva ühiskond soosib saledust ja kui mulle öeldakse, et ma olen kõhn, siis ootab suur hulk inimesi võib-olla just seetõttu, et võtaksin seda komplimendina. 
Aga vaatame nüüd asja lähemalt. Kellegi keha kommenteerimine ei ole laias plaanis ilus. See on riskantne, kuna "Sa oled nii kõhn" ei pruugi alati olla positiivne ja "Sa oled nii paks" negatiivne. Kindlasti nõustuksid minuga inimesed, kes on püüdnud võib-olla juba aastaid juurde võtta. Mõni ütleks nüüd selle peale, et ei-ei, peenikesele "peenike" ütlemine on kompliment, sest kõik tahavad ju saledamad olla. Mina tahan, naabrimaimu tahab, järelikult tahavad kõik. Ja üldse, kes kurat üldse SOLVUB, kui talle öeldakse, et ta on sale? Nalja teete või? Mis paksude mõnitamine see siin on kogu aeg?

On palju inimesi, kes sooviksid olla paksemad ja imetlevad hoopis inimesi, kellel veidi rohkem rasva luudel on. Aga kas tõesti kujutaksite ette, et läheksin sellise paksema inimese juurde, keda kogukama keha pärast imetlen, ja siis ütleksin talle sellesama imetlusega, millega paksud vaatavad kõhnu, et oi, kui paks sa oled? Jätaks äkki iga inimese keha hindamise talle endale ja laseks kõigil olla just nii ilusad, kui nad end tunnevad.
Lõpetuseks üks natuke üle võlli näide sellest, mida öelda tahan. Ehk ei paksude ega ka peenikeste kehakaalu kommenteerimine pole okei ehk valik asjadest, mida mulle öeldud on ja mis võiks olla nende ekvivalendid kadestusväärsete paksude maailmas.

"Kas keegi on kunagi öelnud, et sa oled liiga peenike?"
"Kas keegi on kunagi öelnud, et sa oled liiga paks?"

"Kuule, sina pead küll telliskivi kaasa võtma. Väljas on nii tuuline, lendad minema."
"Kuule, sina küll paadi peale ei saa. See on nii väike paat, läheb põhja."

"Issand, kui kõhn sa oled."
"Issand, kui paks sa oled."

"Miks sa nii peenike oled?"
"Miks sa nii paks oled?"

"Mida sa sööd, et sa nii kõhn oled?"
"Mida sa sööd, et sa nii paks oled?"

"Issand jumal, söö ometi midagi."
"Issand jumal, ära söö nii palju."

"Ma peaks vist nädal aega söömata olema, et nii kõhnaks saada."
"Ma peaks vist nädal aega konstantselt sööma, et nii paksuks saada."

Monday, September 19, 2016

Karulaane jenka ehk südamedaami 25. juubel

Tervituskomitee uhke esindus tervitab kõiki saabujaid laia naeratusega
Tervituskomitee vol 2 ehk sõberid
 Kuidas toimuvad läbirääkimised ehk kõigepealt skeptitsism...
...siis teatav nõustumine ehk No olgu, räägi veel...
...ja lõpuks heakskiit
Daamid teevad midagi asjalikku ja ma vaatan praegu, et mind on sellest puhta kõrvale jäetud :S
Tundub, et siin jagab doktor K kaaskondlastele mingeid kasulikke nõuandeid
Leidsime üksteisele ka veits aega
Seintel oli ajalugu...
...ja laes romantikat

Ületades taas kord ärevust üksi laulmise ees

Ehk miks kurat ma ennast kogu aeg sellistesse olukordadesse panen, käis mu peast läbi, kui valmistusin ühe Tallinna segakoori dirigendile, hääleseadjale ja trobikonnale teistele inimestele suures saalis tõestama, et olen laulmisega katsete läbimiseks piisavalt sina peal. Laulda on mõnus ja mõnus on tegelikult ka üksinda laulda, eriti vabas õhkkonnas. Aga teha seda inimeste ees, kes sulle hiljem ütlevad, kui hästi nende arvates hakkama said ja sind kuuldu põhjal hindavad, on natuke närvesööv. Loodetavasti ei paista mu ärevus välja

Natuke vist ikkagi paistis.

See kõik leidis aset õhtul kell 20.30, kui mitmetunnine kooriproov oli lõppenud ja mu taskus oli äsja saadud kompvek sünnipäevalapselt, keda olime mõni hetk tagasi õnnitlenud. Too komps mind aidata ei saanud, seda suutnuks vaid ehk teha üks korralik lõvikonserv. Et mul seda aga käepärast polnud (tähendab, vaja läinuks muidugi selle veganversiooni), tuli omade jõududega hakkama saada ja lihtsalt

laulda.

Trammiga hilisõhtul koju sõites polnud kindel tunne. Lootsin, et pärast seda kõike olen endaga rohkem rahul. Rahul olin selle üle, et julgenud olin, oma esitusega mitte nii väga. Hakkasin isegi mõtlema alternatiivsete ajasisustusviiside peale, nagu näiteks:

* Orkester
* Male
* Midagi, mis seostuks tantsimisega. Ballett? Jälle?
* A hakkaks hoopis midagi bändilaadset tegema?
Õnneks mul alternatiivlahendusi veel vaja ei läinud. Nüüd on mul uus koor ja võimalus laulda täiesti legaalselt kord nädalas heas seltskonnas, ilma ohuta sellega vägisi naabrite elutegevusse sekkuda.

Friday, September 16, 2016

Mõnel päeval saad tegeleda ringi kalpsava Corgie koerabeebiga, juua šampust, süüa torti, lugeda Jamie Oliveri kokaraamatut ning rääkida kolleegidega ajatutest meesnäitlejatest.

Ikkagi reede.

Thursday, September 15, 2016

Süstlaid täis maja ja prepareeritud roomajad

Raamaturiiulist möödudes torkas midagi teravat mu reielihasesse. Süstal. Torgatud kahe tugitooli vahele, nõel ähvardavalt püsti. Pead läbisid kohe hirmsad mõtted sellest, mida süstal sisaldada võis, sest see koht oli süstla jaoks kaugeltki liiga ebatavaline. Mu kahtlusi kinnitas ka ema, kes teatas teisest toast väljudes tuimalt, omamoodi isegi tüdinult, et jälle tahab keegi meid tappa. Jälle? Kes? Miks? Tema ükskõiksus ja olukorra uudsus minu jaoks tekitas hirmu, mis oli nii tugev, et tundsin seda isegi läbi une iga sentimeetriga oma kehast.

Natuke majas ringi käies avastasin torkevalmis süstlaid kõikjalt: riiulist, vaiba alt, laudadelt, toolidelt, erinevatesse mööblivahedesse panduna. Kutsusime paar tuttavat appi süstlaid leidma ja ära korjama, aga seda, kes võis majja hiilida ja meie mõrvamise eesmärgil selle süstaldega täita, me teada ei saanudki.

***
Meie loodusringi õpetaja oli kõigile pärast tundi klaaspurgi sees kaasa andnud ühe prepareeritud roomaja. Mina läksin koju surnud sisalikuga, millegipärast tekkis aga metsik sundmõte purk lahti teha ja roomajat lähemalt uurida - seda oli õpetaja rangelt keelanud teha. Mängisin natuke purgiga, kuni see kogemata lahti tuli. Purgis olev läbipaistev vedelik voolas kergelt välja ja vedelikust julmalt eemale jäetud sisalik hakkas otse mu silme all tasahaaval krimpsu tõmbuma. Mõtlesin, et mees, kes mulle purgi andnud oli, kindlasti pahandab, seega esitasin Facebooki soovi leida inimest, kellel oleks mulle mõnda marineeritud sisalikku pakkuda.

Monday, September 12, 2016

Kuidas aru saada, et sa vist ei näe mõni päev kõige parem välja

1. Esmaspäeva hommik töö juures köögis. Le wild korrusekaaslane appears.

I: "Haige oled või?"

2. Kolleegiga köögis lõunal. 

M-L: "Ausalt öeldes mul oli eile õhtul ka väike pidu."
M: "On näha jah."

3. Natuke hiljem töököögis. (Because this is obviously where everything happens)

K: "Kuule... Sa oled näost ära kuidagi."
4. Pahaaimamatult kodus, õnnelikult ja üksi oma näotusega, olles kõik eelnevad märkused juba unustanud. Lähen koridoritrepist alla, kohtuma T-ga, kes küsib esimese asjana:

"Maalt tulid just või?"

Lendavaid kettaid, surnud roomajaid ja töökaaslaseid ehk reklaamiagentuuri suvepäevad

Pärast seda, kui olime Kaiaga ühel reedel natuke oma GPS-e proovile pannud, jõudsime nagu eeskujulikud samariitlased Vihterpalu lähistele. Seal testisid meie tuttavad sõbrad ja üks tundmatu (aga niiii sõbralik!) hiigelnäoga koerlane juba erinevaid discgolf'i kettaid, et valida endale sobivaim relv (tähendab, mänguvahend), millega konkurendid põrmustada (Tähendab. Võita). 

Võrdsuse huvides pandi naised meestega paari ja peab ütlema, et meil läks oma partneriga üsna edukalt, olenemata asjaolust, et üsna lõpusirgel suutsime oma ketta tihnikusse lootusetult ära kaotada ja pidime selle leidmiseks abiväed mobiliseerima.

Ootamatul kombel oli septembri esimene reede väga päikesepaisteline, mis tekitas spordimeeskondades pärast mängu vastupandamatu soovi külapoest midagi joodavat ja jäätiselikku hankida. Edasi suundusimegi oma aaretega juba oma võõrustaja M-L-i juurde, kus meid ootas tuur tema maamaja valdustes, kerge lahtipakkimine ja ettevalmistused õhtuseks koosviibimiseks. 

Järgnes õhtune koosviibimine. 

***
Vahepeal käisid daamid mere ääres jalutamas. Seitsmeaastane M tutvustas mulle lähedal elavaid naabreid, muu hulgas saime muljeid jagada viiulimängimise ja ujumise teemadel. Mere äärest leidsime rahustavad lained, päikeseloojangu, tuule ja ebatavalised kivistised, mida usinalt taskutesse korjasime, nagu oleksid need kivid võimalus rand endaga igaveseks kaasa pakkida. Koduteelt leidsime paar surnud ussi ja ühe elusa konna.

Olime enne teinud M-i ja E-ga kindla plaani sauna minna, aga kuidagi suutsime selle ära unustada. Küll aga jagus õhtusse lõket, ilutulestikku, miljoneid tähti ning vestlusi dobermannide ja beebide teemadel.

Kella 2 ajal läksin ülemisele korrusele tekikuhjade alla mattunud E kõrvale magama. Õues oli külm.

***
Spekulatsioonid osutusid tõeks ja mu auväärses mobiiltelefonis polnud piisavalt jõudu (ega akut), et mind hommikul äratada. Küll aga äratas mind õnnekombel kell pool 9 jahedus, nii et suutsin ikkagi enne teisi oma maja elanikke ärgata, kööki hiilida ja seal pitsat tegema hakata. Aegamisi ärkas ka ülejäänud köögitoimkond, kes võttis ette rahva rõõmustamise ahjuomletiga. 

Vihterpalust lahkudes sõitsime veel kohalikku kalaärisse. Kalade juurde pääsemine läks mõningaste ponnistustega, sest hoolimata peenetundelisest ukse taga lammutamisest meid millegipärast esialgu sisse ei lastud. Viimaks said mu autokaaslased siiski endaga kaasa paar tükki merehõbedat. 

Teel tegime veel ühe külapoepeatuse, kust üks meist soetas endale ühe töövalmis luua, millel tagasi koju lennelda. 

Wednesday, September 7, 2016

Üks ehitustolmu ja tööriistade hõnguline sissekanne

Eile öösel nägin unes naelu. 

Sest natuke enne seda olin käinud W korteri seintest naelu välja tõmbamas. Kui olin kohale jõudnud, andis W mulle haamri pihku, näitas, kust õlut saab (nagu päris ehitajatel ikkagi) ja tutvustas ülesannet, mis seisnes seinast välja turritavate naelte sõraga väljatõmbamises. (Sõrg on siis see haamripea tagumine haru, hämmastuge nüüd mu ehitusterminoloogia tundmise üle, eks ole.) Eriti uhke olin enda üle kordadel, kui mul õnnestus haamriga seinast kätte saada mõni nael, mille pea ära oli murdunud. 
Kopsimise taktimõõdu määrasid Linkin Park, Muse ja Avenged Sevenfold
Sõber naabrimees näitab tehnikat

Mõnus oli siis, kui nael tuli seinast kergesti välja ja neid sai järjest noppida kui rosinaid saiast. Mõni nael oli liiga sügaval ja sellised tuli hoopis sisse tagasi lüüa. Natuke saime tapeeti ka seina pealt maha kiskuda, seega olid tööülesanded tegelikult variatiivsed. Ning kuna ma polnud aastaid midagi ehitus- või lammutustööga seostuvat teinud, ei kustunud innukus ka siis, kui õhtu hilinedes üks vanaproua kopsimise pärast tõrelema hakkas. 
Üks paranormaalne haamer töötas vahepeal üksi ka veits

Varsti hakkas meil ikkagi vanaprouast kahju, lõpetasime kopsimise, jõime õlled lõpuni ja läksime laiali. Aga kui kellelgi peaks olema seinas mõned naelad, mis ette jäävad, siis nüüd teate, kellele helistada. 

Monday, September 5, 2016

But I'm only human 
and I bleed when I fall down
I'm only human
and I crash and I break down
Your words in my head, knives in my heart
you build be up and then I fall apart
Cause I'm only human

Kvaliteetkunsti leiab ka Pelgulinnast...

...ehk need inspireerivad pühapäevased jalutuskäigud.