Friday, June 30, 2017

Keebipõud ehk laulupeo avapauk

Nädalavahetus tõotab tulla vihmane, aga laulu- ja tantsupeolised on selleks valmis. Käisin täna Prismast keepi küsimas, mille peale ütles müüja juba ilmselt pähe kulunud lause: "Vahekäik 32. Ma eile veel nägin seal mõnda." Õnneks oli keepe siiski juurde toodud. 
Täna on esimene proov. Bring it!

Patriootlik nädalavahetus sai alguse juba eile ...

... Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise avakonsaga Vabaduse väljakul. Ilm oli ilus, rahvast muidugi palju ja silma hakkas, et esinejad, nagu Genka, Winny Puhh ja NOËP suutsid isegi tagasihoidlikud eestlased käima tõmmata. Kõikjal me ümber võis näha ennastunustavalt tantsivaid ja kaasa laulvaid inimesi, lehvivaid Eesti lippe ning üles tõstetud käsi. Soojendus laulupeoks sai seega tehtud. 
Is it a bird, is it a plane? Ei, Winny Puhhi kitarrist, kes läbi suvetaeva lavale liugleb.
Küte to the max. Kõige rohkem meeldisid mulle need kaks trummarit, kes vastastikku möllasid. Üks hea trummar on vägev, kaks isegi veel parem.
Aitäh K-le ja T-le seltskonna eest <3

Wednesday, June 28, 2017

Lugemisõhtu

Kõigepealt eile poest soetatud "On Writing", mida olin nii ammu tahtnud. Ja siis täna raamatukogult saadud kiri, milles teade, et Viktor E. Frankli raamatut soovivate lugejate järjekord on minuni jõudnud. 

Raamatud loovad hetki. 

Tuesday, June 27, 2017

0 jaaniussi, 1 suru

Selleaastased jaanid möödusid kolmes atmosfääris.

Esimene atmosfäär oli ühes Annelinna korteris kahe lähedasega.
Jaanisöök iseendaga. Friikad, kapsa-porgandipihv ja avokaado-kurgi-tomatisalat Hiina kastmega. Lihtne ja samal ajal parajalt toekas.
Tänuväärselt suur peegel võimaldas algajal baleriinil seltskonda oodates veidi harjutada.
Et see koosviibimine pidi jääma K ainsaks jaanipidustuseks, siis tuli tema jaoks siiski sobiv õhkkond luua.

Teine atmosfäär oli H-ga Raadi jaanitulel, mis kujutas linnainimestele head võimalust kokku tulla, jalga keerutada, jaanituld imetleda ja teiste eestlaste keskel peomeeleolus ringi paarutada. Paari purjakil naisterahva jaoks tähendas see ka head võimalust omavahel kähmlusse astuda, aga varsti võis neid juba sõbralikult üksteise süleluses näha. All's well that ends well

Pärast Raadi jaanitule ülevaatamist soovisime teha tiiru linnas, aga tähtpäevale kohaselt oli see inimestest üsna tühi. Möku näiteks oli isegi kinni, nagu ka paljud teised baarid. Viimaks seadsime end sisse Pirogovis, mis ustavalt oma uksi paotas. 
Kolmas atmosfäär oli järgmisel päeval B maakohas Sõmerpalus. Kõige õigem jaanitunne tuli muidugi just seal: sõprade, sauna, karastavalt külma jõe, vahukommide grillimise, koerte, lõkkest üle hüppamise, sääskede ja veganvorstidega. 
 Kaks päeva kestnud jaanipidustused on mõne mehe juba ära väsitanud ...
... seevastu hakkajamad on alati laua juures valmis, kui tekib lootus süüa saada.
Nüüd jälle vapralt pimedate ööde poole. 

Tuesday, June 20, 2017

25-aastase Mari-Liisi laupäev 16-aastase Mari-Liisi blogipidamisstiilis

[Palun suhtuda järgmisesse postitusse avatud meelega. 

Hakkasime K-ga sel nädalavahetusel oma 16-aastaselt kirjutatud blogisissekandeid lugema (siis oli mul veel ainult sõpradele avatud Blissful Harmony) ja sealt leitu on ikka tõepoolest kuldaväärt materjal. Täiesti hämmastav, kust tuli meil küll see aeg, et iga suuremat (ja tihtipeale ka väiksemat) ettevõtmist üles kirjutada täpsusega, mis võinuks vabalt sobida kohturaportitesse. Ja sellised postitused ei olnud erandid, kirjutasimegi neid iga paari päeva tagant või lausa üle päeva, ning need moodustasidki meie ajaveebide peamise konsistentsi.


Et järgmisel sissekandel oleks veidi rohkem väärtust, toon teieni reaalsed sündmusest möödunud laupäevast Tartus. Nii, nagu neid oleks kajastanud 16-aastane mina. Ja noh, te võite ju naerda, aga tegelikult on mul hea meel, et pikka aega nii täpselt raporteerisin. Vahel neid postitusi lugedes tundub, nagu oleksin tagasi neis hetkedes. Seega: aitäh, mineviku-Mari-Liis ja mineviku-K, te olete tuleviku-meile tõelise kingituse teinud. Isegi kui meie nüüdne blogimaailm on märksa faktivaesem.]

***

Laupäeval ärkasin kõigepealt elutoa diivanil kella 10 ajal. Ametliku äratuseni oli veel 20 minutit aega ja ma võtsin sellest ajast viimast. Pärast ärkamist sõin marjakooki, ema eelmisel õhtul tehtud kringlit, banaani ja jõin rohelist teed. Kui olin pesemas ka käinud, tuligi hakata juuksuri poole liikuma. Juuksuriäri oli nüüd uues kohas, kus ma varem polnud käinud, aga õnneks oli ema eelmisel õhtul mulle logistikat selgitanud. 

Leidsingi koha ruttu üles, see polnud sugugi keeruline. Varasemaga võrreldes oli koht tunduvalt avaram ja valgem ning juuksurid ise olid väga rahul. Triin tervitas igati mu seekord veidi lühemat soenguideed. Ta on hästi hooliv selles mõttes, et küsib alati kõik sada korda üle, eriti kui mu nägemus erineb tavapärasest. 

Seekord ei vaibunud jutuhoog hetkekski, rääkisime muu hulgas näiteks juuksuritoolide tellimispõhimõtetest, Haapsalu veinipäevadest, tema väiksest pojast, laulupeost, kuu faasidega arvestamisest juukselõikusel, puhkamisest, koolilõpetajatest ja paljust muust. Siis jätsin juuksuriprouadega hüvasti ja suundusin linna, eesmärgiks veidi poodides ringi vaadata. 

Kvartalist leidsin päris mitu huvitavat riideeset ja muud vajalikku. Ilm oli lihtsalt imeline ja kuna ma ei soovinud veel koju minna, mõtlesin Loitsukellerist läbi käia, lootuses seal H-d kohata. Oli see telepaatia või midagi muud, just sel hetkel helistaski H, kes polnud küll Loitsukelleris tööl, aga viibis siiski linnas ja küsis, kas ma ei tahaks temaga natuke hängida.

Käisime Maksimarketis ja ostsime oma plaanitud piknikuks salatit, juua ja hummusekrõpse. Seejärel asusime Emajõe kallastel sobivat maandumispaika otsima. Esmalt langes valik Atlantise kõrval asuva pargi kasuks, kuid pärast umbes kahesekundilist sealviibimist selgus, et päikest on isegi kõvasti rohkem, kui võiks soovida. Et meil polnud huvi esimese 10 minutiga põletushaavu saada, läksime varjulisemat kohta otsima. Lõpuks leidsime selle Sisevete Saatkonna vastas olevalt platvormilt teisel pool jõge. Sõime ja jäädvustasime kauneid Emajõe kaldaid ning valmistusime viimaks pindmistelt teemadelt nende sügavamate juurde liikuma, aga just siis tuli meile seltsi. 

Meie juurde kõndis üks habetunud ja väga väsinud olemisega noormees, kes ütles, et arvas, et teab H-d. H teda ei teadnud. Salatit nähes küsis ta, kas oleme taimetoitlased, ning jaatavat vastust kuuldes hakkas pajatama, kuidas temagi kunagi taimetoitlane oli. "Pajatama" on muidugi natuke liiga uhke sõna, arvestades, et enamiku ajast ta lihtsalt kükitas meie ees kivistunud näoga, elimineerides igasuguse võimaluse meil tähtsaid uudiseid vahetada. Kui temalt midagi küsida, tuli vastust vähemalt 10 minutit oodata, nii et ei võinud kindel olla, kas ta mõtleb vastuse peale või on selle kõrvust mööda lasknud. Mehe säravamate hetkede hulka kuulusid küsimused, millega me tegeleme ja mis meil õhtul plaanis on, aga arvestades, kui kaua see närbunud külaline meie juures viibis, ta oma sealolu pelgalt nendega ei õigustanud.
Mingil hetkel sai meil ikkagi villand ja asutasime end liikvele, millest oli kahju, sest pärast pikka otsimist olime nii hea koha leidnud. Noormees küsis kohe, kas võib meiega kaasa tulla. Ei võinud. Aga see teda ei takistanud, sest pärast paarikümmend meetrit sosistas H mulle, et mees käib meie taga. Jätkus operatsioon "Varju", mille tulemus oli trio asemel duo ja võimaldas meil lõpuks ometi segamatult suhelda. 
Vahepeal tuli meie juurde ujuma üks Siberi haski, kellel oli ka ilmselt päris palav ja kes pärast suplust ikka väga rahulolev näis. Natuke pärast koera ujusid meie paadisillalt mööda ka üks naisterahvas, terve kari kanuusid, mõned mootorpaadid, lodi Jõmmu ja Pegasus. Hiljem sain kodus teada, et mu emad olid sellel samal Pegasusel, mis meist mööda seilas. 

(Ma olen praeguseks seda postitust kaks päeva kirjutanud ja reaalselt ei kujuta ette, kuidas sellist asja sai teha. Iga. Kuradima. Kord. Aga mis muud, kui võiduka lõpuni.)

Saatsin H bussi peale ja läksin ise ka koju, kus tegin väikese uinaku ja käisin duši all enne, kui emadega sööma hakkasin. Üle pika aja oli vanaema jälle mõnus näha, näitasime üksteisele pilte viimase aja sündmustest ja naised rääkisid, mida nad linnas tegid. Pärast väga hilist lõunasööki (või hoopis varajast õhtusööki?) soovisid daamid veel natuke veini juua. Eesootavat õhtut silmas pidades jõin vaid veerand pokaali. 

Vahepeal olime K-ga kokku leppinud, et lähen tema juurde ja pärast kohtume teistega linnas. Riietust valida polnud seekord raske, sest teadsin juba, et tahan panna varem Kvartalist ostetud pükstüki (ma olen ammu oodanud, et saaksin seda sõna kasutada :D). Kui valmis sain ja olin rõivastuse juurde sobitanud ka oma vaieldamatult kõige hirmuäratavamalt kõrgemad kingad, lõid emad risti ette ja tundsid täitsa siirast huvi kohe, kuidas üks inimloom nendega käia suudab. Tegelikkuses on need sellised kingad, millega pärast esimest paari sammu kaob eluisu korraks ära, aga hiljem saab valu justkui osaks sinust ja kui oled nendega juba kauem olnud, siis harjud sellega täielikult. Lisaks noh, on need mu lemmikkingad :D Kui olin majast aga paarkümmend meetrit kaugemale tipsinud, hakkasin mõtlema, et selline tipsimine moodustab täna suure osa mu õhtust. Kõigepealt jalgsi K juurde, siis jalgsi linna, siis veel linna peal ja pärast jalgsi koju. Ja ma mõtlesin, et kurat sellega, läksin koju tagasi ja panin madalad kingad. Mille peale emade silmis värelesid härdusepisarad ja nad ütlesid, et ometi kord teed elus midagi õigesti :D

Maximast ostsin K juurde kaasavõtmiseks kaks õlut, juustupärleid ja krõpsu. Krõpsude kättesaamiseks ülemiselt riiulit tuli päris palju vaeva näha ja see oli hetk, mil mõtlesin, et pagan, kõrged kingad oleksid siinkohal hästi ära kulunud. 

K maja ajasin alguses segamini, aga telefonikõne K-le aitas õige hoone välja selgitada. K juures vahetasime muidugi viimase aja tähtsamaid uudiseid ja muresid, jagasime nõuandeid, kuulasime nostalgilisi laule ja siis hakkasimegi lugema meie 16-aastaselt kirjutatud blogipostitusi, mis pakkusid rohkelt äratundmishetki. 
Kell 22.15 hakkasime kahekesi linna poole jalutama (K elab Annelinna alguses). Turusillal imetlesime päikeseloojangut ja jäädvustasime seda. Kaubamaja juures saime H-ga kokku, kelle juures imetlesime taas kord (pehmelt öeldes) üliviimistletud välimust :D 
Kõigepealt võtsime suuna Mökusse. Tee peal kohtusime ühe lokaali ees Kadiga, keda sai veidi nässerdatud, seejärel tellisime juba Mökus rummikokteile ja selgitasime välja meie seltskonnast kõige kiirema (mina see polnud). 
Pärast Mökut läksime tagasi Rüütli tänavale, teel sinna nägime jälle Kadi, kellega oli nüüdseks liitunud ka B. Neiud meiega Shootersisse tulla siiski ei soovinud, seega jätkasime oma rännakut kolmekesi. Shootersis oli parajasti kokteilidel see kaks-ühe-hinnaga-värk ja me K-ga valisime Mojitod. Baarileti ääres kohtusime Katsiga, ja nii oli sel õhtul juhuslikult nähtud kõiki Padjaklubi liikmeid (K-d ja H-d muidugi mitte nii juhuslikult). Ühildasime Kats oma seltskonda ja aeg Shootersis kulus peaasjalikult ikka tantsimisele, kuigi isegi madalate kingadega hakkasid jalad sellise intensiivsuse juures valutama. Muusika polnud aga seekord kuigi hea ja seepärast liikusime edasi H lemmiklubisse Maasikas.

Seal oli muusika grammi võrra parem, nõtked neidised näitasid laval ette, kuidas õigesti tantsida ja purjus raske jalaga eestlased püüdsid seda kõike järele teha. Nüüdseks olime taas kolmekesi jäänud, sest Kats jäi Shootersisse. Noh, meie pluss mõni juhuslik noormees siia-sinna, kes end sujuvalt, aga edutult seltskonda püüdsid sulandada. Kella kahe paiku öösel sättisime end vahelduseks jalga puhkama, enne veel tegime fotograafi juures pilti. Ootasime veel tantsimiseks viimast head lugu, pärast mida koju minna. Häid lugusid tuli aga järjest päris mitu ning umbes pärast neljandat lahkusime Maasikast. 

Jätsime H-ga hüvasti ja siis hakkasime K-ga koos koju jalutama. Isegi madalad kingad polnud mu jalgade vastu selleks ajaks just kõige sõbralikumad, aga õnneks on meil K-ga täpselt sama jalanumber, mis on alati võimaldanud meil sellistes olukordades üksteisega kingad ära vahetada. Nii tegime ka seekord ja edasine kodutee oli nagu kõndimine paradiisis roosi kroonlehtedega kaetud samblal. 

Kõndisime K-ga sõbralikult käsikäes koju, vahetasime jalanõud tagasi ja koju jõudsin natuke pärast kolme. 

Nii oleks kirjutanud 16-aastane Mari-Liis. Tänaseks oleks tal juba terve uus pikk postitus sellest, kuidas ta pühapäeval Lauriga kokku sai ja looduses jalutamas käis, oma luuletusi näitas, kuidas Lauri talle jäätist ostis, mediteerimist õpetas, oma sõõriku talle andis ja pärast koju viis. 

Aga jäägu see minevikku, sest olevik on parem.

Sunday, June 18, 2017

Pärast seekordset nädalavahetust naasin Tartust umbes 20 sentimeetrit lühemate juustega, päikesest põlenud selja ja tantsimisest muljutud varvastega, aga ühtlasi ka rõõmuga emade ja teiste lähedaste jällenägemisest ning muu hulgas nostalgilisest rännakust 16-aastase K ja minu blogimaailma. 

K ja H nõudmisel toon vanade aegade meenutuseks stiilinäite meie tolleaegsest blogipidamisest õige pea. 

Tuesday, June 13, 2017

http://va.ee/

See on kahtlemata väike samm inimkonnale. Aga minu jaoks äärmiselt õpetlik näide sellest, et kui sa midagi esimest korda proovides ebaõnnestud, tuleb uuesti proovida. Näiteks kolme aasta pärast. 

On julgustav mõelda, et meie kõigi kätes on saada see, mida tahame, isegi kui see võtab aega.

Sunday, June 11, 2017

I can be your china doll
If you want to see me fall.
Boy, you're so dope,
Your love is deadly.
Tell me life is beautiful,
They all think I have it all.
I've nothing without you.
All my dreams and all the lights mean
Nothing without you.

Kui suvikõrvitsavormid lihtsalt ei mahu ahju ...

Tahtsin juba ammu omale ahjuvormi. Kui olin täna terve päeva mõrvasaadet tõlkinud, mõtlesin vahepeal teha väikese jalutuskäigu poodi ja ennast raske töö eest ühe sellisega premeerida. Valisin neid seal tükk aega, leidsin just paraja suurusega anuma ja hakkasin kodus Sandra Vungi punaste läätsedega kartuli-suvikõrvitsavormi meisterdama.

Hakkisin tükk aega suvikõrvitsat ja sibulat, keetsin kartuleid ja läätsi, segasin kastet, purustasin küüslauku, mõõtsin koostisosi, ladusin kõik ilusti vormi ja hakkasin seda šedöövrit ahju panema, kui selgus, et vorm on ahju jaoks liiga suur.

Pingutasin natuke ja mõningase keeramisega mahtus asi ikkagi ära. Hea näide, et enne nutma hakkamist tuleb natuke erinevaid võimalusi katsetada :D
Tulemus sai selline ja päris mõnus.

Ajaviitmine Aegviidus

Reedel pärast tööd korjasid Malla, Taavet ja Juku mind Sikupilli Prisma parklast auto peale, kust sõitsime edasi Aegviidule W sünnipäeva tähistama. Seal oli rahvast juba rohkem ja aina juurde tuli, nii et lõpuks oli seltskond juba päris korralik. 

Lisaks väärt seltskonnale tuleb rõõmustada veel paari asja üle. Näiteks selle üle, et sain järele proovida autosse ehitatud sauna kogu selle seadeldise luksuslikkusega. Või selle üle, et kui tundus, et hilisõhtul hakkas jahenema, sai lisaks SaunAudile ka tünnisaunas hängida, millesse paigutas end huvilisi rohkem, kui sinna mõeldud oli.
Reede õhtul kell 21 mängib Aegviidu metsades muusika, grill töötab ja pidu on täies elujõus
Kaks sauna sõbralikult koos, ootamas inimesi, keda endas soojendada (Foto tegi Kats)

Järgmisel hommikul (või õigemini pigem lõunal) ärgates põletas päike vaid hetkega ära mu õlad ja nii algas inimeste pühendunud sissemäärimine kõiksuguste päikesekaitsevahenditega. Grillil küpses lakkamatult vaid liha, nii et kui ma olin kogu enda ettenägelikult kaasa võetud toidu ära söönud, sõin hapukurki ning ühe tüdruku leivakorvikesi ja elu oli jälle ilus.

Mingil hetkel ilmutas end romantiline luulehing, kes tahtis metsas omaette veidi ringi vaadata. Looduse keskel olemine mõjub alati kuidagi rahustavalt, aitab mõtteid koondada ja lihtsalt hetkes elada. 
Kahjuks ei võtnud ma oma pikemale jalutuskäigule kaasa vahendit, millega pilti teha, aga üks hetk oli eriti maagiline. Leidsin metsas jalutades ühe jõe, puust sillaga (mitte see, mille pilt ülevalpool). Igatahes oli mets vaikne, kuulda võis vaid linnulaulu ja puude kohisemist, veidi ka vee voolamise häält. Seisin seal silla peal ja vaatasin, kuidas vesi voolab ning soe päikeselaik vesiroosilehed erkroheliseks muudab. Vees hõljuvate lehtede vahel ajasid liuskurlased ja teised vee-elukad oma igapäevaasju. 

Kui see päike seal siis neile vesiroosilehtedele paistis, oli see kõik nii ilus, et mõtlesin: kui peaksin valima oma elu viimase hetke, siis võiks see olla just selline. Edasi mõeldes nägin juba ennast vee all, väänlevad taimed ümber hõljuvate juuste mähkunud, päike veepinnal sillerdamas ja viimane asi, mida kuuleksin, oleks linnud. 

Siis olin jälle reaalsuses. Keerasin uitmõtetele selja ja jalutasin läbi metsa tagasi inimeste juurde. Õhtupoole sättisin end sedapuhku Katsi ja Atsi auto tagaistmele, Ats ostsis tüdrukutele jäätist ja koju jõudes mõtlesin, et mul on vedanud. 

Thursday, June 8, 2017

ja millalgi
tuleb aeg
kui ma ei taha enam
kõiki neid saladusi mänge
viimaks ometi väsin
otsustan et
elu olla võib 
ka lihtsam
võtan oma usu
ja lähen sinna
kus inimesed
seda külge
endas maha ei salga
julgevad
loodavad
armastavad 
ja lihtsalt
on elus
Kiida naise luulet, aga mitte naist. 

Wednesday, June 7, 2017

32

Just ükspäev küsis keegi, kes on eestlastest mu lemmikkirjanikud. Härra Karu oli üks neist ja mul on südamest kurb, et ta enam kunagi ei kirjuta. 


Aitäh kõigi äratundmishetkede ja inspiratsiooni eest. 

Monday, June 5, 2017

Dolce vita

Vabal ajal vaatan dokumentaale kärbeste poegimisest; esitan Raekoja platsil koreograafilisi etteasteid; olen keskaegse mõõgavõitluse pealtvaatajaks ja hämmastan välismaa noormehi oma jõutõmbeoskustega.

Sunday, June 4, 2017

Kirjanduslik pühapäev

Ehk need kaunid hetked, kui guugeldad selliseid märksõnu nagu "kärbeste peremudel".

Saturday, June 3, 2017

Eesti ilm be like vol 2 ehk Asjad, mida 2. juunil öelda

mind ei huvita
ma panen talvejope

Artist life: toidu ettearvamatused

Mõni päev sööd elava muusika saatel viie tärni restoranis, teine päev vaatad süüa otsides külmkappi ja see näeb välja selline:
Keedad tatart, paned soola peale ja kastmena kasutad ketšupit. Kõrvale jood vett. Ja mõtled, kas võiks leiba kõrvale võtta või peaks midagi hommikuks ka jääma. 

Samal õhtul helistab jällegi keegi ja küsib, kas sa ei tahaks mõne nädala pärast ta 30. sünnipäevale minna. 

Mõisa.