Kas inimlapsed on loomadest üle?

Kusagilt jäi silma üks vana reklaam, mis kutsus inimesi üles kõigile kodusoojust jagama. Kõigiks olid seekord koduta loomad. Kui nüüd labaselt lühidalt seletada, siis olid reklaamis esmalt üks kass ja koer külmas talveöös ning seejärel mugavalt diivanil mehe-naise kõrval. Selles reklaamis oli ka väike poiss, kes istus diivani ees põrandal ja lõikas mingeid paberist kaunistusi välja. 

Too pilt käis lähiajal mitmest kohast läbi, kuigi tegu polnud uue reklaamiga, ja neist mitmest kohast kuulsin ühte ja sama asja: kuidas kuradi pärast saab olla, et laps istub põrandal, aga loomad diivanil?

Pani mõtlema. Miks inimesed arvavad, et nende järeltulijad on paremad kui mõne teise liigi omad? Ainuüksi selle põhjal, et lapsed on "meie", nad on meie nägu, meie tegu, meie tehtud? Samal ajal kui loomad on meile küll armsad, kuid kui peaksime valima, meisterdaksime vajadusel oma Pärsia kassidest trooni, mis lastel istumise mugavamaks teeks.

Ma ei mõtle siinkohal inimema, kellele on tema laps ilmselgelt kõige olulisem. Kassiemale on ka tema laps kõige tähtsam, see on looduse puhul igati mõistetav. Ma mõtlen olukorda, kus kõigist osalistest täiesti sõltumatu inimene näeb pilti, kus on tema jaoks võõras laps ja võõras koer, ning usub, et lapse elu on väärtuslikum. Kui ta peaks ühe neist kaljult alla heitma, oleks selleks ilma mingi kahtluseta koer. See on nii väga paljude inimeste jaoks. Mis sellest, et just inimesed on need, kes põhjustavad teistele kannatusi, teevad kurja, tapavad, varastavad, ise halbadest motiividest tulvil, ometi teades, kuidas on õige käituda. Loomades (vähemalt koertes) elab aga omakasupüüdmatu armastus, truudus ja soov olla kasulik, mis teeb nad nii mõneski mõttes inimestest paremaks. Ja ma ei ütle sellega, et valida tuleks loomade kasuks, lihtsalt võib-olla ei peaks me alati pimesi kedagi eelistama ainuüksi seetõttu, et ta on meie moodi.

Alati on selliste teemade puhul keegi, kes saab minisüdari ja küsib, kuidas on võimalik, et ma võrdlen üldse LAPSI ja KOERI. Aga kui jätta kõrvale täiesti egoistlikud ja enesekesksed põhjused, siis kuidas saab objektiivselt öelda, et ühe võõra 6-aastase lapse elu on väärt rohkem kui näiteks aastase rotveileri oma? 

Tegelikult tahan ma öelda üksnes seda, et las need lapsed istuvad pealegi natuke põrandal. 

Because let's face it
In the end
we all just want someone
who would follow us down that rabbit hole.

Sügis ja päike

Käisime Hellaga Pelgurannas tervist kogumas

Mõni luuleüritus on rahvavaesem kui teine

Ehk kui luuleüritusele ei tule mitte ühtegi pealtvaatajat, siis teised esinejad ikka tulevad. Ja nii toimub üritus ikkagi. Pingevabalt, pereringis.

EKA nostalgia tuules sünnib asju

Inspiratsiooni eel

Inspiratsiooni järel: "Hing"

Minu pean-kohe-terveks-saama-komplekt

Rubriigist "Treat yo self" :D

Ehk kui on olnud palgapäev ja nõudepesušvammide, majapidamispaberi, seenepelmeenide, ketšupi, veini ja kõigi nende teiste vajalike asjade kõrval rändab korvi ka see õnnistatud mutrivõti, mida ammu tahtnud oled.

M-L: "Mis sa praegu tegema pead seal Soomes?"
K: "Kuule, võtan patsiente vastu."
M-L: "Aga seal mingi arst ei ole samal ajal juures või?"
K: "Mina olengi arst!"

Inside-naljad tööl

Kolleeg teisest agentuurist: "Tšau, sa oled täna Mari-Liis vä?"

Nerd alert

Hea kott on see, kus on nii paksult raamatuid, et koti lukk ei lähe enam kinni.

Hea laud on see, kus on mitte ühed, vaid kahed prillid.

Vähemalt pole need korraga ees.

10 aastat parimat sõprust

Selle kümne aasta jooksul oleme kõige muu hulgas läbi teinud seenepraktika (millest kõik alguse sai); kirjutanud keemia kontrolltööd (üks meist fenomenaalsete ja teine mitte nii fenomenaalsete tulemustega); leidnud koos uusi sõpru; läbinud erakordselt intensiivse klubitamis- ja pidutsemisfaasi; olnud peaaegu naabrid ja kõndinud terveid kilomeetreid ühist koduteed nii koolist kui igalt poolt mujalt; käinud maal mustikaid korjamas; koos Euroopas reisinud; pidanud maha hilisõhtuseid, öiseid ja varahommikusi vestluseid; kuulanud laivis 30 Seconds to Marsi ja Three Days Grace'i; arendanud välja omaenda bändi Pulbe ja kirjutanud surematuid hitte; tähendanud kohturaportile kohase täpsusega blogidesse üles oma igapäevategemisi; külastanud loomade varjupaika; jaganud degustatsioonide tegemise võlusid ja valusid (oo, Mamma esitlused!); kiskunud Tartu lauluväljakult sammalt; grillinud metsas vahukomme; vahetanud riideid ja öises linnas hõõruvaid kingi; olnud teadmata asukohas ja võõras korteris natuke ohus; vaadanud nutma ajavaid filme ("A walk to remember") ning jaganud ühist armastust Gerard Way, Jared Leto ja Kullakese ning ühist põlgust MOKIde ja chuchelode vastu. 

Täiesti veider mõelda, et olime 16, kui tuttavaks saime, ja nüüd oleme (noh peaaegu) 26. Mul on tõeliselt vähe neid, keda võin täie tõsidusega enda inimesteks pidada, kes on minuga nii heas kui halvas, kes minus ei kahtle, kelle jaoks on isegi minu tehtud valed asjad õiged, kelles elab omakasupüüdmatu armastus ja headus.

K, sa oled mulle pagana armas.

Et järgmised kümme aastat tuleks sama lõbusad! <3

1. septembri mõtteid

1.

Ühekorraga piinlik ja vabastav on kõndida 1. septembril tänaval, ümber koolivormides lapsed säravvalgete sukkade, vahvlilokkide ja lilledega, justkui nõelasilmast läbi tulnud, kui sa ise oled katkistes teksades ja tennistes, ilma meigita, juuksed kuklasse varesepesaks tuuseldatud :D

2.  

Millal ma nii vanaks sain, et tuttavad on hakanud oma mina-koolipingis-piltide asemel sotsiaalmeediasse lisama mina-õpilaste-toodud-lilledega-pilte?