Meil kõigil on oma mõistlikud hulgad

Vanaema tõstab oma taldrikule imeväikese koguse friikartuleid.


Mina: "Nii vähe söödki või? Neli friikartulit?"
Vanaema: "No kuule ... Siin on vähemalt kaheksa!"

Jõuluteemalisi mõtteid ja natuke vanamoeline duckface ühest õhtust, kui olid juuksed

Käisime täna viimaseid jõulukinke ostmas. Olen alati olnud üks neist, kes päev enne jõululaupäeva palavikuliselt mööda poode traavib. Et šoppamine ei kuulu kindlasti mu lemmiktegevuste alla, püüan alati kingirallit võimalikult kaua edasi lükata, kuni üks hetk enam lükata ei anna. Võtsin pikalt hinge, aga nüüdseks on kõik kingid olemas ja pakitud, ning tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, kui ootasin. Avastasin täna midagi päris ootamatut: inimesed on jõuluajal tegelikult isegi lahked. Jah, neid on palju, jah nad on kõik päev enne jõule oma kingiotsinguis sama ärevuses kui sina, aga te olete selles jamas koos. Lõppude lõpuks püüavad kõik lihtsalt oma ostud võimalikult stressivabalt ära teha, et saaks järgmiseks paariks päevaks aja maha võtta ja perega praekapsast süüa. 

Ometi pani see palavus, rahvamassid ja noh, ütleme ausalt välja - stress - mõtlema, et äkki ei peaks laskma end selle tarbimishullusega kaasa tõmmata. Näiteks mitu minu töökaaslast on öelnud, et nende peres tehakse loosipakid ja kõigil tuleb teha vaid üks kingitus - see oleks tegelikult mõistlik. Ning mõnede mu tuttavate seas ei tehta üldse materiaalseid kingitusi, vaid näiteks annetatakse raha. Loomade varjupaigale, vähiravifondile, tuttavale pensionärile. Miks mitte mõni aasta hoopis sellist lähenemist kasutada?

Aasta 2017 on olnud huvitav. Selle märksõnadeks võiks ehk olla praeguseks asendamatud uued tuttavad, julged otsused, natuke südamevalu, üllatused ja mõne väga olulise eesmärgi täitumine. Esimest korda ilmusid Värskes Rõhus mu luuletused ja nüüd talvel ka novell "Elajad", seda ootasin väga. Kirjanduslikult oli hea aasta ka rohkete esinemiste tõttu erinevatel luuleüritustel, lisaks suhtun tänuga võimalusse veeta nii palju kvaliteetaega teiste kirjandusinimestega. 

Veebruaris kolisin Pelgulinnast Kristiinesse, see läks kuidagi kiiresti ja justkui transis. Kuigi Telliskivi ja Kalamaja lähedus meeldis mulle, armastan siinset vaikust (noh, vähemalt suuremat vaikust kui seal) ja Mustamäe tulesid, mis mu aknast öösiti paistavad. 

Naudin jätkuvalt tööd reklaamiagentuuris ja näib, et ajaga hakkavad reklaamidki minusse kinni kasvama, saades osaks minust. Mu ümber on iga päev kõige loomingulisem ja inspireerivam seltskond üldse, kes õpetavad palju nii reklaaminduse kui ka elu kohta. Olen väga tänulik, et agentuur on mind pärjanud aasta Kullatüki tiitliga, see auhind, mille üleeile meie jõulugalal sain, teeb 2017nda veelgi meeldejäävamaks. Lisaks kinkis üks meie tore klient mulle noa, mis on ka suht cool :D

Nuga, millega pidavat olema hea ka "juurikaid" hakkida

Mulle kui inimesele õpetas 2017. aasta ilmselt kõige enam seda, et:

1. Kõigile ei saa meeldida.

2. Kui inimene näitab järjekindlalt, et sa ei meeldi talle, siis usu teda, mitte ära arva, et see läheb mööda. Inimesed ei muutu üleöö, ja 180 kraadi. 

3. Veeda aega inimestega, kellele sa meeldid, kes panevad sind ennast hästi tundma, kes kohtlevad sind kui endaga võrdset, sest lõppude lõpuks oleme kõik võrdsed. 

4. Ära lase end halvasti kohelda. Enese eest seismine on midagi, mida ma pole kunagi hästi osanud, aga mille suutmine on igaühele hädavajalik ja väärikuse küsimus. 

5. Ole julge. Võta riske ja tea, et vahel on tarvis hüpata pea ees vette tundmatus kohas. Mugavustsoonist väljumise tulemusena võib sündida palju head.

6. Ära otsi ideaalseid inimesi, neid pole olemas. Tea, et inimestel on vigu, nagu ka sul endal, ning ära oota kelleltki rohkem kui ise pakkuda suudad. 

Soovin teile rahulikku jõuluaega, natuke väljateenitud puhkust ja mõnusat tagasivaatamist möödunud aastale. 

Alati teie
M-L

Noore harrastuskunstniku kannatused

Jõulupinge hakkab tunda andma ... Ehk pildil on värvid, pooleli olev järgmise aasta kalender vanaemale, pintsel, pintsliloputusvesi ja viimane kruusitäis mu lemmikglögi. 

Pakkuge, kumma anuma sees on mu pintsel :S

[...]

kuidas olla vaba
paitavast pettusest
näha vaikuselooride taha
ja teada
et nende sees nii tihti
varjab end vale

[...]

Mittesobivuse probla

Nii tore oleks, kui terves elus oleks nii, nagu supakate tõlkimise dokumentides. 

Need on mul korralikult koos ühes roosas kiirköitjas, milles leidub äärmiselt kasulikke abimaterjale, pealkirjadega nagu "Viis, kuidas seda failide mittesobivuse probla lahendada" jne. 

Step-by-step guide sellest, mida peab tegema, et probleem likvideerida. 

Kes kirjutaks küll valmis faili "Viis, kuidas seda inimeste mittesobivuse probla lahendada"?

Minuga väga sarnane inimene juhtus saama 80

Järgnev luuletus sobib hästi nii mu juubilarist vanaemale kui ka mulle.

PASTAKANE ELU

mustad sinised punased

pastakad vooderdavad kõik

mu näos suus

mõtlikult neist vahel teadmisi neelan

astun peale

leian kotist

mantlitaskust

ükskord padjapüüri seest - miks?

pastakad on elu

Tervitan kaasgrafomaani!

Jung ja hõõgvein

Sellised reedeõhtud on ka head.

Kui kirjutaja pole üksi

Üks põhjustest, miks ma luulet armastan, on inimesed, kes seda kirjutavad. Päevad, nagu tänane või neljapäev, tuletavad seda meelde. 

Mulle meeldib istuda ikka ja jälle nendes kohtades, mida mõned mu lähedased nimetavad häbi tundmata urgasteks. Ümber inimesed, kes astuvad kordamööda teiste endasuguste ette, laotamaks lahti emotsioonid, mis on nende jaoks olnud piisavad, et need üles kirjutada. Ja kuulajad vaatavad, kuulavad ja mõtlevad kaasa. Nii on iga kord.

Mul on raske kirjeldada armastust, mida ma neil hetkedel tunnen. Osaliselt tundub see olukord kuidagi lootusetu - tänapäeva maailmas ei ole selliste inimeste käes võim, me oleme tõepoolest "ühiskonna ülejäägid", nagu väljenduks üks mu kirjutavatest sõbrannadest. Need on inimesed, kes käivad maailmaga erinevat sammu, keda sageli ei mõisteta ja kes sageli ei mõista teisi, aga kes mõistavad üksteist. Nad tulevad kokku mistahes urgastesse, olgu neid kuitahes vähe, aga nad tulevad alati jälle kokku, ja hoiavad elus midagi, mis paljude jaoks on nutiajastuga juba ammu kadunud. 

Täna tekkis mul samasugune härdustunne Keskraamatukogus, olles taas ümbritsetud luuletavatest mõttekaaslastest, sedapuhku igas vanuses. Minu kõrval istuv vanem härra rääkis, kuidas ta kirikust tulles alati naisele lille toob ja sellest luuletuse kirjutab. Tõelised tunded, tõelised inimesed ja ajatu härrasmehelik elegants, tüdrukute armuvalu ja noorte meeste ühiskonnakriitiline hoiak on saanud osaks mu maailmast, mis muutub tänu neile inimestele tõelisemaks, ausamaks, inimlikumaks. Ma sätin end ikka ja jälle nende sekka ning mõtlen neid kuulates, et jah. See on maailm, milles tahan elada.

KUNSTNIKULE KÜLLA

Täna läksin Kunstnikule külla,
jalga panin säravvalged sokid.
Ohtlik elu, võid mu juurde tulla!
Külakostiks viisin tolmulapi.

Paljajalu Kunstnik oli ise,
valgeid sokke lõbusalt ta vaatas.
Värve, tolmu kogusid need seni,
kuni tuli aeg mind koju saata.

Heidan jalast kingad, kell saab viis.
Kunstnikul ma kaua olin külas.
Sokid mustemad kui öö - ja siis?
Olulisem on, et süda puhas.