See beebide hirmuäratav haprus

Eilne päev pakkus nii mõnegi üllatuse. Näiteks tuli mul juhuste kokkulangemise tõttu veeta ühes ITK palatis üksipäini aega vastsündinuga, kes nuttis, mis kole, ja oli nii habras, et julgesin teda vaevu puudutada. 

Õnneks aitas muusika seegi kord hädast välja ja närvesööva olukorra lahendas laulmine: täpsemalt leebed töötlused Linkin Parki diskograafiast :D Kui K ja M-i poeg tunneb suureks saades seletamatut tõmmet loo "Breaking the habit" poole, siis teate, keda süüdistada, hehehe. 

Palju õnne värsketele vanematele! Ma loodan, et nad lubavad mul teda edaspidigi valvata, siis ehk muutub mu hirm nende olendite hõreda kehamassi osas ehk ajapikku väiksemaks ja saan mõne uue lauluga ka uinutamist proovida.  

Note to self: Kui kedagi haiglasse vaatama lähed, püüa vähemalt natuke inimese moodi välja näha, et garderoobitädid ei eeldaks automaatselt, et lähed ise arsti juurde :D

Hea, et ma kuulus ei ole

Sest praegu ei huvita väga kedagi see, miks ma 35 minutit poes vastsündinute riideid valin :D

#contextiseverything

Õhtud on (meistritelt) õppimiseks

Loen ja konspekteerin ja teen ülesandeid ja tunnen, nagu käiksin jälle ülikoolis. 

Ühe euro päev

55 jõuab kohale ja Kersti astub bussi. Vahekäigud on täis pruuni lörtsi ja põrand libe, peab hoolikalt vaatama, et ei kukuks. Pensionärile võivad niisugused kukkumised halvasti lõppeda. Naine leiab vaba kahese koha ja sätib end sinna, paks talvejope seljas, villane müts peas. Istub seal sisse pakitult nagu pamp, allub täielikult bussi tahtele ja laseb end vedada, kuhu iganes juht soovib. Kersti ise tahaks jõuda kesklinna ja just sinna pääsemise lootuses ta praegu oma kohal nii leplikult istubki. 

Ülejärgmises peatuses tuleb peale Kalle. "Oi, tere," tervitab Kalle, vanakooli härrasmees, "nii ammu pole näinud!" Mees istub Kersti kõrvale vabale istmele. - "Ma olen küll näinud. Kõndisite ükspäev just Prisma eest kambakesi. Sõitsime väimehega mööda." - "Ah jah," ütleb Kalle häbelikult, "vahel satume sinnakanti, teinekord saab kohvi hea hinnaga." - "Jah," vastab Kersti. Nad jäävad vait. 

"Kuidas sul siis läinud on?" küsib Kalle pärast pausi. - "Kuule, rahulikult. Lähen praegu Humanasse, seal on ühe euro päev täna. Vaatan, ehk saan meestekingi oma vanamehele, aga ei tea, kas leiab. Tal pisike jalg, seal kõik nii suured numbrid." Kalle noogutab mõistvalt. "Peaasi, et vastu peavad. Pigem osta kallimad, aga sellised, mis kohe ära ei lagune." - "Jah," vastab Kersti ja buss sõidab aina edasi. 

On ka päevi, kuhu üksindus ei mahu

Eile seevastu oli üks imeline päev, kus külastasin staabi- ja sidepataljoni, kõndisin merejääl, jõin kakaod, ostsin toast nimega Loodus huvitavaid vegantooteid, kohtusin kaugeks jäänud sõbrannaga, poetasin McDonald'sis kodutu pärast pisaraid, mängisin saalihokit ja korvpalli, õppisin, kuidas tennises ees- ja tagakäelööke teha, rippusin pea alaspidi, sületasin koeri, käisin saunas, jõin õlut ja tundsin, kuidas itaaliakeelne ooper külmavärinaid tekitab. 

Kui kaugele tasub minna?

Vegani aarded.

Kirjutades üksindusest ei pääse

Võib-olla mõnel see õnnestub, mul igatahes mitte. 

Pärast seda, kui olen ära tulnud nii trennist kui ka koorist, et rohkem aega kirjutamisele pühendada, olen hakanud tundma, kuidas üksindus mõjub. Kui sa käid mõnes huviringis, teiste inimestega koos laulmas või kangi tõstmas, siis jäävad su enda kõige sügavamad mõtted veidi tahaplaanile. Seevastu kui veedad viis õhtut seitsmest üksinda kodus, on sul aega analüüsida, leiutada, mõelda, muretseda, otsustada. Arvan, et kirjutavale inimesele on solituud äärmiselt vajalik, aga kui sinus on loomu poolest introverdi kõrval ka kübeke ekstraverti, ei suuda sa iga kord mõelda, et ojaaa, ma kirjutan, mis siis, et üksi, ma olen autor, ma olen looja, ma teen seda, mida üle kõige armastan. Vahel mõtled lihtsalt, et ma olen siin ja üksi, aga natuke nagu ei tahaks olla. 

Mitte ükski hea asi ei tule ohverdusteta.

#fridayvibes

Dolce vita vol 3

Vabal ajal väldin austrite söömist, valvan viimase piiri peal rasedaid sõbrannasid, rõõmustan taksojuhte 50% jootrahaga ja kirjutan lehekülgede viisi kirju, mida ära ei julge saata.