kõige seksikam
on mees
kes on kohal
sinu pärast
siis kui vaja

[...]

nahal säras kullapuru

sekund hiljem
olid udu

Keskpäeva viin

Kolmapäeva lõuna, kesklinnas parvlevad inimesed kogu keskpäevases kiiruses. Rimis vestleb vanemapoolse turvamehega naine, kelle tursunud nägu ja punane paistetanud nina muudavad soo määramise raskemaks kui tavaliselt. Näib, et nad on omavahel tuttavad: kui naine lahkuma hakkab, surub turvamees tal naeratuse saatel kätt. Nad on teineteisega sõbralikud. Siis võtab naine oma asjad ja suundub minekule.

Oma asjad. Ühes käes hoiab ta suurt Rimi kanapitsakarpi. 

Teises käes on liitrine Laua Viina pudel.

Dolce vita vol 7

Vabal ajal juhin luuleüritusi, õpetan koeri, joon töökaaslastega reede hommikul glögi ja teen naistele maniküüri. 

Müügimeeste dilemma

See hetk, kui oled kaubanduskeskuses, mõlemale poole sinust jäävad Starmani/LHV/Telia/ vms müügimehed ja sa kalkuleerid keskusest väljumiseks, kumma poole omad tunduvad vähem agressiivsed. 

Raamatujahil tasub olla järjepidev

Olin juba pikka aega tahtnud lugeda Mason Currey raamatut "Daily Rituals", milles kirjutatakse muu hulgas Charles Darwini, Mozarti ja Jane Austeni igapäevarituaalidest. Mul on paar Rahva Raamatu kinkekaarti ka ja kuna vaatasin internetist, et mu ihaldatud raamat on lähimas RRis täiesti olemas, suundusingi sinna.

Esitasin oma soovi siis raamatupoe müüjale, ta vaatas arvutist järele ja viis mu seejärel riiuli juurde, kus raamat olema pidi. Hakkasime sealt otsima. Otsime, otsime ja no ei leia. Me reaalselt skannisime vist oma 15-20 minutit seal neid raamatuid, lõpuks otsisime veel teistest riiulitest ka ja ei midagi. Või noh, riiulitäite raamatute kohta ei saa vist "ei midagi" öelda, õigem oleks siis öelda "ei mingit "Daily Ritualsi"". Antud juhul ei saanud ka müüjat süüdistada, sest suudad see jee kõigi nende üksikute spetsiifiliste raamatute asukohta meelde jätta. Kui me mõlemad olime teinud, mis suutsime, lahkusin poest. Ilma raamatuta. 

Päev läks mööda ja ma läksin jonnakalt samasse poodi tagasi, olles enne internetist taas kontrollinud, kus riiulis see olema peaks. Hakkasin riiulit järjest läbi vaatama, üks raamaturida korraga. Esimene ... teine rida - ja seal see oligi. Kaks eksemplari, mulle otse näkku vaatamas. Jõllitasin lihtsalt raamatut mõnda aega, see hetk ei tundunud reaalne. Aga seal ta oli, pärast varasemaid pikki läbikammimistöid. Süütult riiulis, oma kohal. Riiulis, mille olid kaks inimest juba viis korda läbi vaadanud. 

Seekord lahkusin poest, raamatu võrra rikkam. 

"Paradokside" viimane Tallinna esitlus juba teisipäeval!

Teisipäeval, 30. oktoobril ootan kõiki Tallinna vanalinna Tartu Bari (endine Õlleteek), sest just seal leiab aset minu luulekogu "Paradoksid" esitlus, mis on Tallinnas praeguse seisuga viimane.

Sedapuhku küsitleb mind sõber ja kaasluuletaja Jaan Keskel, kes esitlusel fänne ka oma loominguga rõõmustab. 

Teisipäeval.

Tartu Baris.

Kell 19.00.

Rohkem infot: https://www.facebook.com/events/255158515196100/

KELLELE MA KIRJUTAN

ma näen sind
noor neiu
kes sa keskpäeval
kesklinnas
teisel pool ülekäigurada
nutad
harva näeb inimesi
avalikus kohas nutmas
eriti veel nii varjamatult
nagu sa oleks viidud seisu
kus on võimatu teeselda
et kõik on hästi

sul ei ole häbi
on ainult kurb

ma näen sind
naine õhtul
Rimi kassajärjekorras
kui su sülest
pudenevad ostud
sest sa ei arvanud
et korvi läheb vaja
kolmas kord
kukub see pagana kohuke
kuhja tipust ja usu

ma tean seda tunnet

ma näen sind
noor armastuses pettunud mees
kes sa istud
kortermaja viiendal korrusel
aknalaual 
teed suitsu
ja sul on kõigest ükskõik
istud seal
pimedas öös
kuulad
mööduvaid sireene
paned silmad kinni
tõmbad järgmise mahvi

las läheb

ma kirjutan teile
sest näen teid
oma igapäevades
luules
endas

Kui kodu võtab sind eriti hästi vastu

Jõudsin äsja tagasi Tartust, kus veedetud võrdlemisi pikk aeg oli lihtsalt suurepärane. Selle eest pean tänama oma ustavaid lugejaid, lahkeid kriitikuid (lähemalt järgmises postituses), päikselist ilma, kõiki kohatud sõpru-sõbrannasid, kohti, mida külastasime (muu hulgas Puhja vastuvõtlikku atmosfääri) ning iseäranis oma kahte K-d, kes hoiavad mu pea selgena, ning kui vaja, hoiavad mind. 

Sellistest nädalavahetustest on alati kahju tagasi reaalsusesse sõita, isegi kui sõidad rongis kellegagi, kellega sõita on äge. Aga siis selgub koju jõudes, et kodu on sind oodanud ja tagasi jõuda on tegelikult kena. 

Kõigepealt selgub, et ehitusmehed on maja fassaadi vahepeal valmis saanud ja keegi oleks justkui maja ära vahetanud, no nii ilus, et täitsa lõpp. 

Siis soojus. Kõikjal, kus oma rännakutel viibisin, oli nii soe, et veri ähvardas keema minna. Öösel poolalasti ühel Puhja rõdul tähtede vaatamine tekitas õnneks vana head (jahedat) tunnet. Mu külmaga karastunud keha pole soojade tubadega just harjunud. Aga vahi värki, tulin ja radikad on täiesti soojad. Toa õhk on täiesti soe. Pidin oma suureks hämmelduseks isegi akna lahti tegema, sest nagu öeldud, ma pole harjunud.

Postkast pakub mulle harva üllatusi, aga seekord leidsin sellest lausa kaks aaret: Siimu saadetud sünnipäevapostkaardi Portugalist ja Margiti saadetud luulekogu "Veerekese Pääl". Selliste asjade peale läheb süda tõesti soojaks.

Ja lõpuks need vaprad krüsanteemid. Sünnipäevast saati ustavalt teeninud, siiani täies elujõus. 

Ärkveloleku unenäod

Neljapäeva varahommik. Sõidan Lux Expressiga Tallinnast Tartu poole.

Selleks ajaks, kui buss Tallinna lennujaama on jõudnud, on päikesetõus oma haripunktis. Kogu taevas on heleroosa, tumeoranž kera keskel tuumana kiirgamas. Siis jõuame linnast välja. 

Mõlemal pool maanteed on puud kogu oma sügiseses rüüs, kõikvõimalikes värvitoonides. Päike annab lehtedele erilise kuldse tooni, nii et puude värvideks on kuldse tooniga kollane, kuldse tooniga veinipunane, kuldse tooniga oranž, pruun ... kontrastiks ilma kuldse toonita madalad kuused, mis on tumerohelised, nii tumedad, et peaaegu mustad. Kastemärg rohi sillerdab päikese käes, justkui kellegi helde käsi oleks sellele rikkalikult sädelust puistanud. 

Kogu selle ilu taustal on udu. Hommikune õrn udu, mis muudab taeva roosa veel heledamaks ja katab osaliselt sügisvärvides puud. See kõik kokku näeb välja nagu unenägu. 

Ja seal, punaste, kollaste, roheliste ja oranžide puude vahel kõnnib läbi udu kastemärjal rohul hobune.

Ta on üleni valge. 

BLONDIINE ARMASTAV MEES

ma olen punapea
aga sulle meeldivad blondid
ma olen kuumarabandus
sa tahad tundevabadust
isegi siis
kui seisan alasti su ees
oled külm ja kauge
blondiine armastav mees

Kui kaks meest kõnnivad käest kinni

Tallinna kaubanduskeskus teisipäeva keskpäeval. Aatriumis jalutab noor geipaar, käest kinni, mõlemad silmanähtavalt armunud. Silmanähtavalt mitte-eestlased, alles Eestisse saabunud, veel õndsas teadmatuses valdavast geivastasusest enda ümber, meie riigis. Teadmatuses ... või ükskõiksuses? Inimesed igatahes vaatavad. Muidugi vaatavad. Geid aga vaatavad üksteist. Tundub, et nad pole veel sallimatusega harjunud. Nad on harjunud käest kinni hoidma. Ilma probleemideta.

Huvitav, kui kaua peavad samast soost välismaa mehed käest kinni näiteks Tallinna kesklinnas kõndima enne, kui teiste pilgud (heal juhul muidugi ainult pilgud) neid häirima hakkavad? Nii palju, et nad on sunnitud käest lahti laskma ja näima avalikkusele täiesti tavalise kahe sõbrana?

Need noored mehed olid täna julged, käies käest kinni, hoolimata kõigist neist pilkudest. Eks näis, kaua nad suudavad. Ma loodan, et kaua. Et neil on turistidena meie riigis siiski mõnus, isegi geipaarina inimeste keskel, kelle arvates peaksid geid vaikselt kusagil omaette olema, teiste silma alt ära. Ja pange tähele, et ma ei räägi mingist rämedast amelemisest, seda on ka heteropaaride puhul avalikus kohas kole vaadata. 

Mind kui kirglikku käehoidjat pani igatahes mõtlema. See olukord, kus sa armastad kedagi ja sulle meeldib teda üle kõige enda läheduses tunda, aga sa ei saa tal isegi käest hoida, kartes, et keegi võib teie pihta sülitada. Uskumatu mõelda, et see ühel hetkel kaaslasel käest kinni võtmine, mis heteropaaridel tuleb nii iseenesest, on asi, mille puhul geipaarid peavad kaaluma: kas ikka tasub? Kas siin on turvaline? 

Ma armastan sind, aga kas siin tohib?

Haapsalus on sügis

Saladuslikud uksed

Haapsalu inimesed on väga helded oma üleliigset vara tasuta ära andma. Prügikastide kõrvalt võib leida nii madratseid, pesumasinaid, elutoasektsioone kui ka ilusaid vanaaegseid kummuteid. Nagu näha, siis ka põnevaid jalavarje

 Ma ei tea, minu jaoks on see nägu alati kuidagi tontlik olnud ja tekitab õõva. Kui seda liiga kaua vahtida, siis võin kindel olla, et pildil olev maadam tuleb mind unedesse kummitama. Liigume parem järgmise pildi juurde ...

 Palju parem. Vikerkaar lahel ja kalamehed oma kalameheasju ajamas

 Kalameestelt sai oma osa ka üks näljane vares

 Ma olen kastanimunadest sõltuvuses :D Ma ei saa reaalselt edasi minna, kui pole taskuid neid täis korjanud. Muidugi on munad ilusad ainult ühe päeva, enne, kui ära kuivavad. Aga see värv, sile pind, see läige, just nagu lakilt saadud, see kuju ... Pole ime, et mul iga sügis taskud kastaneid täis on

Rubriigist "Filolooge rõõmustavad sildid, vargaid mitte nii väga rõõmustavad"

 Käed taskus, ikka turvaliselt oma kastaneid hoidmas

Haapsalus on fotoalbumid. Nagu neist näha, polnud ka väike Mari-Liis just hommikuinimene

Siin sain vist kuueseks. Mu lemmikkingitus oli üks kassiga märkmik ja harilik, ma olin ikka nii õnnelik, et saan nüüd tähtsaid asju kirja panna. Nagu professor!

Aga lõppude lõpuks suudavad ühe tüdruku väga õnnelikuks teha ka jänesed.

Rubriigist "Tähelepanekuid bussiinimeste kohta"

Väga tihti, kui sõidan pikemaid otsasid, on mu ees istuva(te)ks inimes(t)eks kas:

a) kahest üksteisesse äärmiselt kiindunud noorest koosnev armunud paarike 

või 

b) tüdruk, kellel on ebamaiselt hästi lõhnavad juuksed


Mulle meeldib variant b rohkem. 


#võtketuba
#pervertkesnuusutabvõõrastejuukseid

This kitty has found its claws.

They mistook my kindness for weakness 
I fucked up, I know that, but Jesus 
Can't a girl just do the best she can? 

Catch a wave and take in the sweetness

Think about it, the darkness, the deepness

All the things that make me who I am

[...]

"No, he does not," said Claire to her closest friend, trying to bring some sense into this utterly confused girl who was living by this asshole's promising words rather than cold-hard actions and common sense. "He does not love you, he enjoys you. On the weekends, at nights, when he gets lonely, whenever you let him. Don't. You are more than to be merely enjoyed."

[...]

Kirjanikega Kirjanike Majas

Reedel esitleti Kirjanike Majas raamatut "Eesti Novell 2018", kuhu on leidnud tee ka "Elajad". See oli üks äärmiselt mõnus õhtu, mis võimaldas mul istuda keset Eesti kirjanike koorekihti ja oma eeskujusid, nendega juttu ajada, autogramme jagada-koguda ning siirast tagasisidet saada. Muidugi oli eriti mõnus veeta aega armsate sõpradega, kes olid mu ülesastumist toetama tulnud. 

Juba neljapäeval kell 18 toimub Viru Keskuse Rahva Raamatus järgmine esitlus. Tulge kaema, raamat on lihtsalt suurepärane!

https://kultuur.postimees.ee/6422409/galerii-tallinnas-esitleti-uut-raamatusarja

jah aga

mida sa teeksid

kui teda su kõrval

enam ei oleks?

27

alanud on eludraama
kahekümne seitsmes vaatus
lähemale jõuab kõik
mis plaaninud on ette saatus

ilma prillideta silmist
kaotan elutähtsa teabe
miinuseid on kirjas kaks
(ja natukene vist ka peale)

iga päev pean andma rohtu
oma südamele
karbist mille peal
on naerev vanainimene

aina rohkem on mul kortse
kortse ja kosmeetikat
millega saan veidi peita
vananemistraagikat

silmakreem nüüd kuulub
iga päeva arsenali
aina vähem paneb naerma
kuuldud peerunali

peole juba ammu
pole viitsinud ma tõsta
oma jalga. kodus vaja
kaktuseid ju kasta

õhtul loen Bukowskit
klaasi punaveiniga
Instagrami asemel
ma pilte saadan meiliga

kuigi eile poiss üks küsis
proua on teil raha?
tean et seda küsides
ju ta ei mõelnud paha

lisaks tuleb vanusega
juurde üha staaži
juurde tuleb jutte, luulet,
valu - jah. kuid daami

peatada ei suuda aeg
ta liigub omaviisi
võin ju olla proua
aga proua kel on stiili

Praegune öökapiarsenal ehk projekt "Reedeks terveks"

HALVAKS LÄINUD OTRIVIN

kui halb
võib olla
üks halvaks läinud Otrivin
inimese hingamissüsteemile?
no tähtaeg
oli möödunud aasta kevadel
kuid ega see
olemist hullemaks
ikka tee
kui nina vana tõhk valutab
on vist juba punane
ja korraliku lihatomati
suuruseks paistetanud
(peeglisse vaadata ei julge)
apteek jääb kaugele
ja nii ongi
kõik panused
halvaks läinud Otrivinil
ära ikka ei sure
vist

muidugi
sa tunned armastust
kui seda sulle antakse
aga samuti
sa tunned
kui seda 
ei ole

Siis kui ma luulega feilin

Reedel feilisin haledalt luuleprõmmi 1. eelvoorus, kus mu publikult saadud skoor oli esinejate seas üks väiksemaid (kui mitte kõige väiksem). Mu enda arust läks kõik hästi ja esitasin luuletusi, mille on publik siiani ikka hästi vastu võtnud, aga seekord oli juba esinedes natuke hirmus, kui rahva suunurgad vajalikes kohtades isegi natukene muigeks ei kõverdunud. Hiljem sain tagasisidet, et mu materjal oli liiga seinast seina ja see võis publiku jaoks fookuse valimise liiga keeruliseks muuta. Võib-olla jah, polnud tark kolme minutisse suruda nii harrast isamaaluulet, (tarbija)ühiskonnakriitikat ja kriitilisi sõnu ühe meessoo esindaja aadressil, aga eks tagantjärele oleme kõik targad. Igatahes jah, ma proovisin ja feilisin ja võib-olla proovin kunagi uuesti. Proovin paremini.

Võib-olla.

Samas jõudis "Paradoksid" vahepeal Rahva Raamatu luule TOP 10sse, mis oli minu jaoks parim võimalik sünnipäevakink. Vahel tundub, et ma armastan seda raamatut rohkem kui iseennast.

Täna sain ma 27. Tänu töökaaslastele on tunne igati pidulik, aga natuke hirmus ka, sest tundub, nagu oleksin alles 24 saanud. 

27. Kuhu see aeg küll kaob?