Saturday, June 29, 2019

BAM on müügil! (Ja šokeerib juba oma roppustega emasid)

Minu teine luulekogu "Blondiine armastav mees" on viimaks valmis. Võrreldes "Paradoksidega" on see mitu kraadi kangem, sisaldades halastamatut igapäevarealismi, südamevalu, veini, seksi, kehalisi iseärasusi ning suurel hulgal (asjakohaseid) roppuseid. 

Olen sõpradega nalja teinud ja öelnud, et see on luulekogu, mida sa ei taha, et su ema loeks. Aga nali naljaks. Kui olin kõige alumise pildi oma Facebooki postitanud, ei läinud kaua, kui kirjutaski mu ema, kes ütles, et ta "ehmatas veidi ühte nendest luuletustest lugedes". BAMi lugedes tuleb emadel aga julgus kokku võtta, sest selles on materjali, mille kõrval näivad allolevad luuletused nagu lihasrakud lihasööja bakteri kõrval. Näiteks nagu luuletus "Vittsütikuga pomm". Või "Vibraatorile". Või "Millal ma sinuga kindlasti ei seksi". Või need, mis sitast räägivad. 

BAM on ilus, aga terav. 

Ja nüüd ka Rahva Raamatu poodides müügil! 
Algus ...
... ja üle poole aasta hiljem

Thursday, June 20, 2019

Lõunahetkedel Tallinna kesklinnas

1.

Duglase juuksurisalongis poputatakse asiaadist meesterahvast. Pikkade blondide juustega põhjamaa kaunitar silub külgedelt hoolega mehe juukseid. Mees sahkerdab juuksurilina all tükk aega käega. Lõpuks pääseb käsi lina ikkest vabaks. Asiaat tõstab selle üles, pöial püsti, lai naeratus näol.

2.

Tublid töömehed parandavad hoolega Viru keskuse liugust, mis on pidevalt peale pressiva rahvamassi tõttu jälle katki läinud. Mõnikord paistab töömeestel tööd tehes tagumikupragu natuke välja. Praegu on ühel mehel põhimõtteliselt terve paljas tagumik väljas. Huvitav, kas ta ise teab.


3. 

Postimaja ees kiikab prügikasti viisaka välimusega vanem meesterahvas. Khakipüksid, lühikeste varrukatega polosärk, korralikult lõigatud soeng. Ta kaevub sügavale prügikasti ja õngitseb sealt tühja õllepudeli. Siis asetab mees pudeli tühja viieliitrisesse värviämbrisse, mida käevangus hoiab, nagu naine käekotti.

Monday, June 17, 2019

Trükkisaatmise judinad

Selleks on kulunud mitu pudelit veini, rohkelt unetunde, Weyes Bloodi, Lana del Rey ja Marina muusikat, kõhkluseid ja vaimseid kollapse, aga täna saatsin BAMi trükki. 

Kui miski on pool aastat olnud su elu absoluutses keskpunktis, siis on üsna hirmus see hetk, kui pead otsustama, et nüüd aitab. Ütlema endale pärast seda, kui oled viimase trükifaili kahekümnendat korda üle kontrollinud, et valmis. Kahekümne esimest korda enam ei tule. Sest selleks, et asi lõpule viia, tuleb ohjad viimaks enda käest trükikojale üle anda. 


Tehtud.


Pärast nii pikka aega BAMi seltsis on temata kuidagi tühi tunne. Aga jah. 


Nüüd jääb üle vaid oodata. 

Friday, June 14, 2019

Tuvisoolikad

Igal pool on tuvisoolikad. 


Kanuti pargis kisub merikajakas midagi isukalt maast. Ta muudkui tõmbab, kuni see punane nöörijupp viimaks katkeb, ja kajakas seisab võidukalt, tuvisoolikas noka vahel. Sõber ütleb kõrvalt, et see pole kannibalism, sest kajakas ja tuvi on eri liikidest.
Keset kiirustavaid inimesi on lebab lõunatunnil Postimaja ees lapikuks sõidetud tuvi, kes ei kiirusta kuhugi. Tal on sisikond väljas. Täielik tuvipannkook. Keegi peab selle kunagi pannilabidaga kokku kaapima. 

Ma lähen hommikul tööle ja pargi lõpus on tuvisoolikad, surnud tuvi kõrval. Lõpetan hingamise, et mitte laibaosakesi enda sisse tõmmata. Tuvid surevad. Kõik surevad. Unustan tuvisoolikad ja lähen bussile. Avastan, et mul on rahakott maha jäänud. Pean koju tagasi minema. Lähen sama teed pidi, kust tulin. Tuleb park. 

Saan napilt enne tuvisoolikaid pidama. 

Wednesday, June 12, 2019

Suve saakloomad ehk "liiga paljad" naised

Üldiselt kannan ma kontsakingi ja minikleiti üksnes erilistel puhkudel. Hiljuti oligi üks sellistest, kui käisin nõnda Lasnamäel sõbra sünnipäeval. See ettevõtmine meenutas, miks ma sagedamini nii ringi ei liigu.

Ma mõistan, et mehed on juba niimoodi programmeeritud, et nad jäävad vaatama, kui mööduvad pikad paljad sääred, mille kontsad veel rohkem esile toovad. Kui habras naisterahvas üksi sellisena mööda reedeõhtust Tallinna kulgeb, on need pilgud küll ebamugavad, aga noh, poisid jäävad poisteks ja need on ainult pilgud. Ise ju ka vaataks, kui mingi palja torsoga Christian Grey vastu jalutaks. Hoopis teine asi on vilistamine või otsesed kommentaarid, nagu “Kuhu tõttad, kaunitar?”, “No tere, tibuke!”. See, kui hakatakse juba mingisugust kontakti otsima – kontakti, mida ma pole soovinud. Kontakti, mille jaoks mul pole enamasti aega ja mis tekib ärevust, eriti kannan kingi, millega on raske isegi kõndida, rääkimata potentsiaalsest vajadusest nendega kellegi eest põgeneda. See, kui naine end veidi võrgutavamalt riidesse paneb, ei pruugi tähendada, et ta reaalselt püüab kedagi võrgutada. Ja isegi kui püüab, siis ei ole see võrgutus tõenäoliselt mõeldud suvalisele purjus meestekambale, kes millegipärast arvab, et kui naine niimoodi riietub, siis just eesmärgiga niisugust tähelepanu saada. See ongi üks suurimaid probleeme.
See, et taolisi kommentaare peetakse “komplimentideks” ja arvatakse, et naine peaks meelitatud olema. Äkki peaks siis ka meelitatud olema, kui keegi vägistab, sest noh, ikkagi ju meeldib vägistajale? Mulle meenub praegu üks juhtum ajast, mil käisin lasteaias. Üks minuvanune (nii umbes viieaastane poiss) tegi mu põsele musi ja see oli mulle vastukarva. Käitusin nii, nagu endast lugupidav noor daam muiste: pistsin karjuma. Jooksin nuttes kasvataja juurde, lootes, et tema õigluse majja tooks. “Harri tegi mulle musi!” suutsin kuidagi läbi nuuksete raporteerida. Ma olin ikka täiesti endast väljas. Ja teate, mida kasvataja ütles? “Aga see on ju tore, kui poisid sulle musi teevad!” Nope. Mitte ilma nõusolekuta.

Teine kord oli kunagi Haapsalu jaanitulel, kui üks kloun mu lavale kutsus. Paljud inimesed ei salli kloune, aga mul on selleks reaalselt põhjus. Võisin olla kuskil kümneaastane. Tegin klouniga igasugused trikid kaasa ja etteaste lõpus käskis kloun mulle enda põsele musi teha. Hakkasingi tema põse poole sihtima, aga siis keeras kloun hoopis oma suu ette. Ma olin umbes kümneaastane ja see oli mu esimene kord kellelegi suu peale musi teha. Kui neljakümnendates meesterahvas sellist asja praegu lavale kutsutud kümneaastasele tüdrukule teeks, tuleks sellest suur jama. Tol ajal oli see inimeste arust armas. Minu arust ei olnud. Ma hakkasin jälle nutma :D

Nüüd olen ma 27 ja tunnen minikleiti ja kontsakingi kandes meestekambast möödudes ärevust. Tihti on ka põhjust. Aga kõige hullem on ikkagi see, kuidas ühiskond sellist naistele suunatud soovimatut tähelepanu õigustab. Äsja oli ühes Facebooki grupis teema mingist bussiperverdist, kes tavatseb noorte naiste rindasid vahtida ja tagumikke katsuda. Ma suhtun sellistesse teemadesse üsna skeptiliselt, sest olen kohanud ka naisi, kes tõesti asjast suurema numbri teevad, kui väärt oleks. Aga see ei õigusta ikkagi kommentaare, mida selle postituse alla kirjutati. Täiesti perses nagu. Lõviosa neist oli stiilis “No katku oma rinnad kinni siis”, “Pole vaja pressida ennast nii liibuvatesse riietesse”, “Mõned riietuvad suvel ka nagu pornostaarid”, “Pangu avaramad riided ja mure lahendatud”. Naised on süüdi. See, kes võõra inimese tagumikku katsub, ei ole - ta lihtsalt ei saa midagi parata. Kas ei tundu, et siin on midagi valesti? Kas me tahame tõesti ühiskonda, kus kõik naised on telkidesse riietunud, et kusagilt ühtegi ahvatlevat kumerust ei paistaks? Et jumala eest PÄÄSTA vaeseid mehi kiusatusest nendest kumerustest kinni haarata?

Me ei ole metslased. Me elame tsiviliseeritud ühiskonnas tsiviliseeritud inimestena ja kui sa näed keha, mis sulle meeldib, siis ei ole okei seda katsuda või isegi kommenteerida, kui tegu on sulle võõra inimesega. Eriti kui tegu on üksiku noore naisterahvaga, kes tahab mugavalt ringi liikuda ka siis, kui väljas on üle 30 soojakraadi ja kes ei pea end kurgu või kandadeni kinni katma, ennetamaks, et vastassugu ei suuda oma loomalikku iha vaos hoida. Sest inimesi on igasuguseid ja tegelikult ei saa isegi ennast kinni kattes olla kindel, et sa kedagi kuidagimoodi ei eruta. Mõnele meeldib ka salapärane kinnikaetud naine, kes oma riietusega fantaasiale ruumi jätab. Mõnele meeldivad varbad, mõnele juuksed. Perverte on igasuguseid. Ja probleem on nendes, mitte nende ohvrites.

Nii veider, et sellist asja peab 21. sajandi heaoluühiskonnas meelde tuletama.

Tavaline kolmapäev oma (hate)meilboksiga

Monday, June 10, 2019

Puhkus töökaaslastega: Hiiumaa eri

Neljapäeva varahommikul panime autodele tuurid sisse ja põrutasime agentuuriga kontori asemel hoopis Hiiumaa praamile. Selle päikest täis kahepäevase puhkuse vältel tegime tutvust kohalike kaluritega, sõitsime mootorpaatidega Saarnaki laiule, matkasime, käisime meres ujumas, sõime suurepärast saaretoitu, paigaldasime Ristimäele enda isiklikud ristid ning külastasime kõige kummalisemat seiklusparki, mida mu silmad näinud on. Kvaliteetaeg kvaliteetseltskonnaga. 
Leib hiidlaste moodi
Saarnaki zen
Tegin kunsti
Kalameeste huumor
Võsavillemid
Kohalik päevitaja
Õhtul saime äikest
Praegu seda pilti siia tõstes avastasin, et õigupoolest oli tegu "luulemaaga", mis võib olla põhjus, miks see paik mind niivõrd inspireeris :D
Midagi printsessidele
Midagi neile, kellele meeldivad õudusunenäod. Kogu see koht sobiks oma veidrate puunikerdiste ja ehitistega suurepäraselt mõnele kõhedale õudusfilmile
 Labürindimaja tundus intrigeeriv, aga kui sinna sisse astusin, kriiksuv uks oli minu järel kinni vajunud ja keset pilkast pimedust seisin, mõistsin, et labürindist pääsemine nõuab vähemalt mõningast valgust, seega jätsin labürindis ootavad potentsiaalsed deemonid ja inimsööjad oma kaunist maisest kehast ilma
 Ei testinud
Kurjamitelegi on mõeldud
Mugav istekoht nimega "Poeedi unelm" pakkus tuge kõigile, kel vaja veidi mõtteid koguda. Ikkagi luulemaa

Sunday, June 9, 2019

Kui ilma filtrita prouad on teretulnud

Olen alates neljapäevast mööda laia Eestit ringi rännanud ja laupäeva hommikul kell 6.25 viis tee mind Haapsalust Tartusse.

***
Istun bussis, juuksed sassis, ilma mingi meigita, ning hoolimata vaid kolmetunnisest magamisprotsessist pole mul ka und. Haapsalu-Tartu ots, kokku neli tundi ja viisteist minutit sõitu läbi kauni Eestimaa. Mul on palav, ma olen nii väsinud, et aju ees oleks justkui mingi müür, mis ei lase reaalsusel selleni jõuda. Sõidan zombina poolunes. Loodan, et bussi ei satu tuttavaid. Õigupoolest olin oma räsitud oleku tõttu lootnud, et laupäevahommikul kell pool seitse ei ole palju inimesi, kes tahaksid sellist reisi ette võtta, aga kummalisel kombel on buss rahvast täis. Kes küll on need, kes nii veidral ajal siin bussis koos minuga istuvad? 

Kui sõita on jäänud veel umbes poolteist piinavat tundi, istub minu kõrvale üks proua, kes võib olla nii kuuekümnendates. Ta on välimuselt natuke nagu see naine filmist "Siin me oleme": lühikesed lokkis juuksed, kena kübar peas, lilleline kleit, huuled ja silmad värvitud. Ma näen tema kõrval välja nagu kodutu mees. 
Proua kommenteerib oma kaunist vihmavarju (mis täidab sellise ilusa ilmaga hoopis päikesevarju funktsiooni). Ta küsib, kuidas telefonil mingeid teavitusi maha võtta. Ta räägib oma perest, noorte nutisõltuvusest ja sellest, kellena kunagi töötas. Saan teada, et ka tema poeg on lõpetanud kunagi Tartu Ülikooli. Me räägime erinevate linnade plussidest ja miinustest. Proua näitab mulle oma telefonist pilte eelmisel päeval toimunud reisist Alatskivi lossi, mille ta sõbrannadega ette oli võtnud. Saan teada, kes on Maire, kes Sirje, kes Maimu ja mida proua losside juures hindab. Ta võtab kotist ühe sääsetõrjeõli ja annab mulle seda nuusutada, sest see lõhnab erinevalt harjumuspärastest väga hästi. Vahepeal annab ta mulle kotist ühe kompveki, sest "sa oled mul siin nii tore tüdruk". Ta on ebaeestlaslikult jutukas, eriti selle kohta, et oleme võhivõõrad, aga ta on mu päästeingel, sest ülejäänud reis möödub kui lennates. 

Proua väljub enne mind. Aga ta ei lähe kohe oma teed. Ta ootab, kui bussiga temast möödun, et mulle lehvitada. 

Ja ma lehvitan vastu.

Monday, June 3, 2019

Armastus ei ole tasuta

Ma olen "Paradoksides" kirjutanud "armastus on antav mitte müüdav", aga mulle tundub, et see pole päris õige. Sest tegelikult ei ole armastus tasuta: see tuleb ära teenida.

Kas inimene võib tingimusteta armastada? Ma arvan, et jah. Ema armastab tingimusteta last, koeraomanik enda looma, võib-olla armastame tingimusteta ka teisi lähedasi pereliikmeid. Aga mitte alati. Sellistelgi suhetel võivad olla tingimused, kuigi hästi ära peidetud. Mingi vaikivat kasu saame ka sellest niinimetatud tingimusteta armastusest. Beebi naeru, kassi nurrumise, koera truuduse. Ütleme nüüd, et su koer ründab sind pidevalt, verine pilk silmis, hambad irevil, ega näita sulle kunagi endapoolset armastust. Ei laku iialgi su nägu, vaid veedab enamuse oma elust kihvadega su jala küljes rippudes või sinu äraolekul su voodisse vedelaid junne poetades. Ta on täielik koer-douche ilma ühegi positiivse omaduseta. Või siis küll mõne positiivse omadusega, mis jäävad üldise sitapeanduse fooni taga nii hädiseks, et mõjuvad kui saatana õlalepatsutus põrgu üheksandas ringis.

Või kui see on su laps. Enamik vanemaid ütleks, et olgu laps kui hirmus tahes, ikkagi oma. Ikkagi tingimusteta armastus. Aga ometi annavad paljud vanemad oma lapse ära juba ainuüksi sellepärast, et ta on teistest erinev või haige. Ta ei pea selleks tihtipeale isegi vanemaid kaelast purema või voodisse junne poetama.

Nagu mu (alati veidi liialdavatest) näidetest näha, pole isegi kõige tüüpilised tingimusteta armastuse juhtumid tingimusteta. Kõige vähem on seda aga mehe ja naise vaheline armastus. Tänapäevane paarisuhe põhineb suures osas vastastikustel kokkulepetel. Mis on suures osas tingimused. Sa ei otsi teisi, ma ei otsi teisi. Sa ütled mulle, kus sa eile õhtul käisid, ma teavitan sind enda käikudest. (Või siis mõne paari puhul ei teavita kumbki üksteist ja see on okei.) Sa teed süüa, ma koristan tube, ma käin tööl, sa hoolitsed lapse eest. Ja nii edasi.
Mõni suhe on aga tasakaalust väljas ja kohe nii, et laev on täiesti kreenis. Üks ainult annab ja teine ainult võtab. Isegi võtma ei pea, piisab ka mitte millegi tegemisest. Sellistel juhtudel ei tasu mõelda, et sulle on kõik lubatud ainuüksi põhjusel, et see sinisilmne ullike on sinusse armunud, ja kuna oled nii suurepärane, siis muidugi tingimusteta. Sellistel asjadel on tingimused, isegi kui need ei paista välja. Sõprusega samamoodi. Sellist asja nagu absoluutselt ennastsalgav sõprus ei ole olemas. Sõprus vajab tööd ja panust mõlemalt sõpruses osalejalt, sest kui panustab ainult üks, hakkab laev üha enam püstloodi kalduma.

Ja selline laev läheb põhja.

Tingimusteta.

Sunday, June 2, 2019

Luuletaja suurim hirm ei ole piinlikud artiklid

Peale minu istus suure neljakandilise laua ümber veel umbes 9 inimest. Kõikide eest olid paksud ümbrikud nende nimedega. Vaatasin enda oma. "Mari-Liis", kirjutatud musta markeriga. Ma ei teadnud, mis selle sees on. 

See ei saanud olla midagi head, arvestades, et olime mängus, mille eelmistes voorudes olid inimesed surnud. Inimesed, kellega pidime võistlema, et jääda ise puutumata kõigist neist giljotiinidest, saagidest, nugadest, mille eesmärk oli meid tappa. Meiega mängiti mängu, millel ei olnud võitjaid. Aga meist kümme veel elas. Ja istus praegu selle laua taga. Algas järgmine voor. Psühholoogiline. 

Igaühe ees oli number. Õnnelikumatel näiteks 4, 7 või 9. Vähem õnnelikumatel 12, 14 või 16. Number tähistas seda, kui mitu tundi inimene selle laua taga pidi veetma. Minu number oli 12. 

Ümbrikutes olid artiklid meist. Mingil moel olime kõik pälvinud avalikkuse tähelepanu, nii et väljalõiked ajalehtedest ja artiklitest, mille oma ümbrikest leidsime, moodustasid arvestatava hulga. Kõik need artiklid olid meie jaoks piinlikud: kes oli oma kaaslast petnud, kes fotograafile palja tagumikuga pildile jäänud, kes dopingut kasutanud ... Aga me pidime neid kõvasti ette lugema. Iga ringiga ühe. Teised said valida, millise. Ja täpselt nii kaua, kui palju meie tundide number ütles. 

Kui see ülesanne mulle selgeks sai, mõtlesin, et minust pole elu sees nii palju artikleid, et neist 12 tunniseks lugemissessiooniks jätkuks. Aga seal oli kõvasti materjali, mille seas kas ajakirja Cosmopolitan seksirubriik. Mul polnud aimugi, mis artikkel minust seal võiks ilmunud olla, aga muidugi olid märksõnad "Cosmopolitan" ja "seks" piisavalt intrigeerivad, et kaasmängijad mulle ettelugemiseks just selle artikli määrasid. 

Seal olid mu luuletused. Jep, Cosmo seksirubriigis. Need luuletused olid vähemalt 14 aastat vanad ja lihtsalt kohutavad. Ma oleks parema meelega kõikide mängijate ees oma õhukesele valgele T-särgile külma vett kallanud kui neid luuletusi ette lugenud. Aga ma pidin seda tegema. Ja mul oli nii kuradi häbi. 
Sest vähemalt kaks mängijat olid Eesti staarkirjanikud.