Asendusvanem

Rongis istuvad minu vastas kaks poissi. Oletan, et üks on umbes kaheksane ja teine nii kümne kanti. Nad sõidavad kahekesi. Vanem poiss magab enamiku teest, noorem tegeleb oma nutitelefoniga. 

Kui hakkame Tallinna jõudma, kurdab väiksem tüüp, et tal on pissihäda. "Mine käi ära, vets on seal," näitab vanem. Pissahädaga poiss ei söanda siiski rahvast täis rongi peale vetsu otsima minna. Õnneks oleme varsti kohal. Poisid hakkavad oma asju kokku pakkima. 

"Kus sul õpilaspilet on? On kotis või?" küsib too kümneaastane oma vennalt. "Jaa," vastab see. "Pane telefon ka kotti, muidu kaob ära," õpetab vanem. 

Natuke enne Balti jaama aitab ta oma väikesele vennale selga pisikese Supermaniga ranitsa seejärel tõstab tema õlale veel ühe hiiglasliku sumadani, mis on umbes sama suur kui väikemees ise. "On sul nii okei vä?" küsib ta. Väiksem tüüp noogutab. Siis ajab vanem poiss endale selga veelgi hiiglaslikuma seljakoti ja õngitseb rongiistme alt välja suure vanaaegse arvutikorpuse, mille omale sülle upitab.

Niimoodi lähevad nad läbi sügisese vihma jaamahoone poole, ise vaevu kottide alt välja paistes.

Kahekesi.

"Keegi ei taha sind" ja mälestusi kiusamisest

Võisin olla kusagil 14-aastane. See juhtus kindlasti enne, kui Jõgevale kolisin. Olime pinginaabriga nalja pärast valmis teinud sildid, mis viitasid meie välistele võludele. Minu sildile kirjutas mu pinginaaber üsna julge avalduse: "Olen suur sekspomm". Ma ei mäleta enam, mis ma tema omale kirjutasin. 

Olgu tõe huvides öeldud, et kandsin sel ajal pidevalt ühtesid ja samu riideid, mis tähendas, et mu põhigarderoobi moodustasid tumesinised suusapüksid (mitte ainult talvel, vaid aasta ringi) või alt laienevad teksad koos neoonroosa dressipluusiga. Talvel lisandus sellele komplektile punane jope, mis oli mulle umbes kolm numbrit liiga suur, ja pruun sametist soni. Kaunis. Lisaks olin oma eakaaslastega võrreldes väga kõhn ning seetõttu üpris ebakindel. 

Igatahes, olime pinginaabriga õues. Oli talv, mis tähendas, et kandsin sedasama klassikalist punast jopet, vahelduseks suusapükstele teksasid ja mainitud pruuni soni. Just sellesama soni peale kinnitaski pinginaaber sildi "Olen suur sekspomm". Mäletan, et ta võttis minu tehtud sildi endalt suhteliselt kiiresti ära, aga mina mõtlesin riskida ja "sekspommi" sildi soni külge alles jätta, sest hoolimata ebakindlusest oma keha suhtes kandsin endas juba siis soovi normidest väljapoole murda ning otsisin võimalusi, kuidas julgust proovile panna. 

Nii ma siis hängisin tükk aega Haapsalus kusagil hoovi peal, mütsil suur markeriga kirjutatud silt "Olen suur sekspomm". Kuidagi sattusime kokku ühe paralleelklassi poisiga, kes hakkas mu silti nähes naerma ja ütles: "Päris oled ju, keegi ei tahagi sind."

Jah, ma polnud pooltki nii ilus kui mõned mu klassiõed, aga isegi 14 aastat hiljem (hoopis parema endana) ei tundu see sobiva asjana, mida 14-aastane poiss peaks ütlema 14-aastasele koolitüdrukule. Mis siis, et mingi kentsakas väide sildil provotseerib. Praegu ei oleks selline olukord enam võimalik, sest isegi kui ma pole välimuselt kõigi maitse, ei leia mu lähiümbrusest niivõrd ebaviisakaid noormehi. Aga kui selline asi siiski juhtuks, ütleksin midagi vastu. Ajaga olen õppinud enda eest seisma. 14-aastane Mari-Liis seda ei osanud. Ta läks koju ja nuttis end õhtul magama, kõrvus kummitamas sõnad: "Keegi ei tahagi sind". 

Mitte juhtunu tõttu, aga mõne aja pärast kolisin teise linna ja vahetasin kooli. Kui sa oled 15-aastaselt kooli vahetanud, siis see pole just kõige leebem kogemus. Hoidsin üsna omaette, püüdes siiski kõigi vastu viisakas olla. Ajaga leidsin klassist paar juhulikku seltsilist, kuid leidus ka neid, kes mind absoluutselt ei sallinud. Ja nad ei häbenenud seda põrmugi. Küll püüdsid nad mind järele teha, küll peitsid mu asju ära, mõnitasid või ähvardasid. Kord ütles selle tüdrukutekamba ninamees kehalise tunnis, et lööb mul pesapallikurikaga pea sodiks, kui ma pallile pihta ei saa. Sellises keskkonnas pole ime, et enda jaoks sünge kirjanduse, metal-muusika, enesevigastamise ja õudusfilmid avastasin. Lisaks polnud mu hinded kunagi olnud nii halvad kui aastal, mil tolles Eesti pommiaugus elasin. Aga muidugi ei tegutse kiusajad ainult väikestes Eesti kohtades, neid leidub ka Tartus, Tallinnas või Washingtonis. Praegu, 28-aastasena on mul väikesest endast nii kahju, et ta kiusajaid lihtsalt korralikult paika ei pannud. Aga mõnes mõttes saan temast aru: ta püüdis uues kohas hakkama saada, temas elas veel see "keegi ei taha sind" ebakindlus ja ta oli enamasti üksi. Kord õnnestus mul siiski enda eest välja astuda: siis, kui mu jänes äsja surnud oli ja ma sellepärast sügavalt leinasin. Põhikiusajast tüdruk küsis enne esimest tundi, miks mul tukk klambriga kõrvale on pandud. Ja ma küsisin vastu: "Aga miks mitte?". Sassy, I know :D Tibil läks igatahes suu lukku. Tol hetkel tundsin, et mul pole enam midagi kaotada ja olin liiga katki, et selle bitch'i igapäevastel mängudel end veel rohkem lõhkuda lasta. 

Varsti vahetasin jälle kooli (ja linna). Uued klassikaaslased olid minu vastu sõbralikud ning kutsusid mind kõiksugustele ühistele üritustele. Tundsin mõningast skeptitsismi, sest lähiminevikule mõeldes näis, et iga vähegi sõbralikum akt mu eakaaslaste poolt on mõnitus, nali, järjekordne julm mäng. Ei olnud. Mulle hakkas uues koolis täitsa meeldima. Aga siis tuli kiusamine tagasi. Minu asemel hakati kiusama mu pinginaabrit ja seda kõrvalt näha oli kõvasti hullem kui ise kogeda. Tegemist oli väga südamliku ja emotsionaalse inimesega, mis kiusajatele vist tagantjärele mõeldes kõige rohkem nalja tegigi. Minust sai kolme pere koer, kes kõiki lepitada püüdis. Rääkisin kiusajatega, käisin pidevalt klassijuhataja kabinetis tema küsimustele vastamas ja üritasin kõikvõimalikul moel toetada oma pinginaabrit. Selle kõige kõrvalt tuli mul ka õppetööga tegeleda, mis võttis palju mahti, sest väikese ja suure kooli õppetaseme vahe oli üüratu. Viimaks võttis asi liiga suured mõõtmed ja pinginaaber vahetas kooli. Klass rahunes. Ja mina sain viimaks ometi ainult õppimisele keskenduda. 

Ma loodan, et tänapäevased kiusamisvastased kampaaniad ning noorte kiusamisest tingitud enesetapud on vaimset ja füüsilist vägivalda koolides vähendanud. Loodan, et aina vähemaks jääb selliseid noori, nagu 15-aastane Mari-Liis, kes nii mõnigi kord valis kiusajate keskel tunnis istumise asemel nuttes kojuminemise. Aga kui sina, kuitahes vana, kannatad praegu kellegi kiusu all, siis üks asi toimib alati: kui näitad, et sul on ükskõik. Tundub ilmselge soovitusena, aga minu puhul aitas see nii mõnigi kord. Kui keegi karjub sulle koledaid sõnu, kuid ei saa mingitki reaktsiooni, tundub ta lõpuks ise imelik. 

Minu kiusamisloo puhul oli tegu armukadedusega. Olin eksootiline ja uus (siis juba ka täitsa atraktiivne) tüdruk väikelinnas, kelle salapära jättis varem säranud alfanaised poiste silmis varju. Kõik. Rohkem polnudki vaja. Tüdrukud tahtsid säilitada oma varasemat positsiooni ning selleks pidid nad tõestama, et olen kole veidrikust loner. 

Tasub mõelda, mis on kiusamise taga: tihtipeale on selleks kiusaja ebakindlused. Emotsionaalselt terve inimene ei pea hakkama kedagi teist maha tegema, vaid keskendub iseenda arengule. Ta püüab ise rohkem, mitte ei tõmba kedagi, keda kadestab, allapoole. Kui sinu peale ollakse kade, siis tea, et see on kadestaja probleem. Võib-olla on abi mõttest, et see häirib teda kogu aeg, piisavalt, et kasutusele võtta inetuid meetmeid. Ta pole õnnelik inimene ja võimalik, et ka ei saa selleks kunagi - sisemisest ebakindlusest, mis paneb juba teiste vastu vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama, on väga raske vabaneda. Sellised naised vaatavad tänaval pidevalt teisi naisi ja võrdlevad end nendega, nad ei luba tulevikus oma meestel üksi välja minna, kartes pidevalt, et nad vahetatakse ilusamate/targemate/huvitavamate vastu välja, nad ootavad kogu aeg komplimente, on armukadedad meeste naissoost töökaaslaste peale jne. Nad on kogu aeg ärevil, valvel, kadedad, kontrollivad. See ei ole ilus elu. 

Kui sa seda postitust loed, siis ma loodan, et sind parajasti ei kiusata. Ma tean, et kiusamine on väsitav, raske ja halvematel päevadel paneb enda surma soovima, aga mina sain sellest üle kooli vahetades. Abiks tulevad ka sõbrad. Kui leiad kasvõi ühe sõbra, on natuke kergem. Kui tekib aga suurem ringkond inimesi, kellele sa meeldid, jäävad kiusajad vähemusse ja nende pingutused kuuluvad juba eos hukule. 

Tihti lõppeb kiusamine ka ajaga: võimalik, et puberteedi alguse ebakindlused hakkavad keskkooli poole vähenema ja kaaslased muutuvad mõistlikumaks. Kuigi kiusamine teeb haiget (igas mõttes), võin öelda, et see on mind tugevamaks muutnud. Ma ei tea, kas oleksin ilma nende kogemusteta halvem või parem inimene, aga ilmselt mitte selline, nagu praegu. 

Kui sind kiusatakse, siis tea, et sa pole üksi. Kiusamisvaba Kooli lehel toodud statistika kohaselt kannatab iga 5. laps kiusamise all ja iga 10. kiusab teisi. Aga see ei pea nii olema. Hoiame kokku. Sest ühtses keskkonnas on palju mõnusam kui sellises, mis on täis viha ja kadedust. 

Vaata ka http://kiusamisvaba.ee/.

Mul oli taas au Värskes Rõhus paar lehekülge hõivata, sedapuhku 61. numbris. Kolmapäeval, 16. oktoobril kell 18.00 toimub Kirjanike Majas üks mõnus üritus, kus saab nimetatud ajakirjanumbriga lähemalt tutvuda. Värskeid luuletusi loeme ka.

Lisainfot leiad siit: https://www.facebook.com/events/2459228477686522/

Näeme!

Kannatuste kannul

Mul on alati olnud tõmme kannatuste poole. Mõnel juhul on see mulle kasuks tulnud. Näiteks mõtteviis, et kui mingi eesmärgi saavutamine tundub liiga lihtne, siis teen midagi valesti. Kui olen mitu ööd magamata ja ennast mõnel perioodil rihmaks töötanud nii, et ninast veri väljas (sõna otseses mõttes), siis on asi õige. Vahel annab see tulemusi, vahel mitte. Aga leidub masohhismi, mis ei anna kunagi tulemusi. 

Kui oled juba harjunud, et sul on kogu aeg natuke raske, siis hakkad raskuseid igatsema, kui neid pole. Sellega kaasneb eneseohverdamine olukordades, kus seda tegelikult ei peaks tegema; nende küsimuste küsimine, mille vastuseid sa tegelikult teada ei taha - ühesõnaga kunstlik valu tagaajamine inimsuhetes. Tean veel endasuguseid ja ma küsin teilt: miks me seda teeme? Miks me küsitleme neid, kelle vastused ei saa teha muud kui haiget? Miks me hoiame oma elus inimesi, kes on meiega mugavusest või omakasust, ega viitsi isegi teeselda, et see nii ei ole? Miks me otsime seda kibemagusat valu ikka edasi ja edasi nagu üksteisele järgnevaid piitsahoope? Probleem ei ole selles, et mõned inimesed on meile kahjulikud. Probleem on selles, et me laseme neil olla. 

Järgnev on õpetuseks ka mulle endale. Kui kellegi sõnad teevad sulle pidevalt haiget, siis on parem end mitte panna olukordadesse, kus sa tema sõnu kuulda võid. Ennast saab piitsutada ka progressiivsematel meetoditel - tänu millele võib raskustest tekkida midagi head. Uus ametikoht, järgmine raamat, kunstinäitus või paljulubav sportlasekarjäär. Võida iseenast, mitte ära otsi kannatusi inimestest. Otsi kannatusi, millel on tähtsus. 

Kõik teised lõika välja. 

Mul oli vahepeal sünnipäev

Ja sinna mahtus nii mõndagi huvitavat. Õigupoolest said tähelepanuväärsed sündmused alguse juba enne ametlikku päeva.

Paar päeva enne ametlikku uue aastanumbrini jõudmist käisime Karliga ühes Maximas, kuhu me kumbki varem sattunud polnud. Mina tahtsin õlut osta, aga avastasin, et ID-kaart on koju jäänud. Kuna mult enamasti 27-aastasena pole dokumenti enam küsitud, otsustasin proovida hakkama saada ilma selle näitamiseta. Kuid nii kui ma iseteeninduskassasse jõudsin, lendas turvamees laivi ja küsis "devotškalt" dokumenti. Õnneks oli Karl kaasas, nii et "devotška" sai oma Manchesteri ikkagi kätte.

Päev enne mu sünnipäeva, esmaspäeva hommikul kella kaheksa paiku helistas ema ja soovis pidulikult õnne. Ta sai oma paatoslikke soove esitada täpselt seni, kuni teda katkestasin, teatades, et mul on homme sünnipäev.

Teisipäeval oli mul päriselt sünnipäev. Hommikul lugesin sõbra kirjutatud luuletust sellest, kuidas olen nagu trippima ajav kärbseseen kukeseeni täis metsas ja see oli vinge. Natuke hiljem kuulasin tuttava saadetud "sünnipäevalaulu", mis kuulus saatjale sobivalt black metal'i žanri alla.

Sünnipäeval olevat väike meditatsioon nimelt igati sobilik.

Veel üks luuletajaelu aaretest

- Inimesed, kes ei julge sind kunagi välja vihastada puhtalt seetõttu, et võid nendest luuletuse kirjutada :D

I got the power.