Steppivad haldjad ja alfaisased

Seda kõike oli lihtsalt nii palju. 

Kõigepealt üldpilt. Muusika, draama, holograafilised efektid seinal ja laitmatult ühes rütmis püsiv stepptants, sekka mõned laulunumbrid. Kuidas noored kaunid ja oma asjale jäägitult pühendunud inimesed suudavad jalgadega musitseerida ja teha seda nii, et kõik publikust vaadates koreograafiliselt kaunis välja näeb. Kuidas nad suudavad perfektset rütmi hoida nii üksinda, kahekesi kui ka 30-pealises kambas, nii et mitte keegi ei tee ühtegi kõpsu üleliia, ei komista ega kuku. Kuidas neil terve see aeg higi otsa ees voolab, aga jalad töötavad nagu hoiaks neid luude, lihaste, kõõluste ja vere asemel käigus hästi õlitatud hammasrattad. Kuidas tantsijad kogu selle töö käigus lakkamatult naeratavad. 

Kuidas mõni inimene on tantsimisest kogu oma elu teinud. 

Ja siis detailid. Pastelsetes haldjakleidikestes hõljuvad blondid neidised. Tule, plahvatuste, metalli ja punase lavakujunduse keskel möllav turske ürgisane, kelle numbri ajal kaks samasugust tüüpi tuimalt kätekõverdusi teha uhavad. Mustade maikade ja sonidega noored tõsised James Deanid, kes tantsivad, käed traksipükste taskus, ja külastavad õhtul kõigi naiste unenägusid. Üliseksikas nahkses liibuvas kostüümis punapäine naissaatan, kes mööda lava püherdab, leegid ümber. Ja just siis, kui tekib tunne, et asi ei saa enam huvitavamaks minna, rebivad järgmise numbri neiud kleidid seljast ja hüppavad tantsurütmi edasi üksnes mustade rinnahoidjate ja sukkpükste väel. Seepärast vist ostetaksegi esiritta kohti ...

See on veri, higi, pisarad, glamuur, armutud trennid, kambavaim ja üksteise täielik usaldus. See oli tantsulegend Michael Flatley lavastatud "Lord of the Dance" Saku Suurhallis. 

Eluaegne tantsijakarjäär on Flatleyle jätnud raskeid vigastusi, mis mehel endal enam tantsimisega tegeleda ei luba. Aga jagan rõõmu ja jätan teile siia video aegadest, mil ta veel ise lavadel möllas.

Auk sukkpükstes

Nagu eelmine luuletus kirjeldab, siis tundis üks minu sõber juba muret, et olen selle blogi ikka puhta unarusse jätnud ja mingi suisa tapnudki. Viimane on muidugi alatu laim, aga igatahes püüan ta uuesti ellu äratada. Nekroloogi veel niipea ei tule. 

Ma olen päris mitu postitust kirjutanud sellest, kuidas luule jätkuvalt mind kõigest halvast päästab, aga pole midagi parata, mõnel juhul tuleb see päästev aspekt esile nagu auk esileedi sukkpükstes. 

Mul on viimasel ajal natuke raske olnud. Eks kõigil ole vahel raske, ja raskem on siis, kui sinus on kokku saanud omadused, nagu ülim enesekriitilisus, ärevus, tundlik luuletajanatuur, pidev hirm kaotada lähedasi, ma-ei-saa-kunagi-piisavalt-heaks-mõtted ja nii edasi. Ja nii edasi. Korda kümme. 

Mõnel õhtul on eriti raske. Kui miski muu peale kirjutamise ei aita. Sul ei ole inimesi, sul ei ole jõudu, aga sul on käed, paber ja pastakas. Ja süda. Sa püüad kuidagi sõnadesse panna selle, mida tunned. Kui eriti emotsionaalses faasis kirjutada, on raske hinnata tulemuse kvaliteeti - seda, kui hea kirjutatud tekst tegelikult on. Aga tundlikus seisundis nagu oled, ei hooli sa sellest ja paned oma kirjatöö - jällegi emotsiooni ajel - üles. 

Ja siis hakkad järjest saama võõrastelt kirju, kes ütlevad, et nad teavad seda tunnet. Et nad tunnevad või on tundnud sama, mida sina. Nad kirjutavad sulle aitäh. Aitäh, et oled selle tunde sõnadesse pannud, aitäh, et seda jagad. Aitäh, et sa eksisteerid. Hetkedel, kui ei taha eksisteerida, annavad sellised sõnad tõesti jõudu. Aitäh, et olemas oled. 

See ring on osa kirjutamise maagiast. Sul on valus, paned valu kirja, jagad oma loomingut, see puudutab kedagi, ta kirjutab aitäh, et sa nii hea oled, su valu läheb väiksemaks.

Sõnadel võib olla nii suur jõud. Nii sõnadel, mille me luuletajatena kirja paneme, kui ka sõnadel, millega teisi tunnustame. Muidugi ei pea kiitma ainult loomeinimesi. Miks mitte kiita turvameest, kes on oma tööd eriti hästi teinud, koristajat, töökaaslast, poemüüjat? Miks mitte väärtustada inimesi enda ümber? Eriti kui meie maailmas leidub hetki, mil on nii tähtis, et keegi ütleks lihtsalt:

"Aitäh, et eksisteerid."

BLOGI SURM

sõber külastas mu ajaveebi
soovin et ta poleks olnud nõnda toores
kirjas oli nimelt siin ta ütles
surnud on mu blogi väike beebi
millesse küll ometi siis kooles?

vabalt nakatuda üksi võis
ta mõnda surmatõppe viirusesse
et tsensuuri kõiki tappev käsi
julmalt noore kõri lõikas läbi -
ei taha uskuda küll sellist sigadust!
mind lohutab vaid mõte: äkki hoopis
suri tundes tapvat igavust