Friday, February 21, 2020

Päev avatud püksilukuga


Vahel, kui ma tööga liiga üle pingutan ja ise puhata ei märka, hakkab ümbritsev keskkond mulle saatma märke sellest, et tuleks veidi rahulikumalt võtta. Enamasti on indikaator füüsiline, nagu külmetushaigus või närvivalu, aga vahel on need märgid teistusugused. Paar päeva tagasi kukkus mul hommikul unise peaga näiteks taldrik kildudeks, puhtalt põhjusel, et ma polnud veel täiesti üles ärganud. Teisipäeva õhtul panin ühe T-särgi kogemata pesumasina asemel prügikasti. Olen paigutanud hambaharja külmkappi ja äsja ostetud kurgi viiulikohvrisse. Täna andsid oma loobumisest märku mu püksid. Kaua võib, Mari-Liis, meie enam ei jõua.

Nimelt läks mul teksapükste lukk täna hommikul katki. Ja no ikka nii katki, et seal, kus oleks pidanud olema lukk, haigutas kümnesentimeetrine auk. Muidu poleks sellest ju lugu olnud, aga: 1) ma olin tööl ja 2) kell oli alles kümme hommikul, mis tähendas, et mul tuleb sellises täbaras seisus mööda saata veel kaheksa tundi.

Esmalt selgitasin oma delikaatset muret sekretärile, kes püüdis mulle haaknõela leida, kuid asjatult. Enda sahtlis kaevates suutsin ühe haaknõela leida, mis päästis mu suuremast hädast, aga tolle avause kinnihoidmine oli siiski mitme mehe töö ja vaesel üksikul haaknõelal oli ikka tükk tegu, et selle pinge all mitte puruneda. Lisaks vajas haaknõela diskreetne seadmine nii, et auk välja ei paistaks, väga suurt pingutust, ning kui see lõpuks õnnestus, lõi mulle paraku pähe, et varsti tuleb mul ilmselt see meisterlik konstruktsioon uuesti lõhkuda, sest noh, kaheksa tundi on pikk aeg ...

Käisin Koduekstras, et üksikut haaknõelasõdalast mõne kaaslasega sel raskel missioonil julgestada ja nii veetsin oma ülejäänud päeva. Magamata, ületöötanud, joomist vältides ja haaknõeltega kokku tõmmatud püksiauguga, aga olles iga minutiga lähemal algavale nädalavahetusele, kus tehniliselt pole vaja pükse üldse kandagi.

Kuulake oma keha. Aga kuulake ka asju enda ümber, sest vahel annavad needki märku, et kuule. Aitab.