Saturday, March 21, 2020

Minu suurimad mõjutajad luules

Sõbrad. Täna on rahvusvaheline luulepäev. Teeme nii, et kuigi see teema on meil kõigil hinge peal, ei räägi ma elevandist toas, vaid jätan oma mõtted seoses koroonaviirusega mõneks teiseks päevaks ja võtan ette hoopis oma suurimad eeskujud. Mõtlesin, et huvitav oleks teha väike nimekiri autoritest, kes mind luuletajaks kujunemisel on kõige rohkem mõjutanud. Enamik neist on teile kindlasti tuttavad, aga kui mitte, siis loodan, et leiate siit uusi lemmikuid. Alustagem algusest ja liikugem kronoloogilises järjekorras.

Charles Baudelaire. Paljudele kindlasti kirjandustunnist tuttav prantsuse luuletaja, dekadentsi rajaja, rohke spliini ja ängistuse käes kannatanud õnnetu hing, kelle enda sõnul oli tema lapsepõlv nagu "lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada". See kõik paistab muidugi välja ka tema luules. Baudelaire' tuntuim teos on ilmselt "Kurja õied", mis pakkus 16-aastasele, samamoodi maailmavalu tundvale Mari-Liisile VÄGA palju äratundmisi ja lummas kogu oma õuduses. Ma ütlen alati, et Baudelaire on autor, kelle pärast ma luuletama hakkasin, ja see vastab tõele. Tol ajal meeldisid mulle väga metal-muusika, õudusfilmid ja mustaks värvitud silmad ning Charles-poiss sobis sellesse maailma nagu must marker tennistele. Praegu kõnetavad mind paljud teised autorid rohkem, aga alati, kui midagi Baudelaire'ilt loen, tekib hinge midagi sooja ja nostalgilist. Mis siis, et luuletused on midagi külma ja võigast. Näiteks "Raibe".
Doris Kareva. Kellele ei meeldiks Doris Kareva? Ma olen ka kõigest inimene. Kareva looming puudutab oma sügavuse, ilu ja elujaatavusega, vähemalt see osa, millest kõige rohkem inspiratsiooni olen saanud. Objektiivselt ei arva ma, et meie looming oleks väga sarnane, aga mul on teatud tüüpi luuletused, mida nimetan "motivatsiooniluuleks" ja selles osakonnas on Kareva mõju mulle olnud asendamatu. Tema luuletused annavad jõudu ja ma kasutan neid siiani vahel selleks, et rohkem jõuda. Mul on mõned igavesed lemmikud, mis - sarnaselt Baudelaire'i omadega - kuuluvad mingisse eriti nostalgilisse aega ja on seetõttu mulle iseäranis armsad. Näiteks see, mis pärineb kogust "Päevapildid" (1978). 

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi


Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.
Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.
Eda Ahi. Kui mälu mind ei peta, tutvustas Ahi mulle üks mu sõbranna, kes oli samuti luulest huvitatud. See oli aeg, mil hakkasin üha rohkem luulet kirjutama, ilmselt olin 20-21. Kuigi kirjutasin juba ka päris palju vabavärssi, oli mu südames eeskätt siiski riimluule, ja Ahi riimilisi tekste oli kuidagi hästi huvitav lugeda. Osaliselt riimide (minu jaoks) uudse paigutuse tõttu, osalt sisu pärast, mis kinnitas mu üha arenevat teooriat, et luule ei ole ikka üldse igav ja sellest võivad endale inspiratsiooni leida ka minusugused murtud südamega noored. Kuna Ahi on minust ainult pisut vanem, tekitas ta looming minus kadedust, ja see kadedus pani mind aina rohkem kirjutama. "Maskiball" (mis on ka Betti Alveri preemia võitnud) on siiani üks minu lemmikluulekogusid, mis siis, et tema viimane auhinnatud teos mulle südamelähedaseks pole saanud. Üks stiilinäide "Maskiballist" (2012):


jah, küllap olen varasemast parem.
nüüd valdan juba jagamisetehet.
kui kannatan, siis ausamalt kui varem
ja kannan oma kannatust kui ehet.
ma nutan ikka lompe, tiike, järvi,
kuid ujun juba hästi silmavees
ja see on hoopis sinisemat värvi,
kui upungi, siis täies stiilsuses.
Charles Bukowski. Uh, kust küll alustada? Minu teine Charles ja suurim armastus luuletajate seas. Buki kirjutas ausalt ja õiglaselt nagu dokumentalist, näidates maailma kogu selle võluvas õõvas. Ta on autor, kellega saavad samastuda mehed ja kelle robustset loomust võivad kas taunida või - vastupidi - ihaldada kodustatud naised. Ma loodan, et minu praeguses loomingus on siin postitustes nimetet autoritest kõige rohkem just Bukowskit, sest kõik temas oli üdini inimlik, päris ja huvitav. Muu hulgas oli just Buki see, kes pani mind mõistma vabavärsi ilu ja seda, milline tähtsus on heal puändil. 
Ülaltoodud autorid on need, kelle tõttu luuletama hakkasin. Praegu leian inspiratsiooni lisaks paljudelt teistelt, kelle sekka kuuluvad näiteks Contra, FS, Margo Vaino, Sveta Grigorjeva, (:) kivisildnik, Piret Bristol, Kelly Turk, Aleksandra Tšoba, Jürgen Rooste, Andrus Kasemaa ja paljud teised. Välismaalastest meeldib mulle näiteks Brenna Twohy, aga minu lemmikpoeetide sekka kuuluvad ka muusikud Lana Del Rey ja Eminem, kelle sõnadesse süvenedes tuleb nii mõnigi kord pastakas haarata ja enda mõtted üles kirjutada. 

Ja siis on Viimane Neljapäev, kust olen leidnud nii eeskujusid kui ka sõpru. Karl, Jaan, Sirly, Joonas, Talvike, Steven, Kelli, Mai, Mattias ja teised, kes seda kirjandusõhtut väisavad, näitavad iga kord, et ma pole üksi ja et luuletajad on täiega lahedad. Nende üle olen tõeliselt tänulik.