Friday, July 3, 2020

Meri, mets ja näljaoht ehk jaanid Hiiumaal. 3. päev

Ärgates väitis Karl, et kuulis vastu hommikut telgi juurest kummalist lõrisemist. Jõudsime koos järeldusele, et see tuli tõenäoliselt mõne väikese kiskja, näiteks kähriku (või nirgi või mägra) karvasest kurgust. Külmuse aspektist oli öö veel hullem kui eelmine, aga alajahtumist ei toimunud, see tegi rõõmu. 

Käisime jälle rannas pesemas ja sõime enne matkale asumist ära selleks puhuks kõrvale pandud toiduriismed. Karl sai rahus ära süüa allesjäänud põdravorsti, sest mina loomalihale ei pretendeeri. Tegime oma ühe leivaviilu pooleks ning jagasime ära umbes kolm Tuci küpsist, millele laotasime terviklikuma tunde mõttes peale viimased juustuviilud. Õnneks oli meil veel pisut vett, ilma selleta oleks niisuguses kuumuses ikka raske. 

Kui olime juba minemas, selgus telki kokku pakkides, et Karl on oma koduvõtme ära kaotanud. Seda metsast/rannast/telkimisalalt/grillimisplatsilt/vetsude juurest leida oli kui leida võtit sambla-, liiva- ja okstekuhjast. Tuuseldasime mööda Hirmustet, püüdes vältida telke, kus pohmellis jaanipäevalised veel õiglase und magasid, aga mis kadunud, see kadunud. 

Kuumus oli kõrvetav ja sellise päikesega pikalt matkata pole lihtne, eriti kui sul on juba üsna tugev päikesepõletus. Siiski tundus tagasitee maanteele lühem kui algne teekond Hirmustesse. Suure tänu võlgnen tee äärest leidnud toekale oksale, millest endale jalutuskepi tegin, matkaja värk, eks ole :D Maanteele jõudnud, kõndisime edasi Kõpule, lootes, et tuletorni kohvik on lahti ja meil õnnestub midagi toekamat süüa leida, et hääletamiseks jõudu koguda.

Kõpu tuletorni kohvik oligi avatud (ja üsna rahvarohke). Enamik inimesi olid sinna sõitnud ikka autode (ja lõviosa mootorratastega), seega olime jalgsi kohviku ette kõndides kui tõelised metslased. Lisaks ammu igatsetud hommikukohvile ja paarile koogitükile võimaldas kohvik meil laadida oma telefoniakusid, mis on jalgsi võõras kohas seigeldes üsna vajalik. Tuleb tõdeda, et sinna jõudes olime aga üsna väsinud ja eks siis ole ka pinged kiired tekkima. Läksime tülli, sest Karl ütles millegi peale, et olen ärahellitatud :D Minu arust oli ebaõiglane öelda seda inimesele, kes on kolm päeva järjest nälginud, telgis maganud, võsas pissil käinud, meres pesnud ja 30-kraadises kuumuses matkanud. Kui olin veidi mossitanud, leppisime ära, eks selles osas aitas ka kõrval olev suveniiripood, kust leidsin vanaemale laheda Kõpu tuletornikujulise külmkapimagneti. Tuli edasi minna, tähendab, tagasi maanteele. 
Kõpu tuletorn

Esmalt vaatasime bussipeatusest, ega mõni ühistranspordivahend Kärdla suunas liigu. Nagu arvata oli: ei liikunud. Ikkagi pühad, pealegi paiknesime üsna veidras kohas. Seetõttu polnud ka Kärdla poole suunduv autoliiklus just kiita: meist möödusid vaid üksikud autod, kusjuures enamik läks Hirmuste poole. Ometi ei läinud kümmet minutitki, kui esimene auto meie juures peatus. Õigupoolest oli see ilma tagumiste istmeteta mikrobuss, mis kuulus ühele vene rahvusest noorpaarile. Keelebarjäär ei lasknud meil palju suhelda, aga vajalik info sai vahetatud ja noored olid toredad. Lahe oli seal taga istuda ka, põrandal, asjade vahel, nagu tõeline rändaja. Paar ei läinud küll Kärdlasse, aga mõne hea kilomeetri saime sihtmärgile lähemale. 

Autopõrandatšill

Emmaste teelt tuli meil veidi tagasi kõndida. Ka järgmise auto peale saamine oli äärmiselt lihtne, hiidlaste heasoovlikkus peaks olema eeskujuks meile kõigile. Teine auto oli minu jaoks eriti meelepärane, sest sain istuda tagaistmel koos väikese Jack Russelli terjeriga. Ta oli märg, sest olevat perenaisega just ujumast tulnud, aga kostitas mind ülevoolava sõbralikkusega ja ronis kohe sülle, et saaks paremini aknast välja vaadata :D Need on hetked, mis hääletamise eriti toredaks teevad. Daam koerakesega viis meid hulga maad edasi, mille tulemusena lahutas meid Kärdlast vaid paarkümmend kilomeetrit. Boonusena tegi naine meile ekskursiooni ühes kaunis teele jäävas metsas, kust võis leida mitmeid haruldasi õielisi. Ma räägin, hiidlased ja nende lahkus...
Kaunis kuldking
Kaunis koerlane

Karl tõstis uuesti maantee ääres pöidla ja kohe peatus uus auto. Seekord võttis meid peale vanemaealine paar, kes õhutas meid kiiresti peale hüppama: nad kiirustasid nimelt Kärdla kiriku avamisele. Nemadki oli äärmiselt vahvad. Rääkisime huvitavatest Hiiumaa kohtadest, Kärdlast, hääletamisest. Naine ütles, et tal on alati nii piinlik, kui auto liiga täis on ega saa hääletajaid peale võtta. Vat sellised inimesed elavad sel saarel. Muu hulgas kuulsime, et kirikus pidi üles astuma ka Erkki-Sven Tüür, kes olevat ka Hiiumaa elanik. Viivu pärast olimegi Kärdlasse jõudnud. 

Juba tuttavaks saanud Kärdla poes ütlesin seekord kassapidajale kohe sisse astudes tere. Ostsime praami peale süüa ja istusime maakonnaliinibussile, mis sõitis Kärdlast Heltermaa sadamasse. Populaarsemate kohtade vahel bussiliiklus toimis. Siiski olime terve tee ainsad reisijad bussis. Kui hakkasime kohale jõudma, küsis juht, kas meil on praamipiletid ostetud, ja kui eitavalt vastasime, viis ta meid bussiga otse piletikioskite ette. 

Jõudsime üsna täpselt praamile. Seekord kontrolliti isegi pileteid. Pea vasardas (ilmselt päikesest), mistõttu manustasin endale paar valuvaigistit. Istutasime end taas tekile ja sõime pähkleid. Tekil oli mõnus, õrnalt puhuv meretuul leevendas kuumuse üledoosi. 
Kodutee

Rohukülast tuli kuidagi edasi Haapsallu saada. Uurisime bussipeatuses aegu, mille tulemusena selgus, et järgmine buss läheb tunni aja pärast. Siis aga hõikas meid parklast üks mees, küsides, kuhu me minna tahame. Selgus, et temagi suundus Haapsallu, ja pakkus, et võib meid peale võtta. Karl täheldas, et selline sõbralikkus on eestlase kohta küll ootamatu, mispeale ütles mees, et on pikalt Austraalias elanud. Haapsallu sõites rääkisimegi elust Austraalias, seal hääletamisest ja elamisest, aga mina olin selleks hetkeks juba üsna väsinud ja rahul, et Karl suurema rääkimise enda peale võttis. 

Haapsalu bussijaamas selgus tõsiasi, et inimesed tahavad pärast pühade tähistamist tagasi koju pääseda. Seepärast oli Tallinna buss higist rahvast pilgeni täis ja otsustasime enda sinnapressimise asemel hoopis mu vanaemale külla minna. Enne ostsime mõistagi külakosti. Vanaema oli lühikesest etteteatamisest hoolimata meile rikkaliku laua katnud, nii tüüpiline. Jagasime põgusalt oma seikluseid ja vanaema näitas vastukaaluks oma kirjade, fotode, päevikute ja ristsõnavastuste kollektsioone. 

Tagasi Tallinna sõitsime üsna hilja õhtul sama naisega, kes meid esmaspäeval oli autoga Heltermaale toonud. Karl oli temaga vahepeal suhelnud ja kindlaks teinud, et tal leidub meie jaoks ruumi ka tagasipöördumiseks. Seekord autos mu "väikesi sõbrannasid" polnud, küll aga oli üks noormees, Hiiumaalt pärit. Nii sõitsimegi neljakesi tagasi pealinna, päike maantee ääres põllul loojumas, juuksed suvetuules, hea muusika mängimas. Rääkisime kõik oma jaanidest ja hästi mõnus sõit oli. 

Pärast telkimist on alati nii hea kodus magada.