Lambad, sõjamasinad ja spontaanne soolomatk

Nädalavahetusel käisin sõber Karlil Hiiumaal külas. Imetlesime kohalikke lambaid, hobuseid ja millimallikaid ning külastasime mitmeid looduskauneid kohti, sealhulgas Hiiumaa läänepoolseimat punkti Ristnat, Sarve telkimisala ja oma lemmikut Hirmuste RMK-d, mis juba päris kodune tundus. Seekord magasime telgi asemel autos, mida kasutasime ka mööda Hiiumaad sõitmiseks. Sarves õpetas Karl mulle enda hoolikalt välja töötatud “hommikust meditatsiooni”, mille puhul tuli külma merre astuda, kolmeni lugeda ja siis keha märjaks kasta.

Esimene õhtu. Sarve

Kohalikud

Õhtune reisija

Mitte ühtegi autot ei tulnud

2. päev. Kärdla kohalikud

Hiiumaa läänepoolseim punkt: Ristna

Hirmuste hilisõhtu ...

... ja varahommik. Kell oli 4.18, taevas kuu ja Veenus

Puhkuses olgu ka kultuuri, mõtlesime, ja võtsime lisaks ette Hiiumaa Militaarmuuseumi (kus ma sain tangi sisse ronida) ja Hiiumaa muuseumi (kus meid pani üllatuma, et mõned 1950ndate ujumisriided olid valmistatud pesuehtsast villast). Nimetatud näitust – “50 aastat rannas” – soovitan Kärdlasse sattunuil kindlasti külastada, seal leidus ikka tõelisi aardeid.

Nii me seal ringi rallitasime

Klassikat aastast 1900-1920

Ma teisi ujukaid ei hakka näitama, aga need olid mu isiklikud lemmikud. Tahaks

Hiiumaa muuseumis oli täiega mõnus mõisakeskkond

Hiiumaa Militaarmuuseum

Tavaline tangitšill

Kultuursemate ettevõtmiste sekka kuulusid veel Kõpu tuletorni tippu ronimine ja Tahkuna tuletorni silmitsemine kaugemalt, Estonial hukkunud laste mälestusmärgi juures käisime samuti.

Kõpu tuletorn. Ma võin tunduda rahul, aga see kõik on näitemäng. Tegelikult olin äärmiselt ärevil, sest Karl sirutas mu telefoni selle foto tegemiseks all laiuva kuristiku kohale ja kartsin, et ta pillab selle iga hetk alla

Pole see Hiiumaa nii väike midagi

Matkamees kadaka ja Tahkuna tuletorniga

Pärast kahe ja poole päevast minipuhkust sõitsin praamiga Rohukülla. Seal tuli mul pähe võtte ette väike väljakutse. Nimelt otsustasin bussi ootamise asemel jalgsi Rohukülast Haapsallu kõndida. Mööda maanteed poleks ma sellist retke ilmselt teha viitsinud, aga praamis avastasin, et Rohukülast Haapsallu viib tore metsavaheline tee nimega Läänemaa Terviserada. Piki seda ma Haapsalu suunas matkama asusingi.

Teelesaatjad

7,7-kilomeetrise rännaku muutis raskemaks asjaolu, et mul oli kaasas päris korralik varustus, aga eks muidu olekski väljakutse liiga lihtne olnud. Kõhedust lisas seegi, et mõnes kohas ääristas teerada päris korralik mets ja peale paari ratturi ma teisi inimesi ei kohanud. Et pooleteisetunnine matk kiiremini läheks, kuulasin podcast’i, mille eelmisel suvel Karliga salvestasime. Ikka toetav sõbralik hääl taustaks ja nii.

Ennist olin selgeks teinud, et nii hilisel kellaajal enam Tallinna bussile saada võimalik ei ole. See lõi aga omakorda soodsa võimaluse Haapsalus ööbimiseks ja vanaema külastamiseks.

Metsa vahel edasi rühkides märkasin ühtäkki tee kõrval rohkelt põldmarju. Ma polnud neid ise niimoodi vabas looduses kasvamas näinudki. Mida edasi kõndisin, seda rohkem neid oli, seega oli iseenesest lahendatud ka vanaemale eksootilise külakosti leidmise probleem. Isegi eksootilisemaks muutis selle asjaolu, et mul polnud marju korjata mujale kui oma tühja prillitoosi. Laadisin improviseeritud marjakarbi nii täis, kui mahtus, ja pärast veel mõnda kilomeetrit nägingi ees Haapsalu rongijaama. Selliste väikeste katsumuste parim osa on kahtlemata tunne, mis sihtpunkti jõudes valdab. Tehtud!

Kauneim vaatepilt pärast pea kaheksakilomeetrist matka