TELGIGA MÄGEDES: 11. päev. Tagasi koju

Reede oli päev, mil pidime hakkama tõepoolest lõpuks koju lendama. sest piletid olid ostetud. Üle pika aja ei ärganud me telgis, vaid sümpaatses kahetoalises Ida-Berliini korteris ja püüdsime hästi vaikselt asjad kokku pakkida, et oma võõrustajat mitte üles ajada. Eelmisel õhtul linnas jalutades olime talle külakostiks kirsse ostnud. Paigutasime need köögilauale ja kirjutasime väikese tänukirja juurde. Siis läksime hommikust sööma, mida tegime Ülari maja lähedal ühes backerei's. Hoolimata varasest kellaajast käis Ida-Berliinis elu juba täie hooga, klubihitid mängisid, pagaripreilid suhtlesid usinalt kõigi külastajatega ning poetasid osavalt laudadele erinevaid saiakesi, salateid, puuvilju ja cappuccino'sid. 

Pärast söömist oli lennuni veel aega, seega tuli meil mõte tutvuda ka Lääne-Berliiniga. Mõeldud-tehtud, istusime aga jälle metroo peale ja kihutasime läbi allmaailma Charlottenburgi lossi juurde, mis kihas turistidest. Lääne-Berliin pidi olema see "ilusam" Berliin, turistide ja rikaste Berliin, ning see vastas täielikult tõele, kuigi peab ütlema, et idas oli tunduvalt huvitavam. Meil mõlemal oli igatahes väga hea meel, et Ülari just Ida-Berliinis elas ja me eelmisel päeval sellega rohkem tutvuda saime. Charlottenburgi loss oli muidugi võimas ning eks läänes leidus teisigi kauneid vaatamisväärsuseid. Kui juba turisti mängida, siis ikka täiega, seepärast ostsin endale ühe Starbucksi külmutatud caramel macchiato, nagu üks basic white girl kunagi :D 

Hiina turg

Basic white girl stuff

Charlottenburgi loss

Metroopättused

Tegeli lennujaam oli suur, aga sealne süsteem igati loogiline ja nii istusimegi varsti juba lennukis, teel tagasi Eestisse. Seekord lendasime Air Balticuga ja saime täitsa kõrvuti istuda, ilma, et seda alguses kuidagi planeerinud oleksime. Kolmandana istus meie ritta üks Tenerifelt pärit mees, kellega rääkisime terve lennu aja juttu. Täpsemalt rääkis ta meile oma kodukohast, Tenerife eri iseloomuga saartest ning ühest väga huvitavast projektist, mida seal juba aastaid läbi viib. Jutuks tuli ka psühholoogia, inimeste lugemine ja töölevärbamine, milles mees vägagi asjatundlik näis. Reisi lõpuks tundus natuke, et järgmine peatus ongi Tenerife, ja järgmine huvitavam seiklus just nimelt see kõnealune projekt. Kui üksteisest lahkusime, tegi mees meist mälestuseks pilti ja läks oma eestlannast naisega kohtuma. 

Meiegi olime nüüd Tallinnas tagasi. Mulle meeldis, et sellise asja läbi tegin. Õppisin sel reisil, et olen kangem kui arvasin, aga ka seda, et ma pole rändur selles kõige õigemas mõttes. Ma pole see paljajalu tantsiv tüüp, kes hääletab päev otsa maantee ääres, mängib raha eest kitarri ega ole aastaid tööl käinud. Ma armastan väljakutseid, koguda lugusid, millest kirjutada, kuid mingil hetkel saab mul seiklustest küllalt. Hakkan igatsema seda, mis meile muidu nii tavaline tundub. Voodi, dušš, pliit, pistikupesad, täis mobiiliakud, võimalus õhtul arvutist filmi vaadata või end turvaliselt tunda, kui väljas möllab äike, jooksevad ringi metsikud sead või kõrvetab 45-kraadine kuumalaine. 

Sõjahaavad vol lõpmatus

Aga ma läheks kunagi igatahes veel. Siis juba kuhugi mujale. Aga nüüd ma tean, et reisimiseks ei lähe alati vaja hotelle, puhtaid linasid, valget liiva ja kokteile basseini ääres. Saab ka teisiti. Ja teisiti on kuradima põnev. 

Kallid lugejad, aitäh, et minuga selle kõik uuesti läbi tegite. Mis muud, kui uute seiklusteni!

TELGIGA MÄGEDES: 10. päev. Geid, kunst ja kriiti söövad kodutud ehk tere, Berliin!

Leia valvur, kelle hooleks on jäetud kogu haagise julgeolek

Olime ühe varasematest ärkajatest Nürnbergi kämpingus. Pärast pesemisprotseduure asusime ootama Achimi, kes pidi meile laagriplatsile järele tulema. Kusagil oli “stau” (ehk suur liiklusummik, mis on Saksamaa kiirteedel üsna sage nähtus), kusagil mingi laat, nii et meie juht jäi mõnevõrra hiljaks, aga mis sa teed. Lõpuks jõudis särava naeratusega kolme tütre isa Achim oma tõllaga kohale ja sõit Berliini võis alata! Meiega reisis ka üks mustanahaline noormees, kes oli vaiksevõitu, aga siiski sümpaatne. Achim oli sama sõbralik kui telefonis, rääkides meile oma tütardest ja muust huvitavast. Näiteks seda, et on isiklikult kõige kauem neli tundi autoga stau’s seisnud. Neli tundi ummikus. Ränk. Muu hulgas saime temalt teada, et eelmisel päeval oli Nürnbergis kuumarekord olnud. 45 kraadi. See selgitas põrgukuumust, mida Nürnbergis hääletades tunda saime.

Vahepeal joonistasime Karliga kordamööda jooni tõmmates ja saime hakkama päris uhke šedöövriga

Mulle meeldib vahel ennast lahedamatel hetkedel kõrvalt vaadata ja sõit Berliini andis selleks järjekordse võimaluse. Siin ma olen, Saksamaa kiirteel. Võõras autos, mida juhib mustasilmne sõbralik mees nimega Achim, kellega olen äsja tutvunud ning kes sõidab ühte Berliini haiglasse oma tütart vaatama. Achimi kõrval istuv mustanahaline noormees suigatab vahepeal unne, nagu ka Karl minu kõrval. Raadios mängivad ingliskeelsed popphitid ja Achim suundub selle veidra seltskonnaga üha edasi. Ta peab tütre juurde jõudma.

Kui sõidetud oli umbes pool teekonnast, tegime mäkis kohvipeatuse (kohati on see reisikirjeldus nagu reklaam McDonald’sile, aga not sponsored :D). Ja hoolimata sellest, et saime autos ka oma nahal ühe kuulsa Saksamaa “stau” järele proovida, möödus rohkem kui 400-kilomeetrine reis ootamatult kiiresti. Kindlasti kasutan BlaBlaCari tulevikuski.

Jätsime Achimi ja tema kõrvalistujaga hüvasti ühe Berliiniäärse bensiinijaama juures. Suuremeelse inimesena oli juht valinud meie jaoks koha, kust saaksime mugavalt edasi metroo peale minna. Selleks hetkeks olin meie seiklustest juba üpris väsinud ega suutnud ära oodata hetke, mil lennuki peale ja tagasi koju pääseksin. Me olime Berliinis - linnas, kust pidime hakkama koju lendama. Siinkohal tekkis meil Karliga järjekordne vastasseis, sest mu reisikaaslane tahtis veel üheks ööks Berliini jääda, et sellega lähemalt tutvuda. Alguses olin ülinördinud, kui mulle jõudis kohale võimalus, et ma ei saa jälle koju - seda oli juba paar korda juhtunud. Veel üks päev, ja ma ei teadnud, kas enam jaksan. Aga Karlil olid päris head argumendid jäämiseks (ikkagi BERLIIN, millal sa veel siia satud, once in a lifetime, ööbimiskoht on olemas). Kuna olen enda eesmärgiks teinud enam-vähem kõige järeleproovimise ja see oli lõppude lõpuks ikkagi BERLIIN, siis nõustusin jääma. Üks päev veel.

Ööbimiskohaga oli huvitav lugu. Ilmselgelt ei saanud me Berliinis telkida. Seepärast oli Karl meie sõidu ajal ühe tuttava käest uurinud, kas ta teab kedagi, kelle juures saaks Berliinis ühe öö veeta. Ta leidiski ühe tüübi, kes pidavat Berliinis elama, ja pealegi veel olema eestlane. Tuli välja, et see võõras tüüp osutus üheks minu tuttavaks :D Maailm on ikka nii väike.

Sõitsime metrooga Ülari juurde, kes elas Ida-Berliinis. Lääne-Berliin on siis see põhiline "turistide Berliin", samas kui Ida-Berliin on rohkem selline hooletult elegantne ja vaba linnaosa, kunstnike, getode ja värvide päralt. Nähes sealseid karvaseid ja sulelisi, kostüüme ning kogu seda hullumeelsust, hakkas mulle mõte Berliini jäämisest täitsa meeldima. Kui olime Ülari juurde jõudnud, natuke hänginud (ja järgmiseks päevaks lennupiletid ostnud!), läksime Karliga linna avastama. Esmalt maandusime ühe toimeka hindu kiirtoidurestorani, kus sõin ühte parimatest veganburgeritest oma elus. Edasi ma lihtsalt kõndisin, ahmides kogu seda kultuuri endasse. Ma arvan, et Berliin on üks väärikas lisandus mu lemmiklinnade nimistusse. See koht on loominguliselt äärmiselt inspireeriv, lastes iseäranis hästi särada stiilselt riietatud geidel, erinevatel rahvustel, politseinikel, gräfititel, värvidel, kunstil ja kerjustel. Näiteks nägime Ülari maja lähedal kodutut, kes sõi kriiti. Aga kõik olid nii vabad ja kõigil oli kõigest suht pohhui.

Berliini metroo võlud ehk kui Dalí tekitab kohe koduse tunde

Seltskond eestlasi ühes Berliini korteris

Hindu hoolikalt valmistatud supereine

Oma jalutuskäigul nägime ühte koera. Ta ei lebanud niisama külili, vaid lõõtsutas, ise peaaegu teadvuseta; tundus, et tegemas oma viimaseid hingetõmbeid. Tõenäoliselt oli süüdlaseks kuumus. Ja jällegi, kogu sellel mööduval rahvamassil oli pohhui, inimesed lihtsalt astusid temast üle. See kõik tundus tol hetkel nii normaalne ja aktsepteeritud, et esialgu läksime meiegi edasi. Aga see jäi mind nõnda kohutavalt piinama, et sundisin Karli endaga tagasi pöörduma, kui ta püüdis mulle selgeks teha, et koeral oli rihm kaelas ja omanik lähedalasuvas kohvikus olemas. Ma lihtsalt ei saa olla inimene, kes niisugustest vaatepiltidest eemale kõnnib. Koer oli aga sealt kadunud. Oma edasisel teekonnal nägime veel mitmeid selliseid lebavaid ja lõõtsutavaid koeri, kes tundusid siiski omanike lähedal ja piisava tervise juures olevat. See rahustas mind veidi.

Ärge siis rotte toitke, eks

Üks rebel rebelitele loodud poe ees

Kunsti linn ...

... jalgrataste linn ...

... ja õue tõstetud mööbli linn

Muidugi ka värvide linn ...

... ja ennekõike armastuse linn

Kui me tagasi Ülari juurde jõudsime (ta andis meile võtme), polnud korteriperemees ise veel tagasi jõudnud. Kui see viimaks juhtus, jõin temaga veidi õlut ning sain Berliini kultuurse, kõiki aktsepteeriva ja üllatusterohke elu kohta rohkem teada. Muu hulgas kuulsin, et see on noorele kunstiinimesele parim koht elamiseks. Mõjus inspireerivalt ja pani täitsa mõtlema ...

Õlled joodud, veetsime kümne päeva jooksul esimese öö päris katuse all. 

TELGIGA MÄGEDES: 9. päev. Kui Karl Coca-Cola pärast ära flippis

Hoolimata järjekordsest veidrast magamiskohast (ja lärmakast maanteeliiklusest selle vahetus läheduses), magasime väga hästi. Nagu ikka, oli seegi kord kõrvatroppidest palju kasu, kuigi üheksandaks päevaks oli meil kaasavõetuist õigupoolest alles vaid kolm. Jagasime neid minu väljatöötatud süsteemi kohaselt, mis näeb ette troppide mõningast tükeldamist.

Kuumus sulatas meid taas juba varastel hommikutundidel nagu pannile visatud võid. Kui olime toidupoest hommikusöögi ostnud, möödusime ühest peenrast, kus vihmuti lilledele vett piserdas. Sättisime ennastki korraks vihmuti alla, et päikese käes oleks natukenegi mõnusam käia. Vesi me riietel kuivas muidugi reaalselt minutitega. Aga vähemalt tegin ma oma viimase aja ühe parima “That’s what she said” nalja:

Karl (vihmuti kohta, mis oli ta märjaks pritsinud): “Ma ei arvanudki, et sellest väikesest torust nii palju tuleb …”

Mina: “THAT’S WHAT SHE SAID!”

Ma tean, ma tean.

Selge oli, et lihtne ei saa Berliini hääletamine olema. Arvestades, et meid lahutas Saksamaa pealinnast üle 450 kilomeetri, olid meie hääletuspaberitel ka veidi realistlikumad sihtpunktid “LEIPZIG” ja “SALZBURG”. Paraku ei õnnestunud meil Nürnbergis kuidagi sobivat hääletuskohta leida. Liiga kaugele linnast ei saanud ka minna, sest siis algas juba autobahn ja kiirteel hääletamine olnuks võimatu. Kuum ilm ainult lisas kannatusi meie karikasse. Hargnesime McDonald’si juures, Karl läks oma “BERLIN/LEIPZIG” sildiga veidi eemale, jättes minu SALZBURGi omaga McDonald’si parklasse. Vat see oli tõeline kodutu hulguse tunne: istuda kiirtoidurestorani ees tänavakivil, hunnik kotte kõrval, hoida käes pisikest paberitükki, millele on kirjutatud ca 300 kilomeetri kaugusele jääv ülikoolilinn. Istusin kohas, kus inimesed valgusfoori taga ootama pidid, mis võimaldas neil veel eriti kaua seda õnnetut vaatepilti vaadata. Ja siis gaasi anda :D

Hommikune kunstiprojekt

Ühel hetkel sõitis mööda suur fekaaliauto, milles istuvad lustlikud mehed mind peale viipasid. Nad ei mõelnud seda muidugi tõsiselt. Aga see oleks iseenesest olnud naljakas täiendus meie huvitavate hääletuselamuste nimistusse. Fekaaliauto.

Kui olime juba paar tundi kuumusega võidelnud, ühendasime taas Karliga jõud. Tähendab, tegelikult on mingist jõust ehk vale rääkida, kuna olime nagu kaks kuivatatud ploomi, kellest on viimsedki elumahlad välja aurustunud. Siis palus Karl mult McDonalds’ist uue Coca-Cola tuua, sest tänu jääle oli see ainus päriselt külm substants, mida oma kehale võimaldada. Karl soovis 0,5-liitrist topsi. Lippasingi mäkki ja küsisin teenindajalt väikese joogi, uskudes, et väikseim neist ongi poolene. Ei olnud, oli hoopis 0,3-liitrine, ja just selle ma saingi. “No abiks ikka,” mõtlesin ja suundusin tagasi oma reisikaaslase juurde. Vale otsus. Ilmselgelt olin alahinnanud selle lootusetu olukorra mõju meie võimele oma cool’i säilitada. Sest Karl flippis vale suurusega joogi peale täiesti ära. Ta lihtsalt nagu plahvatas vihast. Ja siis läks kõik lappesse, sest ma hakkasin nutma. Kõike oli liiga palju: kuumus, lootusetult kaua kestnud hääletamispüüdlused, kõik need mööda sõitvad autod, kättesaamatuna näiv võimalus koju pääseda … ja nüüd ka tunne, et ainus, kes suudab mind sellistel hetkedel positiivsena hoida, on täiesti ära pööranud. Coca-Cola pärast. Ma tundsin end nii kuradi üksi, kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel, nahhui ma siin teen üldse?

Siis Karl vist ehmatas natuke, kuna ma ikkagi nutsin ja värki, leppisime ära, aga mu tuju polnud siiski kuigi palju parem. Samas pole nii ekstreemsetes oludes kasulik pikalt mossitada, kui su eesmärk on ikkagi koju pääseda. Energia tuleb suunata asjadesse, mis sind kodule lähemale aitavad. Ja noh, ma ju nägin, kui perses me omadega olime, me mõlemad. Läksime tagasi mäkki, mis oli meile sel päeval omamoodi varjupaigaks ja peakontoriks. Ma pole kunagi elus nii suurt osa oma päevast McDonalds’is veetnud. Vaatasime busse ja ronge Berliini, hinnad paigutusid nii 70 euro kanti. Seda oli liiga palju.

Siis vaatasime huvi pärast BlaBlaCari. Kes ei tea, siis see on välismaa analoog meie Tartu-Tallinn jms gruppidele, kus eri sihtkohtadesse suunduvad inimesed oma autosse kaasreisijaid koguvad ja neilt sõidu eest raha kasseerivad. Kirjutasime äppi “Nürnberg-Berliin” ja saime vastuseks terve hunniku juhte, kes eri aegadel Berliini suundumas olid. Ning seda kõigest 20 euro eest per kärss. Tuju läks natuke paremaks. Paraku oli kellaaeg juba nii hiline, et meil tuli veel üheks ööks Nürnbergi jääda. Kui oleksime alles hilisõhtul Berliini jõudnud, ähvardanuks meid oht sinna ööseks kinni jääda, ja Berliini-suguses linnas telkimine ei tundu just kõige ohutum.

Enam ei hakanud me tagasi oma võsa poole minema, vaid otsisime üles Nürnbergi kämpingu, mis oli sel reisil kolmas ja viimane. Õnneks oli seal kõvasti vähem rahvast kui Colfosco omas, ka ei tulnud selle eest nii palju maksta. Nagu eelmistes, sai ka Nürnbergi telkimisplatsil telefone laadida ja pesemisvõimalusi kasutada, muu hulgas panin telgi esimest korda täiesti iseseisvalt püsti. Oma “oskusliku tehnika eest” sain meie kõrval (haagisega) kämpivalt prantsuse abielupaarilt rohke tunnustuse osaliseks. Selleks ajaks olid muidugi mu füüsilised kannatused kehal hästi säilinud: vasakut reit kattis hiiglaslik sinikas, siin-seal paiknesid erinevad kriimustused (ühe suurema haava sain eelmisel öösel Nürnbergi võsast), ja õhtu lõppedes plaasterdasin telgiuksel istudes ville oma varvastel ja kandadel. Kõndisin (pigem lonkasin) laagriplatsil paljajalu, sest nii oli vähem valus. Tundsin end kõikide nende viisakate autohaagises turistide vahel nagu tõeline sõjaveteran, kes on viimase nädalaga nii mõndagi läbi elanud. Asju, millest ei räägita.

Kehavigastused ja telgielu

Karl oli ennist kirjutanud ühele BlaBlaCari mehele, kes oli soostunud meid Berliini viima. Siis aga leidsime parema variandi (ma ei mäletagi enam, miks), ning andsime esimesele härrale teada, et siiski ei sõida temaga. Selle peale sai aga härra ootamatult vihaseks ning kirjutas VÄGA SUURTE TÄHTEDEGA VÄGA VIHASE KIRJA, kus andis teada, mida meie plaanimuutusest arvab. “THIS IS NOT OKAY!!!!!!” arvas ta. Ja veel palju muud.

Meie uus sohver oli aga Achim, kes startis järgmisel hommikul väga vara. Panime omale poole seitsmeks äratuse. Õhtul, kui juba magama hakkasime jääma, helistas Achim isiklikult, et meie ühine sõit n-ö lõplikult ära vormistada. Ta oli väga lustlik mees, muudkui naeris ja tundus igati sõbralik. Ainult et meie sohver rääkis veidi halvasti inglise keelt, mistõttu oli mõnest tema hiljem saadetud organisatoorsest sõnumist raske aru saada, nii et meie kohtumine temaga hakkas näima võimatu imena. Aga olime väsinud ja läksime lihtsalt magama. Achim pidi jääma homsesse.

TELGIGA MÄGEDES: 8. päev. Nürnbergi sead ja põgenemine kuulide eest

Missioon "Tagasi koju" pidi jätkuma. Nagu juba mõnel varasemalgi päeval, peaaegu täiesti tühjade telefoniakudega. Hommik oli küll õige varajane, aga kui ärkasime, põristas esimene töömees juba põllul traktoriga, seega pakkisime end kiirelt kokku. Kui me kuuride vahelt tagasi Mittenwaldi poole jalutasime, sõitis seesama traktorimees meist mööda, aga selle asemel, et meid telkimise pärast liistule võtta, hoopis tervitas sõbralikult. Karl arvas seepeale, et kuna tegu on niivõrd turistika kohaga, siis ei mahu Mittenwaldi rahvale pähegi, et keegi võiks nende kaunite seinamaalingutega hotellide asemel telgiga kusagil põllu ääres ööbida. Või isegi, kui nad selle peale tulevad, mõtlevad, et niisugune ööbimine on liiga ebamugav, et seda veel kuidagi karistada.

Igatahes liikusime tagas Mittenwaldi, kus meie eesmärk oli hommikust süüa ja telefone laadida. Kuna kõik kohvikusarnased kohad olid veel suletud, õnnestus meil teha vaid viimast, ja sedagi täna varakult avatud toidupoodidele. Siis hakkasime taas otsima sobivat kohta hääletamiseks, eesmärgiks jõuda Münchenisse, mis oli kõigest veidi kaugemal kui 100 kilomeetrit. 

Sildi valmistamiseks pidime seekord olema loomingulised, sest kuidagi olime ära kaotanud nii oma A4 märkmeploki kui ka musta markeri. Õnneks kannavad kirjutavad inimesed alati kõikjal kaasas pastakaid ja märkmikke, ning need nüüd käiku läksidki.

Varasest kellaajast hoolimata oli ilm taas väga kuum, mis sundis meid jälle mütse kasutusele võtma. Hääletuskoha leidmine osutus väga raskeks, sest meil ei õnnestunud kuidagi linnast välja maantee äärde pääseda. Autojuhid, kes meist mööda sõitsid ja meie "Müncheni" silti nägid, ainult vangutasid pead. See tekitas tunde, et meie ettevõtmine sealt väikelinnast Münchenisse pääseda on: a) kas väga võimatu või b) me oleme lihtsalt selleks väga vales kohas. 

Siis sattus meie teele aga üks sõbralik vanaproua, kes oli meie käes Müncheni silti märganud, ja seletas, et siit me küll kuidagi Münchenisse ei pääse. Rääkisime temaga pikalt Mittenwaldi inimestest ja sellest, millega selles armsas linnas peamiselt tegeletakse (turismiga). Seda oli muide, aimata ka asjaolust, et too vanaproua rääkis suurepäraselt inglise keelt, ning viimased päevad olid tõestanud, et vanainimeste puhul on see sealkandis pigem haruldane. 

Lisaks sellele, et too proua meid Mittenwaldi osas lähemalt valgustas, juhatas ta meid ka sobiva hääletuskoha juurde, milleks oli üks mahajäetud bensiinijaam linna ääres. Turvalisuse seisukohalt oli see kindlasti siiani parim koht hääletamiseks. Sellega näisid nõustuvat ka autojuhid, sest 15 minuti pärast oli meil auto olemas ja sõitsime juba Müncheni poole. Sedapuhku võttis meid Mittenwaldi kuumusest peale üks vanem saksa härra, kes ei rääkinud paraku sõnagi inglise keelt, aga kehakeeles ja üksikuid saksakeelseid sõnu kasutades saime temaga siiski suheldud. 

Otse Münchenisse härra siiski ei suundunud ja seega lõppes meie ühine teekond temaga siis, kui meid lahutas sihtpunktist umbes 30 kilomeetrit. Hääletasime siis aga maanteel edasi nagu kõrbevad räimed kuumal pannil. Mõne(!) minuti pärast saimegi taas auto peale. Seekord oli meie päästjaks üks noor kunstiõpetaja, kes oli õrn ja kaunis nagu Trooja Helena. Rääkisime hääletamisest. Ta ütles, et on ise nooremana palju pöidlaküüdi abil reisinud ja nüüd "wants to give something back".

Nii jõudsimegi Münchenisse, mis oli üüratult suur ning kus lõõmas järjekordselt 40-kraadine kuumalaine. Meil polnud plaani pikalt seda linna avastama jääda, vaid ees terendas eesmärk leida järgmine koht edasi hääletamiseks. See tähendas, et ühest linnaäärest (kuhu kunstiõpetaja meid pani) tuli saada teise, mis omakorda tähendas pikka ja higist matka läbi kolossaalse Müncheni. Muidugi seda, kui pikaks see rännak tegelikult osutub, me esialgu veel ei teadnud ...

Kui olime umbes kaks tundi kõndinud, hakkas mul üsna halb. Jällegi oli mu vaene reisikaaslane silmitsi ohuga, et lisaks meie matkavarustusele tuleb tal kanda ka minu minestusse langenud keha. Seetõttu värskendasime end veega ja ostsime poest jäätist, mis mu teadvusele jäämise šansse pisut suurendas. Muu hulgas kuulsime, et ühes linna autotunnelis oli tulekahju, inimesed kamandati valjuhääldiga varuväljapääsude juurde, õhk kajas sireenidest ja tunneli ümber käis korralik mürgel. Kuigi tundus, et keegi viga ei saanud, oli antud vahejuhtum eriti kehv nende jaoks, kes plaanisid näiteks Nürnbergi sõita, sest just sinna antud tunnel viiski. Nürnbergi soovivate kodanike seas olime ka meie Karliga. Kõndisime edasi, kuhugi, kus potentsiaalne surnukspõletaja oleks endiselt üksnes päike, mitte reaalne elav tuli.

Münchenis oli liik üleni musti vareseid, kellesarnaseid ma Eestis näinud polnudki. Püüdsin neid haruldasi eksemplare jäädvustada, aga linnud polnud sellest just ülemäära huvitatud ja lendasid kogu aeg eest ära. (Tuli välja, et rohkem fotosid mul sellesse postitusse lisada polegi. See ilmselt näitab, et tegu oli ühe raskema päevaga, mil pildistamiseks polnud väga mahti.)

Kuna meie tühjade telefonide probleem polnud kuhugi kadunud, oli viimane aeg neid laadida. Nii hakkasime oma teekonnal läbi kammima erinevaid kohvikuid ja baare, et maanduda mõnes taolises, kus ka pistikuid leiduks. Muidugi võis meie käitumisviis tunduda kahtlane, kuna olime siiski kaks seljakottidega inimest, kes astusid sisse, vaatasid otsivate nägudega üle kõik nurgad ja astusid siis uuesti tänavale. Viimaks leidsimegi ühe pistikutega koha, mis oli täis pakse saksa turiste, kes jõid šampanjat ja sõid kaheksajalgu. Meie saime paraku antud koha hindade tõttu endale kahepeale lubada vaid ühe cappuccino :D Hiljem täiendasime oma tellimust kahe mahlapulgaga, millega teenisime tunnustava noogutuse ühelt vanaproualt: ise nagu mingid võsavillemid, aga vahi, kus tellivad! Mahlapulgad oli muidugi veidi ka strateegiline lüke, mis andis meie telefonidele rohkem aega jõudu koguda. Kui me olime võrreldes ülejäänud seltskonnaga silmanähtavalt underdressed, suhtuti meisse siiski väga armastusväärselt.

Selleks, et isegi ligilähedaselt normaalsesse hääletuspunkti jõuda, tuli meil kokku kõndida rohkem kui kolm tundi. Sild, mille all viimaks hääletama hakkasime, polnud just parim variant, aga see pidi kõlbama, sest aeg oli juba hiline. Üllataval kombel saime üsna ruttu ühe noormehe auto peale, mille sihtkoht oli Inglostadt. "Mis Inglostadtis on?" küsisime juhilt. - "Audi," vastas ta. Inglostadt on Audi linn, kus elu keerleb suurel määral Audi ümber. Ka meie juht ise töötas just selle autotootja juures.

Teel Inglostadti saime palju uut teada ka autobahn'i ehk Saksamaa kiiruspiiranguta maantee kohta. Kuidas see oligi, kõige vasakpoolsemal rajal pole mingeid piiranguid, keskmisel sõidavad need, kes tahavad pisut aeglasemalt liikuda ning kõige vasakpoolsemal sõidavad rekad ja suured sõidukid. Noormees rääkis, et kunagi sõitis ta keskmisel rajal 200ga ja siis nägi, kuidas keegi vasakpoolsel rajal omakorda temast veel mööda kihutas. Kusjuures täiesti seaduslikult. Autobahn'il sõida nii kiiresti, kui tahad.

Mingil hetkel otsustas noormees meile selle anarhia võlusid demonstreerida. Ta üha lisas ja lisas gaasi, kuni lõpuks näitas spidomeeter 200t. Mees rääkis, et käibki vahel niimoodi selle tee peal sõitmas, nii suure kiirusega, kui auto välja võtab. Kohati oli päris kõhe ja kõik, kes on 200ga sõitnud, teavad seda tunnet, aga noormehel oli selle kohta päris hea põhjendus. Kui sõidad aeglasemalt ja teed avarii, ei pruugi sa tingimata surma saada, vaid võid näiteks halvatuks jääda. Aga kui 200 tunnikiirusel kellegagi kokku põrkad, on see ilma kahtluseta surmalaks. Tuleb mainida, et tegelikult ei mõjunud see kuigi lohutavalt :D "Kui mu ema mind praegu näeks," käis mu peast läbi mõte, istudes võõra noormehe kihutavas autos kusagil Saksamaa kiirteel. "How are you feeling? Are you okay?" küsis juht vahepeal. Muidugi oli see lahe. Selliseid piiritu vabaduse hetki olen ma alati oma ellu kogunud.

Inglostadtis plaanisime taas edasi hääletada. Paraku oli meil taas suuri raskusi selleks sobiva koha leidmisega. Kasuks ei tulnud, et igasugune mõttetegevus oli ilmastikuolude tõttu raskendatud: võis lausa tunda, kuidas ajud selles üüratus kuumuses sulavad. Kuna ma kõlkusin järjekordselt kuumarabanduse äärel, läksime Karliga päikese eest Burger Kingi varju, et ühtlasi midagi süüa. Mina ostsin jäätist, aga juba oma teekonnal leti tagant meie lauda oli see peaaegu vedeliku vormi omandanud. Karl jooksis kõrvalolevasse bensukasse ja ostis seal pudeli külma vett, mida kõigepealt mõnda aega mul kaenla all hoidsime, et keha jahutada. Karl täheldas murelikult mu tulist keha katsudes sisalikule omaseid jooni: tundus, et mul puudub igasugune termoregulatsioon, mistõttu ma ilmselt end kuumaga nii surevana tundsingi.

Pudelitrikist oli aga kasu ning varsti tundsin end piisavalt jõuliselt, et edasi Nürnbergi hääletada. Kõndisime mööda Inglostadi, omamata õigupoolest suuremat aimu sellest, kuhu üldse minna. Mingil hetkel märkasime, et meie ees kauguses seisab üks auto. Väga veidralt tee ääres, lihtsalt seisab. Karl oli hämmelduses, arvates, et auto ootab meid. Aga see polnud ju võimalik, me isegi ei hääletanud? "Võib-olla tahab ta sinna paremale ära keerata," arvasin mina. - "Kuhu?" küsis Karl. Ja hakkas jooksma. Kui ta viimaks auto juurde jõudis ja asja uuris, tuli välja, et mees oligi just meid oodanud. Nimelt oli ta meist mööda sõites märganud meie käes olevat paberit kirjaga "NÜRNBERG" ning otsustanud meid kohale viia. Täiesti lõpp, kuidas vahel võib vedada. Küll hääletad end bussi peale, küll saad auto peale ilma, et isegi püüaksid ...

Tegu oli sõbraliku nooremapoolse isaga, kes töötas samuti Audis - eelmine juht rääkis ilmselt õigust, et Inglostadtis on see ettevõte teemas. Nürnbergi jõudes soostus see õilis hing meid viima kuhu iganes, me soovisime saada mõne toidupoe lähedusse. Aeg oli paraku juba nii hiline, et Nürnbergi poed olid suletud. Õnneks leidsime ühe baari, kust saime pudeli vett lunastada. Tõeliselt armas on ikka sakslastel (nagu ka itaallastel) see komme, et kõik tervitavad kõiki. Astud baari sisse, kõik lehvitavad. Lahkud baarist - ja kogu seltskond (nii teenindajad kui ka baarikülastajad) hüüavad "Tšüüs!". Tšau teilegi!

Pärast jalutuskäiku järve ääres ja tõdemist, et seal on telkimiseks liiga palju rahvast, tuli tagasi teisele poole linna kõndida - sinna, kust kaudu olime tulnud. Linnast välja jõudmisega oli tükk tegu, aga viimaks leidsime ühe paljulubava lagendiku maanteed ääristava metsa taga. See oleks muidu olnud väga hea koht, ainult et seal põllul olid mingid kahtlased kõrged tornikesed püsti. Karl ütles, et need on sealaskmistornid. Ja see tundus igati loogiline, sest siin-seal võis näha nii metssea- kui ka autorataste jälgi, mis andsid mõista, et mingit sorti sõjategevus on selles paigas toimunud - ja mitte kuigi kaua aega tagasi.

Sigu me väga ei kartnud, sest need elukad hoiavad üldiselt inimestest ikka eemale. Ainus oht oli püssidega jahimehed, kes võivad pimedas meie ümarat telki mõneks täissöönud kuldiks pidada. Aga kui oled nii pikalt kõndinud nagu meie, ja kohe läheb pimedaks, siis on natuke juba suva. "Kes siia ikka öösel sigu laskma tuleb," mõtlesime viimaks, ja panime laagri püsti.

Olime telki roninud ja ootasime und. Väljas oli pime. Ja siis see tuli. Esimene lask. Ilma mingi kahtluseta oli see püssilask. Olukorra õudus voolas aeglaselt meie mõlema teadvusesse. "Kas sa kuulsid ka lasku?" küsisin lõpuks Karlilt. "Jep," ütles ta. Siis tuli teine, juba lähemalt. Mille peale ma ütlesin, et olgu selle väsimusega praegu, nagu on, aga ma ei kavatse surra seepärast, et keegi on mind hiiglaslikuks seaks pidanud. See ei oleks lihtsalt üldse cool. Kuul ei oleks cool. Nii pakkisimegi pimedas pealambi abil oma telgi jälle kokku, lootes, et jahimehed meid seda tehes (sõna otseses mõttes) ei taba.

Põgenesime seatapupiirkonnast, ületasime maantee ja otsisime tükk aega uut kohta. Kerge see polnud. Esiteks põhjusel, et maanteed ääristav mets oli kõige otsesemas mõttes võsa ning telki ei saa paigutada kuhugi, kus on vööni oksarisu ja maast välja turritavad juured. Teiseks seetõttu, et oli pime ja meie ainsaks valgustuseks väike pealamp. Pärast küllaltki pikka rändamist leidsime maantee ääres ühe natuke puhtama lapikese. Enne pidime siiski ka seal natuke korda looma ja Karlile tegi palju nalja vaatepilt, kuidas ma paljakäsi toore jõuga puid maa seest välja juurin :D

Kui me magama hakkasime minema, ütles Karl, et ta loodab, et ma kõigest juhtunust oma sõbrannadele ei räägi. A la, et kui Marju räägib, kuidas ta suvel oma mehega Kanaari saartel kokteile jõi, siis mina räägin, et mu parim sõber Karl viis mind Nürnbergi, kus põgenesime sigu tapvate jahimeeste eest :D

"Ma loodan, et me siin kuuli ei saa," oli viimane asi, mis ma sel õhtul enne magamaminekut ütlesin.

JÄRGNEB ...

TELGIGA MÄGEDES: 7. päev. Kohtumine profihääletajaga ja väikelinnaidüll Saksamaal

Ärkasin hommikul kella poole kuue ajal selle peale, et lehmad tulid aasale jälle oma kellukesi tilistama. Tõeliselt armas heli, mille peale ärgata. Karl veel magas ja see andis mulle taas võimaluse tekkinud inspiratsioonipuhangut ära kasutada:

HOMMIK MÄGEDES

vasakul

on kuulda lehmakelli

paremal

must norskab rändaja

eile korjas mulle

alpi lilli

ei jõudnud punuda

küll nendest pärga ma

kuid siin me kohal

kotkas ringe teeb

ja varsti päike

katab põlluäärt

ootan

millal ärkab kaaslane

kuid seni kuulan

alpi lehma häält

Brunicost sõitsime varahommikuse bussiga Schabesse (?) kust oli plaanis juba edasi Austriasse hääletada. Sobiva hääletuskoha leidmine tähendas seegi kord pikka kõndimist kõrvetava päikese all ja maanteel, mis pole absoluutselt jalakäijatele mõeldud. Kui olime juba natuke ühe väljasõidu juures kordamööda hääletanud, avastasime, et tegelikult oli autodel seal peatumiskeeld. Ühel hetkel jäi Karl ainuti mu pead vaatama, käskides mul mitte liigutada. Hakkasin juba mõtlema, et mul on seal auk või vaarikauss (õõh, mu suurim hirm) või raisakotkas, kes on juba valmis, et kuumarabandusse langenud kehast silmi välja nokkida. Tuli välja, et see oli kõigest kiil, küll enneolematult suur teine.

Kiilid peast likvideeritud, matkasime vapralt edasi, kuni jõudsime teemaksupunktini.

See tegi meid esialgu veidi nõutuks, aga siis kohtusime ühe teise hääletajaga, kes sealsamas enne tõkestatud kontrollputkasid juba pöialt püsti hoidis. Tegu oli täieliku hääletaja stereotüübiga: noormees seisis paljajalu, kitarr seljas, õlgkübar peas, ja rääkis nagu pesuehtne hipi (“Summer’s great, man. The best, man.”). Ta seletas, et on itaallane, aga otsustas Innsbrucki hääletada (nagu meiegi), et seal mingi vanainimese juures peatuda.

 Sõbrapilt mehega, kes suvel jalanõusid ei kanna

Lisaks noormehe (nimetagem teda näiteks Rickyks) ultravabale välimusele ja olekule oli tähelepanuväärne ka tema (profile omane) hääletamisstiil. Autode peale saamiseks läks ta lihtsalt ise iga veidigi aeglasemalt sõitva või peatuva auto juurde, pistis oma õlgkübaras pea aknast sisse ja pakkus end kaassõitjaks. Peab küll mainima, et väga tulus see strateegia tema jaoks polnud. Küll aga õnnestus tal niimoodi autojuhtidelt vett saada, mis kuumuses väga ära kulus ja mida ta lahkelt meilegi jagas.

Ricky proovis õnne ka tee ääres tantsimise (jep) ja laulmisega, mis viis meid Karliga äratundmiseni, et päris nii pohhui ei saa meil vist kunagi olema. Tüüp rääkis veel, et on kõige kauem isegi päev otsa ühes kohas püüdnud auto peale saada. Päev otsa. Ma pole kunagi kauem kui kaks tundi hääletanud ja rohkem vist ei viitsiks ka. Igatahes jõudsime Rickyga kokkuleppele, et hääletame kordamööda ning kui me Karliga peaksime oma vahetuse ajal mõne auto peale saama, palume ka tema kaasa võtta (ja vastupidi).  

Olime hääletanud nii kaua, et mingil hetkel käisin isegi sealt teemaksupunktist küsimas, kaugel lähim rongijaam asub. See oli piisavalt kaugel, et edasi hääletada. Kui minu ja Karli kord parajasti käimas oli, peatuski üks noormees ja oli valmis meid endaga kaasa võtma. Ta ei sõitnud küll päris Innsbrucki, vaid pidi peatuma umbes 30 kilomeetrit enne seda. Küsisime, kas ta oleks nõus ka põõsa taga istuva Ricky kaasa võtma, aga tundus, et noormees polnud sellest mõttest just ülemäära vaimustuses. Ja kuna meie Karliga olime siiski tandem, kes pidi tuhandete kilomeetrite kaugele oma kodumaale jõudma, Ricky aga äsja kohatud võõras, ei jäänud me oma sohvrit ka pikemalt veenma. Selles mõttes veits dick move muidugi, unustada see üks-kõigi-ja-kõik-ühe-eest-põhimõte niipea, kui endal soodne võimalus avaneb, ja eks me saime hiljem selle eest karmalt ka karistada. Igatahes, Ricky, kus sa ka poleks, ma loodan, et said auto peale ja jõudsid samuti Innsbrucki.

Karli kord. Kui mälu mind ei peta, siis just see nurgast paistev auto meid peale võttiski

Aga need inimesed, kes hääletajaid ligi 40-kraadisest kuumusest peale võtavad, issandad õnnistagu teid. Mitu korda selle reisi jooksul tekkis minus tunne, et tahaks juba ainuüksi seetõttu load teha, et ise kunagi mõni hääletaja niimoodi maanteelt päästa. Tegelikult ütlesidki mitmed meie sohvrid, et võtavad hääletajaid seetõttu peale, et on kunagi ise kõvasti hääletanud ja teavad, kui raske see olla võib. Järjekordne (üsna otsene) näide sellest, et karma on olemas.

Innsbrucki sõitsime rongiga ja olimegi Austrias. Võrreldes varasematega oli tegu tõelise suurlinnaga (suuruselt viies linn Austrias), kus ootasid meid rahvahordid ja uued kaunid mäed. Meil oli kindlasti vaja leida kohta, kus telefone laadida, seega põikasime sisse ühte baari. Muu hulgas pidime vaikselt hakkama tagasilennuvõimalusi otsima. Pärast mõningat uurimistööd selles tühjas Innsbrucki baaris selgus, et kui tahad lennupileteid lähipäevadeks eksprompt osta, on need kohutavalt kallid. Paraku ei olnud meie reisistiili juures võimalik neid ka ette osta, kuna meil polnud vähimatki aimu, mis päevaks me täpselt kuhu omadega jõudnud oleme. Seega oli reaalsus see, et kuigi olime alguses Milanosse lennanud vaid 30 euroga, tuli tagasilennuks arvestada kordades suuremate summadega, ning vähegi normaalse hinnaga lennuks tuleb meil liikuda Berliini. Kui oled juba nädal aega sellisel vaimselt ja füüsiliselt väsitavalt rännakul olnud ning kojupääsemisse tekib kahtluseuss, paneb see väga nördima. Igatsus hakkas tekkima nii inimeste, vanni, lahtiste jalanõude kui ka voodi järele, ning arusaamine, et selle kõigeni jõudmiseks tuleb läbida veel terve hunnik katsumusi, polnud kerge.

 Kusagil Innsbrucki katusel

Lohutuseks käisime ühes kebabikohas söömas ning kuna ma olin ikka väga löödud, soostus Karl hääletamise asemel rongiga veidi edasi sõitma. Edasi tähendas Saksamaad ja see tähendas, et vähemalt liigume kodule lähemale. Rongis vaatasin oma pindu peopesas, mille ümber olev ala oli juba päris koledaks muutunud. Siis küsis Karl, et miks ma seda lihtsalt oma pintsettidega välja ei võta. Mul oli täiesti meelest läinud, et mul olid pintsetid, pealegi veel teravate äärtega - nende abil sai kergesti sügavale naha alla pinnu juurde pääseda (palun vabandust, kui see mõne jaoks liialt graafiline tundub). Läks paar minutit ja väljas ta oligi!

Saksamaal peatusime Mittenwaldi-nimelises väikelinnas. Sealne keskkond tegi tuju kohe mitu grammi paremaks, sest Mittenwald on lihtsalt üks kõige armsamaid kohti, mida ma näinud olen. See on suveõhtuidüllis jalutavate paarikeste, poputatud koerte ja jalgrattal sõitvate nunnade linnake, kus tundub, et kõik tunnevad kõiki, pole mitte mingit kuritegevust (nagu ühelt kohalikult kuulsime) ning mis tagab ideaalse suveõhtuatmosfääri, et mõne kohviku terrassil õlut ja kakaod juua. Otsustasime, et väärime pärast oma vintsutusi midagi ilusat ja õhtu viiulimeisterdamise poolest kuulsas linnas kahtlemata oli seda.

Suurlinnakärast otse väikelinnaidülli

Pärast seda, kui olime end veidi premeerinud, liikusime jälle linnast välja mägede poole, sest öö hakkas lähenema. Seadsime end täpselt Alpide jalamile metsa äärde, järjekordse põllu ja rohkete pisikeste puumajakeste kõrvale, mis olid tõenäoliselt kuurid või midagi sarnast. Jalutuskäik tasus ära, sest seegi koht oli oma kauni vaate ja piisava varjatusega telkimiseks ideaalne. (Varjatus, kusjuures, oli tähtsam kui kunagi varem, sest Saksamaal vaadatakse ebaseaduslikule telkimisele isegi halvemini kui Itaalias ning seda karistatakse võimalusel kopsaka trahviga.) 

 Esimest korda elus nägin päriselt eeslit!

Järjekordne päev hakkab loojuma. Sedapuhku Mittenwaldis

Reisisellid. Hoolimata meie mõningasest jagelemisest võin öelda, et mul on nii hea meel, et sain selle seikluse läbi teha oma parima sõbraga, kes tõesti hoolitses minu eest nii, nagu alguses lubas. Eks ma püüdsin muidugi samaga vastata

Punkte saab Mittenwaldi "kämping" veel ka põhjusel, et vahelduseks polnud läheduses ühtegi suurt teed ega kohisevat ojakest, üksnes mingi veider lind tõi aeg-ajalt meie taga laiuvas metsas esile kõhedaid, inimhäälega karjatusi. 

Kui olime tropid kõrva pannud, algas rahulik, kosutav öö.  

JÄRGNEB ...

TELGIGA MÄGEDES: 6. päev. Mägede hääl ehk lehmakellad

Kuna Karlil jäi eelmisel päeval nähtud mäetipp Dolomiitide kõrval (Passo Gardena) hinge peale kripeldama, pidime enne edasiliikumist ikka seal ära käima ja nii kärutasimegi hommikul bussiga mööda neid kurve üles tagasi.

Corvara-nimelises linnas Passo Gardena bussi oodates sai nautida selliseid vaateid

Passo Gardena kaunis keskkonnas sõime ja ostsime kodustele suveniiripoest veidi nänni. Karl tahtis veelgi kõrgemale matkata ja lasin tal seda teha, jäädes ise ühele mäenõlvale istuma. Ümbruskond oli igati inspireeriv ja andis ainest järgmiseks luuletuseks:

päike paistab peale
ja langeb kehale
on sõbrad ja on suva
et väljuvad meist miinid

rohtu siin kui jagame
kesk mägesid ja lilli
tunnen: olla lehm
on hea kus Dolomiidid

Mägede soengumood

Kui me Passo Gardenas bussi ootasime, millega alla Corvarasse tagasi sõita, ligines meile UNESCO keskkonnatöötaja, kes viis meiega läbi küsitluse teemal "Mõtteid Dolomiitide looduse säilitamiseks". Pärast seda õpetas punapäine küsitlejamees meile, kuidas erinevate liiklusvahenditega Brunicosse jõuda. Hea ikka, kui keegi selle va Itaalia transpordisüsteemi nii lihtsaks teeb. Lisaks kasulikele juhistele premeeris mees meid Dolomiitide kaardiga, mis hiljemgi kasuks tuli. Ilm hakkas aga jälle äikseliseks muutuma, mägedes käib see ikka sekunditega.

Kui me Corvara mägisest piirkonnast lahkusime, sadas seal juba paduvihma, aga Brunicos ootas meid taas üle 30-kraadine kuumus. Käisime söömas ühes huvitavas Itaalia söögikohas, mida pidasid hiinlased. Restorani atmosfäär oligi selline Hiina/Itaalia segu ning seda olid ka menüüs olevad toidud, mille seast võis leida nii pitsat kui ka hiinapäraseid pelmeene. Sõime taas kord pitsat, mis oli vähemalt sama hea kui too esimene Itaalia pitsa, mida Stelvio Passis sõime. Tuleb välja, et kui Hiina ja Itaalia köök kokku panna, on tulemus kahekordselt hea. Mulle täiega meeldis see koht. 

Kohalikud teavad, kuidas oma soove visualiseerida

Karl tundis end veidi halvasti ja see hirmutas mind piisavalt, et ise vahelduseks meie kümnekilost kotti kanda :D Rühkisime Brunicost välja, et linnaäärses võsas telkimiskohta leida. Ja Karl avastaski ühe maisipõllu kõrval metsa ääres nii ilusa platsi, et täitsa lõpp. See oli elumajadele üsna lähedal ning jälle täpselt tee kõrval, kus liikus nii autosid kui õhtuseid jalutajaid, aga seal lähedal oli ka lehmakari, kelle kaelas helisevad kellukesed muutsid õhtu eriti eksootiliseks. Kui päike loojuma hakkas, jäid kellukesed tasapisi vait: lehmad viidi ööseks aasalt minema.

Karli sõnul olime nagu telgireklaamis, sest päriselt ei telgi keegi sellises kohas

Kuna tegu oli siiani vast kõige ohtlikuma telkimiskohaga (arvestades, et Itaalias on keelatud telkida mujal kui selleks ette nähtud kämpingutes ja meie telk polnud sugugi varjatud), tuli möödujate osas olla tähelepanelik. Mingil hetkel kuulsime õuest muusikat. Kõlas, nagu keegi oleks täpselt telgi kõrval seisnud, lihtsalt seisnud ja telki vaadanud ja muusikat kuulanud. Mõnda aega olime lihtsalt täiesti vait, püüdes analüüsida olukorda ja seda, mida edasi teha. Kas see on mingi psühhopaadist politseinik, kes laseb meil enne vahistamist natuke omas mahlas marineerida? Või purjus külamees, kes ei näegi meie telki ja laseb kohe selle pihta pimedas ühe sortsu uriini? 

Tuli välja, et see oli minu MP3-mängija, mis oli mu padja funktsiooni täitva jope taskus ise tööle lülitunud. See mure lahendatud, jäime magama.

JÄRGNEB ...