Kui vend röövib unes sinult lemmikmehe

Seisan Haapsalus külmkapi juures ja piidlen vargsi Serj Tankiani, kes ühel mu vanaema köögitaburetil istub ja mõtlikult vanaaegsete kardinatega ääristatud aknast välja vaatab. Seal istub üks kõige targemaid ja andekamaid mehi, keda tean, ja ma ei julge temaga rääkima minna. Mis siis, et ta ööbib oma maailmaturneega (mis on ta Haapsallu toonud) seoses meie juures. Nädal aega. Ta on ikkagi Serj Tankian ja ma lihtsalt vahin teda, nagu võiks ta iga kell õhku haihtuda. Põdedes, et ma ei kasuta võimalust. Põen ja vaatan ja siis põen veel, aga ma ei julge sammugi tema poole teha.

Siis tuleb mu vend ja istub Serj vastu taburetile. Nad hakkavad rääkima poliitilistest sõnumitest Serj lugude taga, turneest, muusikast ja Eestist. Samal ajal ma lihtsalt vahin ja põen ja nüüd olen kõigele lisaks vihane, et Krissu paneb Serjga hullult sõpsi, kuigi ta ise kuulab hoopis Radioheadi ja sellist kraami, samal ajal kui tõeline fänn peab seal külmkapi kõrval seisma ja kannatama :S

Luuletaja istus puu all ja kirjutas

Pühapäeval läks mu unenägu täide. 

"A Woman Reading" - Claude Monet

Päike - check
Maani seelik - check
Paljad jalad - check
Loomingupäevik - check
Puu, mille all istuda ja kirjutada - check

Boonused:

* Üks kaasa võetud õun.

* Vana naine koeraga, kes kaebles, et kõnniteel on klaasikillud ja õnnetu Muki (üliloominguline koeranimi muidugi minu poolt) peab kildude sees käima. Tõesti, keegi oli vähemalt kolm pudelit asfaldile lasknud puruneda. 

* Palju paljaid inimesi. Sest olin ikkagi (Stroomi) ranna territooriumil, mitte pargis, nagu unes olin näinud.

* Kari sipelgaid ja teisi putukaid. Ma istusin seal puujuurel nii kaua, et muutusin sipelgate arvates juba ilmselt osakeseks nende elukeskkonnast. Kui nad aga otsusekindlalt mööda mu oksi (see tähendab, jäsemeid) ronima hakkasid, tuli mul juured maa küljest lahti rebida ja lahkuda. 

Popp kokk hoos

Seitsmendas (ja vist isegi juba kuuendas) klassis olid meil kokandustunnid ja millegipärast sai meie söögitegemise loosungiks "Popid kokad hoos". Me ei teinud küll iialgi vegantoite (kui üks arbuusibool välja arvata) ja kõik "popid kokad" on Haapsalust kuhugi muu maailma peale laiali valgunud, aga süüa teha meeldib mulle endiselt. 

Seda suuresti tänu Sandra Vungi raamatule "Taimsed õhtusöögid", mille mõni nädal tagasi endale soetasin. Hästi mõnus on alguses raamatut lapata ja omale söök välja valida, siis poest vajalikud asjad tuua ja uhama asuda. Et ma teen tavaliselt süüa ainult endale, siis saan ühte toitu päris mitu päeva süüa ja mitte ainult õhtuti. See raamat oli igatahes üks väga kasulik ost, sest isegi kui ma selles sisalduvaid retsepte ei kasuta, motiveerib see rohkem kodus süüa tegema ning vähem valmis- ja rämpstoitu tarbima. 

Tomati-kikerhernekarri kookospiimaga on sellest raamatust siiani üks mu lemmikuid

 Kõik lihtne on geniaalne: tatar, paprika, tomat, seltsilisteks võileib regularis ja arooniamahl

Kui tuleb ikkagi rämpstoidutuju ehk friikartulid, taimsed grillvorstid, salat ja ploomimahl

Pidupäevapitsa, mida ma õnneks üksi ära ei pidanud sööma

Tänane roog pärineb taas kord raamatust "Taimsed õhtusöögid". (Piltide järgi otsustades mu peaaegu ainsal) taldrikul lebab kookose-sidrunipasta kikerhernestega)

Kolme virolaise nädalalõpp rahuliku Loimaa, Soome vanima linna ja köitva "Tilaga"

 Tšau, Eesti

Tere, Soome

Laevaga Helsingi poole sõites tegime S-ga peaasjalikult aega parajaks söömise ja Tarantino filmi "The Hateful Eight" vaatamisega. Kui olime laevalt maabudes maha veerenud, tuli sisse lülitada GPS ja asuda oma ustava sõiduvahendiga Loimaa ja K poole orienteeruma. 

Hoolimata rohketest hoiatusmärkidest ei põrganud me maanteel kokku ühegi põdraga, kuigi S ei väsinud mulle sugugi aeg-ajalt märkimast, et nägi mõnda surnud saarmast või kährikut teel vedelemas. Pidevalt 60 ja 120 kilomeetrise tunnikiiruse vahel laveerides jõudsime natuke enne keskööd Loimaale, kus K meid kaneelikuklitega juba ootas. 

Olin K juba korralikult üles erutanud ja valmistusin talle Eestist kaasa ostetud piimatooteid ja šokolaadi jagama, kui selgus, et olin K "Eesti toodete pakikese" tööle külmkappi jätnud. Mul tuleb siiani klomp kurku, kui seda meenutan, eriti mõeldes, kui hoolikalt ja kaua olin K-le paar tundi varem Rimist neid tooteid valinud :S Mu seltskonnale valmistas mu šokk muidugi palju nalja, mis oli tegelikult hea, sest K oleks võinud seda uudist ka mõne teise emotsiooniga vastu võtta. 

Tüüpilised korteriuksed

Laupäeval võtsime suuna Turu poole, kuhu meil tuli minna rongiga. Paraku ei olnud Loimaa asjata omale nii loidu nime saanud ja rongijaam oli kinni. Piletite saamise hädas sattusime kuidagi kogemata ühte väikesesse poodi (?), mille müüja (?) oli meid seal nähes võrdlemisi üllatunud. Anteeksi! Ja piletite otsimine jätkus.

Sõbrad asuvad teele

Olles kindlaks teinud, et Loimaa rongijaamast tööhuvilisi inimesi ei leia, tundsime rahulolu õuest leitud piletiautomaadi üle, mis pakkus võimalust ise omale pileteid osta. Seda õnne ei jätkunud meile aga kauaks.

Pärast K piletiostu otsustas endale pileti soetada Saksa härra S. Millegipärast arvas aga automaat, et S-i peen pangakaart on hea põhjus elutegevus lõpetada. Nii avanes meile pärast rohket võitlust automaadiga selline pilt:

K helistas automaadil olevale rikkenumbrile ja pärast pikka soomekeelset jutuvada selgus, et saame ka rongist piletid osta. 

Rakkain lääkäri <3

K käskis meil pildile manada oma kurbuse automaadiga juhtunu pärast

Millegipärast piletimüüja meile rongis pileteid müüma ei tulnudki. 

Sõbrapilt raamatukoguga

Sõbrapilt K-ga

Turus oli rohkelt päikesepaistet. Külastasime juba ammu ühe jalaga hauas olevat Anttila poodi ja veel mõnda. Turuplatsilt hankisime omale jäätist ja toidupoest leidsime terve hunniku huvitavaid vegantooteid ja S-i soovitud Soome traditsioonilist maiust mämmit, mida ikka andis otsida. Siis võtsime oma aarded kaasa ja suundusime Aura jõe äärde piknikule. Teel sinna püüdsime ikka kultuuriehitistega ka tutvuda, näiteks saime lisaks Aura jõele imetleda Turu raamatukogu ja katedraali.

Turu katedraal

Teekonnakaaslased

Edasi tegime ekskursiooni Turu lossi, kuhu minemine nõudis korralikku jalutuskäiku. Ilusa ilmaga polnud sellest hullu midagi. Turu lossis oli vaadata nii mõndagi, kuigi vahepeal nõudis lossis sisalduva vaatamine oskust vaadata läbi turistihordidest, kes erinevate gruppidega pidevalt meil kannul sörkisid. 

18.-19. sajand, kuninganna riietusruum, lastetuba, huvitavad lood eksootilistest loomadest, keda jõukamad kodanikud endal kodus pidasid (ahvidest paabulindudeni), vanaaegsed ehted ja kostüümid, mänguasjad, sööginõud, altarid, kujukesed ja mustmiljon teist pisiasja tegid selle muuseumikülastuse nii inspireerivaks, et pidin märkmete tegemiseks isegi oma loomingupäeviku haarama ning K-l ja S-l tuli pidevalt kusagil kaugustes loivavat mind järele oodata. (LOIVAVAT - see what I did there?)

Turu võimas loss, mida on mitu sajandit kõpitsetud ja ümber ehitatud. Praegune variant pärineb aastast 1928.

Meie ja orel

Lossikülastuse lõpus väsisime oma matkapäevast nii ära, et kõige põnevamatena tundusid kohad, kus istuda sai. Kui keegi meist jälle ära kadus, võis kindel olla, et ta istub kusagil.

Turu rongijaamast (mis oli veel õhtulgi täitsa avatud) ostsime teed, sest mõnel meist polnud soojendusdressi kaasas ja õueõhk ning pidev vatramine hakkasid häälele mõjuma. Seekord me isegi ei hakanud rongijaamas piletiautomaati liiga pikalt otsima, vaid võtsime oma allesjäänu söögid ja istusime ühe mahajäetud kohviku ette. Maailma parima vegansalaami kõrvale pidasime pikka arutelu veganeetikast ja sellest, kas väikeseid lapsi tohiks veganitena kasvatada.

Kaarte mängides panime tähele üht huvitavat meesterahvast. Kell oli natuke kuus õhtul läbi, aga seal see mees oli, purupurjus ja ühe vaese pihlaka küljest millegipärast oksi noppimas. Mängisime edasi, sealt tuligi aga mees juba oma vitsakimbuga, asetas selle meie ette lauale ja võttis istet S-i kõrval, kuna minu pinginaabriks oli juba K. S, kes mängis "Hiina turakat" esimest korda elus, ei hinnanud vist väga enda kõrval istuva purjus soomlase nõuandeid, aga taeva abiga saime mänguga ikkagi ühele poole.

Loimaa rongile istudes võttis meid vastu Soome räpp ja lustlik noormeesteseltskond, kes rongi oma muusikaga elama panid. Kui rong sõitma hakkas, panid noormehed muusika peenetundeliselt kinni, meie pidu läks aga kaarte mängides edasi. Seekord jõudis ka piletimüüja meieni. 

Kui olime jälle Loimaal, ostsime poest pitsamaterjali, sest oli ikkagi 20. august ja Eesti jaoks tähtis päev, mida ei saanud tähistamata jätta. K köögis vorpisingi valmis ühe taimetoidupitsa, mida hindasid kõrgelt isegi mu omnivooridest kaaslased. Pitsa kõrvale kuulasime aegumatuid kodumaalisi laule, nagu "Üksteist peab hoidma", "Ärkamise aeg", "Koit" ja teised. Lisaks mängisime rohkelt "Halli Gallit", mille mu sõbrad selle mängu kellanupu tõttu "Tilaks" ümber ristisid. "Tila" küttis kirgi, hävitas küüsi ja sõrmenukke, aga sellest hoolimata lõpetasime alles siis, kui S juba sajandat korda võitnud oli ja me magama otsustasime minna. 

Eesti lipp jäi poest ostmata, aga S-i vaadates avastasime, et seda polegi tegelikult vaja

Lehttainas, India pähkli ja paprika pesto, hakksoja, tomat, oliivid, suvikõrvits, juust. Oleks mul ainult kodus ahi... (Siis oleks ma vist 20 kilo raskem :D)

Kaks kanget on jäänud "Tila" heitlusesse. Kolmas sööb selle asemel hoopis pitsat

Pühapäeva hommikul näitasin K-le Saksamaa-reisi pilte ja rääkisime niisama. Muu hulgas püüdsime oma näod ära vahetada.

Tsiteerides K-d, siis: "Damn, these are some ugly bi***es!"

Kui me enda näod tagasi saime

Kui S ka üles ärganud oli, mängisime jälle köögis kolmekesi "Tila", sõime pitsat ja pakkisime asju, et tagasi Tallinna sõita. Jätsime K-ga hüvasti ja läksime S-ga Helsingisse laeva ootama. 

S-le meeldib juugend ja see on tõesti ilus stiil

Soome toiduvaliku iseärasused

Umbes kell 20.45 Skype'is. Kelle muu kui K-ga. 

K: "Ja siis, kui sa tuled, too kohukesi ja kohupiima ka. Soomes on ju taimetoitlaste paradiis. Isegi piim ei sisalda piima, sest soomlastel on kõige vastu allergia. Ma ostsin ükspäev tatart ja see oli tatravaba."

Homme sõidame laevaga K juurde. Üle vaatama, mis neil seal poodides siis ikkagi toimub.

Segane suguvõsa Sagadis

Suguvõsa kokkutulekul oli meil palju inimesi. Nii päris tillukesi, kes oma kahe hamba vahelt naerul kõlada lasid, kui ka suuri, kes heldinult beebisid vaatasid, maast nende lutte korjasid ja nende mikroskoopilisi käekesi jogurtist puhastasid. Kummaline, et jõudsin elada 24-aastaseks enne, kui sain teada, et on terve hunnik kodanikke, kelle kohta võin "sugulane" öelda. 

Täieõiguslikule ambiverdile kohaselt veetsin kvaliteetaega nii üksinda Sagadi vihmaloigustel ja põldudest ümbritsetud teeradadel uidates kui ka inimeste seltsis (sest mingil hetkel hakkavad ambiverdid ikka seltskonda igatsema). Mind hoiatati küll liikvel olevate näljaste karude eest, aga oma teekonnal ma nendega siiski ei kohtunud. Hilisõhtu hakul tuli kellelgi mõte kalmistule minna ja nii me sinna kolme auto ja allesjäänud seltskonnaga läksimegi. Seal leidsin end vahepeal kõhedavõitu hetkest, kus seisin keset hämarduvat surnuaeda üksi pimedas tööriistakuuris, reha käes, ja mõtlesin, kuidas ootamatult kinni vajunud uks taas lahti saada. Just nii läheb tavaliselt filmides mõne nooremapoolse blondi näitsikuga... Õnneks ma seekord oma panust (õudus)filmikunsti hüvanguks andma ei pidanud ja uks tuli lahti.

Pühapäeva varahommikul oli looduses maagiat.

Lõpetuseks üks test. 

Sa oled seltskonnas, kus on ligikaudu 40 inimest. Lahkud inimeste seast märkamatult, et üksi olla, analüüsida, mõelda ja loodust endasse koguda. Ajataju kaob, sul pole kella, kohustusi, tähtaegu ega ülemõtteid. Oled kaua ära. Teised ei märkagi, nii sa vähemalt arvad.

Keegi märkab. Ta hakkab sind igatsema. Ja tuleb sind otsima. 

Kes?

Kui sul on vähemalt üks selline inimene, siis on sul vedanud.

Hõissa, aasta reklaamiagentuuris!

Täna täpselt aasta tagasi alustasin toimetajana CU-s oma esimest tööpäeva. Kui ma Tartust üksinda Tallinna tulin, polnud mul siin ei kodu ega sõpru (üksikute erandiga), ning töö andis mulle mõlemad. Kui ma ülikooli läksin, poleks ma eluski arvanud, et satun kunagi tööle reklaamiagentuuri, aga siin ma nüüd siis olen. Klaasist hoone neljandal korrusel, mis on täis nutikaid disainilahendusi, seinavaipu, maale, mannekeene, plakateid, tõukerattaid, kutsikaid, lauajalgpalle, väikeseid lapsi ja suuri staare. Sellest tööst on tõepoolest saanud mu teine kodu ja suurim armastus. Miks?

1. Siin elab usaldus. Ma olin alles CU-sse jõudnud, uus, noor ja varasema reklaamiagentuuri kogemuseta, arsenalis vaid filoloogia magistrikraad ja valmisolek kõigeks. Ometi nägin juba esimesest päevast, kuidas siinsed inimesed üksteist kuulavad ja teiste soovitustega arvestavad. Kõik on oma ala spetsialistid ja teavad, et kõik ümbritsevad inimesed on seda samuti. Igaüks on mingis asjas hea ja pädevuste ühendamine loob tugeva meeskonna. 

2. Siin elab (loome)vabadus. Ükski asi ei ole üleliia kummaline. Inimese jaoks, kes on end kogu aeg tundnud ühiskonna jaoks liiga veidra ja sobimatuna, on see ideaalne keskkond. Kõik on fantaasia ja looming. Siin on ühel päeval mootorsaed, hiiglaslikud mõõdulindid ja maskotid, teisel päeval modellid ehteid näitamas või kuulsad kirjanikud sulle kaabut kergitamas ja lauajalgpalli mängimas. Kõik on kunst.

3. Siin elab motivatsioon. Kõik siinsed inimesed on oma ülesannete nimel valmis minema Lihavõttesaareni ja tagasi. Nad on tõelised töönarkomaanid, kelle jaoks pole mingi probleem vajadusel töötada ka puhkepäevadel või siis, kui issanda päike on ammu loojunud ja koristaja püüab hilja peale jäänud entusiasti laua alt prügikasti kätte saada. Õppisin juba varakult, et välja paista on raske, sest kõik mind ümbritsevad inimesed on perfektsionistid ja täielikud oma ala superstaarid, aga teisalt on see äärmiselt inspireeriv ja motiveerib kogu aeg ainult edasi minema. 

4. Siin elavad variatiivsed keeleülesanded. Ma saan tekste kirjutada, tõlkida, korrigeerida ja toimetada. Mulle tõesti meeldivad need vigade avastamise hetked ja võimalus vigu parandada, midagi kohe ja nähtavalt paremaks muuta. Hetked, kui pähe tuleb mõni hea sõnastus või tõlkeprobleem leiab lahenduse. Keelemängud, teistele teadmiste jagamine ja ise kogu aeg uute teadmiste saamine. 

5. Siin elavad head inimesed. Nende eest olen kõige enam tänulik.

Keeletoimetajad läksid mõisa ja kukkusid arutama

Mis: Eesti keeletoimetajate liidu suvepäevad

Millal: 30.-31. juulil 2016

Kus: Olustvere mõisas ja selle lähiümbruses, õppekodus, keraamika-, klaasi- ja leivakojas

Olustvere uhke mõis pakkus meie keelekaitsjatest seltskonnale süüa ning vaatamiseks rohkelt kauneid vanaaegseid esemeid, mööblit ja iseennast. 

Ma ei jäädvustanud seda fotole, kuid keraamikakojas saime teha pesuehtsaid savikruuse. Keraamikut minust küll ei saa, sest kasutasin oma kruusi tehes lubamatult palju improvisatsiooni ja loomevabadust, mis tegi sellest väga ebapraktilise jooginõu. Nädala pärast peaksime kruusid ahjust kätte saama, siis selgub tõde: kas mu - noh, ütleme siis et -"kruus" on endiselt ühes tükis või mitte. 

Natuke halva endena tundub asjaolu, et tal oli juba enne ahju panemist üks väike augupoiss põhjas. Aga noh, ühel kruusil peab natuke iseloomu ka olema.

Kuuldavasti pidi 30. juuli olema selle suve kõige soojem päev. Kõrvetas tõesti päris korralikult, aga sellest hoolimata leidsime päikesepiste ja pruuniks küpsemise kõrvalt jõudu üks grupipilt teha. Okei noh, kuna te mind juba nii hästi tunnete, siis keda ma ikka petan: pruunist oli minu puhul asi küll kaugel, aga küpsemisest mitte. Siiski kulus üks õige suvepäev looduses ära. 

Keeletoimetajad on inimesed, kes hoolivad oma tööst väga. EKLi seminar pidi algselt kestma kaks tundi, aga kestis hoopis kuus, ja nii lahkusime leivakojast alles siis, kui kell oli peaaegu üksteist õhtul. Keegi ei kurtnud ja tegelikult jätkus mitteametlikku keeleinimeste juttu veel koduteelegi (st teele leivakojast õppekodusse).

Leivakoja kass, kes oli rohkest rahvahulgast silmanähtavalt vaimustuses. Nii palju inimesi, kelle sülle ronida ja pai küsida. Muidugi oli sümpaatia vastastikune ja ühel hetkel moodustus kassi ette lausa paijärjekord.

Järgmisel hommikul vaatlesime hobuseid. Imetleda saime nii pärishobuseid kui ka puust nikerdatud kujukesi, kellest igaüks illustreeris ühte hobuste abil tehtavat tegevust. Olid ratsahobused, tsirkusehobused, hobused erinevate põllutööriistade juhtimiseks, hobusevargusteks, pulma, matustele, laulupeole ja presidendivalimistele sõitmiseks ning paljuks muuks. Neid töid oli sadu, nagu ka kujukesi. 

Pärast seda ootas uus uks, mille tagant leiduv mind üllatas. Topised. Klaasistunud silmadega närilised, kalad ja linnud, kes nägid välja vägagi reaalsed, kuigi tavapäraste loomade asemel olid nad täis hoopis midagi muud kui süda, kopsud ja hing.

Klaasist silmade, hobuste, savi ja päikese juurest sõitsime pühapäeval taas Tallinna, kus ootas paduvihm, mõnusalt pikk puhkepäev ja skaibivestlus K-ga.