Kaks nalja emadelt

Selle nädalavahetuse veetsin ema ja vanaemaga. Nendega saab nii nalja kui ka kuuleb eluks kasulikke tarkusi. Õnneks olen nende mõttevälgatusi pidevalt dokumenteerinud. Siin on paar viimast. 

Ema (laupäeva keskpäeval): "Ma käin korra Super Alkos ära. See on siinsamas."

Mina (hämmeldunult): "Aga ... sa ju ei joo?"

Ema: "Jaa ... Aga sealt saab hea hinnaga sukapükse."

*

Vanaema (püüab magamistuppa siseneda): "Mari, ma tahan korra, et sa ühte asja vaataksid."

Mina: "Oota, ma olen paljas praegu."

Vanaema (solvunult): "Aa, sa oled paljas. Sind ei tohi siis vaadata, kui sa paljas oled."

Mina: "Tohib ikka, tule vaata."

Vanaema: "Aga vot enam ma ei taha."

*

Olgu tervitatud emad!

PS! See aksioloogia ja nanotehnoloogia postitus tuleb kunagi hiljem.

Tavaline kolmapäev oma (hate)meilboksiga

Nooruspõlv on läbi

Vaatame ema ja vanaemaga "Poissmeest". 

Ema: "Noh, Mari, vaata nüüd. Ilusad noored mehed, äkki keegi sobib siit sulle."
Vanaema: "Mis noored need ka on? Kõik üle kahekümne viie!"

Alati leiab uusi põhjusi Tartu armastamiseks

1. 

Anne Selver. Laupäeva õhtu. 

Ostan Tartu koju süüa, ülejäänud kraami seas ka 0,3-liitrine siidripudel. Kassas vaatab müüja pärast siidri läbilöömist mind äärmiselt skeptilise näoga ja palub siis dokumenti näidata. Issand. Õnnest värisevate kätega laon ID-kaardi letti, müüja heidab pilgu mu sünniaastale ja muigab. Siidri, pirukate ja õhtusöögi võrra rikkam, asun oma aardeid kotti laduma ning järjekord jõuab minu taga seisnud vanaproua kätte, kes võib olla nii umbes 70-aastane. 

Proua, kes on äsja toimunut tunnistanud, vaatab müüjannale otse silma sisse ja ohkab: "Küll oleks tore, kui keegi minult ka dokumenti küsiks ..."

2.

Pühapäeva keskpäev. Loomapood. 

Vaatame emaga maal elava koera jaoks mänguasju. Loomapoe naismüüja tuleb appi. Pärast pikka valimist, koerapiltide näitamist ja seda, kui oleme kolmekesi kaalunud erinevate mänguasjade vastupanuvõimet suure õuekoera hiiglaslikele lõugadele, langeb valik kahe tennisepalli kasuks. Poest väljudes ütleb ema, et tuleb millalgi tagasi samale koerale maiuseid valima. Seda kuuldes peatab meid müüja, kes hüüatab "Oodake!",  lööb paki koeramaiuseid kassast läbi ja annab meile kaasa. Täiesti muidu. 

Mõni on elus edukam kui teine

M-L: "2018. oli täielik võitude ja kaotuste aasta. Väga emotsiooniderohke aasta oli."
Katu: "Mul olid ainult võidud."

Ei teagi nüüd, kas solvang või kompliment

S: "Kuule, ma vaatan juba tükk aega, et mingi ilus naine on su Facebooki kaaperdanud ja lisab sinna oma pilte."

And I'm here like:

Paar mõtet jõulueelsest ajast

See sagin ja rahvamassid, mida enne jõule poodidest leida võib, ei kuulu kindlasti mu lemmikute sekka, aga ilma nendeta vist ei saaks. Minusuguse šoppamist mitte armastava inimese jaoks on jõulueelne kingiotsing tõeline väljakutse. Ometi püüan seda igal aastal siiski südamega teha (kuigi heal juhul alustan nädal enne jõule) ning võimalikult valutult ja kiiresti leitud aaretega koju pöörduda. Tänuväärsed on inimesed, kes ütlevad alati, mida jõuludeks tahavad, see teeb kingiralli lihtsamaks ja aitab vältida mõttetute esemete soetamist. 

Ometi võib jõulueelsest ajast leida ka palju head. Oskuslikult kaunistatud kuusk kontoris, jõululaulud, glögi, mandariinid, šokolaad, piparkoogid ... Töö-jõulupeo kui aasta ilusaima peo ootus, võimalus paar päeva hiljem natuke aega perega veeta ja kõigile kohustustele öelda: sorri, jõulurahu. 

Reedel käisime Karliga Raekoja platsil kuuske vaatamas. Kuusk, need väikesed jõululaada putkad ja üks minibussiga ringisõitev jõuluvana tekitasid tõelise jõulutunde. Kogu seda ilu oli pildistamas nii palju inimesi, et see pani meid mõtlema, kui mitme pildi taustal me pärast figureerida küll võisime. (Muidugi kõige töllakamate nägudega, nagu selliste kogemata-pealejäämiste puhul ikka.) 

Hiljem läksime ühte aeda noori luuletajaid kuulama. Lõke põles, noor luuletaja istus ja luuletas, eemal pakuti hõõgveini ja teed, kindad olid käes, põsed punased. Olen tänulik, et mu ümber on inimesed ja nii palju armastust. 

Lõpetuseks üks vanem, aga praegusesse aega hästi sobiv tsitaat.

K: "Ja siis 1-aastane Ottoke vaatas ka jõuluturul ringi."
M-L: "Ma loodan, et mitte üksi ..."
K: "Ei ... Ta oli seljakotis."

Need segased tänavanimed

M-L: "Mis tänaval sul see oligi?"
K: "Mingi ... Vana-Tallinna?"
M-L: "Aa ... Sa mõtled Suur-Ameerika?"

***

Eile õhtul käisime Sushi Pandas sušit söömas ja imetlesime kõrvallauas istuvate asiaatidest tüdrukute söögipulgakäsitsemisoskusi, kasutamata pulki ise pooltki nii graatsiliselt.

Tüdrukud olid armsad ja suši imeline.

Kiida naise luulet, aga mitte naist. 

Eesti ilm be like vol 2 ehk Asjad, mida 2. juunil öelda

mind ei huvita

ma panen talvejope

Küpsiseinspektor

Emaga vanaema juures. 

E: "Kuule. Näita mulle neid küpsiseid sealt laua pealt."

M-L: "Ainult näitan või?"

E: "Ei no ... ma vaataks neid kohe lähemalt."

Kui elu korraldamine käib reality-saate järgi

Kolmapäeva õhtu. Viimaks ometi on käes aeg K ja minu kauaoodatud Skype'i vestluseks. 20 minutit enne kella poolt üheksat helistab K.

K: "Kuule, kas sulle sobiks, kui me selle kell 21.15 teeksime? Mul tuli meelde, et see Kalvi-Kalle saade hakkab kell kaheksa, ja ma pean ta seiklused enne ära vaatama." 

M-L: "Issand, jah. Aga mul pole ju telekat, nii et ma ei saa siis kaua rääkida. Pean kohe hiljem selle asja järele vaatama."

#whatreallymatters
#friendshipthatunderstands
#kalvikalleandhelenforever

Miks naistepäev hea on

Reet lõunapausi ajal: "Sõbrapäeval ... noh, võib-olla sul pole sõpru. Aga naine oled alati."

Tore tõdeda, et meil on agentuuris mehed, kes suudavad isegi talvel kusagilt sirelid välja võluda ja nendele lisaks üllatada mehise ühislauluga. 

Eesti naine on tugev. Tänapäeval lükkab ta ühe käega lapsevankrit, teises kannab raskeid toidukotte, peas aga mõtteid homsest koosolekust või doktorikraadi kaitsmisest. Tõeline naine on habras, aga kindlameelne; võrgutav, kuid väärikas; graatsiline, aga pühendunud ning rahulik ja tasakaalukas, kuid alati võitluseks valmis. Õrn kui suudlus, seisab ta kindlalt, jalad Eestimaas, lootes, et on inimesi, kes oskavad teda hinnata.

Eesti mees ei näita seda tihti välja. Aga tegelikult ta oskab küll.

Kui kaks filosoofiateaduskonna vilistlast Aliast mängivad

M-L: "Kes need kõik kokku on, kui on ema ja isa ja lapsed ..."
S: "Vanaema?"

Kui käib võistlus, kes on kõige kõvem laulja

Laupäev. S, K, tema küljeluu T ja mina oleme neljakesi minu juures. Teemaks on see, kus keegi kunagi laulnud on ja igaüks püüab üle särada. K laob kõik trumbid lauale.

K: "Aga mul... Mul on isegi aadamaõun! Mul, EEVAL!"

"Better to write for yourself and have no public, than to write for the public and have no self."

(Cyril Connolly)

Kuidas aru saada, et sa vist ei näe mõni päev kõige parem välja

1. Esmaspäeva hommik töö juures köögis. Le wild korrusekaaslane appears.

I: "Haige oled või?"

2. Kolleegiga köögis lõunal. 

M-L: "Ausalt öeldes mul oli eile õhtul ka väike pidu."

M: "On näha jah."

3. Natuke hiljem töököögis. (Because this is obviously where everything happens)

K: "Kuule... Sa oled näost ära kuidagi."

4. Pahaaimamatult kodus, õnnelikult ja üksi oma näotusega, olles kõik eelnevad märkused juba unustanud. Lähen koridoritrepist alla, kohtuma T-ga, kes küsib esimese asjana:

"Maalt tulid just või?"

Soome toiduvaliku iseärasused

Umbes kell 20.45 Skype'is. Kelle muu kui K-ga. 

K: "Ja siis, kui sa tuled, too kohukesi ja kohupiima ka. Soomes on ju taimetoitlaste paradiis. Isegi piim ei sisalda piima, sest soomlastel on kõige vastu allergia. Ma ostsin ükspäev tatart ja see oli tatravaba."

Homme sõidame laevaga K juurde. Üle vaatama, mis neil seal poodides siis ikkagi toimub.

Monsu teab ehk kvaliteetpühapäev oma lemmikveganiga

Taimetoidupäev. Oleme Monsu ja W-ga Telliskivi Loomelinnakus, kõnnime eri lettide vahel, degusteerime ja räägime müüjatega juttu ning vahepeal ostame ülihead avokaado-mündijäätist. Monsu kui Taimetoidupäeva vabatahtlik soovitab mul ühe leti juures proovida vegan-vahukoort. Teengi seda. Olles leitust vaimustuses, julgen vahukoort (mis maitseb nagu päris!) pakkuda ka omnivoorist W-le, kes on igasuguste vegan-asjade osas äärmiselt skeptiline. Viimaks nõustub W maitsma.

W: "Midagi oleks nagu puudu..."
Monsu: "Jah, loomade kannatused."

***

Sööme minu juures. M: "Ei, anna mulle väiksem taldrik, siis tundub, nagu mul oleks rohkem süüa!"

***

Tol pühapäeval oli vist küll halvim ilm üle pika aja ja vihma sadas lakkamatult, aga sellele vaatamata leidsime endas jõudu, et ka Telliskivi Loomelinnakus toimuvast tasuta kontsertide päevast osa saada. 

Esimesena käisime agentuuris Velvet kuulamas Kadri Vooranda, kes on suurepärane segu ülimast õrnusest ja ürgnaiselikust jõust. Vot see on alles naine.

Õhtu lõpupoole kuulasime Vaba Laval Marten Kuninga bändi, kes kaverdas David Bowiet ja... Selle kontserdi jaoks ei ole mul lihtsalt sõnu. Ma polnud kunagi Marten Kuningat või tema bändi kuulanud, aga ilmselt oli see üks mu elu parimaid kontserte. Marteni lavaline karisma ja elegants, need ÜLIprofessionaalsed trummi- ja kitarrisoolod, Bowie suurepärane looming, jah, see poolteist tundi sai kaugeltki liiga kiiresti läbi.

Õhtul kuulasime mu juures veel pikalt vastavastatud David Bowiet enne, kui magama läksime.

PS! Kes soovib ka Marten Kuninga ja tema bändi imelist tõlgendust Bowiest nautida, saab seda teha juba 6. mail, taas Telliskivi Loomelinnakus, sedapuhku tribüütbändide festivalil. Ausalt, ma mõtlen juba vaikselt uuesti minemise peale.

Kui mehed oskavad armastust lahti mõtestada

Rääkisime hiljuti iseloomu väärtustamisest inimese juures ja mu gümnaasipinginaaber ütles kuldsed sõnad:

"Ega kui sa naist armastad, siis pole vahet, kas tal on üks või kolm rinda."

Vat see on üks hea definitsioon.