Maaelu idüll: loomad

Naabri kassid Triibu ja Mustu erinevad juba ainuüksi söömisstiili poolest. Triibu on praktilise loomuga, ahmib kiiresti oma kausi tühjaks ja läheb siis uurima, mida head Mustule anti. Mustu on romantik ja unistaja, jääb iga paari ampsu järel mõtlikult kaugusse vaatama, mälub ja mediteerib – mistõttu saab Triibu võimaluse temagi roaga tutvuda.

Triibu pea on hästi lahmakas, kui ta selle juba mõnda kaussi pistab, siis teiste – Mustu ja krants Muki – koonud sinna enam ei mahu. Muki huvitub tegelikult harva toidust, tema tuleb naabertalust külla ikka siis, kui pea paisid ja kõht sügamist vajab.

Üks eluunistus läks täide

https://kultuur.err.ee/1608690601/eesti-luuleprommu-meister-2022-on-mari-liis-muursepp

Ma tean, et nüüd alles läheb raskeks. Aga raske, tegelikult võimatu, on sõnadesse panna, kui palju see mulle tähendab. Ja muidugi tänan palavalt kõiki, kes on mind sel teekonnal toetanud ja toetavad edasigi. 

Aitäh!

Annelinna ohud ehk kahtlased mehed ukse taga

Külastasin hiljuti üle pika aja Tartut. Ema oli rääkinud, et viimasel ajal on meie Annelinna korteri ukse taha sattunud mingi võõras mees. Oleks siis, et ta lihtsalt satub sinna ja lahkub, aga mees koputab ka. Ning seda väga kummalistel aegadel, näiteks kell pool 11 õhtul. Ema on Annelinnas harva, aga kui, siis üksi, ning arvestades, mis inimesed selles kandis liiguvad, ei tasu niisugustel juhtudel ust kindlasti mitte avada. Õnneks polnud ema seda ka teinud. 

Nüüd, paar päeva tagasi, olin üksi samas korteris. Lõpetasin parajasti arvutis tööasju ja valmistusin Tallinna bussi peale minema. Kell oli viis õhtul. Äkki kuulsin uksekella. Vähemalt kuus korda, nõudlikult, läbilõikavalt, häirivalt. Hiilisin välisukse juurde ja piilusin läbi uksesilma. Trepikojas seisis lühikest kasvu paksuke mees, väga häiritud ilmega. Ma ei avanud. Hiilisin tagasi kööki, pakkisin arvuti ja oma ülejäänud maise varanduse kokku ning ootasin veidi. Kaua poleks saanud oodata, sest bussini ei olnud enam palju aega jäänud. Mõne aja pärast piilusin uuesti läbi uksesilma. Trepikoda tundus tühi. 

Lahkusin võimalikult ruttu (kuigi nagu eelmisest postitusest võib lugeda, läheb mul sellega siiski mõnevõrra aega :D), keerasin ukse lukku ja mõne hetke pärast istusin juba Tartu-Tallinna Lux Expressis. Raporteerisin emale, et see tüüp käis jälle ukse taga ning kirjeldasin, milline ta välja näeb. Ema polnud just vaimustuses. 

Umbes kella seitsme paiku kirjutas ta mulle, et sama mees tuli jälle. Seekord tegi ema ukse lahti, sest kaua võib, eks. Panen siia kirja nende (venekeelse) dialoogi nii, nagu ema mulle vahendas: 

Mees: "Teil mingi mootor töötab. Ma ei saa magada."

Ema: "???"

Mees: "Teil akvaariumimootor töötab. Pange palun kinni."

Ema: "Meil ei ole akvaariumit ega mingit mootorit siin."

Mees: "Peab olema. Ma juba teiste naabrite käest küsisin. See mootor ei lase magada."

Viimaks õnnestus emal ta kuidagi minema saata, sest tõesti, kellegi peas töötavate mootorite vastu ei saa naabrid just palju ära teha ... Elu Annelinnas on toonud mitmeid kummalisi seiklusi. Ehk kirjutan kunagi neist veel.

Rubriigist "Kirjad emale"

Asendusvanem

Rongis istuvad minu vastas kaks poissi. Oletan, et üks on umbes kaheksane ja teine nii kümne kanti. Nad sõidavad kahekesi. Vanem poiss magab enamiku teest, noorem tegeleb oma nutitelefoniga. 

Kui hakkame Tallinna jõudma, kurdab väiksem tüüp, et tal on pissihäda. "Mine käi ära, vets on seal," näitab vanem. Pissahädaga poiss ei söanda siiski rahvast täis rongi peale vetsu otsima minna. Õnneks oleme varsti kohal. Poisid hakkavad oma asju kokku pakkima. 

"Kus sul õpilaspilet on? On kotis või?" küsib too kümneaastane oma vennalt. "Jaa," vastab see. "Pane telefon ka kotti, muidu kaob ära," õpetab vanem. 

Natuke enne Balti jaama aitab ta oma väikesele vennale selga pisikese Supermaniga ranitsa seejärel tõstab tema õlale veel ühe hiiglasliku sumadani, mis on umbes sama suur kui väikemees ise. "On sul nii okei vä?" küsib ta. Väiksem tüüp noogutab. Siis ajab vanem poiss endale selga veelgi hiiglaslikuma seljakoti ja õngitseb rongiistme alt välja suure vanaaegse arvutikorpuse, mille omale sülle upitab.

Niimoodi lähevad nad läbi sügisese vihma jaamahoone poole, ise vaevu kottide alt välja paistes.

Kahekesi.

Kui ilma filtrita prouad on teretulnud

Olen alates neljapäevast mööda laia Eestit ringi rännanud ja laupäeva hommikul kell 6.25 viis tee mind Haapsalust Tartusse.

***

Istun bussis, juuksed sassis, ilma mingi meigita, ning hoolimata vaid kolmetunnisest magamisprotsessist pole mul ka und. Haapsalu-Tartu ots, kokku neli tundi ja viisteist minutit sõitu läbi kauni Eestimaa. Mul on palav, ma olen nii väsinud, et aju ees oleks justkui mingi müür, mis ei lase reaalsusel selleni jõuda. Sõidan zombina poolunes. Loodan, et bussi ei satu tuttavaid. Õigupoolest olin oma räsitud oleku tõttu lootnud, et laupäevahommikul kell pool seitse ei ole palju inimesi, kes tahaksid sellist reisi ette võtta, aga kummalisel kombel on buss rahvast täis. Kes küll on need, kes nii veidral ajal siin bussis koos minuga istuvad? 

Kui sõita on jäänud veel umbes poolteist piinavat tundi, istub minu kõrvale üks proua, kes võib olla nii kuuekümnendates. Ta on välimuselt natuke nagu see naine filmist "Siin me oleme": lühikesed lokkis juuksed, kena kübar peas, lilleline kleit, huuled ja silmad värvitud. Ma näen tema kõrval välja nagu kodutu mees. 

Proua kommenteerib oma kaunist vihmavarju (mis täidab sellise ilusa ilmaga hoopis päikesevarju funktsiooni). Ta küsib, kuidas telefonil mingeid teavitusi maha võtta. Ta räägib oma perest, noorte nutisõltuvusest ja sellest, kellena kunagi töötas. Saan teada, et ka tema poeg on lõpetanud kunagi Tartu Ülikooli. Me räägime erinevate linnade plussidest ja miinustest. Proua näitab mulle oma telefonist pilte eelmisel päeval toimunud reisist Alatskivi lossi, mille ta sõbrannadega ette oli võtnud. Saan teada, kes on Maire, kes Sirje, kes Maimu ja mida proua losside juures hindab. Ta võtab kotist ühe sääsetõrjeõli ja annab mulle seda nuusutada, sest see lõhnab erinevalt harjumuspärastest väga hästi. Vahepeal annab ta mulle kotist ühe kompveki, sest "sa oled mul siin nii tore tüdruk". Ta on ebaeestlaslikult jutukas, eriti selle kohta, et oleme võhivõõrad, aga ta on mu päästeingel, sest ülejäänud reis möödub kui lennates. 

Proua väljub enne mind. Aga ta ei lähe kohe oma teed. Ta ootab, kui bussiga temast möödun, et mulle lehvitada. 

Ja ma lehvitan vastu.

Sinililled ja metsamutandid

On kevadine laupäevahommik. Istun Tartust väikesele maakonnabussile, kus enamik reisijaid on pensionärid, kaasas need kõvad nõukaaegsed kilekotid surnuaiaküünalde, lillede ja rehadega. Me möödume peatustest, mille nimed on sellised, nagu Kabina tee, Vana-Kastre ja Sasi, mööduv maastik meenutab oma erkrohelise rohu, valgete kaskete ja sügavsinise taevaga Navitrolla maali. Ühes külavahepeatuses on kiri, et kellelgi on Floki-nimeline kass kadunud.

Olen süvenenud oma nutitelefoni, kui minu kõrval olev võõras vanaproua mind äkki elevusega müksab, bussiaknale osutab ja hüüatab: "Oi, vaata-vaata!". Vaatan aknast välja ja sealne vaatepilt on tõesti päris lahe: umbes 70-pealine kari hanesid, lihtsalt põllul oma asju ajamas. Panen telefoni ära ja jään aknast välja vaatama. Natukese aja pärast möödub buss kaunist hobusekarjast, veidi maad edasi on kari lambaid, nende seas ka eksootiliselt musta värvi isendeid. Viimaks näeme kevadpäikest nautivaid lehmi aasal pikutamas. Varsti tuleb rattatee, mida on oma sõidukiga ära kasutamas väike poiss, kiiver peas ja puha. Ta on täiesti üksi ja võib olla nii umbes viieaastane ning mul käib peast läbi mõte, et linnas ei laseks vanemad pedofiilide kartuses teda mingil juhul niimoodi üksinda sõitma. Tüüp aga muudkui väntab, pea tühi väiksemast mureraasust, sest iga inimene, kes vastu satub, on talle tuttav.

Kevad pildis

Buss keerab täitsa metsa vahele kruusateele ja paneb mu kõige kaugemas peatuses maha. Ema on autoga vastas. Me korjame sinililli ja käime surnuaias, kus Mati olevat hiljuti ühe kivi peal rästikut näinud. Surnuaia kõrval on vana puust koolimaja, mille ees lehvitab emale üks mees. Ema ütleb, et see on surnuaiavaht. Maal tunnevad kõik kõiki. 

Alati oodatud külaline kõrvaltalust

Me sügame naabri koera kõhtu, riisume õunapuude alt lehti, sõidutame üksteist aiakärus, ema küpsetab ahjus hiiglaslikku haugi, mille naabrimees eelmine päev jõest välja tõmbas. Haugi pea ja saba viime kitsedele/metssigadele/ilvestele/huntidele/rebastele/külakassidele/karudele metsa alla. Õhtuks on need kadunud. 

Kui päike loojuma hakkab, lähen rattaga jõe äärde sõitma. Hästi ilus on. Kohati natuke õudne ka, sest keeran vist natuke valest kohast ära ja satun maja juurde, mis võiks hästi sobida "Vale pöörde" filmidesse. Just selle hoone juures kuulengi kõrvalt põõsastest mingit sabistamist ja loodan, et see on kõigest põder, mitte näljane inimesi hakkiv mutant, kes kohe vibu mulle pähe lennutab. Igatahes sõidan edasi ja pärast tagasi ka ja metsamaastik on nii mägine, et tunnen end tõelise ekstreemratturina. 

Vale pööre: ratta eri

Hiljem teeme sauna, mille kuumus käib kontidestki läbi, magan saunamaja teisel korrusel ja ärkan kahe kitse (?) hääleka mõttevahetuse peale. Siis saan veits vaarikavartega laamendada, mis tuleb maasikapeenardest oksakääridega välja lõigata. Seda tehes tuleb vahepeal võidelda maamesilastega, kes varsi millegipärast isukalt kaitsevad. Nende püüdlused on aga asjatud ja ära lõigatud materjali tuleb kokku kaks kuhjaga aiakärutäit. 

Austades asotsiaale

Tartu. Olen avamas ühte Tasku keskuse klaasustest, alustamaks intensiivset ostlemistuuri. Teiselt poolt klaasuksi tuleb mulle vastu asotsiaalne vanahärra, taarakott käes, valged juuksed peas püsti, suus nii umbes kolm hammast. Emad on mind hästi kasvatanud ja ma avan mehele ukse, et ta oma kompsudega paremini välja pääseks. 

Ta ei osanud seda oodata. 

Mees jääb mulle otsa vahtima, tummaks löödud, siis jõuab olukord talle kohale, ta vaatab mulle otse silma sisse ja ütleb: "Aitäh! Aitäh, suur tänu teile!"

Kui inimene on nii väikese asja pärast niivõrd tänulik, hakkad mõtlema, millise kohtlemise osaks ta siis tavaliselt saab ... Ilmselt mitte väga viisaka. Me oleme harjunud bussis nina krimpsutama, kui sellised kodanikud (kes, olgem ausad, ei ole isegi tavapärases mõttes kodanikud) kusagil istmel ebameeldivaid aroome eritavad. Või bussipeatuses paar sammu eemale astuma, kui nad meie kõrval asuvatesse prügikastidesse kiikavad. Ma teen seda ka ise kogu aeg. Aga mõnel teisel juhul võib neile ikkagi näidata, et neist hoolitakse. Näiteks sellega, et ulatad läheduses luusivale pompsule oma pudeli, kui oled selle tühjaks joonud. Või ütled oma trepikojas elavatele parmudele tere. Või hoiad ust lahti, et asotsiaal paremini välja pääseks. Mis siis, et ta on asotsiaal. 

Ei. 

Eriti siis, kui ta on asotsiaal. Kui inimese elu on niigi pekkis, siis on vähim, mis tema heaks teha saad, talle ust avada. 

Kui nädalavahetusse mahuvad elamused nii lossis kui ka kirjandustemplis

Nädalavahetus algas M-i ja B muinasjutuliste pulmade pidamisega Sangaste lossis. Selle ettevõtmise märksõnadeks võiks lisaks muinasjutulisele atmosfäärile, lossile ja printsessindusele olla kvaliteetaeg parimate sõbrannadega, koerast sõrmusetooja, eelpidu meie lossitoas (repertuaariks 5Miinust, 2 Quick Start, Ava Max jpt), rikkalik söök-jook, pruutneitside ülekaalukas võit pulmaviktoriinis ning ennastunustav Nublu järgi tantsimine maani kleitides, mida minu senises elus pole küll kunagi ette tulnud. 

 Printsess oma valdustes (I wish)

Pruutneitsid puhkehetkel

Peomeeleolu ilmestamiseks sobib antud juhul hästi üks õhtune vestlus H-ga, kellele laual olevaid jooginõusid tutvustasin. 

M-L: "Oi, siin on põhimõtteliselt iga joogi jaoks oma klaas. Näed, siin on šampuseklaas, valge veini klaas, punase veini klaas ja see väike on portveini jaoks."
H: "Aga ... kuhu ma siis oma rummi teen?"

Peo lõpupoole küsis mu tantsukaaslane DJ-lt "Erootikapoodi", mille peale tantsupõrand millegipärast rahvast hoopis tühjemaks voolas :D Meie see-eest nautisime kõigi lahkujate eest ka. 

Pühapäev oli väsitav, aga põnev, sest kui sageli tuleb ikka ette pühapäevi, mille hommikul satud Sangaste lossi ees väiksesse autoavariisse, lõuna ajal valmistad Tartus juustusaiu, õhtul loed Pärnu Kirjandustempli hubases atmosfääris korüfeedele oma luuletusi ja hilisõhtul püüad läbi vihma Tallinna jäätunud tänavatel koju tipsida. 

Pärast oma etteastet Pärnu Kirjandustemplis ja heade sõnade vahetamist teiste kohaletulnutega küsis võõras meeskodanik ilma mingi sissejuhatuseta kõige ootamatumat asja, mida minult seni pärast esinemist küsitud on: 

"Mari-Liis. Kuule. Kas sa lõnga tahad osta?". 

Ma oskan põhimõtteliselt ainult salli kududa ja neid on mul piisavalt, mistõttu jätsin lõngaostu seekord vahele. Mis on muidugi minu kaotus. 

Selleks ajaks, kui Pärnust lahkuma hakkasin, olin oma rohketest sõitudest juba nii segaduses, et jooksin suure kiiruga Tartu bussi peale ja tundsin suurt pettumust, kui bussijuht nentis, et kõik kohad on välja müüdud. Teadsin, et sel juhul on järgmise bussini oma kolm tundi aega ja ma ei oska Pärnus eriti kuhugi üksi minna, kui varem toimunud retk Kirjandustemplisse välja arvata. Kui ma väljuvate busside juurest tagasi jaama varjuandvate seinte taha suundusin, nägin ühte Tallinna bussi ja siis lõi mulle pähe, et tegelt pidingi ju hoopis Tallinnasse koju sõitma. Muidugi oli seegi buss puupüsti reisijaid täis ja valmistus väljasõiduks, aga joppas ning sain endale siiski koha - üksnes tänu sellele, et kaks pileti ostnud inimest ei ilmunud välja. Siinkohal minu siiras tänu neile kodanikele, kes ei tulnud. 

Nüüd on uus nädal täie hooga alanud ja hommiku positiivseim hetk oli ilmselt teadmine, et ei pea enam nii esinduslik välja nägema, tänu millele saab kiilasjääd trotsida täiesti ilma kontsata jalanõudes. 

Alati leiab uusi põhjusi Tartu armastamiseks

1. 

Anne Selver. Laupäeva õhtu. 

Ostan Tartu koju süüa, ülejäänud kraami seas ka 0,3-liitrine siidripudel. Kassas vaatab müüja pärast siidri läbilöömist mind äärmiselt skeptilise näoga ja palub siis dokumenti näidata. Issand. Õnnest värisevate kätega laon ID-kaardi letti, müüja heidab pilgu mu sünniaastale ja muigab. Siidri, pirukate ja õhtusöögi võrra rikkam, asun oma aardeid kotti laduma ning järjekord jõuab minu taga seisnud vanaproua kätte, kes võib olla nii umbes 70-aastane. 

Proua, kes on äsja toimunut tunnistanud, vaatab müüjannale otse silma sisse ja ohkab: "Küll oleks tore, kui keegi minult ka dokumenti küsiks ..."

2.

Pühapäeva keskpäev. Loomapood. 

Vaatame emaga maal elava koera jaoks mänguasju. Loomapoe naismüüja tuleb appi. Pärast pikka valimist, koerapiltide näitamist ja seda, kui oleme kolmekesi kaalunud erinevate mänguasjade vastupanuvõimet suure õuekoera hiiglaslikele lõugadele, langeb valik kahe tennisepalli kasuks. Poest väljudes ütleb ema, et tuleb millalgi tagasi samale koerale maiuseid valima. Seda kuuldes peatab meid müüja, kes hüüatab "Oodake!",  lööb paki koeramaiuseid kassast läbi ja annab meile kaasa. Täiesti muidu. 

Meenutades aastat 2018 (isiklikus plaanis)

31. detsembril, uue aasta hakul, muutun alati veidi mõtlikuks ja analüüsin seda, mis möödunud 365 päevaga toimunud on. 

2018. aasta oli võitude ja kaotuste aasta, millest jäävad meelde tugevad emotsioonid - nii negatiivsed kui ka positiivsed. Kaotasin kaks lähedast, kellest ilmajäämist poleks ma isegi kõige hullemates unenägudes ette näha suutnud; kuid sain kinnitust, et kui nii valusalt võetakse, siis varem või hiljem ka antakse: keegi, keda on just sel hetkel vaja, kes oskab öelda õigeid asju, tõmbab sind august välja ja kes võib-olla jääb natuke kauemaks. Loota võib. 

Täitus üks minu eluunistustest ja ilmavalgust nägi mu esimene raamat: luulekogu "Paradoksid", mis tõi mulle raskel ajal palju rõõmu ja mille esitlustega nägin, kui palju armastust minu ümber on. Lisaks kutsus härra Kõomägi mind sel aastal kampa lööma projektis "Eesti Novell", mille esimesest teosest "Eesti Novell 2018" võib leida ka minu novelli "Elajad". See teos andis mulle mõtte luua enda novellikogu, millega on mind lubanud aidata ka mõni mu suurimatest eeskujudest. Sel aastal kohtusin neist mitmega ning olen tänulik, et nad mu vastu nii head on olnud.

Väljaspool Eestit ma väga reisimas ei käinud, Eestis külastasin aga mitmeid uusi ja huvitavaid paiku ning veetsin päris palju aega erinevates maakohtades. Kuna suur osa sellest aastast möödus minu jaoks üsnagi raskelt, tundsin, kuidas looduses viibimine rahustab ja aitab asjad perspektiivi panna. Seoses nende elu õppetundidega toimus minus mingi pööre, midagi minus suri ja mingi osa muutus tugevamaks, ning arvan, et see kõik tegi mind mingil määral külmemaks, konkreetsemaks ja jõulisemaks ebaõiglusega võitlemisel. 

Armastan endiselt oma alati üllatusterohket tööd reklaamiagentuuris, pere ja sõpradega koos veedetud aega ning kirjandus6htut "Viimane neljapäev", mille korraldusmeeskonnaski sellest aastast tegutsen. K6vni rahvas inspireerib ja toetab ning on tõeline au selliste inimeste sekka kuuluda. 

Uuel aastal on puhumas uued tuuled nii mõnelgi rindel. Tuleb ainult olla piisavalt julge, et plaanid teoks teha. 

Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust, mu kallid!

Kodulinna kodune raamatuesitlus Barlovas

Nädalavahetus Tartus sisaldas sõprade ja perega veedetud aega; kahe sünnipäeva tähistamist ja sellega seoses rohkelt kooki; Karli vanaema lõbustamist Tartu kaubandusvõrkudes; pühapäevast eksprompt-saunaõhtut; uusi tuttavaid; parima sõbranna, veini ja vesipiibuga veedetud kvaliteetaega ning jõulurüüs Tartu Raekoja platsi. 

Uus töönädal algas samuti Tartus, sest "Paradokse" tuli esitleda ka kodulinna rahvale. Barlova pakkus selleks lahkelt oma kodust ja luulesõbralikku olustikku, kirsiks tordil olid muidugi kõik kohaletulnud. Erinevalt viimasest Tallinna esitlusest oli rahvast rohkelt. Tegi rõõmu, et nende seas oli nii võõraid, Karli sõpru kui ka minu Tartu lähedasi ning et meie esinemisele said viimaks ometi kaasa elada ka mu ema, vend, venna tüdruk, parim sõbranna ja teised armsad tartlased, kes selleks juba pikka aega soovi olid avaldanud. Muu hulgas võimaldas see raamatuesitlus mul taaskohtuda oma noore sugulasega, mis oli pärast kõiki neid aastaid tõeliselt vahva.

Kingitused, huvitavad küsimused, head sõnad ning võimalus ühes toas koos näha niivõrd erinevatest inimestest koosnevat kompotti pani mõtlema, et nii kaua, kui on raamatuesitlused, pole sünnipäeva vaja tähistadagi. 

Täna õhtul kell 18.30 toimub Pirita raamatukogus luuleklubi, kus räägime Jaaniga luulest ja ütlen oma viimased sõnad seoses "Paradoksidega". Tänase ürituse rahvarohkuse osas mul nii suuri ootusi pole kui Barlova puhul, aga neile, kes tulevad, luban, et püüame kvaliteeti hoida.

Pärast seda on "Paradoksidega" igatahes ühel pool ja saab järgmisele raamatule keskenduda. Järgmisele, mis tuleb süngem, proosalisem, novelle täis.

Kui kodu võtab sind eriti hästi vastu

Jõudsin äsja tagasi Tartust, kus veedetud võrdlemisi pikk aeg oli lihtsalt suurepärane. Selle eest pean tänama oma ustavaid lugejaid, lahkeid kriitikuid (lähemalt järgmises postituses), päikselist ilma, kõiki kohatud sõpru-sõbrannasid, kohti, mida külastasime (muu hulgas Puhja vastuvõtlikku atmosfääri) ning iseäranis oma kahte K-d, kes hoiavad mu pea selgena, ning kui vaja, hoiavad mind. 

Sellistest nädalavahetustest on alati kahju tagasi reaalsusesse sõita, isegi kui sõidad rongis kellegagi, kellega sõita on äge. Aga siis selgub koju jõudes, et kodu on sind oodanud ja tagasi jõuda on tegelikult kena. 

Kõigepealt selgub, et ehitusmehed on maja fassaadi vahepeal valmis saanud ja keegi oleks justkui maja ära vahetanud, no nii ilus, et täitsa lõpp. 

Siis soojus. Kõikjal, kus oma rännakutel viibisin, oli nii soe, et veri ähvardas keema minna. Öösel poolalasti ühel Puhja rõdul tähtede vaatamine tekitas õnneks vana head (jahedat) tunnet. Mu külmaga karastunud keha pole soojade tubadega just harjunud. Aga vahi värki, tulin ja radikad on täiesti soojad. Toa õhk on täiesti soe. Pidin oma suureks hämmelduseks isegi akna lahti tegema, sest nagu öeldud, ma pole harjunud.

Postkast pakub mulle harva üllatusi, aga seekord leidsin sellest lausa kaks aaret: Siimu saadetud sünnipäevapostkaardi Portugalist ja Margiti saadetud luulekogu "Veerekese Pääl". Selliste asjade peale läheb süda tõesti soojaks.

Ja lõpuks need vaprad krüsanteemid. Sünnipäevast saati ustavalt teeninud, siiani täies elujõus. 

Ärkveloleku unenäod

Neljapäeva varahommik. Sõidan Lux Expressiga Tallinnast Tartu poole.

Selleks ajaks, kui buss Tallinna lennujaama on jõudnud, on päikesetõus oma haripunktis. Kogu taevas on heleroosa, tumeoranž kera keskel tuumana kiirgamas. Siis jõuame linnast välja. 

Mõlemal pool maanteed on puud kogu oma sügiseses rüüs, kõikvõimalikes värvitoonides. Päike annab lehtedele erilise kuldse tooni, nii et puude värvideks on kuldse tooniga kollane, kuldse tooniga veinipunane, kuldse tooniga oranž, pruun ... kontrastiks ilma kuldse toonita madalad kuused, mis on tumerohelised, nii tumedad, et peaaegu mustad. Kastemärg rohi sillerdab päikese käes, justkui kellegi helde käsi oleks sellele rikkalikult sädelust puistanud. 

Kogu selle ilu taustal on udu. Hommikune õrn udu, mis muudab taeva roosa veel heledamaks ja katab osaliselt sügisvärvides puud. See kõik kokku näeb välja nagu unenägu. 

Ja seal, punaste, kollaste, roheliste ja oranžide puude vahel kõnnib läbi udu kastemärjal rohul hobune.

Ta on üleni valge. 

Rongiga sõitmine on kommuunis sõitmine

Sõidan reede õhtul pärast tööd rongiga Tallinnast Tartusse. Kõik istekohad on täis, mõned isegi seisavad. Mõlemal pool mu kõrval, ees, taga ja otse vastas on inimesed. Aga kõikjalt õhkab sellist kommuunivaibi. Kõik on kuidagi nii ... inimlikud. Ja maised. 

Taga istub naine oma koeraga, kes on kõigi lemmik. Koer jalutab ringi, inimesed paitavad teda, omaniku lähedal istujad küsivad looma kohta kõiksuguseid küsimusi ja omanik räägib tema saamisloost, harjumustest, söögist, üksijätmisest ja kõigest muust. Inimesed kuulavad ja küsivad aina veel ja veel, vahepeal teevad pai. Mingil hetkel hiilib koer ülevaltpoolt minu istme juurde ja pistab selja tagant keele mulle kõrva. Sügan ta lõuga. 

Siis on üks naine kahe lapsega, üks on nii umbes kaheaastane ja teine päris beebi. Äkki pistavad mõlemad karjuma, nii et lõikab luust ja lihast läbi. Minu vastav istuv punapäine tüdruk otsib kotist kõrvaklapid, paneb need kõrva ja jääb magama. Vähemalt tundub, et ta magab, suu lausa lahti ja puha. Mõned teised on laste kisast üsna häiritud ja saadavad üksteisele abiotsivaid pilke. Laste ema annab endast parima, et kisakõrisid vaigistada, aga sama hästi võiks ta proovida purskavat vulkaani merikarbiga katta. Viimaks jääb üks laps vait. Siis ka teine. Kõrvad puhkavad. 

Laste ema kõrval istub üks vanem meesterahvas, kes on väga jutukas ja terve tee emaga juttu ajanud. Ta tundub sümpaatne ja lõbus. Täpselt tema kõrval on ühe tütarlapse ratas, kui too ratta juurde jõuab, teatab mees naljaga, et soovib sõiduvahendi valvamise eest tasu saada. Kuidagi liigub neil jutt muhedalt edasi ja tüdruk mainib, et rattapidurid on katki. Hakkaja mees sellega aga ei lepi, tõuseb, ja proovib paari võttega piduritele elu sisse saada. Ei toimi. Siis tõstab ta ratta seinal oleva raami küljest hoopis maha ja proovib veel. Tuletan meelde, et need on kaks täiesti võõrast inimest, noor ja vana, kes on äsja rongis kohtunud. 

Kui rahvas väljuma hakkab, ütlevad kõik koera juures istunud inimesed omanikule head aega. 

Ma tundsin end sel õhtul, nagu oleksin Ameerikasse sattunud.

Kui umbes 21-aastased K, H ja M-L rääkisid lastekasvatusest

Täpsemalt sellest, kuidas nad võõrast nutvat last nähes käituvad - ei kuidagi. Selliseid on kõik bussid ja kaubanduskeskused täis, mis seal ikka. Omaenda vanematele mõjub nuttev laps aga hoopis teistmoodi. 

K: "Oma laps on ikka oma laps, vaata. Mingi empaatia ikka tekib."

Pilte pruutneitsilt

Nädalavahetus oli väga perekeskne, visates natuke ka sõpru vahele. Muu hulgas olin kahe lähedase paaripaneku tunnistajaks ja nautisin taas maaelu võlusid, mille seas olid loomaarstilood, pulmatort ja paduvihmas jooksmine.

Teel oma elu esimesse pulma

Pruutneitside elu üks vaieldamatuid boonuseid on võimalus selliseid kimpe hoida 

Käimas katuseid mööda

Mõned tulid ilma kutseta peole

 Herilastepuul on käimas tuline võitlus herilaste maise vara peale. On herilased, kes on endale puu sisse kogunud väärtuslikku toitu, ja sissetungijatest mustad kurjad liblikad, kes püüavad seda neilt varastada. Kolm herilast ümber puu ühte musta liblikat taga ajamas ei ole enam üldse veider vaatepilt.

Oma valdustel silma peal hoidmas

Külalisteks valmis ...

... ja mõni inspiratsioonikogumise hetk mahub ka ära

Hõissa!

Angiini päevikud

Kui te küsite, kuidas on võimalik 30-kraadises kuumuses ikka väga ränka angiini jääda, siis selleks tuleb:

* Mitu päeva järjest maal füüsilist tööd teha. Ignoreerida natuke veidrat enesetunnet.
* Tunda päeval põrgupalavust ning magada öösiti saunamajas ilma akna ja tekita, seni, kuni jahe hakkab. Ignoreerida seda, et jahe on, sest järgmise päeva peab ju nagunii kuumuses veetma. 
* Jääda esialgu sellisesse leebesse angiini ja siis edasi rassida. 

Veidral kombel ei saanud maal olles väga arugi, aga reede õhtul tagasi Tartusse jõudes oli kurguvalu selline, et ma oleks parema meelega neelanud alla terve karbi žiletiteri kui ühe õuna söönud. Mis tähendas, et olin sisuliselt kaks päeva näljas, sest kui sa ei saa neelata, siis ei saa sa kuigi hästi ka süüa. 

Mul on varem bakteriaalne angiin olnud, nii et ma tean üsna hästi, milles see seisneb. Seda kahtlustades läksin peegli ette ja vaatasin kurku. Vasak mandel ei olnud just oma parimas hiilguses, õigemini oli ta umbes kaks korda hiilgavam kui vaja. Õnneks oli seekord paisunud vaid vasakpoolne, parem püsis ustavalt oma õigel kohal. Tegin jalavanni, sõin mett, kuristasin kurku (mis kõik bakteriaalse puhul absoluutselt ei aita) ja võtsin enne magaminekut palavikualandajat (mis aitab vähemalt 40-kraadist palavikku vältida). 

Järgmisel päeval olin lubanud ema natuke linnas aidata, aga ma pole vist kunagi sellist kurguvalu tundnud, nagu sel hommikul. Minus tekitas kindlust asjaolu, et kõri kinnipaistetamiseks läheb vaja kahte mandlit, see hoidis mind EMOsse pöördumast, kuigi kõrva-nina-kurgukliiniku omas on see kena tõmmu välismaine arst ...

Kui sul on füüsiliselt nii valus, siis on kõik muu pohhui. Selle näiteks sobib meie vestlus emaga enne linnaminekut.

E: "Kuule, pane mingi teine pluus. Rinnahoidja ripub tagant välja, nii kole on."
Mina: "Mul on praegu suuremaid muresid kui see, et ma olen kole."

Angiin muudab sind ka kõvasti ebanaiselikumaks, sest kui sa ei saa neelata, pead palju sülitama. Nagu kiuste on selle haiguse üks tunnuseid suurenenud süljeeritus, mis sunnib sind neelama veel rohkem kui tavaliselt. Aga mitte siis, kui kardad, et võid oma vaese piinavalt valutava mandli kogemata alla neelata. Sest noh, kui ta juba nii palju valu teeb, siis äkki otsustab ta kõigele lisaks ka sinust irduda. Õues ma muidugi ei sülitanud. Eriti.

Nüüdseks olen ma saanud vajalikku ravi (see kõlab, nagu oleksin narkosõltlane või midagi) ja naudin esimest päeva ilma valuvaigistiteta. Tegin pasta bolognese veganvarianti ja sõin, nagu homset ei oleks.

Tänan kõiki kaasaelajaid.

Vana, paks ja loll ehk halastamatu tõde vanaema moodi :D

"Mari, sina oma nooruses kandsid ju ka ikka ehteid?"

***

"Vanasti olid sul ikka maru peenikesed jalad. Praegu enam ei ole nii peenikesed. Ega enam paksemad ei võikski olla väga."

***

"Tead, K ja T on kõrgema haridustasemega. Sina oled rohkem sellise keskmise haridustaseme peal."


Kasvatab iseloomu :D

Päikesed lisaks päikesele

Autorilitsentsilepingud, inspireerivad sõbrad, 28 soojakraadi, jalgsimatkad, Emajõgi, keelatud salapärased kohad, arenev raamat, koerad, öised suplused ja võimalus müüridest üle ronida, igas mõttes.