Vahepealset

Kui oled keegi, kes siia lehele vahel ikka on sattunud, siis anna andeks, et siia pole juba ammu korralikku sisu tekkinud. Pole nagu enam väga blogimise tuju. Suuri asju võiks siin ju tegelikult kajastada: reise, festivale, võistluseid, või suuri elumuutvaid asju, mida kajastamata kohe kuidagi ei saa. Asi on lihtsalt selles, et blogimine võtab metsikult palju aega – eriti kui püüad kirjutades hoida mingitki standardit. Ja selles ka, et niisuguse pikema proosateksti energia tahaks praegu tegelikult suunata hoopis ilukirjandusse, novellidesse. Kõike korraga teha ei saa. Ja kui peab valima, siis on novellide kirjutamine lihtsalt tasuvam – nii materiaalses kui ka eneseteostuslikus mõttes.

*

Veebruaris kolisin E-ga kokku, aga varsti tahaksime jälle mujale kolida. Juba pikemat aega on üsna stressirohke aeg. Vahel on väga raske neid oma kahte elu ühendada, millest üks on see üheksast-viieni-kontoritöölise elu ja teine esineva-avaldava kirjaniku oma. Kohustused aina kuhjuvad, ja ega need kaks elu pole ka ju tegelikult kõik. Lisaks tuleb väisata pereüritusi, sõita nendega seoses mööda Eestimaad, olla sõprade jaoks olemas, hoida kodu korras, käia poes, teha süüa, pesta pesu, võtta veenäite, jälgida, et raamatukogu viivis liiga suureks ei läheks, osalda tööüritustel, jne, jne, jne. Ja siis on veel inimesed, kellel on selle kõige kõrval ka laps või mitu. Ulme. 

Aga miks ma stressist üldse kirjutama hakkasin – sest kui on üks asi, mis stressist natukenegi taastuda aitab, vähemalt minu jaoks, siis on see rahu ja vaikus. Mingi võimalus natuke zen-olekus puhata. Praeguses korteris on palju lärmi. Ma ei tea, mis mu ülemised naabrid oma korteris teevad, aga iga päev on pea kohal lakkamatu maavärin, mille all ei puhka välja. Tööl on stress, kui jõuan koju, on kodus stress, sest ema ja laps jooksevad tundide kaupa mööda lage. Maal on mõnus, vaikne, zen. Kui saan, sõidan maale või kuhugi mujale, aga selleks peab olema vähem kohuseid. Äkki varsti on.

*

E on täiuslik elukaaslane ja teeb mu elu nii palju lihtsamaks.

*

Vahepeal võitsin teist korda Eesti luuleprõmmu – see tähendab, et valmistun taas Euroopa meistrivõistlusteks, mis seekord toimuvad Berliinis. 15.–19. oktoobrini olen seega uusi prõmmumuljeid kogumas ja kes teab, äkki leian siiski jõudu nimetet kogemust seegi kord kajastada. Proovin. Keda see teema rohkem huvitab, siis sel laupäeval, 4. septembril natuke pärast kella kahte päeval räägin Vikerraadio saates “Loetud ja kirjutatud” prõmmust natuke pikemalt. Ja muust kirjandusega seotust ka.

*

Eelmisel nädalal oli meil kontoris jälle spordinädal ja kuna praegu on esinemisi ja muud kirjandusvärki üsna palju olnud, siis võtsin seekord natuke lõdvemalt. Samme ei tulnud just sama palju kui möödunud aastatel, aga kolleegid arvasid, et üsna arvestatav tulemus siiski. Näiteks eile tegin üle 33 000 sammu ja muidu iga päev ikka üle 20 000, välja arvatud esmaspäeval ja kolmapäeval (12 000 sammu ja 15 000 sammu). Mul on eelmise aasta kuldne karikas siiamaani laual ja hästi kurb oleks sellest loobuda. Eriti kuna maleturniiri juba kaotasin, täpsemalt pidin ühele noormehele alla vanduma. Aga ta ütles, et ta reiting on 1500, mul praegu vaevalt 1100, seega polnud kaotus tegelikult kuigi imekspandav.

*

Euroopa meistrikateks on vaja seekord ette valmistada kaks teksti. Mul on tekstid valmis ja praegu tegelen nende päheõppimisega. Natuke sain selle ka sammude väljakutsega ühendada: nimelt lugesin mõlemad tekstid häälsõnumina telefoni ja kuulasin neid mööda Pirita promenaadi kõndides ikka uuesti ja uuesti. Kui inimesi vastu ei tulnud, proovisin oma häälega kaasa lugeda. Kui keegi vastu tuli, panin oma noka kinni, ei tahtnud kedagi ehmatada.

*

Mul ilmub (vist novembris) viies raamat ja neljas luulekogu! Selle avaldab kirjastus Hunt ja ise küll juba täiega ootan. Uusi luuletusi pole ma vahepeal kuigi palju kirjutanud, suurimaks põhjuseks ilmselt see lärmis elamise pinge. Mingi raskus on nagu kogu aeg õlgadel, nii koju minnes kui ka seal viibides. Kui maja taga ülemiste naabrite autot näen, kukub kivi südamele ja kui seda autot ka parajasti pole, muretsen kogu aeg, et millalgi see saabub. Nii on väga raske elada, mu ärevus on kordades süvenenud. Te lihtsalt ei kujuta ette, mis seal üleval toimub. Kõrvalt naaber on aga terve aja, mis me seal elanud oleme, peaaegu iga päev remonti teinud. Puurinud, kopsinud, raiunud, lõhkunud. Ma ei tea, mida ta selle korteri seinte vahelt leida loodab. Igatahes otsib muudkui edasi.

*

Mõnda aega tagasi käisin Võõpsu raamatukogus esinemas. See oli hästi armas “salongiõhtu” umbes kuue vanaproua (+ raamatukoguhoidja) seltsis, kellega ümber kohvilaua istusime ja luulest rääkisime. Oma tekste lugesin muidugi ka ja prouad olid rõõmsad. Soovisid mulle meistrikateks edu.

*

Lähiaja-esinemistest on veel eredalt meeles ka külaskäik oma kunagisse kooli Haapsalus. Mina käisin Haapsalu Gümnaasiumis Kuuse tänaval, aga see hoone seisab praegu tühjana, seal midagi eriti ei toimu. Kooli põhikooli-osa (koos minu kunagise armsa klassijuhatajaga) oli kolinud uude ja uhkesse majja staadioni kõrval, gümnaasiumiosa liideti Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumiga. Ma käisingi tegelikult Haapsalus ainult põhikoolis, 1.–7. klassini. Aga see uus HPK maja oli hästi ilus, natuke meenutas isegi PERGi Tallinnas. Ja klassijuhatajat oli muidugi tore näha. Pärast esinemist tuli üks tüdruk mu juurde ja rääkisime koolikiusamisest. Sellised hetked lähevad kuidagi hinge – tunned oma nahal, kuidas luule päriselt inimesi ühendab. Samas kurb, et inimesed kurbade kogemustega bondida saavad.

*

Loe näiteks mu kõige viimast novelli “Suhkrujalake”, siit: https://www.vikerkaar.ee/suhkrujalake/. Üks novell on mul juba pikemat aega pooleli, aga selle juurde asun siis, kui elu hakkab kergemaks minema. Äkki detsembris?

*

Viimasel ajal on olnud teatavaid sõprades pettumisi. 1. Konkurents sarnase asjaga tegelevate sõprade vahel. 2. Inimesed, kes kaovad ära siis, kui neile sobib, ja ilmuvad välja siis, kui neil sind jälle vaja on. 3. Kuidagi, hmm.. mittelahe olemine teatud sõprade jaoks. Ma tean, et paljud mu kirjutavad tuttavad polnud näiteks koolis kuigi populaarsed, olid nohikud vms. Ma ise ju sealhulgas. Aga mul on selline värk, et tunnen vahel, et olen isegi tõrjutute hulgas kuidagi… tõrjutud. Ebalahe?

Aga kokkuvõttes vist, jah, see teatav ärakasutamise tunne. Aga võib-olla teen ma ise sedasama. Eks ma olen ju endas ka pettunud, et ei suuda alati olla nii hea sõber, kui tahaksin. Ja et kunagi pole aega.

(Ja küsimus, keda üldse saab päriselt usaldada. Kes sind päriselt hoiavad, hoolimata välisest.) 

*

Lisaks on paljud luuletajad nii pagana õrnad. Peab hästi valvama, mida ütled ja mida mitte, et sõber ei solvuks. Mul puudub vahel see munakoortel käimise oskus, olen konkreetne ja ütlen nii, nagu asi on - sest alati pole lihtsalt aega hellitada, oma külma teravat mõtet pehmesse kangasse keerata. Kõigiga nii ei saa, tuleb välja.

*

Augustis käisin ka Helsingis esinemas! Festivalil nimega Poetry Moon (Runokuu). Sõitsin esimest korda täiesti üksi laevaga, esitasin oma ingliskeelseid tekste, tutvusin väga toredate Soome luuletajatega, kellega hängisime pärast esinemist erinevates Helsingi baarides kella kuueni hommikul. Ööbisin ühe korraldaja juures ja tema kass magas ka minu voodis.

*

Kui olen Berliinist tagasi, kui raamat on valmis ja kui oleme lõpuks kuhugi vaiksemasse kohta kolinud, siis proovin oma pooliku novelli ära lõpetada ja uue aasta alguses tahaks lõpuks puhkusele minna. Kuhugi soojale maale, kus pole mitte ühtegi kohustust, tahtmist end eluohtlikesse olukordadesse panna, telefonikõnesid ega midagi muud peale hunniku heade raamatute. Igatsen lugemist väga. Ja suuremat maleskoori.

*

Hea lugeja, loodan, et sul läheb hästi! Ja kes teab, äkki olen juba varsti siin värskete Euroopa prõmmu muljetega tagasi. Kui ei, siis kohtume kusagil mujal ridade vahel.

Üks eluunistus läks täide

https://kultuur.err.ee/1608690601/eesti-luuleprommu-meister-2022-on-mari-liis-muursepp

Ma tean, et nüüd alles läheb raskeks. Aga raske, tegelikult võimatu, on sõnadesse panna, kui palju see mulle tähendab. Ja muidugi tänan palavalt kõiki, kes on mind sel teekonnal toetanud ja toetavad edasigi. 

Aitäh!

Üks kummaline lugu Tinderist

https://www.ypsilon.ee/7389561/mari-liis-muursepp-tinderi-printsess

Kui sõber toob sind tagasi reaalsusesse

Teine žüriikogemus ehk sedapuhku näidendid

Laupäeval sõitsin esimest korda Mustamäele eesmärgiga võtta taas koht sisse kohtunikelauas ja hinnata julgete tudengite loomingut. Sedapuhku näidendeid. Üritus toimus TTÜ Tudengimaja saalis, mis andis mulle kõige muu hulgas võimaluse tutvuda nii TTÜ kui ka EÜS Põhjalaga.

Kui olin pärast suuri jõupingutusi (ja telefonikõnet korraldajale) õige koha üles leidnud, tuli mul end külalisteraamatusse kirja panna ja tutvuda oma kahe kaaskohtunikuga. Peagi juhatati meid lava ette diivanile, mille eest võis leida lauakese toidu- ja joogipoolisega. Meile tutvustati ülesannet valida välja parim mees- ja naisnäitleja ning parim lavastus. Esmalt valisime aga hoopis žüriile esimehe, kelleks sai meie konsiiliumi ainuke meesliige. 

Enne, kui tudengiorganisatsioonide näidendite vaatamiseks läks, saime esinemas näha tsirkusestuudio Folie akrobaate. See oli lihtsalt õudne, kuidas selle etteaste ajal kurikaid ja noori tüdrukuid läbi õhu lendas. Milline usaldus peab sellises tüdrukutepundis olema.. Pead ju kellegi õlgadel seistes täiesti kindel olema, et need õlad su all ikka kindlana püsivad, ja õhus kellegi käte suunas viskudes - et sind kinni püütakse. Suremiseks on ilmselt paremaid viise, kui sajakonna inimese ees kahe meetri kõrguselt peaga vastu maad põrgata.

Kui olime külma higi kuklalt ära pühkinud, saime juba näidendite juurde asuda. Lavastusi oli kolm ja see oli hea, sest suurem valik oleks parimate valimist veelgi raskemaks muutnud. Kui etteasted olid vaadatud, tuli nende analüüsimiseks ülejäänud saalist eralduda. Peab ütlema, et meie kohtunike kogu oli üsna suurtel eriarvamustel. Vaidlesime, põhjendasime ja tegime kompromisse, kuni jõudsime viimaks kõiki rahuldava tulemuseni.

Parimaks naisnäitlejaks sai Põis lavastusest, mis lahkas ühes naistudengis leiduvaid erinevaid tegelasi (nagu Armastuse Akrobaadid, Kloun, Taltsutaja jt). Parimaks meesnäitlejaks valisime "tallinlase" teisena nähtud lavastusest, mis oli parajalt humoorikas ja mehine adaptsioon saatest "Reisile sinuga". Parimaks lavastuseks valisime tüki nimega "Tsirkus sinus eneses", mis oli ühe õnnetu armastuse lugu. Kui kellegi jaoks pole klounid veel piisavalt hirmsad, siis - palun väga - see lavastus pakkus võimaluse silmitsi seista lausa verise klouniga. 

Žüriiliikmeks olemise juures on kõige parem ilmselt see hetk, kui saab tulemused välja kuulutada. Näha, kuidas sinu osalusel langetatud otsus inimestele nii palju rõõmu teeb ja ovatsioonimere lainetama lööb. Tunda, et valitud said õiged inimesed. 

Kirg on ilus, eriti siis, kui see inimestest välja paistab. Aitäh neile, kes ei pea paljuks oma kirge maailmaga jagada. 

Kuidas ma noori luuletajaid hindamas käisin

http://tartu.postimees.ee/3477729/salaja-sahtlisse-kirjutatud-luule-tuli-avalikuks

http://tartu.postimees.ee/3474347/noored-prommutavad-tartus-luulega

***

Vahel pakub elu ennenägematuid üllatusi. Üks neist oli tõsiasi, et 21. jaanuaril tuli mul osaleda esimest korda toimuva Noorte Luuleprõmmi žüriis. Lisaks paluti ka mul endal paar luuletust esitada. 

Võimalus Tartut külastada, noorte luuletajate loomingut kuulata, esineda, esimest korda žüriis kätt proovida ja isiklikult kohtuda žüriis samuti kaasa tegeva luuletajahärra Maliniga - müüdud.

Üritusel osalesid noored kolmest vanuserühmast: 6-11-aastased, 12-15-aastased ja 16-20-aastased. Mind rõõmustas taas see, et noored tahavad luuletusi kirjutada. Seda tahtmist oli näha nii tekstides kui ka mõne tegelase esituses. Minu käest said kõrgeimad punktid need, kel silmad esinedes põlesid ja kellest lausa õhkus uhkust, et saab oma kaunist kätetööd publikuga jagada. 

Hinge tuleb mingi eriline helgus, kui mõelda, et on 7-, 13- ja 16-aastaseid, kes tulevad koolist, võtavad pastaka ja märkmiku  ning hakkavad oma mõtteid värssides kirja panema. Nad kirjutavad perest, kodust, halloween'ist, loomadest; vanemad ka armastusest, magusast kurbusest ja eneseleidmisest. Mitmed neist on julged, esinevad ilmekalt ja kasutavad sealjuures isegi teatavaid show-elemente. Näiteks viskab üks noorsand teisest vanuserühmast end luuletuse lõpus raamaturiiulite ees pikali. 

Kuigi hindamisel on peamine roll publikul nagu poetry slam'idel ikka, tuleb ka žüriil oma panus anda. Raamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja, härra Malin ja mina peame samuti kõiki esinejaid kümnepallisüsteemis hindama. Mis hindaja mina ka veel olen, lasen profimatel rohkem kriitikat teha ja annan ise kõigile vähemalt 6 punkti. Muidugi on võimalik, et mind paneb leebuma noorte tuntav luulearmastus. 

Punktide kokkulugemise ajal astun ise lavale ja oodatud kolme-nelja luuletuse asemel tuleb esineda seitsmega. Aga sellest pole hullu, sest pealtvaatajad on sõbralikud ning õhkkond turvaline ja vaba. Kui mul hakkab juba liiga monolavastuse tunne tekkima, küsin, kas keegi tahaks ehk veel üles astuda. Härra Malin tahab ja huvitav on teda esinemas vaadata.

Võitjad saavad auhinnad, üritus lõppeb, meedia esindajad võtavad intervjuusid, žüriiliikmed panevad viimast korda pead kokku ja valivad veel mõne inimese, kes suurele Luuleprõmmile saata. 

Üks ilusalt ehe hetk on see, kui kohtun pärast ürituse lõppu teises vanuserühmas võitnud preiliga eestikeelse ilukirjanduse osakonnas. Ta küsib raamatukoguhoidjalt luulet. Talle tõesti meeldib see värk. See on ilus.


Kokkuvõtvalt üks natuke sürreaalne, aga meeldejääv päev.

Kögeš-mögeš ehk 2. eurotripp TÜS-iga. (4. - 6. päev)

4. päev. Ungari. Moosiga makaronid, poodlemistuur Veszpremis ja üks tore võit

Oleme vahepeal õppinud ütlema ungari keeles „Terviseks!“ (Egészségedre!). On ikka veel pisut harjumatu, et veini juurde on hinnaks kirjutatud 1000.- või paki küpsiste juurde 300.- (forinti). Suur number on aga petlik. Näiteks 1000 forinti on umbes 3 eurot, mis tähendab, et hinnad on tunduvalt odavamad kui Eestis.

Hommikul teeme Hangvillas jälle õhtuseks esinemiseks proovi, esmalt omaette, hiljem bulgaarlaste, ungarlaste ja ukrainlastega. Muuhulgas tuleb käibele uus armas sõna „koorivägivald“. Meid üllatab seekordne vegan-lõunasöök, milleks on külmad makaronid rohke moosi, tuhksuhkru ja riivsaiaga. See oleks okei, kui tegu oleks mingisuguse Ungari rahvustoiduga, aga me pole selles just kuigi veendunud. Ostame suveniire ja jäätist ning avastame üht põnevat Veszpremi taaskasutuspoodi, kust naaseme mitme väärtusliku aardega. Üldiselt on üsna raske lahtiolevaid poode leida, sest laupäeval paljud poepidajad Ungaris juba puhkavad ja pühapäeviti on kõik poed kinni.

Pärast järgmist proovi saame juba lõunasöögist meeldivamat toitu, milleks on paneeritud seened friikartulitega. Seda rooga kadestavad isegi mitmed lihasööjad. 

Festivalimapi kaanelt võib näha ka meie kontserdipaika - Hangvillat

 Ühisproov

Pärast söömist sätime end taas esinemiskostüümidesse, sedapuhku juba võistlustule tarbeks. Nimelt tuleb publikul hääletada eestlaste, bulgaarlaste, ungarlaste ja ukrainlaste seast oma lemmikesinejad. Aega läks, aga asja saab - TÜS lõpetab festivali publiku lemmiku tiitliga. Uhkele võidule järgneb fotosessioon ning ohjeldamatu tants ja trall. Festivalil osalejatele on baarist esimene jook tasuta, valida saab veini, karastusjoogi ja õlle/siidri vahel. Lauljad tunnevad end ka tantsupõrandal väga hästi. Tantsitud saab nii oma koori tüdrukute kui ka kahe kentsakavõitu bulgaaria noormehega. Noormehed soovivad mulle meie võidu puhul õnne ning üks neist kingib mulle pärast tantsu kaks väikest Bulgaaria lippu. Olen ikka veel paljajalu, mis seostub mu viimasele tantsupartnerile Norra eurolaulja Emmelie de Forestiga. Kui tagasi teiste juurde naasen, hakatakse mind mu „peigmeeste“ pärast norima.

Daamid seavad end esinemiseks valmis

Võidukarikas!

Pidu lõppeb kell 1 öösel ja me läheme tagasi hotelli. Enne magamajäämist kuuleme Monsuga, kuidas keegi koridoris mardisante mängib (Laske sisse mardisandid, martiii, martiii...).

5. päev. Ungari – Horvaatia. Esinemine kirikus, sekeldused passikontrollis, uued sõbrad Zagrebist, horvaatide lemmikjook ja öine ekskursioon

Lahkume Veszpremi hotellist Magister ja pakime oma asjad jälle bussi peale. Enne Ungarist lahkumist tuleb veel Veszpremi kirikus üks kontsert anda. Hangvilla prooviruumi jõudes valitseb seal tugev kloorilõhn. Ei tea, kas ungarlaste jaoks on eestlased tõesti nii mustad, et meie ruumi tuleb klooriga puhastada?

Enne äraminekut juhtub meil Monsuga hotellis veel üks äpardus. Nimelt on sügavkülma pandud limonaadipurk öö jooksul otsustanud lõhkeda ja külmik on jäätunud limonaadi täis. Hommik möödub koristustalgute ja järjekordsete "kurbuse"-piltidega. 

Pärast söömist marsib kiriku poole kari valgetes riietes noori, kogu ettevõtmine meenutab mingisugust Tide’i pesupulbri reklaami. Kuna esinemiseni on veel aega, teeme tiiru „maailma lõppu“ – just nii nimetatakse kaunist kõrgendikku, millelt avaneb vaade tervele Veszpremile.

Massipulm

 Veszpremi kaunis kirik väljaspoolt

Maailma lõpus (alumise pildi olen laenanud Enelilt)

 Veszpremi kaunis kirik seestpoolt. Ungarlastele meeldivad väga päevalilled - neil on oma koht isegi kirikus

Kirikus oleme tunnistajaks ühe beebi ristimisele ning missale. Hiljem saavad inimesed armulauale. Veszpremis tahavad armulauast osa saada pea kõik inimesed kirikus, nii lapsed kui ka vanainimesed. Kirik ise on üks uhkemaid, mida näinud olen, seal on palju maale, laemaalinguid, kulda, avarust ja päevalilli (mis on ungarlastele väga südamelähedased). Esineda on mõnus, kirikurahvas on väga poolehoidev ja pärast esinemist kingib preester meile kiriku piltidega postkaarte.

Tagasi Hangvillasse jõudes viskame kiiresti palavad kleidid seljast ning riietume tänutundega jälle lühikestesse rõivastesse. Seejärel sööme ja osaleme festivali lõputseremoonial, kus tänatakse kõiki korraldajaid ja osalejaid. Otsustame laulda festivali korraldajatele tänutäheks laulu „Ärkamise aeg“. Kui esmalt sujub laul takistusteta, algab loo keskpaigast tõeline pisaratemeri – kodust rääkiv laul läheb võõrsil viibivatele lauljatele hinge. Endalgi on raske pisaraid tagasi hoida, kui su kõrval, taga ja ees on tüdrukutel näod pisaratest märjad. Saame lauluga siiski ühele poole ja toibume veidi prooviruumis enne, kui Horvaatia poole liikuma hakkame.

Horvaatia piiril tuleb passikontroll. Ametnik käib meie kahekorruselise bussi läbi ja kontrollib kõigi ID-kaarte ja passe. Meie seltskonnas on üks USA kodanik, kes tekitab veidi segadust. Tal palutakse bussist lahkuda ja ametnikega kaasa minna. Meil tuleb oodata. Näeme, kuidas ta kohver pagasiruumist välja tõstetakse ja oleme mures. Ootame passikontrollis kokku üle tunni aja, siis naaseb meie kamraad jälle võidukalt ja võime edasi liikuda.

Zagrebisse jõudes leiame üles hosteli The Britt, mis on meie järgmine ööbimiskoht. Kuigi jõuame sinna taas väga hilisel kellaajal, oleks patt jätta Zagreb sellepärast avastamata. Nii suundume oma toa kuuese tüdrukute seltskonnaga jälle linna peale. Horvaatia pealinn Zagreb on väga ilus ja huvitav, vaatamist on palju. Imetleda võib nii huvitavaid poode, kaunist tänavakunsti kui ka põnevaid ehitisi. Söögikohta otsides kohtume kahe noormehega, kes meid sööma juhatavad. Neist üks on põline zagreblane Stjepan ja teine Inglismaal elav Shameem. Räägime poistele oma kodumaast ja nemad räägivad meile vastutasuks Zagrebist, horvaatidest ja inglastest. Puudutame veidi ka tundlikku rassismi teemat. Viimaks ometi sel reisil on mitte-eestlastega lihtne suhelda, sest mõlemad poisid valdavad perfektset inglise keelt. Teen Stjepanile selle kohta komplimendi, mille peale ta ütleb, et Horvaatias pole inimestel inglise keelega probleemi.

Öine Zagreb

 Zagreb on tõeline koertelinn. Sel lühikesel ööl, mille seal veetsime, lugesin kokku kõik nähtud koerad ja sain tulemuseks 13. 

Kui oleme söönud, arvab Stjepan, et me ei saa Zagrebist lahkuda enne, kui pole proovinud horvaatide lemmikjooki – Medicat. Läheme ühe baari välialale istuma ja tellimegi hunniku Medica shot’e. Üks maksab 20 kuna (umbes 2,6 eurot). Shotiklaasid on suuremad kui Eestis, need sarnanevad rohkem isegi tavalistele klaasidele. Iga shoti kohta saame ühe klaasi vett – seda juuakse Medicale pealekaks. Esialgu tundub oma shoti vaadates-nuusutades, et see oli viga. Jook meenutab kaugelt vaadates viskit ja lõhnab kangelt, kuigi poiste jutu järgi sisaldab see vaid 40 kraadi alkoholi. Võtame julguse kokku ja kummutame tüdrukutega joogi alla. Lõhn on petlik. Joodu maitseb üllatavalt hästi, suhu jääb mõnus mee maitse, mis pole siiski üleliia magus. Medica ongi meeliköör, mille kohta on öeldud, et selle mõju võib avalduda alles tükk maad pärast seda, kui oled viimase shoti joonud. Igatahes meile see meeldis, etteruttavalt võin öelda, et mitu meie seltskonnast ostsid järgmistel päevadel Horvaatiast seda jooki pudelitega koju kaasa.  

Pärast väikest baaripeatust teeb terve elu Zagrebis elanud Stjepan meile mõnusa öise linnaekskursiooni koos linna ajaloo tutvustusega ja puha. Zagrebi katedraali ees ronime purskkaevu äärele, kus otsustame oma giide lauluga tänada („Sest muidu nad ei usu, et me laulda oskame“). Meie esitus pole kuigi terviklik, sest segakoori laulud vajavad peale naiste häälte ka meeste omi. Siis aga juhtub ime. Kui parajasti oma 2. laulu lõpetama hakkame, jookseb ei-tea-kust kohale TÜS-i lisavägesid, nii et viimane laul saab omale juurde bassi, baritoni, tenori ja mõne lisa-aldi. Meie väikest öist kontserti kogunevad kuulama mõned teisedki linnaelanikud, tänu millele saame hiljem päris toreda aplausi.

 Ekskursiooniseltskond Medicat ootamas

 Suurejooneline Zagrebi katedraal, mille ees oma tänukontserti pidasime

Rännupreilid pärast linnatuuri lõppu

Kui tagasi hostelisse jõuame, on kellaaeg ikka üsna hiline ning enamik rahvast huvitub magamaminekust. Me K-ga otsustame all puhkeruumis veel enne veidi kaarte mängida. Sealt leiame teisigi kaardimänguhuvilisi, nii et päevale saab punkt pandud paari mõnusa „Hiina turaka“ mänguga.

6. päev. Horvaatia. Plitvice rahvuspark ehk matk paradiisis

Esmaspäeval, 6. juunil külastame Plitvice rahvusparki, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse ja mida on peetud üheks maailma kauneimaks kohaks. Tegu on Horvaatia suurima rahvuspargiga, mis rajati juba aastal 1949. Ootused on suured.

Kohale jõudes saame teada, et valida võib ühe kahest rajast – lühema, mille läbimine võtab 3-4 tundi; või pikema, mille läbimine võtab 5-6 tundi. Otsustame K-ga, et Go big or go home ja valime pikema raja. Selleks peame istuma bussile, mis sõidutab meid teisele poole rahvusparki, kust peame siis ise hakkama tagasi algusesse matkama. Matka pikkus peaks kuulu järgi olema umbes 20 kilomeetrit. Tapva kuumuse eest on vaja end kuidagi kaitsta. Enamikul meist on rätikud pähe seotud ja veepudelid kaasas. Kellelgi tuleb hea mõte särgid enne rajale minemist külma veega märjaks teha ja nii võib naiste vetsus näha tervet karja rinnahoidjate või bikiinide ülemise osa väel tüdrukuid, kes kraanikaussides oma särke leotavad. Alguses on mõnus – külm ja märg, aga umbes kolmveerand tunniga on särgid jälle kuivad. 

Juba oma retke alguses näeme, milles seisneb Plitvice võlu. Seal on kõrged mäed, rohkelt võimsaid koskesid, eresinine vesi ja suured kalad, kes vee puhtust vabalt nautida saavad (sest külastajatel on rangelt keelatud Plitvice rahvuspargis end ujutada). Sõnadest jääb Plitvice kirjeldamisel väheks, seega loodan, et pildid räägivad enda eest.

 (Need pildid Plitvicest laenasin Annelt)

 Nojah, see on ikka suht paradiis

Üks osa matkast näeb ette väikese laevakesega üle jõe sõitmist ja nii saame palavuse vastu veidi leevendust. Pärast väikest laevareisi kosutame end ka jäätisega ja asume siis uuesti teele. Varsti pärast seda aga saabki meie retk ootamatult läbi. Enne, kui arugi saame, oleme juba alguspunktis tagasi, kuigi oleme arvanud, et vähemalt pool maast on veel läbimata. Samas selgub kella vaadates, et oleme kõndinud peaaegu viis tundi. Kosutame end mõningase toiduga, rahvuspargi friikartulid (koos ketšupiga) maksavad 12 kuna (umbes 1,5 eurot).

Selliste laevakestega saime teisele kaldale

Vahetult enne rahvusparki jõudmist oli vaeselt bussilt mingi käigukasti osa küljest kukkunud. Samal ajal, kui rahvuspargis olime, tegelesid meie kaks toredat bussijuhti sõiduki parandamisega. Tundub, et selleks korraks on buss jälle töövalmis, kuigi teekond läbi mägede on üsna vaevaline. Mida enam Krki saarele lähenema hakkame, seda armutumalt rapub buss imekitsastel teedel kuristike ääres. Eespool istuvad inimesed kiljuvad, meie istekohalt pole kuristikke aknast nii hästi näha. Püüame Monsuga magada, aga siis hakkab ikka keegi jälle kiljuma, buss kerkib paar sentimeetrit maapinnast kõrgemale või ähvardab külili kukkuda. Sõit on igatahes ekstreemne ja püüame unustada, et paar tundi tagasi polnud ka bussi käikudega kõik korras.

 Kvalifitseeruvad juba mägede alla

Taeva abiga jõuame öö hakul viimaks siiski Krki saare hostelisse, mille nimi ongi Hostel Krk. Seal võtab meid vastu lõbus meeleolu – hotelli rahvas on kogunenud terrassile, kus saab mõnusat horvaatiapärast keelpillimuusikat kuulata. Kui oleme toad kätte saanud, läheme samuti terrassile, tellime süüa-juua ja laulame Horvaatia muusikutele konkurentsiks kooriga „Tuljakut“. Pärast söömist teeme esimest korda tutvust Krki imearmsate tänavatega, mis on väga kitsad, puhtad, libedad ning täidetud kasside ja rolleritega. Suundume Vahemerre öisele suplusele. Erinevalt Balatoni järvest on Krki saare ujumiskohad kaetud kivide ja kaljurahnudega ning veest ja rannalt võib leida ka ohtlikke merisiilikuid. Seetõttu on soovitatav suplemas käia kas plätude, sandaalide või spetsiaalsete ujumisjalanõudega.

Pillimehed

 Põhjamaa kaunitarid lõunamaa öös

Öine Krk

Järgneb üks selle reisi kõige maagilisemaid hetki. Leban selili soojas Vahemeres ja vaatan taevas säravaid tähti. Ülisoolane vesi hoiab mind pinnal ja kuigi olen koos inimestega, ümbritseb mind vaikus. Olen kodust kaugel, aga ma ei tunne igatsust, vaid seda, kui rahul olen just selles hetkes, siin ja praegu, niimoodi selili meres hõljudes nagu öine meduus.

Veest välja tulles suudavad vähesed meist vastu panna kiusatusele keelega üle oma naha tõmmata. Kahtlused osutuvad tõeks – nahk maitseb soola järgi, leian õlgadelt isegi mõne väikese soolakristalli.

Tagasi oma tuppe jõudes ronivad mõned tüdrukud aknast hosteli katusele istuma ja laulma. 

...reisikiri jätkub järgmises postituses

Kögeš-mögeš ehk 2. eurotripp TÜS-iga. (1. - 3. päev)

Kes: Tartu Üliõpilassegakoori bassid, baritonid, tenorid, sopranid ja aldid

Kus: Trajektooril Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Slovakkia-Ungari-Horvaatia-Sloveenia-Austria-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti

Millal: 1. – 11. juulil 2015

1. päev. Eesti-Läti-Leedu-Poola. Varssavis saab kõhu täis

Kella 6ks hommikul on 50-pealine reisiseltskond end kahekorruselisse bussi pakkinud. Varssavist lahutab meid umbes 900 kilomeetrit ja päev möödub bussis. Lätti jõudes kostab meie ustava sõiduki 1. korruselt lustlikku kitarrimuusikat ja laulu, mängitakse nii kitarri kui ka akordionit. Repertuaaris on kõike, mida süda vaid tahta oskab: Curly Stringsi „Kauges külas“, Jaan Tätte „Ojalaul“, Kõrsikud ja Karl-Erik Taukar. Rahvas ruirab rõõmsalt kaasa.

Bussielu kulgeb nagu tavaline elugi. Vahepeal kõik söövad. Siis kõik magavad ja bussis valitseb haudvaikus. Läti teed on halvad. Kui halvad teeolud bussi põrkama panevad, ajab see inimesed üles ja häälepaelad köhitakse jälle puhtaks. Läti-Leedu piiril on loomaaed ja söögikoht, kus natuke jalgu sirutada, süüa ja vetsus käia saab. Jaanalinnud hoiavad ootamatust rahvavoolust ohutusse kaugusse. Siis sätitakse end taas bussi ja sõit võib jätkuda. Teeme Monsuga reisiteemalist raadiosaadet, kuni kõigi suureks rõõmuks tuleb elav muusika ka bussi 2. korruse rahva meelt lahutama. Järgmise peatuse ajal võtab meie pillimees Vova akordioni kaasa ja rõõmustab ühes Poola tanklas pillimänguga natuke ka sealseid inimesi.

Mitte-lihasööjatel on omaenda väike piknik

 Jaanalinnud hoiavad distantsi

Pillimees Vova paneb Poola tanklas elu käima

Viimaks oleme jõudnud sihtkohta - Varssavi hostelisse Helvetia. Tüdrukutele jääb silma hosteli kena registratuuripoiss, poistele hea hinnaga Poola õlu. Kogume kokku kuus preilit, kellega Varssavi ööd avastama minna. Leiame linnast veel paar TÜSi lauljat ja laulame H-le, kellel algas Eesti aja järgi sünnipäev. Varssavi elanike arvates on see põnev, nad jäävad seisma, teevad pilti ja hiljem plaksutavad koos meiega. Leiame, et Varssavi peatänaval on nii mõndagi ühist Rüütli tänavaga Tartus, seal on mitu söögi- ja joogikohta. Valime nende seast välja ühe, kus õhtust (või pigem ööd) süüa. Valituks osutub mõnus indiapärane lounge Bollywood. Toit on rikkalik ja odav ning söönuks saavad ka meie seltskonna 2 taimetoitlast ja 1 vegan. Pärast seda, kui oleme söömise (ja joomise) lõpetanud, veereme sohvabaarist välja nagu kuus juustukera. Tagasiteel hostelisse avastame veel pisut Varssavi linna, huvitavaid mannekeene ja üht suurejoonelist ehitist - kultuuri ja teaduste paleed.

 Kohal!

Meie toake valges...

...ja pimedas

Ootame süüa...

 ...ja meie palvetele vastatakse

 Kultuuri ja teaduste palee

 Saledad poisid

Kamraadid Varssavi öös

2. päev. Poola-Ungari. Rahulikud kassapidajad, vaikne Veszprem ja petlikud friikartulid

Meie kaheksaliikmelise tüdrukute toa 8 äratuskella helisevad kõik enam-vähem ühel ajal – kella 6.25 paiku hommikul. Umbes 40 TÜSi lauljat ja umbes 10 nende külalist peavad jagama 1 vetsu ja 2 dušši ning kui sa pole teistest just tunduvalt varem ärganud, on mõningane järjekorras ootamine vältimatu. Puhketoas tuleb rinda pista suisa kahe järjekorraga. Esimeses ootad selleks, et süüa saada, teises selleks, et oma nõud ära pesta.

Pärast söömist ja asjade hostelist kokku pakkimist valmistume järgmise sihtkoha poole sõitma. Teeme õues paar võimlemisharjutust ja laulame H-le veel üks kord sünnipäevalaulu, seekord kogu TÜS-iga. Siis istume jälle kõik bussi. Vahetame Monsuga õigluse huvides iga päev bussis kohta nii, et ühel päeval saab tema akna all istuda, teisel päeval mina. Sel päeval on minu kord akna all istuda, see on parem koht magamiseks. Magamisest ei tule aga väga palju välja, sest mida enam me Slovakkiale läheneme, seda palavamaks läheb. Järgmise suure toidupeatuse ajal bussist välja astudes saame kõik põrgukuumusega vastu nägu ja tunneme, nagu oleksime saunas. Suures Poola kaubanduskeskuses jäävad taas silma odavad hinnad. Mõtleme natuke, kas osta suur pudel 7-eurost tekiilat, aga loobume siiski sellest mõttest. Veel on tähelepanuväärne nähtus kassapidajad, kellel – erinevalt Eesti omadest – on aega ka siis, kui järjekorras ootab 5 inimest. Nad räägivad rahulikult iga kliendiga ning panevad vahepeal läbilöödava kauba suisa käest, et oleks mugavam žestikuleerida. Inimesed ei pahanda, neilgi on ootamiseks aega küllalt. Minuga püüab kassapidaja samuti elavat poolakeelset vestlust alustada, aga saades aru, et ma seda ei mõista, läheb ta sujuvalt vene keelele üle. Spasibo, ütlen meie vestluse lõpetuseks ja asume oma murelite ja maasikatega jälle bussi poole.

Pikad bussisõidud tuleb veeta võimalikult mugavas asendis

Kui meist möödub üks teine eestlaste buss, lehvitame sealsetele inimestele. Tšehhi jõudes hakkab maastik üha enam teistsugust kuju võtma. Seetõttu saab alguse tuline arutelu selle üle, kui kõrge peab olema mägi, et seda saaks mäeks pidada. Veel on võimalik aknast nähtavate pinnavormide üle vaielda, need võivad olla nii mäed kui ka lihtsalt künkad.

Hämaras jõuame Ungarisse ja avastame kohe, et kuu on puhast oranži tooni. Veszpremis ootab meid hotell Magister. Kui oleme oma asjad (seekord kahesesse) tuppa laadinud, suundume kesköö ajal linna süüa otsima. Veszprem on haudvaikne, kesklinna poole liikudes tekib mitmeid paralleele näiteks öiste Haapsalu tänavatega. Korralikud ungarlased tõenäoliselt magavad. Aga mitte McDrive’i juures. Kuna meie tüdrukutepundil puuduvad rattad, millega drive-in’i sõita, tuleb midagi muud välja mõelda. Sätime end vapralt autode vahele ja liigume jalgsi 1. punktini, kus tuleb oma tellimus esitada. Hello? poetame arglikult masinasse, aga vastust ei tule. Hello, we would like to order? Ei mingit vastust. Astume hetkeks kõrvale, et meie taga seisev auto saaks ära tellida ja jälgime muuhulgas tema tegutsemist. Juht pistab pea aknast välja ja lihtsalt tellib. Järgmise auto juht teeb samamoodi. Ja paar jalgratturit. Okei, proovime uuesti. Hello? Jääme jälle vastuseta ja äkki kustuvad kõik tuled, mis McDrive’i valgustavad. Selleks ajaks oleme kogunud parajal määral trotsi (ja nälga) ning liigume lihtsalt järgmisesse punkti, kus inimestel vist maksta tuleb. Sealsed teenindajad kõnnivad meist rahulikult mööda ega pööra meile mingit tähelepanu. Pärast mõnda potentsiaalset kokkupõrget autodega liigume viimasesse punkti, kust lõpuks ometi toidu välja kaupleme. Saame veidi selgust sellesse, miks meid alguses võidi vältida – teenindajad ei oska kuigi hästi inglise keelt ja tunnevad end ilmselgelt ebamugavalt. Samamoodi oli ka varem Poolas – kõik on hästi nii kaua, kuni ainult sina inglise keelt räägid ja teenindajad sulle selles keeles mingeid vastuseid andma ei pea. Natuke segadust tekitab ka ühel tšekil olev kiri „Burgelja“(või midagi säärast). Sellega pole rahul meie seltskonna inimene, kes tellis tegelikult hoopis friikartuleid. Ta tahab, et teenindaja oma tegude eest vastutaks. Aga vaat, kus lops, tuleb välja, et „Burgelja“ (vms, igatahes Burg-algusega) tähendabki Ungaris hoopis friikartuleid. Pärast pikki vintsutusi saame toidu viimaks kätte ja jalutame läbi vaikse Veszpremi tagasi hotelli poole.

 Seekord Monsuga kahekesi toas

 Nii juhtub, kui su reisikaaslased arvavad, et sobivad fotole paremini kui mingi ausammas

 Veszpremi ilusad tänavavalgustid

 Sopranid leidsid oma panga

3. päev. Ungari. Laulu- ja võõrkeeletunnid, Balatoni järv ning Vivace festivali avakontsert 

Hommikul kell 9 läheme hotellist Hangvillasse proovi tegema. Hangvilla on suur ja ilus hoone, kus peetakse kontserte ja konverentse, seal saab tantsida, süüa ja palju muudki teha. Saame meeldiva üllatuse osaliseks, kui selgub, et Veszpremis viibides saame kõik toidukorrad festivali korraldajate poolt ega pea ise omale süüa hankima. Kirsiks tordil on asjaolu, et neil on ka taimetoitlastele eraldi menüü, kuigi alguses tuleb kokatädidega oma toidueelistuste selgitamiseks keelebarjääri tõttu natuke maid jagada.

Pärast proovi ja söömist suundume ekskursioonile Kesk-Euroopa suurima järve -  Balatoni äärde. Balaton on 80 kilomeetrit pikk ja selle laius varieerub 1,5 kilomeetrist 14 kilomeetrini. Sealt leiame ääretult mõnusa supluskoha, vesi on soe, selge ja puhas, põhi liivane ja silma ei hakka ühtainsamatki kivi või taime. Põhimõtteliselt on Balatoni järv hiigelsuur liivase põhjaga bassein. Lisaks imelisele veele võib enda ümber ringi vaadates näha kauneid mägesid (enam pole mingit kahtlust, et tegu on tõesti mägedega) ja nii tekib tõeline puhkusetunne. Käime kaks korda ujumas ja ühe korra jäätist ostmas, sest õhutemperatuur on midagi 30-ga.

Lauljad-pillimehed jõudsid Balatoni äärde

Hiljem saame jälle Hangvillast head taimetoitu ja teeme koos bulgaarlaste, ungarlaste ja ukrainlastega ühisproovi. Ühislaulud on eesti, bulgaaria, ungari ja ukraina keeles. Võõrkeelsete laulude sõnad valmistavad vahepeal eestlastele mõningaid raskusi. Asja ei tee lihtsamaks see, et ungari keeles hääldatakse näiteks gy asemel dj (Úgy tetszik hogy jó helyen vagyunk itt → Údj tetsik hodj jó hejen vadjunk itt) jne. Pärast proovi sätime end oma valgetesse esinemisrüüdesse, tüdrukud teevad üksteisele punutisi. Oleme esimesed esinejad ja pärast seda saame publiku seas teiste riikide kooride esinemist jälgida. Minu lemmikud on julged Ukraina väikesed tüdrukud, kes esinevad nagu tõelised diivad ja Ungari koori saatel tantsivad kirglikud rahvatantsijad. Kus ungarlaste tantsus on alles rütmi, hüppeid, plakse, kaigastega keerutamist ja sünkroonsust, see jääb veel kauaks meelde. Pärast festivali sissejuhatavat kontserti suunduvad kõik koorid rongkäigus linnarahvale esinema. Meie Vova võtab jällegi akordioni välja ja mängib vahepeal ka teistele kooridele taustaks. Rahvas plaksutab kaasa, hulk inimesi hakkab lugude peale isegi tantsima, valitseb äärmiselt lustlik meeleolu.

 Festival algas!

Rinnasilt oli kohustuslik

Pidu Veszpremi tänavatel

Meil juhtus Monsuga väike õnnetus rulooga ja sellest sai alguse võistlus "Kes suudab oma kurbust pildil paremini näidata". (Järgmisel päeval sai see vahejuhtum mõningate remonditööde käigus siiski õnneliku lõpu)

Pärast „ööserenaadi“, nagu meie ettevõtmist kutsuti, tunneme taas rõõmu Ungari poodidest, mis on avatud ka öösel (mõni lausa 24/7) ja sellest, et võime vabalt igal ajal ka alkoholi osta. Suundume tagasi hotelli, kus on pidu. Korraks võtame Monsuga sellest osa, aga enamiku õhtust veedame oma toas popkorni tehes ning südamlikke hingelt-ära-vestlusi pidades. 

...reisikiri jätkub järgmises postituses