Kui luuletaja kord aastas kluppi satub

Kuigi oled end juba nädal aega kluppi minekuks mentaalselt ette valmistanud, jõuab laupäev ootamatult kiiresti kätte ja avastad hommikul, et sul pole midagi selga panna. Viimasest klubikülastusest on liiga kaua aega möödas ja ega sa ei teagi enam täpselt, millised suunad klubimoes parajasti liiguvad. Igatahes tuleb ilmselt poodi minna, sest kõik su paremad seelikud ulatuvad vähemalt põlvedeni ja tunduvad Club Teatri sensuaalset atmosfääri arvestades liialt konservatiivsed. Klubides on vist üldine norm end paljastada pisut rohkem kui iga päev tööl käies – see on arusaam, mida kinnitab varasemate ürituste galeriide (ja sinna jäädvustatud poolalasti näitsikute) vaatamine.

Kaubanduskeskuses näed kõigepealt megailusaid kõrge värvliga seelikuid, mida oleks hea näiteks nabapluusiga kanda. Aga need ulatuvad jälle vähemalt põlvedeni. Proovid ühte ja see on nii ilus, et ei saa seda ostmata jätta. Hea näiteks tööle selga panna. Kurat, aga sa pidid hoopis klubiasju vaatama. Okei-okei, proovid keskenduda. Näed ühte miniseelikut, mis tundub vähemalt oma napi pikkuse tõttu sobivat. Kahtled, mis suurust valida, aga jääd oma harjumuspärase rõivanumbri juurde ja proovikabiini tuleb sinuga kaasa number 34 suuruses seelik.

See on väike. Selliste liibuvate seelikute ja pükste puhul tuleb hästi esile üks su keha põhianomaaliaid: väike vöökoht ja suur tagumik. Viimast ei mahuta sa number 34 seelikusse kohe kuidagi ära, lukk läheb küll kinni, kuid su alakeha meenutab kilesse kinni jäänud sardelli. Raske südamega proovid suuremat numbrit, milleks on 36. Sellesse mahub su ahter kenasti ära, aga seelikuvärvli ja su vöökoha vahele jääb kõvasti tühja ruumi. Seelik rändab tagasi stangele.

Sündmuste pöördest häirituna otsustad hoopis pluuse vaadata. Neid on lihtsam osta. Leiad ühe musta pikkade varrukate ja laia kaelusega isendi, mis sulle meeldib. Õigupoolest on sul juba sama tegumoega pluus, aga kirju. Nii lahkud lõpuks võidukalt poest, kotis kaks kehakatet, millest kumbki pole see, mille järele tegelikult tulid.

No olgu. Nimekirjas on ka võrksukad. Sa pole neid kunagi kandnud, aga huvitav oleks ju proovida. Mitte just kogenud šoppajana ei ole sul aimugi, kus (ja kas) võiks antud kaubanduskeskuses asuda Sokisahtel, seega suundud lootusrikkalt Prismasse, lootes sealt võrksukki leida. Kujutad ette, ongi.

Õhtuks jõuab sõbranna sinu juurde ja järgneb kohustuslik klubieelne programm: mõni soojendusjook, peomuusika, potentsiaalsete outfit’ide komplekteerimine ja igihaljas dilemma, kas riskeerida ja lisada kergelt joobununa ripsmetušile lainerijoon või mitte. Julgete päralt olevat maailm, seega riskid ning jääd tulemusega rahule. 

Kaua ei viitsi kodus passida, kluppi tasub minna aga alles pärast südaööd. Seega naudid sõbrannaga õhtut ühes vanalinna baaris, seltsiks tuttav linna sattunud härrasmees.

Üle pika aja kannad kontsakingi. Mis on samuti veidi riskantne ettevõtmine, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui oled 1,75 meetrit pikk ja paned jalga kasvõi 8-sentimeetrised kontsad, oled juba pikem kui 1,80 meetrit, mis pole väga hea, arvestades, et lõviosa klubis olevaid mehi jääb oma pikkuselt just sinnakanti. Kontsade kandmise negatiivne füüsiline aspekt on muidugi seotud valuga, aga oled valinud oma mugavaimad kontsakingad ning sulle tundub, et teatud määral aitab tarbitud alkohol valu tuimestada. Pealegi on pidu alles alanud ja valu sa ei tunne. Veel.

Nagu arvatud, tunned end lühemate kaastantsijate vahel tõelise kükloobina, aga sellele vaatamata on mehed äärmiselt huvitatud lähikontaktist sinu ja su kaaslannaga. Mingil hetkel on su sõbranna ümber kolm meeskodanikku, kellest üks sirutab tema poole käsi nagu jünger Jeesuse poole, teine püüab end talle võimalikult lähedale litsuda ja kolmas saadab meelaid pilke. Siis tuleb turvamees, kes võtab sinu ja su sõbranna oma tätoveeritud tiiva alla ja transpordib teid läbi rahvamassi mujale. Tema valvsa pilgu all saad sõbrannaga hommikuni muretult tantsida, sest turva põhimõtteliselt tõstab eemale iga ülemäära agara mehe, kes aga jälle, siht silme ees, teie poole tüürib.

Tom Collinsid maitsevad hästi, puuris tantsivad naised meenutavad Victoria’s Secreti modelle ning muusika on kogu aeg nii hea, et raske on tantsuplatsilt lahkuda. Mingil hetkel tuleb siiski teha istumispause, sest valu, mida alguses ei olnud, on kohal, ja tulnud, et jääda. Viimaks muutub see nii tugevaks, et otsustate klubist lahkuda. Aeg ka juba sealmaal.

Kui oled kella poole nelja ajal taksoga koju jõudnud, koperdad kuidagi kodutrepist üles. Võtad esimese asjana kingad jalast ja mõtled, kuidas nii ilusad asjad saavad nii palju haiget teha. Mõtled, et see oleks hea luuletuseidee. Kiusatusele allumata heidad siiski sõbranna kõrvale magama, jalad tuimad, bass kõrvades tümpsumas. 

Mulle meeldib olla peol ja kuulata, kuidas sõbrad kitarri mängivad. Keegi põristab veel trummi kaasa, rahvas laulab, repertuaaris on “Juulikuu lumi”, “Kaks tüdrukut” ja “Ojalaul”, ühesõnaga klassika. Kui akustilise muusika osa on möödas, tantsime Prodigy järgi, tõstame sünnipäevalast 35 korda tooliga õhku, teeme hundirattaid, peapealseise ja muud vajalikku.

Mulle meeldib seista peojärgsel hommikul täiesti alasti saunamaja ees, lumehanged ümber, keha auramas, kuulata linde laulmas, ning siis tagasi sauna suunduda, kus sõbrad leilivette ka paar piiska kaseessentsi lisavad.

Vahel on kohe eriti mõnus elada. 

Kui nädalavahetusse mahuvad elamused nii lossis kui ka kirjandustemplis

Nädalavahetus algas M-i ja B muinasjutuliste pulmade pidamisega Sangaste lossis. Selle ettevõtmise märksõnadeks võiks lisaks muinasjutulisele atmosfäärile, lossile ja printsessindusele olla kvaliteetaeg parimate sõbrannadega, koerast sõrmusetooja, eelpidu meie lossitoas (repertuaariks 5Miinust, 2 Quick Start, Ava Max jpt), rikkalik söök-jook, pruutneitside ülekaalukas võit pulmaviktoriinis ning ennastunustav Nublu järgi tantsimine maani kleitides, mida minu senises elus pole küll kunagi ette tulnud. 

 Printsess oma valdustes (I wish)

Pruutneitsid puhkehetkel

Peomeeleolu ilmestamiseks sobib antud juhul hästi üks õhtune vestlus H-ga, kellele laual olevaid jooginõusid tutvustasin. 

M-L: "Oi, siin on põhimõtteliselt iga joogi jaoks oma klaas. Näed, siin on šampuseklaas, valge veini klaas, punase veini klaas ja see väike on portveini jaoks."
H: "Aga ... kuhu ma siis oma rummi teen?"

Peo lõpupoole küsis mu tantsukaaslane DJ-lt "Erootikapoodi", mille peale tantsupõrand millegipärast rahvast hoopis tühjemaks voolas :D Meie see-eest nautisime kõigi lahkujate eest ka. 

Pühapäev oli väsitav, aga põnev, sest kui sageli tuleb ikka ette pühapäevi, mille hommikul satud Sangaste lossi ees väiksesse autoavariisse, lõuna ajal valmistad Tartus juustusaiu, õhtul loed Pärnu Kirjandustempli hubases atmosfääris korüfeedele oma luuletusi ja hilisõhtul püüad läbi vihma Tallinna jäätunud tänavatel koju tipsida. 

Pärast oma etteastet Pärnu Kirjandustemplis ja heade sõnade vahetamist teiste kohaletulnutega küsis võõras meeskodanik ilma mingi sissejuhatuseta kõige ootamatumat asja, mida minult seni pärast esinemist küsitud on: 

"Mari-Liis. Kuule. Kas sa lõnga tahad osta?". 

Ma oskan põhimõtteliselt ainult salli kududa ja neid on mul piisavalt, mistõttu jätsin lõngaostu seekord vahele. Mis on muidugi minu kaotus. 

Selleks ajaks, kui Pärnust lahkuma hakkasin, olin oma rohketest sõitudest juba nii segaduses, et jooksin suure kiiruga Tartu bussi peale ja tundsin suurt pettumust, kui bussijuht nentis, et kõik kohad on välja müüdud. Teadsin, et sel juhul on järgmise bussini oma kolm tundi aega ja ma ei oska Pärnus eriti kuhugi üksi minna, kui varem toimunud retk Kirjandustemplisse välja arvata. Kui ma väljuvate busside juurest tagasi jaama varjuandvate seinte taha suundusin, nägin ühte Tallinna bussi ja siis lõi mulle pähe, et tegelt pidingi ju hoopis Tallinnasse koju sõitma. Muidugi oli seegi buss puupüsti reisijaid täis ja valmistus väljasõiduks, aga joppas ning sain endale siiski koha - üksnes tänu sellele, et kaks pileti ostnud inimest ei ilmunud välja. Siinkohal minu siiras tänu neile kodanikele, kes ei tulnud. 

Nüüd on uus nädal täie hooga alanud ja hommiku positiivseim hetk oli ilmselt teadmine, et ei pea enam nii esinduslik välja nägema, tänu millele saab kiilasjääd trotsida täiesti ilma kontsata jalanõudes. 

Kodulinna kodune raamatuesitlus Barlovas

Nädalavahetus Tartus sisaldas sõprade ja perega veedetud aega; kahe sünnipäeva tähistamist ja sellega seoses rohkelt kooki; Karli vanaema lõbustamist Tartu kaubandusvõrkudes; pühapäevast eksprompt-saunaõhtut; uusi tuttavaid; parima sõbranna, veini ja vesipiibuga veedetud kvaliteetaega ning jõulurüüs Tartu Raekoja platsi. 

Uus töönädal algas samuti Tartus, sest "Paradokse" tuli esitleda ka kodulinna rahvale. Barlova pakkus selleks lahkelt oma kodust ja luulesõbralikku olustikku, kirsiks tordil olid muidugi kõik kohaletulnud. Erinevalt viimasest Tallinna esitlusest oli rahvast rohkelt. Tegi rõõmu, et nende seas oli nii võõraid, Karli sõpru kui ka minu Tartu lähedasi ning et meie esinemisele said viimaks ometi kaasa elada ka mu ema, vend, venna tüdruk, parim sõbranna ja teised armsad tartlased, kes selleks juba pikka aega soovi olid avaldanud. Muu hulgas võimaldas see raamatuesitlus mul taaskohtuda oma noore sugulasega, mis oli pärast kõiki neid aastaid tõeliselt vahva.

Kingitused, huvitavad küsimused, head sõnad ning võimalus ühes toas koos näha niivõrd erinevatest inimestest koosnevat kompotti pani mõtlema, et nii kaua, kui on raamatuesitlused, pole sünnipäeva vaja tähistadagi. 

Täna õhtul kell 18.30 toimub Pirita raamatukogus luuleklubi, kus räägime Jaaniga luulest ja ütlen oma viimased sõnad seoses "Paradoksidega". Tänase ürituse rahvarohkuse osas mul nii suuri ootusi pole kui Barlova puhul, aga neile, kes tulevad, luban, et püüame kvaliteeti hoida.

Pärast seda on "Paradoksidega" igatahes ühel pool ja saab järgmisele raamatule keskenduda. Järgmisele, mis tuleb süngem, proosalisem, novelle täis.

Postitus nädalavahetusest, mil K juhiload sai

 Päevakangelanna

Pärast Ruuni veganpitsat ja smuutit tundus mõistlik haarata paar sooja jooki ja Emajõe kevadises päikeses võtta läbi kõik päevakajalised teemad psühhopatoloogiast kuni kvaliteetkirjanduseni.

Päikest oli nautima tulnud ka seltskond Emajõe parte.

Ma tahtsin seda mängu nii pikka aega ja just siis, kui olin juba ammu veendunud, et mul tuleb see internetist tellida, avastasin selle laupäeval ühe mängupoe vaateaknalt. Noh, jumalik märk on jumalik märk, ega lihtinimene sellise taevaime vastu saa, ja niimoodi saigi minust ...

... plahvatavate kassipoegade mängu õnnelik omanik

Vahtralehtede pidu

Ilmselgelt lausa pakatame uhkusest oma nüüdsest juhtimisvõimelise sõbranna üle. (Ja õnnest, siirast õnnest, sest lisaautojuhid kuluvad alati ära :D)

Üks peo headuse indikaatoreist

Sa tead, et pidu on olnud täis positiivset sotsiaalsust, kui jõuad koju ja su jopel on kõik need tuttavad lõhnad, mille suudad kergesti lähedaste inimestega kokku viia.

On ka päevi, kuhu üksindus ei mahu

Eile seevastu oli üks imeline päev, kus külastasin staabi- ja sidepataljoni, kõndisin merejääl, jõin kakaod, ostsin toast nimega Loodus huvitavaid vegantooteid, kohtusin kaugeks jäänud sõbrannaga, poetasin McDonald'sis kodutu pärast pisaraid, mängisin saalihokit ja korvpalli, õppisin, kuidas tennises ees- ja tagakäelööke teha, rippusin pea alaspidi, sületasin koeri, käisin saunas, jõin õlut ja tundsin, kuidas itaaliakeelne ooper külmavärinaid tekitab. 

Kui kaugele tasub minna?

Vegani aarded.

Head uut aastat!

Uue aasta võtsin taas vastu ilusate inimeste seltsis. Esimest korda tähistasime aasta vahetumist aga Tallinnas, jõudes (küll mõõduka galopeerimisega) lisaks minu, M-i ja T residentsidele ka Vabaduse väljakule. 

 

Ilutulestik oli võimas, rahvas rõõmus ja samm kerge. Plaanitud Telliskivi-peole me kambakesi lõpuks ei jõudnudki, millele vaatamata püsis seltskond koos kella viieni hommikul. 

Kujutletavate sõprade kokkutulek

Pony gone bad ehk mida K tegelikult mõtleb, kui ta ütleb, et ma näen "häiriv" välja

Püüdsin küll saatana eest maskeeruda, aga ta sai siiski mu hinge

 Assortii B kujutletavatest sõpradest: mustlased, ükssarvikud, haldjad, kuradid ja teised, kel peidetud andeid. Kes kitarrivirtuoos, kes taustatantsija, -laulja, telgi kokkupanemise meister või koerataltsutaja. 

Tähistades jäämist: meie!

Lauluväljak. Laupäevane proov. Vihmakeepidesse ja jopedesse riietunud tuhanded noored rivistuvad tuult ja vihma trotside laulukaare külgedel. Proua Randjärv hoiab läbi valjuhääldi ootajatega vestlust üleval. 

"Kas teil kõrvad külmetavad?" - "Jaa!" 

"Aga kas tuju on hea?" - "Jaa!"

"Kas tahate juba lavale minna?" - "Jaa!"

"Kas te olete juba väsinud?" - "Jaa!" 

"Kuulge ... Õige vastus on "Ei"!"

Pika proovipäeva lõpuks on kõik ihuliikmed kaunis külmunud, sest kehvad ilmastikuolud on lauljaid päris korralikult räsinud. Energia on aga hea ja laulud nagu "Isamaa ilu hoieldes" ning "Meie" tõmbavad lisaks lauljatele ka proovi vaatava publiku käima. 

Enne magamaminekut võtan palaviku kartuses paratsetamooli ja triigin rahvariideid. Sopranite Facebooki grupis arutletakse, kas kellelgi on lisasõlge ja kui mitu kampsunit peaks rahvariidete alla panema, et külm ei hakkaks. Arvestades, et proovis olid paljud sulejopedega, tundub mõte paljastest rahvariietest kõhedusttekitav. 

Pühapäeval ongi ilm kahtlaselt pilvine, päikest ei paista kusagilt. Panen mitu kihti riideid rahvarõivaste alla, isegi jope võtan kotiga kaasa. Kui olen pooleldi bussiga, pooleldi jala jõudnud kohta, kus rongkäiguks rivistuma hakatakse, saan aru, et hakkab palav. Eelmise päeva tuulest pole mingit märki ja vihmagi saame vaid paar piisakest. Enne marssima hakkamist punuvad tüdrukud üksteisele soenguid, vaatavad viimast korda nootides raskeid kohti üle ja teevad pilte. 

 Rongkäiguks valmis!

Meie koor jõuab lauluväljakule peamiselt "Kungla rahva" ja "Tuljaku" saatel, uhke kaarik dirigendiga ees veeremas. See jäi, muide, silma ka meediale: http://www.ohtuleht.ee/814469/fotod-lastekooride-liigijuht-labis-laulupeo-rongkaigu-koos-oma-9-paevase-titaga.

Pärast lauluväljakule jõudmist ja esimesi ühislaule käime söömas ja võtame riideid vähemaks. Segakooride esinemiseni on palju aega, seega jõuame veel puude all pikutada, neidudekoori esinemist vaadata, omaloodud eksprompt-kinnisvaramängu mängida ja tuttavaid tervitada. Päev on jõudnud õhtusse ja õhtu endiselt soe. 

Lava veel puhta tühi

Soprani-selfie

Puhkehetkel

Meie omaloodud kinnisvaramäng

Viimaks jõuabki kätte aeg laiali laotatud vihmakeebid puu alt kokku korjata ja segakooride rivistusele minna. Siis tuleb segakooride esinemine, pärast mida laulab juba ühendkoor. Üks tüdruk küsib tagant, kas mul on vett, sest see kõvasti laulmine ja lakkamatud ovatsioonid on häälele hakanud. Tuleb "Isamaa ilu hoieldes", "Eesti muld ja Eesti süda", "Ta lendab mesipuu poole". Emotsioonid möllavad ja lauljate keskel tunnen juba tuttavaid laulupeo-külmavärinaid, vaadates, kuidas publik ühtse taskulambi- ja lipumerena lainetab ning laulab: "Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma ..." Need on eestlased, nad kõik on siia kokku tulnud, nagu juba tavaks saanud, ja nad lubavad jääda. 

Jah, mina jään ka.

Pärast seekordset nädalavahetust naasin Tartust umbes 20 sentimeetrit lühemate juustega, päikesest põlenud selja ja tantsimisest muljutud varvastega, aga ühtlasi ka rõõmuga emade ja teiste lähedaste jällenägemisest ning muu hulgas nostalgilisest rännakust 16-aastase K ja minu blogimaailma. 

K ja H nõudmisel toon vanade aegade meenutuseks stiilinäite meie tolleaegsest blogipidamisest õige pea. 

Ajaviitmine Aegviidus

Reedel pärast tööd korjasid Malla, Taavet ja Juku mind Sikupilli Prisma parklast auto peale, kust sõitsime edasi Aegviidule W sünnipäeva tähistama. Seal oli rahvast juba rohkem ja aina juurde tuli, nii et lõpuks oli seltskond juba päris korralik. 

Lisaks väärt seltskonnale tuleb rõõmustada veel paari asja üle. Näiteks selle üle, et sain järele proovida autosse ehitatud sauna kogu selle seadeldise luksuslikkusega. Või selle üle, et kui tundus, et hilisõhtul hakkas jahenema, sai lisaks SaunAudile ka tünnisaunas hängida, millesse paigutas end huvilisi rohkem, kui sinna mõeldud oli.

Reede õhtul kell 21 mängib Aegviidu metsades muusika, grill töötab ja pidu on täies elujõus

Kaks sauna sõbralikult koos, ootamas inimesi, keda endas soojendada (Foto tegi Kats)

Järgmisel hommikul (või õigemini pigem lõunal) ärgates põletas päike vaid hetkega ära mu õlad ja nii algas inimeste pühendunud sissemäärimine kõiksuguste päikesekaitsevahenditega. Grillil küpses lakkamatult vaid liha, nii et kui ma olin kogu enda ettenägelikult kaasa võetud toidu ära söönud, sõin hapukurki ning ühe tüdruku leivakorvikesi ja elu oli jälle ilus.

Mingil hetkel ilmutas end romantiline luulehing, kes tahtis metsas omaette veidi ringi vaadata. Looduse keskel olemine mõjub alati kuidagi rahustavalt, aitab mõtteid koondada ja lihtsalt hetkes elada. 

Kahjuks ei võtnud ma oma pikemale jalutuskäigule kaasa vahendit, millega pilti teha, aga üks hetk oli eriti maagiline. Leidsin metsas jalutades ühe jõe, puust sillaga (mitte see, mille pilt ülevalpool). Igatahes oli mets vaikne, kuulda võis vaid linnulaulu ja puude kohisemist, veidi ka vee voolamise häält. Seisin seal silla peal ja vaatasin, kuidas vesi voolab ning soe päikeselaik vesiroosilehed erkroheliseks muudab. Vees hõljuvate lehtede vahel ajasid liuskurlased ja teised vee-elukad oma igapäevaasju. 

Kui see päike seal siis neile vesiroosilehtedele paistis, oli see kõik nii ilus, et mõtlesin: kui peaksin valima oma elu viimase hetke, siis võiks see olla just selline. Edasi mõeldes nägin juba ennast vee all, väänlevad taimed ümber hõljuvate juuste mähkunud, päike veepinnal sillerdamas ja viimane asi, mida kuuleksin, oleks linnud. 

Siis olin jälle reaalsuses. Keerasin uitmõtetele selja ja jalutasin läbi metsa tagasi inimeste juurde. Õhtupoole sättisin end sedapuhku Katsi ja Atsi auto tagaistmele, Ats ostsis tüdrukutele jäätist ja koju jõudes mõtlesin, et mul on vedanud. 

Asjad, mida purjus meessoost sõbrad ütlevad ehk nädalavahetuse special

(Istub, käed diivani seljatoele laiali laotatud) 

"Ega sind see käsi ei häiri? See pole sinule."

***

(Küsib neiu käest)

"Noh? Mis tooted sul on?"

***

"Oi, kui ilus naine tuleb! Nii kõrge!"

Elu teine puhtalt munadele pühendatud õhtu

Reedel sai taas külastatud aasta glamuurseimat reklaamiüritust Kuldmuna. Kõikjal, kuhu silm ulatus, olid kaunid reklaamiinimesed, maani kleidid, ülikonnad, sädelus, veinipokaalid ja rohkelt auhindadena välja antavaid praemunakujutisi. Õnneks sai meiegi laud õhtuga teemakohaseks ja E-ga huuli värvima minnes tuli tühjast lauast lahkudes väärtuslikud auhinnad igaks juhuks salvrättide alla peita.

Kirjutasin vist juba eelmisel aastal sama üritust kajastades, et poleks kunagi uskunud end tööle asuvat reklaamiagentuuris. Kuid mul on nii hea meel, et olen sellest maailmast siiani osa saanud, loomingulisest õhkkonnast, mõttevabadusest ja sellest, kuidas isegi mitmed konkurendid pole tegelikult konkurendid, vaid sõprusringkond, keda ühendab armastus reklaamide vastu.

Afterparty jätkus "Paaris veinis" ja kella 4 ajal linnast koju sõites sain ürituse muljeid jagada ühe mõistva taksojuhiga.

Elagu reklaamid!

Nädal pildis: 1. päev

Otsustasin järgida K eeskuju ja valida ühe nädala jooksul igast päevast mõni hetk, mida fotona teieni tuua. 

Kell on küll 3.22 ja ametlikult on juba laupäev, aga esimene pilt käib siiski reede kohta. 

Täna õhtul käisime Meriväljal T juures kurikuulsat Surströmmingut proovimas. Noh, teised proovisid, mina ja veel mõned elasime verandal külmetades kaasa. Tagasi tuppa jõudes tervitas meid aga järjekordselt kõige kaunim ja sõbralikum Alaska malamuut, keda tean. S on, muide, täiesti veendunud selles, et olenemata oma hiiglaslikust kehast on ta tegelikult täieõiguslik sülekoer. Õhtu jooksul püüdis ta seda korduvalt ka tõestada. 

Kuidas lõppes aasta 2016

31. detsembri varahommikul saatsin K enda juurest Tartu bussi peale ja läksin ise paar tundi hiljem talle järele. Pärast mõningaid ettevalmistusi võtsime emaga minu lemmikpaari juba enda juures Tartus vastu, et kinke jagada ja veidi vana aasta lõppu tähistada. 

Kohustuslikud 1. jaanuari filmid, nagu "Tuhkatriinulugu" ja "Helisev muusika" vaadatud, sai sedapuhku sõidetud aastavahetust tähistama Ihastesse. Aitäh seltskonna eest, Keio, Marten, Triin, Kertrud, Arli, Kristel, Miku, Kaire, Anni, Hella, Katu ja Tauno, mis siis, et hiilgasime mõningase püsimatusega ja suundusime juba varsti K majja uusaastasoove põletama.

Lisaks jõudsime Tauno ja daamidega külastada Mökut (mis oli suletud), vaadata Raekoja platsil uusaastarakette ja tantsida uue aasta esimestel tundidel Maasikas. 

Ma soovin, et uuel aastal saaksid kõik selle, mille ära on teeninud.

Olge terved!

Reklaamipidu, kus Rein Rannap mängis klaverit

Reedel andis meie lemmikloovjuht taas kord suurejoonelise ülevaate Cannes Lionsi loovusfestivalil nähtust. Nagu eelminegi aasta, kui sel üritusel esimest korda käisin, kuulusid pärastlõuna-õhtu juurde vein, põnevad vestlused, ilusad inimesed ja inspireerivad reklaamid. Viimaste staarideks olid näiteks lapsed, kes isegi kaelamurdmise toimingu ajal püüavad iga hinna eest oma väärtuslikku jäätist kaitsta; ja ülekaaluline mees, kelle paljad rinnad on rinnavähi tunnuste kontrollimise õpetamiseks sündsamad kui naiste omad.

Muusikalist vahepala kuulates tekkis jälle üks neist uskumatu-ma-olen-siin-hetkedest. Ma olen peitnud ennast tüdrukute vetsus koolivägivalla eest, ma olen näinud Kölnis öösel ooperi saatel ilutulestikku, sõitnud autos võõrastega 200-kilomeetrisel tunnikiirusel ja hoidnud matustel peos kellegi kätt, aga praegu olen ma siin. Tagareas, veinipokaaliga, ees laiumas reklaamigurude meri, kes kõik vaikivas üksmeeles kuulavad, kuidas maestro Rein Rannap klaverit mängib.

Hiljem erinevate kolleegidega rääkides meenus mulle taas kaks olulist asja. 

1. Need reklaamiinimesed on ikka parajalt segased.

2. Välimuse üle ei saa otsustada. On olnud liiga palju hetki, kus olen pealiskaudselt ja ebaõiglaselt stereotüüpe järgides tundnud vähest usaldust liiga ilusate inimeste vastu. Muidugi olen alati püüdnud mõelda nagu Eminem, et kõigi vastu tuleb olla hea, nii kaua, kuni nemad on head sinu vastu. Aga see pole mul kogu aeg õnnestunud, sest mingi alateadlik hirm haiget saamise ees röövib ilusatelt minu jaoks usaldusväärsust ja laotab selle vähem pilkupüüdvate kondistele õlgadele. 

Kui see aasta mulle midagi on õpetanud, siis seda, et mitmed, kellega ma poleks natuke aega tagasi nende välise sära pärast julgenud iialgi suhelda, on ka seesmiselt ilusad inimesed. Ning kui nendega sõpruse alustamisest on möödunud juba mõnda aega, muutub nende sisemine ilu välisest tunduvalt väärtuslikumaks, nii et nende välimus enam ei hirmutagi. 

Mul on hea meel, et paljud ilusad inimesed on ka tegelikult ilusad inimesed. Ja et reklaamimaailma glamuuri taga leidub palju soojust. 

Karulaane jenka ehk südamedaami 25. juubel

Tervituskomitee uhke esindus tervitab kõiki saabujaid laia naeratusega

Tervituskomitee vol 2 ehk sõberid

 Kuidas toimuvad läbirääkimised ehk kõigepealt skeptitsism...

...siis teatav nõustumine ehk No olgu, räägi veel...

...ja lõpuks heakskiit

Daamid teevad midagi asjalikku ja ma vaatan praegu, et mind on sellest puhta kõrvale jäetud :S

Tundub, et siin jagab doktor K kaaskondlastele mingeid kasulikke nõuandeid

Leidsime üksteisele ka veits aega

Seintel oli ajalugu...

...ja laes romantikat