Kui koorilauljad laulavad rokki

Eile õhtul käisime karja lauljatega stuudios Sinusoid, kus maestro Rannap aitas meil pühapäevaseks Ruja kontserdiks lugusid lihvida. Proovi jätkus küll plaanitust kauemaks, aga kui väsimus ja nälg suurenema hakkasid, võis leida tuge papist Leplandi või Õigemeele julgustavast pilgust ja stuudio asjalikust õhkkonnast.

Laulud on täiega rock'n'roll, solistid vägevad ja üldse tuleb üks kõva asi. 

Juba sel pühapäeval kell 20.00 Tallinna lauluväljakul!

Tähistades jäämist: meie!

Lauluväljak. Laupäevane proov. Vihmakeepidesse ja jopedesse riietunud tuhanded noored rivistuvad tuult ja vihma trotside laulukaare külgedel. Proua Randjärv hoiab läbi valjuhääldi ootajatega vestlust üleval. 

"Kas teil kõrvad külmetavad?" - "Jaa!" 

"Aga kas tuju on hea?" - "Jaa!"

"Kas tahate juba lavale minna?" - "Jaa!"

"Kas te olete juba väsinud?" - "Jaa!" 

"Kuulge ... Õige vastus on "Ei"!"

Pika proovipäeva lõpuks on kõik ihuliikmed kaunis külmunud, sest kehvad ilmastikuolud on lauljaid päris korralikult räsinud. Energia on aga hea ja laulud nagu "Isamaa ilu hoieldes" ning "Meie" tõmbavad lisaks lauljatele ka proovi vaatava publiku käima. 

Enne magamaminekut võtan palaviku kartuses paratsetamooli ja triigin rahvariideid. Sopranite Facebooki grupis arutletakse, kas kellelgi on lisasõlge ja kui mitu kampsunit peaks rahvariidete alla panema, et külm ei hakkaks. Arvestades, et proovis olid paljud sulejopedega, tundub mõte paljastest rahvariietest kõhedusttekitav. 

Pühapäeval ongi ilm kahtlaselt pilvine, päikest ei paista kusagilt. Panen mitu kihti riideid rahvarõivaste alla, isegi jope võtan kotiga kaasa. Kui olen pooleldi bussiga, pooleldi jala jõudnud kohta, kus rongkäiguks rivistuma hakatakse, saan aru, et hakkab palav. Eelmise päeva tuulest pole mingit märki ja vihmagi saame vaid paar piisakest. Enne marssima hakkamist punuvad tüdrukud üksteisele soenguid, vaatavad viimast korda nootides raskeid kohti üle ja teevad pilte. 

 Rongkäiguks valmis!

Meie koor jõuab lauluväljakule peamiselt "Kungla rahva" ja "Tuljaku" saatel, uhke kaarik dirigendiga ees veeremas. See jäi, muide, silma ka meediale: http://www.ohtuleht.ee/814469/fotod-lastekooride-liigijuht-labis-laulupeo-rongkaigu-koos-oma-9-paevase-titaga.

Pärast lauluväljakule jõudmist ja esimesi ühislaule käime söömas ja võtame riideid vähemaks. Segakooride esinemiseni on palju aega, seega jõuame veel puude all pikutada, neidudekoori esinemist vaadata, omaloodud eksprompt-kinnisvaramängu mängida ja tuttavaid tervitada. Päev on jõudnud õhtusse ja õhtu endiselt soe. 

Lava veel puhta tühi

Soprani-selfie

Puhkehetkel

Meie omaloodud kinnisvaramäng

Viimaks jõuabki kätte aeg laiali laotatud vihmakeebid puu alt kokku korjata ja segakooride rivistusele minna. Siis tuleb segakooride esinemine, pärast mida laulab juba ühendkoor. Üks tüdruk küsib tagant, kas mul on vett, sest see kõvasti laulmine ja lakkamatud ovatsioonid on häälele hakanud. Tuleb "Isamaa ilu hoieldes", "Eesti muld ja Eesti süda", "Ta lendab mesipuu poole". Emotsioonid möllavad ja lauljate keskel tunnen juba tuttavaid laulupeo-külmavärinaid, vaadates, kuidas publik ühtse taskulambi- ja lipumerena lainetab ning laulab: "Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma ..." Need on eestlased, nad kõik on siia kokku tulnud, nagu juba tavaks saanud, ja nad lubavad jääda. 

Jah, mina jään ka.

Keebipõud ehk laulupeo avapauk

Nädalavahetus tõotab tulla vihmane, aga laulu- ja tantsupeolised on selleks valmis. Käisin täna Prismast keepi küsimas, mille peale ütles müüja juba ilmselt pähe kulunud lause: "Vahekäik 32. Ma eile veel nägin seal mõnda." Õnneks oli keepe siiski juurde toodud. 

Täna on esimene proov. Bring it!

Apokalüptiline talv enne maikuud

Kui oled kusagil Nõmme metsade vahel ja ilma poolest oleks nagu rohkem november kui peagi saabuv 1. mai, ei ole riidest slipid ja paljad pahkluud just kõige parem variant. I swear, et kui ma hommikul koorilaagrisse sõitsin, tundus ilm päris kevadine, paraku oli meie tagasiteel olukord kardinaalselt muutunud. Sellele lisasid helgust L ja A, kellega sai valu jagada. Pärast nendest lahkumist mu tõelised kannatused aga alles algasid, sest bussilt maha tulles tuli hakata kodu poole orienteeruma, mis ei olegi nii lihtne, kui sa: a) ei tea, kuhu täpselt minna tuleks, b) kogu su silmnägu on täitunud tuisuga ja c) sul on lihtsalt nii pagana külm.

Taeva abiga (okei, seekord oli taevas pigem vaenlaseks) jõudsin koju, kust oli vaja aga pärast kiireid kuivatustöid kohe edasi liikuda. Nüüd ma vähemalt teadsin, mis väljas toimub ja mil määral tuleks end uueks matkaks ette valmistada. Enne konsulteerisin veel teiste ohvritega, kes enda varustust kirjeldasid.

 mul oli näomask

kapuuts peas suur karvane

ja prillid ees

nägu oli 0% näha

inimesed vaatasid imelikult

Mari-Liis

mul on müts praegu ja suusapüksid

ja siis panen salli nagu silmadeni

ja prillid

ma ei näe õnneks, kui keegi imelikult vaatab

sest mul silmad nii lund täis

Tõnis

Kui kooriproovi algus on meditatsioon

Kui äsja on möödunud kaheksatunnine tööpäev ning ees ootab veel kolme ja poole tunnine kooriproov, siis lihtsalt ei jää muud üle, kui hinnata neid teisipäevaõhtuseid meditatiivseid hetki, mida laulmine pakub. 

Mitukümmend koorilauljat enne proovi, kõik pikali põrandal, kuulamas rahustavat meeshäält, mis kirjeldab suve, männimetsa ja pehmet sammalt. 

Elus võiks rohkem olla selliseid hetki, mil on aktsepteeritav end lihtsalt keset põrandat pikali visata :D

Kui käib võistlus, kes on kõige kõvem laulja

Laupäev. S, K, tema küljeluu T ja mina oleme neljakesi minu juures. Teemaks on see, kus keegi kunagi laulnud on ja igaüks püüab üle särada. K laob kõik trumbid lauale.

K: "Aga mul... Mul on isegi aadamaõun! Mul, EEVAL!"

Rubriigist "(Nais)koorilauljaks olemise võlud"

Ehk see hetk, kui oled päev otsa maani seelikuga ringi jooksnud ning saad pärast laulupeo ühisproovi ja ettelaulmist jälle püksid jalga panna. 

Pärast laulurohket päeva Salme kultuurikeskuses läksin vanasse korterisse koristama. Homme annan need seinad ja kõik nende juurde kuuluva igaveseks uute inimeste käsutusse. Püüdsin koristamisel karmat meeles pidada ning olla sama hoolas, kui oli olnud eelmine üüriline T, kes selle korteri kunagi mulle üle andis.

Kella 20 ajal liikus koristajatädi Mari-Liis trolliga oma uude koju Kristiinesse, kotis muu hulgas laulupeo noodid, hari-kühvel, pudel Cillit Bangi ja kruvikeeraja.

Homme kell 12 Jaani kirikusse jõulukonsale!

Laulurindelt nii palju uudiseid, et vahepeal oleme Noorte Segakoor Vox Populiga edukalt läbi viinud Koidula kontserttuuri 2. päeva, mil külastasime Paide Gümnaasiumit ja Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi kooliperet. Esmaspäeval saab meie läbinist patriootlik ja pühalik tuur lõpu Keilas ja Haapsalus.

Homme võib meid aga kell 12.00 kuulama tulla Tallinnasse Jaani kirikusse, kus teeme linnarahvale ühe mõnusa kontserdi, et kuulajad korralikult jõululainele viia. 

Bes djengi!

Tagane ära, valede vaim! Sirgu ja sigine, tõe taim! ehk Koidula kontserttuuri 1. päev

Neljapäeval alustasime Noorte Segakoor Vox Populiga tuuri ümber Eesti, millega avaldame austust 130 aastat tagasi surnud luuletaja Lydia Koidulale. Koidula sõnad on lihtsalt eepiliselt head ja mul on nii hea meel, et me saame neid selle ringreisiga inimestele, just lastele ja noortele veelgi nähtavamaks teha. 

Kolmel päeval esineme kokku kuues Eesti koolis. Neljapäeval laulsime Kosel ja Vändras. 

Lühidalt:

* Kui teie seltskonda on alguses manitsetud kindlasti juba kell 8 väljuvat bussi ootama, siis võib see mõnikord tähendada, et kommunikatsioonihäirete tõttu väljub buss alles kell 9. Bussis saab aga probleemideta hääled lahti laulda, et siis Kose kultuurimajas kiiruga üleriided seljast heita ja lavale tõtata. 

* Emotsionaalsemaid koorikaaslasi tuleks hoiatada enne, kui mõni solist hakkab "Ema südant" laulma. Teadsin, et solist laulab ühe laulu, aga kui ma oleksin vaid osanud arvata, millise tekstiga see laul on, siis oleksin vist selleks ajaks kõrvatropid kaasa võtnud. Nii seisingi seal teiste kooriliikmete seas laval, kuulates, kuidas solist meie keskel oma laulu esitab, ja reaalselt VÕITLESIN endaga, et kasvõi veerand mu ripsmetušist alles jääks. 

Kas ema südant tunned sa? 
Nii õrn, nii kindel, muutmata, 
:,: ta sinu rõõmust rõõmu näeb, 
su õnnetusest osa saab. :,: 

Kui inimeste liikuvat 
au, kiitust, sõprust tunda saad, 
:,: kui kõik sind põlg’vad, vihkavad, 
kui usk ja arm sust langevad, :,: 

siis ema süda ilmsiks lä’eb, 
siis veel üks paik sull’ üle jääb, 
:,: kus nutta julged igal a’al – 
truu, kindla ema rinna na’al. :,:


KES kirjutab selliseid asju :S Üldse on see isamaaline repertuaar minusugusele patrioodile ja kõige hingevõtjale nagu püssirohi, aga loodetavasti olen tuuri lõpuks juba karastunud. 

Alo Ritsing - "Teretus". Pole meie poisid, aga meie omad laulavad seda Koidula projektis ka. Mehine lugu, sümpatiseerib

* Bussisõidud on hea aeg, millal oma bussipinginaabriga kinnisvarast, kehaarmidest, kartulitest ja vegankokaraamatutest rääkida. 

* Vändrast ei leidnud me ei saelaudu ega Vändra Avelit, küll aga rahvast täis saali, eredad prožektorid, palju huvitavaid fakte Koidula kohta (sarnaselt Kose esinemisele) ja sedapuhku natuke rohkem meelekindlust "Ema südame" ajal. 

Sa tead, et oled koorilaulja, kui:

1) jõuad pärast tööpäeva koju kell 22.15 ja hakkad siis õhtusööki tegema
2) sind ei kummita enam mitte kõige kaasahaaravamad laulud, vaid kõige raskemate laulude kõige raskemad käigud, mida olete proovides viimase piirini lihvinud ja mis on seetõttu igaveseks su ajukoobastesse kinnitunud
3) kuulad vabal ajal lakkamatult lugusid nagu allolev

Ilumess toob naise välja / Esimene kontsertlavastus / Luuletuste ema

Reedel pärast tööd võttis üks kunstnikupreili mu käekõrvale ja viis ilumessile. Sa püha püss, kus seal oli püsse, kellest lõviosa moodustasid naised, kel vähemalt üks kehaosa oli kunstlik. Kõndisime seal KL-iga üsna pahvikslööduna ringi, saades pihta meie poole heidetud brošüüride, kutsete, kinkekaartide, huulepulkade, lõhnaõlipilvede ja säravvalgete naeratustega. Seda kõike oli kuidagi liiga palju ja liiga kiiresti korraga ning meil tuli tõdeda, et oleme selle ürituse jaoks vist ikkagi liiga mehelikud naised :D Ja kui seda peab tõdema KL, kes on graatsia ja naiselikkuse kehastus, siis on midagi ikka üsna valesti.

Disainerite ja riiete poolel meeldis meile juba rohkem. Äge oli näha disainerite loomingut koos disainerite endaga, kes klientidele isiklikult oma rõivaid selga sobitasid. Perit Muuga, Liina Stein, Kirill Safonov ja paljud teised olid vaat et samasugused vaatamisväärsused kui nende loodud disainidki. 

Tühjade (õigemini küll paljaste) kätega me messilt muidugi ei lahkunud, vaid ostsime KL-iga mõlemad omale uued glamuursed kindad. 

Laupäeval toimus meil Vox Populiga esimene kontsertlavastus, mis leidis aset Kultuurikatlas. Laulmist, tantsu ja põnevat lavalist liikumist täis päeva mahtusid muu hulgas kontserdipiletite müümine, rahvariietes vanamemmed, Kultuurikatla baarmenilt väiksema vahetusraha palumine, "erootiline" haukumine, riiete vahetamine kiirustavaid naisi täis dušinurgas ja palju muud. Ilus päev. 

Täna on pühapäev, mil olen käinud trennis, töö juures, teinud vegan pasta Bolognese'i ja kirjutanud luuletuse, mis tekitab minus väga ärevaid tundeid. 

Kõik loominguga tegelevad inimesed teavad tunnet, kui valmis saab midagi sellist, mis haakub sinuga 100%. See kajastab täpselt mingit sinu mõtet, sisemist valu või emotsiooni ning võib-olla just seepärast tundub see sulle heana. Sealjuures ei mõtle sa korrakski, et see ei pruugi teistele meeldida, see on spot-on, see on vist üks parimaid asju, mille kirjutanud oled, sa tahad, et KÕIK seda KOHE näeksid. Umbes nii, nagu tunnevad oma vastsündinud laste suhtes emad, kes neid kõigile kohe presenteerida tahavad. Isegi kui laps on kole kui öö või luuletus sama halb kui sassiläinud ristpiste. See laps oledki sina, see teos oledki sina ja see lihtsalt ei saa olla muud kui täiuslik. 

Ainult et pilte lapsest ei saa väga agaralt jagada, sest pedofiilid ei maga. Ja samamoodi on kõige paremate luuletuste-juttudega - neid ei saa näidata enne õiget aega. Neid tuleb hoida õigete kohtade jaoks, sest esimese öö õigus on alati loominguväljaannetel. 

Ületades taas kord ärevust üksi laulmise ees

Ehk miks kurat ma ennast kogu aeg sellistesse olukordadesse panen, käis mu peast läbi, kui valmistusin ühe Tallinna segakoori dirigendile, hääleseadjale ja trobikonnale teistele inimestele suures saalis tõestama, et olen laulmisega katsete läbimiseks piisavalt sina peal. Laulda on mõnus ja mõnus on tegelikult ka üksinda laulda, eriti vabas õhkkonnas. Aga teha seda inimeste ees, kes sulle hiljem ütlevad, kui hästi nende arvates hakkama said ja sind kuuldu põhjal hindavad, on natuke närvesööv. Loodetavasti ei paista mu ärevus välja. 

Natuke vist ikkagi paistis.

See kõik leidis aset õhtul kell 20.30, kui mitmetunnine kooriproov oli lõppenud ja mu taskus oli äsja saadud kompvek sünnipäevalapselt, keda olime mõni hetk tagasi õnnitlenud. Too komps mind aidata ei saanud, seda suutnuks vaid ehk teha üks korralik lõvikonserv. Et mul seda aga käepärast polnud (tähendab, vaja läinuks muidugi selle veganversiooni), tuli omade jõududega hakkama saada ja lihtsalt

laulda.

Trammiga hilisõhtul koju sõites polnud kindel tunne. Lootsin, et pärast seda kõike olen endaga rohkem rahul. Rahul olin selle üle, et julgenud olin, oma esitusega mitte nii väga. Hakkasin isegi mõtlema alternatiivsete ajasisustusviiside peale, nagu näiteks:

* Orkester
* Male
* Midagi, mis seostuks tantsimisega. Ballett? Jälle?
* A hakkaks hoopis midagi bändilaadset tegema?

Õnneks mul alternatiivlahendusi veel vaja ei läinud. Nüüd on mul uus koor ja võimalus laulda täiesti legaalselt kord nädalas heas seltskonnas, ilma ohuta sellega vägisi naabrite elutegevusse sekkuda.

Kuidas Eurovisioni vaatamist lõbusamaks muuta

Üksi või seltskonnas, alkoholi, meelepärase mahla või avokaadovõileivaga, aga joo/ampsa iga kord, kui:

* Esineja nimi on raskesti hääldatav
* Laulus esineb sõna "dreams"
* Lavale ilmub naine/mees, keda tahaksid lähemalt tundma õppida
* Keegi teeb hea kitarrisoolo
* Vaatevälja ilmub silmailu pakkuv dekoltee/paljas torso
* Esineja on põlvili
* Esineja näeb ükskõikne välja
* Keegi võtab riideeseme ära
* Lauljal on kostüüm, millega oleks väga raske poes igapäevaseid sisseoste teha

* Kuum naine mängib kirglikult viiulit
* Helistik muutub
* Keegi on paljajalu
* Laval on terariistu
* Saatejuhid teevad halva nalja
* Häälte andmisel on tehnilisi probleeme

Lisage sellele nimekirjale oma reegleid, aga käituge mõõdukalt, et ikka lugudesse süveneda ka saaks. Loodan, et teil on samamoodi nagu mul, kes ma ei tea ühtegi lugu peale Küprose oma, nii ei tea üldse, mida oodata.

Ilus on maa, mida armastan

Sel aastal ei väljenda ma kodumaale kirjalikult oma tänu, ei edasta häid soove ega ütle, et ta on mulle kallis. 

Mu Eesti, sa tead seda ju niigi.

Kui lauljaelu kummitab unedes

Miski ei näita paremini, et igatsed midagi, kui näed seda asja juba teist ööd järjest unes. 

Üleeile öösel oli suvi ja laulupidu. Olid kõik mu koorikaaslased, kellega koos Tartust Tallinna sõitsime ja proovi tegime. Ööbisime koos koolimajas, sõime koos koolisööklas ja ühtäkki oli käes laulupeo 1. kontsert, kus mulle sai selgeks tõsiasi, et tegelikult ma selles kooris enam ei laula. Seega tuleb mul osaleda laulupeol pealtvaataja, mitte lauljana, mul tuleb osta pilet ja seista mitte laulukaare all, vaid istuda selle ees muruplatsil. Ma pole enam laulja - see arusaamine lõi otse südamesse. 

Eile öösel olime TÜSiga Bulgaarias. Olin juba mitu aastat selles kooris laulmisest eemal olnud ja viimaks naasnud. Seal oli palju võõraid inimesi, vanadest olijatest olid järel vähesed, aga sellest polnud midagi, sest sain kiiresti uutega tuttavaks. Kätte tuli aeg bulgaarlastele ühes kultuurimajas esineda. Bussiga ekskursioonilt esinemiskohta sõites tuli mulle äkki hirmuga pähe, et ma polnud reisile koorikleiti kaasa võtnud, vaid hoopis ühe teise valge esinemiskostüümi. Kultuurimajas hakkasid kõik koorikleite ja vöösid triikima, ma mõtlesin aga, kuidas dirigendile öelda, et mul on vale riietus kaasas. Kui oma koti avasin, leidsin sealt aga ikkagi koorikleidi, mis nägi paraku nii kortsus välja, nagu oleks keegi seda hamstrile tekiks püüdnud voltida. Läksin kleidiga tüdrukute duširuumi, kus teised sama probleemiga neiud parajasti kleite märjutamas olid. Kleit on vaja märjaks teha ja siis rippuma panna - seda teab TÜSis laulev tütarlaps selgemini kui ükskordühte.

Vahel on see igatsus suurem, vahel väiksem, aga see ei lähe kunagi päriselt ära. Viis aastat selle seltskonnaga on minusse jälje jätnud. Aga ma lihtsalt pean uskuma, et muutused on head. Muutused arendavad, avavad silmi ja tulevad kokkuvõttes kasuks. 

Ning igasugune igatsus vana, turvalise, armsa ja nostalgilise järele tuleb teinekord lihtsalt üle elada. 

Ja ainult edasi minna.

Rubriigist "Esimesed" - Hollywood ja Elron

1. Reedesest korraks-sõbra-juurde-plaanist sai ootamatult elu esimene klubi Hollywood külastus. Aga teate, mulle täitsa meeldis. Nii palju, kui klubi meeldida saab. Üks asi, mis minu jaoks peo headust näitab, on see, kui diskor mingitel hetkedel muusika maha keerab ja siis on selgelt kuulda, kuidas inimesed laulusõnu kaasa ruiravad. Neid inimesi oli reedel palju, nagu ka head muusikat. Ma mõtlen, nii head, kui klubis olla saab.

Natuke õudne oli, kui üks noormees täiesti ootamatult näoli põrandale kukkus ja sinna liikumatult lebama jäi, aga eks neid langeb teinekord Tartu klubides samamoodi. 

Boonusena oli Hollywood täidetud pulgakommidega, millele kõigil külastajatel vaba ligipääs oli.


2. Minu lemmikpaar K ja T olid Soomest nädalavahetuseks Eestisse T sünnipäeva tähistama tulnud. See tähendas, et sain esimest korda kogeda Elroni võlusid, selle liiklusvahendiega Raplasse sõita ning loota, et K ja T oma suures armulikkuses mu Rapla rongijaamast auto peale korjavad ja ühte väikesesse alevikku edasi transpordivad. Õnneks just nii läkski. Minu arust on tore, et nii vanad liiklusvahendid nagu rongid endiselt au sees on ja inimesed nendega reisida tahavad. Rongiga sõitmises on midagi vanaaegset ja romantilist; rongis on selle erilise atmosfääri tõttu mõnus lugeda või kirjutada ning lisaks liigub rong kiiresti ja vaikselt. 

T armas perekond, sümpaatsed sõbrad, kaunis kodu, "Hundimäng", rikkalik toidulaud ja õhtune meeleolukas kitarri-laulupidu ei pannud mind seda väljasõitu kahetsema. Tunnustuse peab saama ka üks T kahest koduloomast, kes ei lasknud mul end öösel üksikuna tunda. Nimelt magasin K ja T-ga ühes toas, aga erinevalt neist ei jaganud ma kellegagi voodit. Selle olukorra otsustas lahendada T hermafrodiitne kass, kes magamaminekuks end mulle nurrudes lõua alla kerra sättis. Sellepärast kassid vist vanatüdrukute seas nii popid ongi :D

Kögeš-mögeš ehk 2. eurotripp TÜS-iga. (7. - 9. päev)

7. päev. Horvaatia. Krki turg, armutu päike ja lõunasöök kaljudel

Oma esimesel täiesti vabal päeval käime kõigepealt Krki turul suveniire ostmas. Lõviosa turukaubast moodustavad kübarad, käeehted, külmkapimagnetid ja kotid, aga endale saab soetada ka plätusid, salle, ujumispükse ja muud vahvat. Pärast turu külastamist suundume juba kergemate kukrutega ranna poole. Rannas ei oota meid liiv, vaid väikesed kivid, millele hunnik inimesi on end juba pikutama sättinud. Selleks, et lebamine mõnusam oleks, on kavalamad pannud endale külje alla täispuhutava kummimadratsi või joogamati, sümboolse summa eest saab rentida lamamistoole. Meie oleme lihtsad Eesti naised ja leiame, et küljealuseks sobivad hästi ka kaasavõetud rannalinad. Õnneks pole kivid teravad ja nendega harjub kiiresti. Ujumas käime siiski plätude või ujumisjalanõudega, sest kohati on vees olevad kivid üsna suured, lisaks vasardab kuklas teadmine ohtlikest merisiilikest.

Pärast ujumist sööme veidi kaasa võetud söögipoolist ja avastame toidukaupu, millel on eestlaste arvates kummalised nimed. Näiteks on paljudele krõpsudele, pähklitele ja küpsistele peale kirjutatud üsna meeldejääv sõna „kikiriki“, mis tähendab tõenäoliselt pähkleid. Õhutemperatuur on kuulu järgi 35 kraadi, mistõttu maitsevad kõige paremini puuviljad, marjad ja vesi. Kardame kõik oma heleda naha pärast, nii et meist tunduvalt pruunimatele rannalistele avaneb veider pilt – kari valgeid põhjaeurooplasi paaniliselt üksteisele päikesekreemi määrimas. Päikese käes lebada on liiga karm, oleme kas puude all varjus või lesime kõhuli madalas vees. Otsime huvitavaid kive ja võtame mõne koju kaasa. 

Näeme, et eemal on rannadušš, kus saab soola kehalt maha pesta, aga asja uurima minnes selgub, et duši kasutamine maksab 50 eurosenti. Kui me parajasti nõutu näoga duši hingeelu püüame lahti mõtestada, tuleb meie juurde üks abivalmis horvaatia proua. Ta monteerib paari kiire liigutusega mündiaparaadi lahti, vajutab mingeid nuppe ja juba paiskubki jahe juga dušist, täiesti ilma rahata.   

 Sadamas

 Rannakate oli just selline

 Rubriigist "Veidrad kaubanimed"

 Rannal peesitav merisiilik - väike, aga ohtlik

Romantikat ka

Viinamarjad otse tänavalt

Hiljem võrdleme hostelis oma päikesepõletusi (nende osas võlgeneme suure tänu ilmselt vees päevitamisele), kümbleme veidi ja suundume kolmekesi H ja Monsuga linna süüa otsima. Pärast pikki rännakuid leiame viimaks ühe Metro-sarnase koha, kus saab 20 kuna (umbes 2,6 euro) eest vegan-tortillasid, mille koostisosad saab ise valida. (Toit on nii hea hinna-kvaliteedi suhtega, et ostame seda veel järgmistelgi päevadel.) Plaan on leida mõni ilus koht, kus tortillad ära süüa, aga selleks ajaks, kui teised oma söögi kätte saavad, olen mina (oma suures apluses) enda einet juba lõpetamas. Leiame mereäärsed kaljud, kust avaneb järjekordne hingemattev vaade, ja seame end mõneks ajaks neile sisse.

Pärastpoole kõnnime veel veidi linnas ja ostame tänavalt vegan-jäätist, mida leidub meie ümber üllatavalt palju. Horvaatia on turistide jaoks magus puhkusekoht ja see on omakorda magus jäätisemüüjate jaoks, keda on Krki tänavatel rohkelt. Mu kaks poodlemishuvilist kamraadi peavad vajalikuks külastada kõiki väikeseid poekesi, millest möödume. Umbes pärast kolmandat kauplust eelistan poodlemisele teisi väljas oodata. Kõige armsam pood on üks galeriilaadne koht, kust saab osta maale, käsitsitehtud ehteid, magneteid ja teisi suveniire. Poekeses pikutab kena oranž kass, kelle järgi on kauplus oma nime saanud ja keda külastajad võivad vabalt ostmise vahepeal silitada. Galerii/poe omanik on sõbralik kunstniku loomuga meesterahvas. Ta selgitab meile, et tema sõber teeb nuge ja paljud poes müüdavad imelised ehted on valmistatud nugade ülejääkidest. Kui Monsu küsib, kas poes müüakse ka nuge, hakkab mees naerma. Ta haarab lähedusest ühe peapaela, millele on tikitud rahu sümbol, ning hüüab demonstratiivselt: „No!“.

Neid tänavaid hakkan ma küll igatsema

 Krki saare märksõnad on rollerid ja kassid

 Kaljupiknik

 Üks lahe papagoi, kes oskab täiesti selges inimkeeles "Tšau" öelda

 Siin on käimas H puhastamine

Tagasi hosteli poole jalutades satume linnaväljakul puhkpilliorkestri kontserdile ja jääme seda kuulama. Öösel koguneb TÜS aga taas randa, 30 muusikasõpra istuvad koos Vahemere ääres kividel ja laulavad.  

 Meeleolukas öökontsert, kus lapsed pillimeeste ees julgelt tantsu löövad

8. päev. Horvaatia. Krki rahvale on hea esineda

Hommiku algab garderoobimuudatusega. Nimelt selgub, et esineme siiski ka Horvaatia rahvale valgetes kleitides, mitte koorisärkides. See tähendab, et naised peavad kotipõhjast jälle üles kaevama oma pikad ja palavad esinemisrüüd, olles end juba hellitanud mõttega, et enam neid selle reisi ajal nägema ei pea. Muidugi pole kleidid enam seetõttu kuigi sirged, aga keegi tuleb välja suurepärase silumisnipiga – kleidid tuleb duši all läbimärjaks kasta ja siis (välja väänamata) kuhugi kuivama riputada. Kuumuses kuivavad kleidid väga ruttu ja – ennäe imet – on sirgemad kui kunagi varem.

Päev möödub taas rannas, aga linnast veidi kaugemal. Sinna jalutades möödume ühest väga lustlikust ettevõtmisest – üks aktiivne naisterahvas teeb liikumishuvilistele inimestele vesiaeroobikat. Plaanime ka trenniga liituda, kui see juba läbi saab.

Usinad aeroobikahuvilised

Jõuame randa. Oleme jälle oma vegan-tortillasid kaasa ostnud, seekord suudan isegi enda toitu teistega koos söömiseni alles hoida. Käime ujumas, lained on kohati väga kõrged ja paiskuvad üle pea. Peab jälgima, et need sind vastu kivisid ei heidaks. Pärast suplust päevitame natuke, aga puude varjus, nii et varsti hakkab isegi natuke jahe. Siis on aeg jälle päikese kätte minna. Korraldame Monsuga väikese matka mööda rannajoont, mille käigus leiame palju kauneid vaateid ja kaks sisalikku.

 Puude vahel on hea päevitada

Matkaleiud

Natuke enne kella üheksat õhtul koguneb TÜS-i lauljapere linnaväljakule, samasse kohta, kus esines eelmisel päeval puhkpilliorkester. Sellised tühised asjad nagu jalanõud jätame seegi kord oma etteastest välja ja keegi meisterdab neist me kõrvale suure kirja „TÜS“.

Esinemisega on vaja täita pool tundi ja see aeg möödub kahetsusväärselt kiiresti. Publiku seas on palju inimesi ja nad on tõeliselt poolehoidvad. Iga lugu lõppeb tormilise aplausiga ja „Bohemian Rhapsodyt“ tuleb suisa korrata. Pärast esinemist vahetame hostelis riided ja läheme jälle kõik randa. Tuul muutub väga tugevaks ja käivad jutud peagi saabuvast äikesetormist. Näemegi mõningaid välgunooli ja tuul räsib meid üsna korralikult, aga üle pika aja saame magades tunda jahedust. Magame lahtise aknaga ja näen unes, et tuul rebib selle küljest. Kui järgmisel hommikul ärkan, on aken siiski veel küljes, aga tuul pole põrmugi vaibunud.

Õigupoolest on hostel Krk üsna kunstipärane

9. päev. Horvaatia – Sloveenia – Austria. Austriast me ei osta

Valmistume Krki saarelt lahkuma. Viimaste saareostude sekka kuulub nüüd juba ka Panthenol ja peale poodide külastatakse apteeke, et sealt päikesepõletuse vastu erinevaid määrdeid saada. Saarelt lahkudes leiab tugeva tuule tõttu aset üks huvitav silla ületamisega seotud vahejuhtum, mis tõestab, et meie bussijuhid oskavad erinevaid takistusi väga loominguliselt lahendada.

Sloveenias plaanime külastada mingeid huvitavaid koopaid, kus pidavat elama mingid huvitavad ja ainulaadsed ussikesed, aga aja kokkuhoiu mõttes loobume sellest plaanist. Järgmises tanklas peatudes saame piki vahtimist tõsiasjaga, et oleme Austrias, kus hinnad on Poola, Ungari ja Horvaatia hindadest hoopis kõrgemad. Boikoteerime sealset söögikohta ja paneme taas õues püsti oma isikliku pikniku, millega liitub veel teisigi.

Kui oleme end sisse seadnud Viini hostelisse Hütteldorf (seekord kaheksakohalisse tüdrukute tuppa), otsustame matkata kesklinna. Paljud lähevad metrooga, aga me arvame, et jõuame ka jalgsi kohale. Kui oleme umbes 20 minutit käinud, hakkab sadama, ja kõvasti. Me oleme märjad, meil on külm ja me pole söönud, ning nii mõnelegi meist hakkab metroo hästi kõlama. Teised ei taha aga alla anda. Natuke maad hiljem lähevadki mõned metroo peale. Meie sammume visalt edasi, kuigi muretsema paneb asjaolu, et pärast 30-minutilist matka pole me veel isegi kaardile jõudnud. Viimaks leiame üles lossi, mis juba kaardil alla vasakusse nurka jääb ja oleme rahul. Ometi on kesklinnani lossist vähemalt kaardi järgi veel mitu valgusaastat. Kõnnime veel natuke (selleks ajaks oleme kõndinud veidi üle tunni) ja küsime siis järgmises metroopeatuses ühe naise käest teed. Naine vaatab meid nagu hullumeelseid ja ütleb, et meie praegusest asukohast kesklinna kõndimine võtab aega vähemalt 3 tundi. Ma ei raatsi metroo peale raha kulutada, eriti veel kahe metroo peale, mis linna jõudmiseks vajalikud on. Tunnen ka mõningast väsimust, mistõttu otsustan endale korraldada väikese seikluse. Jätan oma kaaslannadega hüvasti ja hakkan üksi läbi öise Viini tagasi hosteli poole rändama, K pipragaas taskus. Pärast pooltteist tundi matkamist, sümfooniaorkestri kontserti ja ühe banaani ostmist jõuan turvaliselt tagasi hostelisse. Söön, käin pesemas, pakin asju kokku, kirjutan natuke reisipäevikut ja ühe uue luuletuse.  

"Kas me oleme juba kaardil?"

 Viinis loojub päike

 Kauaoodatud loss

 Hostel Hütteldorf