"Elajatest" sai film

Mäletan, kui Sven-Sander mulle umbes kaks aastat tagasi esimest korda kirjutas. Tutvustas ennast, ütles, et luges mu novelli "Elajad" ja tahaks sellest Balti Filmi- ja Meediakooli jaoks filmi teha. Kaks aastat hiljem nägin ma seda filmi. See juhtus eile. 

Kuus novelli, kuus kirjanikku, kuus filmi, kuus komplekti filmitegijaid. Emotsioon oli võimas. See on imeline tunne iga kirjaniku jaoks: istuda 300 inimesega kinosaalis ja vaadata, kuidas sinu loodud tegelased Solarise Apollo ekraanil ellu ärkavad, sinu peast sinu silmade ette asetatakse. Ma ei usu, et kunagi veel midagi sellist kogeda saan, aga see oli üks imeline kogemus. 

Ühtlasi oli see mulle omamoodi kinnituseks, et on okei kirjutada tekste, mis kohati on veidi piiripealsed. Ropud, rõvedad ... ja üdini kummalised. "Elajate" kohta olen ma niisugust tagasisidet saanud, üks näide on siin: https://kiili2019.blogspot.com/2019/11/normal-0-21-false-false-false-et-x-none.html. Aga eile seda filmi vaadates mõtlesin, et võib-olla mul ei ole ikkagi midagi viga, et selliseid asju kirjutan. Sest grupp inimesi oli selles loos midagi näinud - piisavalt, et sellele pühendada väga suur osa oma ajast. Seda pühendumist oli näha algustiitritest kuni lõpuni välja. 

Aitäh, BFM. Loodan, et meil kõigil õnnestub Kinovelle juba varsti veel näha.

Kuidas ma esimest korda otse eetris raadiosaadet juhtisin

Hästi tore, et ajakirjanduslikud väljakutsed mind rahule ei jäta ja saan nendega aeg-ajalt ikka rinda pista. Tegi rõõmu, et Värske Rõhk suunas mind taas IDA raadio saatesse "Rõhk", seekord saatejuhina. Ainult minu osalusel oleks saade ehk nadivõitu tulnud, seega kutsusin endale külla ka mõned k6vni püsiesinejatest, et nendega otse eetris väike kirjandusõhtu maha pidada. Hea mõte, Värske Rõhk! 

Peab ütlema, et väga mõnus oli seekord ise lihtsalt tähtsat nägu teha ja kuulata luuletajaid, kes kõik ka minu lemmikute sekka kuuluvad. Lisaks pole mingi saladus, kui väga me kõik Viimast Neljapäeva armastame, mistõttu on mul väga hea meel, et see üritus veidi laiemat kajastust leidis.

Meie mõnusat saadet saab järele kuulata siit:

https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/rohk-2021-06-01

KUULA: Üks väike jutuajamine raamatutest

https://idaidaida.net/episodes/rohk-2021-02-03?fbclid=IwAR0TK65Yx7kIX0ytMny8g5PjU2a4iwY1gjYGHouSjfK5zlClEzbHa_ZFKOQ

Mõtlesin, et jagan vahelduse mõttes siin blogis ka veidi kuulatavat materjali. Nimelt käisime eile Reijo ja Ullaga IDA raadios, kus rääkisime eelmisel aastal ilmunud raamatuist, mis meile kõige rohkem meeldisid. 

Kuula, kui:

* otsid raamatusoovitusi

* Sind huvitab (semi)kultuurne jutt

* oled Reijo või Ulla või minu fänn

* oled IDA Radio fänn

* plaanid jalutuskäiku ja vajad taustaks lihtsalt mingit mulinat

* Sind huvitab, missugune on see hääleke peas, millega kõik siinse ajaveebi kirjatükid on loodud :D

Väike 2019. aasta kokkuvõte

Istume nelja töökaaslasega aasta viimasel päeval ühes reklaamiagentuuris. Kellegi arvutist mängib muusika, parajasti täidab tuba lugu "She's a maniac". Vahepeal räägime erinevatel teemadel, siis jälle nokitsevad kõik oma asju teha. Korruse peal valitseb suures osas tühjus, enamik on puhkusel. Ja mina mõtlen veidi möödunud aastale tagasi. 

Võrreldes 2018ndaga oli aasta 2019 kindlasti positiivsem. Käisime Karliga minu senise elu suurimal seiklusel ja telkisime-hääletasime kaks nädalat Itaalia-Saksamaa mägede vahel. (Kes pole meie rännakust veel lugenud, saab alustada selle postituse juurest.) Reisidest jääb kindlasti meelde ka see, kui töökaaslastega suvel oma Hiiumaa kalamehe juures käisime. 

Aastal 2019 sain muu hulgas proovida, kuidas on elada koos kõigepealt oma parima sõbra ning veidi hiljem parima sõbrannaga. Õppisin neist kogemustest nii mõndagi. 

Aasta suurim pärl on minu jaoks ilmselt luulekogu "Blondiine armastav mees" ilmumine, mille tagasiside ületas kõiki ootuseid ja mis on praeguseks poodidest välja müüdud. Kirjanduslike saavutuste hulka võib lugeda ka eripreemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursilt ning asjaolu, et sel aastal kirjutasin rohkem luulet kui ühelgi varasemal. Lisaks väisasin Drakadeemiat, kus õppisin Jim Ashilevilt üht-teist loovkirjutamise kohta juurde. 

Aasta lõpus lisas vürtsi kiri BFMist, mille autor teatas, et tahab minu novelli "Elajad" filmiks teha. 

Mul on hea meel, et minu ellu kuuluvad inspireerivad, tugevad ja südamlikud sõbrad, töökaaslased, pereliikmed ja kaaskirjutajad, ning et neid on aastaga lisandunud. Tegelikult sellegi üle, et on kadunud need, kes on pidanud kaduma, sest see võimaldab olla valitud õigetele kvaliteetsem seltsiline. Mul on hea meel, et K6VN on täies elujõus ja toimub iga kuu viimasel neljapäeval, pakkudes kõigile võimalust oma loomingut rahvaga jagada. Mul on hea meel, et mu sõbrad ja perekond on olnud terved ja õnnelikud ning loodan, et see jääb nii ka tuleval aastal. 

Ja nüüd tagasi algusesse.

Mulle meeldib see kontor, kus praegu istun. Siin saab iga päev nalja, iga päev on täis ilu, loomingut, kunsti, kirjandust, muusikat ja värve. Siin on olnud ka väga raskeid hetki, aga mitte praegu, kui arvutist hakkas just mängima ABBA "Dancing Queen" ja meesdisainer sellele kaasa laulab.

Sõbrad. Soovin teilegi tänaseks mõnusaid mälestusi möödunud aastast. 

Ilusat vana-aastaõhtut ja edukat uut! 

Gripi päevikud ehk tabletid, deliirium ja oksekauss

Neljapäeva öö

Olen äsja jõudnud koju detsembrikuu k6vnilt (ja selle afterparty'lt Levikas) ning saanud vaevalt tunnikese magada, kui ärkan metsiku kõhuvalu ja külmavärinatega. Uhan endale aga lisateki peale ja püüan edasi magada, aga see ei õnnestu kohe kuidagi. Lähen kööki vett võtma ja tagasiteel magamistuppa teen kiire peatuse vannituppa, sest pean oksendama. Tean, et asi pole alkoholis, sest olen õhtu jooksul tarbinud ainult paar õlut ega ole isegi purjus. Asi on vägagi murettekitav, kuna juba mõne tunni pärast olen plaaninud istuda Tartu rongis ja sõita maale: metsa, puhta õhu, vaikuse ja saunamaja juurde. Suundun nördinult tagasi voodisse. Kuna külmavärinad ei lase magada, hakkan Elroni lehelt uurima, kas rongipiletit saaks vajadusel tagastada. Saab küll ja ma teen seda. Võtan ühe söetableti ja Paracetamoli. Magan vahelduva eduga reede lõunani, ärkamispauside ajal joon vett, sest kurk kuivab metsikult. 

Reede

Tee, mis tahad. Ma ei suuda. Pead. Padjalt. Tõsta. Nii, kui seda üritan, läheb pilt silme eest täiesti mustaks. Proovin kuidagi kööki roomata, et hambaid pesta ja veevarusid täiendada. Söögiisu pole üldse. Rooman tagasi voodisse ja asun lähedastele oma kurba saatust jagama. K pakub, et võib mulle süüa tuua. Kuna minus pole siiski kadunud lootus veel kunagi söömisega tegeleda, olen tänulik ja nõus. Ta helistab mulle varsti poest ja loen talle oma soovid ette, milleks on tähestikusupp, kaks mahlapulka, Coca-Cola, poolik seemneleib ja tops Merevaiku. Antud hetkel ajab mõte toidust mind küll iiveldama, aga mõelgem siiski ka tuleviku-Mari-Liisile. K jõuab kiiresti mu maja ette ja selleks, et oma aarded kätte saada, pean kuidagi neljandalt alla koperdama. K on toidukoti välisukse ette asetanud ja hoiab ise nakatumisohu vältimiseks mõõdukasse kaugusse. Ta tõdeb vaid, et ma ei näe just kõige parem välja. Tal on õigus. 

Tagasi üles jõudnuna panen jäätised ja Coca külma ning siis olen täiesti läbi. Vajun diivanile ja jään magama. Jope ja salliga. Ärkan vahepeal, aga võrreldes ööga on nii hea soe olla, et jope tundub täitsa hea mõte. Magan edasi. Siis otsustan ikkagi inimeseks hakata, võtan üleriided seljast ning kolin tagasi voodisse. Kraadin end esimest korda ja saan tulemuseks 38,68 kraadi. Värinad on möödas, nüüd on kogu olemine hästi kuum. Ülejäänud õhtu veedan enamasti voodis, sest iga voodist tõusmine tähendab riski kusagil korteri peal kokku kukkuda. Vahepeal tuleb siiski riskida, näiteks ütleb ellujääja minus, et pean midagi sööma, mistõttu tarbin ära kaks K toodud mahlapulka. Need püsivad isegi sees. Mind hirmutab mõte, et ma pole päeva otsa midagi muud söönud, mistõttu proovin isegi hakata tähestikusuppi soojendama, aga see missioon feilib haledalt, sest niipea, kui olen vee potiga pliidile pannud, läheb pilt jälle silme eest ära. Mõtlen, et asi võib olla ka madalas veresuhkrus ja joon natuke Coca-Colat. Tuju on äärmiselt kehv, et pean niimoodi kodus passima, ainsaks takistuseks minu enda füüsis. Nutan natuke, aga silmad on palavikust nii paistes, et see pole kõige mõnusam. Hakkan vaatama filmi "Mean Girls". Pärast seda leban lihtsalt voodis. Mõtted suunduvad väga veidratele radadele, nii et see tundub juba deliiriumina. Ellujääja minus ei lase siiski mul end kaua haletseda, vaid ütleb, et pean terveks saama. Seepärast võtan enne ööund ühe Paracetamoli ning toon igaks juhuks voodi kõrvale kausi veega, juhuks, kui olen liiga nõrk, et oksendamiseks vannituppa minna. Lisaks hoian mõnda aega otsaesisel külma vette kastetud sokki, et palavikku vähendada. See aitab. 

Laupäev

Oksekaussi ei lähe öö jooksul vaja. Külmavärinaid pole ja magan mõnusat und. Palavik on langenud juba 37,70 kraadini ja enesetunne veidi parem. Vaatan filme "Level 16" ja "Hosteli" esimest osa, loen veidi "Stepihunti", kirjutan paar uut luuletust. Õue ei saa ma ka täna kindlasti minna, sest kui veidi kauem püsti olla, hakkab halb. Õnneks kannatan juba veidi rohkem süüa. Hiljem teen tähestikusuppi ja söön seda päeva jooksul väikeste kogustena. Magan. Püüdes enda eksistentsile mingitki õigustust leida, paigutan puhta pesu kuivamisresti pealt kappidesse ja pesen toidunõud. 

Õhtuks on jälle kuidagi väga kurb olla. Loen "Stepihunti" ja hiljem ka austajate poolt kirjutatud vanu armastuskirju, et tuju parandada. Tajun endas jälle kerget deliiriumit ja püüan seda luules ära kasutada. Nii valmis näiteks selline tekst:

okse

palavik

deliirium

peavalu

kõhuvalu

kaelavalu

valu

kuumus

deliirium

okse

ja aknast piiluv

talvine päike

(sest ma ei taha

et mu viimane

kirjapandud sõna

oleks okse)

Kohustuslik Paracetamol hinge alla ja head ööd.

Pühapäev

Magasin taas hästi. Enesetunne on juba päris hea, ainult et pea valutab nii rängalt, nagu keegi oleks mind öösel tellisega korduvalt kuklasse tümitanud. Sellele vaatamata suudan aga edukalt toas ringi toimetada. Teen hommikusööki ja teed, võtan ühe valuvaigisti ja käin pesemas. Viin kausi oma voodi kõrvalt tagasi vannituppa, seda ei lähe vast enam tarvis. Palavikku ka pole. Pakin end korralikult riidesse, sest näen aknast lund, mida seal enne mu haigestumist ei olnud. Toidupoe poole kõndimine tundub veidi riskantne ja teen seda lootes, et ma: a) poole tee peal ei minesta; b) kellelegi ootamatult peale ei oksenda. 

Ostan sušit, Coca-Colat, pipraviina (iu, aga see on kõhuviiruste korral kasulik), apelsine, kohukesi, Caesari salatit, juustupallikesi, jne, jne, jne - aga noh, oma läbielamiste tõttu väärin hellitamist. Kui oled viimased kaks päeva peaasjalikult vaid vedelikest toitunud, on see esimene sušiamps superhea. Pärast sušit võtan pitsi pipraviina. Tunnen end tegelikult päris hästi, isegi kõht ei valuta enam, aga nii profülaktika huvides. 

Homme lähen tööle. 

See tervenemise protsess on haiguste juures tegelikult inspireeriv. Üks päev oled terve päeva palavikuga voodis, järgmisel suudad juba üht-teist ette võtta, kolmas päev sammud üksinda poodi, aeglaselt nagu sõjaohver, aga sammud, kurat ... Me kõik oleme midagi sellist läbi teinud ja minu arust näitab see, et samavõrd nagu meie organism on võimeline haigustega võitlema, oleme ka ise võimelised katsumustest välja tulema. Seni, kuni meil on siht silme ees. Olgu selleks siis uus töökoht, suhe või esimene tahke toit kolme päeva jooksul. 

Steppivad haldjad ja alfaisased

Seda kõike oli lihtsalt nii palju. 

Kõigepealt üldpilt. Muusika, draama, holograafilised efektid seinal ja laitmatult ühes rütmis püsiv stepptants, sekka mõned laulunumbrid. Kuidas noored kaunid ja oma asjale jäägitult pühendunud inimesed suudavad jalgadega musitseerida ja teha seda nii, et kõik publikust vaadates koreograafiliselt kaunis välja näeb. Kuidas nad suudavad perfektset rütmi hoida nii üksinda, kahekesi kui ka 30-pealises kambas, nii et mitte keegi ei tee ühtegi kõpsu üleliia, ei komista ega kuku. Kuidas neil terve see aeg higi otsa ees voolab, aga jalad töötavad nagu hoiaks neid luude, lihaste, kõõluste ja vere asemel käigus hästi õlitatud hammasrattad. Kuidas tantsijad kogu selle töö käigus lakkamatult naeratavad. 

Kuidas mõni inimene on tantsimisest kogu oma elu teinud. 

Ja siis detailid. Pastelsetes haldjakleidikestes hõljuvad blondid neidised. Tule, plahvatuste, metalli ja punase lavakujunduse keskel möllav turske ürgisane, kelle numbri ajal kaks samasugust tüüpi tuimalt kätekõverdusi teha uhavad. Mustade maikade ja sonidega noored tõsised James Deanid, kes tantsivad, käed traksipükste taskus, ja külastavad õhtul kõigi naiste unenägusid. Üliseksikas nahkses liibuvas kostüümis punapäine naissaatan, kes mööda lava püherdab, leegid ümber. Ja just siis, kui tekib tunne, et asi ei saa enam huvitavamaks minna, rebivad järgmise numbri neiud kleidid seljast ja hüppavad tantsurütmi edasi üksnes mustade rinnahoidjate ja sukkpükste väel. Seepärast vist ostetaksegi esiritta kohti ...

See on veri, higi, pisarad, glamuur, armutud trennid, kambavaim ja üksteise täielik usaldus. See oli tantsulegend Michael Flatley lavastatud "Lord of the Dance" Saku Suurhallis. 

Eluaegne tantsijakarjäär on Flatleyle jätnud raskeid vigastusi, mis mehel endal enam tantsimisega tegeleda ei luba. Aga jagan rõõmu ja jätan teile siia video aegadest, mil ta veel ise lavadel möllas.

Publikult autorile

Eile toimus kirjandustänava festival. Minu ülesandeks oli rahvale "Blondiine armastavat meest" tutvustada ja selle raamatu telgitaguseid avada. Seda ma tegingi. Rääkisin, kuidas minu elus oli raske aeg, ja tänav täitus üha uute inimestega, kes tahtsid millegipärast seda kuulda. Kui pilgu üle inimeste lasin, nägin mõistvaid nägusid, noogutavaid, mõtlikke ja mõistvaid nägusid, mida tuli aina juurde. Naised ja mehed, noored ja vanad, omad ja võõrad.

Aga siis oli veel see proua. 

Proua, kes oli algusest peale kohal olnud ja lausa istet võtnud. Ühel hetkel küsis minu intervjueerija Jaan, kas kellelgi on küsimusi - see proua palus mikrofoni enda kätte. Ta oli kindlasti üle 70. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga ta rääkis umbes nii: "Teate, tütarlaps. Te olete veel noor. Teil on kogu elu alles ees. Tuleb veel mitmeid suhteid ja ka lahkuminekuid, aga elu eesmärk ongi kogeda nii rõõmu kui valu. See teeb meid kõiki ainult rikkamaks. Ma isiklikult soovin ainult, et te selle kõik kirja paneksite." 

Nõustusin täielikult. Neelasin säärasest toetusaktsioonist tekkinud klombi vaikselt alla ja nõustusin. Ning see ongi luule jõud - kõiki ühendav ja kaastundlik universaalne jõud. Eile nägin, et see jõud on pealegi veel kahepoolne, sest sama palju, kui luule pakub tuge lugejatele, võib autor saada otsest toetust oma publikult, justkui tänuks oma üleelamiste eest. 

See oli ilus äratundmine.

Järjekordne "luuletaja Kuldmunal" postitus

Eile osalesin enda neljandal Kuldmunal ehk aasta oodatuimal auhinnagalal, kus selgitatakse välja parimad reklaamitegijad. See üritus on alati minu jaoks natuke ime: kõik see glamuur, esinejad, lavasõud, tulemöll, kuldsed konfetid, vein, peened suupisted ning ca 500 loovinimest, kelles on nii kuradi palju annet. 

Esimesel aastal vaatasin seda kõike, silmad ümmargused peas, praeguseks olen ma asja natuke rohkem jagama hakanud. Iga aastaga on aina rohkem sõpru ja tuttavaid, keda tervitada ning kellega juttu rääkida, ning ilmselt see ongi minu jaoks kõige suurem pluss. Muidugi on alati rõõm oma agentuuri pärast, kui õnnestub peolt mõne munaga lahkuda - seekord pälvisime neid suisa kümme tükki. Ja kuna agentuuris töötades on minust ajaga tõeline reklaamifänn saanud, on alati nii huvitav vaadata, milline siis on žürii arvates praegu hea reklaam. 

Tundsin siiski vahepeal neid inimesi vaadates ja nendega rääkides, et ma ei ole päriselt nagu nemad. Kui palju sõpru mul seal ka poleks, olen ikkagi luuletaja reklaamiinimeste peol. Aga meid ühendab loovus ja armastus selle kasutamise vastu. Seega käin nendel pidudel edasi, jälgin neid andekaid, ilusaid, mängulisi ja loomingulisi inimesi. 

Ning loodan, et midagi jääb külge. 

Kui nädalavahetusse mahuvad elamused nii lossis kui ka kirjandustemplis

Nädalavahetus algas M-i ja B muinasjutuliste pulmade pidamisega Sangaste lossis. Selle ettevõtmise märksõnadeks võiks lisaks muinasjutulisele atmosfäärile, lossile ja printsessindusele olla kvaliteetaeg parimate sõbrannadega, koerast sõrmusetooja, eelpidu meie lossitoas (repertuaariks 5Miinust, 2 Quick Start, Ava Max jpt), rikkalik söök-jook, pruutneitside ülekaalukas võit pulmaviktoriinis ning ennastunustav Nublu järgi tantsimine maani kleitides, mida minu senises elus pole küll kunagi ette tulnud. 

 Printsess oma valdustes (I wish)

Pruutneitsid puhkehetkel

Peomeeleolu ilmestamiseks sobib antud juhul hästi üks õhtune vestlus H-ga, kellele laual olevaid jooginõusid tutvustasin. 

M-L: "Oi, siin on põhimõtteliselt iga joogi jaoks oma klaas. Näed, siin on šampuseklaas, valge veini klaas, punase veini klaas ja see väike on portveini jaoks."
H: "Aga ... kuhu ma siis oma rummi teen?"

Peo lõpupoole küsis mu tantsukaaslane DJ-lt "Erootikapoodi", mille peale tantsupõrand millegipärast rahvast hoopis tühjemaks voolas :D Meie see-eest nautisime kõigi lahkujate eest ka. 

Pühapäev oli väsitav, aga põnev, sest kui sageli tuleb ikka ette pühapäevi, mille hommikul satud Sangaste lossi ees väiksesse autoavariisse, lõuna ajal valmistad Tartus juustusaiu, õhtul loed Pärnu Kirjandustempli hubases atmosfääris korüfeedele oma luuletusi ja hilisõhtul püüad läbi vihma Tallinna jäätunud tänavatel koju tipsida. 

Pärast oma etteastet Pärnu Kirjandustemplis ja heade sõnade vahetamist teiste kohaletulnutega küsis võõras meeskodanik ilma mingi sissejuhatuseta kõige ootamatumat asja, mida minult seni pärast esinemist küsitud on: 

"Mari-Liis. Kuule. Kas sa lõnga tahad osta?". 

Ma oskan põhimõtteliselt ainult salli kududa ja neid on mul piisavalt, mistõttu jätsin lõngaostu seekord vahele. Mis on muidugi minu kaotus. 

Selleks ajaks, kui Pärnust lahkuma hakkasin, olin oma rohketest sõitudest juba nii segaduses, et jooksin suure kiiruga Tartu bussi peale ja tundsin suurt pettumust, kui bussijuht nentis, et kõik kohad on välja müüdud. Teadsin, et sel juhul on järgmise bussini oma kolm tundi aega ja ma ei oska Pärnus eriti kuhugi üksi minna, kui varem toimunud retk Kirjandustemplisse välja arvata. Kui ma väljuvate busside juurest tagasi jaama varjuandvate seinte taha suundusin, nägin ühte Tallinna bussi ja siis lõi mulle pähe, et tegelt pidingi ju hoopis Tallinnasse koju sõitma. Muidugi oli seegi buss puupüsti reisijaid täis ja valmistus väljasõiduks, aga joppas ning sain endale siiski koha - üksnes tänu sellele, et kaks pileti ostnud inimest ei ilmunud välja. Siinkohal minu siiras tänu neile kodanikele, kes ei tulnud. 

Nüüd on uus nädal täie hooga alanud ja hommiku positiivseim hetk oli ilmselt teadmine, et ei pea enam nii esinduslik välja nägema, tänu millele saab kiilasjääd trotsida täiesti ilma kontsata jalanõudes. 

Homme, reedel toimub KOLMes üks vägev luule- ja muusikapidu!

Luuletajate sektsiooniga astume üles kell 22.30, aga lisaks saavad soovijad oma teadmisi proovile panna kirjanduslikus kuldvillakus ja muidugi öö läbi tantsida ka.

https://www.facebook.com/events/254426628580746/

Õhtujuhi õudused ehk üks unenägu K6VNist

Unenägu, onju. 

Oli K6VN, mis toimus päevasel ajal kusagil õues. Mina olin õhtujuht - okei, antud juhul vist päevajuht - ja kui oli sobiv aeg alustada, läksin lavale, et üritus sisse juhatada, nagu ikka. Veidral moel ilmus samal ajal lavale täiesti võõras tüdruk, kes oli veendunud hoopis enda päevajuhistaatuses. Leppisime siis kokku, et juhime üritust koos ja teadustame kordamööda. Ometi läks too tüdruk pärast peaaegu iga esinejat ise lavale. Ühel korral jõudsin temast siiski ette ja rääkisin ära seni rääkimata jäänud jutu, kuidas saabunud inimesed saavad end jooksvalt esinejate nimekirja lisada.  

Samas tundus mulle pentsik, et seda nii vajalikku esinejate nimekirja polnud kusagil märgata. Läksin otsima ja leidsin värava, mis oli kaetud möödunud K6VNIde esinejanimekirjadega. Esmalt uskusin, et ka käimasoleva ürituse list on kusagil nende seas, aga ei olnud. Ja ma olin enne laval suure suuga inimesi registreerima kutsunud, eks ole. 

Kuna see teine tšikk tundus ränk asjapulk, siis mõtlesin, et äkki tema teab nimekirjast midagi. Sest see on ikkagi suht oluline nüanss. Leidsin ta mingist riietusruumist (?) musta luige kostüümis (?), kuna tal oli plaanis mingitsorti koreograafiline meistriteos esitada. Põhimõtteliselt läksin tema juurde ja küsisin, ega ta sellest nimekirjast midagi ei tea. Mille peale kuulsin, et nimekirja polegi. Tal oli mingi oma süsteem, et kõik esinejad olid enne üritust oma nimed talle meilile saatnud, ta ema oli selle nimekirja välja printinud ja selle järgi ta siis teadustas. Samas see selgitas, miks ta eriti ei tahtnud, et mina teadustaksin, arvestades, et mul polnud tema nimekirjas olevatest inimestest või nende järjekorrast aimugi :D

Mis tegi mu kergelt öeldes pahaseks, sest mul tekkis tunne, et mina, originaalne päevajuht, olin täiesti kõrvale jäetud ja nüüd tuleb lambist mingi uus tšikk ja hakkab ise toimetama :D Rääkimata sellest, et K6VNI tulihingelised kohale tulnud austajad olid segaduses ja käisid minult pidevalt küsimas, kus see pagana nimekiri on ja kuidas ennast registreerida saab. Ma siis andsin sellele tüdrukule teada, et nii need asjad siin ei käi ja et juurde laekuvad inimesed tahavad ennast kirja panna. Ma flippisin ikka suht ära tegelikult, sest mitte. Kuradi. Keegi. Ei teadnud isegi, kes see tüdruk on :D Terve aja, kui ma seal temaga sõitlesin, istus ta, hädine nägu peas, oma luigekostüümis. 

Järjekordne esineja lõpetas oma numbri ja see tüdruk hakkas lavale tormama, et uut inimest teadustada.   

Ma ütlesin: "Mida perset?". 

Ja ärkasin selle peale üles. 

Dolce vita vol 7

Vabal ajal juhin luuleüritusi, õpetan koeri, joon töökaaslastega reede hommikul glögi ja teen naistele maniküüri. 

Kirjanikega Kirjanike Majas

Reedel esitleti Kirjanike Majas raamatut "Eesti Novell 2018", kuhu on leidnud tee ka "Elajad". See oli üks äärmiselt mõnus õhtu, mis võimaldas mul istuda keset Eesti kirjanike koorekihti ja oma eeskujusid, nendega juttu ajada, autogramme jagada-koguda ning siirast tagasisidet saada. Muidugi oli eriti mõnus veeta aega armsate sõpradega, kes olid mu ülesastumist toetama tulnud. 

Juba neljapäeval kell 18 toimub Viru Keskuse Rahva Raamatus järgmine esitlus. Tulge kaema, raamat on lihtsalt suurepärane!

https://kultuur.postimees.ee/6422409/galerii-tallinnas-esitleti-uut-raamatusarja

Siis kui ma luulega feilin

Reedel feilisin haledalt luuleprõmmi 1. eelvoorus, kus mu publikult saadud skoor oli esinejate seas üks väiksemaid (kui mitte kõige väiksem). Mu enda arust läks kõik hästi ja esitasin luuletusi, mille on publik siiani ikka hästi vastu võtnud, aga seekord oli juba esinedes natuke hirmus, kui rahva suunurgad vajalikes kohtades isegi natukene muigeks ei kõverdunud. Hiljem sain tagasisidet, et mu materjal oli liiga seinast seina ja see võis publiku jaoks fookuse valimise liiga keeruliseks muuta. Võib-olla jah, polnud tark kolme minutisse suruda nii harrast isamaaluulet, (tarbija)ühiskonnakriitikat ja kriitilisi sõnu ühe meessoo esindaja aadressil, aga eks tagantjärele oleme kõik targad. Igatahes jah, ma proovisin ja feilisin ja võib-olla proovin kunagi uuesti. Proovin paremini.

Võib-olla.

Samas jõudis "Paradoksid" vahepeal Rahva Raamatu luule TOP 10sse, mis oli minu jaoks parim võimalik sünnipäevakink. Vahel tundub, et ma armastan seda raamatut rohkem kui iseennast.

Täna sain ma 27. Tänu töökaaslastele on tunne igati pidulik, aga natuke hirmus ka, sest tundub, nagu oleksin alles 24 saanud. 

27. Kuhu see aeg küll kaob?

Esimese päris raamatuesitluse heldimus

Aitäh kõigile, kes eilseid ilmastikuolusid trotsides leidsid endas jõudu Rahva Raamatusse "Paradokside" esitlusele tulla. Tõeliselt mõnus oli koos näha inimesi, kellega tükk aega polnud kokku puutunud, aga muidugi ka neid, kellega näeme iga nädal ja isegi päev. Teie toetus tähendab mulle jätkuvalt palju.

Tänan ka teisi esitlusest osavõtnuid huvi eest, imelist Rahva Raamatut ja muidugi oma auväärset intervjueerijat Karli, kes oli igati oma ülesannete kõrgusel ja kelle tegemistel saab silma peal hoida siin. 

Mul oli igatahes väga huvitav ja natuke sünnipäevane tunne. 

"Paradoksid" on endiselt müügil Rahva Raamatu kauplustes ja Tallinna Apollodes.

"Paradokside" esitlus 26. septembril Viru Keskuse Rahva Raamatus!

Järgmisel kolmapäeval toimub see esimene päris õige raamatuesitlus, kus saab "Paradokside" telgitagustega põhjalikumalt tutvuda. Kutsusin Karli appi, sest eks kahekesi on ikka toredam rääkida kui üksinda. Vahepeal loen mõne luuletuse ka, lisaks on esitlusel "Paradoksid" müügil soodushinnaga.

Seega, kallid sõbrad, ootan teid kolmapäeval, 26. septembril kell 19.00 Viru Keskuse Rahva Raamatu 4. korrusele. Lisainfot ürituse kohta saab siit.

Üks päev kirjanduskaldal

Me võime ju aina rohkem nutimaailmasse uppuda, aga sellised ettevõtmised nagu kirjandustänava festival on igati tänuväärt pingutus meid üheks päevaks kirjanduskaldale tõmmata. Tõesti tore, et missioonitundlikud inimesed korraldavad üritusi, kus kuulsate kirjanikega vestelda, soodsalt endale raamatuid soetada, kohtuda teiste kirjandushuvilistega ja uusi teadmisi saada. Ja kui seda kõike ei peaks millegipärast juhtuma, siis vahel on hea ka lihtsalt mööda ajaloolisi tänavaid kõndides meenutada, et kirjandus on olemas - ja et selle jõud on võimas. 

Mina esitlesin esimest korda "Paradokse", mis pakkus ootamatuid, aga häid üllatusi - seda just külastajate osas. Aitäh kõigile headele inimestele, kes kaasa elamas olid!

Homme esitlen kirjandustänava festivalil oma luulekogu "Paradoksid"

Ehk siis 8. septembril kell 18.40 raamatupood Readi telgis. 

Kui Su kaaspoetessil on ühes Kalamaja hoovis (ärasaatmis)pidu ja ta on hoovi ehtinud üpris loominguliste dekoratsioonidega. 

Pilte pruutneitsilt

Nädalavahetus oli väga perekeskne, visates natuke ka sõpru vahele. Muu hulgas olin kahe lähedase paaripaneku tunnistajaks ja nautisin taas maaelu võlusid, mille seas olid loomaarstilood, pulmatort ja paduvihmas jooksmine.

Teel oma elu esimesse pulma

Pruutneitside elu üks vaieldamatuid boonuseid on võimalus selliseid kimpe hoida 

Käimas katuseid mööda

Mõned tulid ilma kutseta peole

 Herilastepuul on käimas tuline võitlus herilaste maise vara peale. On herilased, kes on endale puu sisse kogunud väärtuslikku toitu, ja sissetungijatest mustad kurjad liblikad, kes püüavad seda neilt varastada. Kolm herilast ümber puu ühte musta liblikat taga ajamas ei ole enam üldse veider vaatepilt.

Oma valdustel silma peal hoidmas

Külalisteks valmis ...

... ja mõni inspiratsioonikogumise hetk mahub ka ära

Hõissa!