Olen äsja jõudnud koju detsembrikuu k6vnilt (ja selle afterparty'lt Levikas) ning saanud vaevalt tunnikese magada, kui ärkan metsiku kõhuvalu ja külmavärinatega. Uhan endale aga lisateki peale ja püüan edasi magada, aga see ei õnnestu kohe kuidagi. Lähen kööki vett võtma ja tagasiteel magamistuppa teen kiire peatuse vannituppa, sest pean oksendama. Tean, et asi pole alkoholis, sest olen õhtu jooksul tarbinud ainult paar õlut ega ole isegi purjus. Asi on vägagi murettekitav, kuna juba mõne tunni pärast olen plaaninud istuda Tartu rongis ja sõita maale: metsa, puhta õhu, vaikuse ja saunamaja juurde. Suundun nördinult tagasi voodisse. Kuna külmavärinad ei lase magada, hakkan Elroni lehelt uurima, kas rongipiletit saaks vajadusel tagastada. Saab küll ja ma teen seda. Võtan ühe söetableti ja Paracetamoli. Magan vahelduva eduga reede lõunani, ärkamispauside ajal joon vett, sest kurk kuivab metsikult.
Reede
Tee, mis tahad. Ma ei suuda. Pead. Padjalt. Tõsta. Nii, kui seda üritan, läheb pilt silme eest täiesti mustaks. Proovin kuidagi kööki roomata, et hambaid pesta ja veevarusid täiendada. Söögiisu pole üldse. Rooman tagasi voodisse ja asun lähedastele oma kurba saatust jagama. K pakub, et võib mulle süüa tuua. Kuna minus pole siiski kadunud lootus veel kunagi söömisega tegeleda, olen tänulik ja nõus. Ta helistab mulle varsti poest ja loen talle oma soovid ette, milleks on tähestikusupp, kaks mahlapulka, Coca-Cola, poolik seemneleib ja tops Merevaiku. Antud hetkel ajab mõte toidust mind küll iiveldama, aga mõelgem siiski ka tuleviku-Mari-Liisile. K jõuab kiiresti mu maja ette ja selleks, et oma aarded kätte saada, pean kuidagi neljandalt alla koperdama. K on toidukoti välisukse ette asetanud ja hoiab ise nakatumisohu vältimiseks mõõdukasse kaugusse. Ta tõdeb vaid, et ma ei näe just kõige parem välja. Tal on õigus.
Tagasi üles jõudnuna panen jäätised ja Coca külma ning siis olen täiesti läbi. Vajun diivanile ja jään magama. Jope ja salliga. Ärkan vahepeal, aga võrreldes ööga on nii hea soe olla, et jope tundub täitsa hea mõte. Magan edasi. Siis otsustan ikkagi inimeseks hakata, võtan üleriided seljast ning kolin tagasi voodisse. Kraadin end esimest korda ja saan tulemuseks 38,68 kraadi. Värinad on möödas, nüüd on kogu olemine hästi kuum. Ülejäänud õhtu veedan enamasti voodis, sest iga voodist tõusmine tähendab riski kusagil korteri peal kokku kukkuda. Vahepeal tuleb siiski riskida, näiteks ütleb ellujääja minus, et pean midagi sööma, mistõttu tarbin ära kaks K toodud mahlapulka. Need püsivad isegi sees. Mind hirmutab mõte, et ma pole päeva otsa midagi muud söönud, mistõttu proovin isegi hakata tähestikusuppi soojendama, aga see missioon feilib haledalt, sest niipea, kui olen vee potiga pliidile pannud, läheb pilt jälle silme eest ära. Mõtlen, et asi võib olla ka madalas veresuhkrus ja joon natuke Coca-Colat. Tuju on äärmiselt kehv, et pean niimoodi kodus passima, ainsaks takistuseks minu enda füüsis. Nutan natuke, aga silmad on palavikust nii paistes, et see pole kõige mõnusam. Hakkan vaatama filmi "Mean Girls". Pärast seda leban lihtsalt voodis. Mõtted suunduvad väga veidratele radadele, nii et see tundub juba deliiriumina. Ellujääja minus ei lase siiski mul end kaua haletseda, vaid ütleb, et pean terveks saama. Seepärast võtan enne ööund ühe Paracetamoli ning toon igaks juhuks voodi kõrvale kausi veega, juhuks, kui olen liiga nõrk, et oksendamiseks vannituppa minna. Lisaks hoian mõnda aega otsaesisel külma vette kastetud sokki, et palavikku vähendada. See aitab.
Laupäev
Oksekaussi ei lähe öö jooksul vaja. Külmavärinaid pole ja magan mõnusat und. Palavik on langenud juba 37,70 kraadini ja enesetunne veidi parem. Vaatan filme "Level 16" ja "Hosteli" esimest osa, loen veidi "Stepihunti", kirjutan paar uut luuletust. Õue ei saa ma ka täna kindlasti minna, sest kui veidi kauem püsti olla, hakkab halb. Õnneks kannatan juba veidi rohkem süüa. Hiljem teen tähestikusuppi ja söön seda päeva jooksul väikeste kogustena. Magan. Püüdes enda eksistentsile mingitki õigustust leida, paigutan puhta pesu kuivamisresti pealt kappidesse ja pesen toidunõud.
Õhtuks on jälle kuidagi väga kurb olla. Loen "Stepihunti" ja hiljem ka austajate poolt kirjutatud vanu armastuskirju, et tuju parandada. Tajun endas jälle kerget deliiriumit ja püüan seda luules ära kasutada. Nii valmis näiteks selline tekst:
okse
palavik
deliirium
peavalu
kõhuvalu
kaelavalu
valu
kuumus
deliirium
okse
ja aknast piiluv
talvine päike
(sest ma ei taha
et mu viimane
kirjapandud sõna
oleks okse)
Kohustuslik Paracetamol hinge alla ja head ööd.
Pühapäev
Magasin taas hästi. Enesetunne on juba päris hea, ainult et pea valutab nii rängalt, nagu keegi oleks mind öösel tellisega korduvalt kuklasse tümitanud. Sellele vaatamata suudan aga edukalt toas ringi toimetada. Teen hommikusööki ja teed, võtan ühe valuvaigisti ja käin pesemas. Viin kausi oma voodi kõrvalt tagasi vannituppa, seda ei lähe vast enam tarvis. Palavikku ka pole. Pakin end korralikult riidesse, sest näen aknast lund, mida seal enne mu haigestumist ei olnud. Toidupoe poole kõndimine tundub veidi riskantne ja teen seda lootes, et ma: a) poole tee peal ei minesta; b) kellelegi ootamatult peale ei oksenda.
Ostan sušit, Coca-Colat, pipraviina (iu, aga see on kõhuviiruste korral kasulik), apelsine, kohukesi, Caesari salatit, juustupallikesi, jne, jne, jne - aga noh, oma läbielamiste tõttu väärin hellitamist. Kui oled viimased kaks päeva peaasjalikult vaid vedelikest toitunud, on see esimene sušiamps superhea. Pärast sušit võtan pitsi pipraviina. Tunnen end tegelikult päris hästi, isegi kõht ei valuta enam, aga nii profülaktika huvides.
Homme lähen tööle.
See tervenemise protsess on haiguste juures tegelikult inspireeriv. Üks päev oled terve päeva palavikuga voodis, järgmisel suudad juba üht-teist ette võtta, kolmas päev sammud üksinda poodi, aeglaselt nagu sõjaohver, aga sammud, kurat ... Me kõik oleme midagi sellist läbi teinud ja minu arust näitab see, et samavõrd nagu meie organism on võimeline haigustega võitlema, oleme ka ise võimelised katsumustest välja tulema. Seni, kuni meil on siht silme ees. Olgu selleks siis uus töökoht, suhe või esimene tahke toit kolme päeva jooksul.
No comments:
Post a Comment