Mitte paitada

Solarise Lido, kolm turisti istuvad laua ümber. Laua all lamab suur valge lokkis karvaga koer, laiad traksid kere ümber, mille peal suur kiri "Do not pet". 

Koera pea toetub raskelt käppadele, poolvidukil silmad vilavad nukralt ringi, aga ei, keegi ei tulegi. Kurb on. 

Elu Tallinna jalakäijana

Kui seisad valgusfoori taga, aga päike paistab silma ja sa ei näe hästi, millal jalakäijate tuli roheliseks muutub, siis see juhtub täpselt sel hetkel, kui kõik autod hakkavad korraga sinu poole sõitma.

Kuidas bitcoin'ide eest perverdi mainest vabaneda

Tulin siis ühel päeval pahaaimamatult tööle, istusin arvuti taha ja avasin järjest kõik oma postkastid. Ühes neist oli esmapilgul üsna alarmeeriv kiri. Kirja sisu oli umbes selline, et keegi on saavutanud kontrolli mingi mu seadme üle, mille kaudu on filminud, kuidas ma pornovideot vaatan ja seda hmmm, ütleme siis, et ... naudin. Kirja autor jätkas, öeldes, et tal on kuri plaan nimetatud naudisklev video kõigile mu kontaktidele saata ja et ma kujutaks vaid ette, millist piinlikkust see mulle võib valmistada. 

Aga ta jätkas, lohutades, et mu kimbatusele on lihtne lahendus. Saatku ma talle vaid mõned bitcoin'id, siis jätab ta mu rõlgused üksnes enda silmadele. Kiri oli pikk ja erinevalt teistest õngitsuskirjadest perfektses inglise keeles. 

Pärast mõningat kaalumist otsustasin tehingust siiski loobuda. Aga uurisin asja natuke edasi ja tuli välja, et niisugused väljapressimised on üpris sagedased. 

Leidsin lehekülje, kus oli veel teisigi phishing-kirjade näiteid, millest kõige õõvastavamad ähvardasid otsese vägivallaga. Kujutage nüüd ette, et leiate oma postkastist kõigi teiste kirjade keskelt niisuguse, mille pealkiri on näiteks "I will throw acid to your face". Ja selle sisu öeldakse, et kuritahtlik eks või edu peale kade naiskolleeg on palganud kirja autori sulle hapet näkku viskama. Ning ainus viis seda vältida on kirjutajale bitcoin'e saata. 

Enamasti on tegu ikkagi pettusega. Soovitan internetist selle teema kohta lugeda, siiani on väga huvitav olnud. Aga selleks, et süda rahul oleks, saate kontrollida, kas teie isikuandmed, näiteks paroolid, on kuhugi edasi lekkinud või mitte. Siit: https://haveibeenpwned.com/.

Koroona päevikud

Homsega saab mul kümnepäevane karantiin läbi. Jagan teiega veidi päevikumärkmeid ajast, mil end viimaks ometi esmakordselt Covid-19 küüsist avastasin. 

*

Ärkan üles, kõikjal minu ümber on täis nuusatud salvrätid. Õnneks öösel nohu väga ei häiri, kurk aga küll. Neelata on väga raske ja kui poleks Strepsilsi kurguvalupastille, siis ei saaks ma vist üldse magada. Ma pole veel testi teinud, aga ma tean, et mul on koroona. Ärge küsige, kuidas, ma lihtsalt tean. Tunne on hoopis teistsugune kui tavalise külmetuse ajal, selline terav, tundub, nagu minu sees oleks väike tige ja õel loom, kes kõiki mu tulevasi plaane oma saastunud keelega lakub ja ise sealjuures peenikest naeru peab. Ma tean, et ta seal on, aga kindluse mõttes pean ikkagi testi tegema, kasvõi selleks, et enda kodukontoris viibimist ametlikult välja vabandada. Vaevaliselt tõstan pea padjalt, lähen kööki, võtan arstikapist kiirtesti ja käitun nõuetekohaselt. Ootan viis minutit, puhkan oma tatti täis pead.

Piilun. Ma ei julge vaadata. Ühe silmaga ettevaatlikult piilun ja näen ühte triipu. Huh, vedas ... vaatan juba julgemalt otse testile peale. Ja seal on ka teine triip. Kaks punast triipu. Tunne läheb hoobilt palju hullemaks. 

*

Nagu koroonast veel ei piisaks, mul pole ka telefoni. Paar päeva tagasi enne magamaminekut kukkus mu ustav kuueaastane telefon voodist maha ja läks lõplikult hingusele. Ta on enne seda korduvalt kukkunud, sealjuures asfaldile, teiselt korruselt alla, palju kõrgematest kohtadest kui poole meetri kõrgusel olev voodi. Aga ju siis seekord oli tõesti viimane piisk. Ma ei saa ühelegi nupule vajutada ja kõige tüütum on see, et ma ei saa ka äratust kinni panna. Õnneks külje pealt saab masina hääletuks vajutada, muidu oleks eriti hull lugu. Tegelikult on päris vabastav mitu päeva ilma telefonita olla. Ainult et mul oleks väga vaja arstile helistada, et PCR-testi jaoks aeg panna. Mul oleks vaja Smart-ID-d kasutada. Ja veel palju asju teha. Aga ei saa. 

*

Tahan PCR-testi teha, sest aprillis lõppeks muidu mu sertifikaadi kehtivus ja läbipõdemistõend tundub kõvasti parem variant kui kolmas süst. Jama ainult, et nii paljud asjad nüüd ära jäävad. Aga see kümme päeva isolatsiooni kannatab ära küll. 

*

Laupäev. Sain ikkagi saatekirja ning lähen kohe Linnahalli parkla Medicumi telki PCR-testi tegema. Olen kuulnud hirmsaid jutte ajju lükatavast vatipulgast, aga mõtlen, et noh, ma julge tüdruk ja kui hull see ikka olla saab. Valu ma ei karda eriti, kui mulle just midagi silma ei lükata. 

*

Jõuan parklasse, näen juba kaugelt aiaga piiratud Medicumi telki, mida ümbritsevad viidad juhatavad koroonatestile. Peale minu ei paista ühtegi teist inimest. Jälle tekib mul kahtlus, kas ilma autota tohib ikka minna, alguses oli jutt, et neid teste võetakse ainult autost, on ohutum ... Veebist leidsin küll infot, et nüüd saab juba jalgsi ka minna, et see auto ei koti enam kedagi. Jalutan veidi kõhklevalt väravast sisse, avatud telgi poole. Mind tervitab juba kaugelt blond tütarlaps, umbes minuvanune, nägu nalja täis (nii palju, kui maski alt paistab). Räägib, et jaa, tere, võib julgelt sisse tulla, siin on elav järjekord. Ulatan talle oma ID-kaardi, ta käib kusagil telgisügavustes seda kontrollimas ja siis juhatab mind istuma. Ütleb, et võtab mõlemast sõõrmest proovi ja soovitab läbi suu hingata. Okei jah, see pulk läks suhteliselt sügavale, aga valus küll ei olnud. Isegi pisarat ei tulnud silma, nagu paljud hoiatasid. See kõik sai läbi sama kiiresti, kui algas ja kogu see sensatsioon oli sarnane kiheluse ja aevastustundega, mida niigi nohus olles koged. Testija ütles, et homme hommikuks on tulemus digiloos üleval. Ausalt öeldes oli see kogemus nii meeldiv, et ma poleks isegi kurtnud, kui tulemusega oleks mingi jama olnud ja ma pidanuks tagasi minema. 

*

Pühapäeva hommikul ärkan rohke sõnumirahe peale. Terviseamet on saatnud kolm sõnumit: eesti, inglise ja vene keeles. Hiljem saan ka ühe salvestatud telefonikõne. Need kõik ütlevad, et olen Covid-positiivne ja pean kümme päeva isolatsioonis veetma. Nojah, digilukku pole siis esialgu vaja vaadatagi. Edastan info oma kolleegidele ja valmistun kümnepäevaseks kodukontoriks. 

*

Kõige otstarbekam tundub magada nii, et tükike paberit on ninna torgatud. Praeguseks olen loobunud pabersalvrättidest ja võtnud voodi kõrvale rulli WC-paberit. Nina valutab. Kurk valutab. Hing valutab. Nii loodan, et seda asja kellegi edasi andnud pole. Pilgutan oma kuive, palavikulisi silmi. Vesi neis aurustub. 

*

Neljandaks päevaks on enesetunne täitsa hea. Nohu on põhimõtteliselt kadunud (nii vähe teda oligi) ja mulle meeldiks mõelda, et siin on abi olnud jalavannist, Sinupreti nohutablettidest, rohkest teejoomisest, Coldrexist ja pipraviinast, millega end olen noil päevil ravinud. Nohu vastu on tegelikult Sudafed kõige parem, aga ma ei saa neid tablette üldse võtta, ninast hakkab vulinal verd jooksma. Kellelgi veel sama teema? Sinupret on selles mõttes hea, et looduslik ja kerge, aga aitab ka palju vähem kui Sudafed. 

*

Nüüd on ainult köha. Köha on nagu reaalne teema selle Covidiga. Jõhkrad köhahood on, eriti hommikuti pärast ärkamist ja õhtul enne magamaminekut, või siis, kui olen näiteks pikalt telefonis rääkinud. Öösiti ma õnneks ei köhi, muidu ei saaks magada. Aga lugesin, et see köha pidi veel pikka aega pärast tervenemistki alles jääma. Hästi tüütu on kogu aeg köhida. Samas mõned on hingamisaparaadi all haiglas ja mõne kodumaal käib sõda... nii et mina ei tohi küll millegi üle kurta. 

Olge vaprad, te kõik!

Märke sellest, et oled saanud 30

* Su näokreem maksab rohkem kui 20 eurot

* Sa kasutad näokuppu. Ja silmakompresse

* Võõrad lapsed ütlevad sulle "tädi" või "proua". Õnneks on LHV mehed veel "neiu" juurde jäänud, aga kauaks enam sedagi ...

* Kui alkoholimüüja küsib dokumenti, on see su päeva tipphetk

* Kuivanud friikartulite ja eilse Woldi asemel on su külmkapis lõhe, juurviljad ja turult ostetud hoidised (vein pole mõistagi kuhugi kadunud)

* Salapärased valud rinnus

* Valu põlves

* Valu peas

* Valu seljas, eriti pärast ärkamist

* Sa ei osta enam kõige odavamat vedelseepi, vaid mõne sellise, kuhu on peale kirjutatud kas "Royal", "Luxury" või "Premium"

* Sa ei hoia lilli enam õlleklaasides, vaid päris vaasides

* Viis aastat nooremad neiud teietavad sind

* 30 aastat vanemad mehed teietavad sind

* Sa ei viitsi end iga päev meikida

* Mõtled rohkem kui korra nädalas kodulooma võtmise peale

* Unistad oma talumajast. Ja kanadest

* Newyorkeri ja House'i asemel ostad oma magamisriideid Victoria's Secretist või Change'ist

* Peol olles hakkad juba kella 23 ajal koju kibelema, et lebosse visata, krõpsu süüa ja "Big Bang Theoryt" vaadata

* Sa käid lõhnaesitlustel

* Sa käid viskiesitlustel

* Sa käid raamatuesitlustel. 

* Sa esitled ise oma raamatuid

* Su kunagised koolikaaslased muudkui abielluvad ja saavad lapsi

* Sa käid oma sõprade pulmades

* Sul on maitseaineteriiul

* Sa ei lähe enam kell 2 öösel selle võrgutava naistemehe juurde, mis siis, et ta kutsus

* Sind kutsutakse sõeluuringule ja lähed ka

* Kui väljas on külm, kannad mütsi

* Sul pole TikToki ja sa ei mõista selle fenomeni

* Su üks põhihobisid on kinnisvaraportaalides surfamine

Käisime podcastis. Rääkisime luule populaarsusest, rahast, esinemisest ja kriitikast

https://epl.delfi.ee/artikkel/94617339/raamatupodcast-kes-veel-uldse-luuletusi-loeb-voi-kirjutab

Ilmus minu kolmas luulekogu "Strippari pisarad"!

"Strippari pisarate" põhiteema on inimesed. Natuke ka ühiskond, aga tahaks öelda, et ennekõike ikkagi inimesed. Juttu tuleb nii stripparitest, vanaprouadest, hambaarstidest, luuletajatest, Tinderi meestest kui ka kodututest, kusjuures sedapuhku olen suurt rõhku pannud kehade teemale.

See on minu esimene Kulka toetusega raamat ja ühtlasi esimene, millega end peaaegu täielikult kirjastuse hoole alla usaldasin. Kogu avaldamise protsessis oli väga palju ilusaid hetki. Kõigepealt nädalatepikkune aeg, mille oma väljalõigatud luuletustega köögipõrandal veetsin; siis kirjastuse ja kultuurkapitali jah-sõnad; Erko nõusolek mulle selle teose jaoks oma fotosid jagada; see, et me kujundajaga just praeguse kaanelahenduseni jõudsime; EKSA kirjastuse soe külastus ja palju muud. 

Nüüd on "Strippari pisarad" poodides ja käed kibelevad juba uue teose kokkupanemise järele. Aga seni lugege värskelt ilmunud kraami, vat siit:

https://www.apollo.ee/strippari-pisarad.html

 https://www.rahvaraamat.ee/p/strippari-pisarad/1565063/et

"Elajatest" sai film

Mäletan, kui Sven-Sander mulle umbes kaks aastat tagasi esimest korda kirjutas. Tutvustas ennast, ütles, et luges mu novelli "Elajad" ja tahaks sellest Balti Filmi- ja Meediakooli jaoks filmi teha. Kaks aastat hiljem nägin ma seda filmi. See juhtus eile. 

Kuus novelli, kuus kirjanikku, kuus filmi, kuus komplekti filmitegijaid. Emotsioon oli võimas. See on imeline tunne iga kirjaniku jaoks: istuda 300 inimesega kinosaalis ja vaadata, kuidas sinu loodud tegelased Solarise Apollo ekraanil ellu ärkavad, sinu peast sinu silmade ette asetatakse. Ma ei usu, et kunagi veel midagi sellist kogeda saan, aga see oli üks imeline kogemus. 

Ühtlasi oli see mulle omamoodi kinnituseks, et on okei kirjutada tekste, mis kohati on veidi piiripealsed. Ropud, rõvedad ... ja üdini kummalised. "Elajate" kohta olen ma niisugust tagasisidet saanud, üks näide on siin: https://kiili2019.blogspot.com/2019/11/normal-0-21-false-false-false-et-x-none.html. Aga eile seda filmi vaadates mõtlesin, et võib-olla mul ei ole ikkagi midagi viga, et selliseid asju kirjutan. Sest grupp inimesi oli selles loos midagi näinud - piisavalt, et sellele pühendada väga suur osa oma ajast. Seda pühendumist oli näha algustiitritest kuni lõpuni välja. 

Aitäh, BFM. Loodan, et meil kõigil õnnestub Kinovelle juba varsti veel näha.

Järjekordne rattaõnnetus, ei midagi uut

Sedapuhku elektritõukerattaga. 

Ühesõnaga. Käisin eile õhtul Steveni juures Pöörisel. Kauge küll, pluss ma olen praegu täiega ületöötanud ja veits haige, aga nagu Steven ütles, siis me näemegi umbes kolm korda aastas ja viimasest korrast oli juba liiga kaua aega möödas. Seega sõitsin bussiga sinna, jõime šampust, sõime krõpsu, rääkisime naistest, meestest ja kirjandusest, tavaline värk. Viimaks oli kell juba palju ja mul aeg Pööriselt koju pöörduda. Kuna ma olen tõsiusklik Boldi-tõukside fänn, siis vaatasin takso asemel endale kaardi pealt ühe lähedal oleva ratta, Steven saatis mu selleni ja võisingi kodu poole vurama hakata. 

Hoolimata sellest, et kell hakkas lähenema ühele öösel, oli äärmiselt soe ilm. Pehme suveõhk, tühjad Mustamäe tänavad ja tuul kleidisabas tegid sõitmise vägagi nauditavaks. Tõrvatilgaks meepotis oli vaid asjaolu, et ega ma tegelikult ei olnud sealkandis varem liikunud ja mul polnud õigupoolest õrna aimugi, kuhu täpselt sõita. Mingi suunataju on mul aga isegi kerge šampusevine all olemas ja kaardi juhatatud suund ei tundunud kohe teps mitte õige. Asja uurima asudes selgus, et kaart juhib mind kodu asemel hoopis - vahi värki - Raplasse, kus on sarnase nimega tänav. Pöörasin siis ümber ja hakkasin tagasi Tallinna poole liikuma. Hoolimata pikast tarbetust ringist ei olnud mu seiklushimu veel raugenud, kuigi jah. Lihtsam oleks olnud takso võtta. 

Aga ei. Soe ilm, suveõhk, tühjad tänavad, tuul kleidisabas, teate küll. Sõitsin edasi, vahepeal eksisin ära ning siis sõitsin jälle tagasi ja siis jälle edasi. Ühel hetkel sai aga mu tõukerattale sellest tiirutamisest vist villand ja ta soovis mulle märku anda, et ta jaks on otsakorral. Nimelt ei allunud ta ühel hetkel enam kontrollile ja peatumise asemel põrutas täie hooga edasi. Mis päädis sellega, et ma kukkusin sõidu pealt pikali asfaldile. Imekombel ei saanud ma kuigi palju viga, põlv oli kergelt marraskil, peopesa paistes ja küünarnukk tegi ka põrguvalu. See tõotas valu järgi olla kõige suurem vigastus, aga mul oli teksatagi seljas ja ma ei viitsinud kohe vaadata. Telefoniekraanile tekkis ämblikuvõrk. Tõukeratas jäi täiesti terveks. 

Võib-olla oleks see olnud õige hetk takso tellida? Ei. Ma toppisin telefoni uuesti rinnahoidjasse (sest nii on kõige mugavam aeg-ajalt kaarti vaadata), seisin jälle rattale ja vajutasin gaasi. Varsti tuli juba Kristiine silt ja sealt oskasin edasi ilma Google'i abita koduni navigeerida. 

Riideid eemaldades selgus, et käsi on tõesti rohkem kannatada saanud, aga luumurdu ei tundunud olevat. Lisaks näis, et ka haava kinniõmblemine ei osutu ka vajalikuks. Puhastasin haava korralikult ära ja katsin kahe plaastriga. Siiani pole veel verest tühjaks jooksnud.

Olen nüüd oma läbielamisi mõne inimesega jaganud, mille tulemusena tõi Steven mulle täna terve hunniku jäätist. Jäätis on täiega hea, aga teie olge ikka ettevaatlikud, eks.

Kui inimesed on head ehk kurbuselugejad

Ma olen viimastel aastatel tihti täheldanud, et pole üksi. Sõbrad ja pere on mul alati olemas olnud, aga võõrad inimesed nagu. 

Millegipärast paistab see eriti hästi välja siis, kui mul on raskem aeg. Enamasti siis, kui püüan kellestki üle saada. Mul on elus armastusega vedanud, aga olen lasknud ka endale liiga teha, ja ole sa kuitahes tugev, see mõjutab. 

Ja ma ei tea, kas mu praegune sisemine võitlus paistab kuidagi välja, aga inimesed on jälle kuidagi eriti lahkeks muutunud. Bussiga sõites lasevad võõrad mehed mind enda ees välja, kohvikusse sisenedes hoiavad uksi lahti. Töökaaslased küsivad, kas saavad mu raamatut osta. Kui trammipeatuses seisan, tuleb mu juurde noorpaar, kelle naisesindaja selgitab, et trammid ei käi praegu selles peatuses ja soovitab hoopis bussi peale minna. Taksojuht ei taha minult sõidu eest raha. Nad ei pea seda kõike tegema. Aga teevad. Ja kui oled kogu aeg natuke kurb, siis see aitab, isegi niisugused väikesed asjad.

Ja siis lähed ühel õhtul poetry slam'i eelvooru, kus oled varasematel kordudel ainult kaotanud. Aga seekord annab rahvas just sulle kõige rohkem punkte ja tunned jälle seda kummalist vaikivat toetust. Võõrastelt inimestelt. Just nagu nad teaksid.

Ma ei tea, kuidas nad teavad.

Kuidas ma taas mootorrattaga sõitmas käisin *

* Tagaistmel

Esimene kord oli kunagi Haapsalus mingil laadal, kus suured karvased nahka riietatud mehed oma kroomitud Harley Davidsonidega soovijaid sõidutasid. Üks soovijatest olin ka mina, tol ajal 10-aastane väike blondide patsidega tüdruk. Sain pähe hästi laheda kiivri, väikese, roosa ja lillekestega. 

Teine kord oli aastaid hiljem Tartus. Toimus mingi pidu, kuhu pidin millegipärast väga kiiresti jõudma ja selleks, et sinna võimalikult ruttu jõuaksin, tuli üks külalistest mulle mootorrattaga järele. Paraku oli minu tollane riietus kõike muud kui tsikliga sõitmiseks sobiv, sest ma läksin ju ikkagi peole, eks ole :D Kui juht minu miniseelikut ja ca kümnesentimeetrisi platvorme nägi, käskis ta mul tuppa tagasi minna ja püksid jalga panna. Platvormidest ma siiski ei loobunud. 

Eile oli kolmas kord ja terve mu motokostüüm väga hoolikalt läbi mõeldud. Sest aastatega on mu OCD mõnevõrra süvenenud ja kui kontroll on sulle tähtis, siis tundub veidi hirmus niisugune asi nagu oma elu täielikult kellegi teise kätesse usaldada. Sellepärast oli tegu päris hea harjutusega. Ma tean, et pean niisuguseid asju tegema, kontrolli vahepeal ära andma.

E hoiatas, et praegu on sõitmine veel üsna külm kogemus. Mul olid jalas retuusid, teksad, soojad sokid, pikkade varrukatega T-särk, kampsun, sall, nahktagi ja kindad. Ja saapad, mille nöörid olin korralikult umbsõlme sidunud ja saabaste sisse peitnud. Nimelt pidi E sõnul üsna jama olevat, kui mõni rippuv objekt sõites näiteks keti või ratta vahele jääb. Ma ei tahtnud sellega riskida. Kiiver oli muidugi ka, pealuu pildiga, leekidega ja vinge. Lootsin vaid, et need kaunid illustratsioonid ei ole prohvetlik ennustus minu peatse tuleviku kohta ...

Maja ees tegi E mulle väikese kiirkursuse selle osas, kuidas mootorratta seljas käituda: kust kohast millistel hetkedel kinni hoida, kuidas sõidukiga kurvides kaasa kallutada, seda, et jalgu ei tasu sõidu ajal maha panna, etc. Motikas oli kõrge ja mul läks alguses pisut aega, et oma koibasid üle selle vedida, aga varsti olin kindlalt paigas ja võisimegi startida. Muide, ma olen mihkel "that's what she said" naljade peale ja seoses tolle ettevõtmisega sain hakkama järgmise meistriteosega:

E: "Kuhu me siis sõidame?"

Mina: "Ärme liiga kaugele lähe, mu reied pole veel harjunud. Wait ... That's what she said!"

Sõita oli hästi lahe. Vahva on see, et kui mootorratturid näevad teisi tsiklimehi (või -naisi), siis lehvitatakse üksteisele. Bussijuhid teevad ka nii. Minu arust armas.

Ma polnud varem mootorrattaga nii kiiresti sõitnud (ainult autoga), ja niivõrd käänulisel teel ka mitte. See kurvides kallutamine oli veits hirmus. Kui natukeseks Tuhala nõiakaevu juures peatusime, küsisin juhilt, kas ma võin vastukaaluks teisele poole kallutada, kui tunnen, et meie kaldenurk (sh minu armas pea) asfaldile liiga lähedale satub. E arvas, et see pole hea mõte. 

Kiivri visiir pidi kogu aeg ees olema, sest suure kiirusega sõites tuleb näkku korraga VÄGA palju külma õhku ja see muudab hingamise keeruliseks. Tuhalast tagasi liikusime tolle kurvilise tee asemel mööda maanteed. Sõna "maantee" tegi mind ärevaks. Küsisin, kas siis sõidame veel kiiremini. E vastas umbes nii, et noh, seal on hoog suurem küll ...

Lõpuks tundsin end juba nii mugavalt, et pakkusin end ise rooli. Arvestades, et mul pole isegi autojuhilube, sain tegelikult aru, miks E sedagi just heaks mõtteks ei pidanud :D Aga lahe oli. Tunda, kuidas sõidad oma täiesti kaitsetu hapra kehaga maanteel autode vahel, mootor uriseb ja vastu kihutav tuul raputab lihast ja luudestki läbi. Mõtled, kuidas ikka säärastesse olukordadesse satud. Ja et elu on nii pagana huvitav.

Ees on Tallinn. Ja loojuv päike.

Üks ilus näide lõimumisest Selveri juustuleti taga

(Not sponsored)

Selver. 

Mul on juba paar asja korvis. Nõudepesušvammid. Uus Värske Rõhk. Pudel Värska Originaali. Kinder Pinguide nelipakk. Mõned tomatid. Umbes poolteist kilo kartuleid. Nüüd on veel vaja juustu. 

Seisan juustuleti taga ja mõtlen. Sobiva suurusega pakendites on kõrvuti Vene juust, Hollandi juust ja mingi Estoveri oma. Minu taga suhtleb üks vene härrasmees oma naisega. Äkki jääb mees minu taha seisma, vaatama, kuidas ma seal valin. Võib-olla tahab ta lihtsalt kohe pärast mind löögile pääseda, aga huvitavam on ette kujutada, et ta tahab näha, millise juustu ma võtan. Valin Vene juustu, see on nimetatud kolmest mu lemmik. Kohe kiidetakse mu otsus heaks.

Mees: "Vot Russkii sõr, eta samõi lutšii."

Mina: "Da, ja snaju."

Mees noogutab rahulolevalt, näitab mulle pöialt ja hakkab midagi oma naisele vene keeles seletama. Ütlen pakaa ja teen oma korviga minekut. Tore ikka, kui ühe poeskäiguga saad nii juustu kui ka respekti idanaabritelt :D

KUULA: Üks väike jutuajamine raamatutest

https://idaidaida.net/episodes/rohk-2021-02-03?fbclid=IwAR0TK65Yx7kIX0ytMny8g5PjU2a4iwY1gjYGHouSjfK5zlClEzbHa_ZFKOQ

Mõtlesin, et jagan vahelduse mõttes siin blogis ka veidi kuulatavat materjali. Nimelt käisime eile Reijo ja Ullaga IDA raadios, kus rääkisime eelmisel aastal ilmunud raamatuist, mis meile kõige rohkem meeldisid. 

Kuula, kui:

* otsid raamatusoovitusi

* Sind huvitab (semi)kultuurne jutt

* oled Reijo või Ulla või minu fänn

* oled IDA Radio fänn

* plaanid jalutuskäiku ja vajad taustaks lihtsalt mingit mulinat

* Sind huvitab, missugune on see hääleke peas, millega kõik siinse ajaveebi kirjatükid on loodud :D

Kui luuletaja kolib Kadriorgu

Karantiin mõjub kõigile erinevalt. Mina näiteks otsustasin kolida. Seni on uues luuletajapesas veedetud aeg olnud äärmiselt inspireeriv ja produktiivne, eks sellele aita kõvasti kaasa ka siinne kirjanike aura. 

Tänu karantiiniolukorrale ja suurepäraste sõprade abile läks kolimine üsna valutult. Üldiselt ma kolimist ka eriti ei karda, sest (peaaegu) viie Tallinnas elatud aasta jooksul on see mu kolmas ja koondarvestuses 14. koht, kus olen elanud. 

Kadriorg on keskkonnavahetuse mulle lihtsaks teinud. Mulle meeldivad need vanad, aga suursugused nikerdustega majad, rohelus, alati laulvad linnud, kirjanike nimedega tänavad, õdusad välikohvikud (kus rahvas, muide, juba aktiivselt aega veedab!), hoolitsetud tõukoerad ja see, et jalgratastel on ees valged korvikesed. Korter meeldib ka väga.

Paadunud kolijana polnud mulle muidugi mingi üllatus, et uus keskkond võib segadust tekitada. Varem olin käinud ainult Kadrioru pargis ja kirjandustänava festivalil, mõtlematagi sellele, et siin on kümneid teenurki ja ristmikke, kus valesti ära pöörata. Nii võibki juhtuda et pooletunnine poeskäik kujuneb pooleteisetunniseks, aga sellest pole tegelikult midagi, sest kogemus on õpetanud, et äraeksimine viib uutesse ja põnevatesse kohtadesse ning aitab kodukandiga paremini tuttavaks saada.

Siin linnaosas on kuidagi eriti tugev kommuunindus. Võib-olla kujutan seda endale ette, aga iga kord, kui tänaval kõnnin, tunnen, et mind vaadatakse. Nagu võõrkeha, nagu kõik saaksid aru, et olen siin uus. Mis on veider, sest Kadriorg on siiski üsna suur. Aga üks vanatädi alumiselt korrusel silmitseb mind iga kord ülinördinult, kui trepikojas liigun, ja tänavale astudes vaatab iga vastutulija mind sellise näoga, nagu oleksin just öelnud, et tema beebi meenutab raseeritud ahvi. Aga see ei tekita minus eriti kurvastust, sest siinne kirjanduslik õhkond tundub nii kodune. Inimesed võivad küll arvata, et olen võõras, aga tunnen, et keskkond ise on mind siin aktsepteerinud. Keskkond ühes oma ajaloo ja vaimudega, nagu Vilde, Faehlmann, Koidula, Unt, Tammsaare ning kõik need teised. Pealegi, kui oled terve elu olnud "uus võõras", siis sellega harjub. Ma olen alati olnud see uus õpilane koolis, huviringis, laulukooris, orkestris, kvartalis. Ja niipea, kui end kusagil kodusemalt tundma hakkan, on aeg edasi liikuda, mujale minna. Nii on alati olnud ja loomingut produtseeriva inimesena pole ma kindel, kas teistmoodi isegi oskaksin. Mingit läbivat, kindlat joont, mis kunagi ei muutu, läheb aga samuti tarvis, ja minu jaoks on need olnud mu pere ja sõbrad. Ma arvan, et see on üsna hea süsteem.

Sõbrad, ma loodan, et karantiiniaeg on teile pakkunud inspiratsiooni, uusi ideid, oskuseid või lihtsalt aega järelemõtlemiseks. Olge terved, varsti tuleb suvi!

Elu pandeemiaajastul ehk COVID-19 düstoopia

Ma polegi veel koroonaviirusest kirjutanud, aga tunnen, et peaksin natuke oma tähelepanekuid kirja panema. Kunagi saab see kõik (loodetavasti) läbi ja siis on igasugused dokumentalistlikud materjalid tulevastele põlvedele kasuks. 

2020. aasta märtsis hakkasid Eestiski rohkem levima kuuldused Hiinas vallandunud surmavast viirusest, mis tapab peamiselt vanemaealisi ja nõrga immuunsussüsteemiga inimesi. Varsti sai viiruse teiseks suurimaks levikupiirkonnaks Itaalia. Natuke aega veel, ja koroona oli levinud üle kogu maailma, sealhulgas Eestisse. Alguses soovitati inimestel lihtsalt käsi pesta. Ootamatult äkki kasvanud surmade arv süvendas aga paanikat, mida meedia hirmukülvavad artiklid veelgi võimendasid. Koolid pandi kinni, töörahvas saadeti kodukontoritesse, baarid, restoranid, kinod, teatrid, spordiklubid jms sulgesid uksed. Valitsus pani eestlastele südamele, et kõik võimalikult palju kodus püsiksid, üksteisega vähemalt kahemeetrist distantsi hoiaksid ja mitte mingil juhul eakate sugulastega ei kohtuks. Algas karantiinispüsimise, e-poodide, toidukullerite, pakendite pesemise, pindade desinfitseerimise, videokoosolekute, virtuaalekskursioonide, kodukontsertide, näomaskidefitsiidi, ülekoormatud meditsiinitöötajate, kontrollimatu WC-paberiostmise, valgete "oleme suletud" siltide ja pimedate kaubanduskeskuste aeg. Periood, kus saad õiendada, kui võõrale liiga lähedale satud. Kui köhatad, aevastad või nuuskad, isegi kui sul pole koroonaviirust. Periood, kus sa ei saa linnaliinibussis juhile läheneda, sest ta on turvalindiga sõitjatest eraldatud. Kus väljas tohib käia üksi või kahekaupa ja igasugused suuremad kogunemised on seadusega keelatud. Kus ärid lähevad pankrotti, kuid tekib palju uusi häid kinnisvarapakkumisi. Kus suur osa inimestest kaotab töö, kus lokkab depressioon, kus rohkem inimesi kui varem on keset päeva maani purjus. See aeg kestab siiani. 

Ühel päeval möödusin poest tulles kortermajast, mille viimasel korrusel kõlkus võõras vanatädike, peadpidi aknast väljast. "Kuule!" hüüdis ta mulle. "Kui ma sulle ühe pakikese alla viskan, kas paned selle prügikasti?". Prügikott maapinnani läkitatud, viisin selle määratud kohta. Tädike rääkis, et ta ei julge üldse praegu väljas käia, poeg pidavat ainult ukse taha süüa tooma. Vanainimesed on veel rohkem vangis ja üksi kui enne.

Suletud on ka mänguväljakud ja mupo käib pidevalt kontrollimas, et mõni laps seal salaja liiva suhu ei topiks või liumäest alla ei laseks. Minu maja ees on samuti mänguväljak ja mupo käib iga päev seal patrullimas. Ükspäev otsis patrull ilmselt koera, keda nad on varemgi siin taga ajanud. Väike tiir ümber pargi - ja koera ei kuskil. Kui buss minema sõitis, hiilis otsitud koer ettevaatlikult lahkuva bussi taga. Äkki jäi sõiduk seisma, mille peal koer end kiiresti ühe lähedale pargitud auto taha peitis. Päriselt ka. Siis lahkus mupo lõplikult ja koer sai rahus oma asju edasi ajada. Ma näen selliseid juhtumeid kogu aeg, sest mu põhiaeg möödub aknalaual. See on tõeline pensionäri elu. Või kassi oma.

Vahepeal tundub see kõik ikka veel nagu unenägu. Nagu mõni düstoopiaromaan, mitte päris elu. Ja ma võin selle ära kannatada, aga olen viimasel ajal tihti soovinud, et inimesed mõtleksid rohkem enda peaga, mitte ei arvaks heauskselt, et kõik tahavad meile alati parimat. See ei ole populaarne arvamus. Aga hirmutamine on parim manipuleerimisvõte maailmas. Hirmunud inimene on taltsas inimene, kuulekas ühiskonna mutter. Muidugi püüan ma praegu sarnaselt teistele mitte oma nägu katsuda ja püsin suurema osa ajast kodus, sest olukord on väga tõsine. Ometi võiks igaüks korrakski mõelda, mis selle tegelikult tõsiseks muudab. 

Päev avatud püksilukuga

Vahel, kui ma tööga liiga üle pingutan ja ise puhata ei märka, hakkab ümbritsev keskkond mulle saatma märke sellest, et tuleks veidi rahulikumalt võtta. Enamasti on indikaator füüsiline, nagu külmetushaigus või närvivalu, aga vahel on need märgid teistusugused. Paar päeva tagasi kukkus mul hommikul unise peaga näiteks taldrik kildudeks, puhtalt põhjusel, et ma polnud veel täiesti üles ärganud. Teisipäeva õhtul panin ühe T-särgi kogemata pesumasina asemel prügikasti. Olen paigutanud hambaharja külmkappi ja äsja ostetud kurgi viiulikohvrisse. Täna andsid oma loobumisest märku mu püksid. Kaua võib, Mari-Liis, meie enam ei jõua.

Nimelt läks mul teksapükste lukk täna hommikul katki. Ja no ikka nii katki, et seal, kus oleks pidanud olema lukk, haigutas kümnesentimeetrine auk. Muidu poleks sellest ju lugu olnud, aga: 1) ma olin tööl ja 2) kell oli alles kümme hommikul, mis tähendas, et mul tuleb sellises täbaras seisus mööda saata veel kaheksa tundi.

Esmalt selgitasin oma delikaatset muret sekretärile, kes püüdis mulle haaknõela leida, kuid asjatult. Enda sahtlis kaevates suutsin ühe haaknõela leida, mis päästis mu suuremast hädast, aga tolle avause kinnihoidmine oli siiski mitme mehe töö ja vaesel üksikul haaknõelal oli ikka tükk tegu, et selle pinge all mitte puruneda. Lisaks vajas haaknõela diskreetne seadmine nii, et auk välja ei paistaks, väga suurt pingutust, ning kui see lõpuks õnnestus, lõi mulle paraku pähe, et varsti tuleb mul ilmselt see meisterlik konstruktsioon uuesti lõhkuda, sest noh, kaheksa tundi on pikk aeg ...

Käisin Koduekstras, et üksikut haaknõelasõdalast mõne kaaslasega sel raskel missioonil julgestada ja nii veetsin oma ülejäänud päeva. Magamata, ületöötanud, joomist vältides ja haaknõeltega kokku tõmmatud püksiauguga, aga olles iga minutiga lähemal algavale nädalavahetusele, kus tehniliselt pole vaja pükse üldse kandagi.

Kuulake oma keha. Aga kuulake ka asju enda ümber, sest vahel annavad needki märku, et kuule. Aitab.

Väike 2019. aasta kokkuvõte

Istume nelja töökaaslasega aasta viimasel päeval ühes reklaamiagentuuris. Kellegi arvutist mängib muusika, parajasti täidab tuba lugu "She's a maniac". Vahepeal räägime erinevatel teemadel, siis jälle nokitsevad kõik oma asju teha. Korruse peal valitseb suures osas tühjus, enamik on puhkusel. Ja mina mõtlen veidi möödunud aastale tagasi. 

Võrreldes 2018ndaga oli aasta 2019 kindlasti positiivsem. Käisime Karliga minu senise elu suurimal seiklusel ja telkisime-hääletasime kaks nädalat Itaalia-Saksamaa mägede vahel. (Kes pole meie rännakust veel lugenud, saab alustada selle postituse juurest.) Reisidest jääb kindlasti meelde ka see, kui töökaaslastega suvel oma Hiiumaa kalamehe juures käisime. 

Aastal 2019 sain muu hulgas proovida, kuidas on elada koos kõigepealt oma parima sõbra ning veidi hiljem parima sõbrannaga. Õppisin neist kogemustest nii mõndagi. 

Aasta suurim pärl on minu jaoks ilmselt luulekogu "Blondiine armastav mees" ilmumine, mille tagasiside ületas kõiki ootuseid ja mis on praeguseks poodidest välja müüdud. Kirjanduslike saavutuste hulka võib lugeda ka eripreemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursilt ning asjaolu, et sel aastal kirjutasin rohkem luulet kui ühelgi varasemal. Lisaks väisasin Drakadeemiat, kus õppisin Jim Ashilevilt üht-teist loovkirjutamise kohta juurde. 

Aasta lõpus lisas vürtsi kiri BFMist, mille autor teatas, et tahab minu novelli "Elajad" filmiks teha. 

Mul on hea meel, et minu ellu kuuluvad inspireerivad, tugevad ja südamlikud sõbrad, töökaaslased, pereliikmed ja kaaskirjutajad, ning et neid on aastaga lisandunud. Tegelikult sellegi üle, et on kadunud need, kes on pidanud kaduma, sest see võimaldab olla valitud õigetele kvaliteetsem seltsiline. Mul on hea meel, et K6VN on täies elujõus ja toimub iga kuu viimasel neljapäeval, pakkudes kõigile võimalust oma loomingut rahvaga jagada. Mul on hea meel, et mu sõbrad ja perekond on olnud terved ja õnnelikud ning loodan, et see jääb nii ka tuleval aastal. 

Ja nüüd tagasi algusesse.

Mulle meeldib see kontor, kus praegu istun. Siin saab iga päev nalja, iga päev on täis ilu, loomingut, kunsti, kirjandust, muusikat ja värve. Siin on olnud ka väga raskeid hetki, aga mitte praegu, kui arvutist hakkas just mängima ABBA "Dancing Queen" ja meesdisainer sellele kaasa laulab.

Sõbrad. Soovin teilegi tänaseks mõnusaid mälestusi möödunud aastast. 

Ilusat vana-aastaõhtut ja edukat uut! 

Gripi päevikud ehk tabletid, deliirium ja oksekauss

Neljapäeva öö

Olen äsja jõudnud koju detsembrikuu k6vnilt (ja selle afterparty'lt Levikas) ning saanud vaevalt tunnikese magada, kui ärkan metsiku kõhuvalu ja külmavärinatega. Uhan endale aga lisateki peale ja püüan edasi magada, aga see ei õnnestu kohe kuidagi. Lähen kööki vett võtma ja tagasiteel magamistuppa teen kiire peatuse vannituppa, sest pean oksendama. Tean, et asi pole alkoholis, sest olen õhtu jooksul tarbinud ainult paar õlut ega ole isegi purjus. Asi on vägagi murettekitav, kuna juba mõne tunni pärast olen plaaninud istuda Tartu rongis ja sõita maale: metsa, puhta õhu, vaikuse ja saunamaja juurde. Suundun nördinult tagasi voodisse. Kuna külmavärinad ei lase magada, hakkan Elroni lehelt uurima, kas rongipiletit saaks vajadusel tagastada. Saab küll ja ma teen seda. Võtan ühe söetableti ja Paracetamoli. Magan vahelduva eduga reede lõunani, ärkamispauside ajal joon vett, sest kurk kuivab metsikult. 

Reede

Tee, mis tahad. Ma ei suuda. Pead. Padjalt. Tõsta. Nii, kui seda üritan, läheb pilt silme eest täiesti mustaks. Proovin kuidagi kööki roomata, et hambaid pesta ja veevarusid täiendada. Söögiisu pole üldse. Rooman tagasi voodisse ja asun lähedastele oma kurba saatust jagama. K pakub, et võib mulle süüa tuua. Kuna minus pole siiski kadunud lootus veel kunagi söömisega tegeleda, olen tänulik ja nõus. Ta helistab mulle varsti poest ja loen talle oma soovid ette, milleks on tähestikusupp, kaks mahlapulka, Coca-Cola, poolik seemneleib ja tops Merevaiku. Antud hetkel ajab mõte toidust mind küll iiveldama, aga mõelgem siiski ka tuleviku-Mari-Liisile. K jõuab kiiresti mu maja ette ja selleks, et oma aarded kätte saada, pean kuidagi neljandalt alla koperdama. K on toidukoti välisukse ette asetanud ja hoiab ise nakatumisohu vältimiseks mõõdukasse kaugusse. Ta tõdeb vaid, et ma ei näe just kõige parem välja. Tal on õigus. 

Tagasi üles jõudnuna panen jäätised ja Coca külma ning siis olen täiesti läbi. Vajun diivanile ja jään magama. Jope ja salliga. Ärkan vahepeal, aga võrreldes ööga on nii hea soe olla, et jope tundub täitsa hea mõte. Magan edasi. Siis otsustan ikkagi inimeseks hakata, võtan üleriided seljast ning kolin tagasi voodisse. Kraadin end esimest korda ja saan tulemuseks 38,68 kraadi. Värinad on möödas, nüüd on kogu olemine hästi kuum. Ülejäänud õhtu veedan enamasti voodis, sest iga voodist tõusmine tähendab riski kusagil korteri peal kokku kukkuda. Vahepeal tuleb siiski riskida, näiteks ütleb ellujääja minus, et pean midagi sööma, mistõttu tarbin ära kaks K toodud mahlapulka. Need püsivad isegi sees. Mind hirmutab mõte, et ma pole päeva otsa midagi muud söönud, mistõttu proovin isegi hakata tähestikusuppi soojendama, aga see missioon feilib haledalt, sest niipea, kui olen vee potiga pliidile pannud, läheb pilt jälle silme eest ära. Mõtlen, et asi võib olla ka madalas veresuhkrus ja joon natuke Coca-Colat. Tuju on äärmiselt kehv, et pean niimoodi kodus passima, ainsaks takistuseks minu enda füüsis. Nutan natuke, aga silmad on palavikust nii paistes, et see pole kõige mõnusam. Hakkan vaatama filmi "Mean Girls". Pärast seda leban lihtsalt voodis. Mõtted suunduvad väga veidratele radadele, nii et see tundub juba deliiriumina. Ellujääja minus ei lase siiski mul end kaua haletseda, vaid ütleb, et pean terveks saama. Seepärast võtan enne ööund ühe Paracetamoli ning toon igaks juhuks voodi kõrvale kausi veega, juhuks, kui olen liiga nõrk, et oksendamiseks vannituppa minna. Lisaks hoian mõnda aega otsaesisel külma vette kastetud sokki, et palavikku vähendada. See aitab. 

Laupäev

Oksekaussi ei lähe öö jooksul vaja. Külmavärinaid pole ja magan mõnusat und. Palavik on langenud juba 37,70 kraadini ja enesetunne veidi parem. Vaatan filme "Level 16" ja "Hosteli" esimest osa, loen veidi "Stepihunti", kirjutan paar uut luuletust. Õue ei saa ma ka täna kindlasti minna, sest kui veidi kauem püsti olla, hakkab halb. Õnneks kannatan juba veidi rohkem süüa. Hiljem teen tähestikusuppi ja söön seda päeva jooksul väikeste kogustena. Magan. Püüdes enda eksistentsile mingitki õigustust leida, paigutan puhta pesu kuivamisresti pealt kappidesse ja pesen toidunõud. 

Õhtuks on jälle kuidagi väga kurb olla. Loen "Stepihunti" ja hiljem ka austajate poolt kirjutatud vanu armastuskirju, et tuju parandada. Tajun endas jälle kerget deliiriumit ja püüan seda luules ära kasutada. Nii valmis näiteks selline tekst:

okse

palavik

deliirium

peavalu

kõhuvalu

kaelavalu

valu

kuumus

deliirium

okse

ja aknast piiluv

talvine päike

(sest ma ei taha

et mu viimane

kirjapandud sõna

oleks okse)

Kohustuslik Paracetamol hinge alla ja head ööd.

Pühapäev

Magasin taas hästi. Enesetunne on juba päris hea, ainult et pea valutab nii rängalt, nagu keegi oleks mind öösel tellisega korduvalt kuklasse tümitanud. Sellele vaatamata suudan aga edukalt toas ringi toimetada. Teen hommikusööki ja teed, võtan ühe valuvaigisti ja käin pesemas. Viin kausi oma voodi kõrvalt tagasi vannituppa, seda ei lähe vast enam tarvis. Palavikku ka pole. Pakin end korralikult riidesse, sest näen aknast lund, mida seal enne mu haigestumist ei olnud. Toidupoe poole kõndimine tundub veidi riskantne ja teen seda lootes, et ma: a) poole tee peal ei minesta; b) kellelegi ootamatult peale ei oksenda. 

Ostan sušit, Coca-Colat, pipraviina (iu, aga see on kõhuviiruste korral kasulik), apelsine, kohukesi, Caesari salatit, juustupallikesi, jne, jne, jne - aga noh, oma läbielamiste tõttu väärin hellitamist. Kui oled viimased kaks päeva peaasjalikult vaid vedelikest toitunud, on see esimene sušiamps superhea. Pärast sušit võtan pitsi pipraviina. Tunnen end tegelikult päris hästi, isegi kõht ei valuta enam, aga nii profülaktika huvides. 

Homme lähen tööle. 

See tervenemise protsess on haiguste juures tegelikult inspireeriv. Üks päev oled terve päeva palavikuga voodis, järgmisel suudad juba üht-teist ette võtta, kolmas päev sammud üksinda poodi, aeglaselt nagu sõjaohver, aga sammud, kurat ... Me kõik oleme midagi sellist läbi teinud ja minu arust näitab see, et samavõrd nagu meie organism on võimeline haigustega võitlema, oleme ka ise võimelised katsumustest välja tulema. Seni, kuni meil on siht silme ees. Olgu selleks siis uus töökoht, suhe või esimene tahke toit kolme päeva jooksul. 

Steppivad haldjad ja alfaisased

Seda kõike oli lihtsalt nii palju. 

Kõigepealt üldpilt. Muusika, draama, holograafilised efektid seinal ja laitmatult ühes rütmis püsiv stepptants, sekka mõned laulunumbrid. Kuidas noored kaunid ja oma asjale jäägitult pühendunud inimesed suudavad jalgadega musitseerida ja teha seda nii, et kõik publikust vaadates koreograafiliselt kaunis välja näeb. Kuidas nad suudavad perfektset rütmi hoida nii üksinda, kahekesi kui ka 30-pealises kambas, nii et mitte keegi ei tee ühtegi kõpsu üleliia, ei komista ega kuku. Kuidas neil terve see aeg higi otsa ees voolab, aga jalad töötavad nagu hoiaks neid luude, lihaste, kõõluste ja vere asemel käigus hästi õlitatud hammasrattad. Kuidas tantsijad kogu selle töö käigus lakkamatult naeratavad. 

Kuidas mõni inimene on tantsimisest kogu oma elu teinud. 

Ja siis detailid. Pastelsetes haldjakleidikestes hõljuvad blondid neidised. Tule, plahvatuste, metalli ja punase lavakujunduse keskel möllav turske ürgisane, kelle numbri ajal kaks samasugust tüüpi tuimalt kätekõverdusi teha uhavad. Mustade maikade ja sonidega noored tõsised James Deanid, kes tantsivad, käed traksipükste taskus, ja külastavad õhtul kõigi naiste unenägusid. Üliseksikas nahkses liibuvas kostüümis punapäine naissaatan, kes mööda lava püherdab, leegid ümber. Ja just siis, kui tekib tunne, et asi ei saa enam huvitavamaks minna, rebivad järgmise numbri neiud kleidid seljast ja hüppavad tantsurütmi edasi üksnes mustade rinnahoidjate ja sukkpükste väel. Seepärast vist ostetaksegi esiritta kohti ...

See on veri, higi, pisarad, glamuur, armutud trennid, kambavaim ja üksteise täielik usaldus. See oli tantsulegend Michael Flatley lavastatud "Lord of the Dance" Saku Suurhallis. 

Eluaegne tantsijakarjäär on Flatleyle jätnud raskeid vigastusi, mis mehel endal enam tantsimisega tegeleda ei luba. Aga jagan rõõmu ja jätan teile siia video aegadest, mil ta veel ise lavadel möllas.

Asendusvanem

Rongis istuvad minu vastas kaks poissi. Oletan, et üks on umbes kaheksane ja teine nii kümne kanti. Nad sõidavad kahekesi. Vanem poiss magab enamiku teest, noorem tegeleb oma nutitelefoniga. 

Kui hakkame Tallinna jõudma, kurdab väiksem tüüp, et tal on pissihäda. "Mine käi ära, vets on seal," näitab vanem. Pissahädaga poiss ei söanda siiski rahvast täis rongi peale vetsu otsima minna. Õnneks oleme varsti kohal. Poisid hakkavad oma asju kokku pakkima. 

"Kus sul õpilaspilet on? On kotis või?" küsib too kümneaastane oma vennalt. "Jaa," vastab see. "Pane telefon ka kotti, muidu kaob ära," õpetab vanem. 

Natuke enne Balti jaama aitab ta oma väikesele vennale selga pisikese Supermaniga ranitsa seejärel tõstab tema õlale veel ühe hiiglasliku sumadani, mis on umbes sama suur kui väikemees ise. "On sul nii okei vä?" küsib ta. Väiksem tüüp noogutab. Siis ajab vanem poiss endale selga veelgi hiiglaslikuma seljakoti ja õngitseb rongiistme alt välja suure vanaaegse arvutikorpuse, mille omale sülle upitab.

Niimoodi lähevad nad läbi sügisese vihma jaamahoone poole, ise vaevu kottide alt välja paistes.

Kahekesi.