Mitte paitada

Solarise Lido, kolm turisti istuvad laua ümber. Laua all lamab suur valge lokkis karvaga koer, laiad traksid kere ümber, mille peal suur kiri "Do not pet". 

Koera pea toetub raskelt käppadele, poolvidukil silmad vilavad nukralt ringi, aga ei, keegi ei tulegi. Kurb on. 

Rubriigist "Öised postkastiüllatused"

Tuled laupäeva öösel kella ühe ajal koju, mitu pokaali veini joodud, möödud oma postkastist ja mõtled, et võiks vahelduseks vaadata, mis sinna tekkinud on. Muidugi hunnik reklaame. Ning kiri Varjupaikade MTÜlt. Teed selle trepist üle ronides lahti. Ja voilà! Järgmise aasta lauakalender, mille modellideks varjupaigas elavad loomad. 

Igaks juhuks mainin, et ma pole mingi sage varjupaikadele annetaja, lihtsalt toetasin natuke ühte projekti. Aga superlahe oli sellist asja laupäeva öösel postkastist leida. Järgmisest aastast hakkab see kalender ühes reklaamiagentuuris üht töölauda kaunistama :)

Koerateraapia

Jalutasin täna jälle Sofyega ja avastasin, et olen inimene, kes kõnnib üksinda koeraga metsas ja räägib temaga terve tee juttu. Natuke kurb :D

Koerad hämmastavad mind. Tüüp võtab käbi suhu ja kui ma ütlen, mitte ei näita, vaid sõnadega ütlen kaugemalt: "Sülita välja!", siis ta sülitabki. Kuidas ta mu kõrval kõnnib nii, et mulle otse silma sisse vaatab, teades, et mind ära võludes on lootust küpsist saada. Kuidas ta saab aru sõnast "küpsis". 

Või näiteks see, kuidas ta teab, kuhu minna - seda, millises majas ta elab, millise korteriukse taha tuleb seisma jääda. Kuidas ta mu ära tunneb ja mind nähes alati täiega rõõmustab, vist teades, et mul on kombeks teda jalutama viia. 

Kui ma K ja M-i elutoa põrandal istun ja näiteks beebit valvan, siis ta lihtsalt tuleb ja istub minu kõrvale, hästi tihedalt mu vastu. 

See on koerateraapia. 

On teisipäeva õhtu. Kuldne retriiver Sofye naudib õhtupäikeses Stroomi randa, oodates kannatlikult, et perenaine K ütleks "Vabalt!" ja ta tohiks merre joosta.

Kui koerlased vajavad ujutamist

Täna on väljas täielik suvi, mispärast käisime T-ga üle pika aja jälle varjupaigas. Sai märjaks, mustaks, ilaseks ja kõvasti joosta. Oli kõrvetav kuumus, mõnus metsaõhk, imeline seltskond, toores koerajõud ja tänulikud silmad.

Usaldus

 Into the wild

 Märg koer on õnnelik koer

Märg koer - märg koerajuht

Kui toit teeb sinuga asju

Seal see viimaks ongi.

Just parajas suuruses ühele poolesajakilosele naisterahvale, kes on paari minuti kaugusel sellest, et ta toiduvaene keha tühja õhupallina Balti jaama tänavatoidulettide vahele vajuks. Temani jõudev toit näeb välja nagu eriti luksuslik hot dog, mis teeb ainuüksi oma välimusega lihasööjate omale silmad ette.

Kaks krõbedat saia, nende vahel aurav taimne viiner, millele heldelt kastet peale niristatud. Juba enne esimest ampsu puudutab õrnalt huuli toidu soojus. Sööja avastab, et lisaks viinerile (mis on imekombel parim kui kõik teised tema elus koha leidnud veganviinerid) hellitab kuumade saiade vahel maitsemeeli täidis, milles tomat, punane sibul, saiu seestpoolt vooderdav kaste ja rohkem veel, kui näljast nõrkev aju suudab hetkega registreerida. 

Naisterahval on raskusi rikkaliku eine kontrollimisega, käigu pealt on seda kõike raske süüa,  aga iga suutäiega täitub keha uue elutahtega ja turuhoonest autosse jõudes on vegan hot dog otsas, mis siis, et NR on endale lubanud alles kodus sööma hakata. Ta istub kõrvalistmel, kätel veel natuke kastet, ega suuda uskuda, et see kõik temaga just praegu juhtus. 

Veg Machine Balta not dog - 100% would recommend.

(Not sponsored :D)

On ka päevi, kuhu üksindus ei mahu

Eile seevastu oli üks imeline päev, kus külastasin staabi- ja sidepataljoni, kõndisin merejääl, jõin kakaod, ostsin toast nimega Loodus huvitavaid vegantooteid, kohtusin kaugeks jäänud sõbrannaga, poetasin McDonald'sis kodutu pärast pisaraid, mängisin saalihokit ja korvpalli, õppisin, kuidas tennises ees- ja tagakäelööke teha, rippusin pea alaspidi, sületasin koeri, käisin saunas, jõin õlut ja tundsin, kuidas itaaliakeelne ooper külmavärinaid tekitab. 

Kui kaugele tasub minna?

Vegani aarded.

Lõppematu järjekord ja maailma tugevaim vegan ehk Taimetoidumess 2017

Selleaastasel taimetoidumessil müüsin taas vabatahtlikuna inimestele pileteid. Kohale tulime aga juba kella 9ks hommikul, sest enne, kui mess ametlikult külastajatele uksed avas, tuli rikkaliku kraamiga täita 150 kingikotti, mille esimesed messihuvilised endale pidid saama. See palavikuline ringitoimetamine, kottide tõstmine, paigutamine, täitmine, asjade otsimine ja üksteise abistamine tekitas väga produktiivse tunde, kuigi võis kõrvalt vaadates kaootilisena tunduda. 

Tasuta kraami täis kinkikotid tekitasid olukorra, kus juba enne kella 10-t oli uste taha kogunenud paras ports inimesi, kes sissepääsu ootasid. Mõistlik ju tegelikult, kuigi kui ma poleks vabatahtlik olnud, siis poleks vist ka kümme sellist kinkekotti mind nii vara ärkama sundinud :D 

Kui kella 11st lahutas vaid mõni minut, küsisid järjekorras esimesed kogu aeg: "Kas nüüd? Kas nüüd? Kas nüüd?", kuni lõpuks oligi aeg hakata pileteid müüma, jagada ajakirja Vegan uusimat numbrit ja muidugi neid ihaldatud kinkekotte. Hiljem küsiti, kui kiiresti need 150 kinkekotti otsa said, see võis äkki olla esimese 15 minutiga?

Pärast messi lõppu nägin pilte sellest, kui pikk järjekord õigupoolest Kultuurikatla ees sissesaamist ootas, sees pileteid müües võis näha vaid seda, et tühja auku ei tekkinud hetkeksi. Kogu aeg oli su ees inimene, inimene, inimene, ja veidi kaugemale vaadates polnud järjekorra lõppu näha. Sellepärast mulle meeldibki seal messil pileteid müüa: kogu aeg on midagi teha, küsimustele vastata, näidata, seletada, anda, arvutada - inimene, inimene, inimene - ja nii seni, kuni sinu vahetus on ammu möödas, aga pausi vahtkonna vahetuseks on raske rahvamassiga suhtlemisse sisse sobitada. 

***

Pärast ametlikke vabatahtlikukohuseid käisime natuke ühe teise vabatahtliku Meeriga ringi messil pakutavat uudistamas, erinevaid tooteid degusteerimas ja muidugi rahakotti hea-parema peale laiaks löömas :D Mu lemmiklett taimetoidumessil on alati Veggo, iga kord ostan sealt nende veganpasteeti. 

Üks mu eesmärke oli messi maskoti, vaal Nelega pilti teha, ning kuigi ma olin ta nägu kogemata "hiigelsuureks" nimetanud (ka vaaladel on tunded), nõustus loom sellega. 

Mina ja umbes veerand vaal Nele näost

Hiljem sain kokku Tõnise, Mirku ja Kaidoga, kellega tegin teist korda messile ringi peale, sõime veel pakutavaid roogi ning hiljem ka Fresco jäätist. Imetlesime natuke maailma tugevaimat veganit Patrik Baboumiani, tema muskleid ja ettekannet ning vaatasime, kuidas ta täiskasvanud mehi läbi õhu keerutas nagu pulgakomme :D

Patrik Baboumian - maailmarekordi omanik, mees, kes võtab turjale 560 kilo ja kõnnib sellega 28 sekundit

Mingil hetkel oli kõht juba päris tühi, kuid rahvamassid olid meie ihaldatud toidupakkujate karavanid tühjaks rüüstanud. Seega võtsime suuna Balti jaama turu VegMachine'i, kus tutvustasin oma seltskonnale sealseid imelisi bataadiburkse, mis neile, tundus, et täitsa meeldisid. 

Mulle meeldis selle aasta Taimetoidumess isegi eelmisest rohkem, sest kuigi rahvast oli murdu, sai kuidagi vabamalt liikuda kui eelmisel aastal. Inimesed olid kõik uudishimulikud, avatud ja mõnusa suhtumisega, sellepärast mulle taimetoitlased meeldivadki :) 

Kuidas ma 26 sain

Pole ammu kajastanud oma igapäevaelu ja 26. sünnipäev sobib oma ilus selleks hästi. 

Hommik algas sellega, et T presenteeris mulle köögis põlevate küünaldega torti, andis üle enda kingi ja laulis sünnipäevalaulu. Selgus, et Katu ja Tauno tulevad õnnesoove edastama kella poole kahe paiku lõunal, mis jättis meile napilt aega varjupaika külastada.

Varjupaigas jalutasime seekord kaheaastase Bekkiga. Uskumatu, et elame jätkuvalt koos inimestega, kes on võimelised jätma oma looma, oma sõpra koos kutsikatega metsa äärde saatuse hooleks, ise lihtsalt gaasi vajutades.

Metsasjooksmise, sünnipäevakõnede ja koerataltsutamise vahepeal kaotasin telefoni kuhugi Raku metsa sammaldesse. Õnneks leidsime T ja meie tragi jäljekoera abiga selle üles. Varjupaiga töötajad olid meil palunud looma natuke kammida ka, mille tagajärjel lendus kõikjal õhus, riietel ja hingetorudes valgeoranže karvu. 

 Jälgi ajamas

Kui jälle linnas olime, vahetasin kiiresti riided ja võtsime vastu Tartust kohale sõitnud Katu ja Tauno. Nendega sai jälle torti söödud, muu hulgas sündisid paar potentsiaalselt tulusat ideed seoses Soome meditsiiniäriga. 

Hiljem viis T mu Boheemi peedi-kitsejuustupannukaid sööma, mis oli toidu suurust arvestades üsna väljakutsuv ettevõtmine. Käisime ka Pagaripoistes kringleid vaatamas, lihtsalt vaatamas, sest süüa me enam ei jõudnud.

Pikast päevast väsinuna läksime varsti T juurde natukeseks magama ja tõdesime, et pühapäeva õhtu kell 19 on selleks üsna veider aeg. Hiljem tegi T Tom Kha suppi ja näitas filmi "Good Will Hunting". Kui olin koju jõudnud, vastasin veel viimastele õnnesoovidele ja nii see 26 tuligi. 

Kas inimlapsed on loomadest üle?

Kusagilt jäi silma üks vana reklaam, mis kutsus inimesi üles kõigile kodusoojust jagama. Kõigiks olid seekord koduta loomad. Kui nüüd labaselt lühidalt seletada, siis olid reklaamis esmalt üks kass ja koer külmas talveöös ning seejärel mugavalt diivanil mehe-naise kõrval. Selles reklaamis oli ka väike poiss, kes istus diivani ees põrandal ja lõikas mingeid paberist kaunistusi välja. 

Too pilt käis lähiajal mitmest kohast läbi, kuigi tegu polnud uue reklaamiga, ja neist mitmest kohast kuulsin ühte ja sama asja: kuidas kuradi pärast saab olla, et laps istub põrandal, aga loomad diivanil?

Pani mõtlema. Miks inimesed arvavad, et nende järeltulijad on paremad kui mõne teise liigi omad? Ainuüksi selle põhjal, et lapsed on "meie", nad on meie nägu, meie tegu, meie tehtud? Samal ajal kui loomad on meile küll armsad, kuid kui peaksime valima, meisterdaksime vajadusel oma Pärsia kassidest trooni, mis lastel istumise mugavamaks teeks.

Ma ei mõtle siinkohal inimema, kellele on tema laps ilmselgelt kõige olulisem. Kassiemale on ka tema laps kõige tähtsam, see on looduse puhul igati mõistetav. Ma mõtlen olukorda, kus kõigist osalistest täiesti sõltumatu inimene näeb pilti, kus on tema jaoks võõras laps ja võõras koer, ning usub, et lapse elu on väärtuslikum. Kui ta peaks ühe neist kaljult alla heitma, oleks selleks ilma mingi kahtluseta koer. See on nii väga paljude inimeste jaoks. Mis sellest, et just inimesed on need, kes põhjustavad teistele kannatusi, teevad kurja, tapavad, varastavad, ise halbadest motiividest tulvil, ometi teades, kuidas on õige käituda. Loomades (vähemalt koertes) elab aga omakasupüüdmatu armastus, truudus ja soov olla kasulik, mis teeb nad nii mõneski mõttes inimestest paremaks. Ja ma ei ütle sellega, et valida tuleks loomade kasuks, lihtsalt võib-olla ei peaks me alati pimesi kedagi eelistama ainuüksi seetõttu, et ta on meie moodi.

Alati on selliste teemade puhul keegi, kes saab minisüdari ja küsib, kuidas on võimalik, et ma võrdlen üldse LAPSI ja KOERI. Aga kui jätta kõrvale täiesti egoistlikud ja enesekesksed põhjused, siis kuidas saab objektiivselt öelda, et ühe võõra 6-aastase lapse elu on väärt rohkem kui näiteks aastase rotveileri oma? 

Tegelikult tahan ma öelda üksnes seda, et las need lapsed istuvad pealegi natuke põrandal. 

Rubriigist "Päris esimene enda videomontaaž"

I have no idea what I'm doing. Aga kuidagi ma neid klippe seal Movie Makeris tõstan ja mööbeldan, et enam-vähem okei tunduks. Ikka et katteplaane ka vahele satuks ja üleminekud liiga järsud poleks.

Varsti näitan teile ka.

Mess, kus loomade mittesöömine on coolim kui nende söömine

Laupäeval, kell 10.45 tungleb Kultuurikatla uste vahel juba trobikond inimesi. Pileteid võime neile teiste vabatahtlikega müüma hakata täpselt kell 11, mitte varem, aga kohaletulnuid see ei heiduta. Nad ootavad.

15 minutit hiljem algavad mu elu kõige kiiremini möödunud 2 tundi. Keegi ulatab eurose, ma panen selle kõhule kinnitatud kotti ja suunan inimese enda kõrval oleva tembeldaja juurde. 20-eurone, vahetusraha, tempel, 5-eurone, vahetusraha, tempel, "Tere!", "Templi saate siit", "Aitäh", "Palun", järjest 1-euroseid, väga hea, täpne raha, sekka mõningaid suunamisi infolauda, vahetatud sõnu kohale tulnud tuttavatega ning aina uued ja uued ja uued inimesed. Vanad, noored, välismaalased, mehed, naised, sõbralikud, ootusärevad ja teadmishimulised. 

Kui minu vahetus piletimüüjana lõpeb, teen esmalt üksi tiiru messialal, mis on päris keeruline, sest rahvast on üritusel murdu ja liikumine võtab aega. Kannatuseta ei saa sellisel üritusel kuigi kaua vaimset tasakaalu säilitada. Osalen mõne leitud tuttavaga nüüd juba pikemates vestlustes ja lunastan vabatahtliku toidutalongi eest Biomenust ühe mõnusa supi või dahl'i, nagu nad seda kutsuvad. Umbes sel hetkel leiab mind veganhärra M, kellega ühendame jõud ja asume koos messil pakutavasse põhjalikumalt süvenema. Sööme avokaado-laimijäätist, vaatame õõvastavat filmi "Inside Fur", imetleme veganmoodi, ostame julmusevaba seepi, juustu ja pasteeti (taotluslik riim). 

Muu hulgas saan tänu moodsale virtuaaltehnoloogiale proovida, mis tunne on olla põrsas ja hiljem siga, kes kasvab üles tüüpilises tööstusfarmis. Kui ma seal, virtuaalprillid ja kõrvaklapid peas, istun, võin kuulda, kuidas minu kõrval istuv vanem proua pidevalt kaebleb, et tal läheb süda pahaks. Ja tõesti, midagi ilusat selles kogemuses polnud. Aga samas, ega ma seda oodanudki. 

Kõige parem selle päeva juures on alati tunne, et ma pole üksi. Et elu ei ole ainult pidevad võitlused inimestega, kelle jaoks taimetoitlased on ususekt, mis tuleb lihasööjate rahvamassiga põrmuks trampida. Elus on ka hetki, üksikuid, aga seda tänuväärsemaid hetki inimestega, kes usuvad, et loomadele kannatuste tekitamine enda hüvanguks ei ole õige. Inimestega, kes on avatud muutustele isegi vanas eas; skeptikutega, kes võib-olla pole veel päris veendunud taimetoitluse otstarbekuses, aga on valmis silmaringi avardama, proovima, kaasa mõtlema. 

Kui selliseid inimesi on su ümber 4000, siis rohkemat pole õnneks vajagi. 

Veganite päeva ilu tuleb välja Tallinna Kaubamajas

Kaubamaja toidumaailm. Vegantoodete osakond on rahvast täis, ei mahu neist isegi mööda külmkapi juurde vegan-grillvorste võtma. Täpselt minu ees tõstab üks noor tüdruk korvi paki tofut. Pärast teda valib üks vanem proua välja sojavorstid - tuimalt, mõtlemata, automaatselt, nagu oleks sedasama liigutust juba aastaid teinud. Seesama külmkapp, needsamad taimsed vorstid. 
***

Mõtlen täna enne magama jäämist korraks pimedatele tööstusfarmidele, milles miljonid surma ootavad loomad ei näe kunagi päikest, ei tunne pehmet maapinda oma jalge all ega saa oma kannatustes iialgi teada, et maailmas on armastus. 

Mõtlen inimestele, kes näevad, et sellises süsteemis on midagi väga valesti. Inimestele, kes süsteemi vastu võitlevad, keda tuleb aina juurde. 

Ja tunnen rõõmu, et maailmas on veganid. You make me wanna live on this planet.

Kaastunde, hoolivuse ja võrdsuse terviseks! Saluut!

Kuidas Masha kahte taimetoitlast jalutamas käis

Seekord käisime varjupaigas Elysiga. Enne ostsime veel Männiku Rimist kassidele külakostiks kuivtoitu ja paki kassieineid kaasa.

Jalutasime Mashaga, kes tõele au andes jalutas hoopis meid. Selles väikeses halli-mustakirjus krantsvuntsis oli rohkem jõudu ja vastupidavust kui igipõlistel palverändajatel: ta ei ilmutanud kogu meie jalutuskäigu vältel mitte mingeid väsimuse märke. Kastis ainult vahepeal oma tolmust kõhualust Raku järve ja rüüpas sealt mõne sõõmu.

Raku järve äärde oli kogunenud terve hulk kalamehi. Iga uue põõsatuti taha oli kogunenud meestekamp, ja me lootsime Elysiga, et mõni neist ei ole otsustanud end alasti võtta ja värskendada oma maist keha suplusega aadamaülikonnas. Ei olnud. 

Kaluritele Masha meeldis, nad külvasid ta komplimentidega üle isegi siis, kui ta nende ämbritesse ussikesi uurima läks. Eksisime natuke ära ja nii kulus jalutuskäiguks rohkem kui tund, aga nagu öeldud, siis oleks Masha jõudnud veel vähemalt kolm sellist ringi teha ja vaatas meid tagasi varjupaika jõudes sellise näoga, et noh, ongi kõik või?

Pärast viis Elys mind enda juurde, kus sain esimest korda elus kikerherneomletti proovida. 

Võililli söövad kilpkonnad on armsaimad modellid

Leht maitseb

 Vars maitseb

Aaampsti!

Omnomnom

Veganite kokandusõhtusse kuuluvad ka plahvatavad kassipojad

Mis ühendab ühte toredat linnukoera, joogastuudioks muudetud ülimalt zen'i korterit, viit pitsahuvilisest veganit ja mängu "Exploding kittens"?

- Nad kõik olid osa eilsest õhtust. 

***
Veganite grupp on selles mõttes tänuväärne, et sealt leiab alati toredaid inimesi, kellega koos midagi ette võtta. Seekord leidis ühes Mustamäe korteris aset kokandusõhtu, mille raames valmisid kaks pitsat ja vegan-peekon (mis oli muide täitsa pärispeekoni sarnane). Lisaks oli meie suurepärane võõrustaja teinud porgandilehtedest krõpse ja huvitavaid koostisosi täis kotlette, mille nimi mulle ka pärast kolmekordset kordamist lõpuks ikkagi meelde ei jäänud.

Kott-toolide, väikeste tulede, helendavate tähtede, küünalde, korvide ja muu hulgas võrkkiigega sisustatud suur rõdu oli ideaalne, et rääkida toidust, reisimisest, loomingust, haridusest ja ülisõbralikust linnukoerast Zorrost, kelle haistmismeele ja kannatlikkuse meie laud korralikult proovile pani. Aga ta ei pannud seda väikest kannatuseproovi vist pahaks, sest andis hiljem kõigile soovijaile küsimisel kombekalt käppa. 

Pärast söömist suundusime tuppa, kus hakkasime mängima veganitele võib-olla mitte nii sobiva nimega mängu "Exploding kittens". Mängu idee iseenesest oli üsna lihtne (seisnedes plahvatavate kassipoegade vältimises), aga selle tegid mulle erakordselt võluvaks kaartidel olevad tekstid, pildid ja kogu mängu visuaal kokku. Need kaardid olid lihtsalt nii kuradi haiged. Loves it.

Õhtul viis Kadri Zorro jalutama, Kaari ja Leene jäid number 1 ootama ja meie Loonega astusime trollile number 5. 

Varjupaigapäev ehk parim teraapia on Canis lupus familiaris

Olin ammu tahtnud ka Tallinna koduta loomade varjupaiga üle vaadata. Teadsin, et seal saab erinevalt Tartu varjupaigast koertega vaid jalutada, mitte muid töid teha, aga mul polnud selle vastu tegelikult mitte kõige vähematki, et mõne tegelasega tunnipikkune tiir metsaradadel teha. 

Ilm soosis meid. Kui hommik tõotas vihmasadu, siis kella üheks, kui W-ga varjupaiga territooriumile jõudsime, paistis päike ja kokku kuhjatud riidekihte tuli aina vähemaks võtta. Panime end registratuuris kirja ja üks sümpaatne meesterahvas tõi meile kutsikaohtu hundikoeralaadse Dari(n)a, kes jalutuskäiguks valmis oli. (Ei tea nüüd, kas peaks jälle märgina võtma, et sellel koeral mu lemmiksarja peategelase nimi oli, tore kokkusattumus igatahes.)

Foto: http://www.pets.ee/hoiupaik/koerad/14782.htm#.V1RhyvmLTIU

Mees rääkis meile, et Daria kardab. Ta oli leitud oma kusagilt tehasehoone juurest oma pesakonnakaaslastega ja kõige turvalisem koht olevat tema jaoks ta boks varjupaigas. Pärast mõningat veenmist soostus ta aga siiski varjupaigaplatsilt kaugenema ja muutus ajapikku märksa julgemaks. Tund aega korralikku jooksmist, metsas jälje ajamist, kerget koibade jahutamist Raku karjääris ja veel jooksmist ei väsitanud seda sõbrakest küll nii palju kui meid W-ga, aga ma võin vanduda, et jalutuskäigult naastes nägi ta tõesti palju õnnelikum välja.

Seal on igasuguse minevikuga koeri. Koeri, keda on väärkoheldud; neid, kes kardavad, hammustavad või leinavad surnud peremeest. Paljud neist ootavad paremat tulevikku, mida ei pruugi kunagi tulla. Aga midagi ootavad nad kõik. Kodu, peremeest... või vähemalt kedagi, kes nendega tegeleks, näitaks, et neist hoolitakse. Mul on nii hea meel, et varjupaigas oli täna palju selliseid inimesi.

Ahjaa, üks siga oli ka. Ta oli äge. 

***
Teel tagasi linna helistas meile Ats, kes teatas, et soovib süüa. Nii tegimegi kiire kostüümivahetuse ja suundusime Ampsu, kus Ats meid juba ootas. Ampsu toit oli hea, seda võib täitsa soovitada. Proovige sealset astelpaju toormahla ka, vat see oli alles vitamiinilaks.

***
Muidugi ei piirdunud koerapäev vaid ühe koera külastamisega. W pakkus, et kui me juba täna nii koerte lainel oleme, siis võiks ka I ja tema pere juurest läbi käia, kelle juures elab tilluke koerlane nimega Pluto. Aial võttiski meid vastu üliaktiivne taksihakatis, kes proovis mind juba esimese paari minutiga ära süüa, kuna see tal aga ei õnnestunud, leppis ta mu vaesete käte kallal maiustamisega. Oh, Pluto, kuidas sul veab, et sul on kodu! Ja et nunnumeeter ikka korralikult lakke hüppaks, pani päevale punkti I pere noorim inimene, kellel vaid 5 kuud elukogemust.

Mu jope varrukad on taksi ilast märjad ja mu käsi on korralikult närinud noorukese taksi teravad hambad, aga ammu pole keegi mu südamesse toonud nii palju rahu. Kui kell saab täna 00.00, siis ma mõtlen D-le ja soovin, et ta leiaks omale hea kodu.

Aitäh, koerad.

Süsteemi vastu

http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/05/16/eliisa-matsalu-las-loomad-piinlevad

Ma ei jaga siin ajaveebis kuigi sageli artikleid, aga see ülemine on väga hea näide sellest, kuivõrd raske on võidelda tuuleveskitega. Insitutsioonidega, kes on palju tugevamad ja kelle käes on võim.

Aga sellest hoolimata tuleb edasi võidelda.

Monsu teab ehk kvaliteetpühapäev oma lemmikveganiga

Taimetoidupäev. Oleme Monsu ja W-ga Telliskivi Loomelinnakus, kõnnime eri lettide vahel, degusteerime ja räägime müüjatega juttu ning vahepeal ostame ülihead avokaado-mündijäätist. Monsu kui Taimetoidupäeva vabatahtlik soovitab mul ühe leti juures proovida vegan-vahukoort. Teengi seda. Olles leitust vaimustuses, julgen vahukoort (mis maitseb nagu päris!) pakkuda ka omnivoorist W-le, kes on igasuguste vegan-asjade osas äärmiselt skeptiline. Viimaks nõustub W maitsma.

W: "Midagi oleks nagu puudu..."
Monsu: "Jah, loomade kannatused."

***

Sööme minu juures. M: "Ei, anna mulle väiksem taldrik, siis tundub, nagu mul oleks rohkem süüa!"

***

Tol pühapäeval oli vist küll halvim ilm üle pika aja ja vihma sadas lakkamatult, aga sellele vaatamata leidsime endas jõudu, et ka Telliskivi Loomelinnakus toimuvast tasuta kontsertide päevast osa saada. 

Esimesena käisime agentuuris Velvet kuulamas Kadri Vooranda, kes on suurepärane segu ülimast õrnusest ja ürgnaiselikust jõust. Vot see on alles naine.

Õhtu lõpupoole kuulasime Vaba Laval Marten Kuninga bändi, kes kaverdas David Bowiet ja... Selle kontserdi jaoks ei ole mul lihtsalt sõnu. Ma polnud kunagi Marten Kuningat või tema bändi kuulanud, aga ilmselt oli see üks mu elu parimaid kontserte. Marteni lavaline karisma ja elegants, need ÜLIprofessionaalsed trummi- ja kitarrisoolod, Bowie suurepärane looming, jah, see poolteist tundi sai kaugeltki liiga kiiresti läbi.

Õhtul kuulasime mu juures veel pikalt vastavastatud David Bowiet enne, kui magama läksime.

PS! Kes soovib ka Marten Kuninga ja tema bändi imelist tõlgendust Bowiest nautida, saab seda teha juba 6. mail, taas Telliskivi Loomelinnakus, sedapuhku tribüütbändide festivalil. Ausalt, ma mõtlen juba vaikselt uuesti minemise peale.

Ustavusel on nimi ja see on Koer

Pühapäeva õhtu. Juba hämarduvas õues on vaevalt plusskraadid, sajab vihma, kõik on hall. Rimi esine on autodest juba üsna tühjaks jäänud, inimesed on kas kodus või otsivad poest varju. 

Poe ukse taga istub vaid üks koer.

Ta on musta värvi, valge rinnaesise ja sabaotsaga, käpadki on kunagi olnud valged. Vihm on käppasid pisut määrinud, aga koeral pole sellest midagi. Ta ootab. Istub eeskujulikult ja kannatlikult, selg sirge, pilk kaugusesse suunatud. 

Vihma sajab, ümberringi joostakse, ainult koer istub, käpad koos, pruunid silmad poest väljuvatele inimestele kinnitatud. 

Kui suur peab olema temas usaldus, et peremees teda siia vihma kätte ei jäta ja ikka tagasi tuleb? Koer lihtsalt istub ja ootab. Jah, peremees sidus ta siia posti külge ja jättis õue, aga peremees on kõige targem, tema otsustes ei saa kahelda. Varsti tuleb ta ju tagasi. See süda valge kergelt porise rinnaesise taga lihtsalt teab, et peremees peab tulema. 

Ja koer ootab nii kaua, kui vaja. Kannatlikult. Selg sirge. Pilk kaugusesse suunatud.