Süsteemi vastu

http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/05/16/eliisa-matsalu-las-loomad-piinlevad

Ma ei jaga siin ajaveebis kuigi sageli artikleid, aga see ülemine on väga hea näide sellest, kuivõrd raske on võidelda tuuleveskitega. Insitutsioonidega, kes on palju tugevamad ja kelle käes on võim.

Aga sellest hoolimata tuleb edasi võidelda.

Lauljasalat

Viljandlastel on tore ajaleht nimega Üheskoos, kuhu olen natuke TÜS-ist kirjutanud. Leheküljelt 6 võib meid leida. 


https://www.viljandivald.ee/documents/11546/6004955/03+%C3%9Cheskoos+M%C3%A4rts+2015.pdf/127f8cee-762b-497c-9123-4ecadc2ef67f

Hetked, mil süda jätab löögi vahele

Ehk kui järgnevasse pooleteisesse nädalasse peab mahtuma makatöö teooriaosa, vabatahtlik toimetamisprojekt, ülikooli kodused ülesanded ja tõlkimistöö ning selle kõige sees avastad ühtäkki, et artikkel, mille oled lubanud kirjutada, ei pea valmis olema mitte ligikaudu ühe kuu ja nelja päeva pärast (oh ei, kallikene), vaid nelja päeva pärast. 

Aga miski pole nii motiveeriv, kui seda on ohtlikult ligi tikkuvad tähtajad. Eriti siis, kui sa pole veel täielikult harjunud magistri viimase semestri kolm-loengut-nädalas-(petliku) vabadusega. Natuke distsipliiniharjutusi tuleb kasuks. Ehk.

Või siis hakkavad sõbrad järgemööda mu maja munadega loopimas käima, sest mul pole nende jaoks enam aega. Jah, eksole, ja siis lõpetan ülikooli ära ja vahin nukralt oma üksinduses kahele poole, silmapiirilt puudumas nii sõbrad kui ka helge tulevik. 

#deepdarkfears #rubriigistolgemausadkedakotib #kurtmisesthakkabkergem #peaksinpraeguteisiasjukirjutama #ületöötamine #hilinekellaaeg

Täna pöördus üks armas ajakirjandushuviline kolleeg minu poole sooviga mind ühe väljaande jaoks intervjueerida. Päris huvitav saab olema esimest korda ise intervjueeritava rollis olla ja oma nahal tunda seda, milleks siiani teisi sundinud olen. 

Ma lihtsalt loodan, et suudan endast normaalse inimese mulje jätta :S