Keeletoimetajaks olemise plussid (mõned neist)

1. Keeletoimetajana võid kindel olla, et aastas on vähemalt üks aeg, mil sa ei pea kartma tööpuudust. See on kevad, lõputööde aeg. Aeg, mil sind ei palu oma lõputöid toimetama ainult sõbrad-kolleegid, vaid ka täiesti võõrad inimesed, kellele on sind soovitanud mõni ühine tuttav. Aastaid tagasi poleks ma osanud küll arvata, et hakkan töödele ei ütlema, aga praeguseks suudan seda juba teha ilma suuremate sisevõitlusteta. Sest vanusega tuleb paratamatult mõistmine, et lisaks pidevale töö tegemisele oleks vaja aega, et teha muid toredaid asju, nagu magamine ja söömine. Mingi hetk saab graafik täis. Ja see on okei.

2. Mõtlesin sellele, kui paljud inimesed igal aastal toimetusabi paluvad, ja minus tekkis küsimus, miks meie baka ja maka lõpetamise ajal see teema kuidagi üldse aktuaalne polnud. Siis meenus mulle, et enamik mu ülikoolikaaslastest olid keeleteadlased ja tõenäoliselt lihtsalt ei vajanud enda töödele keeletoimetust, saades sellega ka ise hakkama. Seega on kogu see mure, kuidas oma lõputöö keeleliselt õigeks ajaks korda saada (ja selle eest veel raha välja käia), meist mööda läinud. 

3. Sa võitled ülla asja eest. Võib-olla ei seostu keeletoimetamine esimesena mingi ülla ja maailma nähtavalt paremaks muutva alaga, nii nagu seda teevad näiteks tuletõrjumine või korrakaitse. Aga vahel tunnevad missioonitunnet isegi keeletoimetajad. Mina tundsin seda hiljuti paar päeva tagasi, aidates ühte teksti toimetada. 

Koos teiste asjadega soovitasin autoril ühe sõna ära muuta ning selle selgemaga asendada. Ta ütles ei. Miks? - Sest see on nii hea hägune sõna. - Aga hägune tähendab, et sellest ei saa kõik ühtemoodi aru ju? - Jah. See ongi just hea, et ei saa. 

Kui kõigi inimeste eesmärk oleks väljenduda häguselt, et nende kirjutatut-öeldut saaks mitut moodi tõlgendada, siis jõuame varsti olukorrani, kus räägime üksteisega, ilma üksteisega tegelikult rääkimata. Kirjutame midagi ega tahagi, et keegi sellest aru saaks. Matame selgust ja konkreetsust aina enam sõnadega, mis jätavad meist suurema, targema ja tähtsama mulje. Mida Johannes Aavik selle peale ütleks? 

Seega ma luban, et võitlen edasi, mis siis, et vahel tundub, justkui tuuleveskitega. Teisipäeval kogunesid ühte Tallinna Ülikooli aulasse mitukümmend keeletoimetajat, kes tõestasid, et ma ei võitle üksi. Ja tegelikult on peale keeleteadlaste veel nii palju inimesi, kes keele vastu huvi tunnevad, kes tahavad küsida, arutleda, uusi sõnu luua ja vanade tähenduse üle mõtiskleda. Nad on kõikjal me ümber, olemata kunagi üheski eesti filoloogia loengus käinud. Olge te tervitatud. 

Nädal pildis: 5. päev

Pildil olev sümpaatne corgie toob meie värvikale, aga töisele korrusele alati rõõmu. Ise väike küll, aga oma agentuuri valvab O erilise hoole ja tähelepanelikkusega.

Kingiks mütse ja kalendreid ehk jõulud reklaamiagentuuris

Ühel päeval tulevad kontorisse produktsioonifirma mehed, kes meile klippe teevad. 

Neil on kaasas kotitäis mütse ja lauamänge. Nii saavadki kõik toasviibijad omale jõuludeks uue mütsi valida ja mõne aja pärast jätkavad peaegu kõik naised ja mehed, vanad ja noored, vaikivas üksmeeles tööd arvutite taga, igaühel oma valitud müts peas. Disainer ja tema müts, AD ja tema müts, projektijuht oma mütsiga. 

Minu suhted mütsidega pole just kõige paremad, aga kuna see on nii huvitaval kombel minuni jõudnud, siis võib-olla annan sellele isegi võimaluse. 

Täna tuli üks tore daam ja kinkis meile kõigile kalendreid. 

Mõnel päeval saad tegeleda ringi kalpsava Corgie koerabeebiga, juua šampust, süüa torti, lugeda Jamie Oliveri kokaraamatut ning rääkida kolleegidega ajatutest meesnäitlejatest.

Ikkagi reede.

Hõissa, aasta reklaamiagentuuris!

Täna täpselt aasta tagasi alustasin toimetajana CU-s oma esimest tööpäeva. Kui ma Tartust üksinda Tallinna tulin, polnud mul siin ei kodu ega sõpru (üksikute erandiga), ning töö andis mulle mõlemad. Kui ma ülikooli läksin, poleks ma eluski arvanud, et satun kunagi tööle reklaamiagentuuri, aga siin ma nüüd siis olen. Klaasist hoone neljandal korrusel, mis on täis nutikaid disainilahendusi, seinavaipu, maale, mannekeene, plakateid, tõukerattaid, kutsikaid, lauajalgpalle, väikeseid lapsi ja suuri staare. Sellest tööst on tõepoolest saanud mu teine kodu ja suurim armastus. Miks?

1. Siin elab usaldus. Ma olin alles CU-sse jõudnud, uus, noor ja varasema reklaamiagentuuri kogemuseta, arsenalis vaid filoloogia magistrikraad ja valmisolek kõigeks. Ometi nägin juba esimesest päevast, kuidas siinsed inimesed üksteist kuulavad ja teiste soovitustega arvestavad. Kõik on oma ala spetsialistid ja teavad, et kõik ümbritsevad inimesed on seda samuti. Igaüks on mingis asjas hea ja pädevuste ühendamine loob tugeva meeskonna. 

2. Siin elab (loome)vabadus. Ükski asi ei ole üleliia kummaline. Inimese jaoks, kes on end kogu aeg tundnud ühiskonna jaoks liiga veidra ja sobimatuna, on see ideaalne keskkond. Kõik on fantaasia ja looming. Siin on ühel päeval mootorsaed, hiiglaslikud mõõdulindid ja maskotid, teisel päeval modellid ehteid näitamas või kuulsad kirjanikud sulle kaabut kergitamas ja lauajalgpalli mängimas. Kõik on kunst.

3. Siin elab motivatsioon. Kõik siinsed inimesed on oma ülesannete nimel valmis minema Lihavõttesaareni ja tagasi. Nad on tõelised töönarkomaanid, kelle jaoks pole mingi probleem vajadusel töötada ka puhkepäevadel või siis, kui issanda päike on ammu loojunud ja koristaja püüab hilja peale jäänud entusiasti laua alt prügikasti kätte saada. Õppisin juba varakult, et välja paista on raske, sest kõik mind ümbritsevad inimesed on perfektsionistid ja täielikud oma ala superstaarid, aga teisalt on see äärmiselt inspireeriv ja motiveerib kogu aeg ainult edasi minema. 

4. Siin elavad variatiivsed keeleülesanded. Ma saan tekste kirjutada, tõlkida, korrigeerida ja toimetada. Mulle tõesti meeldivad need vigade avastamise hetked ja võimalus vigu parandada, midagi kohe ja nähtavalt paremaks muuta. Hetked, kui pähe tuleb mõni hea sõnastus või tõlkeprobleem leiab lahenduse. Keelemängud, teistele teadmiste jagamine ja ise kogu aeg uute teadmiste saamine. 

5. Siin elavad head inimesed. Nende eest olen kõige enam tänulik.

Keeletoimetajad läksid mõisa ja kukkusid arutama

Mis: Eesti keeletoimetajate liidu suvepäevad

Millal: 30.-31. juulil 2016

Kus: Olustvere mõisas ja selle lähiümbruses, õppekodus, keraamika-, klaasi- ja leivakojas

Olustvere uhke mõis pakkus meie keelekaitsjatest seltskonnale süüa ning vaatamiseks rohkelt kauneid vanaaegseid esemeid, mööblit ja iseennast. 

Ma ei jäädvustanud seda fotole, kuid keraamikakojas saime teha pesuehtsaid savikruuse. Keraamikut minust küll ei saa, sest kasutasin oma kruusi tehes lubamatult palju improvisatsiooni ja loomevabadust, mis tegi sellest väga ebapraktilise jooginõu. Nädala pärast peaksime kruusid ahjust kätte saama, siis selgub tõde: kas mu - noh, ütleme siis et -"kruus" on endiselt ühes tükis või mitte. 

Natuke halva endena tundub asjaolu, et tal oli juba enne ahju panemist üks väike augupoiss põhjas. Aga noh, ühel kruusil peab natuke iseloomu ka olema.

Kuuldavasti pidi 30. juuli olema selle suve kõige soojem päev. Kõrvetas tõesti päris korralikult, aga sellest hoolimata leidsime päikesepiste ja pruuniks küpsemise kõrvalt jõudu üks grupipilt teha. Okei noh, kuna te mind juba nii hästi tunnete, siis keda ma ikka petan: pruunist oli minu puhul asi küll kaugel, aga küpsemisest mitte. Siiski kulus üks õige suvepäev looduses ära. 

Keeletoimetajad on inimesed, kes hoolivad oma tööst väga. EKLi seminar pidi algselt kestma kaks tundi, aga kestis hoopis kuus, ja nii lahkusime leivakojast alles siis, kui kell oli peaaegu üksteist õhtul. Keegi ei kurtnud ja tegelikult jätkus mitteametlikku keeleinimeste juttu veel koduteelegi (st teele leivakojast õppekodusse).

Leivakoja kass, kes oli rohkest rahvahulgast silmanähtavalt vaimustuses. Nii palju inimesi, kelle sülle ronida ja pai küsida. Muidugi oli sümpaatia vastastikune ja ühel hetkel moodustus kassi ette lausa paijärjekord.

Järgmisel hommikul vaatlesime hobuseid. Imetleda saime nii pärishobuseid kui ka puust nikerdatud kujukesi, kellest igaüks illustreeris ühte hobuste abil tehtavat tegevust. Olid ratsahobused, tsirkusehobused, hobused erinevate põllutööriistade juhtimiseks, hobusevargusteks, pulma, matustele, laulupeole ja presidendivalimistele sõitmiseks ning paljuks muuks. Neid töid oli sadu, nagu ka kujukesi. 

Pärast seda ootas uus uks, mille tagant leiduv mind üllatas. Topised. Klaasistunud silmadega närilised, kalad ja linnud, kes nägid välja vägagi reaalsed, kuigi tavapäraste loomade asemel olid nad täis hoopis midagi muud kui süda, kopsud ja hing.

Klaasist silmade, hobuste, savi ja päikese juurest sõitsime pühapäeval taas Tallinna, kus ootas paduvihm, mõnusalt pikk puhkepäev ja skaibivestlus K-ga. 

Kuidas ma KUMUs kilekotte voltima õppisin ehk esimene reklaamipidu

Reedel käisin esimest korda CU loovusfestivalil. See toimus KUMU auditooriumis ja kujutas endast kõiksuguste tähtsate reklaamiga tegelevate inimeste koosviibimist. Osalejad olid ilusad, söögi-joogipoolist leidus külluslikult, iga hetk, kui veiniklaas tühjaks sai, ilmus kusagilt mõni soliidses riietuses noormees, kes selle hoolitsevalt jälle täis kallas. 

Eks selle võib minu ebaglamuurse mineviku arvele panna, aga esimest korda viibisin üritusel, kus iga suupiste juurde oli kirjutatud, millega tegu. Tekkis kohe mõte, et taimetoitlaste jaoks on elu ikka tunduvalt lihtsamaks tehtud. 

Palju uut sai teada reklaamimaailma ja Cannes'i festivali (mis oli ürituse fookuses) kohta, palju häid reklaame sai näha ja toredate inimestega vestelda. 

Boonusena õppisime, kuidas kilekotte paremini organiseerida. Järgmisel hommikul rakendasin uue teadmise kohe praktikasse.

Sefiiripäev

Kuidas saabki tööl mitte meeldida, kui ülemus lõunapausi ajal kõigile kontorisse sefiirikorvikesi toob?

Kontorielu on lahe. Eriti siis, kui kontor pole tavaline kontor.

Veel tähelepanekuid Tallinnas elamisest: Tallinna munakivised tänavad pole loodud pikkade matkade jaoks kontsades. Vaid neli mu kümnest varbast on täiesti terved. 

Matkade, toimetamise, tõlkimise, adapteerimise ja sefiiri söömise vahepeal plaasterdan väikesi tüdrukuid, otsin poest keraamilise pliidi jaoks võimalikult kahjutut Cifi ja aitan itaallasest õppejõududel orienteeruda. 

Mis häält teeb riisipall?

Vestlused riisipallide hääle ja "Pipi Pikksuka" poliitilise korrektsuse teemadel, massaažitool, valged mannekeenid, lauajalgpall ja kunstipärane keskkond on mulle selle pooleteise nädalaga juba koduseks saanud. Ma pole kunagi näinud maja, kus oleks korraga nii palju loovust, ideid, värvi ja kirge. Siin on kunstnikud, disainerid, loovjuhid, copywriter'id ja teised loojad, kelle seltskond inspireerib olema parem, üks nendest. 

Siin on põnev. Sa tõlgid, toimetad või püüad mõne reklaami jaoks tabavat loosungit välja mõelda, ning samal ajal võib tulla keegi, kes palub sul endaga kaasa minna ja mõne sõna videosse öelda. 

Mulle meeldib usaldus. Mulle meeldib, kui minult tullakse midagi küsima, ma saan oma soovitusi jagada, ja mind usaldatakse piisavalt, et neid kuulda võtta. Tihti on tunda magistriõppe otsest kasu, kui küsitakse just millegi sellise kohta, millest meile toimetamise loengutes pidevalt räägiti. Need ahaa-efektid on mõnusad. Samas tekib ka okou-efekte, mille puhul aitab ainult põhjalik uurimistöö. Iga päev on õppimise päev.

Ma olen eemal enamikust oma sõpradest, koorist, perest ja kodulinnast.

Aga tean, et olen praegu õiges kohas. 

(Tartu) põrsas läheb suurde linna

Nüüd on asi ametlik. Päev pärast üht mu viimase aja suurimat läbikukkumist (makatöö kaitsmist) helistati mulle CU-st ja öeldi, et nad valisid minu.

Ma hakkan Tallinnas töötama ja elama. See tõotab palju enesessevaatavaid ja nostalgilisi postitusi; uutest avastustest, suurlinnast tingitud segadusest, suureks saamisest ja iseseisvusest rääkivaid postitusi. Kolimine saab olema raske, valus, pingeline, huvitav, ootusärevust tekitav ja loomingule loodetavasti kasulik kogemus. 

Aga ma hakkan töötama koos loomeinimestega kohas, mille igast seinamaalingust, kott-toolist ja mannekeenist õhkub loomeenergiat. Olen alati tahtnud luua ja nüüd saan iga päev luua, kirjutada ja teiste kirjutisi parandada, tundes, et seda läheb kellelgi tõesti vaja. Mulle hakkas CU meeldima hetkest, mil eelmisel teisipäeval sinna oma väriseva jalakese tõstsin.

Loodan, et minu inimesed ei kao ja et tartlane minus ei kao. 

Sest lõppude lõpuks olen ikkagi tartlane.

Hüvasti, cum laude!

Ma sain B. See ei olnud minu jaoks variant. 

Ja eile arvasin, et mu elu on läbi. Aga mida rohkem ma seda fakti endale teadvustan, seda rohkem hakkab mulle kohale jõudma, et nii ongi. See kõik on läbi ja ma ei saanud seda, mida tahtsin.

Kui mul poleks nii häid lohutajaid, oleks raskem sellega leppida. Seepärast on natuke õudne edasi mõelda, mis saab siis, kui tõesti Tallinnasse kolin ja seal ennast edaspidi üksi pean lohutama hakkama. Oma karjääriotsingutest pealinnas kirjutan mõnes järgmises postituses. 

Lõpetamistseremoonia leiab aset kolmapäeval, 17. juunil kell 10.00. See info olgu siis teadmiseks kõigile, kes peaksid hoolimata mu luuserlusest veel millegipärast tahtma minuga sõbrustada :D 

Hetked, mil süda jätab löögi vahele

Ehk kui järgnevasse pooleteisesse nädalasse peab mahtuma makatöö teooriaosa, vabatahtlik toimetamisprojekt, ülikooli kodused ülesanded ja tõlkimistöö ning selle kõige sees avastad ühtäkki, et artikkel, mille oled lubanud kirjutada, ei pea valmis olema mitte ligikaudu ühe kuu ja nelja päeva pärast (oh ei, kallikene), vaid nelja päeva pärast. 

Aga miski pole nii motiveeriv, kui seda on ohtlikult ligi tikkuvad tähtajad. Eriti siis, kui sa pole veel täielikult harjunud magistri viimase semestri kolm-loengut-nädalas-(petliku) vabadusega. Natuke distsipliiniharjutusi tuleb kasuks. Ehk.

Või siis hakkavad sõbrad järgemööda mu maja munadega loopimas käima, sest mul pole nende jaoks enam aega. Jah, eksole, ja siis lõpetan ülikooli ära ja vahin nukralt oma üksinduses kahele poole, silmapiirilt puudumas nii sõbrad kui ka helge tulevik. 

#deepdarkfears #rubriigistolgemausadkedakotib #kurtmisesthakkabkergem #peaksinpraeguteisiasjukirjutama #ületöötamine #hilinekellaaeg

Kui kool tahab ka sinust osa saada...

...oled reede õhtul kell 22.56 väljas lustimise asemel hoopis köögis ja sulle avaneb vaat selline pilt:

Aga sa saadad oma kodutöö tähtajaks ära, korjad viis tundi pärast alustamist selle hunniku õppematerjale kokku ja lähed lõpuks ometi magama. Kõikvõimas tunne.