Elu Tallinna jalakäijana

Kui seisad valgusfoori taga, aga päike paistab silma ja sa ei näe hästi, millal jalakäijate tuli roheliseks muutub, siis see juhtub täpselt sel hetkel, kui kõik autod hakkavad korraga sinu poole sõitma.

Märke sellest, et oled saanud 30

* Su näokreem maksab rohkem kui 20 eurot

* Sa kasutad näokuppu. Ja silmakompresse

* Võõrad lapsed ütlevad sulle "tädi" või "proua". Õnneks on LHV mehed veel "neiu" juurde jäänud, aga kauaks enam sedagi ...

* Kui alkoholimüüja küsib dokumenti, on see su päeva tipphetk

* Kuivanud friikartulite ja eilse Woldi asemel on su külmkapis lõhe, juurviljad ja turult ostetud hoidised (vein pole mõistagi kuhugi kadunud)

* Salapärased valud rinnus

* Valu põlves

* Valu peas

* Valu seljas, eriti pärast ärkamist

* Sa ei osta enam kõige odavamat vedelseepi, vaid mõne sellise, kuhu on peale kirjutatud kas "Royal", "Luxury" või "Premium"

* Sa ei hoia lilli enam õlleklaasides, vaid päris vaasides

* Viis aastat nooremad neiud teietavad sind

* 30 aastat vanemad mehed teietavad sind

* Sa ei viitsi end iga päev meikida

* Mõtled rohkem kui korra nädalas kodulooma võtmise peale

* Unistad oma talumajast. Ja kanadest

* Newyorkeri ja House'i asemel ostad oma magamisriideid Victoria's Secretist või Change'ist

* Peol olles hakkad juba kella 23 ajal koju kibelema, et lebosse visata, krõpsu süüa ja "Big Bang Theoryt" vaadata

* Sa käid lõhnaesitlustel

* Sa käid viskiesitlustel

* Sa käid raamatuesitlustel. 

* Sa esitled ise oma raamatuid

* Su kunagised koolikaaslased muudkui abielluvad ja saavad lapsi

* Sa käid oma sõprade pulmades

* Sul on maitseaineteriiul

* Sa ei lähe enam kell 2 öösel selle võrgutava naistemehe juurde, mis siis, et ta kutsus

* Sind kutsutakse sõeluuringule ja lähed ka

* Kui väljas on külm, kannad mütsi

* Sul pole TikToki ja sa ei mõista selle fenomeni

* Su üks põhihobisid on kinnisvaraportaalides surfamine

Õppetunde luuletajaelust

Alustasin luuletuste kirjutamist 15-aastaselt. Tol ajal oli mul palju fantaasiaid ja valearusaamu sellest, mida kirjanikuelu endast kujutab. Nüüdseks oleks kirjutanud täpselt poole oma elust. Veidi aega tagasi käisime Reijoga Pelgulinna Gümnaasiumis, et jagada noortega sel teekonnal saadud õppetunde. Ehk on kellelgi natukenegi kasu, kui enda omad ka siia kirja panen.

1. Mitte keegi ei tule sulle midagi ise pakkuma

Kui luuletamisega alles alustasin, olin veendunud, et olen järgmine uus superstaar ning on vaid aja küsimus, mil mõni tähtis kirjastaja või kriitik mu mõnelt esinemiselt avastab ja tahab avaldada iga rea, mille kunagi kirjutanud olen. Ootasin paar aastat, aga vat kus lops, seda ei juhtunud. Elu ja vanemad kolleegid õpetasid, et kui sa tahad algajana pildile saada, pead ise kirjastuste ja väljaannete ustele koputama, kirju saatma, postitama, jagama, esinema ... Ja isegi siis, kui oled lõpuks raamatu avaldanud, ei saa end lõdvaks lasta, sest luulet ilmub väga palju, inimesed loevad seda võrreldes muu kirjandusega väga vähe ning võimalus, et keegi võõras just sinu luulekogu poes sadade teiste seast välja valib, on liiga mikroskoopiline, et puhtalt selle peale mängida. Mis viib mind teise punktini.

2. Enne raamatu avaldamist on vaja inimesi, kellele seda avaldada

Kui mitteluuletaja läheb poodi luulet otsima, valib ta autoreid, keda juba tunneb. Ehin, Kareva, Krull, Contra, Ristikivi … Uute ja tundmatute tulijate teoseid valivad riiulitelt enamasti teised luuletajad ja kirjanikud, kel klassikud juba ammu läbi töötatud ja kes midagi värsket vajavad. Neid ei ole palju. Seepärast tuleb enne raamatu avaldamist olla kindel, et vähemalt teatud hulk inimesi hindab sinu loomingut piisavalt, et tahta seda raamatuna endale soetada. Ma olen mõne inimese puhul täheldanud, et raamatu avaldamine on justkui eesmärk omaette, näha enda nime poeriiulitel, aga mis kasu sellest hetkelisest uhkusetundest on, kui teos riiulilt kaugemale ei jõua? Pole midagi kurvemat olukorrast, kui sinu suure töö ja vaevaga üllitatud raamat jääb virnadena kuhugi tolmu koguma. Autor vajab lugejaid, ja lugejatel peab olema midagi oodata. Mis viib mind kolmanda punktini.

3. Ära karda tuntust koguda

Saada oma tekste sõpradele ja perele, aga ka proffidele, et nende kriitikast õppida ja ühtlasi tuntust koguda. Vaba lava üritustel esinemine on samuti suurepärane võimalus publikult otsest tagasisidet saada. Siis on veel erinevad Facebooki luulegrupid, Instagram, Twitter, miks mitte ka Youtube ja TikTok, mu mõte on lihtsalt see, et kindlasti tasub endale enne lugejaid koguda, kui nelikümmend luuletust kirjutada ja nendega otsusekindlalt trükikoja poole sammuda. Väga soovitan oma loomingut testida kirjandusajakirjade peal, nagu Värske Rõhk, Vikerkaar ja Looming, millest esimene ongi puhtalt noortele suunatud. Olin vist 23-aastane, kui esimest korda oma luulekaastöö Rõhku saatsin ja sealt eitava vastuse sain. Kui oleksin tookord sellele faktile vilistanud ning sellegipoolest ise kogu välja andnud, oleks praegu ikka piinlik küll. Mõtle tuleviku-endale. Mõtle, et kui profid ütlevad, et sa pole veel avaldamiseks valmis, siis on neil võib-olla õigus. See toimib ka vastupidi. Kui kogenud kirjanikud ütlevad, et kirjutad imeliselt, siis ole endaga rahul, sa oled selle ära teeninud! 

4. Luule, see ei tule tuulest

Hea luuletus nõuab tööd. Võib-olla on see inimeseti erinev, aga ma töötan iga luuletusega minimaalselt pool tundi, mõnega isegi mitu päeva. Nooremana arvasin, et kuna luule žanr on niivõrd vaba, siis pole selle kirjutamisel mingeid reegleid ega piiranguid, aga täielikult ilma piirideta kirjutades valminud tekst võib mõjuda hullu sonimisena. Luuletus ei peaks tähendama ainult oma mõttevoo üleskirjutamist nii, nagu parajasti tuleb, ja sellega rahulejäämist. Head luuletust on vaja toimetada, sättida nii rütmi kui ka sõnastust, ning aeg-ajalt tuleb tõele näkku vaadata ja terve asi ära kustutada. 

Lisaks vajab kirjutamine mõningaid teadmisi. Paha ei tee tutvuda ka luule teoreetiliste käsitlustega, õppida põhjalikult ära keelereeglid ning – seda ei saa piisavalt rõhutada – ülipalju lugeda. Parimad kirjutajad, keda tean, on andunud lugejad, kes neelavad põnevusega nii kogenud autorite luulet, proosat, arvustusi, Miki Hiirt, doktoritöid, Eesti Naist, Madonna laulusõnu kui ka füüsikaõpikut, kõike, kõike, kõike …

5. Kriitika on sõber, mitte vaenlane

Konstruktiivne kriitika viib edasi. See võib haiget teha, jah, eriti kui oled võtnud nõuks saada järgmiseks luulesuperstaariks, aga kriitikat ei tohi ignoreerida, maha teha või karta. Vähe sellest: kriitikat tuleb ise küsida. Ja olla tänulik, kui sulle seda tõesti antakse, sest kriitika on kingitus, mis viib edasi. Kunagi läks negatiivne tagasiside mulle väga hinge, aga sellistel juhtudel tasub mõelda, et igasugused kommentaarid su loomingu kohta tähendavad, et keegi on selle peale mõelnud. Kriitika tähendab, et arvustaja on kasutanud oma kõige väärtuslikumat ressurssi – aega – just sinu peale mõtlemiseks, võib-olla isegi nende mõtete kirjapanekuks. Ma arvan, et keegi ei peaks niisugust asja iseenesestmõistetavalt võtma, mitte keegi ei ole kohustatud oma vabast ajast meie arendamisse panustama, isegi kui meie egoism seda mõista ei suuda. Pärast selle tõdemuseni jõudmist võtan vastu igasuguse tagasiside ning mõtlen, kuidas selle toel üha parema loomingu poole liikuda.

You could be a bad motherf*cker but that don't make you a man

Lights, camera, acción

I'll do it on my own

Don't need your money, money

To get me what I want

All I wanna do is get high by the beach

Get high by the beach, get high

Kui inimesed on head ehk kurbuselugejad

Ma olen viimastel aastatel tihti täheldanud, et pole üksi. Sõbrad ja pere on mul alati olemas olnud, aga võõrad inimesed nagu. 

Millegipärast paistab see eriti hästi välja siis, kui mul on raskem aeg. Enamasti siis, kui püüan kellestki üle saada. Mul on elus armastusega vedanud, aga olen lasknud ka endale liiga teha, ja ole sa kuitahes tugev, see mõjutab. 

Ja ma ei tea, kas mu praegune sisemine võitlus paistab kuidagi välja, aga inimesed on jälle kuidagi eriti lahkeks muutunud. Bussiga sõites lasevad võõrad mehed mind enda ees välja, kohvikusse sisenedes hoiavad uksi lahti. Töökaaslased küsivad, kas saavad mu raamatut osta. Kui trammipeatuses seisan, tuleb mu juurde noorpaar, kelle naisesindaja selgitab, et trammid ei käi praegu selles peatuses ja soovitab hoopis bussi peale minna. Taksojuht ei taha minult sõidu eest raha. Nad ei pea seda kõike tegema. Aga teevad. Ja kui oled kogu aeg natuke kurb, siis see aitab, isegi niisugused väikesed asjad.

Ja siis lähed ühel õhtul poetry slam'i eelvooru, kus oled varasematel kordudel ainult kaotanud. Aga seekord annab rahvas just sulle kõige rohkem punkte ja tunned jälle seda kummalist vaikivat toetust. Võõrastelt inimestelt. Just nagu nad teaksid.

Ma ei tea, kuidas nad teavad.

Kas ma triikraua võtsin välja ehk elu OCD-ga

[Ma olen nii pikalt plaaninud seda postitust kirjutada. Küll on puudu jäänud ajast, küll julgusest või pealehakkamisest, aga nüüd lihtsalt võtan kätte ja teen ära. Lootes, et leidub teisigi minusuguseid, kellele see kõik ehk tuge ja äratundmist pakub.]

Mu telefon on täis pilte mu gaasipliidist, triikrauast, veekraanidest, korteris olevatest pistikutest ja akendest. Kui olen juba õueriides ja toast lahkumiseks igati valmis, kulub mul väljumiseks ikkagi vähemalt 10 minutit. Mida kaugemale ja pikemaks ajaks sõidan, seda rohkem aega läheb. Isegi siis, kui olen kogu korteri juba kaks korda üle kontrollinud ning igast ohuallikast foto teinud. Ma kontrollin uuesti. Ja siis uuesti. Hakkan juba ust lukku keerama ... ja siis teen veel ühe ringi ning puudutan seda tühja triikrauastepslit juba viies kuradi kord. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Kui see kõik tegemata jääks, peaksin mingil hetkel koju tagasi pöörduma, kust iganes. Ma olen seda, muide, teinud. Olen lasknud kolleegil end keset tööpäeva autoga koju tuua, kontrollimaks, kas triikraud ikka sai välja. Alati sai. Aga see mõte, mis tekib kõige soovimatutel hetkedel, et midagi jäi kodus kuidagi halvasti ... Kui see juba tuleb, ei saa enam normaalselt funktsioneerida. Ma ei saa millegi muu peale mõelda. Aju ketrab neid sundmõtteid seni, kuni lähen ja kontrollin. See on OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire ja ma olen sellega elanud suurema osa oma elust. 

Mul on väga kerge vorm, võrreldes sellega, mida olen dokumentaalfilmidest näinud. Filmidest, kus inimesed ei lahku iialgi kodust. Kus nad usuvad, et iga linik, pastakas või raamat peab kindla mõõdetud nurga all olema, uskudes, et vastasel juhul nad röövitakse või sureb kogu nende pere liiklusõnnetuses. Mina olen tihti kodust ära ja magan väga rahuliku südamega. Aga teatud olukordades on see häire siiski päris ebameeldiv, eriti, kui on kiire. Ma hilinen väga tihti just sellepärast, et koduuksest eemaldumine võtab aega. Kui inimestele sellest räägin, on natuke psühhopaadi tunne, ja kui parajasti seda tehes kellegagi koos olen, ei aita just kaasa, et mind psühhopaadina ka vaadatakse. Tavaliselt öeldakse siis, et "võtsid küll välja, lähme juba" või midagi sellist. Aga ma ei saa lihtsalt "minna juba". Ma pean kõik pistikud, juhtmed, aknad, kodumasinad ja kraanid üle vaatama, mitu korda. 

Vahel on küsitud, kuidas mu suhted toimivad, kui ma nii kontrolliv olen, aga ma ei kontrolli inimesi. Vist annan neile isegi keskmisest rohkem vabadust, sest kogu mu kontrollimisiha on suunatud esemetele. Ja mu tööle. Viimane on teatud mõttes ju isegi pluss. Mu igapäevatööks on otsida vigu ja neid parandada, ning kuigi pidev ülekontrollimine mõjub nii mõnigi kord väsitavalt, on see mulle andnud perfektsionisti maine. Ma lihtsalt ei saa midagi poole vinnaga teha. Aga see pole mingi ülim pühendumisvõime või tublidus: see on anomaalia. Häire, mille häirivus tuleb muu hulgas välja olukordades, mil istun ühe ülesande juures mitu tundi, kui selle saaks tegelikult tehtud 30 minutiga. Lisaks pean ma alati kõik asjad ära lõpetama. Ma ei jäta kunagi filme või raamatuid pooleli, isegi kui need on halvad. See on ajamahukas, aga mu rahuloluks vajalik. 

Mõnda aega ei näinud ma oma käitumises midagi veidrat, kuni lähedased hakkasid sellele tähelepanu suunama. Sain teada, et enamikul inimkonnast on üsna ükskõik, kas mobiililaadija jääb poeskäimise ajaks seina või põrandalambi pistik reisi ajaks stepslisse. Aga viimasel ajal olen hakanud tegelema selle probleemi lahendamisega. Kuuldavasti on pikas perspektiivis kõige efektiivsem see, kui lihtsalt mitte kontrollida. Kui oledki harjunud kodule viis ringi peale tegema, siis järgmine kord ära viiendat enam tee. Tee neli, siis juba üksnes kolm. Ja kunagi kontrollid ehk ainult ühe korra. Ema soovitas mitmekordse kontrollimise asemel üle vaadatud kohtadest pilti teha. Nagu siinse postituse illustratsioonidest näha, olen püüdnud seda meetodit kasutada. Kuigi vahel on kaasreisijad olnud (pehmelt öelda) hämmingus, kui auto/bussi/rongiga teise linna sõites oma telefonist kindlustunde saamiseks triikrauapilti silmitsen. 

Keda OCD rohkem huvitab, siis vaadake näiteks siia: https://peaasi.ee/obsessiiv-kompulsiivne-haire/. Lisaks on OCD-st vändatud palju dokumentaalfilme ja selleteemalisi videoid võib ka Youtube'ist leida. Samas pean hoiatama, et kui Sa vähegi nimetatud häire suunas kaldud, võivad need videod mõjuda ärevust süvendavalt. Aga ma ütlen endale, et erinevus rikastab, ning vahel teevad väikesed veidrused meid hoopis armsamaks. Ja kui Sinagi OCD või mõne muu kõrvalekaldega maadled, ütlen seda ka Sulle. 

Novellikirjaniku armuelu mured

Okei. See on ma ei tea mitmes kord, kui suhtlus kellegagi lõpeb vahetult pärast seda, kui olen talle oma (kõige koledama) novelli saatnud. Selles pole iseenesest midagi halba. Kõigile ei meeldi kannibalism ja okse ja sellised värgid. Aga siit sõnum teile, kallid lugejad. 

Ma loodan, et te hindate mu püüdlusi novellimaastikul nüüd rohkem, teades, kui hävitavalt see mu armuelule mõjub :D

Kui luuletaja kolib Kadriorgu

Karantiin mõjub kõigile erinevalt. Mina näiteks otsustasin kolida. Seni on uues luuletajapesas veedetud aeg olnud äärmiselt inspireeriv ja produktiivne, eks sellele aita kõvasti kaasa ka siinne kirjanike aura. 

Tänu karantiiniolukorrale ja suurepäraste sõprade abile läks kolimine üsna valutult. Üldiselt ma kolimist ka eriti ei karda, sest (peaaegu) viie Tallinnas elatud aasta jooksul on see mu kolmas ja koondarvestuses 14. koht, kus olen elanud. 

Kadriorg on keskkonnavahetuse mulle lihtsaks teinud. Mulle meeldivad need vanad, aga suursugused nikerdustega majad, rohelus, alati laulvad linnud, kirjanike nimedega tänavad, õdusad välikohvikud (kus rahvas, muide, juba aktiivselt aega veedab!), hoolitsetud tõukoerad ja see, et jalgratastel on ees valged korvikesed. Korter meeldib ka väga.

Paadunud kolijana polnud mulle muidugi mingi üllatus, et uus keskkond võib segadust tekitada. Varem olin käinud ainult Kadrioru pargis ja kirjandustänava festivalil, mõtlematagi sellele, et siin on kümneid teenurki ja ristmikke, kus valesti ära pöörata. Nii võibki juhtuda et pooletunnine poeskäik kujuneb pooleteisetunniseks, aga sellest pole tegelikult midagi, sest kogemus on õpetanud, et äraeksimine viib uutesse ja põnevatesse kohtadesse ning aitab kodukandiga paremini tuttavaks saada.

Siin linnaosas on kuidagi eriti tugev kommuunindus. Võib-olla kujutan seda endale ette, aga iga kord, kui tänaval kõnnin, tunnen, et mind vaadatakse. Nagu võõrkeha, nagu kõik saaksid aru, et olen siin uus. Mis on veider, sest Kadriorg on siiski üsna suur. Aga üks vanatädi alumiselt korrusel silmitseb mind iga kord ülinördinult, kui trepikojas liigun, ja tänavale astudes vaatab iga vastutulija mind sellise näoga, nagu oleksin just öelnud, et tema beebi meenutab raseeritud ahvi. Aga see ei tekita minus eriti kurvastust, sest siinne kirjanduslik õhkond tundub nii kodune. Inimesed võivad küll arvata, et olen võõras, aga tunnen, et keskkond ise on mind siin aktsepteerinud. Keskkond ühes oma ajaloo ja vaimudega, nagu Vilde, Faehlmann, Koidula, Unt, Tammsaare ning kõik need teised. Pealegi, kui oled terve elu olnud "uus võõras", siis sellega harjub. Ma olen alati olnud see uus õpilane koolis, huviringis, laulukooris, orkestris, kvartalis. Ja niipea, kui end kusagil kodusemalt tundma hakkan, on aeg edasi liikuda, mujale minna. Nii on alati olnud ja loomingut produtseeriva inimesena pole ma kindel, kas teistmoodi isegi oskaksin. Mingit läbivat, kindlat joont, mis kunagi ei muutu, läheb aga samuti tarvis, ja minu jaoks on need olnud mu pere ja sõbrad. Ma arvan, et see on üsna hea süsteem.

Sõbrad, ma loodan, et karantiiniaeg on teile pakkunud inspiratsiooni, uusi ideid, oskuseid või lihtsalt aega järelemõtlemiseks. Olge terved, varsti tuleb suvi!

Elu pandeemiaajastul ehk COVID-19 düstoopia

Ma polegi veel koroonaviirusest kirjutanud, aga tunnen, et peaksin natuke oma tähelepanekuid kirja panema. Kunagi saab see kõik (loodetavasti) läbi ja siis on igasugused dokumentalistlikud materjalid tulevastele põlvedele kasuks. 

2020. aasta märtsis hakkasid Eestiski rohkem levima kuuldused Hiinas vallandunud surmavast viirusest, mis tapab peamiselt vanemaealisi ja nõrga immuunsussüsteemiga inimesi. Varsti sai viiruse teiseks suurimaks levikupiirkonnaks Itaalia. Natuke aega veel, ja koroona oli levinud üle kogu maailma, sealhulgas Eestisse. Alguses soovitati inimestel lihtsalt käsi pesta. Ootamatult äkki kasvanud surmade arv süvendas aga paanikat, mida meedia hirmukülvavad artiklid veelgi võimendasid. Koolid pandi kinni, töörahvas saadeti kodukontoritesse, baarid, restoranid, kinod, teatrid, spordiklubid jms sulgesid uksed. Valitsus pani eestlastele südamele, et kõik võimalikult palju kodus püsiksid, üksteisega vähemalt kahemeetrist distantsi hoiaksid ja mitte mingil juhul eakate sugulastega ei kohtuks. Algas karantiinispüsimise, e-poodide, toidukullerite, pakendite pesemise, pindade desinfitseerimise, videokoosolekute, virtuaalekskursioonide, kodukontsertide, näomaskidefitsiidi, ülekoormatud meditsiinitöötajate, kontrollimatu WC-paberiostmise, valgete "oleme suletud" siltide ja pimedate kaubanduskeskuste aeg. Periood, kus saad õiendada, kui võõrale liiga lähedale satud. Kui köhatad, aevastad või nuuskad, isegi kui sul pole koroonaviirust. Periood, kus sa ei saa linnaliinibussis juhile läheneda, sest ta on turvalindiga sõitjatest eraldatud. Kus väljas tohib käia üksi või kahekaupa ja igasugused suuremad kogunemised on seadusega keelatud. Kus ärid lähevad pankrotti, kuid tekib palju uusi häid kinnisvarapakkumisi. Kus suur osa inimestest kaotab töö, kus lokkab depressioon, kus rohkem inimesi kui varem on keset päeva maani purjus. See aeg kestab siiani. 

Ühel päeval möödusin poest tulles kortermajast, mille viimasel korrusel kõlkus võõras vanatädike, peadpidi aknast väljast. "Kuule!" hüüdis ta mulle. "Kui ma sulle ühe pakikese alla viskan, kas paned selle prügikasti?". Prügikott maapinnani läkitatud, viisin selle määratud kohta. Tädike rääkis, et ta ei julge üldse praegu väljas käia, poeg pidavat ainult ukse taha süüa tooma. Vanainimesed on veel rohkem vangis ja üksi kui enne.

Suletud on ka mänguväljakud ja mupo käib pidevalt kontrollimas, et mõni laps seal salaja liiva suhu ei topiks või liumäest alla ei laseks. Minu maja ees on samuti mänguväljak ja mupo käib iga päev seal patrullimas. Ükspäev otsis patrull ilmselt koera, keda nad on varemgi siin taga ajanud. Väike tiir ümber pargi - ja koera ei kuskil. Kui buss minema sõitis, hiilis otsitud koer ettevaatlikult lahkuva bussi taga. Äkki jäi sõiduk seisma, mille peal koer end kiiresti ühe lähedale pargitud auto taha peitis. Päriselt ka. Siis lahkus mupo lõplikult ja koer sai rahus oma asju edasi ajada. Ma näen selliseid juhtumeid kogu aeg, sest mu põhiaeg möödub aknalaual. See on tõeline pensionäri elu. Või kassi oma.

Vahepeal tundub see kõik ikka veel nagu unenägu. Nagu mõni düstoopiaromaan, mitte päris elu. Ja ma võin selle ära kannatada, aga olen viimasel ajal tihti soovinud, et inimesed mõtleksid rohkem enda peaga, mitte ei arvaks heauskselt, et kõik tahavad meile alati parimat. See ei ole populaarne arvamus. Aga hirmutamine on parim manipuleerimisvõte maailmas. Hirmunud inimene on taltsas inimene, kuulekas ühiskonna mutter. Muidugi püüan ma praegu sarnaselt teistele mitte oma nägu katsuda ja püsin suurema osa ajast kodus, sest olukord on väga tõsine. Ometi võiks igaüks korrakski mõelda, mis selle tegelikult tõsiseks muudab. 

Minu suurimad mõjutajad luules

Sõbrad. Täna on rahvusvaheline luulepäev. Teeme nii, et kuigi see teema on meil kõigil hinge peal, ei räägi ma elevandist toas, vaid jätan oma mõtted seoses koroonaviirusega mõneks teiseks päevaks ja võtan ette hoopis oma suurimad eeskujud. Mõtlesin, et huvitav oleks teha väike nimekiri autoritest, kes mind luuletajaks kujunemisel on kõige rohkem mõjutanud. Enamik neist on teile kindlasti tuttavad, aga kui mitte, siis loodan, et leiate siit uusi lemmikuid. Alustagem algusest ja liikugem kronoloogilises järjekorras.

Charles Baudelaire. Paljudele kindlasti kirjandustunnist tuttav prantsuse luuletaja, dekadentsi rajaja, rohke spliini ja ängistuse käes kannatanud õnnetu hing, kelle enda sõnul oli tema lapsepõlv nagu "lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada". See kõik paistab muidugi välja ka tema luules. Baudelaire' tuntuim teos on ilmselt "Kurja õied", mis pakkus 16-aastasele, samamoodi maailmavalu tundvale Mari-Liisile VÄGA palju äratundmisi ja lummas kogu oma õuduses. Ma ütlen alati, et Baudelaire on autor, kelle pärast ma luuletama hakkasin, ja see vastab tõele. Tol ajal meeldisid mulle väga metal-muusika, õudusfilmid ja mustaks värvitud silmad ning Charles-poiss sobis sellesse maailma nagu must marker tennistele. Praegu kõnetavad mind paljud teised autorid rohkem, aga alati, kui midagi Baudelaire'ilt loen, tekib hinge midagi sooja ja nostalgilist. Mis siis, et luuletused on midagi külma ja võigast. Näiteks "Raibe".

Doris Kareva. Kellele ei meeldiks Doris Kareva? Ma olen ka kõigest inimene. Kareva looming puudutab oma sügavuse, ilu ja elujaatavusega, vähemalt see osa, millest kõige rohkem inspiratsiooni olen saanud. Objektiivselt ei arva ma, et meie looming oleks väga sarnane, aga mul on teatud tüüpi luuletused, mida nimetan "motivatsiooniluuleks" ja selles osakonnas on Kareva mõju mulle olnud asendamatu. Tema luuletused annavad jõudu ja ma kasutan neid siiani vahel selleks, et rohkem jõuda. Mul on mõned igavesed lemmikud, mis - sarnaselt Baudelaire'i omadega - kuuluvad mingisse eriti nostalgilisse aega ja on seetõttu mulle iseäranis armsad. Näiteks see, mis pärineb kogust "Päevapildid" (1978). 

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.

Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Eda Ahi. Kui mälu mind ei peta, tutvustas Ahi mulle üks mu sõbranna, kes oli samuti luulest huvitatud. See oli aeg, mil hakkasin üha rohkem luulet kirjutama, ilmselt olin 20-21. Kuigi kirjutasin juba ka päris palju vabavärssi, oli mu südames eeskätt siiski riimluule, ja Ahi riimilisi tekste oli kuidagi hästi huvitav lugeda. Osaliselt riimide (minu jaoks) uudse paigutuse tõttu, osalt sisu pärast, mis kinnitas mu üha arenevat teooriat, et luule ei ole ikka üldse igav ja sellest võivad endale inspiratsiooni leida ka minusugused murtud südamega noored. Kuna Ahi on minust ainult pisut vanem, tekitas ta looming minus kadedust, ja see kadedus pani mind aina rohkem kirjutama. "Maskiball" (mis on ka Betti Alveri preemia võitnud) on siiani üks minu lemmikluulekogusid, mis siis, et tema viimane auhinnatud teos mulle südamelähedaseks pole saanud. Üks stiilinäide "Maskiballist" (2012):

jah, küllap olen varasemast parem.
nüüd valdan juba jagamisetehet.
kui kannatan, siis ausamalt kui varem
ja kannan oma kannatust kui ehet.

ma nutan ikka lompe, tiike, järvi,
kuid ujun juba hästi silmavees
ja see on hoopis sinisemat värvi,
kui upungi, siis täies stiilsuses.

Charles Bukowski. Uh, kust küll alustada? Minu teine Charles ja suurim armastus luuletajate seas. Buki kirjutas ausalt ja õiglaselt nagu dokumentalist, näidates maailma kogu selle võluvas õõvas. Ta on autor, kellega saavad samastuda mehed ja kelle robustset loomust võivad kas taunida või - vastupidi - ihaldada kodustatud naised. Ma loodan, et minu praeguses loomingus on siin postitustes nimetet autoritest kõige rohkem just Bukowskit, sest kõik temas oli üdini inimlik, päris ja huvitav. Muu hulgas oli just Buki see, kes pani mind mõistma vabavärsi ilu ja seda, milline tähtsus on heal puändil. 

Ülaltoodud autorid on need, kelle tõttu luuletama hakkasin. Praegu leian inspiratsiooni lisaks paljudelt teistelt, kelle sekka kuuluvad näiteks Contra, FS, Margo Vaino, Sveta Grigorjeva, (:) kivisildnik, Piret Bristol, Kelly Turk, Aleksandra Tšoba, Jürgen Rooste, Andrus Kasemaa ja paljud teised. Välismaalastest meeldib mulle näiteks Brenna Twohy, aga minu lemmikpoeetide sekka kuuluvad ka muusikud Lana Del Rey ja Eminem, kelle sõnadesse süvenedes tuleb nii mõnigi kord pastakas haarata ja enda mõtted üles kirjutada. 

Ja siis on Viimane Neljapäev, kust olen leidnud nii eeskujusid kui ka sõpru. Karl, Jaan, Sirly, Joonas, Talvike, Steven, Kelli, Mai, Mattias ja teised, kes seda kirjandusõhtut väisavad, näitavad iga kord, et ma pole üksi ja et luuletajad on täiega lahedad. Nende üle olen tõeliselt tänulik.

Appi, olen üksi! Ehk paar sõna suhtekultusest

Olen hakanud enda ümber täheldama ühte tendentsi: inimeste vajadust paarilise järele. Ühiskond, ja kõige enam ilmselt religioon, on pannud meid uskuma, et vajame täiuslikuks õnneks enda kõrvale teist inimest. Seda rõhutab meile päevast päeva ka sõprade-tuttavate sotsiaalmeedia, mis kajastab nii paarikeste koosveedetud aega spaades ja puhkusereisidel kui ka nende ühiseid pidusid, kohtinguid, aastapäevi, kihlumisi. Tekkinud närivat tunnet tugevdab veelgi mälestus dopamiinist ja oksütotsiinist, mis meie keha soojusega täitis, kui keegi meid viimati suudles. Tõsi, et õige partneriga võib elu olla ilusam. Aga – pange tähele – õige partneriga.

On täiesti normaalne, et me igatseme end tunda armastatuna, kuid sealjuures on minu arvates kaks tähtsat punkti: partneri valikul ei tasu leppida ükskõik kellega ega nõuda liiga paljut.

Alustagem esimesest. Olen saanud mitmeid armastuskirju meestelt, kes mind üldse ei tunne, kuid väidavad, et sooviksid minuga suhtesse astuda. Mitme (mittesuhtes) tuttavaga rääkides on nad öelnud, et võtaksid ükskõik kelle, peaasi, et mitte üksi olla. Olgu vähemalt keegigi. Keegi, kes annaks elule mõtte, keegi, kes suudaks eksi peast kaotada, keegi, kellega poleks enam igav. Kahjuks kiirustatakse selliste eesmärkidega tihti suhetesse, mis lõpevad sama kiiresti kui algavad – enamasti põhjusel, et üks paarilistest leiab oma tõelise armastuse. Elu on vähemalt mulle näidanud, kuidas parimad suhted sünnivad iseenesest. Ja kui tekib jälle hirm, et üksi elatud elu on mõttetu, siis loe, kuidas Jeemenis, Indias või Somaalias 10-aastaseid tüdrukuid vanade meestega abielluma pannakse, ja ole tänulik, et sul on võimalus ise kaaslane v a l i d a. Loe Delfi Naistekast lugejakirju, kus suhtes inimesed tunnistavad oma kaaslase petmist või seda, et küll ei peta, kuid igatsevad juba pikk aega tema asemel hoopis midagi paremat.   

Mulle meeldib väga üks visuaalne skaala sellest, kuidas on kasulik olla pigem üksi kui halvas suhtes. Oletame, et sul on viis trepiastet: 1., 2., 3., 4. ja 5, mille puhul 1. on alumine ja 5. kõige kõrgem, tähistades täiuslikku õnne. Kujutlegem, et oled parajasti astmel 3 ja väga halvas suhtes. Selleks, et õnnelikuks saada, pead sellest suhtest lahkuma, mis tähendab, et astud korraks sammu allapoole (sest lahkuminek mõjub vähemalt mõnda aega emotsionaalselt raskelt). Seejärel saad astuda tagasi 3. astmele ning sealt edasi liikuda. Kui oled aga 3. astmel üksi, jääb eelnimetatu kõik vahele ja saad otse üles ronida.

Teiseks tahan rääkida liiga palju nõudmisest. Kui esimest tendentsi olen märganud pigem meeste seas, siis teise puhul jäävad silma naised. Eesotsas kogu selle väärin-parimat-ootan-meest-kes-kohtleks-mind-nagu-printsessi-temaatikaga. Okei, aga kas ikka väärid? Jah, iga naine väärib härrasmehelikku kohtlemist, aga ma arvan, et suhe iseenesest ei ole inimõigus. Selleks, et kelleltki midagi saada, pead talle midagi vastu pakkuma. Ja alati ei piisa ilus olemisest, sest mehedki tahavad aeg-ajalt maailmaasju arutada, nõu küsida, tunda, et nad on armastatud ja hoitud. See ma-olen-printsess-õige-mees-peab-mind-hellitama-mõtteviis ei ole tihtipeale põhjendatud. Päriselu ei ole romantiline film, kus rikas ja haritud lokkispäine sixpack'iga Romeo lendab üle maade-merede, et kohmakale ja totule, kuid piltilusale Jessicale armastust avaldada. Kui tahad meest, kes on ilus, tark, edukas ja hooliv, siis tasub kõigepealt proovida, kui lihtne on endas neid omadusi arendada, ning alles seejärel asuda neid teistelt nõudma. Just saying.

Kui sinu eesmärk on ilus suhe, siis oota. Arenda ennast, suhtle, avasta maailma, täienda end inimesena. Kui kohtad sel rännakul nimega elu kedagi, kes keegi tekitab sinus õige tunde, siis võitle tema eest, sest armastus on imeline, aga kui see pole sinu teema, siis veere üksi edasi. 

Sest mida sotsiaalmeedia ja õel alateadvus sulle ka öelda ei püüaks, see on okei.

Auk sukkpükstes

Nagu eelmine luuletus kirjeldab, siis tundis üks minu sõber juba muret, et olen selle blogi ikka puhta unarusse jätnud ja mingi suisa tapnudki. Viimane on muidugi alatu laim, aga igatahes püüan ta uuesti ellu äratada. Nekroloogi veel niipea ei tule. 

Ma olen päris mitu postitust kirjutanud sellest, kuidas luule jätkuvalt mind kõigest halvast päästab, aga pole midagi parata, mõnel juhul tuleb see päästev aspekt esile nagu auk esileedi sukkpükstes. 

Mul on viimasel ajal natuke raske olnud. Eks kõigil ole vahel raske, ja raskem on siis, kui sinus on kokku saanud omadused, nagu ülim enesekriitilisus, ärevus, tundlik luuletajanatuur, pidev hirm kaotada lähedasi, ma-ei-saa-kunagi-piisavalt-heaks-mõtted ja nii edasi. Ja nii edasi. Korda kümme. 

Mõnel õhtul on eriti raske. Kui miski muu peale kirjutamise ei aita. Sul ei ole inimesi, sul ei ole jõudu, aga sul on käed, paber ja pastakas. Ja süda. Sa püüad kuidagi sõnadesse panna selle, mida tunned. Kui eriti emotsionaalses faasis kirjutada, on raske hinnata tulemuse kvaliteeti - seda, kui hea kirjutatud tekst tegelikult on. Aga tundlikus seisundis nagu oled, ei hooli sa sellest ja paned oma kirjatöö - jällegi emotsiooni ajel - üles. 

Ja siis hakkad järjest saama võõrastelt kirju, kes ütlevad, et nad teavad seda tunnet. Et nad tunnevad või on tundnud sama, mida sina. Nad kirjutavad sulle aitäh. Aitäh, et oled selle tunde sõnadesse pannud, aitäh, et seda jagad. Aitäh, et sa eksisteerid. Hetkedel, kui ei taha eksisteerida, annavad sellised sõnad tõesti jõudu. Aitäh, et olemas oled. 

See ring on osa kirjutamise maagiast. Sul on valus, paned valu kirja, jagad oma loomingut, see puudutab kedagi, ta kirjutab aitäh, et sa nii hea oled, su valu läheb väiksemaks.

Sõnadel võib olla nii suur jõud. Nii sõnadel, mille me luuletajatena kirja paneme, kui ka sõnadel, millega teisi tunnustame. Muidugi ei pea kiitma ainult loomeinimesi. Miks mitte kiita turvameest, kes on oma tööd eriti hästi teinud, koristajat, töökaaslast, poemüüjat? Miks mitte väärtustada inimesi enda ümber? Eriti kui meie maailmas leidub hetki, mil on nii tähtis, et keegi ütleks lihtsalt:

"Aitäh, et eksisteerid."

"Keegi ei taha sind" ja mälestusi kiusamisest

Võisin olla kusagil 14-aastane. See juhtus kindlasti enne, kui Jõgevale kolisin. Olime pinginaabriga nalja pärast valmis teinud sildid, mis viitasid meie välistele võludele. Minu sildile kirjutas mu pinginaaber üsna julge avalduse: "Olen suur sekspomm". Ma ei mäleta enam, mis ma tema omale kirjutasin. 

Olgu tõe huvides öeldud, et kandsin sel ajal pidevalt ühtesid ja samu riideid, mis tähendas, et mu põhigarderoobi moodustasid tumesinised suusapüksid (mitte ainult talvel, vaid aasta ringi) või alt laienevad teksad koos neoonroosa dressipluusiga. Talvel lisandus sellele komplektile punane jope, mis oli mulle umbes kolm numbrit liiga suur, ja pruun sametist soni. Kaunis. Lisaks olin oma eakaaslastega võrreldes väga kõhn ning seetõttu üpris ebakindel. 

Igatahes, olime pinginaabriga õues. Oli talv, mis tähendas, et kandsin sedasama klassikalist punast jopet, vahelduseks suusapükstele teksasid ja mainitud pruuni soni. Just sellesama soni peale kinnitaski pinginaaber sildi "Olen suur sekspomm". Mäletan, et ta võttis minu tehtud sildi endalt suhteliselt kiiresti ära, aga mina mõtlesin riskida ja "sekspommi" sildi soni külge alles jätta, sest hoolimata ebakindlusest oma keha suhtes kandsin endas juba siis soovi normidest väljapoole murda ning otsisin võimalusi, kuidas julgust proovile panna. 

Nii ma siis hängisin tükk aega Haapsalus kusagil hoovi peal, mütsil suur markeriga kirjutatud silt "Olen suur sekspomm". Kuidagi sattusime kokku ühe paralleelklassi poisiga, kes hakkas mu silti nähes naerma ja ütles: "Päris oled ju, keegi ei tahagi sind."

Jah, ma polnud pooltki nii ilus kui mõned mu klassiõed, aga isegi 14 aastat hiljem (hoopis parema endana) ei tundu see sobiva asjana, mida 14-aastane poiss peaks ütlema 14-aastasele koolitüdrukule. Mis siis, et mingi kentsakas väide sildil provotseerib. Praegu ei oleks selline olukord enam võimalik, sest isegi kui ma pole välimuselt kõigi maitse, ei leia mu lähiümbrusest niivõrd ebaviisakaid noormehi. Aga kui selline asi siiski juhtuks, ütleksin midagi vastu. Ajaga olen õppinud enda eest seisma. 14-aastane Mari-Liis seda ei osanud. Ta läks koju ja nuttis end õhtul magama, kõrvus kummitamas sõnad: "Keegi ei tahagi sind". 

Mitte juhtunu tõttu, aga mõne aja pärast kolisin teise linna ja vahetasin kooli. Kui sa oled 15-aastaselt kooli vahetanud, siis see pole just kõige leebem kogemus. Hoidsin üsna omaette, püüdes siiski kõigi vastu viisakas olla. Ajaga leidsin klassist paar juhulikku seltsilist, kuid leidus ka neid, kes mind absoluutselt ei sallinud. Ja nad ei häbenenud seda põrmugi. Küll püüdsid nad mind järele teha, küll peitsid mu asju ära, mõnitasid või ähvardasid. Kord ütles selle tüdrukutekamba ninamees kehalise tunnis, et lööb mul pesapallikurikaga pea sodiks, kui ma pallile pihta ei saa. Sellises keskkonnas pole ime, et enda jaoks sünge kirjanduse, metal-muusika, enesevigastamise ja õudusfilmid avastasin. Lisaks polnud mu hinded kunagi olnud nii halvad kui aastal, mil tolles Eesti pommiaugus elasin. Aga muidugi ei tegutse kiusajad ainult väikestes Eesti kohtades, neid leidub ka Tartus, Tallinnas või Washingtonis. Praegu, 28-aastasena on mul väikesest endast nii kahju, et ta kiusajaid lihtsalt korralikult paika ei pannud. Aga mõnes mõttes saan temast aru: ta püüdis uues kohas hakkama saada, temas elas veel see "keegi ei taha sind" ebakindlus ja ta oli enamasti üksi. Kord õnnestus mul siiski enda eest välja astuda: siis, kui mu jänes äsja surnud oli ja ma sellepärast sügavalt leinasin. Põhikiusajast tüdruk küsis enne esimest tundi, miks mul tukk klambriga kõrvale on pandud. Ja ma küsisin vastu: "Aga miks mitte?". Sassy, I know :D Tibil läks igatahes suu lukku. Tol hetkel tundsin, et mul pole enam midagi kaotada ja olin liiga katki, et selle bitch'i igapäevastel mängudel end veel rohkem lõhkuda lasta. 

Varsti vahetasin jälle kooli (ja linna). Uued klassikaaslased olid minu vastu sõbralikud ning kutsusid mind kõiksugustele ühistele üritustele. Tundsin mõningast skeptitsismi, sest lähiminevikule mõeldes näis, et iga vähegi sõbralikum akt mu eakaaslaste poolt on mõnitus, nali, järjekordne julm mäng. Ei olnud. Mulle hakkas uues koolis täitsa meeldima. Aga siis tuli kiusamine tagasi. Minu asemel hakati kiusama mu pinginaabrit ja seda kõrvalt näha oli kõvasti hullem kui ise kogeda. Tegemist oli väga südamliku ja emotsionaalse inimesega, mis kiusajatele vist tagantjärele mõeldes kõige rohkem nalja tegigi. Minust sai kolme pere koer, kes kõiki lepitada püüdis. Rääkisin kiusajatega, käisin pidevalt klassijuhataja kabinetis tema küsimustele vastamas ja üritasin kõikvõimalikul moel toetada oma pinginaabrit. Selle kõige kõrvalt tuli mul ka õppetööga tegeleda, mis võttis palju mahti, sest väikese ja suure kooli õppetaseme vahe oli üüratu. Viimaks võttis asi liiga suured mõõtmed ja pinginaaber vahetas kooli. Klass rahunes. Ja mina sain viimaks ometi ainult õppimisele keskenduda. 

Ma loodan, et tänapäevased kiusamisvastased kampaaniad ning noorte kiusamisest tingitud enesetapud on vaimset ja füüsilist vägivalda koolides vähendanud. Loodan, et aina vähemaks jääb selliseid noori, nagu 15-aastane Mari-Liis, kes nii mõnigi kord valis kiusajate keskel tunnis istumise asemel nuttes kojuminemise. Aga kui sina, kuitahes vana, kannatad praegu kellegi kiusu all, siis üks asi toimib alati: kui näitad, et sul on ükskõik. Tundub ilmselge soovitusena, aga minu puhul aitas see nii mõnigi kord. Kui keegi karjub sulle koledaid sõnu, kuid ei saa mingitki reaktsiooni, tundub ta lõpuks ise imelik. 

Minu kiusamisloo puhul oli tegu armukadedusega. Olin eksootiline ja uus (siis juba ka täitsa atraktiivne) tüdruk väikelinnas, kelle salapära jättis varem säranud alfanaised poiste silmis varju. Kõik. Rohkem polnudki vaja. Tüdrukud tahtsid säilitada oma varasemat positsiooni ning selleks pidid nad tõestama, et olen kole veidrikust loner. 

Tasub mõelda, mis on kiusamise taga: tihtipeale on selleks kiusaja ebakindlused. Emotsionaalselt terve inimene ei pea hakkama kedagi teist maha tegema, vaid keskendub iseenda arengule. Ta püüab ise rohkem, mitte ei tõmba kedagi, keda kadestab, allapoole. Kui sinu peale ollakse kade, siis tea, et see on kadestaja probleem. Võib-olla on abi mõttest, et see häirib teda kogu aeg, piisavalt, et kasutusele võtta inetuid meetmeid. Ta pole õnnelik inimene ja võimalik, et ka ei saa selleks kunagi - sisemisest ebakindlusest, mis paneb juba teiste vastu vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama, on väga raske vabaneda. Sellised naised vaatavad tänaval pidevalt teisi naisi ja võrdlevad end nendega, nad ei luba tulevikus oma meestel üksi välja minna, kartes pidevalt, et nad vahetatakse ilusamate/targemate/huvitavamate vastu välja, nad ootavad kogu aeg komplimente, on armukadedad meeste naissoost töökaaslaste peale jne. Nad on kogu aeg ärevil, valvel, kadedad, kontrollivad. See ei ole ilus elu. 

Kui sa seda postitust loed, siis ma loodan, et sind parajasti ei kiusata. Ma tean, et kiusamine on väsitav, raske ja halvematel päevadel paneb enda surma soovima, aga mina sain sellest üle kooli vahetades. Abiks tulevad ka sõbrad. Kui leiad kasvõi ühe sõbra, on natuke kergem. Kui tekib aga suurem ringkond inimesi, kellele sa meeldid, jäävad kiusajad vähemusse ja nende pingutused kuuluvad juba eos hukule. 

Tihti lõppeb kiusamine ka ajaga: võimalik, et puberteedi alguse ebakindlused hakkavad keskkooli poole vähenema ja kaaslased muutuvad mõistlikumaks. Kuigi kiusamine teeb haiget (igas mõttes), võin öelda, et see on mind tugevamaks muutnud. Ma ei tea, kas oleksin ilma nende kogemusteta halvem või parem inimene, aga ilmselt mitte selline, nagu praegu. 

Kui sind kiusatakse, siis tea, et sa pole üksi. Kiusamisvaba Kooli lehel toodud statistika kohaselt kannatab iga 5. laps kiusamise all ja iga 10. kiusab teisi. Aga see ei pea nii olema. Hoiame kokku. Sest ühtses keskkonnas on palju mõnusam kui sellises, mis on täis viha ja kadedust. 

Vaata ka http://kiusamisvaba.ee/.

Kannatuste kannul

Mul on alati olnud tõmme kannatuste poole. Mõnel juhul on see mulle kasuks tulnud. Näiteks mõtteviis, et kui mingi eesmärgi saavutamine tundub liiga lihtne, siis teen midagi valesti. Kui olen mitu ööd magamata ja ennast mõnel perioodil rihmaks töötanud nii, et ninast veri väljas (sõna otseses mõttes), siis on asi õige. Vahel annab see tulemusi, vahel mitte. Aga leidub masohhismi, mis ei anna kunagi tulemusi. 

Kui oled juba harjunud, et sul on kogu aeg natuke raske, siis hakkad raskuseid igatsema, kui neid pole. Sellega kaasneb eneseohverdamine olukordades, kus seda tegelikult ei peaks tegema; nende küsimuste küsimine, mille vastuseid sa tegelikult teada ei taha - ühesõnaga kunstlik valu tagaajamine inimsuhetes. Tean veel endasuguseid ja ma küsin teilt: miks me seda teeme? Miks me küsitleme neid, kelle vastused ei saa teha muud kui haiget? Miks me hoiame oma elus inimesi, kes on meiega mugavusest või omakasust, ega viitsi isegi teeselda, et see nii ei ole? Miks me otsime seda kibemagusat valu ikka edasi ja edasi nagu üksteisele järgnevaid piitsahoope? Probleem ei ole selles, et mõned inimesed on meile kahjulikud. Probleem on selles, et me laseme neil olla. 

Järgnev on õpetuseks ka mulle endale. Kui kellegi sõnad teevad sulle pidevalt haiget, siis on parem end mitte panna olukordadesse, kus sa tema sõnu kuulda võid. Ennast saab piitsutada ka progressiivsematel meetoditel - tänu millele võib raskustest tekkida midagi head. Uus ametikoht, järgmine raamat, kunstinäitus või paljulubav sportlasekarjäär. Võida iseenast, mitte ära otsi kannatusi inimestest. Otsi kannatusi, millel on tähtsus. 

Kõik teised lõika välja. 

Kes sind hoiab?

See võib olla parim sõbranna, kes su öösel linnast autoga turvaliselt koju viib. Võõras noormees, kes paneb pinnapeol esikus tule põlema, et sul oleks parem end meikida. Ehk on see töökaaslane, kes käib Londonis komandeeringus ja toob sulle raamatupoest raamatu, öeldes, et tulid talle seal meelde. Või on see ema, kes sõidab pühapäeva hommikul 45 minutit maalt linna, sest soovib sind korrakski näha, enne kui peab paari tunni pärast maal tagasi olema. 

Niisuguseid asju võetakse mõnikord iseenesestmõistetavana. Seda, et need hetked on tegelikult erilised, märkad inimeste tõttu, kes vastupidi käituvad. Meie hulgas ei ela vaid andjad. Maailm on täis võtjaid, kes kätt pikalt ees hoides tunnevad, et elu on neile võlgu. Tihti on need inimesed, kes elavad siiani läbi oma minevikus kogetud valu, ühiskonnas pettunud, kättemaksjad. Just nende taustal tõusevadki esile hoolijad, kes aitavad isegi siis, kui neist võiks vastupidist oodata. Olgu, see on kena, kui kusagil komme jagatakse ja sõbranna täitsa omaalgatuslikult ühe sullegi võtab. Aga siis on veel näiteks su ammuse eksi uus naine, kellega peol kokku satud ja kes hoiab lahkelt kõiki sinu asju, kui lisakäsi vajad. Naiste vahel esineb ikka rivaalitsemist, aga töö juures näen iga päev naisi, kes teevad sookaaslastele komplimente, annavad ära oma viimase šokolaadiruudu või pesevad koosolekule kiirustava kolleegi nõud. 

Meil kõigil tuleb iga päev ette raskusi, millega peame rinda pistma. Suur osa nendest raskustest on universaalsed. Sa pole ainus, kellel kaob ära lemmikkõrvarõngas või kelle näo klient täis sõimab. Aga kui me üksteist inimkonnana toetame, on natuke kergem. Alustades väikestest asjadest. 

Ma loodan, et märkad inimesi, kes sind hoiavad - ja et vastad samaga. 

Üks jutuajamine enda avamisest, pornost, rindadest ja tüütutest paarikestest

Sõber Karl kutsus taas oma taskuhäälingusse juttu rääkima. Sai selline suviselt kerge ja meelelahutuslik saade:

https://www.positiivnemurk.com/e/episood-37-sudasuvine-aknalaua-podcast/

Tuvisoolikad

Igal pool on tuvisoolikad. 

Kanuti pargis kisub merikajakas midagi isukalt maast. Ta muudkui tõmbab, kuni see punane nöörijupp viimaks katkeb, ja kajakas seisab võidukalt, tuvisoolikas noka vahel. Sõber ütleb kõrvalt, et see pole kannibalism, sest kajakas ja tuvi on eri liikidest.

Keset kiirustavaid inimesi on lebab lõunatunnil Postimaja ees lapikuks sõidetud tuvi, kes ei kiirusta kuhugi. Tal on sisikond väljas. Täielik tuvipannkook. Keegi peab selle kunagi pannilabidaga kokku kaapima. 

Ma lähen hommikul tööle ja pargi lõpus on tuvisoolikad, surnud tuvi kõrval. Lõpetan hingamise, et mitte laibaosakesi enda sisse tõmmata. Tuvid surevad. Kõik surevad. Unustan tuvisoolikad ja lähen bussile. Avastan, et mul on rahakott maha jäänud. Pean koju tagasi minema. Lähen sama teed pidi, kust tulin. Tuleb park. 

Saan napilt enne tuvisoolikaid pidama. 

Suve saakloomad ehk "liiga paljad" naised

Üldiselt kannan ma kontsakingi ja minikleiti üksnes erilistel puhkudel. Hiljuti oligi üks sellistest, kui käisin nõnda Lasnamäel sõbra sünnipäeval. See ettevõtmine meenutas, miks ma sagedamini nii ringi ei liigu.

Ma mõistan, et mehed on juba niimoodi programmeeritud, et nad jäävad vaatama, kui mööduvad pikad paljad sääred, mille kontsad veel rohkem esile toovad. Kui habras naisterahvas üksi sellisena mööda reedeõhtust Tallinna kulgeb, on need pilgud küll ebamugavad, aga noh, poisid jäävad poisteks ja need on ainult pilgud. Ise ju ka vaataks, kui mingi palja torsoga Christian Grey vastu jalutaks. Hoopis teine asi on vilistamine või otsesed kommentaarid, nagu “Kuhu tõttad, kaunitar?”, “No tere, tibuke!”. See, kui hakatakse juba mingisugust kontakti otsima – kontakti, mida ma pole soovinud. Kontakti, mille jaoks mul pole enamasti aega ja mis tekib ärevust, eriti kannan kingi, millega on raske isegi kõndida, rääkimata potentsiaalsest vajadusest nendega kellegi eest põgeneda. See, kui naine end veidi võrgutavamalt riidesse paneb, ei pruugi tähendada, et ta reaalselt püüab kedagi võrgutada. Ja isegi kui püüab, siis ei ole see võrgutus tõenäoliselt mõeldud suvalisele purjus meestekambale, kes millegipärast arvab, et kui naine niimoodi riietub, siis just eesmärgiga niisugust tähelepanu saada. See ongi üks suurimaid probleeme.

See, et taolisi kommentaare peetakse “komplimentideks” ja arvatakse, et naine peaks meelitatud olema. Äkki peaks siis ka meelitatud olema, kui keegi vägistab, sest noh, ikkagi ju meeldib vägistajale? Mulle meenub praegu üks juhtum ajast, mil käisin lasteaias. Üks minuvanune (nii umbes viieaastane poiss) tegi mu põsele musi ja see oli mulle vastukarva. Käitusin nii, nagu endast lugupidav noor daam muiste: pistsin karjuma. Jooksin nuttes kasvataja juurde, lootes, et tema õigluse majja tooks. “Harri tegi mulle musi!” suutsin kuidagi läbi nuuksete raporteerida. Ma olin ikka täiesti endast väljas. Ja teate, mida kasvataja ütles? “Aga see on ju tore, kui poisid sulle musi teevad!” Nope. Mitte ilma nõusolekuta.

Teine kord oli kunagi Haapsalu jaanitulel, kui üks kloun mu lavale kutsus. Paljud inimesed ei salli kloune, aga mul on selleks reaalselt põhjus. Võisin olla kuskil kümneaastane. Tegin klouniga igasugused trikid kaasa ja etteaste lõpus käskis kloun mulle enda põsele musi teha. Hakkasingi tema põse poole sihtima, aga siis keeras kloun hoopis oma suu ette. Ma olin umbes kümneaastane ja see oli mu esimene kord kellelegi suu peale musi teha. Kui neljakümnendates meesterahvas sellist asja praegu lavale kutsutud kümneaastasele tüdrukule teeks, tuleks sellest suur jama. Tol ajal oli see inimeste arust armas. Minu arust ei olnud. Ma hakkasin jälle nutma :D

Nüüd olen ma 27 ja tunnen minikleiti ja kontsakingi kandes meestekambast möödudes ärevust. Tihti on ka põhjust. Aga kõige hullem on ikkagi see, kuidas ühiskond sellist naistele suunatud soovimatut tähelepanu õigustab. Äsja oli ühes Facebooki grupis teema mingist bussiperverdist, kes tavatseb noorte naiste rindasid vahtida ja tagumikke katsuda. Ma suhtun sellistesse teemadesse üsna skeptiliselt, sest olen kohanud ka naisi, kes tõesti asjast suurema numbri teevad, kui väärt oleks. Aga see ei õigusta ikkagi kommentaare, mida selle postituse alla kirjutati. Täiesti perses nagu. Lõviosa neist oli stiilis “No katku oma rinnad kinni siis”, “Pole vaja pressida ennast nii liibuvatesse riietesse”, “Mõned riietuvad suvel ka nagu pornostaarid”, “Pangu avaramad riided ja mure lahendatud”. Naised on süüdi. See, kes võõra inimese tagumikku katsub, ei ole - ta lihtsalt ei saa midagi parata. Kas ei tundu, et siin on midagi valesti? Kas me tahame tõesti ühiskonda, kus kõik naised on telkidesse riietunud, et kusagilt ühtegi ahvatlevat kumerust ei paistaks? Et jumala eest PÄÄSTA vaeseid mehi kiusatusest nendest kumerustest kinni haarata?

Me ei ole metslased. Me elame tsiviliseeritud ühiskonnas tsiviliseeritud inimestena ja kui sa näed keha, mis sulle meeldib, siis ei ole okei seda katsuda või isegi kommenteerida, kui tegu on sulle võõra inimesega. Eriti kui tegu on üksiku noore naisterahvaga, kes tahab mugavalt ringi liikuda ka siis, kui väljas on üle 30 soojakraadi ja kes ei pea end kurgu või kandadeni kinni katma, ennetamaks, et vastassugu ei suuda oma loomalikku iha vaos hoida. Sest inimesi on igasuguseid ja tegelikult ei saa isegi ennast kinni kattes olla kindel, et sa kedagi kuidagimoodi ei eruta. Mõnele meeldib ka salapärane kinnikaetud naine, kes oma riietusega fantaasiale ruumi jätab. Mõnele meeldivad varbad, mõnele juuksed. Perverte on igasuguseid. Ja probleem on nendes, mitte nende ohvrites.

Nii veider, et sellist asja peab 21. sajandi heaoluühiskonnas meelde tuletama.

Armastus ei ole tasuta

Ma olen "Paradoksides" kirjutanud "armastus on antav mitte müüdav", aga mulle tundub, et see pole päris õige. Sest tegelikult ei ole armastus tasuta: see tuleb ära teenida.

Kas inimene võib tingimusteta armastada? Ma arvan, et jah. Ema armastab tingimusteta last, koeraomanik enda looma, võib-olla armastame tingimusteta ka teisi lähedasi pereliikmeid. Aga mitte alati. Sellistelgi suhetel võivad olla tingimused, kuigi hästi ära peidetud. Mingi vaikivat kasu saame ka sellest niinimetatud tingimusteta armastusest. Beebi naeru, kassi nurrumise, koera truuduse. Ütleme nüüd, et su koer ründab sind pidevalt, verine pilk silmis, hambad irevil, ega näita sulle kunagi endapoolset armastust. Ei laku iialgi su nägu, vaid veedab enamuse oma elust kihvadega su jala küljes rippudes või sinu äraolekul su voodisse vedelaid junne poetades. Ta on täielik koer-douche ilma ühegi positiivse omaduseta. Või siis küll mõne positiivse omadusega, mis jäävad üldise sitapeanduse fooni taga nii hädiseks, et mõjuvad kui saatana õlalepatsutus põrgu üheksandas ringis.

Või kui see on su laps. Enamik vanemaid ütleks, et olgu laps kui hirmus tahes, ikkagi oma. Ikkagi tingimusteta armastus. Aga ometi annavad paljud vanemad oma lapse ära juba ainuüksi sellepärast, et ta on teistest erinev või haige. Ta ei pea selleks tihtipeale isegi vanemaid kaelast purema või voodisse junne poetama.

Nagu mu (alati veidi liialdavatest) näidetest näha, pole isegi kõige tüüpilised tingimusteta armastuse juhtumid tingimusteta. Kõige vähem on seda aga mehe ja naise vaheline armastus. Tänapäevane paarisuhe põhineb suures osas vastastikustel kokkulepetel. Mis on suures osas tingimused. Sa ei otsi teisi, ma ei otsi teisi. Sa ütled mulle, kus sa eile õhtul käisid, ma teavitan sind enda käikudest. (Või siis mõne paari puhul ei teavita kumbki üksteist ja see on okei.) Sa teed süüa, ma koristan tube, ma käin tööl, sa hoolitsed lapse eest. Ja nii edasi.

Mõni suhe on aga tasakaalust väljas ja kohe nii, et laev on täiesti kreenis. Üks ainult annab ja teine ainult võtab. Isegi võtma ei pea, piisab ka mitte millegi tegemisest. Sellistel juhtudel ei tasu mõelda, et sulle on kõik lubatud ainuüksi põhjusel, et see sinisilmne ullike on sinusse armunud, ja kuna oled nii suurepärane, siis muidugi tingimusteta. Sellistel asjadel on tingimused, isegi kui need ei paista välja. Sõprusega samamoodi. Sellist asja nagu absoluutselt ennastsalgav sõprus ei ole olemas. Sõprus vajab tööd ja panust mõlemalt sõpruses osalejalt, sest kui panustab ainult üks, hakkab laev üha enam püstloodi kalduma.

Ja selline laev läheb põhja.

Tingimusteta.

Winning you
is even worse
than losing something