Vahepealset

Kui oled keegi, kes siia lehele vahel ikka on sattunud, siis anna andeks, et siia pole juba ammu korralikku sisu tekkinud. Pole nagu enam väga blogimise tuju. Suuri asju võiks siin ju tegelikult kajastada: reise, festivale, võistluseid, või suuri elumuutvaid asju, mida kajastamata kohe kuidagi ei saa. Asi on lihtsalt selles, et blogimine võtab metsikult palju aega – eriti kui püüad kirjutades hoida mingitki standardit. Ja selles ka, et niisuguse pikema proosateksti energia tahaks praegu tegelikult suunata hoopis ilukirjandusse, novellidesse. Kõike korraga teha ei saa. Ja kui peab valima, siis on novellide kirjutamine lihtsalt tasuvam – nii materiaalses kui ka eneseteostuslikus mõttes.

*

Veebruaris kolisin E-ga kokku, aga varsti tahaksime jälle mujale kolida. Juba pikemat aega on üsna stressirohke aeg. Vahel on väga raske neid oma kahte elu ühendada, millest üks on see üheksast-viieni-kontoritöölise elu ja teine esineva-avaldava kirjaniku oma. Kohustused aina kuhjuvad, ja ega need kaks elu pole ka ju tegelikult kõik. Lisaks tuleb väisata pereüritusi, sõita nendega seoses mööda Eestimaad, olla sõprade jaoks olemas, hoida kodu korras, käia poes, teha süüa, pesta pesu, võtta veenäite, jälgida, et raamatukogu viivis liiga suureks ei läheks, osalda tööüritustel, jne, jne, jne. Ja siis on veel inimesed, kellel on selle kõige kõrval ka laps või mitu. Ulme. 

Aga miks ma stressist üldse kirjutama hakkasin – sest kui on üks asi, mis stressist natukenegi taastuda aitab, vähemalt minu jaoks, siis on see rahu ja vaikus. Mingi võimalus natuke zen-olekus puhata. Praeguses korteris on palju lärmi. Ma ei tea, mis mu ülemised naabrid oma korteris teevad, aga iga päev on pea kohal lakkamatu maavärin, mille all ei puhka välja. Tööl on stress, kui jõuan koju, on kodus stress, sest ema ja laps jooksevad tundide kaupa mööda lage. Maal on mõnus, vaikne, zen. Kui saan, sõidan maale või kuhugi mujale, aga selleks peab olema vähem kohuseid. Äkki varsti on.

*

E on täiuslik elukaaslane ja teeb mu elu nii palju lihtsamaks.

*

Vahepeal võitsin teist korda Eesti luuleprõmmu – see tähendab, et valmistun taas Euroopa meistrivõistlusteks, mis seekord toimuvad Berliinis. 15.–19. oktoobrini olen seega uusi prõmmumuljeid kogumas ja kes teab, äkki leian siiski jõudu nimetet kogemust seegi kord kajastada. Proovin. Keda see teema rohkem huvitab, siis sel laupäeval, 4. septembril natuke pärast kella kahte päeval räägin Vikerraadio saates “Loetud ja kirjutatud” prõmmust natuke pikemalt. Ja muust kirjandusega seotust ka.

*

Eelmisel nädalal oli meil kontoris jälle spordinädal ja kuna praegu on esinemisi ja muud kirjandusvärki üsna palju olnud, siis võtsin seekord natuke lõdvemalt. Samme ei tulnud just sama palju kui möödunud aastatel, aga kolleegid arvasid, et üsna arvestatav tulemus siiski. Näiteks eile tegin üle 33 000 sammu ja muidu iga päev ikka üle 20 000, välja arvatud esmaspäeval ja kolmapäeval (12 000 sammu ja 15 000 sammu). Mul on eelmise aasta kuldne karikas siiamaani laual ja hästi kurb oleks sellest loobuda. Eriti kuna maleturniiri juba kaotasin, täpsemalt pidin ühele noormehele alla vanduma. Aga ta ütles, et ta reiting on 1500, mul praegu vaevalt 1100, seega polnud kaotus tegelikult kuigi imekspandav.

*

Euroopa meistrikateks on vaja seekord ette valmistada kaks teksti. Mul on tekstid valmis ja praegu tegelen nende päheõppimisega. Natuke sain selle ka sammude väljakutsega ühendada: nimelt lugesin mõlemad tekstid häälsõnumina telefoni ja kuulasin neid mööda Pirita promenaadi kõndides ikka uuesti ja uuesti. Kui inimesi vastu ei tulnud, proovisin oma häälega kaasa lugeda. Kui keegi vastu tuli, panin oma noka kinni, ei tahtnud kedagi ehmatada.

*

Mul ilmub (vist novembris) viies raamat ja neljas luulekogu! Selle avaldab kirjastus Hunt ja ise küll juba täiega ootan. Uusi luuletusi pole ma vahepeal kuigi palju kirjutanud, suurimaks põhjuseks ilmselt see lärmis elamise pinge. Mingi raskus on nagu kogu aeg õlgadel, nii koju minnes kui ka seal viibides. Kui maja taga ülemiste naabrite autot näen, kukub kivi südamele ja kui seda autot ka parajasti pole, muretsen kogu aeg, et millalgi see saabub. Nii on väga raske elada, mu ärevus on kordades süvenenud. Te lihtsalt ei kujuta ette, mis seal üleval toimub. Kõrvalt naaber on aga terve aja, mis me seal elanud oleme, peaaegu iga päev remonti teinud. Puurinud, kopsinud, raiunud, lõhkunud. Ma ei tea, mida ta selle korteri seinte vahelt leida loodab. Igatahes otsib muudkui edasi.

*

Mõnda aega tagasi käisin Võõpsu raamatukogus esinemas. See oli hästi armas “salongiõhtu” umbes kuue vanaproua (+ raamatukoguhoidja) seltsis, kellega ümber kohvilaua istusime ja luulest rääkisime. Oma tekste lugesin muidugi ka ja prouad olid rõõmsad. Soovisid mulle meistrikateks edu.

*

Lähiaja-esinemistest on veel eredalt meeles ka külaskäik oma kunagisse kooli Haapsalus. Mina käisin Haapsalu Gümnaasiumis Kuuse tänaval, aga see hoone seisab praegu tühjana, seal midagi eriti ei toimu. Kooli põhikooli-osa (koos minu kunagise armsa klassijuhatajaga) oli kolinud uude ja uhkesse majja staadioni kõrval, gümnaasiumiosa liideti Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumiga. Ma käisingi tegelikult Haapsalus ainult põhikoolis, 1.–7. klassini. Aga see uus HPK maja oli hästi ilus, natuke meenutas isegi PERGi Tallinnas. Ja klassijuhatajat oli muidugi tore näha. Pärast esinemist tuli üks tüdruk mu juurde ja rääkisime koolikiusamisest. Sellised hetked lähevad kuidagi hinge – tunned oma nahal, kuidas luule päriselt inimesi ühendab. Samas kurb, et inimesed kurbade kogemustega bondida saavad.

*

Loe näiteks mu kõige viimast novelli “Suhkrujalake”, siit: https://www.vikerkaar.ee/suhkrujalake/. Üks novell on mul juba pikemat aega pooleli, aga selle juurde asun siis, kui elu hakkab kergemaks minema. Äkki detsembris?

*

Viimasel ajal on olnud teatavaid sõprades pettumisi. 1. Konkurents sarnase asjaga tegelevate sõprade vahel. 2. Inimesed, kes kaovad ära siis, kui neile sobib, ja ilmuvad välja siis, kui neil sind jälle vaja on. 3. Kuidagi, hmm.. mittelahe olemine teatud sõprade jaoks. Ma tean, et paljud mu kirjutavad tuttavad polnud näiteks koolis kuigi populaarsed, olid nohikud vms. Ma ise ju sealhulgas. Aga mul on selline värk, et tunnen vahel, et olen isegi tõrjutute hulgas kuidagi… tõrjutud. Ebalahe?

Aga kokkuvõttes vist, jah, see teatav ärakasutamise tunne. Aga võib-olla teen ma ise sedasama. Eks ma olen ju endas ka pettunud, et ei suuda alati olla nii hea sõber, kui tahaksin. Ja et kunagi pole aega.

(Ja küsimus, keda üldse saab päriselt usaldada. Kes sind päriselt hoiavad, hoolimata välisest.) 

*

Lisaks on paljud luuletajad nii pagana õrnad. Peab hästi valvama, mida ütled ja mida mitte, et sõber ei solvuks. Mul puudub vahel see munakoortel käimise oskus, olen konkreetne ja ütlen nii, nagu asi on - sest alati pole lihtsalt aega hellitada, oma külma teravat mõtet pehmesse kangasse keerata. Kõigiga nii ei saa, tuleb välja.

*

Augustis käisin ka Helsingis esinemas! Festivalil nimega Poetry Moon (Runokuu). Sõitsin esimest korda täiesti üksi laevaga, esitasin oma ingliskeelseid tekste, tutvusin väga toredate Soome luuletajatega, kellega hängisime pärast esinemist erinevates Helsingi baarides kella kuueni hommikul. Ööbisin ühe korraldaja juures ja tema kass magas ka minu voodis.

*

Kui olen Berliinist tagasi, kui raamat on valmis ja kui oleme lõpuks kuhugi vaiksemasse kohta kolinud, siis proovin oma pooliku novelli ära lõpetada ja uue aasta alguses tahaks lõpuks puhkusele minna. Kuhugi soojale maale, kus pole mitte ühtegi kohustust, tahtmist end eluohtlikesse olukordadesse panna, telefonikõnesid ega midagi muud peale hunniku heade raamatute. Igatsen lugemist väga. Ja suuremat maleskoori.

*

Hea lugeja, loodan, et sul läheb hästi! Ja kes teab, äkki olen juba varsti siin värskete Euroopa prõmmu muljetega tagasi. Kui ei, siis kohtume kusagil mujal ridade vahel.

Mitte paitada

Solarise Lido, kolm turisti istuvad laua ümber. Laua all lamab suur valge lokkis karvaga koer, laiad traksid kere ümber, mille peal suur kiri "Do not pet". 

Koera pea toetub raskelt käppadele, poolvidukil silmad vilavad nukralt ringi, aga ei, keegi ei tulegi. Kurb on. 

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 4. päev

Pühapäeva hommikul lahkus Malin meie toast esimesena, sest tema lennuk Kopenhaagenisse lahkus varem. Ometi ärkasin koos temaga, et saaksime hüvasti jätta. See oli veidi kurb, nagu lahkumised ikka, päris suur ja lähendav asi sai siiski koos läbi elatud.

Peagi pakkisin minagi oma maise vara. Alumisel korrusel toimus järjekordne hüvastijätutseremoonia kõigiga, kes seal parajasti hommikust sõid, siis jalutasin läbi päikselise Rooma rongijaama poole. Järgnes rongisõit lennujaama, mille jooksul tuli mulle pähe hirmutav mõte. Roomas on ju mitu lennujaama – ja ma ei kontrollinud, ega tagasilend juhuslikult sellest teisest ei lähe. Hakkasin automaatselt samasse lennukasse tagasi minema, kust tulin. Appi. Väga võimalik, et ma poleks enam õigeks ajaks teise lennujaama jõudnud. Paranoia süvenes, kui ma ka oma pileti pealt ühegi lennujaama nime tuvastada ei suutnud. Kui olin kohale jõudnud, läksin siis südame värinal tabloo juurde, lootes väga, et leian sealt oma lennu: õnneks oligi! Muu hulgas leidus lennujaamas klaver, mille peal talendid oma oskusi demonstreerisid. Vahva. 

Varsti hakkas jälle natuke vähem vahva. Ootasin õige värava ilmumise ära, leidsin selle üles, seadsin end sisse… Ja pärast mõningat ootamist tundus kahtlane, et sihtkoht väravas on endiselt “Milano”, mitte “Frankfurt” – kuhu lendamist mina ootasin. Läksin siis tabloo juurde kontrollima, ega mu väravat vahepeal muudetud ole, ja vanad nugised olidki selle ära nugistanud. Tuli siis uude väravasse sammuda. Kuid ega seal ka mingi lust ja lillepidu olnud: lend Frankfurti jäi poolteist tundi hiljaks… Millest poleks muidu ju midagi, aga kui ühest õigeaegsest lennust sõltub jõudmine järgmisele lennule, on olukord juba kehvem. Mul oli Frankfurdis küll tervelt neli tundi vahepealset aega, aga ega ei saanud ju selleski kindel olla, et lendu veel rohkem edasi ei lükata. Piilusin kogu aeg ärevalt tablood. Õnneks ei lükatud. 

Kui viimaks Frankfurdi lennukisse jõudsime, palusid stjuardessid muidugi ette ja taha vabandust – inimeste ees, keda ähvardas järgmistest lendudest mahajäämine. Meeskond käitus piinlikus olukorras igati eeskujulikult ning jõudsime tegelikult isegi varem, kui lubatud uuel kohalejõudmisajal.

Frankfurt linnulennult

Mäletasin varasemast, et Frankfurdi lennujaam on hiigelsuur ja segane, tegelikult oli vaid esimest. Leidsin hõlpsasti Tallinna värava ning seadsin end sinna malet mängima ja võileiba sööma. Vahepeal valvasin ka ühe inglise härrasmehe asju, kui ta kusagil ringi tuuritas, hiljem istus ta mu kõrvale (kauni inglise aktsendiga hääldatud) jalgpalliuudiseid vaatama. Temagi sihtpunkt oli Tallinn. 

Tegelikult oli see viimane lend Tallinna vist kõige raskem, sest pardal viibis mitu beebit-väikelast, kes kõik – nii kordamööda kui ka kooris – karjusid. Keskealised mees ja naine minu kõrval võtsid selle peale konjakit, mina võtsin kõrvatropid. Tallinna lennujaamas võtsin aga takso ja olin enne südaööd kodus.

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 3. päev

Laupäev algas jälle ühise hommikusöögiga. Kohvimasin oli katki, mis tähendas, et cappuccino’t ei saanud. Itaallasest baaridaamil oli selle vastu aga kohe oma lahendus: tuli lasta tassi kõigepealt kuuma piimavahtu ja siis espressot peale. Toimis küll.

Nüüd oli meil pinge maas ja võisime rahulikult õhtuse esinemise pärast põdemise asemel Roomat nautida. Ilm oli aga väga vihmane, sestap otsustasime moodsa kunsti muuseumit külastada. Nagu ikka, oli raske inimesi üheks ajaks koondada, aga pärast pikka ootamist ja läbirääkimisi õnnestus meil siiski grupike rahvast kokku saada. Sedapuhku olid seltskonnas iirlanna, kaks sloveeni, Küprose tšikk, minu toakaaslane Malin ja üks ürituse korraldajatest. Kui me läbi Rooma kunstigalerii poole jalutasime, saime mitme tugeva vihmavalingu osaliseks, mille eest varjumiseks jagasime seltskonna peale sõbralikult paari kaasas olnud vihmavarju. Korra peitusime ka pisikesse kõrvaltänavasse, kus oli juba teisigi eri vanuses vihmapagulasi (ja ühtlasi tõeline kommuunitunne).

Sloveenia, Iirimaa, Küpros, Rootsi, Itaalia ja Eesti

Moodsa kunsti muuseumis oli palju lahedat kunsti ja hoovis kasvasid apelsinipuud – nii mõnegi jaoks meist väga eksootilised. 

Teemakohast kunsti ka #luule

Apelsinipuu lummuses :D

Õhtul vaatasime hotellibaaris Maroko-Portugali mängu ja jõime õlut. Ametlikult kell 17.00, tegelikkuses umbes kell 18.40 toimus suur ümarlaud, kuhu absoluutselt kõik asjaga seotud poeedid-korraldajad-sõbrad kokku tulid ja poetry slam’i kui seesuguse üle arvamusi jagasid. Arutelu oli superhuvitav, sest sai täpselt teada, milline on luuleprõmmu olukord Austrias, Portugalis, Belgias, Itaalias ja kõikjal mujalgi. Tuli välja, et Austria pole juba aastaid saanud Euroopa võistlustel osaleda, sest seal on ajapiirang traditsioonilise 3 minuti asemel tervelt 7 minutit. Sel aastal Austria küll osales, aga riigi esindusluuletaja Elif ütles, et äärmiselt raske ja valus oli oma 7-minutilised tekstid poole lühemaks kärpida. I feel you.

Suur finaal pidi algama õhtul kell 21, aga kolmandaks päevaks teadsid juba kõik, mida see tegelikkuses tähendab. Nii suundusimegi Sireli, Joonase ja Leedu esindajaga veidi enne kella üheksat hoopis restorani pitsat sööma ja kell 21.30 ootasime alles oma toitu. Muu hulgas guugeldasin, milliseid koostisosi hõlmavad endas täpsemalt pizza ortolana, fiori di zucca, margherita ja teised menüüst leitavad road. Eriti mõnus, et Itaalias on restoranis einestamine nii odav, meie pitsad olid ühe söömaga tarbimiseks liigagi massiivsed ja kõik jäid nii 6–8 euro piiresse. 

Kui tund aega pärast ürituse ametlikku algust La Galleria delle Arti jõudsime, selgus, et olime olnud liialt optimistlikud. Kuigi üritus polnud veel alanud, selgus, et finaal on arvatust populaarsem ja istuma me enam ei mahtunud. Tõele au andes ei mahtunud me ka seisma, vähemalt mitte kuhugi, kus saanuks normaalselt tekstide tõlkeid näha. Seega tuli meil Joonase ja Leedu poeediga kaval plaan minna kõrvalasuvasse baari, võtta mõned õlled ja telefonist ürituse voogedastust vaadata. Kaua me seal aga vastu ei pidanud, sest väikeselt ekraanilt kolmekesi mikroskoopiliste subtiitrite lugemine osutus liialt tülikaks. Seega säädsime end lootusrikkalt tagasi sinna, kus möll toimus. Ruumi polnud muidugi vahepeal juurde tekkinud, aga pidasime lõpuni vastu. Superfinaali pääsesid Itaalia ja Hispaania ning võitis Pablowski Hispaaniast!!!

Häid luulefänne mahub palju ühte baari

Kui lõputseremooniad-õnnesoovid-diplomijagamised tehtud, suundusime selle suure rahvamassiga mööda tänavaid kohani nimega Konteiner – seal pidi toimuma afterparty. Bondisin natuke Luksemburgi tüübi (ja tema ülitoreda naisega), kes mulle õlut ostis ja kellega jõudsime järeldusele, et luuletajad on ikka nii meie inimesed, kellega saab alati absoluutselt kõigest rääkida, mis riigist nad ka poleks. Muu hulgas kiitsin korraldaja Matteod täiuslikult õnnestunud ürituse eest ja ütlesin talle, et kõik Itaalia mehed meenutavad mulle millegipärast Måneskini solisti: pikad tumedad juuksed, mustaks värvitud silmad, kõrvarõngad ja see pulbitsev lõunamaa kirg… Mille peale vastas Matteo, et kui ma nüüd natuke paremale vaatan, näen juhuslikult diivanil just Måneskini kitarristi istumas.

Varsti pandi Konteiner kinni ja purjus poeedid kupatati tänavale, kus pidu jätkus metsiku tantsulahingu ja kollektiivse laulmisega. Õhtu (ja ilmselt kogu selle reisi) tipphetk oligi ilmselt see, kui me sel muidu vaiksel Rooma tänaval kõigi luuletajate ja karja itaallastega “Bella Ciaod” laulsime. Hakkan seda endale meenutama iga kord, kui elu pettumust valmistab. Loodan, et kõigil on raskel ajal mõni niisugune hetk varuks.

Tantsulahing kogub tuure

Bella Ciao!

Ja no eks me läksime tegelikult oma lõpupidustustega ka veidi ülemeelikuks, mistõttu hakkasid üsna pea majaakendest välja kerkima murelikud pead, kes ei saanud vist aru, millest niisugune mürgel. Mürgel aga ei lõppenud.

Järgmine päev ootas kojuminek. Magada jäi 4 tundi.

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 2. päev

Reede hommikul käisime kõik hotelli esimesel korruse hommikusööki söömas, muu hulgas andis see võimaluse sotsialiseeruda. Selgus, et meil on Poola esindajaga sama malehuvi ja leppisime kokku, et püüame mingi hetk hotellis ühe matši teha. Poolakas oli seltskonnast kõige töölembesem, pidevalt võis näha teda kusagil oma sülearvutiga istumas ja tööd tegemas. Muu hulgas ütles ta, et ei tahakski tegelikult väga finaali pääseda, sest tal pole finaaliluuletused selged.

Hotelli fuajees võis täheldada väga innovatiivset lähenemist kuusekaunistustele

Kuna meil olid hommikud-päevad vabad ja õhtud võistluste jaoks, siis tahtsime kõik Roomaga tutvuma minna. Rahva kokkukogumine osutus aga ülimalt keeruliseks. Osaliselt sellepärast, et kõigil oli viiest/kümnest/viieteistkümnest minutist oma, väga liberaalne arusaam; teisalt sellepärast, et kõik olid nii pagana viisakad ega suutnud väljendada, mida nemad teha tahavad. Whatever you want, everything is fine, I don’t mind. Õõõhh. Jõua siis sellistega mingile otsusele :D Üsna varsti selgus, et kõikidega koos kuhugi minna on absoluutselt võimatu, mistõttu lõime endale natuke väiksema grupi ja suundusime vaatamisväärsustega tutvuma koos inglase, iirlase ja rootslasega. Rahvustest rääkides, nende päevade jooksul õppisin enam-vähem juba ka enamiku nimesid ära, aga tihtipeale võis juhtuda, et eesnime asemel pöörduti üksteise poole hoopis riiginimega. Is Portugal here? I think he went to eat pizza with Finland, Belgium and others. But Cyprus? Where is Cyprus?

Ei saa küllalt sellest vaatepildist

Vaade Hispaania treppidelt

Ja taas veidi uuenduslikke jõulukaunistusi...

Fontana di Trevi. Kaunist helesinist vett ei saanud pildile jätta, sest purskkaevu ümbrus oli paksult turiste täis ja nende pead rikkusid natuke vaatepilti

Patseerisime daamidega veidi mööda linna, et mõned vaatamisväärsused veel nimekirjast maha tõmmata. Colosseum ja Rooma foorum olid meil juba nähtud, lisaks võis vaadatuks tunnistada võimsa Fontana di Trevi purskkaevu, Hispaania trepid (Spanish Steps) ja minu isikliku lemmiku: Panteoni. See oli nii suur ja tume ja sünge, tundsin sellega veidrat isiklikku seost, tõmbas kohe kuidagi.

Panteon, täielik lemmik

Edasi oli plaan natuke kõhtu täita, enne kui tuli hotelli minema ja oma etteasteteks valmistuma asuda. Lahkusime Maliniga teistest, kes tahtsid otsejoones hotelli minna, samal ajal kui meie suundusime veel sobivat söögikohta jahtima. Väga mugaval kombel põrkasime oma rännakul kokku suure seltskonnaga, kuhu kuulusid mõned meie poeedid ja ka itaallasest korraldajad. Nemadki olid sööma suundumas ning kutsusid meid endaga. Tegelikult päris imelik, et sa võid kõndida nii hiigelsuures linnas nagu Rooma ja ikka juhuslikult tuttavatega kohtuda. Läksime päris kaugele, üle silla ja Tiberi jõe, kunstiinimeste linnaosasse, kust pidi ühe itaallase sõnul saama Rooma parimat pasta carbonara’t. See maitses tõesti imeliselt, kuigi tavaelus ma sealiha ei söö. 

Tiber

Arutasime natuke ka itaallastega seotud stereotüüpide teemadel. Küsisin, kas itaallased tõesti pahandavad, kui teiste riikide inimesed nende nähes pastale ketšupit panevad. Mille peale pidid kohalikud täiesti minestusse langema. Why? Why in the world would you do that? You can add tomato sauce with just as much effort! Teine täielik tabu – nagu selgus – oli lauasistujate jaoks see, kui keegi pitsale ananassi paneb. Sellest sai omamoodi solvang. Üks korraldajatest tegi vihje, et lauas istub keegi, kellele meeldib pitsat koos ananassiga süüa. Ja kõik püüdsid siis välja selgitada, kes see laudkonna (ja ühiskonna) häbiplekk on. Ma ütlesin siis julgelt selles lauas (kus oli umbes 18 inimest), et tegelikult meeldib mulle ka ananassiga pitsa... Aga see oli vist nii õudne väide, et teised püüdsid seda ignoreerida, igatahes ei reageerinud keegi. Võib-olla mõtlesid, et ma teen nalja. Ei teinud.

Kuna meie poolfinaal hakkas juba kätte jõudma, suundusime Malini ning Poola ja Taani esindajaga tagasi hotelli. Meil kõigil oli vaja õhtuks harjutada. Meie toas käis harjutamine nii, et mina olin vannitoas ja Malin oma voodil ja nii me mõlemad palavikuliselt oma tekste korrutasime. Ikka uuesti ja uuesti. See jätkus ka veel siis, kui olime esinemiskohta jõudnud. Eraldasin end ikka ja jälle teistest, et närviliselt mööda baari kõndida ja luuletusi endale nina ette pobiseda. Hea, et viibisin seltskonnas, kus kõik tegid sedasama, seega ei saanud mind hulluks pidada. Üritusele jõudsime, muide, jälle paari mõttekaaslasega tervelt 10 minutit varem, sest ilmselgelt ei olnud veel oma vigadest õppinud: inimtühja baari polnud jõudnud isegi korraldajad ja üritus algas ikka “reeglipäraselt”, st rohkem kui tund aega hiljem.

Vahepeal jagasid korraldajad backstage’is kõigile osalejatele rohkete emotsioonide saatel pitsat ja see oli üks kõige kaunimalt itaaliapärasemaid vaatepilte, mida selle reisi jooksul nägin.

Itaalia ühes pildis

Enne oma esimest luuletust pidin laval mõnda aega mikrofoniga võitlema, mis ei näita just professionaalsust. Kõik need korrad, mil olen Viimasel Neljapäeval mikrofonijamasid lahendanud ja nüüd kõigist hetkedest just sellel ei saa hakkama, eks. Õnneks tuli üks korraldajatest appi ja tegi asja korda. Siiski ei juhtunud seda, mida kõige rohkem kartsin: luuletus ei läinud meelest ära. Ja mõnus oli seda esitada, sain head punktid ka. Kõige madalam oli vist 8,4 ja kõige kõrgem 9,4. Mõned minu poolfinaalist said aga veel kõrgemad punktid ja mingi hetk taipasin, et niimoodi ma finaali küll ei jõua. Seda kinnitasid ka teise luuletuse eest saadud punktid, mis olid umbes sama head kui esimeses voorus, aga siiski mitte nii head kui mõne teise poeedi omad. Finaali pääsesid minu poolfinaalist Belgia ja Itaalia (millest viimase kindlat edasipääsu me teistega ka ennustasime). Eks ma olin nukker küll. Kõik need tunded, et oled oma riiki kuidagi alt vedanud ja enesehävituslikud mõtted seoses sellega, mida kõike oleks saanud paremini teha… Muu hulgas panin ma teist luuletust alustades natuke pange, hakkasin alguses inglise keeles lugema, kuigi tegu oli eestikeelse tekstiga. Pärast esimest rida sain oma veast aru ja alustasin uuesti, õnneks suutsin rahulikuks jääda, kuigi tol hetkel oleks täiega tahtnud nutma hakata :D Aga seegi tekst oli iseenesest meeles ja kui algus välja arvata, õnnestus vist ikkagi…

Üks asi, mida tegelikult mõistsin, oli, et niisugusel võistlusel ei piisa ainult sellest, et sul on head tekstid, tõlked ja esitused. Üks – kui mitte suurim – faktor on see, kui hästi su närv otsustaval hetkel vastu peab. Sa võid teha kodus vannitoas perfektse soorituse – ja nii mitu kuud järjest. Sa võid oma tekste une pealt osata. Aga kui see hetk on käes, korraldajad on karjunud "Estonia!", sa seisad laval, prožektor paistab näkku ja pead hakkama oma 3-minutilist teksti peast ette kandma, siis on natuke teine lugu. Ma arvan, et arvestades stressi, mida enne seda konkreetset hetke tundsin, sain tegelikult isegi hästi hakkama.

Jah, ma pean seda endale ütlema.

Joonas ja Sirel lohutasid ka, et kõik läks ju hästi, subtiitrid slaididel jooksid õigesti, punktid olid väga head ja nii. Aitas küll natuke. Nagu seegi, et mitmed konkurendid, korraldajad ja publikuliikmed tulid mulle hiljem ütlema, et neile väga meeldisid mu tekstid. Itaalia esindaja ütles, et lahe, kuidas ma end iga kord justkui täiesti uuest küljest näitasin. Ja Taani esindaja sõnul tundusin laval nii enesekindel, nagu poleks üldse närvis olnud :D Mulle on seda varem ka öeldud ja kummalisel kombel just nendel kordadel, kui olen tegelikult kõige rohkem põdenud... Igatahes tegi kiitus südame soojaks, sest tol hetkel oli häid sõnu tõesti vaja.

Tänasin kõiki järgemööda, klomp kurgus.

Pärast kahte viimast poolfinaali koondus poeetide pidu baari ette. Luksemburgi ja Prantsusmaa tüüp tegid biidi saatel freestyle’i lahingut, rahvas elas kaasa. Mõni tegi suitsu, mõned embasid ennastunustavalt. Itaalia mehed on väga vabameelsed ega häbene sugugi üksteist ka igal võimalusi musitada: kõik on omad, kõik on pere, kõik on luule. Kellaaeg oli hiline, osaliselt põhjusel, et ühe poolfinaali asemel toimus sel õhtul lausa kaks tükki järjest (teine ja kolmas) ning üritus lõppes pärast kella kahte öösel. Seega võtsime Maliniga sedapuhku kampa Joona ja Sireli ning jalutasime taas läbi sooja Rooma öö oma ajutistesse kodudesse.

*

Tuli meelde üks hea näide sellest Itaalia meeste kirglikkusest.

Poolakas, rootslane, sloveen, iirlane, austerlane ja eestlane istuvad hotelli all baaris. Nendega on ka (kiilaspäine) korraldaja, kes istub laua taga ja töötab arvutiga. Itaalia esindaja Filippo läheneb talle äkki selja tagant ja suudleb mõnuga töötaja läikivat pealage.

Korraldaja (kes ei näe selja tagant saabujat): “Hmmm… Who could it be… Filippo?”

Filippo (meile, rahulolevalt): “He recognizes my lips from everywhere.”

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 1. päev

Olin kaval ja mõtlesin, et lähen ekstravara magama. Ikkagi nii vara vaja tõusta. Enne vaatasin veel mingit filmi kahest tibist, kes ronivad kuhugi hästi kõrge telemasti otsa ja ei saa sealt enam alla. Samal ajal jõin Ürdimeistri likööri, et järgmiseks päevaks närve rahustada, tegelikult aitas küll. Pärast filmi läksingi viisakalt magama. Aga ma ei arvestanud sellega, et kui lähed tavaliselt magama kell 1 öösel, siis ühtäkki kell 21 magama minnes und lihtsalt ei tule. Nii keerlesingi vähemalt kolm tundi niisama voodis, mis oli üsna frustreeriv. Uni, raisk, lihtsalt ei tulnud. Eks ärevus oli sees ka. Kokku sain vist mingi neli tundi, ärkasin tükk maad enne kella 4.50st äratust. Taksojuht, lennujaam, turvakontroll, lennuk. AirBalticu lennuk oli paksult rahvas täis ja nagu sellistel juhtudel ikka, olid kõik haiged. Tädi üle mu vahekäigu köhis, minu rea aknaäärsel kohal istus mees, kes tõmbas kogu aeg paksu tatti ninna. Õnneks istusin ise vahekäigu kõrval, meile jäi selle tatistajaga üks mees veel vahele. Temast oli küll natuke kahju. Igatahes lootsin, et koroona ootab minusse kinnitumisega seni, kui kõik võistlused on juba läbi. Reede oli mulle kõige tähtsam, siis oli minu poolfinaal, kust pidid selguma – nagu teistestki kahest poolfinaalist – millised kaks poeeti finaali pääsevad. Ainult kuus tükki pididki kokku pääsema, nii et võimalused olid üsna kesised, arvestades, et meid oli 24. Aga tahtsin ikka oma parima võimaliku soorituse teha. Mitte haigena.

Müncheni lennujaamas tuli oodata, aga Rooma lennuk jõudis ikkagi üsna täpselt. Rooma lennujaamas ekslesin pisut seoses sellega, kuidas leida rongi, mis pidi mind linna viima. Aga lõpuks jõudsin rongiga Roma Terminisse ning jalutasin sealt hotelli, kus kõigi riikide luuletajatega koos peatusime. Oma 20-minutise jalutuskäigu jooksul nägin gräfiteid, soditud seinu ja väga palju tänavat palistavat prügi – mõeldes, et hmmm, see vist pole see päris õige Rooma? Kui olin hotelli jõudnud, mainisin ka ühele korraldajale, et jalutasin rongijaamast hotelli ja nägin juba veidi linna, mille peale ta vastas, et “This is definitely not the best part of the city”.

Minu toakaaslaseks sai Rootsi esindaja Malin ja ma arvan, et paremat toakaaslast ei oleks võinud tahtagi. Tundus, nagu korraldajad oleksid enne meie paigutamist teinud põhjalikke isiksuseteste, millele tuginedes selgitasid välja täiuslikud toakaaslasekombinatsioonid. Kui olime end oma tuppa sisse seadnud, helistas Joonas, raporteerides, et ka minu eesti delegatsioon (koosseisus Joonas-Sirel-Toomas-ja-kahe-viimase-vankriga-sell) on Rooma jõudnud ja tuuritab juba linna peal. Mõte juba igavese linnaga tutvust teha (ja ehk esimest korda sel päeval ka midagi süüa leida) oli ahvatlev, mistõttu hakkasin jalgsi oma eestlasest sõprade poole liikuma. Tee pealt haarasin paar tükki pitsat, millest ühe käigu pealt ära sõin, laveerides püüdlikult mööda rohketest inimmassidest, mida Roomas on… Palju. Eriti Colosseumi, Rooma foorumi ja muude vaatamisväärsuste kandis. Ülejäänud pitsa jaoks leidsime mulle koos teistega juba veidi rahulikuma koha, mis sattus paraku täpselt ühe asotsiaalse härrasmehe ja (võimalik et tema poetatud) kakajunni vahele. Õnneks ma ise junni ei näinud, ei vaadanud ka, kui teised seda piidlesid. Osa oma lõuna-/õhtusöögist otsustasin seda infot kuuldes siiski hotelli kaasa võtta... Tee pealt ostsime veel oma Itaalia-reisi esimesed limoncello’d, hästi väikestes pudelites. Võtsin ühe oma toakaaslasele ka.

Colosseum. Siin ta lõpuks ongi

Foorum, aga mitte see interneti oma

Mu lemmikpuud, need on nii lahedad. Vist mingid männid?

Kella 17 paiku toimus hotellis tutvumisõhtu. Okei, aeg rääkida itaallaste ajaarvestusest. See oli teema kogu reisi vältel. Kui midagi peaks algama kell 17, siis tähendab see, et võid julgelt vähemalt tund aega juurde arvestada. Vahel isegi poolteist tundi. Ja kõik itaallased on sellega harjunud. Teised veel nii väga mitte.

Kõik luuletajad, kellega tutvusin, olid väga sõbralikud ja toredad. Korraldajad ka. Tundsin, et nendest tulevad head paar päeva. Tajusin juba sel esimesel õhtul, kuivõrd minu inimesed on luuletajad. Et olgugi me kõik niivõrd erinevatest riikidest, igaüks siin armastab luulet sama palju kui mina, mõni veel palju rohkemgi. Vahet pole, kas ta on siis pärit Kreekast, Taanist, Sloveeniast, Hispaaniast, Iirimaalt või Poolast. Tundsin, et meil kõigil on ühed ja samad hirmud, unistused ja unetud ööd, tundsin, et saan minna suvalise konkurendi (!) juurde ja rääkida millest tahes. Et need on inimesed, kes lihtsalt kuidagi… saavad aru. Kui asi puudutab võhivõõraid, ei ole ma seda tundnud mitte kellegi teisega peale inimeste, kes kirjutavad. Ja näha, et see side ei piirdu ainult Eesti luuletajaskonnaga, vaid ulatub Küprosele ja Šotimaale; Luksemburgi ja Tšehhi, oli kaunis.

Õhtul toimus juba esimene poolfinaal ja meil Maliniga oli ülimalt hea meel, et meie esitused olid alles järgmisesse päeva plaanitud. Neljatunnise unega ja pärast niivõrd pikka reisi ei oleks tahtnud lavale minna. Kõigil aga niimoodi ei vedanud ka. Näiteks Austria esindaja Elif rääkis, et sõitis Austriast rongiga Itaaliasse, 14 tundi. Ja tema pidi esimeses poolfinaalis esinema. It’s okay, ütles ta. No problem.

Jalutasime – nagu ikka selle reisi jooksul – suure karjaga hotellist esinemiskohta, saime esinejatele mõeldud kaelakaardid ja seadsime end sisse esimeste konkurentide/sõprade esitusi nautima. Poolfinaal pidi algama kell 21.00. Natuke pärast kümmet olid kõik kohal ja võisime alustada.

Showtime

Kurat, kui head kõik olid. Ega meistritest vähem ei ootakski, aga jah, see oli tegelikult natuke šokeeriv :D

Punkte jagasid viis suvalist publikust valitud inimest – ja need olid head punktid. Alla 8 punkti keegi väga tihti ei saanudki. Ja need Itaalia õhtujuhid... Eestis toimuvatel prõmmudel on ka õhtujuhid väga aktiivsed ja tõmbavad rahva ikka korralikult käima, aga see Itaalia MC-de energia on hoopis midagi muud. Väga palju karjumist, vehklemist, žeste, juubeldamist, plaksutamist. Karjumist. Minu kui rahulikuma loomuga eestlase jaoks tundus see esimesel õhtul küll võimas, aga ehk natuke intensiivne. Ja nagu hiljem teistega rääkides selgus, tundsid paljude teiste riikide esindajad sedasama, nad ütlesid, et see väsitas täitsa ära. Ei tea, kuidas itaallased jaksavad küll sellise kirega elada. Kuidas nad ei väsi?

Võib-olla selle energia, võib-olla pikkade reiside pärast, aga pärast poolfinaali keegi meist kuhugi edasi ei läinud. Kogusime oma üksmeelsete poeetide karja taas kokku ja jalutasime kõik hotelli tagasi. Järgmine päev pidi tulema tähtis.

Arst ja luuletaja Maltal marineerumas. 4. päev: hüvasti, Hypogeum!

Malta seiklused pole veel läbi! Olen vahepeal veel veidi seiklemas käinud, sestap ka mõningane viivitus, aga nüüd meie viimasest, neljandast päevast Euroopa Liidu väiksemais riigis. 

Sõime hotellis viimast korda hommikusööki, pakkisime asjad kokku ning otsustasime enne lennujaama minekut veel Vallettasse ja sealt edasi kuulsa Hypogeumi juurde sõita. Hypogeum pidi nimelt jääma poolele teele lennujaama, mis meile igati sobis. 

Vantsisime siis oma kompsudega hotelli lähedale peatusse ja jäime bussi ootama. Varsti oli viis minutit möödas sellest, kui Valletta buss saabuma pidi. Siis kümme. Siis 20. Mul oli juba üsna mõõdukas pissihäda tekkimas, mis ei kannatanud Vallettani ootamist, seega ütlesin K-le, et käin hotellis vetsus ära :D K ootas meie asjadega edasi. Kui mõne aja pärast tagasi jõudsin, polnud buss ikka veel tulnud ja kui möödunud oli 45 minutit ja me otsustanud juba mõnda teise peatusse minna, sõitis Valletta buss nurga tagant kohale. Armas.

Vallettas külastasime kõigepealt oma lemmikuks saanud kohvikut ja seejärel sõitsime järgmise bussiga edasi Hypogeumi juurde. Tegu on siis ajaloolise ehitisega, mis kuulub muu hulgas UNESCO maailmapärandi nimistusse ja tundub juba ainuüksi piltide põhjal vägagi põnev ja suurejooneline vaatamisväärsus. Kuna Hypogeumi juures toimus aga parajasti mingi tänavaehitus, ei pääsenud me sellele esialgu kuidagi ligi. Päris tükk aega tuuritasime mööda kitsaid tänavaid, enne kui leidsime prinditud noolekestega väikesed sildikesed, mis selleni suunasid.

Astusime kahtlaselt kõrvalisest uksest sisse, uksest, mis ei viidanud kuidagi tolle ehitise suurejoonelisusele. Muuseumi (sest see see asi praegu on), koridor oli kottpime, ainult tänu arvuti helendavale ekraanile leidsime leti, mille taga seisis piletimüüja. Ega me polnud otseselt mingit plaani (ega ka aega) selle hoone uudistamist ette võtta, aga igaks juhuks küsisime siiski, kui palju pilet maksab. Naine ütles, et eelmüügist 35 eurot, kohapeal 50. Sellist summat ei väärinud meie hinnangu kohaselt isegi Hypogeum, mistõttu ütlesime naisele viisakalt, et "We are thinking about it", kuigi tegelikult ei toimunud seal mingit edasist mõttetööd ja tagurdasime aupaklikult tollest pimedast katakombist taas kuumuselõõsas tänavale.

Edasi sõitsime juba lennujaama, õnneks käitusid lennujaama viivad bussid igati nõuetekohaselt. Lennujaamas läks turvakontroll taas nagu õlitatult, kuigi rahvast sagis Malta lennujaamas metsikult palju. Veetsime seal ootealal hea mitu tundi, sest igaks juhuks tahtsime varem platsis olla. Ostsime veel viimaseid, söödavaid meeneid kodustele, kuni lõpuks meie värav välja kuulutati ja saime ühes teiste eestlaste massiga sinna valguda.

Kuna Maltalt tagasi suunduvaid eestlasi oli tõesti ülipalju, viibis boarding päris tublisti ja üsna kaua tuli oodata enne, kui lennuki pardale pääsesime. Ootusaeg möödus aga lõbusalt, sest terminalis istudes sõbrunesime Marilyn Jurmani, tema mehe ja lapsega. Teame Marilyniga teineteist põgusalt, ta hakkas mind kunagi Instagramis jälgima ja päriselt me kunagi kohtunud ei olnud. Aga hästi tore oli nendega, Marilyn ise oli hästi armas ja avatud ning tema pisike (vist nelja-aastane?) tütar ka niisugune asjalik. Alguses natuke võõrastas, aga hiljem ei saanud enam pidama, rääkis muudkui nende kassist ja luges muu hulgas kõik oma sõbranjed ette :D 

Kui viimaks Tallinna jõudsime (hoolimata pikaleveninud boarding'ust, muide, täiesti õigel ajal!), oli A meil lennujaamas selle nimede sildiga vastas, nagu filmides tehakse, see oli äge nüanss. Viisime K autoga bussijaama, et ta saaks edasi Tartusse sõita, tegime talle musi-kalli ja ise käisime Circle K-s burksi ostmas, sest mul oli kõht megatühi. Siis viis A minu ka koju ja sellega oli meie reis ametlikult lõppenud.

Aitäh, Malta, sa olid imeline!

Arst ja luuletaja Maltal marineerumas. 3. päev: kuidas me Vallettas hambaarsti juures käisime

[Öösel nägin hotellis väga pentsikut unenägu. Mu pikakarvaline taks Tobias oli veel elus ja kui koju jõudsin, küsisin vennalt, kas ta on koeraga väljas käinud. Vend ütles, et ei, aga tal tuli hea mõte, kuidas polegi vaja enam üldse koeraga väljas käia. Samal ajal jooksis Tobias mulle vastu ja märkasin, et ta kõhualune on täiesti märg. Vend demonstreeris siis mulle enda leiutist: ta keeras vee lahti, tõstis koera kraanikaussi ja lasi taksil oma häda valamust alla teha. Ütlesin siis, et päris äge, aga käime ikka õues ka.]

Päev algas jällegi hommikusöögi ja merevaatega. Kui hotellitoas päevaks vajalikku seljakotti pakkisime ja arutasime, kas minna jala või bussidega proovida, ütles K, et minuga on tegelikult päris raske reisida, sest mulle meeldivat kannatused :D Selle päeva sihtpunkt oli Valletta, kust pidime edasi Dingli kaljudele ning kuulsatesse "Game of Thronesi" linnadesse Mdinasse ja Rabati sõitma. Malta pealinnast pääses nendeni kõvasti lihtsamalt kui meie sadamapiirkonnast. Palju teha ja palju sõitmist, kuid päev ka ju pikk. 

Vallettasse oli umbes tunni aja tee, aga pärast mõningat jantimist bussipeatusega istusime õnnelikult ühistranspordis, Malta kaunid hooned mööda tuhisemas. Kui meil oli umbes pool teed läbitud, hakkas K midagi kotist kangesti otsima, muudkui tuuseldas ja tuuseldas, kuni ütles lõpuks, milles asi. Tal on mingi peen läbipaistvate hambaklambrite süsteem, ta saab neid seadeldisi hammastelt ära võtta ja tagasi panna, aga need ei tohi väga kaua aega järjest suust ära olla. Ja kogu selle mehhanismi juurde kuulub ka mingiväike kummilaadne jublakas, mis hambad kuidagi veel rohkem kokku tõmbab. See oligi hotelli jäänud. K sõnul vajuvat hambad iga hetkega, mil see va saatnalik kumm neile tuge ei paku. Seega arvas mu kaaslanna, et kui Vallettasse jõuame, peab ta otsemaid tagasi hotelli suunduma. Mis oli jällegi väga halb stsenaarium, sest temaga hotelli naasmine ja siis uuesti Vallettasse ja sealt edasi järgmistesse kohtadesse minek tähendanuks bussiliiklust ja kõike muud arvestades palju kaotatud aega. Ja kui oleksin K üksi tagasi hotelli saatnud ning ise Vallettast järgmistesse sihtkohtadesse reisinud, oleks see tähendanud, et K-l tuleb terve päev hotellis mööda saata, sest meil oli vaid üks uksekaart. Tuju läks kehvaks, eriti K-l. Natuke tahtsime Vallettas siiski enne hotelli tagasipöördumist ringi vaadata. 

Ilm oli seekord kuidagi eriti kuum, neist päevadest vist oligi teisipäev kuumim. Valletta päike kõrvetas armutult, kaanisime vett nagu segased ja tegime mõne kohustusliku turistipildi muidugi ka. Aga Malta pealinn oli nii ilus! Hästi armsad kitsad tänavad ja huvitavad käigukesed nende juba tuttavalt heledate majade vahel, taamal paistmas meri. Mulle hakkas see väike linn kohe väga meeldima. Muide, tegu on Euroopa Liidu kõige väiksema pealinnaga.

Te vaadake vaid neid tänavaid!

Ostsime ka kodustele natuke ilusaid suveniire ja möödusime paarist apteegist, kust igaks juhuks neid K hammaste kummijullasid küsisime. No proovi sellist asja välismaalt küsida, raske on. Ega apteekrid väga aru saanud, mida me tahame, enamasti vangutati pead ja ühest apteegist pakuti K-le mingit proteesiliimi sarnast asja :D Nii vanad me õnneks veel pole. Viimase apteegi proviisor oli hästi sõbralik, ütles, et neil apteegis küll niisuguseid kumme ei leidu, aga et ta annab meile oma hambaarsti kontakti. Et see on siit paar sammu edasi, mingu me aga kohale ja küsigu tolle hambaarsti käest. Iseenesest oli see ju superhea mõte, nüüd oli küsimus vaid selles, kas Invisaline'i esmaklassiline tehnoloogia on ka Malta kodanikeni jõudnud. 

Viskasime sinna Tritonsi purskkaevu sente ka, et soov K hambamure lahenemisest täituks :D

Hambaarsti juures seletasime K hambaid presenteerides oma mure ära. Arst noogutas asjalikult ja küsis siis, kui palju meil neid kumme vaja on: no tegelikult piisas ju ühest. Kui arst kliiniku sügavustesse kadus, muretsesime K-ga samal ajal natuke, et mis see kõik maksma läheb. Eestis maksvat need erilised kummid ikka mõnevõrra raha ja välismaal on ju turistile niisugused asjad isegi kallimad. Küll aga oleks kliinikust kummide saamine päästnud meid tüütust hotelli tagasipöördumise ringist. 

Õige pea oligi arst tagasi, ulatas K-le minigrip'i tervelt kuue vajaliku kummiga. K kinnitas, et just need ongi need, mida vaja ja küsis, kui palju ta võlgneb. "Oh, nothing," ütles arst ja lõi käega. Oh, need Malta kaunid inimesed...

Poleks arvanud, et Maltal reisides sellisesse asutusse satume :D

Tükk maad rõõmsamad, suundusime taas Valletta peale seiklema ja ostsime ühe suveniirimüüja käest superlahedad magnetid, kus erinevad loomakujud olid istutatud Kreeka pähklite sisse. 

Ühes kohvikus tegime söögi-joogipausi, ühtlasi sai K seal vetsu kasutada, et oma kumm hammastele paigaldada. Pärast seda otsisin meile mõnusalt jahedas nurgas laua, kus saaksime natuke selle põrgukuumuse eest varjus olla, aga konditsioneeripõlgur K täheldas, et kohvikus on liiga külm ja suundus tagasi tänavale Malta leitsakusse. Muu hulgas oli ta omale karastava smuuti või jäätisekokteili asemel tulikuuma kohvi ostnud :D 

Sellise kuumusega ei piisa alati isegi 50 SPFist. Päike kõrvetas mu vaeseid õlgu nagu nuivähke, need olid ka umbes sama punased. Õnneks leidus mul seljakotis üks T-särk, mille sai kleidile peale tõmmata ja nii oma algselt paljaid õlgu kaitsta. 

Vallettast pidime bussiga edasi Dingli kaljudele sõitma. Pealinnas oli bussidega lihtsam, aga järgmine pidi tulema alles poole tunni pärast. Seepärast jäin üksi bussi ootama, K püüdis aga samal ajal postkontoris ära käia, et isale postkaart saata. Kusjuures, vähemalt meie sealviibimise ajal oli maltalaste suhtumine töösse ülitšill: postkontor oli näiteks lahti ainult kell 14.30-15.00 :D Üldse oli keset päeva mõnda poodi või asutusse pääsemine raskendatud, sest kõik kohad olid kogu aeg kinni. Harva võis ustel keset päeva näha mingit silti, mis poleks "Closed". Kunagi kolin Maltale, teen ainsa poe, mis on kella üheksast viieni lahti ja saan miljonäriks. 

Kui ma siis seal bussipeatuses bussi ja K saabumist ootasin, istus mu kõrvale üks mingisuguses vormiriietuses noormees. Alguses mõtlesin, et tegu on veidi nupust nikastanud tegelasega, sest ta seletas kõva häälega midagi enda ette. Siis märkasin, et tal on klapid kõrvas ja pakkusin, et ju ta siis telefonis kellegagi suhtleb. Ma ei pööranud talle enam tähelepanu, aga mingi hetk avastasin, et ta räägib nüüd juba siiski minuga. Mees küsis, kuhu ma suundun, mispeale tutvustasin talle meie Dingli kaljude plaani. Lisaks kiitis ta Eesti naiste kaunist väljanägemist ja küsis, kui palju koristajad meie riigis palka saavad, sest just koristaja ta oligi. Kaua ma temaga aga ei jutustanud, sest varsti tuli mehe buss ja täpselt 7 minutit enne meie oma väljumist jõudis kohale ka K. 

Dingli kaljudele sõitev buss oli särasilmseid turiste täis ja sõit kestis umbes tunni. Umbes kolm peatust enne õiget peatust küsis aga üks võõras mees meie käest, ega me Dingli kaljudele taha minna ja ütles, et sel juhul peame praegu siin peatuses maha minema. Üllatus-üllatus (tegelt mitte eriti, eks): teetööde tõttu buss tollesse õigesse peatusse ei sõitnudki. Mees juhatas meile veel õige teeotsa kätte ja matkasimegi Dingli kaljudeni, mis valmistasid küll veidi pettumust ja polnud ausalt öeldes pikka rännakut väärt. Aga appi, kui armsad on ikka need Malta inimesed. Rääkisime pärast K-ga, et eestlane pigem peab isekeskis peenikest naeru, kui teine eestlane bussist maha jääb või vales peatuses väljub, Maltal on kõik kohe turistil ümber ja mõtlevad, mismoodi sind aidata saaks. 

Dingli Cliffs

Pärast Dingli kaljusid sõitsime edasi Mdinasse, kus uudistasime "Game of Thronesist" tuttavat Mdina Gate'i ja sõime ühe pitsarestorani väliterrassil õhtust. Märkasime, et kuumus mõjutab ka lähedal keksivaid varblasi, vaesekestel oli nokk kuumast täitsa pärani, seepärast täitsin veepudeli korgi veega ning jagasin joogipoolist nende suleliste sellidega. Peab siiski ütlema, et vähemalt meie juuresolekul suhtusid nad andamisse küll mõningase skepsisega. 

Mdina's Gate, väga populaarne turistide seas

Janune

Lisaks toidu doseerimisele ollakse Maltal helded ka veini pakkumisega, seda kallatakse söögikohtades ikka tublisti, ei mingit koonerdamist

Teise kuulsasse linna Rabati läksime Mdinast jalgsi, see polnud kaugel. Ainult et jalakäijate elu on sealkandis tõesti keeruliseks tehtud. Kõndimiseks oli vaid umbes 30-sentimeetri laiune rajake, sammusime üksteise järel ja kui mõni teine jalakäija vastu tuli, pidi talle tee andmiseks korraks sõiduteele astuma, kus käis - erinevalt jalakäijate teest - tihe liiklus. 

Rabatis oli meie sihtmärgiks teine "Game of Thronesi" vaatamisväärsus: St Dominic's Convent. See oli täpselt nii lahe kui arvasin ja lisaks olid seal sidrunipuud! Sellega saidki kõik päevaks tehtud plaanid täidetud ning võisime asuda Rabatist tagasi oma staapi St Paul's Baysse orienteeruma. Enne magamaminekut ostsime veel poest vett ja jääteed. Seekord võis üle meie korruse kuulda mingi väga suure naistekarja väga lärmakat pidu, juubeldamist, kiljumist ja aplause, mis ei raugenud südaöökski, aga seekord ei olnud meis kummaski jaksu korda majja lööma minna. Viimane öö ka, elab üle.

St Dominic's Convent ja sidrunipuud

Arst ja luuletaja Maltal marineerumas. 2. päev: kruiisijänesed

Esimese asjana läksime hotelli hommikusöögiala otsima, otsingud osutusid edukaks. Üldiselt oli tegu tavalise Rootsi lauaga, kus sai endale igasugust värki kandikule uhada: müslit, jogurtit, võileibu, saiakesi, muna, konservube, apelsinimahla, kohvi... Ainult et meiesuguste iseseisvate naiste jaoks oli pisut kummastav, et muna tõstmiseks oli kuumaanumate juurde spetsiaalne noormees eraldatud, kes kõigile soovijatele ise meelepärast taldrikule tõstis. Oleks ju täitsa vabalt ise ka nende ubade või munade tõstmisega hakkama saanud. Muu hulgas tegime nalja oma põhjamaise söögiisu üle: eesti naine tuleb hommikusöögilauda ikka nelja taldrikuga!

Pole paha vaade hommikusöögi taustale

Hotelli retseptsioonis oli uus naisterahvas, kes tundus veidi lahkema olekuga, seepärast julgesime temalt uurida, kas saarekruiisid alustavad juhuslikult ka siitsamast sadamast. Meil polnud väga tahtmist jälle bussidega kuidagi kesklinna ja sealt kuhugi edasi sadamasse orienteeruda, sest noh, bussid. Õnneks tuli välja, et praamid Gozole ja Cominole alustavadki just samast sadamast, kus me oma hotelliga resideerume. Pakkisime terveks päevaks vajaliku seljakotti, võiasime end üle rohke päevituskreemiga, istutasime pähe vajalikud peakatted, mis päikese eest kaitseks, ning sammusime sadamasse.

Seal oli mitu praami, sellised jahi ja väikese praami vahepealsed veesõidukid. Katamaraanid? Ma ütlen siiski siinkohal praamid. Kõigi nende juures käis äge sebimine. Läksime ühe praami  juurde, mis oli juba üleni inimestega täitunud, ja uurisime meeskonnaliikmelt, kust pileteid osta saab. Ta suunas meid praami peale ja osutas ühe teise töövormis noormehe poole. Mulle aga tundus, et tegelikult on kõigil inimestel juba kusagilt piletid ostetud ja praamil neid üldse ei müüdagi. Eeskujulik kodanik nagu ma olen, pöörasin selle arusaama peale ümber, et praamist uuesti väljuda – ainult selleks, et näha, et üks tüüp seob juba köit lahti ja praamike hakkab sadamast vaikselt eemalduma. Nii me seal siis lõksus olime. Olgu öeldud, et internet näitas saarekruiisi hinnaks 30 eurot, aga mul oli rahakotis vaid 20 eurot sularaha, nii et kui keegi oleks ükskõik mis hetkel soovinud, et talle sõidu eest sulas tasuksime, oleksin pidanud vist praamile puhkajate kokteiliklaase pesema jääma või midagi.

Igatahes vaatasime siis otsivate nägudega ringi, et kust neid va pileteid ikka saaks, aga keegi ei tundunud sellest hoolivat. Kusagilt ilmus järgmine meeskonnaliige, kes meile täiesti omaalgatuslikult mingid roosad käepaelad ümber pani: sellised olid ka kõigil teistel reisijatel. Mõnel olid aga valged ja pärast mõningast guugeldamist selgus, et roosad on kallimad ja nendega pääseb rohkematesse kohtadesse :D

Istusime siis maha, endal süda veits värises, et millal pileteid või raha tullakse küsima, aga mingi aeg läks see hirm üle ja sai imelisi rannikuvaateid ja selget helesinist vett vaadata. Veel sai vaadata väga napis riietuses turiste, kõigil naistel olid need tagumiku vahele tõmmatud bikiinid ja K tähelepanelik arstisilm nentis, et väga paljudel inimestel sellel praamil on Botoxiga kogemusi olnud. No tegelikult nägi seda ka minu luuletajasilm: huuled, põsesarnad, rinnad, tagumikud, väga palju kunstlikult ehitatud ilu oli selle praami peal. Aga noh, kui sa elad kohas, kus pead suure osa aastast bikiine kandma, siis võib-olla on täiuslikuks töödeldud välimus kuidagi tähtsam kui meil põhjamaa kaamoses.

Esimene peatus oli Comino saar, mis on Malta kolmest saarest väikseim. Kui olime kohale seilanud, ootas meid täielik turistiparadiis: kokteilid, helesinine vesi, muusika, ananassid, ilusad naised, musklis päevitunud kehad, päikeseprillid, erinevad putkad, kust jäätist või alkoholi või päevavarje osta, kogu värk. Me küll ei teadnud, kui kaua sellist tasuta jänesesõitmist rakendada saame, aga iseenesest pidi sama praam meid umbes pooleteise tunni pärast järgmisele saarele Gozole edasi viima. Allikad ütlesid, et Comino saarele teeb tunniga ringi peale, seega loobusime päevitamisest-ujumisest ja sammusime hoopis mööda kaljusid väikesele saarematkale. Comino kaljune keskkond pakkus kohati päris põnevaid füüsilisi väljakutseid, lisaks kaunistasid saart rohked liivakarva sisalikud.

Rännakuks valmis!

Otsusekindlalt edasi

K hoidis kiiret tempot, et me ikka õigeks ajaks praamile tagasi jõuaksime, minu matkastiil oli märksa rohkem... unistav :D Ikka peatusin, et kogu sellest ilust pilte teha, ümbrust nautida... ja pilguga juba kusagil kaugel eemal terendavat K-d otsida. Ega seal väga teisi matkajaid polnud, enamik tahtis ikka tollel sadamaalal hängida, ujuda ja värki.

Puhkajatest kaugenedes

Kuumus oli jälle rets ja päikese all seljakotiga ülesmäge matkates tunned seda väga tugevalt. Kui olime ühe lossi juurde jõudnud, avaldas K soovi ümber pöörata ja tagasi minna, kartes, et me ei jõua praami tulekuks enam tagasi. Ma jälle arvasin, et jõuame küll, et kui pikk see ring ikka olla saab. Hoog oli sees ka. Seepärast otsustasime, et K läheb tagasi sadamasse ja ma proovin üksi matka läbi teha (ja õigeks ajaks tagasi jõuda). Ma ei tea, kuidas K sellega nõus oli, minu arust on nii õudne kedagi aja peale kusagilt oodata, teadmata, kas ta jõuab tagasi või mitte.

Matk oli ilus. Möödusin isegi ühest elamisest (teatavasti elab pisikesel Comino saarel täpselt üks vanem härrasmees), aga sisse ei astunud, sest aeg siiski kiirustas tagant. Pealegi ei olnud ma kindel, kui hästi saare püsielanik pidevalt sissevoorivatesse turistidesse suhtub. Oma rännakul kohtasin veel paari matkajat, mõnda kohalikku Malta teetöölist ja hulga sisalikke. Vastutulevad turistid millegipärast sealkandis väga ei teretanud, nagu meil Eesti matkaradadel kombeks, aga proovisin ise agaralt kõigile „Hello“ öelda ja seda kommet välismaalastegi seas kultiveerida.

Jõudsin aegsasti K juurde tagasi ja tema eeskujul läksin endalegi jäätist ostma. See tuli aga vahvli, mitte plasttopsi sees nagu K-l, mis tähendab niisuguses kuumuses, et paari sekundiga on see täielikult vedeliku kujul ning see vedelik voolab kõikjale. Õnneks jõudis suur osa siiski ka sihtotstarbelisse punkti: kõhtu, mitte ainult kõhule :D

Kui praam naasis, sättisime end jälle (võimalikult diskreetselt) rahva vahele, pileteid ega käepaelugi ei kontrollitud. Gozo saarel oli umbes sama programm, aega saart avastada küll veidi rohkem, sest eks see oli Cominost ka kõvasti suurem. Gozo sadamas pidasime parajasti plaani, kuidas piisavalt saart näha ja samas tagasi Malta saarele suunduvat praami mitte maha magada, kui sattusime selle kahekorruselise punase turistibussi juurde, millega hea uusi kohti avastada. Niisugustega sõitsime A-ga Barcelonas ju ka. Mõeldud-tehtud, ostsime piletid ja sättisime end teisele korrusele esiritta, mis on niisugustes sõidukites vaieldamatult parim koht! Gozo saar oli muidu linnapildilt üsna sarnane Malta põhisaarega, kõik see hele arhitektuur ja kitsad tänavad, mille puhul pidi tihtipeale üllatuma, kui osavalt bussijuht seal oma kahekorruselist rahvast täis kobakat keeras ja pööras. Üks ilusamaid vaatamisväärsusi sellel teekonnal oli Azure Window, mis polnud küll kokkuvarisemise tõttu oma vanas tuttavas hiilguses, aga pakkus siiski kaunist vaatepilti.

Esireakohad!

Kuumus jäi ka pildile

Bussi teisel korrusel kõrvetas päike ikka väga halastamatult, seepärast kattis K end lisaks päikesekreemile ka ise kohapeal salvrättidest välja töötatud õlakaitsmete ja minu vihmakeebiga :D Jäi silma, et päike teeb liiga teistelegi: roosaks olid pleekinud nii sinised liiklusmärgid kui ka rohelised aaloed. Lisaks on paljudel autoomanikel komme oma tänaval seisva auto esiklaas mingi hõbedase kattega palistada, et päike sisse ei paistaks. Kellel toda hõbedast peenikest katet polnud, see oli autole lihtsalt mingi teki ümber tõmmanud. Bussituuri lõpupoole kolisime väliterrassilt sisse, esimesele korrusele päikesevarju. 

Pärast saareekskursiooni sõitsime sadamast taas praamiga Malta põhisaarele. Reisi ajal tekkis küsimus, kas raha mitte kruiisi lõpus ei küsita (nagu näiteks Kreekas), aga seda ei tehtud, nii et meie riukalik plaan õnnestus täielikult. Üldiselt oli kruiis väga vinge ja kui me oleks leidnud koha, kus maksta, poleks üldse kahju olnud niisuguse elamuse eest 30 eurot loovutada.

Jalad ja me ise olime kuumas kõndimisest retsilt väsinud, seega suundusime esimese asjana hotelli, et jalanõud ära võtta ja veits tšillida. Kaua seda aga teha ei saanud, sest meil oli taas vesi otsa saanud ning see tähendas jalutuskäiku toidupoodi. Kui tagasi jõudsime, otsustasin ma hotelli basseini ära katsetada, sest noh, ujuma polnud me veel jõudnudki. Mõtlesin algul, et kuidas ma niimoodi paljalt üksinda võõraste sekka lähen (tunnen sellistes olukordades mingit sotsiaalset ärevust), aga peale minu oli basseinis ainult üks saksa vanapaar ja ohutu moega noorem härrasmees, kes mind kuidagi ei tülitanud. Ujusin seal kohe täitsa pikkuseid seni, kuni väsisin, bassein oli väike.

Minimaalse päikesepõletusega rõduvõlusid nautimas

Seekord otsustasime hotelli restoranis õhtust süüa, K tellis mingi pastaroa ja ma võtsin pitsat. Veini muidugi ka. Einete doseerimisega on maltalased äärmiselt helded, iga reisil võetud söögikorra ajal oli toitu kõvasti rohkem, kui ära süüa jaksasime. Naasime hotellituppa, mille rõdult paistis seekord kätte vastasmaja avatud aken, kust paistis omakorda kätte põrandal kahtlaselt kurameeriv paarike. Vaatasime täitsa huviga, kuhu nende romantiline randevuu välja viib, aga otsustaval hetkel tõmmati aknale ruloo ette :D

Öö hakul juhtus ka üks huvitav asi. Hotelli seinad ei olnud just kuigi helikindlad ja vahetult enne magamajäämist muutusid naabertoa vanamehed väga lärmakaks. Reaalselt oli tunne, et nad on meiega samas toas. Ma olen see tüüpiline kannatav eestlane, pigem panen tropid kõrva ja andestan, kui et lähen korda majja lööma. Sõjaprintsess K on aga teisest puust. Lärmavad mehed ajasid ta püha viha täis, mistõttu tõusis ta voodist, pani püksid jalga ja läks naabertoa uksele kolkima - nagu ta ise ütles, siis juuksed sassis, Freddie Mercury T-särk seljas, hambapastaplekid rinnal :D Kuulsin tema sõitlemist üle kogu koridori ja sellest oli abi, sest pärast seda olid onud magajate osas märksa aupaklikumad. Minu kangelane. Freddie oleks uhke.