Vahepealset

Kui oled keegi, kes siia lehele vahel ikka on sattunud, siis anna andeks, et siia pole juba ammu korralikku sisu tekkinud. Pole nagu enam väga blogimise tuju. Suuri asju võiks siin ju tegelikult kajastada: reise, festivale, võistluseid, või suuri elumuutvaid asju, mida kajastamata kohe kuidagi ei saa. Asi on lihtsalt selles, et blogimine võtab metsikult palju aega – eriti kui püüad kirjutades hoida mingitki standardit. Ja selles ka, et niisuguse pikema proosateksti energia tahaks praegu tegelikult suunata hoopis ilukirjandusse, novellidesse. Kõike korraga teha ei saa. Ja kui peab valima, siis on novellide kirjutamine lihtsalt tasuvam – nii materiaalses kui ka eneseteostuslikus mõttes.

*

Veebruaris kolisin E-ga kokku, aga varsti tahaksime jälle mujale kolida. Juba pikemat aega on üsna stressirohke aeg. Vahel on väga raske neid oma kahte elu ühendada, millest üks on see üheksast-viieni-kontoritöölise elu ja teine esineva-avaldava kirjaniku oma. Kohustused aina kuhjuvad, ja ega need kaks elu pole ka ju tegelikult kõik. Lisaks tuleb väisata pereüritusi, sõita nendega seoses mööda Eestimaad, olla sõprade jaoks olemas, hoida kodu korras, käia poes, teha süüa, pesta pesu, võtta veenäite, jälgida, et raamatukogu viivis liiga suureks ei läheks, osalda tööüritustel, jne, jne, jne. Ja siis on veel inimesed, kellel on selle kõige kõrval ka laps või mitu. Ulme. 

Aga miks ma stressist üldse kirjutama hakkasin – sest kui on üks asi, mis stressist natukenegi taastuda aitab, vähemalt minu jaoks, siis on see rahu ja vaikus. Mingi võimalus natuke zen-olekus puhata. Praeguses korteris on palju lärmi. Ma ei tea, mis mu ülemised naabrid oma korteris teevad, aga iga päev on pea kohal lakkamatu maavärin, mille all ei puhka välja. Tööl on stress, kui jõuan koju, on kodus stress, sest ema ja laps jooksevad tundide kaupa mööda lage. Maal on mõnus, vaikne, zen. Kui saan, sõidan maale või kuhugi mujale, aga selleks peab olema vähem kohuseid. Äkki varsti on.

*

E on täiuslik elukaaslane ja teeb mu elu nii palju lihtsamaks.

*

Vahepeal võitsin teist korda Eesti luuleprõmmu – see tähendab, et valmistun taas Euroopa meistrivõistlusteks, mis seekord toimuvad Berliinis. 15.–19. oktoobrini olen seega uusi prõmmumuljeid kogumas ja kes teab, äkki leian siiski jõudu nimetet kogemust seegi kord kajastada. Proovin. Keda see teema rohkem huvitab, siis sel laupäeval, 4. septembril natuke pärast kella kahte päeval räägin Vikerraadio saates “Loetud ja kirjutatud” prõmmust natuke pikemalt. Ja muust kirjandusega seotust ka.

*

Eelmisel nädalal oli meil kontoris jälle spordinädal ja kuna praegu on esinemisi ja muud kirjandusvärki üsna palju olnud, siis võtsin seekord natuke lõdvemalt. Samme ei tulnud just sama palju kui möödunud aastatel, aga kolleegid arvasid, et üsna arvestatav tulemus siiski. Näiteks eile tegin üle 33 000 sammu ja muidu iga päev ikka üle 20 000, välja arvatud esmaspäeval ja kolmapäeval (12 000 sammu ja 15 000 sammu). Mul on eelmise aasta kuldne karikas siiamaani laual ja hästi kurb oleks sellest loobuda. Eriti kuna maleturniiri juba kaotasin, täpsemalt pidin ühele noormehele alla vanduma. Aga ta ütles, et ta reiting on 1500, mul praegu vaevalt 1100, seega polnud kaotus tegelikult kuigi imekspandav.

*

Euroopa meistrikateks on vaja seekord ette valmistada kaks teksti. Mul on tekstid valmis ja praegu tegelen nende päheõppimisega. Natuke sain selle ka sammude väljakutsega ühendada: nimelt lugesin mõlemad tekstid häälsõnumina telefoni ja kuulasin neid mööda Pirita promenaadi kõndides ikka uuesti ja uuesti. Kui inimesi vastu ei tulnud, proovisin oma häälega kaasa lugeda. Kui keegi vastu tuli, panin oma noka kinni, ei tahtnud kedagi ehmatada.

*

Mul ilmub (vist novembris) viies raamat ja neljas luulekogu! Selle avaldab kirjastus Hunt ja ise küll juba täiega ootan. Uusi luuletusi pole ma vahepeal kuigi palju kirjutanud, suurimaks põhjuseks ilmselt see lärmis elamise pinge. Mingi raskus on nagu kogu aeg õlgadel, nii koju minnes kui ka seal viibides. Kui maja taga ülemiste naabrite autot näen, kukub kivi südamele ja kui seda autot ka parajasti pole, muretsen kogu aeg, et millalgi see saabub. Nii on väga raske elada, mu ärevus on kordades süvenenud. Te lihtsalt ei kujuta ette, mis seal üleval toimub. Kõrvalt naaber on aga terve aja, mis me seal elanud oleme, peaaegu iga päev remonti teinud. Puurinud, kopsinud, raiunud, lõhkunud. Ma ei tea, mida ta selle korteri seinte vahelt leida loodab. Igatahes otsib muudkui edasi.

*

Mõnda aega tagasi käisin Võõpsu raamatukogus esinemas. See oli hästi armas “salongiõhtu” umbes kuue vanaproua (+ raamatukoguhoidja) seltsis, kellega ümber kohvilaua istusime ja luulest rääkisime. Oma tekste lugesin muidugi ka ja prouad olid rõõmsad. Soovisid mulle meistrikateks edu.

*

Lähiaja-esinemistest on veel eredalt meeles ka külaskäik oma kunagisse kooli Haapsalus. Mina käisin Haapsalu Gümnaasiumis Kuuse tänaval, aga see hoone seisab praegu tühjana, seal midagi eriti ei toimu. Kooli põhikooli-osa (koos minu kunagise armsa klassijuhatajaga) oli kolinud uude ja uhkesse majja staadioni kõrval, gümnaasiumiosa liideti Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumiga. Ma käisingi tegelikult Haapsalus ainult põhikoolis, 1.–7. klassini. Aga see uus HPK maja oli hästi ilus, natuke meenutas isegi PERGi Tallinnas. Ja klassijuhatajat oli muidugi tore näha. Pärast esinemist tuli üks tüdruk mu juurde ja rääkisime koolikiusamisest. Sellised hetked lähevad kuidagi hinge – tunned oma nahal, kuidas luule päriselt inimesi ühendab. Samas kurb, et inimesed kurbade kogemustega bondida saavad.

*

Loe näiteks mu kõige viimast novelli “Suhkrujalake”, siit: https://www.vikerkaar.ee/suhkrujalake/. Üks novell on mul juba pikemat aega pooleli, aga selle juurde asun siis, kui elu hakkab kergemaks minema. Äkki detsembris?

*

Viimasel ajal on olnud teatavaid sõprades pettumisi. 1. Konkurents sarnase asjaga tegelevate sõprade vahel. 2. Inimesed, kes kaovad ära siis, kui neile sobib, ja ilmuvad välja siis, kui neil sind jälle vaja on. 3. Kuidagi, hmm.. mittelahe olemine teatud sõprade jaoks. Ma tean, et paljud mu kirjutavad tuttavad polnud näiteks koolis kuigi populaarsed, olid nohikud vms. Ma ise ju sealhulgas. Aga mul on selline värk, et tunnen vahel, et olen isegi tõrjutute hulgas kuidagi… tõrjutud. Ebalahe?

Aga kokkuvõttes vist, jah, see teatav ärakasutamise tunne. Aga võib-olla teen ma ise sedasama. Eks ma olen ju endas ka pettunud, et ei suuda alati olla nii hea sõber, kui tahaksin. Ja et kunagi pole aega.

(Ja küsimus, keda üldse saab päriselt usaldada. Kes sind päriselt hoiavad, hoolimata välisest.) 

*

Lisaks on paljud luuletajad nii pagana õrnad. Peab hästi valvama, mida ütled ja mida mitte, et sõber ei solvuks. Mul puudub vahel see munakoortel käimise oskus, olen konkreetne ja ütlen nii, nagu asi on - sest alati pole lihtsalt aega hellitada, oma külma teravat mõtet pehmesse kangasse keerata. Kõigiga nii ei saa, tuleb välja.

*

Augustis käisin ka Helsingis esinemas! Festivalil nimega Poetry Moon (Runokuu). Sõitsin esimest korda täiesti üksi laevaga, esitasin oma ingliskeelseid tekste, tutvusin väga toredate Soome luuletajatega, kellega hängisime pärast esinemist erinevates Helsingi baarides kella kuueni hommikul. Ööbisin ühe korraldaja juures ja tema kass magas ka minu voodis.

*

Kui olen Berliinist tagasi, kui raamat on valmis ja kui oleme lõpuks kuhugi vaiksemasse kohta kolinud, siis proovin oma pooliku novelli ära lõpetada ja uue aasta alguses tahaks lõpuks puhkusele minna. Kuhugi soojale maale, kus pole mitte ühtegi kohustust, tahtmist end eluohtlikesse olukordadesse panna, telefonikõnesid ega midagi muud peale hunniku heade raamatute. Igatsen lugemist väga. Ja suuremat maleskoori.

*

Hea lugeja, loodan, et sul läheb hästi! Ja kes teab, äkki olen juba varsti siin värskete Euroopa prõmmu muljetega tagasi. Kui ei, siis kohtume kusagil mujal ridade vahel.

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 4. päev

Pühapäeva hommikul lahkus Malin meie toast esimesena, sest tema lennuk Kopenhaagenisse lahkus varem. Ometi ärkasin koos temaga, et saaksime hüvasti jätta. See oli veidi kurb, nagu lahkumised ikka, päris suur ja lähendav asi sai siiski koos läbi elatud.

Peagi pakkisin minagi oma maise vara. Alumisel korrusel toimus järjekordne hüvastijätutseremoonia kõigiga, kes seal parajasti hommikust sõid, siis jalutasin läbi päikselise Rooma rongijaama poole. Järgnes rongisõit lennujaama, mille jooksul tuli mulle pähe hirmutav mõte. Roomas on ju mitu lennujaama – ja ma ei kontrollinud, ega tagasilend juhuslikult sellest teisest ei lähe. Hakkasin automaatselt samasse lennukasse tagasi minema, kust tulin. Appi. Väga võimalik, et ma poleks enam õigeks ajaks teise lennujaama jõudnud. Paranoia süvenes, kui ma ka oma pileti pealt ühegi lennujaama nime tuvastada ei suutnud. Kui olin kohale jõudnud, läksin siis südame värinal tabloo juurde, lootes väga, et leian sealt oma lennu: õnneks oligi! Muu hulgas leidus lennujaamas klaver, mille peal talendid oma oskusi demonstreerisid. Vahva. 

Varsti hakkas jälle natuke vähem vahva. Ootasin õige värava ilmumise ära, leidsin selle üles, seadsin end sisse… Ja pärast mõningat ootamist tundus kahtlane, et sihtkoht väravas on endiselt “Milano”, mitte “Frankfurt” – kuhu lendamist mina ootasin. Läksin siis tabloo juurde kontrollima, ega mu väravat vahepeal muudetud ole, ja vanad nugised olidki selle ära nugistanud. Tuli siis uude väravasse sammuda. Kuid ega seal ka mingi lust ja lillepidu olnud: lend Frankfurti jäi poolteist tundi hiljaks… Millest poleks muidu ju midagi, aga kui ühest õigeaegsest lennust sõltub jõudmine järgmisele lennule, on olukord juba kehvem. Mul oli Frankfurdis küll tervelt neli tundi vahepealset aega, aga ega ei saanud ju selleski kindel olla, et lendu veel rohkem edasi ei lükata. Piilusin kogu aeg ärevalt tablood. Õnneks ei lükatud. 

Kui viimaks Frankfurdi lennukisse jõudsime, palusid stjuardessid muidugi ette ja taha vabandust – inimeste ees, keda ähvardas järgmistest lendudest mahajäämine. Meeskond käitus piinlikus olukorras igati eeskujulikult ning jõudsime tegelikult isegi varem, kui lubatud uuel kohalejõudmisajal.

Frankfurt linnulennult

Mäletasin varasemast, et Frankfurdi lennujaam on hiigelsuur ja segane, tegelikult oli vaid esimest. Leidsin hõlpsasti Tallinna värava ning seadsin end sinna malet mängima ja võileiba sööma. Vahepeal valvasin ka ühe inglise härrasmehe asju, kui ta kusagil ringi tuuritas, hiljem istus ta mu kõrvale (kauni inglise aktsendiga hääldatud) jalgpalliuudiseid vaatama. Temagi sihtpunkt oli Tallinn. 

Tegelikult oli see viimane lend Tallinna vist kõige raskem, sest pardal viibis mitu beebit-väikelast, kes kõik – nii kordamööda kui ka kooris – karjusid. Keskealised mees ja naine minu kõrval võtsid selle peale konjakit, mina võtsin kõrvatropid. Tallinna lennujaamas võtsin aga takso ja olin enne südaööd kodus.

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 3. päev

Laupäev algas jälle ühise hommikusöögiga. Kohvimasin oli katki, mis tähendas, et cappuccino’t ei saanud. Itaallasest baaridaamil oli selle vastu aga kohe oma lahendus: tuli lasta tassi kõigepealt kuuma piimavahtu ja siis espressot peale. Toimis küll.

Nüüd oli meil pinge maas ja võisime rahulikult õhtuse esinemise pärast põdemise asemel Roomat nautida. Ilm oli aga väga vihmane, sestap otsustasime moodsa kunsti muuseumit külastada. Nagu ikka, oli raske inimesi üheks ajaks koondada, aga pärast pikka ootamist ja läbirääkimisi õnnestus meil siiski grupike rahvast kokku saada. Sedapuhku olid seltskonnas iirlanna, kaks sloveeni, Küprose tšikk, minu toakaaslane Malin ja üks ürituse korraldajatest. Kui me läbi Rooma kunstigalerii poole jalutasime, saime mitme tugeva vihmavalingu osaliseks, mille eest varjumiseks jagasime seltskonna peale sõbralikult paari kaasas olnud vihmavarju. Korra peitusime ka pisikesse kõrvaltänavasse, kus oli juba teisigi eri vanuses vihmapagulasi (ja ühtlasi tõeline kommuunitunne).

Sloveenia, Iirimaa, Küpros, Rootsi, Itaalia ja Eesti

Moodsa kunsti muuseumis oli palju lahedat kunsti ja hoovis kasvasid apelsinipuud – nii mõnegi jaoks meist väga eksootilised. 

Teemakohast kunsti ka #luule

Apelsinipuu lummuses :D

Õhtul vaatasime hotellibaaris Maroko-Portugali mängu ja jõime õlut. Ametlikult kell 17.00, tegelikkuses umbes kell 18.40 toimus suur ümarlaud, kuhu absoluutselt kõik asjaga seotud poeedid-korraldajad-sõbrad kokku tulid ja poetry slam’i kui seesuguse üle arvamusi jagasid. Arutelu oli superhuvitav, sest sai täpselt teada, milline on luuleprõmmu olukord Austrias, Portugalis, Belgias, Itaalias ja kõikjal mujalgi. Tuli välja, et Austria pole juba aastaid saanud Euroopa võistlustel osaleda, sest seal on ajapiirang traditsioonilise 3 minuti asemel tervelt 7 minutit. Sel aastal Austria küll osales, aga riigi esindusluuletaja Elif ütles, et äärmiselt raske ja valus oli oma 7-minutilised tekstid poole lühemaks kärpida. I feel you.

Suur finaal pidi algama õhtul kell 21, aga kolmandaks päevaks teadsid juba kõik, mida see tegelikkuses tähendab. Nii suundusimegi Sireli, Joonase ja Leedu esindajaga veidi enne kella üheksat hoopis restorani pitsat sööma ja kell 21.30 ootasime alles oma toitu. Muu hulgas guugeldasin, milliseid koostisosi hõlmavad endas täpsemalt pizza ortolana, fiori di zucca, margherita ja teised menüüst leitavad road. Eriti mõnus, et Itaalias on restoranis einestamine nii odav, meie pitsad olid ühe söömaga tarbimiseks liigagi massiivsed ja kõik jäid nii 6–8 euro piiresse. 

Kui tund aega pärast ürituse ametlikku algust La Galleria delle Arti jõudsime, selgus, et olime olnud liialt optimistlikud. Kuigi üritus polnud veel alanud, selgus, et finaal on arvatust populaarsem ja istuma me enam ei mahtunud. Tõele au andes ei mahtunud me ka seisma, vähemalt mitte kuhugi, kus saanuks normaalselt tekstide tõlkeid näha. Seega tuli meil Joonase ja Leedu poeediga kaval plaan minna kõrvalasuvasse baari, võtta mõned õlled ja telefonist ürituse voogedastust vaadata. Kaua me seal aga vastu ei pidanud, sest väikeselt ekraanilt kolmekesi mikroskoopiliste subtiitrite lugemine osutus liialt tülikaks. Seega säädsime end lootusrikkalt tagasi sinna, kus möll toimus. Ruumi polnud muidugi vahepeal juurde tekkinud, aga pidasime lõpuni vastu. Superfinaali pääsesid Itaalia ja Hispaania ning võitis Pablowski Hispaaniast!!!

Häid luulefänne mahub palju ühte baari

Kui lõputseremooniad-õnnesoovid-diplomijagamised tehtud, suundusime selle suure rahvamassiga mööda tänavaid kohani nimega Konteiner – seal pidi toimuma afterparty. Bondisin natuke Luksemburgi tüübi (ja tema ülitoreda naisega), kes mulle õlut ostis ja kellega jõudsime järeldusele, et luuletajad on ikka nii meie inimesed, kellega saab alati absoluutselt kõigest rääkida, mis riigist nad ka poleks. Muu hulgas kiitsin korraldaja Matteod täiuslikult õnnestunud ürituse eest ja ütlesin talle, et kõik Itaalia mehed meenutavad mulle millegipärast Måneskini solisti: pikad tumedad juuksed, mustaks värvitud silmad, kõrvarõngad ja see pulbitsev lõunamaa kirg… Mille peale vastas Matteo, et kui ma nüüd natuke paremale vaatan, näen juhuslikult diivanil just Måneskini kitarristi istumas.

Varsti pandi Konteiner kinni ja purjus poeedid kupatati tänavale, kus pidu jätkus metsiku tantsulahingu ja kollektiivse laulmisega. Õhtu (ja ilmselt kogu selle reisi) tipphetk oligi ilmselt see, kui me sel muidu vaiksel Rooma tänaval kõigi luuletajate ja karja itaallastega “Bella Ciaod” laulsime. Hakkan seda endale meenutama iga kord, kui elu pettumust valmistab. Loodan, et kõigil on raskel ajal mõni niisugune hetk varuks.

Tantsulahing kogub tuure

Bella Ciao!

Ja no eks me läksime tegelikult oma lõpupidustustega ka veidi ülemeelikuks, mistõttu hakkasid üsna pea majaakendest välja kerkima murelikud pead, kes ei saanud vist aru, millest niisugune mürgel. Mürgel aga ei lõppenud.

Järgmine päev ootas kojuminek. Magada jäi 4 tundi.

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 2. päev

Reede hommikul käisime kõik hotelli esimesel korruse hommikusööki söömas, muu hulgas andis see võimaluse sotsialiseeruda. Selgus, et meil on Poola esindajaga sama malehuvi ja leppisime kokku, et püüame mingi hetk hotellis ühe matši teha. Poolakas oli seltskonnast kõige töölembesem, pidevalt võis näha teda kusagil oma sülearvutiga istumas ja tööd tegemas. Muu hulgas ütles ta, et ei tahakski tegelikult väga finaali pääseda, sest tal pole finaaliluuletused selged.

Hotelli fuajees võis täheldada väga innovatiivset lähenemist kuusekaunistustele

Kuna meil olid hommikud-päevad vabad ja õhtud võistluste jaoks, siis tahtsime kõik Roomaga tutvuma minna. Rahva kokkukogumine osutus aga ülimalt keeruliseks. Osaliselt sellepärast, et kõigil oli viiest/kümnest/viieteistkümnest minutist oma, väga liberaalne arusaam; teisalt sellepärast, et kõik olid nii pagana viisakad ega suutnud väljendada, mida nemad teha tahavad. Whatever you want, everything is fine, I don’t mind. Õõõhh. Jõua siis sellistega mingile otsusele :D Üsna varsti selgus, et kõikidega koos kuhugi minna on absoluutselt võimatu, mistõttu lõime endale natuke väiksema grupi ja suundusime vaatamisväärsustega tutvuma koos inglase, iirlase ja rootslasega. Rahvustest rääkides, nende päevade jooksul õppisin enam-vähem juba ka enamiku nimesid ära, aga tihtipeale võis juhtuda, et eesnime asemel pöörduti üksteise poole hoopis riiginimega. Is Portugal here? I think he went to eat pizza with Finland, Belgium and others. But Cyprus? Where is Cyprus?

Ei saa küllalt sellest vaatepildist

Vaade Hispaania treppidelt

Ja taas veidi uuenduslikke jõulukaunistusi...

Fontana di Trevi. Kaunist helesinist vett ei saanud pildile jätta, sest purskkaevu ümbrus oli paksult turiste täis ja nende pead rikkusid natuke vaatepilti

Patseerisime daamidega veidi mööda linna, et mõned vaatamisväärsused veel nimekirjast maha tõmmata. Colosseum ja Rooma foorum olid meil juba nähtud, lisaks võis vaadatuks tunnistada võimsa Fontana di Trevi purskkaevu, Hispaania trepid (Spanish Steps) ja minu isikliku lemmiku: Panteoni. See oli nii suur ja tume ja sünge, tundsin sellega veidrat isiklikku seost, tõmbas kohe kuidagi.

Panteon, täielik lemmik

Edasi oli plaan natuke kõhtu täita, enne kui tuli hotelli minema ja oma etteasteteks valmistuma asuda. Lahkusime Maliniga teistest, kes tahtsid otsejoones hotelli minna, samal ajal kui meie suundusime veel sobivat söögikohta jahtima. Väga mugaval kombel põrkasime oma rännakul kokku suure seltskonnaga, kuhu kuulusid mõned meie poeedid ja ka itaallasest korraldajad. Nemadki olid sööma suundumas ning kutsusid meid endaga. Tegelikult päris imelik, et sa võid kõndida nii hiigelsuures linnas nagu Rooma ja ikka juhuslikult tuttavatega kohtuda. Läksime päris kaugele, üle silla ja Tiberi jõe, kunstiinimeste linnaosasse, kust pidi ühe itaallase sõnul saama Rooma parimat pasta carbonara’t. See maitses tõesti imeliselt, kuigi tavaelus ma sealiha ei söö. 

Tiber

Arutasime natuke ka itaallastega seotud stereotüüpide teemadel. Küsisin, kas itaallased tõesti pahandavad, kui teiste riikide inimesed nende nähes pastale ketšupit panevad. Mille peale pidid kohalikud täiesti minestusse langema. Why? Why in the world would you do that? You can add tomato sauce with just as much effort! Teine täielik tabu – nagu selgus – oli lauasistujate jaoks see, kui keegi pitsale ananassi paneb. Sellest sai omamoodi solvang. Üks korraldajatest tegi vihje, et lauas istub keegi, kellele meeldib pitsat koos ananassiga süüa. Ja kõik püüdsid siis välja selgitada, kes see laudkonna (ja ühiskonna) häbiplekk on. Ma ütlesin siis julgelt selles lauas (kus oli umbes 18 inimest), et tegelikult meeldib mulle ka ananassiga pitsa... Aga see oli vist nii õudne väide, et teised püüdsid seda ignoreerida, igatahes ei reageerinud keegi. Võib-olla mõtlesid, et ma teen nalja. Ei teinud.

Kuna meie poolfinaal hakkas juba kätte jõudma, suundusime Malini ning Poola ja Taani esindajaga tagasi hotelli. Meil kõigil oli vaja õhtuks harjutada. Meie toas käis harjutamine nii, et mina olin vannitoas ja Malin oma voodil ja nii me mõlemad palavikuliselt oma tekste korrutasime. Ikka uuesti ja uuesti. See jätkus ka veel siis, kui olime esinemiskohta jõudnud. Eraldasin end ikka ja jälle teistest, et närviliselt mööda baari kõndida ja luuletusi endale nina ette pobiseda. Hea, et viibisin seltskonnas, kus kõik tegid sedasama, seega ei saanud mind hulluks pidada. Üritusele jõudsime, muide, jälle paari mõttekaaslasega tervelt 10 minutit varem, sest ilmselgelt ei olnud veel oma vigadest õppinud: inimtühja baari polnud jõudnud isegi korraldajad ja üritus algas ikka “reeglipäraselt”, st rohkem kui tund aega hiljem.

Vahepeal jagasid korraldajad backstage’is kõigile osalejatele rohkete emotsioonide saatel pitsat ja see oli üks kõige kaunimalt itaaliapärasemaid vaatepilte, mida selle reisi jooksul nägin.

Itaalia ühes pildis

Enne oma esimest luuletust pidin laval mõnda aega mikrofoniga võitlema, mis ei näita just professionaalsust. Kõik need korrad, mil olen Viimasel Neljapäeval mikrofonijamasid lahendanud ja nüüd kõigist hetkedest just sellel ei saa hakkama, eks. Õnneks tuli üks korraldajatest appi ja tegi asja korda. Siiski ei juhtunud seda, mida kõige rohkem kartsin: luuletus ei läinud meelest ära. Ja mõnus oli seda esitada, sain head punktid ka. Kõige madalam oli vist 8,4 ja kõige kõrgem 9,4. Mõned minu poolfinaalist said aga veel kõrgemad punktid ja mingi hetk taipasin, et niimoodi ma finaali küll ei jõua. Seda kinnitasid ka teise luuletuse eest saadud punktid, mis olid umbes sama head kui esimeses voorus, aga siiski mitte nii head kui mõne teise poeedi omad. Finaali pääsesid minu poolfinaalist Belgia ja Itaalia (millest viimase kindlat edasipääsu me teistega ka ennustasime). Eks ma olin nukker küll. Kõik need tunded, et oled oma riiki kuidagi alt vedanud ja enesehävituslikud mõtted seoses sellega, mida kõike oleks saanud paremini teha… Muu hulgas panin ma teist luuletust alustades natuke pange, hakkasin alguses inglise keeles lugema, kuigi tegu oli eestikeelse tekstiga. Pärast esimest rida sain oma veast aru ja alustasin uuesti, õnneks suutsin rahulikuks jääda, kuigi tol hetkel oleks täiega tahtnud nutma hakata :D Aga seegi tekst oli iseenesest meeles ja kui algus välja arvata, õnnestus vist ikkagi…

Üks asi, mida tegelikult mõistsin, oli, et niisugusel võistlusel ei piisa ainult sellest, et sul on head tekstid, tõlked ja esitused. Üks – kui mitte suurim – faktor on see, kui hästi su närv otsustaval hetkel vastu peab. Sa võid teha kodus vannitoas perfektse soorituse – ja nii mitu kuud järjest. Sa võid oma tekste une pealt osata. Aga kui see hetk on käes, korraldajad on karjunud "Estonia!", sa seisad laval, prožektor paistab näkku ja pead hakkama oma 3-minutilist teksti peast ette kandma, siis on natuke teine lugu. Ma arvan, et arvestades stressi, mida enne seda konkreetset hetke tundsin, sain tegelikult isegi hästi hakkama.

Jah, ma pean seda endale ütlema.

Joonas ja Sirel lohutasid ka, et kõik läks ju hästi, subtiitrid slaididel jooksid õigesti, punktid olid väga head ja nii. Aitas küll natuke. Nagu seegi, et mitmed konkurendid, korraldajad ja publikuliikmed tulid mulle hiljem ütlema, et neile väga meeldisid mu tekstid. Itaalia esindaja ütles, et lahe, kuidas ma end iga kord justkui täiesti uuest küljest näitasin. Ja Taani esindaja sõnul tundusin laval nii enesekindel, nagu poleks üldse närvis olnud :D Mulle on seda varem ka öeldud ja kummalisel kombel just nendel kordadel, kui olen tegelikult kõige rohkem põdenud... Igatahes tegi kiitus südame soojaks, sest tol hetkel oli häid sõnu tõesti vaja.

Tänasin kõiki järgemööda, klomp kurgus.

Pärast kahte viimast poolfinaali koondus poeetide pidu baari ette. Luksemburgi ja Prantsusmaa tüüp tegid biidi saatel freestyle’i lahingut, rahvas elas kaasa. Mõni tegi suitsu, mõned embasid ennastunustavalt. Itaalia mehed on väga vabameelsed ega häbene sugugi üksteist ka igal võimalusi musitada: kõik on omad, kõik on pere, kõik on luule. Kellaaeg oli hiline, osaliselt põhjusel, et ühe poolfinaali asemel toimus sel õhtul lausa kaks tükki järjest (teine ja kolmas) ning üritus lõppes pärast kella kahte öösel. Seega võtsime Maliniga sedapuhku kampa Joona ja Sireli ning jalutasime taas läbi sooja Rooma öö oma ajutistesse kodudesse.

*

Tuli meelde üks hea näide sellest Itaalia meeste kirglikkusest.

Poolakas, rootslane, sloveen, iirlane, austerlane ja eestlane istuvad hotelli all baaris. Nendega on ka (kiilaspäine) korraldaja, kes istub laua taga ja töötab arvutiga. Itaalia esindaja Filippo läheneb talle äkki selja tagant ja suudleb mõnuga töötaja läikivat pealage.

Korraldaja (kes ei näe selja tagant saabujat): “Hmmm… Who could it be… Filippo?”

Filippo (meile, rahulolevalt): “He recognizes my lips from everywhere.”

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 1. päev

Olin kaval ja mõtlesin, et lähen ekstravara magama. Ikkagi nii vara vaja tõusta. Enne vaatasin veel mingit filmi kahest tibist, kes ronivad kuhugi hästi kõrge telemasti otsa ja ei saa sealt enam alla. Samal ajal jõin Ürdimeistri likööri, et järgmiseks päevaks närve rahustada, tegelikult aitas küll. Pärast filmi läksingi viisakalt magama. Aga ma ei arvestanud sellega, et kui lähed tavaliselt magama kell 1 öösel, siis ühtäkki kell 21 magama minnes und lihtsalt ei tule. Nii keerlesingi vähemalt kolm tundi niisama voodis, mis oli üsna frustreeriv. Uni, raisk, lihtsalt ei tulnud. Eks ärevus oli sees ka. Kokku sain vist mingi neli tundi, ärkasin tükk maad enne kella 4.50st äratust. Taksojuht, lennujaam, turvakontroll, lennuk. AirBalticu lennuk oli paksult rahvas täis ja nagu sellistel juhtudel ikka, olid kõik haiged. Tädi üle mu vahekäigu köhis, minu rea aknaäärsel kohal istus mees, kes tõmbas kogu aeg paksu tatti ninna. Õnneks istusin ise vahekäigu kõrval, meile jäi selle tatistajaga üks mees veel vahele. Temast oli küll natuke kahju. Igatahes lootsin, et koroona ootab minusse kinnitumisega seni, kui kõik võistlused on juba läbi. Reede oli mulle kõige tähtsam, siis oli minu poolfinaal, kust pidid selguma – nagu teistestki kahest poolfinaalist – millised kaks poeeti finaali pääsevad. Ainult kuus tükki pididki kokku pääsema, nii et võimalused olid üsna kesised, arvestades, et meid oli 24. Aga tahtsin ikka oma parima võimaliku soorituse teha. Mitte haigena.

Müncheni lennujaamas tuli oodata, aga Rooma lennuk jõudis ikkagi üsna täpselt. Rooma lennujaamas ekslesin pisut seoses sellega, kuidas leida rongi, mis pidi mind linna viima. Aga lõpuks jõudsin rongiga Roma Terminisse ning jalutasin sealt hotelli, kus kõigi riikide luuletajatega koos peatusime. Oma 20-minutise jalutuskäigu jooksul nägin gräfiteid, soditud seinu ja väga palju tänavat palistavat prügi – mõeldes, et hmmm, see vist pole see päris õige Rooma? Kui olin hotelli jõudnud, mainisin ka ühele korraldajale, et jalutasin rongijaamast hotelli ja nägin juba veidi linna, mille peale ta vastas, et “This is definitely not the best part of the city”.

Minu toakaaslaseks sai Rootsi esindaja Malin ja ma arvan, et paremat toakaaslast ei oleks võinud tahtagi. Tundus, nagu korraldajad oleksid enne meie paigutamist teinud põhjalikke isiksuseteste, millele tuginedes selgitasid välja täiuslikud toakaaslasekombinatsioonid. Kui olime end oma tuppa sisse seadnud, helistas Joonas, raporteerides, et ka minu eesti delegatsioon (koosseisus Joonas-Sirel-Toomas-ja-kahe-viimase-vankriga-sell) on Rooma jõudnud ja tuuritab juba linna peal. Mõte juba igavese linnaga tutvust teha (ja ehk esimest korda sel päeval ka midagi süüa leida) oli ahvatlev, mistõttu hakkasin jalgsi oma eestlasest sõprade poole liikuma. Tee pealt haarasin paar tükki pitsat, millest ühe käigu pealt ära sõin, laveerides püüdlikult mööda rohketest inimmassidest, mida Roomas on… Palju. Eriti Colosseumi, Rooma foorumi ja muude vaatamisväärsuste kandis. Ülejäänud pitsa jaoks leidsime mulle koos teistega juba veidi rahulikuma koha, mis sattus paraku täpselt ühe asotsiaalse härrasmehe ja (võimalik et tema poetatud) kakajunni vahele. Õnneks ma ise junni ei näinud, ei vaadanud ka, kui teised seda piidlesid. Osa oma lõuna-/õhtusöögist otsustasin seda infot kuuldes siiski hotelli kaasa võtta... Tee pealt ostsime veel oma Itaalia-reisi esimesed limoncello’d, hästi väikestes pudelites. Võtsin ühe oma toakaaslasele ka.

Colosseum. Siin ta lõpuks ongi

Foorum, aga mitte see interneti oma

Mu lemmikpuud, need on nii lahedad. Vist mingid männid?

Kella 17 paiku toimus hotellis tutvumisõhtu. Okei, aeg rääkida itaallaste ajaarvestusest. See oli teema kogu reisi vältel. Kui midagi peaks algama kell 17, siis tähendab see, et võid julgelt vähemalt tund aega juurde arvestada. Vahel isegi poolteist tundi. Ja kõik itaallased on sellega harjunud. Teised veel nii väga mitte.

Kõik luuletajad, kellega tutvusin, olid väga sõbralikud ja toredad. Korraldajad ka. Tundsin, et nendest tulevad head paar päeva. Tajusin juba sel esimesel õhtul, kuivõrd minu inimesed on luuletajad. Et olgugi me kõik niivõrd erinevatest riikidest, igaüks siin armastab luulet sama palju kui mina, mõni veel palju rohkemgi. Vahet pole, kas ta on siis pärit Kreekast, Taanist, Sloveeniast, Hispaaniast, Iirimaalt või Poolast. Tundsin, et meil kõigil on ühed ja samad hirmud, unistused ja unetud ööd, tundsin, et saan minna suvalise konkurendi (!) juurde ja rääkida millest tahes. Et need on inimesed, kes lihtsalt kuidagi… saavad aru. Kui asi puudutab võhivõõraid, ei ole ma seda tundnud mitte kellegi teisega peale inimeste, kes kirjutavad. Ja näha, et see side ei piirdu ainult Eesti luuletajaskonnaga, vaid ulatub Küprosele ja Šotimaale; Luksemburgi ja Tšehhi, oli kaunis.

Õhtul toimus juba esimene poolfinaal ja meil Maliniga oli ülimalt hea meel, et meie esitused olid alles järgmisesse päeva plaanitud. Neljatunnise unega ja pärast niivõrd pikka reisi ei oleks tahtnud lavale minna. Kõigil aga niimoodi ei vedanud ka. Näiteks Austria esindaja Elif rääkis, et sõitis Austriast rongiga Itaaliasse, 14 tundi. Ja tema pidi esimeses poolfinaalis esinema. It’s okay, ütles ta. No problem.

Jalutasime – nagu ikka selle reisi jooksul – suure karjaga hotellist esinemiskohta, saime esinejatele mõeldud kaelakaardid ja seadsime end sisse esimeste konkurentide/sõprade esitusi nautima. Poolfinaal pidi algama kell 21.00. Natuke pärast kümmet olid kõik kohal ja võisime alustada.

Showtime

Kurat, kui head kõik olid. Ega meistritest vähem ei ootakski, aga jah, see oli tegelikult natuke šokeeriv :D

Punkte jagasid viis suvalist publikust valitud inimest – ja need olid head punktid. Alla 8 punkti keegi väga tihti ei saanudki. Ja need Itaalia õhtujuhid... Eestis toimuvatel prõmmudel on ka õhtujuhid väga aktiivsed ja tõmbavad rahva ikka korralikult käima, aga see Itaalia MC-de energia on hoopis midagi muud. Väga palju karjumist, vehklemist, žeste, juubeldamist, plaksutamist. Karjumist. Minu kui rahulikuma loomuga eestlase jaoks tundus see esimesel õhtul küll võimas, aga ehk natuke intensiivne. Ja nagu hiljem teistega rääkides selgus, tundsid paljude teiste riikide esindajad sedasama, nad ütlesid, et see väsitas täitsa ära. Ei tea, kuidas itaallased jaksavad küll sellise kirega elada. Kuidas nad ei väsi?

Võib-olla selle energia, võib-olla pikkade reiside pärast, aga pärast poolfinaali keegi meist kuhugi edasi ei läinud. Kogusime oma üksmeelsete poeetide karja taas kokku ja jalutasime kõik hotelli tagasi. Järgmine päev pidi tulema tähtis.

Üks eluunistus läks täide

https://kultuur.err.ee/1608690601/eesti-luuleprommu-meister-2022-on-mari-liis-muursepp

Ma tean, et nüüd alles läheb raskeks. Aga raske, tegelikult võimatu, on sõnadesse panna, kui palju see mulle tähendab. Ja muidugi tänan palavalt kõiki, kes on mind sel teekonnal toetanud ja toetavad edasigi. 

Aitäh!