Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 4. päev

Pühapäeva hommikul lahkus Malin meie toast esimesena, sest tema lennuk Kopenhaagenisse lahkus varem. Ometi ärkasin koos temaga, et saaksime hüvasti jätta. See oli veidi kurb, nagu lahkumised ikka, päris suur ja lähendav asi sai siiski koos läbi elatud.

Peagi pakkisin minagi oma maise vara. Alumisel korrusel toimus järjekordne hüvastijätutseremoonia kõigiga, kes seal parajasti hommikust sõid, siis jalutasin läbi päikselise Rooma rongijaama poole. Järgnes rongisõit lennujaama, mille jooksul tuli mulle pähe hirmutav mõte. Roomas on ju mitu lennujaama – ja ma ei kontrollinud, ega tagasilend juhuslikult sellest teisest ei lähe. Hakkasin automaatselt samasse lennukasse tagasi minema, kust tulin. Appi. Väga võimalik, et ma poleks enam õigeks ajaks teise lennujaama jõudnud. Paranoia süvenes, kui ma ka oma pileti pealt ühegi lennujaama nime tuvastada ei suutnud. Kui olin kohale jõudnud, läksin siis südame värinal tabloo juurde, lootes väga, et leian sealt oma lennu: õnneks oligi! Muu hulgas leidus lennujaamas klaver, mille peal talendid oma oskusi demonstreerisid. Vahva. 

Varsti hakkas jälle natuke vähem vahva. Ootasin õige värava ilmumise ära, leidsin selle üles, seadsin end sisse… Ja pärast mõningat ootamist tundus kahtlane, et sihtkoht väravas on endiselt “Milano”, mitte “Frankfurt” – kuhu lendamist mina ootasin. Läksin siis tabloo juurde kontrollima, ega mu väravat vahepeal muudetud ole, ja vanad nugised olidki selle ära nugistanud. Tuli siis uude väravasse sammuda. Kuid ega seal ka mingi lust ja lillepidu olnud: lend Frankfurti jäi poolteist tundi hiljaks… Millest poleks muidu ju midagi, aga kui ühest õigeaegsest lennust sõltub jõudmine järgmisele lennule, on olukord juba kehvem. Mul oli Frankfurdis küll tervelt neli tundi vahepealset aega, aga ega ei saanud ju selleski kindel olla, et lendu veel rohkem edasi ei lükata. Piilusin kogu aeg ärevalt tablood. Õnneks ei lükatud. 

Kui viimaks Frankfurdi lennukisse jõudsime, palusid stjuardessid muidugi ette ja taha vabandust – inimeste ees, keda ähvardas järgmistest lendudest mahajäämine. Meeskond käitus piinlikus olukorras igati eeskujulikult ning jõudsime tegelikult isegi varem, kui lubatud uuel kohalejõudmisajal.

Frankfurt linnulennult

Mäletasin varasemast, et Frankfurdi lennujaam on hiigelsuur ja segane, tegelikult oli vaid esimest. Leidsin hõlpsasti Tallinna värava ning seadsin end sinna malet mängima ja võileiba sööma. Vahepeal valvasin ka ühe inglise härrasmehe asju, kui ta kusagil ringi tuuritas, hiljem istus ta mu kõrvale (kauni inglise aktsendiga hääldatud) jalgpalliuudiseid vaatama. Temagi sihtpunkt oli Tallinn. 

Tegelikult oli see viimane lend Tallinna vist kõige raskem, sest pardal viibis mitu beebit-väikelast, kes kõik – nii kordamööda kui ka kooris – karjusid. Keskealised mees ja naine minu kõrval võtsid selle peale konjakit, mina võtsin kõrvatropid. Tallinna lennujaamas võtsin aga takso ja olin enne südaööd kodus.

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 3. päev

Laupäev algas jälle ühise hommikusöögiga. Kohvimasin oli katki, mis tähendas, et cappuccino’t ei saanud. Itaallasest baaridaamil oli selle vastu aga kohe oma lahendus: tuli lasta tassi kõigepealt kuuma piimavahtu ja siis espressot peale. Toimis küll.

Nüüd oli meil pinge maas ja võisime rahulikult õhtuse esinemise pärast põdemise asemel Roomat nautida. Ilm oli aga väga vihmane, sestap otsustasime moodsa kunsti muuseumit külastada. Nagu ikka, oli raske inimesi üheks ajaks koondada, aga pärast pikka ootamist ja läbirääkimisi õnnestus meil siiski grupike rahvast kokku saada. Sedapuhku olid seltskonnas iirlanna, kaks sloveeni, Küprose tšikk, minu toakaaslane Malin ja üks ürituse korraldajatest. Kui me läbi Rooma kunstigalerii poole jalutasime, saime mitme tugeva vihmavalingu osaliseks, mille eest varjumiseks jagasime seltskonna peale sõbralikult paari kaasas olnud vihmavarju. Korra peitusime ka pisikesse kõrvaltänavasse, kus oli juba teisigi eri vanuses vihmapagulasi (ja ühtlasi tõeline kommuunitunne).

Sloveenia, Iirimaa, Küpros, Rootsi, Itaalia ja Eesti

Moodsa kunsti muuseumis oli palju lahedat kunsti ja hoovis kasvasid apelsinipuud – nii mõnegi jaoks meist väga eksootilised. 

Teemakohast kunsti ka #luule

Apelsinipuu lummuses :D

Õhtul vaatasime hotellibaaris Maroko-Portugali mängu ja jõime õlut. Ametlikult kell 17.00, tegelikkuses umbes kell 18.40 toimus suur ümarlaud, kuhu absoluutselt kõik asjaga seotud poeedid-korraldajad-sõbrad kokku tulid ja poetry slam’i kui seesuguse üle arvamusi jagasid. Arutelu oli superhuvitav, sest sai täpselt teada, milline on luuleprõmmu olukord Austrias, Portugalis, Belgias, Itaalias ja kõikjal mujalgi. Tuli välja, et Austria pole juba aastaid saanud Euroopa võistlustel osaleda, sest seal on ajapiirang traditsioonilise 3 minuti asemel tervelt 7 minutit. Sel aastal Austria küll osales, aga riigi esindusluuletaja Elif ütles, et äärmiselt raske ja valus oli oma 7-minutilised tekstid poole lühemaks kärpida. I feel you.

Suur finaal pidi algama õhtul kell 21, aga kolmandaks päevaks teadsid juba kõik, mida see tegelikkuses tähendab. Nii suundusimegi Sireli, Joonase ja Leedu esindajaga veidi enne kella üheksat hoopis restorani pitsat sööma ja kell 21.30 ootasime alles oma toitu. Muu hulgas guugeldasin, milliseid koostisosi hõlmavad endas täpsemalt pizza ortolana, fiori di zucca, margherita ja teised menüüst leitavad road. Eriti mõnus, et Itaalias on restoranis einestamine nii odav, meie pitsad olid ühe söömaga tarbimiseks liigagi massiivsed ja kõik jäid nii 6–8 euro piiresse. 

Kui tund aega pärast ürituse ametlikku algust La Galleria delle Arti jõudsime, selgus, et olime olnud liialt optimistlikud. Kuigi üritus polnud veel alanud, selgus, et finaal on arvatust populaarsem ja istuma me enam ei mahtunud. Tõele au andes ei mahtunud me ka seisma, vähemalt mitte kuhugi, kus saanuks normaalselt tekstide tõlkeid näha. Seega tuli meil Joonase ja Leedu poeediga kaval plaan minna kõrvalasuvasse baari, võtta mõned õlled ja telefonist ürituse voogedastust vaadata. Kaua me seal aga vastu ei pidanud, sest väikeselt ekraanilt kolmekesi mikroskoopiliste subtiitrite lugemine osutus liialt tülikaks. Seega säädsime end lootusrikkalt tagasi sinna, kus möll toimus. Ruumi polnud muidugi vahepeal juurde tekkinud, aga pidasime lõpuni vastu. Superfinaali pääsesid Itaalia ja Hispaania ning võitis Pablowski Hispaaniast!!!

Häid luulefänne mahub palju ühte baari

Kui lõputseremooniad-õnnesoovid-diplomijagamised tehtud, suundusime selle suure rahvamassiga mööda tänavaid kohani nimega Konteiner – seal pidi toimuma afterparty. Bondisin natuke Luksemburgi tüübi (ja tema ülitoreda naisega), kes mulle õlut ostis ja kellega jõudsime järeldusele, et luuletajad on ikka nii meie inimesed, kellega saab alati absoluutselt kõigest rääkida, mis riigist nad ka poleks. Muu hulgas kiitsin korraldaja Matteod täiuslikult õnnestunud ürituse eest ja ütlesin talle, et kõik Itaalia mehed meenutavad mulle millegipärast Måneskini solisti: pikad tumedad juuksed, mustaks värvitud silmad, kõrvarõngad ja see pulbitsev lõunamaa kirg… Mille peale vastas Matteo, et kui ma nüüd natuke paremale vaatan, näen juhuslikult diivanil just Måneskini kitarristi istumas.

Varsti pandi Konteiner kinni ja purjus poeedid kupatati tänavale, kus pidu jätkus metsiku tantsulahingu ja kollektiivse laulmisega. Õhtu (ja ilmselt kogu selle reisi) tipphetk oligi ilmselt see, kui me sel muidu vaiksel Rooma tänaval kõigi luuletajate ja karja itaallastega “Bella Ciaod” laulsime. Hakkan seda endale meenutama iga kord, kui elu pettumust valmistab. Loodan, et kõigil on raskel ajal mõni niisugune hetk varuks.

Tantsulahing kogub tuure

Bella Ciao!

Ja no eks me läksime tegelikult oma lõpupidustustega ka veidi ülemeelikuks, mistõttu hakkasid üsna pea majaakendest välja kerkima murelikud pead, kes ei saanud vist aru, millest niisugune mürgel. Mürgel aga ei lõppenud.

Järgmine päev ootas kojuminek. Magada jäi 4 tundi.

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 2. päev

Reede hommikul käisime kõik hotelli esimesel korruse hommikusööki söömas, muu hulgas andis see võimaluse sotsialiseeruda. Selgus, et meil on Poola esindajaga sama malehuvi ja leppisime kokku, et püüame mingi hetk hotellis ühe matši teha. Poolakas oli seltskonnast kõige töölembesem, pidevalt võis näha teda kusagil oma sülearvutiga istumas ja tööd tegemas. Muu hulgas ütles ta, et ei tahakski tegelikult väga finaali pääseda, sest tal pole finaaliluuletused selged.

Hotelli fuajees võis täheldada väga innovatiivset lähenemist kuusekaunistustele

Kuna meil olid hommikud-päevad vabad ja õhtud võistluste jaoks, siis tahtsime kõik Roomaga tutvuma minna. Rahva kokkukogumine osutus aga ülimalt keeruliseks. Osaliselt sellepärast, et kõigil oli viiest/kümnest/viieteistkümnest minutist oma, väga liberaalne arusaam; teisalt sellepärast, et kõik olid nii pagana viisakad ega suutnud väljendada, mida nemad teha tahavad. Whatever you want, everything is fine, I don’t mind. Õõõhh. Jõua siis sellistega mingile otsusele :D Üsna varsti selgus, et kõikidega koos kuhugi minna on absoluutselt võimatu, mistõttu lõime endale natuke väiksema grupi ja suundusime vaatamisväärsustega tutvuma koos inglase, iirlase ja rootslasega. Rahvustest rääkides, nende päevade jooksul õppisin enam-vähem juba ka enamiku nimesid ära, aga tihtipeale võis juhtuda, et eesnime asemel pöörduti üksteise poole hoopis riiginimega. Is Portugal here? I think he went to eat pizza with Finland, Belgium and others. But Cyprus? Where is Cyprus?

Ei saa küllalt sellest vaatepildist

Vaade Hispaania treppidelt

Ja taas veidi uuenduslikke jõulukaunistusi...

Fontana di Trevi. Kaunist helesinist vett ei saanud pildile jätta, sest purskkaevu ümbrus oli paksult turiste täis ja nende pead rikkusid natuke vaatepilti

Patseerisime daamidega veidi mööda linna, et mõned vaatamisväärsused veel nimekirjast maha tõmmata. Colosseum ja Rooma foorum olid meil juba nähtud, lisaks võis vaadatuks tunnistada võimsa Fontana di Trevi purskkaevu, Hispaania trepid (Spanish Steps) ja minu isikliku lemmiku: Panteoni. See oli nii suur ja tume ja sünge, tundsin sellega veidrat isiklikku seost, tõmbas kohe kuidagi.

Panteon, täielik lemmik

Edasi oli plaan natuke kõhtu täita, enne kui tuli hotelli minema ja oma etteasteteks valmistuma asuda. Lahkusime Maliniga teistest, kes tahtsid otsejoones hotelli minna, samal ajal kui meie suundusime veel sobivat söögikohta jahtima. Väga mugaval kombel põrkasime oma rännakul kokku suure seltskonnaga, kuhu kuulusid mõned meie poeedid ja ka itaallasest korraldajad. Nemadki olid sööma suundumas ning kutsusid meid endaga. Tegelikult päris imelik, et sa võid kõndida nii hiigelsuures linnas nagu Rooma ja ikka juhuslikult tuttavatega kohtuda. Läksime päris kaugele, üle silla ja Tiberi jõe, kunstiinimeste linnaosasse, kust pidi ühe itaallase sõnul saama Rooma parimat pasta carbonara’t. See maitses tõesti imeliselt, kuigi tavaelus ma sealiha ei söö. 

Tiber

Arutasime natuke ka itaallastega seotud stereotüüpide teemadel. Küsisin, kas itaallased tõesti pahandavad, kui teiste riikide inimesed nende nähes pastale ketšupit panevad. Mille peale pidid kohalikud täiesti minestusse langema. Why? Why in the world would you do that? You can add tomato sauce with just as much effort! Teine täielik tabu – nagu selgus – oli lauasistujate jaoks see, kui keegi pitsale ananassi paneb. Sellest sai omamoodi solvang. Üks korraldajatest tegi vihje, et lauas istub keegi, kellele meeldib pitsat koos ananassiga süüa. Ja kõik püüdsid siis välja selgitada, kes see laudkonna (ja ühiskonna) häbiplekk on. Ma ütlesin siis julgelt selles lauas (kus oli umbes 18 inimest), et tegelikult meeldib mulle ka ananassiga pitsa... Aga see oli vist nii õudne väide, et teised püüdsid seda ignoreerida, igatahes ei reageerinud keegi. Võib-olla mõtlesid, et ma teen nalja. Ei teinud.

Kuna meie poolfinaal hakkas juba kätte jõudma, suundusime Malini ning Poola ja Taani esindajaga tagasi hotelli. Meil kõigil oli vaja õhtuks harjutada. Meie toas käis harjutamine nii, et mina olin vannitoas ja Malin oma voodil ja nii me mõlemad palavikuliselt oma tekste korrutasime. Ikka uuesti ja uuesti. See jätkus ka veel siis, kui olime esinemiskohta jõudnud. Eraldasin end ikka ja jälle teistest, et närviliselt mööda baari kõndida ja luuletusi endale nina ette pobiseda. Hea, et viibisin seltskonnas, kus kõik tegid sedasama, seega ei saanud mind hulluks pidada. Üritusele jõudsime, muide, jälle paari mõttekaaslasega tervelt 10 minutit varem, sest ilmselgelt ei olnud veel oma vigadest õppinud: inimtühja baari polnud jõudnud isegi korraldajad ja üritus algas ikka “reeglipäraselt”, st rohkem kui tund aega hiljem.

Vahepeal jagasid korraldajad backstage’is kõigile osalejatele rohkete emotsioonide saatel pitsat ja see oli üks kõige kaunimalt itaaliapärasemaid vaatepilte, mida selle reisi jooksul nägin.

Itaalia ühes pildis

Enne oma esimest luuletust pidin laval mõnda aega mikrofoniga võitlema, mis ei näita just professionaalsust. Kõik need korrad, mil olen Viimasel Neljapäeval mikrofonijamasid lahendanud ja nüüd kõigist hetkedest just sellel ei saa hakkama, eks. Õnneks tuli üks korraldajatest appi ja tegi asja korda. Siiski ei juhtunud seda, mida kõige rohkem kartsin: luuletus ei läinud meelest ära. Ja mõnus oli seda esitada, sain head punktid ka. Kõige madalam oli vist 8,4 ja kõige kõrgem 9,4. Mõned minu poolfinaalist said aga veel kõrgemad punktid ja mingi hetk taipasin, et niimoodi ma finaali küll ei jõua. Seda kinnitasid ka teise luuletuse eest saadud punktid, mis olid umbes sama head kui esimeses voorus, aga siiski mitte nii head kui mõne teise poeedi omad. Finaali pääsesid minu poolfinaalist Belgia ja Itaalia (millest viimase kindlat edasipääsu me teistega ka ennustasime). Eks ma olin nukker küll. Kõik need tunded, et oled oma riiki kuidagi alt vedanud ja enesehävituslikud mõtted seoses sellega, mida kõike oleks saanud paremini teha… Muu hulgas panin ma teist luuletust alustades natuke pange, hakkasin alguses inglise keeles lugema, kuigi tegu oli eestikeelse tekstiga. Pärast esimest rida sain oma veast aru ja alustasin uuesti, õnneks suutsin rahulikuks jääda, kuigi tol hetkel oleks täiega tahtnud nutma hakata :D Aga seegi tekst oli iseenesest meeles ja kui algus välja arvata, õnnestus vist ikkagi…

Üks asi, mida tegelikult mõistsin, oli, et niisugusel võistlusel ei piisa ainult sellest, et sul on head tekstid, tõlked ja esitused. Üks – kui mitte suurim – faktor on see, kui hästi su närv otsustaval hetkel vastu peab. Sa võid teha kodus vannitoas perfektse soorituse – ja nii mitu kuud järjest. Sa võid oma tekste une pealt osata. Aga kui see hetk on käes, korraldajad on karjunud "Estonia!", sa seisad laval, prožektor paistab näkku ja pead hakkama oma 3-minutilist teksti peast ette kandma, siis on natuke teine lugu. Ma arvan, et arvestades stressi, mida enne seda konkreetset hetke tundsin, sain tegelikult isegi hästi hakkama.

Jah, ma pean seda endale ütlema.

Joonas ja Sirel lohutasid ka, et kõik läks ju hästi, subtiitrid slaididel jooksid õigesti, punktid olid väga head ja nii. Aitas küll natuke. Nagu seegi, et mitmed konkurendid, korraldajad ja publikuliikmed tulid mulle hiljem ütlema, et neile väga meeldisid mu tekstid. Itaalia esindaja ütles, et lahe, kuidas ma end iga kord justkui täiesti uuest küljest näitasin. Ja Taani esindaja sõnul tundusin laval nii enesekindel, nagu poleks üldse närvis olnud :D Mulle on seda varem ka öeldud ja kummalisel kombel just nendel kordadel, kui olen tegelikult kõige rohkem põdenud... Igatahes tegi kiitus südame soojaks, sest tol hetkel oli häid sõnu tõesti vaja.

Tänasin kõiki järgemööda, klomp kurgus.

Pärast kahte viimast poolfinaali koondus poeetide pidu baari ette. Luksemburgi ja Prantsusmaa tüüp tegid biidi saatel freestyle’i lahingut, rahvas elas kaasa. Mõni tegi suitsu, mõned embasid ennastunustavalt. Itaalia mehed on väga vabameelsed ega häbene sugugi üksteist ka igal võimalusi musitada: kõik on omad, kõik on pere, kõik on luule. Kellaaeg oli hiline, osaliselt põhjusel, et ühe poolfinaali asemel toimus sel õhtul lausa kaks tükki järjest (teine ja kolmas) ning üritus lõppes pärast kella kahte öösel. Seega võtsime Maliniga sedapuhku kampa Joona ja Sireli ning jalutasime taas läbi sooja Rooma öö oma ajutistesse kodudesse.

*

Tuli meelde üks hea näide sellest Itaalia meeste kirglikkusest.

Poolakas, rootslane, sloveen, iirlane, austerlane ja eestlane istuvad hotelli all baaris. Nendega on ka (kiilaspäine) korraldaja, kes istub laua taga ja töötab arvutiga. Itaalia esindaja Filippo läheneb talle äkki selja tagant ja suudleb mõnuga töötaja läikivat pealage.

Korraldaja (kes ei näe selja tagant saabujat): “Hmmm… Who could it be… Filippo?”

Filippo (meile, rahulolevalt): “He recognizes my lips from everywhere.”

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 1. päev

Olin kaval ja mõtlesin, et lähen ekstravara magama. Ikkagi nii vara vaja tõusta. Enne vaatasin veel mingit filmi kahest tibist, kes ronivad kuhugi hästi kõrge telemasti otsa ja ei saa sealt enam alla. Samal ajal jõin Ürdimeistri likööri, et järgmiseks päevaks närve rahustada, tegelikult aitas küll. Pärast filmi läksingi viisakalt magama. Aga ma ei arvestanud sellega, et kui lähed tavaliselt magama kell 1 öösel, siis ühtäkki kell 21 magama minnes und lihtsalt ei tule. Nii keerlesingi vähemalt kolm tundi niisama voodis, mis oli üsna frustreeriv. Uni, raisk, lihtsalt ei tulnud. Eks ärevus oli sees ka. Kokku sain vist mingi neli tundi, ärkasin tükk maad enne kella 4.50st äratust. Taksojuht, lennujaam, turvakontroll, lennuk. AirBalticu lennuk oli paksult rahvas täis ja nagu sellistel juhtudel ikka, olid kõik haiged. Tädi üle mu vahekäigu köhis, minu rea aknaäärsel kohal istus mees, kes tõmbas kogu aeg paksu tatti ninna. Õnneks istusin ise vahekäigu kõrval, meile jäi selle tatistajaga üks mees veel vahele. Temast oli küll natuke kahju. Igatahes lootsin, et koroona ootab minusse kinnitumisega seni, kui kõik võistlused on juba läbi. Reede oli mulle kõige tähtsam, siis oli minu poolfinaal, kust pidid selguma – nagu teistestki kahest poolfinaalist – millised kaks poeeti finaali pääsevad. Ainult kuus tükki pididki kokku pääsema, nii et võimalused olid üsna kesised, arvestades, et meid oli 24. Aga tahtsin ikka oma parima võimaliku soorituse teha. Mitte haigena.

Müncheni lennujaamas tuli oodata, aga Rooma lennuk jõudis ikkagi üsna täpselt. Rooma lennujaamas ekslesin pisut seoses sellega, kuidas leida rongi, mis pidi mind linna viima. Aga lõpuks jõudsin rongiga Roma Terminisse ning jalutasin sealt hotelli, kus kõigi riikide luuletajatega koos peatusime. Oma 20-minutise jalutuskäigu jooksul nägin gräfiteid, soditud seinu ja väga palju tänavat palistavat prügi – mõeldes, et hmmm, see vist pole see päris õige Rooma? Kui olin hotelli jõudnud, mainisin ka ühele korraldajale, et jalutasin rongijaamast hotelli ja nägin juba veidi linna, mille peale ta vastas, et “This is definitely not the best part of the city”.

Minu toakaaslaseks sai Rootsi esindaja Malin ja ma arvan, et paremat toakaaslast ei oleks võinud tahtagi. Tundus, nagu korraldajad oleksid enne meie paigutamist teinud põhjalikke isiksuseteste, millele tuginedes selgitasid välja täiuslikud toakaaslasekombinatsioonid. Kui olime end oma tuppa sisse seadnud, helistas Joonas, raporteerides, et ka minu eesti delegatsioon (koosseisus Joonas-Sirel-Toomas-ja-kahe-viimase-vankriga-sell) on Rooma jõudnud ja tuuritab juba linna peal. Mõte juba igavese linnaga tutvust teha (ja ehk esimest korda sel päeval ka midagi süüa leida) oli ahvatlev, mistõttu hakkasin jalgsi oma eestlasest sõprade poole liikuma. Tee pealt haarasin paar tükki pitsat, millest ühe käigu pealt ära sõin, laveerides püüdlikult mööda rohketest inimmassidest, mida Roomas on… Palju. Eriti Colosseumi, Rooma foorumi ja muude vaatamisväärsuste kandis. Ülejäänud pitsa jaoks leidsime mulle koos teistega juba veidi rahulikuma koha, mis sattus paraku täpselt ühe asotsiaalse härrasmehe ja (võimalik et tema poetatud) kakajunni vahele. Õnneks ma ise junni ei näinud, ei vaadanud ka, kui teised seda piidlesid. Osa oma lõuna-/õhtusöögist otsustasin seda infot kuuldes siiski hotelli kaasa võtta... Tee pealt ostsime veel oma Itaalia-reisi esimesed limoncello’d, hästi väikestes pudelites. Võtsin ühe oma toakaaslasele ka.

Colosseum. Siin ta lõpuks ongi

Foorum, aga mitte see interneti oma

Mu lemmikpuud, need on nii lahedad. Vist mingid männid?

Kella 17 paiku toimus hotellis tutvumisõhtu. Okei, aeg rääkida itaallaste ajaarvestusest. See oli teema kogu reisi vältel. Kui midagi peaks algama kell 17, siis tähendab see, et võid julgelt vähemalt tund aega juurde arvestada. Vahel isegi poolteist tundi. Ja kõik itaallased on sellega harjunud. Teised veel nii väga mitte.

Kõik luuletajad, kellega tutvusin, olid väga sõbralikud ja toredad. Korraldajad ka. Tundsin, et nendest tulevad head paar päeva. Tajusin juba sel esimesel õhtul, kuivõrd minu inimesed on luuletajad. Et olgugi me kõik niivõrd erinevatest riikidest, igaüks siin armastab luulet sama palju kui mina, mõni veel palju rohkemgi. Vahet pole, kas ta on siis pärit Kreekast, Taanist, Sloveeniast, Hispaaniast, Iirimaalt või Poolast. Tundsin, et meil kõigil on ühed ja samad hirmud, unistused ja unetud ööd, tundsin, et saan minna suvalise konkurendi (!) juurde ja rääkida millest tahes. Et need on inimesed, kes lihtsalt kuidagi… saavad aru. Kui asi puudutab võhivõõraid, ei ole ma seda tundnud mitte kellegi teisega peale inimeste, kes kirjutavad. Ja näha, et see side ei piirdu ainult Eesti luuletajaskonnaga, vaid ulatub Küprosele ja Šotimaale; Luksemburgi ja Tšehhi, oli kaunis.

Õhtul toimus juba esimene poolfinaal ja meil Maliniga oli ülimalt hea meel, et meie esitused olid alles järgmisesse päeva plaanitud. Neljatunnise unega ja pärast niivõrd pikka reisi ei oleks tahtnud lavale minna. Kõigil aga niimoodi ei vedanud ka. Näiteks Austria esindaja Elif rääkis, et sõitis Austriast rongiga Itaaliasse, 14 tundi. Ja tema pidi esimeses poolfinaalis esinema. It’s okay, ütles ta. No problem.

Jalutasime – nagu ikka selle reisi jooksul – suure karjaga hotellist esinemiskohta, saime esinejatele mõeldud kaelakaardid ja seadsime end sisse esimeste konkurentide/sõprade esitusi nautima. Poolfinaal pidi algama kell 21.00. Natuke pärast kümmet olid kõik kohal ja võisime alustada.

Showtime

Kurat, kui head kõik olid. Ega meistritest vähem ei ootakski, aga jah, see oli tegelikult natuke šokeeriv :D

Punkte jagasid viis suvalist publikust valitud inimest – ja need olid head punktid. Alla 8 punkti keegi väga tihti ei saanudki. Ja need Itaalia õhtujuhid... Eestis toimuvatel prõmmudel on ka õhtujuhid väga aktiivsed ja tõmbavad rahva ikka korralikult käima, aga see Itaalia MC-de energia on hoopis midagi muud. Väga palju karjumist, vehklemist, žeste, juubeldamist, plaksutamist. Karjumist. Minu kui rahulikuma loomuga eestlase jaoks tundus see esimesel õhtul küll võimas, aga ehk natuke intensiivne. Ja nagu hiljem teistega rääkides selgus, tundsid paljude teiste riikide esindajad sedasama, nad ütlesid, et see väsitas täitsa ära. Ei tea, kuidas itaallased jaksavad küll sellise kirega elada. Kuidas nad ei väsi?

Võib-olla selle energia, võib-olla pikkade reiside pärast, aga pärast poolfinaali keegi meist kuhugi edasi ei läinud. Kogusime oma üksmeelsete poeetide karja taas kokku ja jalutasime kõik hotelli tagasi. Järgmine päev pidi tulema tähtis.

Väike 2019. aasta kokkuvõte

Istume nelja töökaaslasega aasta viimasel päeval ühes reklaamiagentuuris. Kellegi arvutist mängib muusika, parajasti täidab tuba lugu "She's a maniac". Vahepeal räägime erinevatel teemadel, siis jälle nokitsevad kõik oma asju teha. Korruse peal valitseb suures osas tühjus, enamik on puhkusel. Ja mina mõtlen veidi möödunud aastale tagasi. 

Võrreldes 2018ndaga oli aasta 2019 kindlasti positiivsem. Käisime Karliga minu senise elu suurimal seiklusel ja telkisime-hääletasime kaks nädalat Itaalia-Saksamaa mägede vahel. (Kes pole meie rännakust veel lugenud, saab alustada selle postituse juurest.) Reisidest jääb kindlasti meelde ka see, kui töökaaslastega suvel oma Hiiumaa kalamehe juures käisime. 

Aastal 2019 sain muu hulgas proovida, kuidas on elada koos kõigepealt oma parima sõbra ning veidi hiljem parima sõbrannaga. Õppisin neist kogemustest nii mõndagi. 

Aasta suurim pärl on minu jaoks ilmselt luulekogu "Blondiine armastav mees" ilmumine, mille tagasiside ületas kõiki ootuseid ja mis on praeguseks poodidest välja müüdud. Kirjanduslike saavutuste hulka võib lugeda ka eripreemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursilt ning asjaolu, et sel aastal kirjutasin rohkem luulet kui ühelgi varasemal. Lisaks väisasin Drakadeemiat, kus õppisin Jim Ashilevilt üht-teist loovkirjutamise kohta juurde. 

Aasta lõpus lisas vürtsi kiri BFMist, mille autor teatas, et tahab minu novelli "Elajad" filmiks teha. 

Mul on hea meel, et minu ellu kuuluvad inspireerivad, tugevad ja südamlikud sõbrad, töökaaslased, pereliikmed ja kaaskirjutajad, ning et neid on aastaga lisandunud. Tegelikult sellegi üle, et on kadunud need, kes on pidanud kaduma, sest see võimaldab olla valitud õigetele kvaliteetsem seltsiline. Mul on hea meel, et K6VN on täies elujõus ja toimub iga kuu viimasel neljapäeval, pakkudes kõigile võimalust oma loomingut rahvaga jagada. Mul on hea meel, et mu sõbrad ja perekond on olnud terved ja õnnelikud ning loodan, et see jääb nii ka tuleval aastal. 

Ja nüüd tagasi algusesse.

Mulle meeldib see kontor, kus praegu istun. Siin saab iga päev nalja, iga päev on täis ilu, loomingut, kunsti, kirjandust, muusikat ja värve. Siin on olnud ka väga raskeid hetki, aga mitte praegu, kui arvutist hakkas just mängima ABBA "Dancing Queen" ja meesdisainer sellele kaasa laulab.

Sõbrad. Soovin teilegi tänaseks mõnusaid mälestusi möödunud aastast. 

Ilusat vana-aastaõhtut ja edukat uut! 

TELGIGA MÄGEDES: 11. päev. Tagasi koju

Reede oli päev, mil pidime hakkama tõepoolest lõpuks koju lendama. sest piletid olid ostetud. Üle pika aja ei ärganud me telgis, vaid sümpaatses kahetoalises Ida-Berliini korteris ja püüdsime hästi vaikselt asjad kokku pakkida, et oma võõrustajat mitte üles ajada. Eelmisel õhtul linnas jalutades olime talle külakostiks kirsse ostnud. Paigutasime need köögilauale ja kirjutasime väikese tänukirja juurde. Siis läksime hommikust sööma, mida tegime Ülari maja lähedal ühes backerei's. Hoolimata varasest kellaajast käis Ida-Berliinis elu juba täie hooga, klubihitid mängisid, pagaripreilid suhtlesid usinalt kõigi külastajatega ning poetasid osavalt laudadele erinevaid saiakesi, salateid, puuvilju ja cappuccino'sid. 

Pärast söömist oli lennuni veel aega, seega tuli meil mõte tutvuda ka Lääne-Berliiniga. Mõeldud-tehtud, istusime aga jälle metroo peale ja kihutasime läbi allmaailma Charlottenburgi lossi juurde, mis kihas turistidest. Lääne-Berliin pidi olema see "ilusam" Berliin, turistide ja rikaste Berliin, ning see vastas täielikult tõele, kuigi peab ütlema, et idas oli tunduvalt huvitavam. Meil mõlemal oli igatahes väga hea meel, et Ülari just Ida-Berliinis elas ja me eelmisel päeval sellega rohkem tutvuda saime. Charlottenburgi loss oli muidugi võimas ning eks läänes leidus teisigi kauneid vaatamisväärsuseid. Kui juba turisti mängida, siis ikka täiega, seepärast ostsin endale ühe Starbucksi külmutatud caramel macchiato, nagu üks basic white girl kunagi :D 

Hiina turg

Basic white girl stuff

Charlottenburgi loss

Metroopättused

Tegeli lennujaam oli suur, aga sealne süsteem igati loogiline ja nii istusimegi varsti juba lennukis, teel tagasi Eestisse. Seekord lendasime Air Balticuga ja saime täitsa kõrvuti istuda, ilma, et seda alguses kuidagi planeerinud oleksime. Kolmandana istus meie ritta üks Tenerifelt pärit mees, kellega rääkisime terve lennu aja juttu. Täpsemalt rääkis ta meile oma kodukohast, Tenerife eri iseloomuga saartest ning ühest väga huvitavast projektist, mida seal juba aastaid läbi viib. Jutuks tuli ka psühholoogia, inimeste lugemine ja töölevärbamine, milles mees vägagi asjatundlik näis. Reisi lõpuks tundus natuke, et järgmine peatus ongi Tenerife, ja järgmine huvitavam seiklus just nimelt see kõnealune projekt. Kui üksteisest lahkusime, tegi mees meist mälestuseks pilti ja läks oma eestlannast naisega kohtuma. 

Meiegi olime nüüd Tallinnas tagasi. Mulle meeldis, et sellise asja läbi tegin. Õppisin sel reisil, et olen kangem kui arvasin, aga ka seda, et ma pole rändur selles kõige õigemas mõttes. Ma pole see paljajalu tantsiv tüüp, kes hääletab päev otsa maantee ääres, mängib raha eest kitarri ega ole aastaid tööl käinud. Ma armastan väljakutseid, koguda lugusid, millest kirjutada, kuid mingil hetkel saab mul seiklustest küllalt. Hakkan igatsema seda, mis meile muidu nii tavaline tundub. Voodi, dušš, pliit, pistikupesad, täis mobiiliakud, võimalus õhtul arvutist filmi vaadata või end turvaliselt tunda, kui väljas möllab äike, jooksevad ringi metsikud sead või kõrvetab 45-kraadine kuumalaine. 

Sõjahaavad vol lõpmatus

Aga ma läheks kunagi igatahes veel. Siis juba kuhugi mujale. Aga nüüd ma tean, et reisimiseks ei lähe alati vaja hotelle, puhtaid linasid, valget liiva ja kokteile basseini ääres. Saab ka teisiti. Ja teisiti on kuradima põnev. 

Kallid lugejad, aitäh, et minuga selle kõik uuesti läbi tegite. Mis muud, kui uute seiklusteni!

TELGIGA MÄGEDES: 10. päev. Geid, kunst ja kriiti söövad kodutud ehk tere, Berliin!

Leia valvur, kelle hooleks on jäetud kogu haagise julgeolek

Olime ühe varasematest ärkajatest Nürnbergi kämpingus. Pärast pesemisprotseduure asusime ootama Achimi, kes pidi meile laagriplatsile järele tulema. Kusagil oli “stau” (ehk suur liiklusummik, mis on Saksamaa kiirteedel üsna sage nähtus), kusagil mingi laat, nii et meie juht jäi mõnevõrra hiljaks, aga mis sa teed. Lõpuks jõudis särava naeratusega kolme tütre isa Achim oma tõllaga kohale ja sõit Berliini võis alata! Meiega reisis ka üks mustanahaline noormees, kes oli vaiksevõitu, aga siiski sümpaatne. Achim oli sama sõbralik kui telefonis, rääkides meile oma tütardest ja muust huvitavast. Näiteks seda, et on isiklikult kõige kauem neli tundi autoga stau’s seisnud. Neli tundi ummikus. Ränk. Muu hulgas saime temalt teada, et eelmisel päeval oli Nürnbergis kuumarekord olnud. 45 kraadi. See selgitas põrgukuumust, mida Nürnbergis hääletades tunda saime.

Vahepeal joonistasime Karliga kordamööda jooni tõmmates ja saime hakkama päris uhke šedöövriga

Mulle meeldib vahel ennast lahedamatel hetkedel kõrvalt vaadata ja sõit Berliini andis selleks järjekordse võimaluse. Siin ma olen, Saksamaa kiirteel. Võõras autos, mida juhib mustasilmne sõbralik mees nimega Achim, kellega olen äsja tutvunud ning kes sõidab ühte Berliini haiglasse oma tütart vaatama. Achimi kõrval istuv mustanahaline noormees suigatab vahepeal unne, nagu ka Karl minu kõrval. Raadios mängivad ingliskeelsed popphitid ja Achim suundub selle veidra seltskonnaga üha edasi. Ta peab tütre juurde jõudma.

Kui sõidetud oli umbes pool teekonnast, tegime mäkis kohvipeatuse (kohati on see reisikirjeldus nagu reklaam McDonald’sile, aga not sponsored :D). Ja hoolimata sellest, et saime autos ka oma nahal ühe kuulsa Saksamaa “stau” järele proovida, möödus rohkem kui 400-kilomeetrine reis ootamatult kiiresti. Kindlasti kasutan BlaBlaCari tulevikuski.

Jätsime Achimi ja tema kõrvalistujaga hüvasti ühe Berliiniäärse bensiinijaama juures. Suuremeelse inimesena oli juht valinud meie jaoks koha, kust saaksime mugavalt edasi metroo peale minna. Selleks hetkeks olin meie seiklustest juba üpris väsinud ega suutnud ära oodata hetke, mil lennuki peale ja tagasi koju pääseksin. Me olime Berliinis - linnas, kust pidime hakkama koju lendama. Siinkohal tekkis meil Karliga järjekordne vastasseis, sest mu reisikaaslane tahtis veel üheks ööks Berliini jääda, et sellega lähemalt tutvuda. Alguses olin ülinördinud, kui mulle jõudis kohale võimalus, et ma ei saa jälle koju - seda oli juba paar korda juhtunud. Veel üks päev, ja ma ei teadnud, kas enam jaksan. Aga Karlil olid päris head argumendid jäämiseks (ikkagi BERLIIN, millal sa veel siia satud, once in a lifetime, ööbimiskoht on olemas). Kuna olen enda eesmärgiks teinud enam-vähem kõige järeleproovimise ja see oli lõppude lõpuks ikkagi BERLIIN, siis nõustusin jääma. Üks päev veel.

Ööbimiskohaga oli huvitav lugu. Ilmselgelt ei saanud me Berliinis telkida. Seepärast oli Karl meie sõidu ajal ühe tuttava käest uurinud, kas ta teab kedagi, kelle juures saaks Berliinis ühe öö veeta. Ta leidiski ühe tüübi, kes pidavat Berliinis elama, ja pealegi veel olema eestlane. Tuli välja, et see võõras tüüp osutus üheks minu tuttavaks :D Maailm on ikka nii väike.

Sõitsime metrooga Ülari juurde, kes elas Ida-Berliinis. Lääne-Berliin on siis see põhiline "turistide Berliin", samas kui Ida-Berliin on rohkem selline hooletult elegantne ja vaba linnaosa, kunstnike, getode ja värvide päralt. Nähes sealseid karvaseid ja sulelisi, kostüüme ning kogu seda hullumeelsust, hakkas mulle mõte Berliini jäämisest täitsa meeldima. Kui olime Ülari juurde jõudnud, natuke hänginud (ja järgmiseks päevaks lennupiletid ostnud!), läksime Karliga linna avastama. Esmalt maandusime ühe toimeka hindu kiirtoidurestorani, kus sõin ühte parimatest veganburgeritest oma elus. Edasi ma lihtsalt kõndisin, ahmides kogu seda kultuuri endasse. Ma arvan, et Berliin on üks väärikas lisandus mu lemmiklinnade nimistusse. See koht on loominguliselt äärmiselt inspireeriv, lastes iseäranis hästi särada stiilselt riietatud geidel, erinevatel rahvustel, politseinikel, gräfititel, värvidel, kunstil ja kerjustel. Näiteks nägime Ülari maja lähedal kodutut, kes sõi kriiti. Aga kõik olid nii vabad ja kõigil oli kõigest suht pohhui.

Berliini metroo võlud ehk kui Dalí tekitab kohe koduse tunde

Seltskond eestlasi ühes Berliini korteris

Hindu hoolikalt valmistatud supereine

Oma jalutuskäigul nägime ühte koera. Ta ei lebanud niisama külili, vaid lõõtsutas, ise peaaegu teadvuseta; tundus, et tegemas oma viimaseid hingetõmbeid. Tõenäoliselt oli süüdlaseks kuumus. Ja jällegi, kogu sellel mööduval rahvamassil oli pohhui, inimesed lihtsalt astusid temast üle. See kõik tundus tol hetkel nii normaalne ja aktsepteeritud, et esialgu läksime meiegi edasi. Aga see jäi mind nõnda kohutavalt piinama, et sundisin Karli endaga tagasi pöörduma, kui ta püüdis mulle selgeks teha, et koeral oli rihm kaelas ja omanik lähedalasuvas kohvikus olemas. Ma lihtsalt ei saa olla inimene, kes niisugustest vaatepiltidest eemale kõnnib. Koer oli aga sealt kadunud. Oma edasisel teekonnal nägime veel mitmeid selliseid lebavaid ja lõõtsutavaid koeri, kes tundusid siiski omanike lähedal ja piisava tervise juures olevat. See rahustas mind veidi.

Ärge siis rotte toitke, eks

Üks rebel rebelitele loodud poe ees

Kunsti linn ...

... jalgrataste linn ...

... ja õue tõstetud mööbli linn

Muidugi ka värvide linn ...

... ja ennekõike armastuse linn

Kui me tagasi Ülari juurde jõudsime (ta andis meile võtme), polnud korteriperemees ise veel tagasi jõudnud. Kui see viimaks juhtus, jõin temaga veidi õlut ning sain Berliini kultuurse, kõiki aktsepteeriva ja üllatusterohke elu kohta rohkem teada. Muu hulgas kuulsin, et see on noorele kunstiinimesele parim koht elamiseks. Mõjus inspireerivalt ja pani täitsa mõtlema ...

Õlled joodud, veetsime kümne päeva jooksul esimese öö päris katuse all.