Mitte paitada

Solarise Lido, kolm turisti istuvad laua ümber. Laua all lamab suur valge lokkis karvaga koer, laiad traksid kere ümber, mille peal suur kiri "Do not pet". 

Koera pea toetub raskelt käppadele, poolvidukil silmad vilavad nukralt ringi, aga ei, keegi ei tulegi. Kurb on. 

Maaelu idüll: loomad

Naabri kassid Triibu ja Mustu erinevad juba ainuüksi söömisstiili poolest. Triibu on praktilise loomuga, ahmib kiiresti oma kausi tühjaks ja läheb siis uurima, mida head Mustule anti. Mustu on romantik ja unistaja, jääb iga paari ampsu järel mõtlikult kaugusse vaatama, mälub ja mediteerib – mistõttu saab Triibu võimaluse temagi roaga tutvuda.

Triibu pea on hästi lahmakas, kui ta selle juba mõnda kaussi pistab, siis teiste – Mustu ja krants Muki – koonud sinna enam ei mahu. Muki huvitub tegelikult harva toidust, tema tuleb naabertalust külla ikka siis, kui pea paisid ja kõht sügamist vajab.

Hola, Barcelona! 4. päev

Matka, looduse ja mägede päev. Eesmärgiks oli Montserrati mägi, mis tähendas nii umbes tunniajast rongisõitu. Seiklused algasid aga üsna vahva somplimendi ehk poolkomplimendiga A-lt, mille pälvisin pärast oma igapäevast sättimistegevust. “Päris ilus oled ju. On ikka kasu ka, et seal peegli ees tegutsed.” See on veits nagu mu vanaema stiil, kes ütleb enne meie ühist väljaminekut alati et: „Sa, Mari, hakka juba ennast sättima, sul läheb alati väga kaua aega, et end ilusaks teha“. Okei :D 

Sõitsime rongijaama juurde, ostsime turistiputkast rongipiletid ja kuulsime kassapidajalt, et järgmine rong tuleb alles tunni aja pärast. Tegelikult oli eelmise rongi väljumiseni veel mõni minut aega ja optimistid nagu me oleme, hakkasime kindlameelsel (ja kiirel) sammul õige peatuseni orienteeruma, teadmata päris täpselt, kus see asub. Jõudsime õigesse kohta aga täpselt minut liiga hilja, seega pidime järgmist ootama jääma. Paraku jõudsime aga piletid väravast sisenedes juba ära valideerida, mis tähendas, et need kaotasid kehtivuse. Püüdsime kinni ühe asjaliku moega turvatöötaja, kellele oma mure ära selgitasime. Naine lubas, et jätab meie näod meelde ja laseb ise pärast uuesti sisse, et me ei peaks uusi pileteid ostma. Kuna meil oli aega uut piirkonda avastada, nägime kauguses võimsat hoonet. No me lihtsad inimesed, näeme uhket hoonet, tahame vaadata.

Lossilaadse hoone ees laius supervõimas purskkaev, mis küll üsna varasel hommikutunnil ei töötanud, aga uhke ikka. Teadsime, et peame viibima kusagil Montjuïc Magic Fountaini lähedal – mille show meil ka reisi ajal plaanis oli – ja pärast mõningast guugeldamist selgus, et seep ta oligi. Uhke hoone osutus aga Kataloonia visuaalse kunsti muuseumiks, kuhu sisse me seekord ei astunud, sest ehitise ees sagis normaalne mass inimesi, kes kõik muuseumi võludega tutvuda soovisid. 

Visuaalse kunsti muuseum väga edeva modelliga

Ja üks teine modell väga põlenud kätega

Sedapuhku läksime aegsasti rongijaama tagasi, et mitte maha jääda, lootuses, et turvanaisel on meie näod meeles. Olidki, tõstis ilusti turvapiirded eest ja lasi meid niisugusest improviseeritud VIP-sissepääsust sisse. Suurema osa rongisõidust seisime püsti, sest kuigi sättisime end alguses istuma, sisenes rongi hindude perekond, kelle pereema oli rase, nii et nende eest koha hõivamine ei tundunud kohe kuidagi sobilik. Rongisõit ise läks muidu armsalt – mida lähemale Montserratile jõudsime, seda rohkem hakkas aknast võimsaid mägesid paistma ja väga lahe on niimoodi rongiga mägede vahel kihutada.

Montserratti kerkimiseks on pärast rongisõitu põhimõtteliselt kaks võimalust: kas köisteed pidi trossi mööda läbi õhu vuhistades või väikese mägitrammikese (funikulööriga). See kaabeltõstukiga mägede vahel hõljumine tundus igatahes ägedam, nii valisime selle variandi. Kaugelt õhust tundusid need gondlikesed väga väikesed, tegelikkuses mahtus ühte umbes 30 inimest. Neile, kes kõrgust ei karda, on see sõit ülivinge, täitsa kahju, et ainult viis minutit kestis. Aga noh, lohutasin end mõttega, et pärast tagasi saab ka :D

Takso tuleb

Päris-päris tippu sai ainult funikulööri ehk selle mägitrammikesega, aga kuna sai ka jalgsi, siis mõtlesime, et matkame. See matk mäe tippu oli lõõmava päikese ja järskude tõusude tõttu palju väljakutsuvam kui algselt arvasin. Pidin mitu korda puhkama, vabandades seda muidugi ette ja taha oma haige südamega :D Lõpuks, kui ühe peatuse ajal tundus, et mul hakkab elu silme eest läbi jooksma, ei jäänud A-l muud üle, kui minuga alla tagasi suunduda. Sel hetkel suutsin veel ise alla ronida, natuke veel ja tal oleks tulnud leida viis, kuidas mu teadvusetu keha tagasi hotelli organiseerida.

Kui elu on nagu unenägu

Üks tore hispaanlasest onu pakkus, et teeb reisisellidest koos ka pilti, aga ma olin seal nii kole, et panen parem reisisellid eraldi. Viimasel pildil olen tegemas nägu, et ma ei hakka iga hetk minestama :D

Päris tipputõusmisest me aga siiski veel loobunud polnud. Meil oli Montserratil liikumiseks tegelikult mingi all-inclusive-pilet, mis tähendas, et saime ka seda trammikest proovida ja no sellega oli ka vägev järsult mäkke tõusta. Trammiga sõites saime aru, et see jalgsimatk võiski päris ekstreemne olla, sest tramm muudkui tõusis ja tõusis ja kohale ei jõudnud. No lõpuks muidugi ikka jõudis.

A ei jätnud siiski jonni. Kui trammiga tippu jõudsime, polnud seegi veel see päris tipp. Sinna viis mitu matkarada, mis tunduvalt laugemad ja lühemad kui esimene, seega hakkasin A rohke julgustamise saatel aga jälle vapralt mööda kaljuteed ülespoole rühkima. Peab ütlema, et tema põhiline strateegia oli mind meelitada võimalusega häid pilte saada.

Nagu näha, siis haarasin võimalusest kinni :D

Kõik tasus kuhjaga ära, sest vaated olid tõeliselt võimsad. Kes küll suudaks mägesid mitte armastada? Kuna aaloe oli viimastel päevadel üsna teemas, vaatasin huviga, kuidas päris metsik aaloe niimoodi mägedes kasvab, hiiglaslikud lehed, millest mõned minuga samapikkused.

Kui olime trammiga taas natuke allapoole sõitnud, sõime võikusid. A jõi õlut ja mina cava’t, sest when in Rome, eks. Mõtlesime, et käime enne päris alla sõitmist kloostrist ka läbi ja vaatame kuulsa Musta Madonna ära, alguses lookles tema taga mitmekümnemeetrine järjekord, aga nüüd tundus rahvast juba lahedamalt. Must Madonna on siis selline võimas kuju, kes on oma tähtsuse tõttu muidu klaasi taga, ainult üks käsi on väljas. Ja seda kätt käiakse kõiksugustest maailma otstest puudutamas, uskudes, et see omab ravivõimeid. Väidetavalt on mitu rasket haigust võidetud just tänu Musta Madonna väele (ja käele). Nägime meiegi Madonna oma silmaga ära, tema kätt ei lubatud küll parajasti Covidi tõttu puudutada. Hiljem istusime veidi kloostris, mis oli tõeliselt suurejooneline. Väga pühalik tunne tekkis seal istudes, mulle üldse väga meeldib välismaa pühakodades mõtiskleda. Mis siis, et kandsin just sel päeval musta luukerega T-särki ja silt kloostri ukselt manitses, et “This is a sacred place. Please dress appropriately”. Upsi.

Must Madonna kogu hiilguses. Nagu pildilt näha, oli kirikus mitmeid rebeleid, kes keeldudest ei hoolinud

Kui olime köistee ja rongiga tagasi linna sõitnud, tegime end hotellis korda (loe: järjekordne aloe vera sessioon) ja läksime sobivat Iiri pubi otsima, kus õhtust mängu vaadata. Leidsimegi ühe hea koha, telerid ja õlu ja kõik oli olemas. Me tahtsime aga väga ka õhtust süüa ja kuigi baaripidaja ütles alguses, et süüa nad ei pakugi, tõdes ta pärast mõningat järelemõtlemist, et tegelt pitsat saaks küll. Tuli välja, et tal oli diil mingi kõrvalasuva söögikohaga, sest just sealt ta meile mõne aja pärast pitsad orgunniski :D Jällegi, üks parimaid pitsasid mu elus. Isegi vist teisel kohal, sest esimesel troonib üks pähkli-juustupitsa Stelvio Passist.

Jalkafänn nr 1 

Pitsafänn nr 1 :D

Veetsime baaris päris mitu tundi. Kuna baaripidaja vist nägi enne algust, kui väga me seda mängu ootame, käis ta muu hulgas kahetsevalt hoiatamas, et võib juhtuda, et need telerid lülitavad end lambist mingil hetkel viieks minutiks välja – nad pidavat seda tegema. Õnneks seda ei juhtunudki. Peale meie olid jalkat vaatamas ainult paarid: kaks noormeest oma neiudega, kõigil ilusti eraldi oma televiisor. Natukese aja pärast liitus veel üks mehe-naise duo, kes end meie “boksi” sättis ja kohe ka juttu tegi. Tuli välja, et tegu oli singapurlastega. Paraku toetasid nad Tottenhami meeskonda, samas kui A (ja see tähendas, et ka mina) hoidsime pöialt Arsenalile. Arsenal kannatas parajasti aga rängas kaotusseisus (vist 3 : 0) ja A elas seda – kohati väga häälekalt :D – üle, mistõttu sügavat hingesugulust me nendega ei leidnud. Küll aga rääkisime veidi oma riikidest ja nende eripäradest. Eestist oli Singapuri paar isegi kuulnud, nad lausa teadsid, kus see asub. Muu hulgas kuulsime, et Singapur on väga turvaline riik, kus võid isegi oma rahakoti lauda jätta, nii et keegi seda endale ei näppa. Hiljem hakkasid meie kaaslased küsima mõnevõrra isiklikumaid küsimusi, nagu kus me peatume ja mida edasi teeme: niivõrd, et mehe huvi päikesest põlenud punapea ja tema põhjamaise kaaslase vastu hakkas A-le tunduma liiga... kirglik, mistõttu jätsime viisakalt hüvasti.

Hola, Barcelona! 3. päev

Hommikul hotelliaknast välja vaadates tundus, et tuleb järjekordne päikeseline päev. Seega oli igati sobiv taas üks toiming oma Barca plaanist maha tõmmata ja kuulsasse Barceloneta randa suunduda.

Sõitsime metrooga rannarajoonile lähemale ja enne randaminekut külastasime veel kuulsat La Rambla tänavat. Tegemist on suure jalakäijate tänavaga, kuhu on koondunud kõiksugu müügimehed, välikohvikud, turuputkad, tänavakunstnikud ja muu säärane. Kõige kummalisem müügimees oli härra, kes mingi pardihäält tegeva vilega ringi kõndis ja sellega “tinistas” (selle heli kirjeldamiseks on raske paremat sõna esitada). Ei saanudki hästi aru, kas ta müüs neid vilesid või oma performance’it. Või mõlemat? Mehe viled jäid seekord küll puutumata, küll aga ostsin La Ramblalt perele (ja endale :D) mõned suveniirid enne, kui mööda kauneid kitsaid tänavaid suuna ranna poole võtsime.

Päevapoliitilisi materjale ka

Möödusime ka akvaariumist, mille ühte elamust reklaamis kiri “Die with sharks!”. Korraks mõtlesin, et huvitav… mida kõike tänapäeval rahaks ei saa teha. Siis aga tuli välja, et tegelikult saab suremise asemel haidega koos hoopis sukelduda. Kuigi noh, kui midagi valesti peaks minema, siis poleks minugi variant vist mõeldamatu…

Päike hakkas juba üsna korralikult kõrvetama. Mõtled küll, et mis see 24 kraadi siis näiteks 32 kraadi kõrval ka ära pole, aga need Barcelona päevased temperatuurid tundusidki füüsiliselt nagu mingi 30. Enne randa sisenemist võtsime ühest välikohvikust kaks jäätisekokteili, head olid.

Ma pole väga palju sellistes ülipopulaarsetest sihtkohtades tegelikult käinudki, olen rohkem niisugune tundmatutes minikülades ja linnades seikleja. Seepärast mõjus esimene sisenemine sellisesse turistidest infesteerunud randa üsna suure kultuurišokina. Iga 50 – ja ma ei liialda – sentimeetri tagant oli mõni härrasmees üles pannud oma vaibaäri, kust soovijad võisid endale rannas peesitamiseks sobiva aluse valida. Paljudel neist oli millegipärast elevandi pilt peal. Siis olid aktivistid, kes müüsid päikeseprille, mis on samuti ju rannas igati vajalik kaup. Kõige aktiivsemad olid aga kahtlemata joogimüüjad, kes müüsid vett, õlut, kokakoolat, sangriat ja Mojitosid. Üks neist oli lausa reklaamlaulukese sepistanud “Colaaaa aguaaaa beer??”, “Colaaaa aguaaaa beer??” – ja et lauluke liiga üksluiseks ei muutuks, võis vahepeal kuulda selle variatsiooni “Aguaaaa colaaa beeer?”. “Beer colaaaa aguaaa” seevastu poleks toiminud, sõnarõhud ja värgid…

Tõime liivakella kaugetele sugulastele külla #liivad

Taustal olid mõned paljaste tissidega kodanikud, lõikasin nemad eeskujulikult kaadrist välja

Seda kõike oli lihtsalt megapalju. Me polnud jõudnud veel omale platsigi valida, kui olime juba kokku puutunud nii mõnekümne müügimehega. Kui lõpuks endale liival sobiva positsiooni leidsime, läks asi mõistagi vaid hullemaks. Iga paari minuti tagant möödus mõni agar müügimees, kes kõike eelnevat pakkus ja ei-ga kuidagi nõustuda ei tahtnud. Kõige aktiivsemad olid, kusjuures, massaažitädid, kes mingisugust peent punktimassaaži pakkusid ja turistidele oma müügikõnes kehapilte näitasid: problemaatilised stressipunktid olid nendel ilusti ära märgitud. Massaažipakkujad panid potentsiaalsetele klientidele isegi natukeseks käe külge – et ikka näidata, kui head teenust nad osutavad. Paraku mind nad ei veennud. Esimene massaažitädi oli naljakas, kümnes läks juba tüütuks.

Päike kõrvetas korralikult ja A pakkus kogu aeg, et paneb mulle ka kreemi peale. Minusugusel valgel varesel läheb põhimõtteliselt kogu suvi aega, et normaalne päevitus saada, seepärast keeldusin jonnakalt. 24 kraadi, kammoon, see ka mõni päike. Ma pean ju ikkagi näitama, et olen lõunamaal käinud! Nii ma end seal päikese käes grillisin. Imestasime, et inimesed Barcelona kõige populaarsemas supelrannas ei uju, kuigi rannaliiv oli paksult rahvast täis. Vees nägin võib-olla kogu suure ranna peale kokku seitset inimest. Kui ise uljalt ujuma sammusin, mõistsin, milles võib asi olla: hispaanlaste jaoks oli vesi veel külm. 12-kraadine meri ei ole ilmselt nende jaoks veel see, millega nad harjunud on, minusuguse eestlase jaoks on 12 kraadi aga juba ujumiseks igati aktsepteeritav :D Kaua seal aga supelda ei saanud, sest jalad läksid külmast natuke krampi ja põhi oli ka paksult teravaid kive täis. Kui paari minuti pärast veest naasin, narris A mind, et misasja, nii vähe olidki vä. Kui ta pärast mind ise sama lühikese aja pärast välja suundus, siis ta rohkem ei narrinud :D

(Cola aguaaa beer? Aguaaa colaaaa beer? Sinjor, massage? Muy bien? Massage? Sinjor? – No, gracias.)

Kuna pidime veel ka akvaariumisse jõudma, siis pakkisime mõne tunni pärast oma asjad kokku ja sõime rannaäärses välirestos burgereid. Elamust rikastasid teismelised akrobaadid, kes puhkusemeeleolus restoranikülastajad kohe käima tõmbasid ja – mõistagi – külm Coronita. See rannamelu oli muidu hästi lahe: muusika, tantsivad inimesed, päike, palmid, meri – täielik puhkus. Järgmine seiklus: “Die… vabandust… Dive with sharks!”.

Okei, haidega sukelduma me seekord ei läinud, küll aga neid vaatama. Õnneks – ilmselt ka suuruse tõttu, eks – oli neil akvaariumis ikka kõvasti rohkem ruumi kui näiteks merihobudel ja moreenidel, viimased elasid küll oma suuruse kiuste äärmiselt kitsastes tingimustes. Mu lemmikud vist olidki haid, moreenid, kaheksajalad ja meridraakonid, nende päriselt nägemine oli väga eriline elamus, kuigi jah, järgmine kord tahaks kõiki sealseid asukaid pigem vabas looduses näha, ookeanis, oma silmaga. Okei… haisid vist pigem mitte... #diewithsharks.

Haimunad

Tuleb!

Meridraakonid, looduses kahjuks suures väljasuremisohus

Pärast akvaariumit oli aeg hotellis veidi jõudu koguda. Riideid vahetades avastasin äkki, kuivõrd suurel määral päike mind rannas põletanud oli. Jalad, käed, selg, kael, õlad – kogu keha tegi põrguvalu, iseäranis tagakülg, mis oli arusaadavalt ka tulipunane – nojaa, eks ma veetsin suurema osa ajast kõhuli. Kõige hullemas seisus olid käsivarred – keegi oleks need nagu reaalselt kuhugi lõkkesse pistnud. Iga liigutus tegi palju haiget ja oli üsna selge, et sellises olekus ma ülejäänud reisi ajal väga kaugele ei purjeta. Ja A oli tegelikult üsna sarnases seisus. Nii hakkasingi guugeldama, kus võiks veel sellisel kellaajal veel mõni apteek lahti olla. Siin võis aidata ainult üks asi: aloe vera.

A arvas, et pole häda midagi, aga ei, printsessil oli nui neljaks vaja apteeki minna – nii hakkasimegi Google Mapsi abiga ühe lähedalasuva apteegi poole jalutama. Kui järele mõelda, olid need õhtused jalutuskäigud soojas Hispaanias väga mõnusad, tol hetkel olin küll vaid oma missioonile pühendunud: hankida vahend, mis leevendaks veidi tunnet, et kogu mu nahk põleb põrguleekides. Mis see 24 kraadi siis ka ära pole…

Teele jäi üks suurem toidupood ja mõtlesime, et tšekime juba sinna, äkki leiab aloe verat. Ei olnud, tuli teekonda jätkata. Üks apteek jäi veel tee peale, aga see oli juba suletud, läbi klaasi nägime, kuidas proviisor kassaga möllas. Viimaks jõudsime sihtpunkti. Nüüd tuli palvetada, et suudaksime oma soovi tõenäolise keelebarjääri kiuste kuidagi serveerida ja neil vajalikku ka leiduks.

Õnneks on “aloe vera” suhteliselt universaalne termin ja naine leti taga sai kohe aru, milles keiss on. Ta isegi andis kreemi ja geeli vahel valida, geel on ikka parem, küsisin seda. Millepeale presenteeris proviisor mulle uhkelt kahest ca 350-milliliitrisest pudelist koosnevat komplekti. Kokku 700 ml. Jah, need olid ju aloe vera geelid, aga sellest kogusest oleks isegi väikesele elevandile jätkunud. Pealegi tundus nii rohke geeli ostmine tarbetu raiskamisena, arvestades, et see tulnuks käsipagasi piirangute tõttu kõik hotelli maha jätta. “This will be 54 euros,” ütles naine. 54 eurot. Appi. “Eoee,” ütlesin, “don’t you have anything a bit… smaller?” Apteeker kordas sõna “väiksemat” hispaania keeles, enam ei mäleta, kuidas, aga sain aru ja noogutasin. Naine sukeldus kuhugi tagaruumi ja naasis mõne hetke pärast vaid ühe pisikese geelipudeliga. “This is 6 euros.” No see kõlas ju igatahes paremini kui kaks hiigelpudelit ja 54 eurot. Huvitav, miks ta kohe selle normaalse variandiga ei tulnud? Vaatas, et me nii põlenud, et 75 milliliitrist jääb põhjaeurooplastele väheks?

Võidukalt lahkusime apteegist just sellega, mis vaja, nüüd tuli leida sobiv välirestoran, kus õhtust süüa. Tuleb küll mainida, et mul oli tol õhtul üsna kehv olla, ilmselt päikesepõletusest: peavalu, külmavärinad ja muu säärane. Mis oli paradoksaalne, sest 20 soojakraadi kiuste oli mul seljas kampsun ja jope, samal ajal kui teised varbavaheplätude ja suvekleitidega möödusid. Megakülm oli. Mõnel hetkel mööda tänavaid kulgedes oli natuke isegi tunne, et 1) pilt läheb kohe eest või 2) et oksendan mõnda Barcelona prügikasti. A püüdis mind ühele pingile istuma panna, aga seal istus juba üks neiu ees ja võitles millegipärast agaralt selle vastu, et ma tema kõrvale maanduksin. Jah, sel hetkel ei tundunud Barcelona just kõige külalislahkema paigana.

Seekord läks sobiva söögikoha otsimine kuidagi vaevaliselt, sest linn oli paksult rahvast täis väliterrassidel kohad hõivatud. Sees ka nagu ei taha istuda, kaunil suveõhtul Hispaanias, eks. Viimaks leidsime – muidugi järjekordse aktiivse restoranitöötaja suunamisel – ühe koha ja seadsime end sisse. Söök oli superhea, külm õlu tegi ka enesetunnet veidi paremaks, kuigi pidin õhtu huvides siiski natuke vapramat nägu tegema kui see mu enesetunnet arvestades päriselt olnuks. Oma süü ju ka tegelikult, et päevituskreemi panna ei lasknud.

Ühel hetkel tundsin, otsekui oleks välikohviku katuselt mulle midagi pähe kukkunud, mingi väike kivike või midagi, aga ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Hiljem hotellis avastasime, et see oli tuvisitt. Noh, ma arvasin, et see produktsioon kuulus tuvile, aga kuna tegu oli siiski Hispaaniaga, võis see vabalt ka papagoisitt olla. Vahet pole, väidetavalt peaks niisugune asi õnne tooma – ja pärast seda, kui olin oma tulitava keha aloe veraga katnud, tundsin end igatahes õnnelikumana.

Ma ei tea, kuidas mõni üldse nii ühtlaselt päevitub. Mina päevitun niimoodi :D

Kuidas bitcoin'ide eest perverdi mainest vabaneda

Tulin siis ühel päeval pahaaimamatult tööle, istusin arvuti taha ja avasin järjest kõik oma postkastid. Ühes neist oli esmapilgul üsna alarmeeriv kiri. Kirja sisu oli umbes selline, et keegi on saavutanud kontrolli mingi mu seadme üle, mille kaudu on filminud, kuidas ma pornovideot vaatan ja seda hmmm, ütleme siis, et ... naudin. Kirja autor jätkas, öeldes, et tal on kuri plaan nimetatud naudisklev video kõigile mu kontaktidele saata ja et ma kujutaks vaid ette, millist piinlikkust see mulle võib valmistada. 

Aga ta jätkas, lohutades, et mu kimbatusele on lihtne lahendus. Saatku ma talle vaid mõned bitcoin'id, siis jätab ta mu rõlgused üksnes enda silmadele. Kiri oli pikk ja erinevalt teistest õngitsuskirjadest perfektses inglise keeles. 

Pärast mõningat kaalumist otsustasin tehingust siiski loobuda. Aga uurisin asja natuke edasi ja tuli välja, et niisugused väljapressimised on üpris sagedased. 

Leidsin lehekülje, kus oli veel teisigi phishing-kirjade näiteid, millest kõige õõvastavamad ähvardasid otsese vägivallaga. Kujutage nüüd ette, et leiate oma postkastist kõigi teiste kirjade keskelt niisuguse, mille pealkiri on näiteks "I will throw acid to your face". Ja selle sisu öeldakse, et kuritahtlik eks või edu peale kade naiskolleeg on palganud kirja autori sulle hapet näkku viskama. Ning ainus viis seda vältida on kirjutajale bitcoin'e saata. 

Enamasti on tegu ikkagi pettusega. Soovitan internetist selle teema kohta lugeda, siiani on väga huvitav olnud. Aga selleks, et süda rahul oleks, saate kontrollida, kas teie isikuandmed, näiteks paroolid, on kuhugi edasi lekkinud või mitte. Siit: https://haveibeenpwned.com/.

Koroona päevikud

Homsega saab mul kümnepäevane karantiin läbi. Jagan teiega veidi päevikumärkmeid ajast, mil end viimaks ometi esmakordselt Covid-19 küüsist avastasin. 

*

Ärkan üles, kõikjal minu ümber on täis nuusatud salvrätid. Õnneks öösel nohu väga ei häiri, kurk aga küll. Neelata on väga raske ja kui poleks Strepsilsi kurguvalupastille, siis ei saaks ma vist üldse magada. Ma pole veel testi teinud, aga ma tean, et mul on koroona. Ärge küsige, kuidas, ma lihtsalt tean. Tunne on hoopis teistsugune kui tavalise külmetuse ajal, selline terav, tundub, nagu minu sees oleks väike tige ja õel loom, kes kõiki mu tulevasi plaane oma saastunud keelega lakub ja ise sealjuures peenikest naeru peab. Ma tean, et ta seal on, aga kindluse mõttes pean ikkagi testi tegema, kasvõi selleks, et enda kodukontoris viibimist ametlikult välja vabandada. Vaevaliselt tõstan pea padjalt, lähen kööki, võtan arstikapist kiirtesti ja käitun nõuetekohaselt. Ootan viis minutit, puhkan oma tatti täis pead.

Piilun. Ma ei julge vaadata. Ühe silmaga ettevaatlikult piilun ja näen ühte triipu. Huh, vedas ... vaatan juba julgemalt otse testile peale. Ja seal on ka teine triip. Kaks punast triipu. Tunne läheb hoobilt palju hullemaks. 

*

Nagu koroonast veel ei piisaks, mul pole ka telefoni. Paar päeva tagasi enne magamaminekut kukkus mu ustav kuueaastane telefon voodist maha ja läks lõplikult hingusele. Ta on enne seda korduvalt kukkunud, sealjuures asfaldile, teiselt korruselt alla, palju kõrgematest kohtadest kui poole meetri kõrgusel olev voodi. Aga ju siis seekord oli tõesti viimane piisk. Ma ei saa ühelegi nupule vajutada ja kõige tüütum on see, et ma ei saa ka äratust kinni panna. Õnneks külje pealt saab masina hääletuks vajutada, muidu oleks eriti hull lugu. Tegelikult on päris vabastav mitu päeva ilma telefonita olla. Ainult et mul oleks väga vaja arstile helistada, et PCR-testi jaoks aeg panna. Mul oleks vaja Smart-ID-d kasutada. Ja veel palju asju teha. Aga ei saa. 

*

Tahan PCR-testi teha, sest aprillis lõppeks muidu mu sertifikaadi kehtivus ja läbipõdemistõend tundub kõvasti parem variant kui kolmas süst. Jama ainult, et nii paljud asjad nüüd ära jäävad. Aga see kümme päeva isolatsiooni kannatab ära küll. 

*

Laupäev. Sain ikkagi saatekirja ning lähen kohe Linnahalli parkla Medicumi telki PCR-testi tegema. Olen kuulnud hirmsaid jutte ajju lükatavast vatipulgast, aga mõtlen, et noh, ma julge tüdruk ja kui hull see ikka olla saab. Valu ma ei karda eriti, kui mulle just midagi silma ei lükata. 

*

Jõuan parklasse, näen juba kaugelt aiaga piiratud Medicumi telki, mida ümbritsevad viidad juhatavad koroonatestile. Peale minu ei paista ühtegi teist inimest. Jälle tekib mul kahtlus, kas ilma autota tohib ikka minna, alguses oli jutt, et neid teste võetakse ainult autost, on ohutum ... Veebist leidsin küll infot, et nüüd saab juba jalgsi ka minna, et see auto ei koti enam kedagi. Jalutan veidi kõhklevalt väravast sisse, avatud telgi poole. Mind tervitab juba kaugelt blond tütarlaps, umbes minuvanune, nägu nalja täis (nii palju, kui maski alt paistab). Räägib, et jaa, tere, võib julgelt sisse tulla, siin on elav järjekord. Ulatan talle oma ID-kaardi, ta käib kusagil telgisügavustes seda kontrollimas ja siis juhatab mind istuma. Ütleb, et võtab mõlemast sõõrmest proovi ja soovitab läbi suu hingata. Okei jah, see pulk läks suhteliselt sügavale, aga valus küll ei olnud. Isegi pisarat ei tulnud silma, nagu paljud hoiatasid. See kõik sai läbi sama kiiresti, kui algas ja kogu see sensatsioon oli sarnane kiheluse ja aevastustundega, mida niigi nohus olles koged. Testija ütles, et homme hommikuks on tulemus digiloos üleval. Ausalt öeldes oli see kogemus nii meeldiv, et ma poleks isegi kurtnud, kui tulemusega oleks mingi jama olnud ja ma pidanuks tagasi minema. 

*

Pühapäeva hommikul ärkan rohke sõnumirahe peale. Terviseamet on saatnud kolm sõnumit: eesti, inglise ja vene keeles. Hiljem saan ka ühe salvestatud telefonikõne. Need kõik ütlevad, et olen Covid-positiivne ja pean kümme päeva isolatsioonis veetma. Nojah, digilukku pole siis esialgu vaja vaadatagi. Edastan info oma kolleegidele ja valmistun kümnepäevaseks kodukontoriks. 

*

Kõige otstarbekam tundub magada nii, et tükike paberit on ninna torgatud. Praeguseks olen loobunud pabersalvrättidest ja võtnud voodi kõrvale rulli WC-paberit. Nina valutab. Kurk valutab. Hing valutab. Nii loodan, et seda asja kellegi edasi andnud pole. Pilgutan oma kuive, palavikulisi silmi. Vesi neis aurustub. 

*

Neljandaks päevaks on enesetunne täitsa hea. Nohu on põhimõtteliselt kadunud (nii vähe teda oligi) ja mulle meeldiks mõelda, et siin on abi olnud jalavannist, Sinupreti nohutablettidest, rohkest teejoomisest, Coldrexist ja pipraviinast, millega end olen noil päevil ravinud. Nohu vastu on tegelikult Sudafed kõige parem, aga ma ei saa neid tablette üldse võtta, ninast hakkab vulinal verd jooksma. Kellelgi veel sama teema? Sinupret on selles mõttes hea, et looduslik ja kerge, aga aitab ka palju vähem kui Sudafed. 

*

Nüüd on ainult köha. Köha on nagu reaalne teema selle Covidiga. Jõhkrad köhahood on, eriti hommikuti pärast ärkamist ja õhtul enne magamaminekut, või siis, kui olen näiteks pikalt telefonis rääkinud. Öösiti ma õnneks ei köhi, muidu ei saaks magada. Aga lugesin, et see köha pidi veel pikka aega pärast tervenemistki alles jääma. Hästi tüütu on kogu aeg köhida. Samas mõned on hingamisaparaadi all haiglas ja mõne kodumaal käib sõda... nii et mina ei tohi küll millegi üle kurta. 

Olge vaprad, te kõik!

Märke sellest, et oled saanud 30

* Su näokreem maksab rohkem kui 20 eurot

* Sa kasutad näokuppu. Ja silmakompresse

* Võõrad lapsed ütlevad sulle "tädi" või "proua". Õnneks on LHV mehed veel "neiu" juurde jäänud, aga kauaks enam sedagi ...

* Kui alkoholimüüja küsib dokumenti, on see su päeva tipphetk

* Kuivanud friikartulite ja eilse Woldi asemel on su külmkapis lõhe, juurviljad ja turult ostetud hoidised (vein pole mõistagi kuhugi kadunud)

* Salapärased valud rinnus

* Valu põlves

* Valu peas

* Valu seljas, eriti pärast ärkamist

* Sa ei osta enam kõige odavamat vedelseepi, vaid mõne sellise, kuhu on peale kirjutatud kas "Royal", "Luxury" või "Premium"

* Sa ei hoia lilli enam õlleklaasides, vaid päris vaasides

* Viis aastat nooremad neiud teietavad sind

* 30 aastat vanemad mehed teietavad sind

* Sa ei viitsi end iga päev meikida

* Mõtled rohkem kui korra nädalas kodulooma võtmise peale

* Unistad oma talumajast. Ja kanadest

* Newyorkeri ja House'i asemel ostad oma magamisriideid Victoria's Secretist või Change'ist

* Peol olles hakkad juba kella 23 ajal koju kibelema, et lebosse visata, krõpsu süüa ja "Big Bang Theoryt" vaadata

* Sa käid lõhnaesitlustel

* Sa käid viskiesitlustel

* Sa käid raamatuesitlustel. 

* Sa esitled ise oma raamatuid

* Su kunagised koolikaaslased muudkui abielluvad ja saavad lapsi

* Sa käid oma sõprade pulmades

* Sul on maitseaineteriiul

* Sa ei lähe enam kell 2 öösel selle võrgutava naistemehe juurde, mis siis, et ta kutsus

* Sind kutsutakse sõeluuringule ja lähed ka

* Kui väljas on külm, kannad mütsi

* Sul pole TikToki ja sa ei mõista selle fenomeni

* Su üks põhihobisid on kinnisvaraportaalides surfamine

Õppetunde luuletajaelust

Alustasin luuletuste kirjutamist 15-aastaselt. Tol ajal oli mul palju fantaasiaid ja valearusaamu sellest, mida kirjanikuelu endast kujutab. Nüüdseks oleks kirjutanud täpselt poole oma elust. Veidi aega tagasi käisime Reijoga Pelgulinna Gümnaasiumis, et jagada noortega sel teekonnal saadud õppetunde. Ehk on kellelgi natukenegi kasu, kui enda omad ka siia kirja panen.

1. Mitte keegi ei tule sulle midagi ise pakkuma

Kui luuletamisega alles alustasin, olin veendunud, et olen järgmine uus superstaar ning on vaid aja küsimus, mil mõni tähtis kirjastaja või kriitik mu mõnelt esinemiselt avastab ja tahab avaldada iga rea, mille kunagi kirjutanud olen. Ootasin paar aastat, aga vat kus lops, seda ei juhtunud. Elu ja vanemad kolleegid õpetasid, et kui sa tahad algajana pildile saada, pead ise kirjastuste ja väljaannete ustele koputama, kirju saatma, postitama, jagama, esinema ... Ja isegi siis, kui oled lõpuks raamatu avaldanud, ei saa end lõdvaks lasta, sest luulet ilmub väga palju, inimesed loevad seda võrreldes muu kirjandusega väga vähe ning võimalus, et keegi võõras just sinu luulekogu poes sadade teiste seast välja valib, on liiga mikroskoopiline, et puhtalt selle peale mängida. Mis viib mind teise punktini.

2. Enne raamatu avaldamist on vaja inimesi, kellele seda avaldada

Kui mitteluuletaja läheb poodi luulet otsima, valib ta autoreid, keda juba tunneb. Ehin, Kareva, Krull, Contra, Ristikivi … Uute ja tundmatute tulijate teoseid valivad riiulitelt enamasti teised luuletajad ja kirjanikud, kel klassikud juba ammu läbi töötatud ja kes midagi värsket vajavad. Neid ei ole palju. Seepärast tuleb enne raamatu avaldamist olla kindel, et vähemalt teatud hulk inimesi hindab sinu loomingut piisavalt, et tahta seda raamatuna endale soetada. Ma olen mõne inimese puhul täheldanud, et raamatu avaldamine on justkui eesmärk omaette, näha enda nime poeriiulitel, aga mis kasu sellest hetkelisest uhkusetundest on, kui teos riiulilt kaugemale ei jõua? Pole midagi kurvemat olukorrast, kui sinu suure töö ja vaevaga üllitatud raamat jääb virnadena kuhugi tolmu koguma. Autor vajab lugejaid, ja lugejatel peab olema midagi oodata. Mis viib mind kolmanda punktini.

3. Ära karda tuntust koguda

Saada oma tekste sõpradele ja perele, aga ka proffidele, et nende kriitikast õppida ja ühtlasi tuntust koguda. Vaba lava üritustel esinemine on samuti suurepärane võimalus publikult otsest tagasisidet saada. Siis on veel erinevad Facebooki luulegrupid, Instagram, Twitter, miks mitte ka Youtube ja TikTok, mu mõte on lihtsalt see, et kindlasti tasub endale enne lugejaid koguda, kui nelikümmend luuletust kirjutada ja nendega otsusekindlalt trükikoja poole sammuda. Väga soovitan oma loomingut testida kirjandusajakirjade peal, nagu Värske Rõhk, Vikerkaar ja Looming, millest esimene ongi puhtalt noortele suunatud. Olin vist 23-aastane, kui esimest korda oma luulekaastöö Rõhku saatsin ja sealt eitava vastuse sain. Kui oleksin tookord sellele faktile vilistanud ning sellegipoolest ise kogu välja andnud, oleks praegu ikka piinlik küll. Mõtle tuleviku-endale. Mõtle, et kui profid ütlevad, et sa pole veel avaldamiseks valmis, siis on neil võib-olla õigus. See toimib ka vastupidi. Kui kogenud kirjanikud ütlevad, et kirjutad imeliselt, siis ole endaga rahul, sa oled selle ära teeninud! 

4. Luule, see ei tule tuulest

Hea luuletus nõuab tööd. Võib-olla on see inimeseti erinev, aga ma töötan iga luuletusega minimaalselt pool tundi, mõnega isegi mitu päeva. Nooremana arvasin, et kuna luule žanr on niivõrd vaba, siis pole selle kirjutamisel mingeid reegleid ega piiranguid, aga täielikult ilma piirideta kirjutades valminud tekst võib mõjuda hullu sonimisena. Luuletus ei peaks tähendama ainult oma mõttevoo üleskirjutamist nii, nagu parajasti tuleb, ja sellega rahulejäämist. Head luuletust on vaja toimetada, sättida nii rütmi kui ka sõnastust, ning aeg-ajalt tuleb tõele näkku vaadata ja terve asi ära kustutada. 

Lisaks vajab kirjutamine mõningaid teadmisi. Paha ei tee tutvuda ka luule teoreetiliste käsitlustega, õppida põhjalikult ära keelereeglid ning – seda ei saa piisavalt rõhutada – ülipalju lugeda. Parimad kirjutajad, keda tean, on andunud lugejad, kes neelavad põnevusega nii kogenud autorite luulet, proosat, arvustusi, Miki Hiirt, doktoritöid, Eesti Naist, Madonna laulusõnu kui ka füüsikaõpikut, kõike, kõike, kõike …

5. Kriitika on sõber, mitte vaenlane

Konstruktiivne kriitika viib edasi. See võib haiget teha, jah, eriti kui oled võtnud nõuks saada järgmiseks luulesuperstaariks, aga kriitikat ei tohi ignoreerida, maha teha või karta. Vähe sellest: kriitikat tuleb ise küsida. Ja olla tänulik, kui sulle seda tõesti antakse, sest kriitika on kingitus, mis viib edasi. Kunagi läks negatiivne tagasiside mulle väga hinge, aga sellistel juhtudel tasub mõelda, et igasugused kommentaarid su loomingu kohta tähendavad, et keegi on selle peale mõelnud. Kriitika tähendab, et arvustaja on kasutanud oma kõige väärtuslikumat ressurssi – aega – just sinu peale mõtlemiseks, võib-olla isegi nende mõtete kirjapanekuks. Ma arvan, et keegi ei peaks niisugust asja iseenesestmõistetavalt võtma, mitte keegi ei ole kohustatud oma vabast ajast meie arendamisse panustama, isegi kui meie egoism seda mõista ei suuda. Pärast selle tõdemuseni jõudmist võtan vastu igasuguse tagasiside ning mõtlen, kuidas selle toel üha parema loomingu poole liikuda.

Järjekordne rattaõnnetus, ei midagi uut

Sedapuhku elektritõukerattaga. 

Ühesõnaga. Käisin eile õhtul Steveni juures Pöörisel. Kauge küll, pluss ma olen praegu täiega ületöötanud ja veits haige, aga nagu Steven ütles, siis me näemegi umbes kolm korda aastas ja viimasest korrast oli juba liiga kaua aega möödas. Seega sõitsin bussiga sinna, jõime šampust, sõime krõpsu, rääkisime naistest, meestest ja kirjandusest, tavaline värk. Viimaks oli kell juba palju ja mul aeg Pööriselt koju pöörduda. Kuna ma olen tõsiusklik Boldi-tõukside fänn, siis vaatasin takso asemel endale kaardi pealt ühe lähedal oleva ratta, Steven saatis mu selleni ja võisingi kodu poole vurama hakata. 

Hoolimata sellest, et kell hakkas lähenema ühele öösel, oli äärmiselt soe ilm. Pehme suveõhk, tühjad Mustamäe tänavad ja tuul kleidisabas tegid sõitmise vägagi nauditavaks. Tõrvatilgaks meepotis oli vaid asjaolu, et ega ma tegelikult ei olnud sealkandis varem liikunud ja mul polnud õigupoolest õrna aimugi, kuhu täpselt sõita. Mingi suunataju on mul aga isegi kerge šampusevine all olemas ja kaardi juhatatud suund ei tundunud kohe teps mitte õige. Asja uurima asudes selgus, et kaart juhib mind kodu asemel hoopis - vahi värki - Raplasse, kus on sarnase nimega tänav. Pöörasin siis ümber ja hakkasin tagasi Tallinna poole liikuma. Hoolimata pikast tarbetust ringist ei olnud mu seiklushimu veel raugenud, kuigi jah. Lihtsam oleks olnud takso võtta. 

Aga ei. Soe ilm, suveõhk, tühjad tänavad, tuul kleidisabas, teate küll. Sõitsin edasi, vahepeal eksisin ära ning siis sõitsin jälle tagasi ja siis jälle edasi. Ühel hetkel sai aga mu tõukerattale sellest tiirutamisest vist villand ja ta soovis mulle märku anda, et ta jaks on otsakorral. Nimelt ei allunud ta ühel hetkel enam kontrollile ja peatumise asemel põrutas täie hooga edasi. Mis päädis sellega, et ma kukkusin sõidu pealt pikali asfaldile. Imekombel ei saanud ma kuigi palju viga, põlv oli kergelt marraskil, peopesa paistes ja küünarnukk tegi ka põrguvalu. See tõotas valu järgi olla kõige suurem vigastus, aga mul oli teksatagi seljas ja ma ei viitsinud kohe vaadata. Telefoniekraanile tekkis ämblikuvõrk. Tõukeratas jäi täiesti terveks. 

Võib-olla oleks see olnud õige hetk takso tellida? Ei. Ma toppisin telefoni uuesti rinnahoidjasse (sest nii on kõige mugavam aeg-ajalt kaarti vaadata), seisin jälle rattale ja vajutasin gaasi. Varsti tuli juba Kristiine silt ja sealt oskasin edasi ilma Google'i abita koduni navigeerida. 

Riideid eemaldades selgus, et käsi on tõesti rohkem kannatada saanud, aga luumurdu ei tundunud olevat. Lisaks näis, et ka haava kinniõmblemine ei osutu ka vajalikuks. Puhastasin haava korralikult ära ja katsin kahe plaastriga. Siiani pole veel verest tühjaks jooksnud.

Olen nüüd oma läbielamisi mõne inimesega jaganud, mille tulemusena tõi Steven mulle täna terve hunniku jäätist. Jäätis on täiega hea, aga teie olge ikka ettevaatlikud, eks.

Hästi küpsetatud iha toore liha järele

“Toorelt” (“Raw”)

Režissöör: Julia Ducournau

2016

Ah, need prantsuse filmid oma söögikultusega … Oui, aga sedapuhku pole fookuses mitte croissant’id ega Camembert, vaid inimliha. Ometi ei tasu filmile “Toorelt” läheneda nii, nagu pealkirjas soovitatud. Selle mõju pääseb esile vaid siis, kui märgata õuduste taga osavalt loodud ilu: kõnekaid sümboleid, armastuse keelt ning muusikat, mis jääb vaatajasse settima ka pärast lõputiitreid.

Julia Ducournau’ debüütfilmil on veidi ühist õudusfilmidega „Teeth“ (2007) ja „Carrie“ (1976/2013). Nagu “Teethi” Dawn ja “Carrie” nimitegelane, on Justine seni käitunud igati hästi ja õiglaselt (mida sümboliseerib ju nimigi), kuid nagu Dawni ja Carrie puhul, ei tundu karma Justine’i heaks toimivat. Talle tehakse pidevalt liiga ning selle ebaõigluse kulminatsioon äratab tõelise kiskja. Sealjuures võib Justine’is tekkinud lihaiha võtta sümbolina: siiani on preili Õigluse headusest “toitunud” teised. Kas just samal viisil, aga selline ebaõigluse all murdumine võiks ilmselt nii mõnelegi vaatajale äratundmist pakkuda.

Peategelase võitlust oma ihadega saab käsitleda kui tema püüdu emantsipeeruda. Näiteks on naiseliku vabanemise seisukohast üsna kõnekas koht, kus õde Justine’i püsti urineerima õpetab, aga ka laused, nagu “See on minu v*tt!” või “Sa oleksid pidanud mind lööma!”. Viimane lause tundub võrdsete õiguste kontekstis eriti tähelepanuväärne, olles suunatud naisründajalt meesohvrile. Tänu sellele mõjub “Toorelt” igati värskelt filmide kõrval, mille hukatuslike naiskangelaste põhimotivatsioon seisneb pelga lihaiha täitmise asemel meestele kättemaksmises (nt “I spit on your grave”, “Promising young woman”).

Õudne on muidugi ka. Filmist õhkuvale närvilisele õõvale aitab tublisti kaasa Justine’iks kehastunud Garance Marillier’ näitlejaosavus. Nimelt väreleb Marillier’ olemuses samasugune haprus, nagu Lars von Trieri filmide näitleja Charlotte Gainsbourg’ persona’s, mis paneb ärevale tegelasele ärevusega kaasa elama. Lisaks vajab Justine’i arengu kujutamine skaalal “süütu taimetoitlane – verejanuline võrgutaja” mõjuvat illustratiivset materjali, mille pärast “Toorelt” vähemalt paar imetlejat kaotab. Sõrmeluu küljest liha näkitsemine ja kehalt põletikulise naha eemaldamine on vaid mõni näide. Ühtlasi püsib tempo hoogne ja enne järgmise võika stseenikäntsaka ulatamist ei anta vaatajale eelmise seedimiseks palju aega. Vaatamine on pingeline, kuid närvikulu väärt. Miks?

Ilu pärast. Ilu serveeritakse vaatajale nii prantsuse keele kui ka sümbolistlike viidetega, mis meenutavad varem mainitud von Trieri filmide omi. Vaatajat ootab kuhjaga tõlgendamisrõõmu, kuid sealjuures on Ducournau’ sümbolite (potentsiaalne) tähendus märksa kättesaadavam, kui näiteks von Trieri “Antikristuses”. Maitset lisavad ka mõnusad vihjepalakesed, millest puänt lõpuks tervikliku à la carte eine moodustab. Erilist tähelepanu väärib aga muusika, mida on kasutatud kas a) vaevumärgatavalt, et vaatajat mõne ootamatu õudusega üllatada või b) maksimaalselt – erilise tähendusrikkuse loomiseks. Üks võikamaid stseene saab oma tähenduse suuresti tänu toimuva tähtsust märkivale võimsale teemaloole.

Loodan, et vaataja peab vastu, vaatab pärast filmi peeglisse ja naudib kasvõi korraks tõelise enda élan vital’i. Mingil moel inspireerib “Toorelt” just iseennast leidma – neid, kes julgevad seda ampsata. Siiski tasub meeles pidada, et tegu on suutäiega, mida võttes oleks hea kõht tühi ja okseämber lähedal hoida.

Üks ilus näide lõimumisest Selveri juustuleti taga

(Not sponsored)

Selver. 

Mul on juba paar asja korvis. Nõudepesušvammid. Uus Värske Rõhk. Pudel Värska Originaali. Kinder Pinguide nelipakk. Mõned tomatid. Umbes poolteist kilo kartuleid. Nüüd on veel vaja juustu. 

Seisan juustuleti taga ja mõtlen. Sobiva suurusega pakendites on kõrvuti Vene juust, Hollandi juust ja mingi Estoveri oma. Minu taga suhtleb üks vene härrasmees oma naisega. Äkki jääb mees minu taha seisma, vaatama, kuidas ma seal valin. Võib-olla tahab ta lihtsalt kohe pärast mind löögile pääseda, aga huvitavam on ette kujutada, et ta tahab näha, millise juustu ma võtan. Valin Vene juustu, see on nimetatud kolmest mu lemmik. Kohe kiidetakse mu otsus heaks.

Mees: "Vot Russkii sõr, eta samõi lutšii."

Mina: "Da, ja snaju."

Mees noogutab rahulolevalt, näitab mulle pöialt ja hakkab midagi oma naisele vene keeles seletama. Ütlen pakaa ja teen oma korviga minekut. Tore ikka, kui ühe poeskäiguga saad nii juustu kui ka respekti idanaabritelt :D

Annelinna ohud ehk kahtlased mehed ukse taga

Külastasin hiljuti üle pika aja Tartut. Ema oli rääkinud, et viimasel ajal on meie Annelinna korteri ukse taha sattunud mingi võõras mees. Oleks siis, et ta lihtsalt satub sinna ja lahkub, aga mees koputab ka. Ning seda väga kummalistel aegadel, näiteks kell pool 11 õhtul. Ema on Annelinnas harva, aga kui, siis üksi, ning arvestades, mis inimesed selles kandis liiguvad, ei tasu niisugustel juhtudel ust kindlasti mitte avada. Õnneks polnud ema seda ka teinud. 

Nüüd, paar päeva tagasi, olin üksi samas korteris. Lõpetasin parajasti arvutis tööasju ja valmistusin Tallinna bussi peale minema. Kell oli viis õhtul. Äkki kuulsin uksekella. Vähemalt kuus korda, nõudlikult, läbilõikavalt, häirivalt. Hiilisin välisukse juurde ja piilusin läbi uksesilma. Trepikojas seisis lühikest kasvu paksuke mees, väga häiritud ilmega. Ma ei avanud. Hiilisin tagasi kööki, pakkisin arvuti ja oma ülejäänud maise varanduse kokku ning ootasin veidi. Kaua poleks saanud oodata, sest bussini ei olnud enam palju aega jäänud. Mõne aja pärast piilusin uuesti läbi uksesilma. Trepikoda tundus tühi. 

Lahkusin võimalikult ruttu (kuigi nagu eelmisest postitusest võib lugeda, läheb mul sellega siiski mõnevõrra aega :D), keerasin ukse lukku ja mõne hetke pärast istusin juba Tartu-Tallinna Lux Expressis. Raporteerisin emale, et see tüüp käis jälle ukse taga ning kirjeldasin, milline ta välja näeb. Ema polnud just vaimustuses. 

Umbes kella seitsme paiku kirjutas ta mulle, et sama mees tuli jälle. Seekord tegi ema ukse lahti, sest kaua võib, eks. Panen siia kirja nende (venekeelse) dialoogi nii, nagu ema mulle vahendas: 

Mees: "Teil mingi mootor töötab. Ma ei saa magada."

Ema: "???"

Mees: "Teil akvaariumimootor töötab. Pange palun kinni."

Ema: "Meil ei ole akvaariumit ega mingit mootorit siin."

Mees: "Peab olema. Ma juba teiste naabrite käest küsisin. See mootor ei lase magada."

Viimaks õnnestus emal ta kuidagi minema saata, sest tõesti, kellegi peas töötavate mootorite vastu ei saa naabrid just palju ära teha ... Elu Annelinnas on toonud mitmeid kummalisi seiklusi. Ehk kirjutan kunagi neist veel.

Kas ma triikraua võtsin välja ehk elu OCD-ga

[Ma olen nii pikalt plaaninud seda postitust kirjutada. Küll on puudu jäänud ajast, küll julgusest või pealehakkamisest, aga nüüd lihtsalt võtan kätte ja teen ära. Lootes, et leidub teisigi minusuguseid, kellele see kõik ehk tuge ja äratundmist pakub.]

Mu telefon on täis pilte mu gaasipliidist, triikrauast, veekraanidest, korteris olevatest pistikutest ja akendest. Kui olen juba õueriides ja toast lahkumiseks igati valmis, kulub mul väljumiseks ikkagi vähemalt 10 minutit. Mida kaugemale ja pikemaks ajaks sõidan, seda rohkem aega läheb. Isegi siis, kui olen kogu korteri juba kaks korda üle kontrollinud ning igast ohuallikast foto teinud. Ma kontrollin uuesti. Ja siis uuesti. Hakkan juba ust lukku keerama ... ja siis teen veel ühe ringi ning puudutan seda tühja triikrauastepslit juba viies kuradi kord. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Kui see kõik tegemata jääks, peaksin mingil hetkel koju tagasi pöörduma, kust iganes. Ma olen seda, muide, teinud. Olen lasknud kolleegil end keset tööpäeva autoga koju tuua, kontrollimaks, kas triikraud ikka sai välja. Alati sai. Aga see mõte, mis tekib kõige soovimatutel hetkedel, et midagi jäi kodus kuidagi halvasti ... Kui see juba tuleb, ei saa enam normaalselt funktsioneerida. Ma ei saa millegi muu peale mõelda. Aju ketrab neid sundmõtteid seni, kuni lähen ja kontrollin. See on OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire ja ma olen sellega elanud suurema osa oma elust. 

Mul on väga kerge vorm, võrreldes sellega, mida olen dokumentaalfilmidest näinud. Filmidest, kus inimesed ei lahku iialgi kodust. Kus nad usuvad, et iga linik, pastakas või raamat peab kindla mõõdetud nurga all olema, uskudes, et vastasel juhul nad röövitakse või sureb kogu nende pere liiklusõnnetuses. Mina olen tihti kodust ära ja magan väga rahuliku südamega. Aga teatud olukordades on see häire siiski päris ebameeldiv, eriti, kui on kiire. Ma hilinen väga tihti just sellepärast, et koduuksest eemaldumine võtab aega. Kui inimestele sellest räägin, on natuke psühhopaadi tunne, ja kui parajasti seda tehes kellegagi koos olen, ei aita just kaasa, et mind psühhopaadina ka vaadatakse. Tavaliselt öeldakse siis, et "võtsid küll välja, lähme juba" või midagi sellist. Aga ma ei saa lihtsalt "minna juba". Ma pean kõik pistikud, juhtmed, aknad, kodumasinad ja kraanid üle vaatama, mitu korda. 

Vahel on küsitud, kuidas mu suhted toimivad, kui ma nii kontrolliv olen, aga ma ei kontrolli inimesi. Vist annan neile isegi keskmisest rohkem vabadust, sest kogu mu kontrollimisiha on suunatud esemetele. Ja mu tööle. Viimane on teatud mõttes ju isegi pluss. Mu igapäevatööks on otsida vigu ja neid parandada, ning kuigi pidev ülekontrollimine mõjub nii mõnigi kord väsitavalt, on see mulle andnud perfektsionisti maine. Ma lihtsalt ei saa midagi poole vinnaga teha. Aga see pole mingi ülim pühendumisvõime või tublidus: see on anomaalia. Häire, mille häirivus tuleb muu hulgas välja olukordades, mil istun ühe ülesande juures mitu tundi, kui selle saaks tegelikult tehtud 30 minutiga. Lisaks pean ma alati kõik asjad ära lõpetama. Ma ei jäta kunagi filme või raamatuid pooleli, isegi kui need on halvad. See on ajamahukas, aga mu rahuloluks vajalik. 

Mõnda aega ei näinud ma oma käitumises midagi veidrat, kuni lähedased hakkasid sellele tähelepanu suunama. Sain teada, et enamikul inimkonnast on üsna ükskõik, kas mobiililaadija jääb poeskäimise ajaks seina või põrandalambi pistik reisi ajaks stepslisse. Aga viimasel ajal olen hakanud tegelema selle probleemi lahendamisega. Kuuldavasti on pikas perspektiivis kõige efektiivsem see, kui lihtsalt mitte kontrollida. Kui oledki harjunud kodule viis ringi peale tegema, siis järgmine kord ära viiendat enam tee. Tee neli, siis juba üksnes kolm. Ja kunagi kontrollid ehk ainult ühe korra. Ema soovitas mitmekordse kontrollimise asemel üle vaadatud kohtadest pilti teha. Nagu siinse postituse illustratsioonidest näha, olen püüdnud seda meetodit kasutada. Kuigi vahel on kaasreisijad olnud (pehmelt öelda) hämmingus, kui auto/bussi/rongiga teise linna sõites oma telefonist kindlustunde saamiseks triikrauapilti silmitsen. 

Keda OCD rohkem huvitab, siis vaadake näiteks siia: https://peaasi.ee/obsessiiv-kompulsiivne-haire/. Lisaks on OCD-st vändatud palju dokumentaalfilme ja selleteemalisi videoid võib ka Youtube'ist leida. Samas pean hoiatama, et kui Sa vähegi nimetatud häire suunas kaldud, võivad need videod mõjuda ärevust süvendavalt. Aga ma ütlen endale, et erinevus rikastab, ning vahel teevad väikesed veidrused meid hoopis armsamaks. Ja kui Sinagi OCD või mõne muu kõrvalekaldega maadled, ütlen seda ka Sulle. 

Elu pandeemiaajastul ehk COVID-19 düstoopia

Ma polegi veel koroonaviirusest kirjutanud, aga tunnen, et peaksin natuke oma tähelepanekuid kirja panema. Kunagi saab see kõik (loodetavasti) läbi ja siis on igasugused dokumentalistlikud materjalid tulevastele põlvedele kasuks. 

2020. aasta märtsis hakkasid Eestiski rohkem levima kuuldused Hiinas vallandunud surmavast viirusest, mis tapab peamiselt vanemaealisi ja nõrga immuunsussüsteemiga inimesi. Varsti sai viiruse teiseks suurimaks levikupiirkonnaks Itaalia. Natuke aega veel, ja koroona oli levinud üle kogu maailma, sealhulgas Eestisse. Alguses soovitati inimestel lihtsalt käsi pesta. Ootamatult äkki kasvanud surmade arv süvendas aga paanikat, mida meedia hirmukülvavad artiklid veelgi võimendasid. Koolid pandi kinni, töörahvas saadeti kodukontoritesse, baarid, restoranid, kinod, teatrid, spordiklubid jms sulgesid uksed. Valitsus pani eestlastele südamele, et kõik võimalikult palju kodus püsiksid, üksteisega vähemalt kahemeetrist distantsi hoiaksid ja mitte mingil juhul eakate sugulastega ei kohtuks. Algas karantiinispüsimise, e-poodide, toidukullerite, pakendite pesemise, pindade desinfitseerimise, videokoosolekute, virtuaalekskursioonide, kodukontsertide, näomaskidefitsiidi, ülekoormatud meditsiinitöötajate, kontrollimatu WC-paberiostmise, valgete "oleme suletud" siltide ja pimedate kaubanduskeskuste aeg. Periood, kus saad õiendada, kui võõrale liiga lähedale satud. Kui köhatad, aevastad või nuuskad, isegi kui sul pole koroonaviirust. Periood, kus sa ei saa linnaliinibussis juhile läheneda, sest ta on turvalindiga sõitjatest eraldatud. Kus väljas tohib käia üksi või kahekaupa ja igasugused suuremad kogunemised on seadusega keelatud. Kus ärid lähevad pankrotti, kuid tekib palju uusi häid kinnisvarapakkumisi. Kus suur osa inimestest kaotab töö, kus lokkab depressioon, kus rohkem inimesi kui varem on keset päeva maani purjus. See aeg kestab siiani. 

Ühel päeval möödusin poest tulles kortermajast, mille viimasel korrusel kõlkus võõras vanatädike, peadpidi aknast väljast. "Kuule!" hüüdis ta mulle. "Kui ma sulle ühe pakikese alla viskan, kas paned selle prügikasti?". Prügikott maapinnani läkitatud, viisin selle määratud kohta. Tädike rääkis, et ta ei julge üldse praegu väljas käia, poeg pidavat ainult ukse taha süüa tooma. Vanainimesed on veel rohkem vangis ja üksi kui enne.

Suletud on ka mänguväljakud ja mupo käib pidevalt kontrollimas, et mõni laps seal salaja liiva suhu ei topiks või liumäest alla ei laseks. Minu maja ees on samuti mänguväljak ja mupo käib iga päev seal patrullimas. Ükspäev otsis patrull ilmselt koera, keda nad on varemgi siin taga ajanud. Väike tiir ümber pargi - ja koera ei kuskil. Kui buss minema sõitis, hiilis otsitud koer ettevaatlikult lahkuva bussi taga. Äkki jäi sõiduk seisma, mille peal koer end kiiresti ühe lähedale pargitud auto taha peitis. Päriselt ka. Siis lahkus mupo lõplikult ja koer sai rahus oma asju edasi ajada. Ma näen selliseid juhtumeid kogu aeg, sest mu põhiaeg möödub aknalaual. See on tõeline pensionäri elu. Või kassi oma.

Vahepeal tundub see kõik ikka veel nagu unenägu. Nagu mõni düstoopiaromaan, mitte päris elu. Ja ma võin selle ära kannatada, aga olen viimasel ajal tihti soovinud, et inimesed mõtleksid rohkem enda peaga, mitte ei arvaks heauskselt, et kõik tahavad meile alati parimat. See ei ole populaarne arvamus. Aga hirmutamine on parim manipuleerimisvõte maailmas. Hirmunud inimene on taltsas inimene, kuulekas ühiskonna mutter. Muidugi püüan ma praegu sarnaselt teistele mitte oma nägu katsuda ja püsin suurema osa ajast kodus, sest olukord on väga tõsine. Ometi võiks igaüks korrakski mõelda, mis selle tegelikult tõsiseks muudab.