Mäletan, kui Sven-Sander mulle umbes kaks aastat tagasi esimest korda kirjutas. Tutvustas ennast, ütles, et luges mu novelli "Elajad" ja tahaks sellest Balti Filmi- ja Meediakooli jaoks filmi teha. Kaks aastat hiljem nägin ma seda filmi. See juhtus eile.
Kuus novelli, kuus kirjanikku, kuus filmi, kuus komplekti filmitegijaid. Emotsioon oli võimas. See on imeline tunne iga kirjaniku jaoks: istuda 300 inimesega kinosaalis ja vaadata, kuidas sinu loodud tegelased Solarise Apollo ekraanil ellu ärkavad, sinu peast sinu silmade ette asetatakse. Ma ei usu, et kunagi veel midagi sellist kogeda saan, aga see oli üks imeline kogemus.
Ühtlasi oli see mulle omamoodi kinnituseks, et on okei kirjutada tekste, mis kohati on veidi piiripealsed. Ropud, rõvedad ... ja üdini kummalised. "Elajate" kohta olen ma niisugust tagasisidet saanud, üks näide on siin: https://kiili2019.blogspot.com/2019/11/normal-0-21-false-false-false-et-x-none.html. Aga eile seda filmi vaadates mõtlesin, et võib-olla mul ei ole ikkagi midagi viga, et selliseid asju kirjutan. Sest grupp inimesi oli selles loos midagi näinud - piisavalt, et sellele pühendada väga suur osa oma ajast. Seda pühendumist oli näha algustiitritest kuni lõpuni välja.
Aitäh, BFM. Loodan, et meil kõigil õnnestub Kinovelle juba varsti veel näha.
Ah, need prantsuse filmid oma söögikultusega … Oui,
aga sedapuhku pole fookuses mitte croissant’id ega Camembert, vaid
inimliha. Ometi ei tasu filmile “Toorelt” läheneda nii, nagu pealkirjas
soovitatud. Sellemõju pääseb esile vaid siis,
kui märgata õuduste taga osavalt loodud ilu:kõnekaid
sümboleid, armastuse keelt ning muusikat, mis jääb vaatajasse settima ka pärast
lõputiitreid.
Julia
Ducournau’ debüütfilmil on veidi ühist õudusfilmidega „Teeth“ (2007) ja
„Carrie“ (1976/2013). Nagu “Teethi” Dawn
ja “Carrie” nimitegelane, on Justine seni käitunud igati hästi ja õiglaselt
(mida sümboliseerib ju nimigi), kuid nagu Dawni ja Carrie puhul, ei
tundu karma Justine’i heaks toimivat. Talle tehakse pidevalt liiga ning selle
ebaõigluse kulminatsioon äratab tõelise kiskja. Sealjuures võib Justine’is
tekkinud lihaiha võtta sümbolina: siiani on preili Õigluse headusest “toitunud”
teised. Kas just samal viisil, aga selline ebaõigluse all murdumine võiks ilmselt
nii mõnelegi vaatajale äratundmist pakkuda.
Peategelase võitlust oma ihadega saab käsitleda kui tema
püüdu emantsipeeruda. Näiteks on naiseliku vabanemise seisukohast üsna kõnekas koht,
kus õde Justine’i püsti urineerima õpetab, aga ka laused, nagu “See on minu v*tt!”
või “Sa oleksid pidanud mind lööma!”. Viimane lause tundub võrdsete õiguste kontekstis
eriti tähelepanuväärne, olles suunatud naisründajalt meesohvrile. Tänu sellele mõjub
“Toorelt” igati värskelt filmide kõrval, mille hukatuslike naiskangelaste põhimotivatsioon
seisneb pelga lihaiha täitmise asemel meestele kättemaksmises (nt “I spit on
your grave”, “Promising young woman”).
Õudne on muidugi ka. Filmist õhkuvale närvilisele
õõvale aitab tublisti kaasa Justine’iks kehastunud Garance
Marillier’ näitlejaosavus. Nimelt
väreleb Marillier’ olemuses samasugune haprus, nagu Lars von Trieri filmide näitleja
Charlotte Gainsbourg’ persona’s, mis paneb ärevale tegelasele ärevusega
kaasa elama. Lisaks vajab Justine’i arengu kujutamine skaalal “süütu
taimetoitlane – verejanuline võrgutaja” mõjuvat illustratiivset materjali,
mille pärast “Toorelt” vähemalt paar imetlejat kaotab. Sõrmeluu küljest liha näkitsemine
ja kehalt põletikulise naha eemaldamine on vaid mõni näide. Ühtlasi püsib tempo
hoogne ja enne järgmise võika stseenikäntsaka ulatamist ei anta vaatajale
eelmise seedimiseks palju aega. Vaatamine on pingeline, kuid närvikulu väärt.
Miks?
Ilu pärast. Ilu serveeritakse vaatajale nii prantsuse keele kui ka sümbolistlike
viidetega, mis meenutavad varem mainitud von Trieri filmide omi. Vaatajat ootab
kuhjaga tõlgendamisrõõmu, kuid sealjuures on Ducournau’ sümbolite
(potentsiaalne) tähendus märksa kättesaadavam, kui näiteks von Trieri “Antikristuses”.
Maitset lisavad ka mõnusad vihjepalakesed, millest puänt lõpuks tervikliku à la carteeine moodustab. Erilist tähelepanu väärib aga muusika, mida on
kasutatud kas a) vaevumärgatavalt, et vaatajat mõne ootamatu õudusega üllatada või
b) maksimaalselt – erilise tähendusrikkuse loomiseks. Üks võikamaid stseene saab
oma tähenduse suuresti tänu toimuva tähtsust märkivale võimsale teemaloole.
Loodan, et vaataja peab vastu, vaatab pärast filmi peeglisse
ja naudib kasvõi korraks tõelise enda élan vital’i. Mingil moel
inspireerib “Toorelt” just iseennast leidma – neid, kes julgevad seda ampsata. Siiski
tasub meeles pidada, et tegu on suutäiega, mida võttes oleks hea kõht tühi ja okseämber
lähedal hoida.
Eile käisime Hellaga Apollo kinos vaatamas õudukat "La Llorna needus". Enne filmi nägemist suhtusime sellesse üsna ükskõikselt. Need, kellega peole tahtsime minna, polnud kättesaadavad, seega jäigi sõelale hoopis kinokülastus. H kohalolu oli hea ära kasutada, sest millegipärast on minu tutvusringkonnas üsna vähe inimesi, kes õudusfilme vaatama soostuksid. Aga kurat, see õudukas näitas juba varakult, et temaga ei jandita! Suur osa filmist sai nähtud läbi sõrmede ja mõne koha jätsin oma vaimse tervise rõõmuks täitsa vaatamata. Kindlasti oli tegu palju parema filmiga, kui me ennist olime arvanud, sest õudukatel kipub sageli süžee kuidagi ebaloogiliseks minema. Antud filmi puhul oli minu arust kõik paigas. Nii. Aga kujutage nüüd ette, et kell on 23.38 ja te hakkate kinost koju minema, kerge õudusfilmivärin veel sees. Astute koos kahe teise inimesega lifti ja vajutate 1. korruse nuppu. Paarike teie kõrval läheb parklas välja, teie ootate, et lift teid 1. korrusele viiks. Millegipärast ta ei tee seda. Vajutate veel 1. korruse nuppu, ei midagi. Vajutate seda uste avamise nuppu, 2. korruse, 3. korruse nuppu, ei midagi + tabloole ilmuvad kurjakuulutavad kirjad "Lukustatud" ja "Ei ole töös".
Kohe tulevad meelde igasugused filmistsenaariumid, kus klaustrofoobsed inimesed märatsema või nutma kukuvad või paanikahoos liftipõrandale kägarasse laskuvad ning end edasi-tagasi kiigutama hakkavad. Aga reaalsus on teistsugune. Me Hellaga oleme ikkagi tugevad naised, kes on äsja üle elanud kõiksugused visuaalsed kinoõudused. Seega pole paanikaks ilmselt põhjust, kui just La Llorna vaim isiklikult meie juurde lifti ei ilmu. Sellest hoolimata pole meil plaanis lifti pikemaks ajaks jääda, mistõttu vajutame kellukesemärgiga häirenuppu. KONE rikketelefon hakkab kutsuma. Saame dispetšeri kätte. Liftiseinast kostuv naine on oma häälega nii vaikne, justkui püüaks salaja rääkida kellegi 9. klassi lõpuaktusel samal ajal, kui segamisest ärritunud direktor teda mõne kiituskirjaga lämmatada püüab. Ometi suudame talle selgeks teha, et oleme liftis vangis, mille peale lubab naine saata turvamehe asja kontrollima. Pärast kõnet KONEle (!) tärkab meis uus lootus helgemast tulevikust, mis ei sisalda endas ülejäänud elu Solarise liftis.
Mööduvad kümme minutit. Kui igast minutist oleneb, kas saad koju bussiga või pead takso tellima, on see pikk aeg. Iseäranis siis, kui hakkad märkama, millises väikeses ruumis sa tegelikult oled. Kui kauaks neil seal filmides õhku tavaliselt jätkubki? Kas tegelikult PEAKS paanitsema hakkama? Peast käib läbi mõte: kahju, et H on mu üks parimaid sõbrannasid, mitte mõni kuum meesisend, muidu saaks ühe laheda filmiklišeega aega parajaks teha #fiftyshadesofgrey :D Tuleb loota, et õhupuudus mu ajuga trikke tegema ei hakka ja H aegamisi näiteks Jared Leto kuju ei võta, muidu oleks natuke piinlik oma sõprust jätkata. Tänu sellele, et oleme parklas, puhub liftiuste peenikesest praost aeg-ajalt õrn tuuleke, nii et kui nägu prao juurde panna, saab uste vahelt natuke elutegevuseks vajalikku õhku ammutada. Tegelikult tahaks aga juba välja ja kuna turvamehest pole ka mingit märki, helistame uuesti dispetšerile. Naine raporteerib, et turvamees ei pääsenud oma kaardiga meile ligi. Õnneks pole dispetšeril plaanis meid saatuse (ega potentsiaalse La Llorna vaimu) hooleks jätta ja palub oodata KONE tehnikut, kes juba meie poole teel on. Millal jõuab, ei oska paraku öelda. Kell on kaksteist laupäeva öösel. Äsja läks viimane buss Kristiinesse ja me oleme maa-aluses parklas liftiga kinni. Vahepeal leiutame viise, millistel tingimustel tehnik meieni kiiremini jõuaks. Äkki oleks pidanud ütlema, et ühel meist on süda natuke paha ja on vaid aja küsimus, mil ta kogu selle kuramuse lifti täis oksendab?
Me jõuame ka kolmas (või juba neljas?) kord dispetšerile helistada, kui kinnijäämise hetkest on möödunud umbes 35 minutit. Seekord ütleb naine, et tehnik peaks juba majas olema. Mõne hetke pärast kuulemegi lifti kõrvalt puurimist, uksed avanevad ja seal meie tunkedes ning tööriistakohvriga päästeingel ongi. Mees teatab mornilt, et see on üldsegi invalift, mida see ka ei tähendaks. Ma arvan, et invaliidid oleksid sellesse lifti kinni jäädes täpselt sama nördinud kui meie. Igatahes täname tehnikut oma päästmise eest ja esimene sõõm parklaõhku pole kunagi nii hea tundunud. Kõnnime treppidest üles, et tänavale jõuda. Nullkorrusele jõudes möödume liftist. "Lähme liftiga vä?" küsin H-lt. Ta arvab, et see pole hea mõte.
Pärast seda, kui olime “Bohemian Rhapsodyt” juba kuid oodanud, tuli viimaks ometi päev, mil selle ära nägime. Enne oma hinnangut pean ilmselt ära märkima, et päris puhaste lehtedena me Freddie eluloofilmi vaatama ei läinud. Lisaks olime juba ainuüksi filmi “Bohemian Rhapsody” treilerit oma 10–15 korda paatosega hinges vaadanud, nii et meie kümnepallisüsteemi madalaim võimalik hinne oli juba enne filmi nägemist kaheksa kümnest.
Pärast filmi nägemist oli see 20. Üheks kõnekaimaks faktiks filmi võimsuse kohta võib ilmselt pidada seda, et mu kaaslanna hakkas nutma hetkel, mil Freddie esimest korda ekraanile ilmus ja lõpetas millalgi meie koduteel. Filmimeisterlikkuse osas on mul seda raske hinnata, kuna emotsioonid tapsid igasuguse kriitikavõime. Kui meiesugustele näidata meie lemmikmeest, hunnikut kasse ja külmavärinaid tekitavaid Queeni laive, siis pole muud vajagi.
Olles Freddie (ja Queeni) looga juba varem tutvunud, tekitas “Bohemian Rhapsody” mõnusat äratundmist varem loetu-kuulduga. Mingeid karjuvaid vastuolusid meie senise informatsiooniga silma ei jäänud, kõik kulges tuttavat liini pidi. Uusi teadmisi sai siiski ka, näiteks selle kohta, kuidas sündis legendaarne “We Will Rock You” ja kuidas Queeni trummar Roger “Bohemian Rhapsody” kõrgete “Galileodega” vaeva nägi. (“Kui ma veel kõrgemalt laulan, kuulevad seda heli ainult koerad”.)
Muidugi on eriti tore, kui keegi selle sulle visuaalselt ette mängib, nagu tegi Mercuryt kehastanud Rami Malek, kes oli suurde rolli tõeliselt õnnestunud valik. Tal oli Freddie pikkus, hambad, riided, lavaline liikumine – kõik, mis vaja, et film usutavaks muuta. Ka ülejäänud Queeni liikmed olid igate autentse muljega, iseäranis Brian May oma lokipahmaka ja kitarrisoolodega. Ainsa veana tõi K targalt välja Maleki sinakashallid silmad, mis päris-Freddiel olid peaaegu mustad.
Hea, et filmis ei kajastatud Queeni solisti elu viimaseid etappe – surmavalt haiget ja avalikkusest eemale tõmbunud Freddiet. Film lõppes pauguga ja just nii, nagu selle kangelane ise oleks tõenäoliselt soovinud, jäädes inimeste mällu legendi ja sõumehe, mitte oma haiguse kaanepoisina. Lisaks ei oleks vist niigi mu kõrval pidevalt silmi kuivatav K seda küll enam välja kannatanud …
Sai naerda, sai nutta, tunda külmavärinaid ja soojust ning suur tänu härra Mercuryle, kes tuletab meile isegi hauatagusest elust meelde, mis on tõeliselt tähtis. Kirg elu vastu, iseendaks jäämine, headus ja julgus alati teha seda, mis südames õige tundub.
Sest kui tahes raske meil ka parajasti poleks, the show must go on.
Vaatasin eile National Geographicu dokumentaali "Journey to the edge of the universe". Selliseid filme vaadates on alati tunne, et kõik ümbritsev kaob, lendad videopildi vahendusel keset universumit ning oled täidetud selle võluva ja hirmutava üksindusega, mida teavad kõik, kes on kosmosefilme vaadanud. Mis seal siis on? Näiteks Veenus, mis on kaugelt vaadates nii kaunis, aga lähedalt vaadates purskab tuld ja plahvatusi nagu "one angry goddess".
Veenus
Surnud planeet Marss, kus võis kunagi olla elu, aga mis praegu tundub täiesti tühi. Või äkki leiab Marsil ringi kulgev aparaat kunagi mõne kõigile katsumustele vastu pidanud eluvormi? Huvitav on mõelda end üksi sellele kõhedale planeedile, kus ei ole lihtsalt. Mitte. Midagi. Aga mille pinna all võib siiski voolata magma, mis tähendab, et hirmkülm pind võib soojeneda ja seega kellelegi eluvõimalusi pakkuda. Aga kellele? (Kujutlege siia nüüd seda "Salatoimikute" muusikat.) On Saturn oma õõvastavat heli tegevate rõngastaga. Saturni kuu Europa, mis meenutab jääkera. Kus on jääd, seal on ka vett. Kas Europa jäise pinna all on vesi koos olenditega, kes seda vett oma elutegevuseks kasutavad? Kas näiteks meie kalmaare või meduuse meenutavad mereelanikud universumi teises otsas on võimalik? Saturni kuu Titan on samuti kõhe, olles ainus taevakeha, mis Maaga niivõrd sarnane. Okei, selle "järved" ei sisalda küll nii palju vett kuivõrd gaasi, aga kuu pinna sarnasus meie koduplaneediga lummab sellegipoolest. Muidugi ka filmis esitatud mõttearendus, et kui päike kunagi veel soojemaks muutub, tuleb Maa elanikel ümber asuda, ja võib-olla just Titanile.
Saturni kuu Titan - kunagi koduks meie inimkonnale?
Ja muidugi see taevakehi üksteisest lahutav tühjus, aeg-ajalt mööduvad komeedid ja asteroidid, mõni tolmukübeme suurune, teine täitmas kümneid kilomeetreid kosmost.
Selliste filmide kõrvalt on tavaellu naasmine alati kuidagi lohutav. Pärast seda, kui oled teinud visuaalse retke kosmosesse, tunduvad kõik sinu sõbrad. Meie planeedil on erinevaid rahvusi, erinevate veidrate huvidega inimesi, erinevaid uske, ühesõnaga, väga palju erinevusi, aga pärast ülevaadet kosmosest tunned, et tegelikult on planeet Maa ikka väga kodune. Sest palju hullem oleks täiesti üksinda Marsil elada.
Sunday, January 15, 2017
What a fool I was, what a dominated fool
To think that you were the Earth and sky
What a fool I was, what an addlepated fool
What a mutton-headed dolt was I
No, my reverberating friend
You are not the beginning and the end
There'll be spring every year without you
England still will be here without you
There'll be fruit on the tree
And a shore by the sea
There'll be crumpets and tea without you
Art and music will thrive without you
Somehow Keats will survive without you
And there still will be rain on that plain down in Spain
Even that will remain without you,
I can do without you!
You, dear friend, who talk so well
You can go to Hartford, Hereford and Hampshire
They can still rule the land without you
Windsor Castle will stand without you
And without much ado we can
All muddle through without you
Without your pulling it the tide comes in
Without your twirling it, the Earth can spin
Without your pushing them, the clouds roll by
If they can do without you, ducky, so can I
I shall not feel alone without you
I can stand on my own without you
So go back in your shell
I can do bloody well
Without you
Päev algas kohvikus Boheem S-i, metsaseenekreppide ja tatarapajaga ning lõppes baaris nimega St. Patrick S-i, veini ja õllega. Vahepeal käisime ka kinos ja kuigi pidime rahva oodatust suurema viikingihuvi tõttu vahetama välja oma esialgse filmivaliku, osutus teine sõelale jäänud linateos siiski vägagi põnevaks. Sest kosmos ei jäta ju kunagi külmaks.
Sa sõidad lennukiga reisima, vahelduse mõttes näiteks Türki. Sinu kõrvalistmetel istub mesinädalatele suunduv noorpaar, taga on koha sisse võtnud puhkuseootuses ema kahe lapsega. Teisel pool vahekäiku kuulab üks poiss kõrvaklappidest muusikat. Natuke tagapool on 20ndates neiu, kes sõidab oma türklasest boyfriend'ile külla, ülikonnas ärimees sülearvutit toksimas ja veel terve hulk erinevaid inimesi, kel kõigil on reisiks oma põhjus. Lennukis sõidab ka moldovlasest nooremapoolne meesterahvas, kel silmad mustad kui söed ja aknast välja suunatud ilme ühteaegu morn, murelik, tõsine ja otsustav. Temalgi on lendamiseks põhjus. Ta püüab teha midagi peaaegu võimatut ja lendab Türki, et päästa oma naine, keda inimkaubitsejad seal prostituudina vangis hoiavad, peksavad, vägistavad ja uimastavad. Mehel pole aimugi, kus tema naine on, ta ei saa kindel olla isegi selles, et naine on elus, aga ta lendab Moldaaviast Türki, kavatseb leida oma naise ning ta tagasi koju viia. Mehe silmad ei liigu, ta jälgib vaid ühte punkti ja on unustanud kõik enda ümber. Ta mõtleb oma naise heledatele lokkidele, kupeldatejaga kohtumisele ning Türgi politseile, kuni tema juurde jõuab stjuardess ratastel käruga, kes küsib treenitud naeratusega, kas mees soovib mulliga või mullita vett.
Vahel piisab Sam Claflini surematust ilust, et su sõbranna pealinna tuua. Sul jääb üle neidis vaid bussijaamast kätte saada ja temaga Coca Cola Plazasse suunduda.
Draama "Me before you" oli saali peibutanud väga palju naisterahvaid ja mõne mehe, kelle söakamad daamid olid nähtavasti suutnud endaga kaasa meelitada. K ostis väga ettenägelikult enne filmi lisaks salatile ja Coffee Ini kohvile ka paki salvrätte. Ta polnud ainus.
Vaikne kinosaal. Filmis on surma ja omakasupüüdmatut armastust. Käes on otsustav koht, sõnad on suured ja kõikehõlmavad tunded löövad üle pea.
Üks kõige ilmekamaid ja ausamaid helisid maailmas on see, kui naised hakkavad sellisel hetkel võimalikult vaikselt pabersalvrätipakke avama. Alguses on see pakkide avamise hääl ja siis võib publikust juba summutatud nuukseid kuulda. Sealhulgas minu kõrvalistmelt.
Film lõpeb, tuled lähevad põlema ja saalist väljuvad kümned punaselaiguliste põskedega naised.
Laupäeval tuli mulle H külla. Vaatasime filmi "Room", käisime autoremonditöökojas "Aliast" ja "Reaalsuskontrolli" mängimas ning tegime rongiga tiiru Raplasse, et sealsel emakeelepäevaeelsel kontserdil Järlepa Hoovikoori kuulata. Leidsime selle 15-liikmelisest koosseisust hõlpsasti oma staarid üles ning saime nendega vahepeal natuke juttu ka puhuda, mis oligi meie eesmärk. Kontsert oli ilus.
Meie auväärsed kolm jalga kusagil autoremonditöökoja lae all hängimas
Ehk eilne pakkus palju rõõmu. * Päeval helistati ja küsiti "Paha Hugo" kohta. Täpsemalt tahtis ühe kooli õpetaja teada, kas tohib juttu "Paha Hugo naerab paremini" oma 9. klassiga kirjandustunnis analüüsida. Väikese kirjutava inimese suured asjad. * Eile õhtul käisime üsna tavapärase seltskonnaga Genis filmiõhtul, kus lasime end seekord põhjalikult kurssi viia kanade keerulise eluga. Kas teadsite näiteks, et kanad on türannosaurus Rexi kõige lähemad elavad sugulased? Või et mõned kanad võivad elu jooksul sugu vahetada ja mingis elujärgus kukeks muutuda? Kui sellele teadmistetulvale lisada veel head inimesed, tee ja hummuseleivad, mida ma ise kunagi teha ei viitsi, võib õhtuga juba vägagi rahule jääda. * Meiega liitus selleks õhtuks ka Mints, kellega saime nii mõnestki tähtsast teemast jagu ja kes jagab alati mu entusiasmi Alexandri suhtes. * Nägin üle mitme kuu taas Monsut, kes on Portugalist viimaks tagasi ja tuleb mulle täna külla.
* Meie klubi sai jälle kokku. Seekord olime daamidega Kivis. Koos meiega oli ka tore rastapatsidega baarmen ja hea reggae.
Tervitaks lõpetuseks üht oma kõige ustavamatest lugejatest läbi ajaloo, kes on lisaks sellele ka üks mu parimaid eksklassiõdesid ja sõbrannasid. Palju õnne, H :*
Käisime L-iga kinos "Nullpunkti" vaatamas, mis tõi esile päris palju ebameeldivaid mälestusi. Ma ei nuta siis, kui hea tegelane filmis sureb või mees vähihaigele naisele pika armastusest nõretava monoloogi peab. Aga see film tekitas just nende mälestuste pärast isegi minusuguse südametu monstrumi silmakoobastesse hetkeks midagi vedelikulaadset. Siiski pani "Nullpunkt" taas kord hindama ülikooli viimasel kursusel käimist koos inimestega, kes sinu kohta klassis õelaid kirju ei saada, sind ei ähvarda, sinu kohta kuulujutte ei räägi ega pane sind tundma, nagu oleksid maailma kõige üksikum inimene. Ma pole kindlasti ainus, kes endal ja Johannesel midagi ühist leiab. Ja eks selles olegi ju heade filmide võlu - võimaluses end tegelastega samastada.
"Nullpunkt" on täpselt sama suurepärane film kui suurepärane on samanimeline raamat. Raamatut olen vähemalt neli korda lugenud. Filmi vaatan ka tulevikus kindlasti veel mõne korra. Soovitan!
Tänasest alustab äärmiselt sümpaatne MTÜ Loomade Nimel Genialistide klubis oma teist hooaega loomakaitseteemaliste filmiõhtutega. Kevadel külastasime heade loomasõpradega neid üritusi väga usinalt, loodetavasti õnnestub see ka nüüd. Saab tasuta huvitavaid filme näha, teed ja maitsvat vegantoitu ning viibida heade inimeste keskel hea auraga keskkonnas. Hiljem on huvitavad arutelud ka. Tänane film kannab pealkirja "Live and Let Live" ja sobib ka nõrgema närvikava omanikele. Ürituse Facebooki lehekülg on siin. Näeme täna kell 18.00 Genialistide klubi teisel korrusel!
