"Elajatest" sai film

Mäletan, kui Sven-Sander mulle umbes kaks aastat tagasi esimest korda kirjutas. Tutvustas ennast, ütles, et luges mu novelli "Elajad" ja tahaks sellest Balti Filmi- ja Meediakooli jaoks filmi teha. Kaks aastat hiljem nägin ma seda filmi. See juhtus eile. 

Kuus novelli, kuus kirjanikku, kuus filmi, kuus komplekti filmitegijaid. Emotsioon oli võimas. See on imeline tunne iga kirjaniku jaoks: istuda 300 inimesega kinosaalis ja vaadata, kuidas sinu loodud tegelased Solarise Apollo ekraanil ellu ärkavad, sinu peast sinu silmade ette asetatakse. Ma ei usu, et kunagi veel midagi sellist kogeda saan, aga see oli üks imeline kogemus. 

Ühtlasi oli see mulle omamoodi kinnituseks, et on okei kirjutada tekste, mis kohati on veidi piiripealsed. Ropud, rõvedad ... ja üdini kummalised. "Elajate" kohta olen ma niisugust tagasisidet saanud, üks näide on siin: https://kiili2019.blogspot.com/2019/11/normal-0-21-false-false-false-et-x-none.html. Aga eile seda filmi vaadates mõtlesin, et võib-olla mul ei ole ikkagi midagi viga, et selliseid asju kirjutan. Sest grupp inimesi oli selles loos midagi näinud - piisavalt, et sellele pühendada väga suur osa oma ajast. Seda pühendumist oli näha algustiitritest kuni lõpuni välja. 

Aitäh, BFM. Loodan, et meil kõigil õnnestub Kinovelle juba varsti veel näha.

Novellikirjaniku armuelu mured

Okei. See on ma ei tea mitmes kord, kui suhtlus kellegagi lõpeb vahetult pärast seda, kui olen talle oma (kõige koledama) novelli saatnud. Selles pole iseenesest midagi halba. Kõigile ei meeldi kannibalism ja okse ja sellised värgid. Aga siit sõnum teile, kallid lugejad. 

Ma loodan, et te hindate mu püüdlusi novellimaastikul nüüd rohkem, teades, kui hävitavalt see mu armuelule mõjub :D

Rubriigist "Meeldivad üllatusarvustused" ehk mõni päev on ilusam kui teine

https://loterii.blogspot.com/2019/01/mari-liis-muursepp-elajad-eesti-novell.html

Ootamatu, kuid rõõmutoov. Suur tänu arvustamast!

Aga eile oli elu üldse kuidagi märgatavalt ilus.

Sest kui hommik algab kahe põneva kutsega, keskpäevas leiab koha ülaloleva arvustuseni jõudmine, päeva mahub profi tagasiside osale oma uuest raamatust ja teise profi palve ühel üritusel sinu luuletusi esitada ning õhtu lõpetab elu esimese räpiloo kirjutamine, võib tõesti öelda, et tegu oli suurepärase päevaga.

Meenutades aastat 2018 (isiklikus plaanis)

31. detsembril, uue aasta hakul, muutun alati veidi mõtlikuks ja analüüsin seda, mis möödunud 365 päevaga toimunud on. 

2018. aasta oli võitude ja kaotuste aasta, millest jäävad meelde tugevad emotsioonid - nii negatiivsed kui ka positiivsed. Kaotasin kaks lähedast, kellest ilmajäämist poleks ma isegi kõige hullemates unenägudes ette näha suutnud; kuid sain kinnitust, et kui nii valusalt võetakse, siis varem või hiljem ka antakse: keegi, keda on just sel hetkel vaja, kes oskab öelda õigeid asju, tõmbab sind august välja ja kes võib-olla jääb natuke kauemaks. Loota võib. 

Täitus üks minu eluunistustest ja ilmavalgust nägi mu esimene raamat: luulekogu "Paradoksid", mis tõi mulle raskel ajal palju rõõmu ja mille esitlustega nägin, kui palju armastust minu ümber on. Lisaks kutsus härra Kõomägi mind sel aastal kampa lööma projektis "Eesti Novell", mille esimesest teosest "Eesti Novell 2018" võib leida ka minu novelli "Elajad". See teos andis mulle mõtte luua enda novellikogu, millega on mind lubanud aidata ka mõni mu suurimatest eeskujudest. Sel aastal kohtusin neist mitmega ning olen tänulik, et nad mu vastu nii head on olnud.

Väljaspool Eestit ma väga reisimas ei käinud, Eestis külastasin aga mitmeid uusi ja huvitavaid paiku ning veetsin päris palju aega erinevates maakohtades. Kuna suur osa sellest aastast möödus minu jaoks üsnagi raskelt, tundsin, kuidas looduses viibimine rahustab ja aitab asjad perspektiivi panna. Seoses nende elu õppetundidega toimus minus mingi pööre, midagi minus suri ja mingi osa muutus tugevamaks, ning arvan, et see kõik tegi mind mingil määral külmemaks, konkreetsemaks ja jõulisemaks ebaõiglusega võitlemisel. 

Armastan endiselt oma alati üllatusterohket tööd reklaamiagentuuris, pere ja sõpradega koos veedetud aega ning kirjandus6htut "Viimane neljapäev", mille korraldusmeeskonnaski sellest aastast tegutsen. K6vni rahvas inspireerib ja toetab ning on tõeline au selliste inimeste sekka kuuluda. 

Uuel aastal on puhumas uued tuuled nii mõnelgi rindel. Tuleb ainult olla piisavalt julge, et plaanid teoks teha. 

Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust, mu kallid!

Kirjanikega Kirjanike Majas

Reedel esitleti Kirjanike Majas raamatut "Eesti Novell 2018", kuhu on leidnud tee ka "Elajad". See oli üks äärmiselt mõnus õhtu, mis võimaldas mul istuda keset Eesti kirjanike koorekihti ja oma eeskujusid, nendega juttu ajada, autogramme jagada-koguda ning siirast tagasisidet saada. Muidugi oli eriti mõnus veeta aega armsate sõpradega, kes olid mu ülesastumist toetama tulnud. 

Juba neljapäeval kell 18 toimub Viru Keskuse Rahva Raamatus järgmine esitlus. Tulge kaema, raamat on lihtsalt suurepärane!

https://kultuur.postimees.ee/6422409/galerii-tallinnas-esitleti-uut-raamatusarja

Kuidas kirjutamine mu elu päästab

Olin juba pikemat aega higiste peopesadega uue kuu palka oodanud, aga siis laekus üsna ootamatult raha ühe novelli eest, mille olin juba unustanud. Omale sülle langenud õnnest (ja ilmselt natuke ka kuumast) peaaegu oimetu, kõndisin parajasti poodi veini, riisi, nõudepesuvahendit, karripulbrit ja avokaadosid ostma, kui mulle jõudis kohale, et mul on midagi, millest olen alati unistanud. Minuni jõuab kusagilt mingi luuletus, lühijutt või novell, ma ei tea, kuidas, aga vahel leiavad need mind üles. Panen sõnad paberile ritta ja kui need jõuavad õigete inimesteni, saan endale raskel ajal veini, riisi, nõudepesuvahendit, karripulbrit ja avokaadosid osta. Loomingut ei saa füüsiliselt katsuda, see tuleb eikusagilt, õhust meile pähe ja transformeerub siis millekski materiaalseks, mida saame ellujäämiseks kasutada. See on tõeliselt hämmastav ja ma ei tea enam, mitmes viis, kuidas kirjutamine on mu elu päästnud. 

Inimeste kaudu on ka. Kirjutamine on mind kokku viinud inimestega, kelles on nii palju kirge, jõudu, julgust, mässu, armastust ja ükskõiksust selle osas, kuidas maailm neid näha võib. Nad õpetavad mulle pidevalt, kuidas keskenduda ainult sellele, mis on keskendumist väärt, et on okei ümbritseva osas tundlik olla ja välja öelda, kui midagi näib olevat valesti. Et asjad, millele olen mõelnud, ei olegi ainult minu veidrused, vaid istuvad ka teistel minusugustel kindlalt südamel. Et ka nemad saavad haiget, vahel mitu korda järjest, et ka nemad panevad selle kõik kirja ja loovad midagi ilusat, mis nii endale kui ka teistele lohutust võib pakkuda. Mis aitab neil raskel ajal ehk isegi veini, riisi ja kõike seda ülejäänud kraami osta.  

Seda on palju. Ja see teeb tugevaks. 

"Tiiu" sai vabadusse

Pühade ajal tegelesin pisut oma unustusehõlma vajunud elu esimese novellilaadse moodustisega ja riputasin ta jälle siia: http://nihilist.fm/tiiu/


Tänu Nihilistile olen hakanud end vähem üksi tundma. Inimesed näevad enda ümber samu asju, mida olen vahel näinud mina, aga erinevalt minust oskavad nad selle tihtipeale ka kuradi hästi kirja panna. Lollused, egoism, ebaõiglus, vassimine ja prassimine tulevad nähtavale ning sõnavabadus saab täies õies pulbitseda. Lisaks pakub aeg-ajalt rõõmu mõne väga loomingulise autori väga loominguline sõnakunst. 

Seda oli meile kõigile väga vaja.