Päev avatud püksilukuga

Vahel, kui ma tööga liiga üle pingutan ja ise puhata ei märka, hakkab ümbritsev keskkond mulle saatma märke sellest, et tuleks veidi rahulikumalt võtta. Enamasti on indikaator füüsiline, nagu külmetushaigus või närvivalu, aga vahel on need märgid teistusugused. Paar päeva tagasi kukkus mul hommikul unise peaga näiteks taldrik kildudeks, puhtalt põhjusel, et ma polnud veel täiesti üles ärganud. Teisipäeva õhtul panin ühe T-särgi kogemata pesumasina asemel prügikasti. Olen paigutanud hambaharja külmkappi ja äsja ostetud kurgi viiulikohvrisse. Täna andsid oma loobumisest märku mu püksid. Kaua võib, Mari-Liis, meie enam ei jõua.

Nimelt läks mul teksapükste lukk täna hommikul katki. Ja no ikka nii katki, et seal, kus oleks pidanud olema lukk, haigutas kümnesentimeetrine auk. Muidu poleks sellest ju lugu olnud, aga: 1) ma olin tööl ja 2) kell oli alles kümme hommikul, mis tähendas, et mul tuleb sellises täbaras seisus mööda saata veel kaheksa tundi.

Esmalt selgitasin oma delikaatset muret sekretärile, kes püüdis mulle haaknõela leida, kuid asjatult. Enda sahtlis kaevates suutsin ühe haaknõela leida, mis päästis mu suuremast hädast, aga tolle avause kinnihoidmine oli siiski mitme mehe töö ja vaesel üksikul haaknõelal oli ikka tükk tegu, et selle pinge all mitte puruneda. Lisaks vajas haaknõela diskreetne seadmine nii, et auk välja ei paistaks, väga suurt pingutust, ning kui see lõpuks õnnestus, lõi mulle paraku pähe, et varsti tuleb mul ilmselt see meisterlik konstruktsioon uuesti lõhkuda, sest noh, kaheksa tundi on pikk aeg ...

Käisin Koduekstras, et üksikut haaknõelasõdalast mõne kaaslasega sel raskel missioonil julgestada ja nii veetsin oma ülejäänud päeva. Magamata, ületöötanud, joomist vältides ja haaknõeltega kokku tõmmatud püksiauguga, aga olles iga minutiga lähemal algavale nädalavahetusele, kus tehniliselt pole vaja pükse üldse kandagi.

Kuulake oma keha. Aga kuulake ka asju enda ümber, sest vahel annavad needki märku, et kuule. Aitab.

Puhkus töökaaslastega: Hiiumaa eri

Neljapäeva varahommikul panime autodele tuurid sisse ja põrutasime agentuuriga kontori asemel hoopis Hiiumaa praamile. Selle päikest täis kahepäevase puhkuse vältel tegime tutvust kohalike kaluritega, sõitsime mootorpaatidega Saarnaki laiule, matkasime, käisime meres ujumas, sõime suurepärast saaretoitu, paigaldasime Ristimäele enda isiklikud ristid ning külastasime kõige kummalisemat seiklusparki, mida mu silmad näinud on. Kvaliteetaeg kvaliteetseltskonnaga. 

Leib hiidlaste moodi

Saarnaki zen

Tegin kunsti

Kalameeste huumor

Võsavillemid

Kohalik päevitaja

Õhtul saime äikest

Praegu seda pilti siia tõstes avastasin, et õigupoolest oli tegu "luulemaaga", mis võib olla põhjus, miks see paik mind niivõrd inspireeris :D

Midagi printsessidele

Midagi neile, kellele meeldivad õudusunenäod. Kogu see koht sobiks oma veidrate puunikerdiste ja ehitistega suurepäraselt mõnele kõhedale õudusfilmile

 Labürindimaja tundus intrigeeriv, aga kui sinna sisse astusin, kriiksuv uks oli minu järel kinni vajunud ja keset pilkast pimedust seisin, mõistsin, et labürindist pääsemine nõuab vähemalt mõningast valgust, seega jätsin labürindis ootavad potentsiaalsed deemonid ja inimsööjad oma kaunist maisest kehast ilma

 Ei testinud

Kurjamitelegi on mõeldud

Mugav istekoht nimega "Poeedi unelm" pakkus tuge kõigile, kel vaja veidi mõtteid koguda. Ikkagi luulemaa

Järjekordne "luuletaja Kuldmunal" postitus

Eile osalesin enda neljandal Kuldmunal ehk aasta oodatuimal auhinnagalal, kus selgitatakse välja parimad reklaamitegijad. See üritus on alati minu jaoks natuke ime: kõik see glamuur, esinejad, lavasõud, tulemöll, kuldsed konfetid, vein, peened suupisted ning ca 500 loovinimest, kelles on nii kuradi palju annet. 

Esimesel aastal vaatasin seda kõike, silmad ümmargused peas, praeguseks olen ma asja natuke rohkem jagama hakanud. Iga aastaga on aina rohkem sõpru ja tuttavaid, keda tervitada ning kellega juttu rääkida, ning ilmselt see ongi minu jaoks kõige suurem pluss. Muidugi on alati rõõm oma agentuuri pärast, kui õnnestub peolt mõne munaga lahkuda - seekord pälvisime neid suisa kümme tükki. Ja kuna agentuuris töötades on minust ajaga tõeline reklaamifänn saanud, on alati nii huvitav vaadata, milline siis on žürii arvates praegu hea reklaam. 

Tundsin siiski vahepeal neid inimesi vaadates ja nendega rääkides, et ma ei ole päriselt nagu nemad. Kui palju sõpru mul seal ka poleks, olen ikkagi luuletaja reklaamiinimeste peol. Aga meid ühendab loovus ja armastus selle kasutamise vastu. Seega käin nendel pidudel edasi, jälgin neid andekaid, ilusaid, mängulisi ja loomingulisi inimesi. 

Ning loodan, et midagi jääb külge. 

Rubriigist "Reklaamiagentuuri randoomsused"

Istud tööd tehes oma laua taga, sulle läheneb teise agentuuri loovjuht ja palub endaga kaasa tulla. 

Kuklamodelliks. 

#emamupeaonkuulus

Kuidas reklaamiagentuuris kirjutajaid motiveeritakse

Projektijuht sisuloojale: "Kui sa aitad mul selle krõpsupaki kohta postitused kirjutada, siis see pakk on sinu."

Meenutades aastat 2018 (isiklikus plaanis)

31. detsembril, uue aasta hakul, muutun alati veidi mõtlikuks ja analüüsin seda, mis möödunud 365 päevaga toimunud on. 

2018. aasta oli võitude ja kaotuste aasta, millest jäävad meelde tugevad emotsioonid - nii negatiivsed kui ka positiivsed. Kaotasin kaks lähedast, kellest ilmajäämist poleks ma isegi kõige hullemates unenägudes ette näha suutnud; kuid sain kinnitust, et kui nii valusalt võetakse, siis varem või hiljem ka antakse: keegi, keda on just sel hetkel vaja, kes oskab öelda õigeid asju, tõmbab sind august välja ja kes võib-olla jääb natuke kauemaks. Loota võib. 

Täitus üks minu eluunistustest ja ilmavalgust nägi mu esimene raamat: luulekogu "Paradoksid", mis tõi mulle raskel ajal palju rõõmu ja mille esitlustega nägin, kui palju armastust minu ümber on. Lisaks kutsus härra Kõomägi mind sel aastal kampa lööma projektis "Eesti Novell", mille esimesest teosest "Eesti Novell 2018" võib leida ka minu novelli "Elajad". See teos andis mulle mõtte luua enda novellikogu, millega on mind lubanud aidata ka mõni mu suurimatest eeskujudest. Sel aastal kohtusin neist mitmega ning olen tänulik, et nad mu vastu nii head on olnud.

Väljaspool Eestit ma väga reisimas ei käinud, Eestis külastasin aga mitmeid uusi ja huvitavaid paiku ning veetsin päris palju aega erinevates maakohtades. Kuna suur osa sellest aastast möödus minu jaoks üsnagi raskelt, tundsin, kuidas looduses viibimine rahustab ja aitab asjad perspektiivi panna. Seoses nende elu õppetundidega toimus minus mingi pööre, midagi minus suri ja mingi osa muutus tugevamaks, ning arvan, et see kõik tegi mind mingil määral külmemaks, konkreetsemaks ja jõulisemaks ebaõiglusega võitlemisel. 

Armastan endiselt oma alati üllatusterohket tööd reklaamiagentuuris, pere ja sõpradega koos veedetud aega ning kirjandus6htut "Viimane neljapäev", mille korraldusmeeskonnaski sellest aastast tegutsen. K6vni rahvas inspireerib ja toetab ning on tõeline au selliste inimeste sekka kuuluda. 

Uuel aastal on puhumas uued tuuled nii mõnelgi rindel. Tuleb ainult olla piisavalt julge, et plaanid teoks teha. 

Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust, mu kallid!

Paar mõtet jõulueelsest ajast

See sagin ja rahvamassid, mida enne jõule poodidest leida võib, ei kuulu kindlasti mu lemmikute sekka, aga ilma nendeta vist ei saaks. Minusuguse šoppamist mitte armastava inimese jaoks on jõulueelne kingiotsing tõeline väljakutse. Ometi püüan seda igal aastal siiski südamega teha (kuigi heal juhul alustan nädal enne jõule) ning võimalikult valutult ja kiiresti leitud aaretega koju pöörduda. Tänuväärsed on inimesed, kes ütlevad alati, mida jõuludeks tahavad, see teeb kingiralli lihtsamaks ja aitab vältida mõttetute esemete soetamist. 

Ometi võib jõulueelsest ajast leida ka palju head. Oskuslikult kaunistatud kuusk kontoris, jõululaulud, glögi, mandariinid, šokolaad, piparkoogid ... Töö-jõulupeo kui aasta ilusaima peo ootus, võimalus paar päeva hiljem natuke aega perega veeta ja kõigile kohustustele öelda: sorri, jõulurahu. 

Reedel käisime Karliga Raekoja platsil kuuske vaatamas. Kuusk, need väikesed jõululaada putkad ja üks minibussiga ringisõitev jõuluvana tekitasid tõelise jõulutunde. Kogu seda ilu oli pildistamas nii palju inimesi, et see pani meid mõtlema, kui mitme pildi taustal me pärast figureerida küll võisime. (Muidugi kõige töllakamate nägudega, nagu selliste kogemata-pealejäämiste puhul ikka.) 

Hiljem läksime ühte aeda noori luuletajaid kuulama. Lõke põles, noor luuletaja istus ja luuletas, eemal pakuti hõõgveini ja teed, kindad olid käes, põsed punased. Olen tänulik, et mu ümber on inimesed ja nii palju armastust. 

Lõpetuseks üks vanem, aga praegusesse aega hästi sobiv tsitaat.

K: "Ja siis 1-aastane Ottoke vaatas ka jõuluturul ringi."
M-L: "Ma loodan, et mitte üksi ..."
K: "Ei ... Ta oli seljakotis."

Dolce vita vol 8

Vabal ajal õpin kohalikes kõrtsides keerutamist, sõbrustan staarkirjanikega, karjatan ilusaid pruune lehmi ja lasen töökaaslastel endale riideid selga panna.

Dolce vita vol 7

Vabal ajal juhin luuleüritusi, õpetan koeri, joon töökaaslastega reede hommikul glögi ja teen naistele maniküüri. 

Kui näed tööl meilboksis kirja oma korteriühistult, mis ütleb "Tulekahju"

Süda jätab paar lööki vahele. 

Aga kui kirja avad, selgub, et tulekahju toimus möödunud öösel, kui sa magasid. Kõrvaltrepikojas. Nii et päästeamet käis ja puha. 

Selle majaga ei hakka kunagi igav. 

Praegune absoluutne lemmikkoht: töö juures.

Latest passion

Hea reede algus on see, kui vanem naiskolleeg tuleb mõõgaga tööle :)

Dolce vita vol 5

Vabal ajal vaatan, kuidas inimesed kuivatatud kaheksajalgu söövad, mängin Tartu söögikohtades kohutavalt halvasti viiulit, istun võõraste vanglatöötajate autodesse ja pildistan kajakaid.

Öökapile on hakanud ilmuma uut liiki teosed

Aga näiteks see siin on vägagi asjalik.

Dolce vita vol 4

Vabal ajal räägin loovjuhtidega vegantoidust, aitan emal õppida kooliks ingliskeelseid sõnu nagu "karpaalkanali sündroom" ja "tõstetud WC-pott", harjutan kätt copywriter'ina, teen töökaaslastele sotsiolingvistilisi ettekandeid, näen hingekriipivad unenägusid ja otsustan, et siis parem ei maga, ostan pereliikmetelt kingi ja loen meestele kirjutatud raamatuid.

Veresaunu, taskuhäälinguid ja võistluseid

Viimased viis päeva algasid laupäevaga, mil tähistasime oma koduvabariigi 100. sünnipäeva. See päev oli iseäranis meeldejääv aga sootuks teisel põhjusel. Sest ei tule just tihti ette, et ootad sellisel aatelisel päeval tund aega köögiaknal kiirabi, kes peaks haiglasse võigast peahaava õmblema viima ühe su pereliikmetest. Pärast nelja õmblust ta aga naaseb ning presidendiball ja sulnis kvaliteetaeg perega sisustavad õhtu kurioosumist sõltumata. 

Pühapäev kuulus suures osas Kadrioru kunstimuuseumi meemivõistluse auhinnatseremooniale, kus mul oli au konkursivõitja saatjannaks olla :D

Esmaspäeval osalesin oma elu esimeses podcast'is. Mul on hea meel, et Karl minuga pärast Viimast Neljapäeva ühendust võttis ja mind niimoodi ootamatult endaga rääkima kutsus, oli üks igati inspireeriv ja tuge andev jutuajamine. 

Teisipäeval saatsin ära selle nädala esimese võistlustöö, mille eesmärk oli tõlkimine.

Eilne möödus täielikult nädala teise võistlustöö tuules, mille eesmärk oli kokku panna ja luua asjakohane reklaamikampaania. Täna hommikul sai asi asjaosalistele saadetud ning pärast seda saatsin ära nädala kolmanda võistlustöö, mis nägi ette luuletamist. 

Selle kõige keskel olen olnud kohutav lähikondlane ja ignoreerinud oma kaugelt külla tulnud sõbrannat niivõrd, et ta on sellest Instagrami video teinud, aga teadupärast hüppab Murphy alati juurde siis, kui täheldab, et elu hakkab mugavaks minema.

Õhtud on (meistritelt) õppimiseks

Loen ja konspekteerin ja teen ülesandeid ja tunnen, nagu käiksin jälle ülikoolis. 

Jõuluteemalisi mõtteid ja natuke vanamoeline duckface ühest õhtust, kui olid juuksed

Käisime täna viimaseid jõulukinke ostmas. Olen alati olnud üks neist, kes päev enne jõululaupäeva palavikuliselt mööda poode traavib. Et šoppamine ei kuulu kindlasti mu lemmiktegevuste alla, püüan alati kingirallit võimalikult kaua edasi lükata, kuni üks hetk enam lükata ei anna. Võtsin pikalt hinge, aga nüüdseks on kõik kingid olemas ja pakitud, ning tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, kui ootasin. Avastasin täna midagi päris ootamatut: inimesed on jõuluajal tegelikult isegi lahked. Jah, neid on palju, jah nad on kõik päev enne jõule oma kingiotsinguis sama ärevuses kui sina, aga te olete selles jamas koos. Lõppude lõpuks püüavad kõik lihtsalt oma ostud võimalikult stressivabalt ära teha, et saaks järgmiseks paariks päevaks aja maha võtta ja perega praekapsast süüa. 

Ometi pani see palavus, rahvamassid ja noh, ütleme ausalt välja - stress - mõtlema, et äkki ei peaks laskma end selle tarbimishullusega kaasa tõmmata. Näiteks mitu minu töökaaslast on öelnud, et nende peres tehakse loosipakid ja kõigil tuleb teha vaid üks kingitus - see oleks tegelikult mõistlik. Ning mõnede mu tuttavate seas ei tehta üldse materiaalseid kingitusi, vaid näiteks annetatakse raha. Loomade varjupaigale, vähiravifondile, tuttavale pensionärile. Miks mitte mõni aasta hoopis sellist lähenemist kasutada?

Aasta 2017 on olnud huvitav. Selle märksõnadeks võiks ehk olla praeguseks asendamatud uued tuttavad, julged otsused, natuke südamevalu, üllatused ja mõne väga olulise eesmärgi täitumine. Esimest korda ilmusid Värskes Rõhus mu luuletused ja nüüd talvel ka novell "Elajad", seda ootasin väga. Kirjanduslikult oli hea aasta ka rohkete esinemiste tõttu erinevatel luuleüritustel, lisaks suhtun tänuga võimalusse veeta nii palju kvaliteetaega teiste kirjandusinimestega. 

Veebruaris kolisin Pelgulinnast Kristiinesse, see läks kuidagi kiiresti ja justkui transis. Kuigi Telliskivi ja Kalamaja lähedus meeldis mulle, armastan siinset vaikust (noh, vähemalt suuremat vaikust kui seal) ja Mustamäe tulesid, mis mu aknast öösiti paistavad. 

Naudin jätkuvalt tööd reklaamiagentuuris ja näib, et ajaga hakkavad reklaamidki minusse kinni kasvama, saades osaks minust. Mu ümber on iga päev kõige loomingulisem ja inspireerivam seltskond üldse, kes õpetavad palju nii reklaaminduse kui ka elu kohta. Olen väga tänulik, et agentuur on mind pärjanud aasta Kullatüki tiitliga, see auhind, mille üleeile meie jõulugalal sain, teeb 2017nda veelgi meeldejäävamaks. Lisaks kinkis üks meie tore klient mulle noa, mis on ka suht cool :D

Nuga, millega pidavat olema hea ka "juurikaid" hakkida

Mulle kui inimesele õpetas 2017. aasta ilmselt kõige enam seda, et:

1. Kõigile ei saa meeldida.

2. Kui inimene näitab järjekindlalt, et sa ei meeldi talle, siis usu teda, mitte ära arva, et see läheb mööda. Inimesed ei muutu üleöö, ja 180 kraadi. 

3. Veeda aega inimestega, kellele sa meeldid, kes panevad sind ennast hästi tundma, kes kohtlevad sind kui endaga võrdset, sest lõppude lõpuks oleme kõik võrdsed. 

4. Ära lase end halvasti kohelda. Enese eest seismine on midagi, mida ma pole kunagi hästi osanud, aga mille suutmine on igaühele hädavajalik ja väärikuse küsimus. 

5. Ole julge. Võta riske ja tea, et vahel on tarvis hüpata pea ees vette tundmatus kohas. Mugavustsoonist väljumise tulemusena võib sündida palju head.

6. Ära otsi ideaalseid inimesi, neid pole olemas. Tea, et inimestel on vigu, nagu ka sul endal, ning ära oota kelleltki rohkem kui ise pakkuda suudad. 

Soovin teile rahulikku jõuluaega, natuke väljateenitud puhkust ja mõnusat tagasivaatamist möödunud aastale. 

Alati teie
M-L

Dolce vita vol 2

Vabal ajal söön kannikesi, püüan saada kodu temperatuuri 17 kraadist kõrgemale, joonistan sekretärile salvrätipakke ja laenutan raamatukogust Jungi teoseid.