Rubriigist "Kirjad emale"

Planeerimine on see, kui otsid toidupoes võimalikult väikest banaani, et kõik ülejäänud lõunased ostud ka puuviljakilekotti ära mahuksid. 


#päästamekeskkonna #trustmeimanengineer

Sibulad on kurjad

Pool kuningriiki inimesele, kes õpetab, kuidas hakkida sibulat niimoodi, et pisarakanalite maksimumkoormust miinimumini vähendada. 

Miks sibulad peavad su nutma ajama? Miks nad ei võiks öelda, et sul on ilusad jalad või midagi?

Kui toit teeb sinuga asju

Seal see viimaks ongi.

Just parajas suuruses ühele poolesajakilosele naisterahvale, kes on paari minuti kaugusel sellest, et ta toiduvaene keha tühja õhupallina Balti jaama tänavatoidulettide vahele vajuks. Temani jõudev toit näeb välja nagu eriti luksuslik hot dog, mis teeb ainuüksi oma välimusega lihasööjate omale silmad ette.

Kaks krõbedat saia, nende vahel aurav taimne viiner, millele heldelt kastet peale niristatud. Juba enne esimest ampsu puudutab õrnalt huuli toidu soojus. Sööja avastab, et lisaks viinerile (mis on imekombel parim kui kõik teised tema elus koha leidnud veganviinerid) hellitab kuumade saiade vahel maitsemeeli täidis, milles tomat, punane sibul, saiu seestpoolt vooderdav kaste ja rohkem veel, kui näljast nõrkev aju suudab hetkega registreerida. 

Naisterahval on raskusi rikkaliku eine kontrollimisega, käigu pealt on seda kõike raske süüa,  aga iga suutäiega täitub keha uue elutahtega ja turuhoonest autosse jõudes on vegan hot dog otsas, mis siis, et NR on endale lubanud alles kodus sööma hakata. Ta istub kõrvalistmel, kätel veel natuke kastet, ega suuda uskuda, et see kõik temaga just praegu juhtus. 

Veg Machine Balta not dog - 100% would recommend.

(Not sponsored :D)

Kui on 26. november ...

... ja su väärtuslik advendikalender näeb juba selline välja. #notgonnaseedecember

Dolce vita vol 2

Vabal ajal söön kannikesi, püüan saada kodu temperatuuri 17 kraadist kõrgemale, joonistan sekretärile salvrätipakke ja laenutan raamatukogust Jungi teoseid.

Lõppematu järjekord ja maailma tugevaim vegan ehk Taimetoidumess 2017

Selleaastasel taimetoidumessil müüsin taas vabatahtlikuna inimestele pileteid. Kohale tulime aga juba kella 9ks hommikul, sest enne, kui mess ametlikult külastajatele uksed avas, tuli rikkaliku kraamiga täita 150 kingikotti, mille esimesed messihuvilised endale pidid saama. See palavikuline ringitoimetamine, kottide tõstmine, paigutamine, täitmine, asjade otsimine ja üksteise abistamine tekitas väga produktiivse tunde, kuigi võis kõrvalt vaadates kaootilisena tunduda. 

Tasuta kraami täis kinkikotid tekitasid olukorra, kus juba enne kella 10-t oli uste taha kogunenud paras ports inimesi, kes sissepääsu ootasid. Mõistlik ju tegelikult, kuigi kui ma poleks vabatahtlik olnud, siis poleks vist ka kümme sellist kinkekotti mind nii vara ärkama sundinud :D 

Kui kella 11st lahutas vaid mõni minut, küsisid järjekorras esimesed kogu aeg: "Kas nüüd? Kas nüüd? Kas nüüd?", kuni lõpuks oligi aeg hakata pileteid müüma, jagada ajakirja Vegan uusimat numbrit ja muidugi neid ihaldatud kinkekotte. Hiljem küsiti, kui kiiresti need 150 kinkekotti otsa said, see võis äkki olla esimese 15 minutiga?

Pärast messi lõppu nägin pilte sellest, kui pikk järjekord õigupoolest Kultuurikatla ees sissesaamist ootas, sees pileteid müües võis näha vaid seda, et tühja auku ei tekkinud hetkeksi. Kogu aeg oli su ees inimene, inimene, inimene, ja veidi kaugemale vaadates polnud järjekorra lõppu näha. Sellepärast mulle meeldibki seal messil pileteid müüa: kogu aeg on midagi teha, küsimustele vastata, näidata, seletada, anda, arvutada - inimene, inimene, inimene - ja nii seni, kuni sinu vahetus on ammu möödas, aga pausi vahtkonna vahetuseks on raske rahvamassiga suhtlemisse sisse sobitada. 

***

Pärast ametlikke vabatahtlikukohuseid käisime natuke ühe teise vabatahtliku Meeriga ringi messil pakutavat uudistamas, erinevaid tooteid degusteerimas ja muidugi rahakotti hea-parema peale laiaks löömas :D Mu lemmiklett taimetoidumessil on alati Veggo, iga kord ostan sealt nende veganpasteeti. 

Üks mu eesmärke oli messi maskoti, vaal Nelega pilti teha, ning kuigi ma olin ta nägu kogemata "hiigelsuureks" nimetanud (ka vaaladel on tunded), nõustus loom sellega. 

Mina ja umbes veerand vaal Nele näost

Hiljem sain kokku Tõnise, Mirku ja Kaidoga, kellega tegin teist korda messile ringi peale, sõime veel pakutavaid roogi ning hiljem ka Fresco jäätist. Imetlesime natuke maailma tugevaimat veganit Patrik Baboumiani, tema muskleid ja ettekannet ning vaatasime, kuidas ta täiskasvanud mehi läbi õhu keerutas nagu pulgakomme :D

Patrik Baboumian - maailmarekordi omanik, mees, kes võtab turjale 560 kilo ja kõnnib sellega 28 sekundit

Mingil hetkel oli kõht juba päris tühi, kuid rahvamassid olid meie ihaldatud toidupakkujate karavanid tühjaks rüüstanud. Seega võtsime suuna Balti jaama turu VegMachine'i, kus tutvustasin oma seltskonnale sealseid imelisi bataadiburkse, mis neile, tundus, et täitsa meeldisid. 

Mulle meeldis selle aasta Taimetoidumess isegi eelmisest rohkem, sest kuigi rahvast oli murdu, sai kuidagi vabamalt liikuda kui eelmisel aastal. Inimesed olid kõik uudishimulikud, avatud ja mõnusa suhtumisega, sellepärast mulle taimetoitlased meeldivadki :) 

Ideaalsesse pühapäeva kuulub ...

 ... hommik pannkookidega, mida katab KÕIK: ehk siis moos, jäätis, karamellisiirup, popkorn ja kummikommid 

... esinemiseks viiuli harjutamine 

... oarisotto, mida jätkub kohe mitmeks päevaks (retsept Sandra Vungilt)

... kasulik kirjandus

Lisaks veel tunnustav kiri läbi loetud raamatu autorile ning bändiproov Lasnamäel. Koju jõudes õhtune tee ja hea film. 

Kuidas ma 26 sain

Pole ammu kajastanud oma igapäevaelu ja 26. sünnipäev sobib oma ilus selleks hästi. 

Hommik algas sellega, et T presenteeris mulle köögis põlevate küünaldega torti, andis üle enda kingi ja laulis sünnipäevalaulu. Selgus, et Katu ja Tauno tulevad õnnesoove edastama kella poole kahe paiku lõunal, mis jättis meile napilt aega varjupaika külastada.

Varjupaigas jalutasime seekord kaheaastase Bekkiga. Uskumatu, et elame jätkuvalt koos inimestega, kes on võimelised jätma oma looma, oma sõpra koos kutsikatega metsa äärde saatuse hooleks, ise lihtsalt gaasi vajutades.

Metsasjooksmise, sünnipäevakõnede ja koerataltsutamise vahepeal kaotasin telefoni kuhugi Raku metsa sammaldesse. Õnneks leidsime T ja meie tragi jäljekoera abiga selle üles. Varjupaiga töötajad olid meil palunud looma natuke kammida ka, mille tagajärjel lendus kõikjal õhus, riietel ja hingetorudes valgeoranže karvu. 

 Jälgi ajamas

Kui jälle linnas olime, vahetasin kiiresti riided ja võtsime vastu Tartust kohale sõitnud Katu ja Tauno. Nendega sai jälle torti söödud, muu hulgas sündisid paar potentsiaalselt tulusat ideed seoses Soome meditsiiniäriga. 

Hiljem viis T mu Boheemi peedi-kitsejuustupannukaid sööma, mis oli toidu suurust arvestades üsna väljakutsuv ettevõtmine. Käisime ka Pagaripoistes kringleid vaatamas, lihtsalt vaatamas, sest süüa me enam ei jõudnud.

Pikast päevast väsinuna läksime varsti T juurde natukeseks magama ja tõdesime, et pühapäeva õhtu kell 19 on selleks üsna veider aeg. Hiljem tegi T Tom Kha suppi ja näitas filmi "Good Will Hunting". Kui olin koju jõudnud, vastasin veel viimastele õnnesoovidele ja nii see 26 tuligi. 

Kui suvikõrvitsavormid lihtsalt ei mahu ahju ...

Tahtsin juba ammu omale ahjuvormi. Kui olin täna terve päeva mõrvasaadet tõlkinud, mõtlesin vahepeal teha väikese jalutuskäigu poodi ja ennast raske töö eest ühe sellisega premeerida. Valisin neid seal tükk aega, leidsin just paraja suurusega anuma ja hakkasin kodus Sandra Vungi punaste läätsedega kartuli-suvikõrvitsavormi meisterdama.

Hakkisin tükk aega suvikõrvitsat ja sibulat, keetsin kartuleid ja läätsi, segasin kastet, purustasin küüslauku, mõõtsin koostisosi, ladusin kõik ilusti vormi ja hakkasin seda šedöövrit ahju panema, kui selgus, et vorm on ahju jaoks liiga suur.

Pingutasin natuke ja mõningase keeramisega mahtus asi ikkagi ära. Hea näide, et enne nutma hakkamist tuleb natuke erinevaid võimalusi katsetada :D

Tulemus sai selline ja päris mõnus.

Pitsakoka päevikud

Ei, see mägi pildil ei oota peagi saabuvat Muhamedi, vaid šokeerib oma taevasse küündivate reljeefidega hoopis ühte noorukest harrastuskokka. Ehk milline ei tohiks pitsa välja näha.

Kui asjad vajuvad lõpuks oma õigetele kohtadele ehk milline väljanägemine on pitsale juba lubatud.

Nädal pildis: 7. päev

Kuidas lõppes aasta 2016

31. detsembri varahommikul saatsin K enda juurest Tartu bussi peale ja läksin ise paar tundi hiljem talle järele. Pärast mõningaid ettevalmistusi võtsime emaga minu lemmikpaari juba enda juures Tartus vastu, et kinke jagada ja veidi vana aasta lõppu tähistada. 

Kohustuslikud 1. jaanuari filmid, nagu "Tuhkatriinulugu" ja "Helisev muusika" vaadatud, sai sedapuhku sõidetud aastavahetust tähistama Ihastesse. Aitäh seltskonna eest, Keio, Marten, Triin, Kertrud, Arli, Kristel, Miku, Kaire, Anni, Hella, Katu ja Tauno, mis siis, et hiilgasime mõningase püsimatusega ja suundusime juba varsti K majja uusaastasoove põletama.

Lisaks jõudsime Tauno ja daamidega külastada Mökut (mis oli suletud), vaadata Raekoja platsil uusaastarakette ja tantsida uue aasta esimestel tundidel Maasikas. 

Ma soovin, et uuel aastal saaksid kõik selle, mille ära on teeninud.

Olge terved!

Popp kokk hoos

Seitsmendas (ja vist isegi juba kuuendas) klassis olid meil kokandustunnid ja millegipärast sai meie söögitegemise loosungiks "Popid kokad hoos". Me ei teinud küll iialgi vegantoite (kui üks arbuusibool välja arvata) ja kõik "popid kokad" on Haapsalust kuhugi muu maailma peale laiali valgunud, aga süüa teha meeldib mulle endiselt. 

Seda suuresti tänu Sandra Vungi raamatule "Taimsed õhtusöögid", mille mõni nädal tagasi endale soetasin. Hästi mõnus on alguses raamatut lapata ja omale söök välja valida, siis poest vajalikud asjad tuua ja uhama asuda. Et ma teen tavaliselt süüa ainult endale, siis saan ühte toitu päris mitu päeva süüa ja mitte ainult õhtuti. See raamat oli igatahes üks väga kasulik ost, sest isegi kui ma selles sisalduvaid retsepte ei kasuta, motiveerib see rohkem kodus süüa tegema ning vähem valmis- ja rämpstoitu tarbima. 

Tomati-kikerhernekarri kookospiimaga on sellest raamatust siiani üks mu lemmikuid

 Kõik lihtne on geniaalne: tatar, paprika, tomat, seltsilisteks võileib regularis ja arooniamahl

Kui tuleb ikkagi rämpstoidutuju ehk friikartulid, taimsed grillvorstid, salat ja ploomimahl

Pidupäevapitsa, mida ma õnneks üksi ära ei pidanud sööma

Tänane roog pärineb taas kord raamatust "Taimsed õhtusöögid". (Piltide järgi otsustades mu peaaegu ainsal) taldrikul lebab kookose-sidrunipasta kikerhernestega)

Kolme virolaise nädalalõpp rahuliku Loimaa, Soome vanima linna ja köitva "Tilaga"

 Tšau, Eesti

Tere, Soome

Laevaga Helsingi poole sõites tegime S-ga peaasjalikult aega parajaks söömise ja Tarantino filmi "The Hateful Eight" vaatamisega. Kui olime laevalt maabudes maha veerenud, tuli sisse lülitada GPS ja asuda oma ustava sõiduvahendiga Loimaa ja K poole orienteeruma. 

Hoolimata rohketest hoiatusmärkidest ei põrganud me maanteel kokku ühegi põdraga, kuigi S ei väsinud mulle sugugi aeg-ajalt märkimast, et nägi mõnda surnud saarmast või kährikut teel vedelemas. Pidevalt 60 ja 120 kilomeetrise tunnikiiruse vahel laveerides jõudsime natuke enne keskööd Loimaale, kus K meid kaneelikuklitega juba ootas. 

Olin K juba korralikult üles erutanud ja valmistusin talle Eestist kaasa ostetud piimatooteid ja šokolaadi jagama, kui selgus, et olin K "Eesti toodete pakikese" tööle külmkappi jätnud. Mul tuleb siiani klomp kurku, kui seda meenutan, eriti mõeldes, kui hoolikalt ja kaua olin K-le paar tundi varem Rimist neid tooteid valinud :S Mu seltskonnale valmistas mu šokk muidugi palju nalja, mis oli tegelikult hea, sest K oleks võinud seda uudist ka mõne teise emotsiooniga vastu võtta. 

Tüüpilised korteriuksed

Laupäeval võtsime suuna Turu poole, kuhu meil tuli minna rongiga. Paraku ei olnud Loimaa asjata omale nii loidu nime saanud ja rongijaam oli kinni. Piletite saamise hädas sattusime kuidagi kogemata ühte väikesesse poodi (?), mille müüja (?) oli meid seal nähes võrdlemisi üllatunud. Anteeksi! Ja piletite otsimine jätkus.

Sõbrad asuvad teele

Olles kindlaks teinud, et Loimaa rongijaamast tööhuvilisi inimesi ei leia, tundsime rahulolu õuest leitud piletiautomaadi üle, mis pakkus võimalust ise omale pileteid osta. Seda õnne ei jätkunud meile aga kauaks.

Pärast K piletiostu otsustas endale pileti soetada Saksa härra S. Millegipärast arvas aga automaat, et S-i peen pangakaart on hea põhjus elutegevus lõpetada. Nii avanes meile pärast rohket võitlust automaadiga selline pilt:

K helistas automaadil olevale rikkenumbrile ja pärast pikka soomekeelset jutuvada selgus, et saame ka rongist piletid osta. 

Rakkain lääkäri <3

K käskis meil pildile manada oma kurbuse automaadiga juhtunu pärast

Millegipärast piletimüüja meile rongis pileteid müüma ei tulnudki. 

Sõbrapilt raamatukoguga

Sõbrapilt K-ga

Turus oli rohkelt päikesepaistet. Külastasime juba ammu ühe jalaga hauas olevat Anttila poodi ja veel mõnda. Turuplatsilt hankisime omale jäätist ja toidupoest leidsime terve hunniku huvitavaid vegantooteid ja S-i soovitud Soome traditsioonilist maiust mämmit, mida ikka andis otsida. Siis võtsime oma aarded kaasa ja suundusime Aura jõe äärde piknikule. Teel sinna püüdsime ikka kultuuriehitistega ka tutvuda, näiteks saime lisaks Aura jõele imetleda Turu raamatukogu ja katedraali.

Turu katedraal

Teekonnakaaslased

Edasi tegime ekskursiooni Turu lossi, kuhu minemine nõudis korralikku jalutuskäiku. Ilusa ilmaga polnud sellest hullu midagi. Turu lossis oli vaadata nii mõndagi, kuigi vahepeal nõudis lossis sisalduva vaatamine oskust vaadata läbi turistihordidest, kes erinevate gruppidega pidevalt meil kannul sörkisid. 

18.-19. sajand, kuninganna riietusruum, lastetuba, huvitavad lood eksootilistest loomadest, keda jõukamad kodanikud endal kodus pidasid (ahvidest paabulindudeni), vanaaegsed ehted ja kostüümid, mänguasjad, sööginõud, altarid, kujukesed ja mustmiljon teist pisiasja tegid selle muuseumikülastuse nii inspireerivaks, et pidin märkmete tegemiseks isegi oma loomingupäeviku haarama ning K-l ja S-l tuli pidevalt kusagil kaugustes loivavat mind järele oodata. (LOIVAVAT - see what I did there?)

Turu võimas loss, mida on mitu sajandit kõpitsetud ja ümber ehitatud. Praegune variant pärineb aastast 1928.

Meie ja orel

Lossikülastuse lõpus väsisime oma matkapäevast nii ära, et kõige põnevamatena tundusid kohad, kus istuda sai. Kui keegi meist jälle ära kadus, võis kindel olla, et ta istub kusagil.

Turu rongijaamast (mis oli veel õhtulgi täitsa avatud) ostsime teed, sest mõnel meist polnud soojendusdressi kaasas ja õueõhk ning pidev vatramine hakkasid häälele mõjuma. Seekord me isegi ei hakanud rongijaamas piletiautomaati liiga pikalt otsima, vaid võtsime oma allesjäänu söögid ja istusime ühe mahajäetud kohviku ette. Maailma parima vegansalaami kõrvale pidasime pikka arutelu veganeetikast ja sellest, kas väikeseid lapsi tohiks veganitena kasvatada.

Kaarte mängides panime tähele üht huvitavat meesterahvast. Kell oli natuke kuus õhtul läbi, aga seal see mees oli, purupurjus ja ühe vaese pihlaka küljest millegipärast oksi noppimas. Mängisime edasi, sealt tuligi aga mees juba oma vitsakimbuga, asetas selle meie ette lauale ja võttis istet S-i kõrval, kuna minu pinginaabriks oli juba K. S, kes mängis "Hiina turakat" esimest korda elus, ei hinnanud vist väga enda kõrval istuva purjus soomlase nõuandeid, aga taeva abiga saime mänguga ikkagi ühele poole.

Loimaa rongile istudes võttis meid vastu Soome räpp ja lustlik noormeesteseltskond, kes rongi oma muusikaga elama panid. Kui rong sõitma hakkas, panid noormehed muusika peenetundeliselt kinni, meie pidu läks aga kaarte mängides edasi. Seekord jõudis ka piletimüüja meieni. 

Kui olime jälle Loimaal, ostsime poest pitsamaterjali, sest oli ikkagi 20. august ja Eesti jaoks tähtis päev, mida ei saanud tähistamata jätta. K köögis vorpisingi valmis ühe taimetoidupitsa, mida hindasid kõrgelt isegi mu omnivooridest kaaslased. Pitsa kõrvale kuulasime aegumatuid kodumaalisi laule, nagu "Üksteist peab hoidma", "Ärkamise aeg", "Koit" ja teised. Lisaks mängisime rohkelt "Halli Gallit", mille mu sõbrad selle mängu kellanupu tõttu "Tilaks" ümber ristisid. "Tila" küttis kirgi, hävitas küüsi ja sõrmenukke, aga sellest hoolimata lõpetasime alles siis, kui S juba sajandat korda võitnud oli ja me magama otsustasime minna. 

Eesti lipp jäi poest ostmata, aga S-i vaadates avastasime, et seda polegi tegelikult vaja

Lehttainas, India pähkli ja paprika pesto, hakksoja, tomat, oliivid, suvikõrvits, juust. Oleks mul ainult kodus ahi... (Siis oleks ma vist 20 kilo raskem :D)

Kaks kanget on jäänud "Tila" heitlusesse. Kolmas sööb selle asemel hoopis pitsat

Pühapäeva hommikul näitasin K-le Saksamaa-reisi pilte ja rääkisime niisama. Muu hulgas püüdsime oma näod ära vahetada.

Tsiteerides K-d, siis: "Damn, these are some ugly bi***es!"

Kui me enda näod tagasi saime

Kui S ka üles ärganud oli, mängisime jälle köögis kolmekesi "Tila", sõime pitsat ja pakkisime asju, et tagasi Tallinna sõita. Jätsime K-ga hüvasti ja läksime S-ga Helsingisse laeva ootama. 

S-le meeldib juugend ja see on tõesti ilus stiil

Võililli söövad kilpkonnad on armsaimad modellid

Leht maitseb

 Vars maitseb

Aaampsti!

Omnomnom