Postitus nädalavahetusest, mil K juhiload sai

 Päevakangelanna

Pärast Ruuni veganpitsat ja smuutit tundus mõistlik haarata paar sooja jooki ja Emajõe kevadises päikeses võtta läbi kõik päevakajalised teemad psühhopatoloogiast kuni kvaliteetkirjanduseni.

Päikest oli nautima tulnud ka seltskond Emajõe parte.

Ma tahtsin seda mängu nii pikka aega ja just siis, kui olin juba ammu veendunud, et mul tuleb see internetist tellida, avastasin selle laupäeval ühe mängupoe vaateaknalt. Noh, jumalik märk on jumalik märk, ega lihtinimene sellise taevaime vastu saa, ja niimoodi saigi minust ...

... plahvatavate kassipoegade mängu õnnelik omanik

Vahtralehtede pidu

Ilmselgelt lausa pakatame uhkusest oma nüüdsest juhtimisvõimelise sõbranna üle. (Ja õnnest, siirast õnnest, sest lisaautojuhid kuluvad alati ära :D)

Üks peo headuse indikaatoreist

Sa tead, et pidu on olnud täis positiivset sotsiaalsust, kui jõuad koju ja su jopel on kõik need tuttavad lõhnad, mille suudad kergesti lähedaste inimestega kokku viia.

On ka päevi, kuhu üksindus ei mahu

Eile seevastu oli üks imeline päev, kus külastasin staabi- ja sidepataljoni, kõndisin merejääl, jõin kakaod, ostsin toast nimega Loodus huvitavaid vegantooteid, kohtusin kaugeks jäänud sõbrannaga, poetasin McDonald'sis kodutu pärast pisaraid, mängisin saalihokit ja korvpalli, õppisin, kuidas tennises ees- ja tagakäelööke teha, rippusin pea alaspidi, sületasin koeri, käisin saunas, jõin õlut ja tundsin, kuidas itaaliakeelne ooper külmavärinaid tekitab. 

Kui kaugele tasub minna?

Vegani aarded.

Head uut aastat!

Uue aasta võtsin taas vastu ilusate inimeste seltsis. Esimest korda tähistasime aasta vahetumist aga Tallinnas, jõudes (küll mõõduka galopeerimisega) lisaks minu, M-i ja T residentsidele ka Vabaduse väljakule. 

 

Ilutulestik oli võimas, rahvas rõõmus ja samm kerge. Plaanitud Telliskivi-peole me kambakesi lõpuks ei jõudnudki, millele vaatamata püsis seltskond koos kella viieni hommikul. 

Kujutletavate sõprade kokkutulek

Pony gone bad ehk mida K tegelikult mõtleb, kui ta ütleb, et ma näen "häiriv" välja

Püüdsin küll saatana eest maskeeruda, aga ta sai siiski mu hinge

 Assortii B kujutletavatest sõpradest: mustlased, ükssarvikud, haldjad, kuradid ja teised, kel peidetud andeid. Kes kitarrivirtuoos, kes taustatantsija, -laulja, telgi kokkupanemise meister või koerataltsutaja. 

Pärast seekordset nädalavahetust naasin Tartust umbes 20 sentimeetrit lühemate juustega, päikesest põlenud selja ja tantsimisest muljutud varvastega, aga ühtlasi ka rõõmuga emade ja teiste lähedaste jällenägemisest ning muu hulgas nostalgilisest rännakust 16-aastase K ja minu blogimaailma. 

K ja H nõudmisel toon vanade aegade meenutuseks stiilinäite meie tolleaegsest blogipidamisest õige pea. 

Ajaviitmine Aegviidus

Reedel pärast tööd korjasid Malla, Taavet ja Juku mind Sikupilli Prisma parklast auto peale, kust sõitsime edasi Aegviidule W sünnipäeva tähistama. Seal oli rahvast juba rohkem ja aina juurde tuli, nii et lõpuks oli seltskond juba päris korralik. 

Lisaks väärt seltskonnale tuleb rõõmustada veel paari asja üle. Näiteks selle üle, et sain järele proovida autosse ehitatud sauna kogu selle seadeldise luksuslikkusega. Või selle üle, et kui tundus, et hilisõhtul hakkas jahenema, sai lisaks SaunAudile ka tünnisaunas hängida, millesse paigutas end huvilisi rohkem, kui sinna mõeldud oli.

Reede õhtul kell 21 mängib Aegviidu metsades muusika, grill töötab ja pidu on täies elujõus

Kaks sauna sõbralikult koos, ootamas inimesi, keda endas soojendada (Foto tegi Kats)

Järgmisel hommikul (või õigemini pigem lõunal) ärgates põletas päike vaid hetkega ära mu õlad ja nii algas inimeste pühendunud sissemäärimine kõiksuguste päikesekaitsevahenditega. Grillil küpses lakkamatult vaid liha, nii et kui ma olin kogu enda ettenägelikult kaasa võetud toidu ära söönud, sõin hapukurki ning ühe tüdruku leivakorvikesi ja elu oli jälle ilus.

Mingil hetkel ilmutas end romantiline luulehing, kes tahtis metsas omaette veidi ringi vaadata. Looduse keskel olemine mõjub alati kuidagi rahustavalt, aitab mõtteid koondada ja lihtsalt hetkes elada. 

Kahjuks ei võtnud ma oma pikemale jalutuskäigule kaasa vahendit, millega pilti teha, aga üks hetk oli eriti maagiline. Leidsin metsas jalutades ühe jõe, puust sillaga (mitte see, mille pilt ülevalpool). Igatahes oli mets vaikne, kuulda võis vaid linnulaulu ja puude kohisemist, veidi ka vee voolamise häält. Seisin seal silla peal ja vaatasin, kuidas vesi voolab ning soe päikeselaik vesiroosilehed erkroheliseks muudab. Vees hõljuvate lehtede vahel ajasid liuskurlased ja teised vee-elukad oma igapäevaasju. 

Kui see päike seal siis neile vesiroosilehtedele paistis, oli see kõik nii ilus, et mõtlesin: kui peaksin valima oma elu viimase hetke, siis võiks see olla just selline. Edasi mõeldes nägin juba ennast vee all, väänlevad taimed ümber hõljuvate juuste mähkunud, päike veepinnal sillerdamas ja viimane asi, mida kuuleksin, oleks linnud. 

Siis olin jälle reaalsuses. Keerasin uitmõtetele selja ja jalutasin läbi metsa tagasi inimeste juurde. Õhtupoole sättisin end sedapuhku Katsi ja Atsi auto tagaistmele, Ats ostsis tüdrukutele jäätist ja koju jõudes mõtlesin, et mul on vedanud. 

Asjad, mida purjus meessoost sõbrad ütlevad ehk nädalavahetuse special

(Istub, käed diivani seljatoele laiali laotatud) 

"Ega sind see käsi ei häiri? See pole sinule."

***

(Küsib neiu käest)

"Noh? Mis tooted sul on?"

***

"Oi, kui ilus naine tuleb! Nii kõrge!"

Nädal pildis: 1. päev

Otsustasin järgida K eeskuju ja valida ühe nädala jooksul igast päevast mõni hetk, mida fotona teieni tuua. 

Kell on küll 3.22 ja ametlikult on juba laupäev, aga esimene pilt käib siiski reede kohta. 

Täna õhtul käisime Meriväljal T juures kurikuulsat Surströmmingut proovimas. Noh, teised proovisid, mina ja veel mõned elasime verandal külmetades kaasa. Tagasi tuppa jõudes tervitas meid aga järjekordselt kõige kaunim ja sõbralikum Alaska malamuut, keda tean. S on, muide, täiesti veendunud selles, et olenemata oma hiiglaslikust kehast on ta tegelikult täieõiguslik sülekoer. Õhtu jooksul püüdis ta seda korduvalt ka tõestada. 

Kuidas lõppes aasta 2016

31. detsembri varahommikul saatsin K enda juurest Tartu bussi peale ja läksin ise paar tundi hiljem talle järele. Pärast mõningaid ettevalmistusi võtsime emaga minu lemmikpaari juba enda juures Tartus vastu, et kinke jagada ja veidi vana aasta lõppu tähistada. 

Kohustuslikud 1. jaanuari filmid, nagu "Tuhkatriinulugu" ja "Helisev muusika" vaadatud, sai sedapuhku sõidetud aastavahetust tähistama Ihastesse. Aitäh seltskonna eest, Keio, Marten, Triin, Kertrud, Arli, Kristel, Miku, Kaire, Anni, Hella, Katu ja Tauno, mis siis, et hiilgasime mõningase püsimatusega ja suundusime juba varsti K majja uusaastasoove põletama.

Lisaks jõudsime Tauno ja daamidega külastada Mökut (mis oli suletud), vaadata Raekoja platsil uusaastarakette ja tantsida uue aasta esimestel tundidel Maasikas. 

Ma soovin, et uuel aastal saaksid kõik selle, mille ära on teeninud.

Olge terved!

Reklaamipidu, kus Rein Rannap mängis klaverit

Reedel andis meie lemmikloovjuht taas kord suurejoonelise ülevaate Cannes Lionsi loovusfestivalil nähtust. Nagu eelminegi aasta, kui sel üritusel esimest korda käisin, kuulusid pärastlõuna-õhtu juurde vein, põnevad vestlused, ilusad inimesed ja inspireerivad reklaamid. Viimaste staarideks olid näiteks lapsed, kes isegi kaelamurdmise toimingu ajal püüavad iga hinna eest oma väärtuslikku jäätist kaitsta; ja ülekaaluline mees, kelle paljad rinnad on rinnavähi tunnuste kontrollimise õpetamiseks sündsamad kui naiste omad.

Muusikalist vahepala kuulates tekkis jälle üks neist uskumatu-ma-olen-siin-hetkedest. Ma olen peitnud ennast tüdrukute vetsus koolivägivalla eest, ma olen näinud Kölnis öösel ooperi saatel ilutulestikku, sõitnud autos võõrastega 200-kilomeetrisel tunnikiirusel ja hoidnud matustel peos kellegi kätt, aga praegu olen ma siin. Tagareas, veinipokaaliga, ees laiumas reklaamigurude meri, kes kõik vaikivas üksmeeles kuulavad, kuidas maestro Rein Rannap klaverit mängib.

Hiljem erinevate kolleegidega rääkides meenus mulle taas kaks olulist asja. 

1. Need reklaamiinimesed on ikka parajalt segased.

2. Välimuse üle ei saa otsustada. On olnud liiga palju hetki, kus olen pealiskaudselt ja ebaõiglaselt stereotüüpe järgides tundnud vähest usaldust liiga ilusate inimeste vastu. Muidugi olen alati püüdnud mõelda nagu Eminem, et kõigi vastu tuleb olla hea, nii kaua, kuni nemad on head sinu vastu. Aga see pole mul kogu aeg õnnestunud, sest mingi alateadlik hirm haiget saamise ees röövib ilusatelt minu jaoks usaldusväärsust ja laotab selle vähem pilkupüüdvate kondistele õlgadele. 

Kui see aasta mulle midagi on õpetanud, siis seda, et mitmed, kellega ma poleks natuke aega tagasi nende välise sära pärast julgenud iialgi suhelda, on ka seesmiselt ilusad inimesed. Ning kui nendega sõpruse alustamisest on möödunud juba mõnda aega, muutub nende sisemine ilu välisest tunduvalt väärtuslikumaks, nii et nende välimus enam ei hirmutagi. 

Mul on hea meel, et paljud ilusad inimesed on ka tegelikult ilusad inimesed. Ja et reklaamimaailma glamuuri taga leidub palju soojust. 

Karulaane jenka ehk südamedaami 25. juubel

Tervituskomitee uhke esindus tervitab kõiki saabujaid laia naeratusega

Tervituskomitee vol 2 ehk sõberid

 Kuidas toimuvad läbirääkimised ehk kõigepealt skeptitsism...

...siis teatav nõustumine ehk No olgu, räägi veel...

...ja lõpuks heakskiit

Daamid teevad midagi asjalikku ja ma vaatan praegu, et mind on sellest puhta kõrvale jäetud :S

Tundub, et siin jagab doktor K kaaskondlastele mingeid kasulikke nõuandeid

Leidsime üksteisele ka veits aega

Seintel oli ajalugu...

...ja laes romantikat

Lendavaid kettaid, surnud roomajaid ja töökaaslaseid ehk reklaamiagentuuri suvepäevad

Pärast seda, kui olime Kaiaga ühel reedel natuke oma GPS-e proovile pannud, jõudsime nagu eeskujulikud samariitlased Vihterpalu lähistele. Seal testisid meie tuttavad sõbrad ja üks tundmatu (aga niiii sõbralik!) hiigelnäoga koerlane juba erinevaid discgolf'i kettaid, et valida endale sobivaim relv (tähendab, mänguvahend), millega konkurendid põrmustada (Tähendab. Võita). 

Võrdsuse huvides pandi naised meestega paari ja peab ütlema, et meil läks oma partneriga üsna edukalt, olenemata asjaolust, et üsna lõpusirgel suutsime oma ketta tihnikusse lootusetult ära kaotada ja pidime selle leidmiseks abiväed mobiliseerima.

Ootamatul kombel oli septembri esimene reede väga päikesepaisteline, mis tekitas spordimeeskondades pärast mängu vastupandamatu soovi külapoest midagi joodavat ja jäätiselikku hankida. Edasi suundusimegi oma aaretega juba oma võõrustaja M-L-i juurde, kus meid ootas tuur tema maamaja valdustes, kerge lahtipakkimine ja ettevalmistused õhtuseks koosviibimiseks. 

Järgnes õhtune koosviibimine. 

***

Vahepeal käisid daamid mere ääres jalutamas. Seitsmeaastane M tutvustas mulle lähedal elavaid naabreid, muu hulgas saime muljeid jagada viiulimängimise ja ujumise teemadel. Mere äärest leidsime rahustavad lained, päikeseloojangu, tuule ja ebatavalised kivistised, mida usinalt taskutesse korjasime, nagu oleksid need kivid võimalus rand endaga igaveseks kaasa pakkida. Koduteelt leidsime paar surnud ussi ja ühe elusa konna.

Olime enne teinud M-i ja E-ga kindla plaani sauna minna, aga kuidagi suutsime selle ära unustada. Küll aga jagus õhtusse lõket, ilutulestikku, miljoneid tähti ning vestlusi dobermannide ja beebide teemadel.

Kella 2 ajal läksin ülemisele korrusele tekikuhjade alla mattunud E kõrvale magama. Õues oli külm.

***

Spekulatsioonid osutusid tõeks ja mu auväärses mobiiltelefonis polnud piisavalt jõudu (ega akut), et mind hommikul äratada. Küll aga äratas mind õnnekombel kell pool 9 jahedus, nii et suutsin ikkagi enne teisi oma maja elanikke ärgata, kööki hiilida ja seal pitsat tegema hakata. Aegamisi ärkas ka ülejäänud köögitoimkond, kes võttis ette rahva rõõmustamise ahjuomletiga. 

Vihterpalust lahkudes sõitsime veel kohalikku kalaärisse. Kalade juurde pääsemine läks mõningaste ponnistustega, sest hoolimata peenetundelisest ukse taga lammutamisest meid millegipärast esialgu sisse ei lastud. Viimaks said mu autokaaslased siiski endaga kaasa paar tükki merehõbedat. 

Teel tegime veel ühe külapoepeatuse, kust üks meist soetas endale ühe töövalmis luua, millel tagasi koju lennelda. 

Üks ehitustolmu ja tööriistade hõnguline sissekanne

Eile öösel nägin unes naelu. 

Sest natuke enne seda olin käinud W korteri seintest naelu välja tõmbamas. Kui olin kohale jõudnud, andis W mulle haamri pihku, näitas, kust õlut saab (nagu päris ehitajatel ikkagi) ja tutvustas ülesannet, mis seisnes seinast välja turritavate naelte sõraga väljatõmbamises. (Sõrg on siis see haamripea tagumine haru, hämmastuge nüüd mu ehitusterminoloogia tundmise üle, eks ole.) Eriti uhke olin enda üle kordadel, kui mul õnnestus haamriga seinast kätte saada mõni nael, mille pea ära oli murdunud. 

Kopsimise taktimõõdu määrasid Linkin Park, Muse ja Avenged Sevenfold

Sõber naabrimees näitab tehnikat

Mõnus oli siis, kui nael tuli seinast kergesti välja ja neid sai järjest noppida kui rosinaid saiast. Mõni nael oli liiga sügaval ja sellised tuli hoopis sisse tagasi lüüa. Natuke saime tapeeti ka seina pealt maha kiskuda, seega olid tööülesanded tegelikult variatiivsed. Ning kuna ma polnud aastaid midagi ehitus- või lammutustööga seostuvat teinud, ei kustunud innukus ka siis, kui õhtu hilinedes üks vanaproua kopsimise pärast tõrelema hakkas. 

Üks paranormaalne haamer töötas vahepeal üksi ka veits

Varsti hakkas meil ikkagi vanaprouast kahju, lõpetasime kopsimise, jõime õlled lõpuni ja läksime laiali. Aga kui kellelgi peaks olema seinas mõned naelad, mis ette jäävad, siis nüüd teate, kellele helistada. 

Kolme virolaise nädalalõpp rahuliku Loimaa, Soome vanima linna ja köitva "Tilaga"

 Tšau, Eesti

Tere, Soome

Laevaga Helsingi poole sõites tegime S-ga peaasjalikult aega parajaks söömise ja Tarantino filmi "The Hateful Eight" vaatamisega. Kui olime laevalt maabudes maha veerenud, tuli sisse lülitada GPS ja asuda oma ustava sõiduvahendiga Loimaa ja K poole orienteeruma. 

Hoolimata rohketest hoiatusmärkidest ei põrganud me maanteel kokku ühegi põdraga, kuigi S ei väsinud mulle sugugi aeg-ajalt märkimast, et nägi mõnda surnud saarmast või kährikut teel vedelemas. Pidevalt 60 ja 120 kilomeetrise tunnikiiruse vahel laveerides jõudsime natuke enne keskööd Loimaale, kus K meid kaneelikuklitega juba ootas. 

Olin K juba korralikult üles erutanud ja valmistusin talle Eestist kaasa ostetud piimatooteid ja šokolaadi jagama, kui selgus, et olin K "Eesti toodete pakikese" tööle külmkappi jätnud. Mul tuleb siiani klomp kurku, kui seda meenutan, eriti mõeldes, kui hoolikalt ja kaua olin K-le paar tundi varem Rimist neid tooteid valinud :S Mu seltskonnale valmistas mu šokk muidugi palju nalja, mis oli tegelikult hea, sest K oleks võinud seda uudist ka mõne teise emotsiooniga vastu võtta. 

Tüüpilised korteriuksed

Laupäeval võtsime suuna Turu poole, kuhu meil tuli minna rongiga. Paraku ei olnud Loimaa asjata omale nii loidu nime saanud ja rongijaam oli kinni. Piletite saamise hädas sattusime kuidagi kogemata ühte väikesesse poodi (?), mille müüja (?) oli meid seal nähes võrdlemisi üllatunud. Anteeksi! Ja piletite otsimine jätkus.

Sõbrad asuvad teele

Olles kindlaks teinud, et Loimaa rongijaamast tööhuvilisi inimesi ei leia, tundsime rahulolu õuest leitud piletiautomaadi üle, mis pakkus võimalust ise omale pileteid osta. Seda õnne ei jätkunud meile aga kauaks.

Pärast K piletiostu otsustas endale pileti soetada Saksa härra S. Millegipärast arvas aga automaat, et S-i peen pangakaart on hea põhjus elutegevus lõpetada. Nii avanes meile pärast rohket võitlust automaadiga selline pilt:

K helistas automaadil olevale rikkenumbrile ja pärast pikka soomekeelset jutuvada selgus, et saame ka rongist piletid osta. 

Rakkain lääkäri <3

K käskis meil pildile manada oma kurbuse automaadiga juhtunu pärast

Millegipärast piletimüüja meile rongis pileteid müüma ei tulnudki. 

Sõbrapilt raamatukoguga

Sõbrapilt K-ga

Turus oli rohkelt päikesepaistet. Külastasime juba ammu ühe jalaga hauas olevat Anttila poodi ja veel mõnda. Turuplatsilt hankisime omale jäätist ja toidupoest leidsime terve hunniku huvitavaid vegantooteid ja S-i soovitud Soome traditsioonilist maiust mämmit, mida ikka andis otsida. Siis võtsime oma aarded kaasa ja suundusime Aura jõe äärde piknikule. Teel sinna püüdsime ikka kultuuriehitistega ka tutvuda, näiteks saime lisaks Aura jõele imetleda Turu raamatukogu ja katedraali.

Turu katedraal

Teekonnakaaslased

Edasi tegime ekskursiooni Turu lossi, kuhu minemine nõudis korralikku jalutuskäiku. Ilusa ilmaga polnud sellest hullu midagi. Turu lossis oli vaadata nii mõndagi, kuigi vahepeal nõudis lossis sisalduva vaatamine oskust vaadata läbi turistihordidest, kes erinevate gruppidega pidevalt meil kannul sörkisid. 

18.-19. sajand, kuninganna riietusruum, lastetuba, huvitavad lood eksootilistest loomadest, keda jõukamad kodanikud endal kodus pidasid (ahvidest paabulindudeni), vanaaegsed ehted ja kostüümid, mänguasjad, sööginõud, altarid, kujukesed ja mustmiljon teist pisiasja tegid selle muuseumikülastuse nii inspireerivaks, et pidin märkmete tegemiseks isegi oma loomingupäeviku haarama ning K-l ja S-l tuli pidevalt kusagil kaugustes loivavat mind järele oodata. (LOIVAVAT - see what I did there?)

Turu võimas loss, mida on mitu sajandit kõpitsetud ja ümber ehitatud. Praegune variant pärineb aastast 1928.

Meie ja orel

Lossikülastuse lõpus väsisime oma matkapäevast nii ära, et kõige põnevamatena tundusid kohad, kus istuda sai. Kui keegi meist jälle ära kadus, võis kindel olla, et ta istub kusagil.

Turu rongijaamast (mis oli veel õhtulgi täitsa avatud) ostsime teed, sest mõnel meist polnud soojendusdressi kaasas ja õueõhk ning pidev vatramine hakkasid häälele mõjuma. Seekord me isegi ei hakanud rongijaamas piletiautomaati liiga pikalt otsima, vaid võtsime oma allesjäänu söögid ja istusime ühe mahajäetud kohviku ette. Maailma parima vegansalaami kõrvale pidasime pikka arutelu veganeetikast ja sellest, kas väikeseid lapsi tohiks veganitena kasvatada.

Kaarte mängides panime tähele üht huvitavat meesterahvast. Kell oli natuke kuus õhtul läbi, aga seal see mees oli, purupurjus ja ühe vaese pihlaka küljest millegipärast oksi noppimas. Mängisime edasi, sealt tuligi aga mees juba oma vitsakimbuga, asetas selle meie ette lauale ja võttis istet S-i kõrval, kuna minu pinginaabriks oli juba K. S, kes mängis "Hiina turakat" esimest korda elus, ei hinnanud vist väga enda kõrval istuva purjus soomlase nõuandeid, aga taeva abiga saime mänguga ikkagi ühele poole.

Loimaa rongile istudes võttis meid vastu Soome räpp ja lustlik noormeesteseltskond, kes rongi oma muusikaga elama panid. Kui rong sõitma hakkas, panid noormehed muusika peenetundeliselt kinni, meie pidu läks aga kaarte mängides edasi. Seekord jõudis ka piletimüüja meieni. 

Kui olime jälle Loimaal, ostsime poest pitsamaterjali, sest oli ikkagi 20. august ja Eesti jaoks tähtis päev, mida ei saanud tähistamata jätta. K köögis vorpisingi valmis ühe taimetoidupitsa, mida hindasid kõrgelt isegi mu omnivooridest kaaslased. Pitsa kõrvale kuulasime aegumatuid kodumaalisi laule, nagu "Üksteist peab hoidma", "Ärkamise aeg", "Koit" ja teised. Lisaks mängisime rohkelt "Halli Gallit", mille mu sõbrad selle mängu kellanupu tõttu "Tilaks" ümber ristisid. "Tila" küttis kirgi, hävitas küüsi ja sõrmenukke, aga sellest hoolimata lõpetasime alles siis, kui S juba sajandat korda võitnud oli ja me magama otsustasime minna. 

Eesti lipp jäi poest ostmata, aga S-i vaadates avastasime, et seda polegi tegelikult vaja

Lehttainas, India pähkli ja paprika pesto, hakksoja, tomat, oliivid, suvikõrvits, juust. Oleks mul ainult kodus ahi... (Siis oleks ma vist 20 kilo raskem :D)

Kaks kanget on jäänud "Tila" heitlusesse. Kolmas sööb selle asemel hoopis pitsat

Pühapäeva hommikul näitasin K-le Saksamaa-reisi pilte ja rääkisime niisama. Muu hulgas püüdsime oma näod ära vahetada.

Tsiteerides K-d, siis: "Damn, these are some ugly bi***es!"

Kui me enda näod tagasi saime

Kui S ka üles ärganud oli, mängisime jälle köögis kolmekesi "Tila", sõime pitsat ja pakkisime asju, et tagasi Tallinna sõita. Jätsime K-ga hüvasti ja läksime S-ga Helsingisse laeva ootama. 

S-le meeldib juugend ja see on tõesti ilus stiil