Tšau, Eesti
Tere, Soome
Laevaga Helsingi poole sõites tegime S-ga peaasjalikult aega parajaks söömise ja Tarantino filmi "The Hateful Eight" vaatamisega. Kui olime laevalt maabudes maha veerenud, tuli sisse lülitada GPS ja asuda oma ustava sõiduvahendiga Loimaa ja K poole orienteeruma.
Hoolimata rohketest hoiatusmärkidest ei põrganud me maanteel kokku ühegi põdraga, kuigi S ei väsinud mulle sugugi aeg-ajalt märkimast, et nägi mõnda surnud saarmast või kährikut teel vedelemas. Pidevalt 60 ja 120 kilomeetrise tunnikiiruse vahel laveerides jõudsime natuke enne keskööd Loimaale, kus K meid kaneelikuklitega juba ootas.
Olin K juba korralikult üles erutanud ja valmistusin talle Eestist kaasa ostetud piimatooteid ja šokolaadi jagama, kui selgus, et olin K "Eesti toodete pakikese" tööle külmkappi jätnud. Mul tuleb siiani klomp kurku, kui seda meenutan, eriti mõeldes, kui hoolikalt ja kaua olin K-le paar tundi varem Rimist neid tooteid valinud :S Mu seltskonnale valmistas mu šokk muidugi palju nalja, mis oli tegelikult hea, sest K oleks võinud seda uudist ka mõne teise emotsiooniga vastu võtta.
Tüüpilised korteriuksed
Laupäeval võtsime suuna Turu poole, kuhu meil tuli minna rongiga. Paraku ei olnud Loimaa asjata omale nii loidu nime saanud ja rongijaam oli kinni. Piletite saamise hädas sattusime kuidagi kogemata ühte väikesesse poodi (?), mille müüja (?) oli meid seal nähes võrdlemisi üllatunud. Anteeksi! Ja piletite otsimine jätkus.
Sõbrad asuvad teele
Olles kindlaks teinud, et Loimaa rongijaamast tööhuvilisi inimesi ei leia, tundsime rahulolu õuest leitud piletiautomaadi üle, mis pakkus võimalust ise omale pileteid osta. Seda õnne ei jätkunud meile aga kauaks.
Pärast K piletiostu otsustas endale pileti soetada Saksa härra S. Millegipärast arvas aga automaat, et S-i peen pangakaart on hea põhjus elutegevus lõpetada. Nii avanes meile pärast rohket võitlust automaadiga selline pilt:
K helistas automaadil olevale rikkenumbrile ja pärast pikka soomekeelset jutuvada selgus, et saame ka rongist piletid osta.
Rakkain lääkäri <3
K käskis meil pildile manada oma kurbuse automaadiga juhtunu pärast
Millegipärast piletimüüja meile rongis pileteid müüma ei tulnudki.
Sõbrapilt raamatukoguga
Sõbrapilt K-ga
Turus oli rohkelt päikesepaistet. Külastasime juba ammu ühe jalaga hauas olevat Anttila poodi ja veel mõnda. Turuplatsilt hankisime omale jäätist ja toidupoest leidsime terve hunniku huvitavaid vegantooteid ja S-i soovitud Soome traditsioonilist maiust mämmit, mida ikka andis otsida. Siis võtsime oma aarded kaasa ja suundusime Aura jõe äärde piknikule. Teel sinna püüdsime ikka kultuuriehitistega ka tutvuda, näiteks saime lisaks Aura jõele imetleda Turu raamatukogu ja katedraali.
Turu katedraal
Teekonnakaaslased
Edasi tegime ekskursiooni Turu lossi, kuhu minemine nõudis korralikku jalutuskäiku. Ilusa ilmaga polnud sellest hullu midagi. Turu lossis oli vaadata nii mõndagi, kuigi vahepeal nõudis lossis sisalduva vaatamine oskust vaadata läbi turistihordidest, kes erinevate gruppidega pidevalt meil kannul sörkisid.
18.-19. sajand, kuninganna riietusruum, lastetuba, huvitavad lood eksootilistest loomadest, keda jõukamad kodanikud endal kodus pidasid (ahvidest paabulindudeni), vanaaegsed ehted ja kostüümid, mänguasjad, sööginõud, altarid, kujukesed ja mustmiljon teist pisiasja tegid selle muuseumikülastuse nii inspireerivaks, et pidin märkmete tegemiseks isegi oma loomingupäeviku haarama ning K-l ja S-l tuli pidevalt kusagil kaugustes loivavat mind järele oodata. (LOIVAVAT - see what I did there?)
Turu võimas loss, mida on mitu sajandit kõpitsetud ja ümber ehitatud. Praegune variant pärineb aastast 1928.
Meie ja orel
Turu rongijaamast (mis oli veel õhtulgi täitsa avatud) ostsime teed, sest mõnel meist polnud soojendusdressi kaasas ja õueõhk ning pidev vatramine hakkasid häälele mõjuma. Seekord me isegi ei hakanud rongijaamas piletiautomaati liiga pikalt otsima, vaid võtsime oma allesjäänu söögid ja istusime ühe mahajäetud kohviku ette. Maailma parima vegansalaami kõrvale pidasime pikka arutelu veganeetikast ja sellest, kas väikeseid lapsi tohiks veganitena kasvatada.
Kaarte mängides panime tähele üht huvitavat meesterahvast. Kell oli natuke kuus õhtul läbi, aga seal see mees oli, purupurjus ja ühe vaese pihlaka küljest millegipärast oksi noppimas. Mängisime edasi, sealt tuligi aga mees juba oma vitsakimbuga, asetas selle meie ette lauale ja võttis istet S-i kõrval, kuna minu pinginaabriks oli juba K. S, kes mängis "Hiina turakat" esimest korda elus, ei hinnanud vist väga enda kõrval istuva purjus soomlase nõuandeid, aga taeva abiga saime mänguga ikkagi ühele poole.
Loimaa rongile istudes võttis meid vastu Soome räpp ja lustlik noormeesteseltskond, kes rongi oma muusikaga elama panid. Kui rong sõitma hakkas, panid noormehed muusika peenetundeliselt kinni, meie pidu läks aga kaarte mängides edasi. Seekord jõudis ka piletimüüja meieni.
Kui olime jälle Loimaal, ostsime poest pitsamaterjali, sest oli ikkagi 20. august ja Eesti jaoks tähtis päev, mida ei saanud tähistamata jätta. K köögis vorpisingi valmis ühe taimetoidupitsa, mida hindasid kõrgelt isegi mu omnivooridest kaaslased. Pitsa kõrvale kuulasime aegumatuid kodumaalisi laule, nagu "Üksteist peab hoidma", "Ärkamise aeg", "Koit" ja teised. Lisaks mängisime rohkelt "Halli Gallit", mille mu sõbrad selle mängu kellanupu tõttu "Tilaks" ümber ristisid. "Tila" küttis kirgi, hävitas küüsi ja sõrmenukke, aga sellest hoolimata lõpetasime alles siis, kui S juba sajandat korda võitnud oli ja me magama otsustasime minna.
Eesti lipp jäi poest ostmata, aga S-i vaadates avastasime, et seda polegi tegelikult vaja
Lehttainas, India pähkli ja paprika pesto, hakksoja, tomat, oliivid, suvikõrvits, juust. Oleks mul ainult kodus ahi... (Siis oleks ma vist 20 kilo raskem :D)
Kaks kanget on jäänud "Tila" heitlusesse. Kolmas sööb selle asemel hoopis pitsat
Pühapäeva hommikul näitasin K-le Saksamaa-reisi pilte ja rääkisime niisama. Muu hulgas püüdsime oma näod ära vahetada.
Tsiteerides K-d, siis: "Damn, these are some ugly bi***es!"
Kui me enda näod tagasi saime
Kui S ka üles ärganud oli, mängisime jälle köögis kolmekesi "Tila", sõime pitsat ja pakkisime asju, et tagasi Tallinna sõita. Jätsime K-ga hüvasti ja läksime S-ga Helsingisse laeva ootama.
S-le meeldib juugend ja see on tõesti ilus stiil
2 comments:
Lahedad pildid :)
musumummulised olete :) (L)..Tila forever, mul pole vist üheski mängus kunagi niiiii halvasti läinud...
Post a Comment