Märke sellest, et oled saanud 30

* Su näokreem maksab rohkem kui 20 eurot

* Sa kasutad näokuppu. Ja silmakompresse

* Võõrad lapsed ütlevad sulle "tädi" või "proua". Õnneks on LHV mehed veel "neiu" juurde jäänud, aga kauaks enam sedagi ...

* Kui alkoholimüüja küsib dokumenti, on see su päeva tipphetk

* Kuivanud friikartulite ja eilse Woldi asemel on su külmkapis lõhe, juurviljad ja turult ostetud hoidised (vein pole mõistagi kuhugi kadunud)

* Salapärased valud rinnus

* Valu põlves

* Valu peas

* Valu seljas, eriti pärast ärkamist

* Sa ei osta enam kõige odavamat vedelseepi, vaid mõne sellise, kuhu on peale kirjutatud kas "Royal", "Luxury" või "Premium"

* Sa ei hoia lilli enam õlleklaasides, vaid päris vaasides

* Viis aastat nooremad neiud teietavad sind

* 30 aastat vanemad mehed teietavad sind

* Sa ei viitsi end iga päev meikida

* Mõtled rohkem kui korra nädalas kodulooma võtmise peale

* Unistad oma talumajast. Ja kanadest

* Newyorkeri ja House'i asemel ostad oma magamisriideid Victoria's Secretist või Change'ist

* Peol olles hakkad juba kella 23 ajal koju kibelema, et lebosse visata, krõpsu süüa ja "Big Bang Theoryt" vaadata

* Sa käid lõhnaesitlustel

* Sa käid viskiesitlustel

* Sa käid raamatuesitlustel. 

* Sa esitled ise oma raamatuid

* Su kunagised koolikaaslased muudkui abielluvad ja saavad lapsi

* Sa käid oma sõprade pulmades

* Sul on maitseaineteriiul

* Sa ei lähe enam kell 2 öösel selle võrgutava naistemehe juurde, mis siis, et ta kutsus

* Sind kutsutakse sõeluuringule ja lähed ka

* Kui väljas on külm, kannad mütsi

* Sul pole TikToki ja sa ei mõista selle fenomeni

* Su üks põhihobisid on kinnisvaraportaalides surfamine

Õppetunde luuletajaelust

Alustasin luuletuste kirjutamist 15-aastaselt. Tol ajal oli mul palju fantaasiaid ja valearusaamu sellest, mida kirjanikuelu endast kujutab. Nüüdseks oleks kirjutanud täpselt poole oma elust. Veidi aega tagasi käisime Reijoga Pelgulinna Gümnaasiumis, et jagada noortega sel teekonnal saadud õppetunde. Ehk on kellelgi natukenegi kasu, kui enda omad ka siia kirja panen.

1. Mitte keegi ei tule sulle midagi ise pakkuma

Kui luuletamisega alles alustasin, olin veendunud, et olen järgmine uus superstaar ning on vaid aja küsimus, mil mõni tähtis kirjastaja või kriitik mu mõnelt esinemiselt avastab ja tahab avaldada iga rea, mille kunagi kirjutanud olen. Ootasin paar aastat, aga vat kus lops, seda ei juhtunud. Elu ja vanemad kolleegid õpetasid, et kui sa tahad algajana pildile saada, pead ise kirjastuste ja väljaannete ustele koputama, kirju saatma, postitama, jagama, esinema ... Ja isegi siis, kui oled lõpuks raamatu avaldanud, ei saa end lõdvaks lasta, sest luulet ilmub väga palju, inimesed loevad seda võrreldes muu kirjandusega väga vähe ning võimalus, et keegi võõras just sinu luulekogu poes sadade teiste seast välja valib, on liiga mikroskoopiline, et puhtalt selle peale mängida. Mis viib mind teise punktini.

2. Enne raamatu avaldamist on vaja inimesi, kellele seda avaldada

Kui mitteluuletaja läheb poodi luulet otsima, valib ta autoreid, keda juba tunneb. Ehin, Kareva, Krull, Contra, Ristikivi … Uute ja tundmatute tulijate teoseid valivad riiulitelt enamasti teised luuletajad ja kirjanikud, kel klassikud juba ammu läbi töötatud ja kes midagi värsket vajavad. Neid ei ole palju. Seepärast tuleb enne raamatu avaldamist olla kindel, et vähemalt teatud hulk inimesi hindab sinu loomingut piisavalt, et tahta seda raamatuna endale soetada. Ma olen mõne inimese puhul täheldanud, et raamatu avaldamine on justkui eesmärk omaette, näha enda nime poeriiulitel, aga mis kasu sellest hetkelisest uhkusetundest on, kui teos riiulilt kaugemale ei jõua? Pole midagi kurvemat olukorrast, kui sinu suure töö ja vaevaga üllitatud raamat jääb virnadena kuhugi tolmu koguma. Autor vajab lugejaid, ja lugejatel peab olema midagi oodata. Mis viib mind kolmanda punktini.

3. Ära karda tuntust koguda

Saada oma tekste sõpradele ja perele, aga ka proffidele, et nende kriitikast õppida ja ühtlasi tuntust koguda. Vaba lava üritustel esinemine on samuti suurepärane võimalus publikult otsest tagasisidet saada. Siis on veel erinevad Facebooki luulegrupid, Instagram, Twitter, miks mitte ka Youtube ja TikTok, mu mõte on lihtsalt see, et kindlasti tasub endale enne lugejaid koguda, kui nelikümmend luuletust kirjutada ja nendega otsusekindlalt trükikoja poole sammuda. Väga soovitan oma loomingut testida kirjandusajakirjade peal, nagu Värske Rõhk, Vikerkaar ja Looming, millest esimene ongi puhtalt noortele suunatud. Olin vist 23-aastane, kui esimest korda oma luulekaastöö Rõhku saatsin ja sealt eitava vastuse sain. Kui oleksin tookord sellele faktile vilistanud ning sellegipoolest ise kogu välja andnud, oleks praegu ikka piinlik küll. Mõtle tuleviku-endale. Mõtle, et kui profid ütlevad, et sa pole veel avaldamiseks valmis, siis on neil võib-olla õigus. See toimib ka vastupidi. Kui kogenud kirjanikud ütlevad, et kirjutad imeliselt, siis ole endaga rahul, sa oled selle ära teeninud! 

4. Luule, see ei tule tuulest

Hea luuletus nõuab tööd. Võib-olla on see inimeseti erinev, aga ma töötan iga luuletusega minimaalselt pool tundi, mõnega isegi mitu päeva. Nooremana arvasin, et kuna luule žanr on niivõrd vaba, siis pole selle kirjutamisel mingeid reegleid ega piiranguid, aga täielikult ilma piirideta kirjutades valminud tekst võib mõjuda hullu sonimisena. Luuletus ei peaks tähendama ainult oma mõttevoo üleskirjutamist nii, nagu parajasti tuleb, ja sellega rahulejäämist. Head luuletust on vaja toimetada, sättida nii rütmi kui ka sõnastust, ning aeg-ajalt tuleb tõele näkku vaadata ja terve asi ära kustutada. 

Lisaks vajab kirjutamine mõningaid teadmisi. Paha ei tee tutvuda ka luule teoreetiliste käsitlustega, õppida põhjalikult ära keelereeglid ning – seda ei saa piisavalt rõhutada – ülipalju lugeda. Parimad kirjutajad, keda tean, on andunud lugejad, kes neelavad põnevusega nii kogenud autorite luulet, proosat, arvustusi, Miki Hiirt, doktoritöid, Eesti Naist, Madonna laulusõnu kui ka füüsikaõpikut, kõike, kõike, kõike …

5. Kriitika on sõber, mitte vaenlane

Konstruktiivne kriitika viib edasi. See võib haiget teha, jah, eriti kui oled võtnud nõuks saada järgmiseks luulesuperstaariks, aga kriitikat ei tohi ignoreerida, maha teha või karta. Vähe sellest: kriitikat tuleb ise küsida. Ja olla tänulik, kui sulle seda tõesti antakse, sest kriitika on kingitus, mis viib edasi. Kunagi läks negatiivne tagasiside mulle väga hinge, aga sellistel juhtudel tasub mõelda, et igasugused kommentaarid su loomingu kohta tähendavad, et keegi on selle peale mõelnud. Kriitika tähendab, et arvustaja on kasutanud oma kõige väärtuslikumat ressurssi – aega – just sinu peale mõtlemiseks, võib-olla isegi nende mõtete kirjapanekuks. Ma arvan, et keegi ei peaks niisugust asja iseenesestmõistetavalt võtma, mitte keegi ei ole kohustatud oma vabast ajast meie arendamisse panustama, isegi kui meie egoism seda mõista ei suuda. Pärast selle tõdemuseni jõudmist võtan vastu igasuguse tagasiside ning mõtlen, kuidas selle toel üha parema loomingu poole liikuda.

Hästi küpsetatud iha toore liha järele

“Toorelt” (“Raw”)

Režissöör: Julia Ducournau

2016

Ah, need prantsuse filmid oma söögikultusega … Oui, aga sedapuhku pole fookuses mitte croissant’id ega Camembert, vaid inimliha. Ometi ei tasu filmile “Toorelt” läheneda nii, nagu pealkirjas soovitatud. Selle mõju pääseb esile vaid siis, kui märgata õuduste taga osavalt loodud ilu: kõnekaid sümboleid, armastuse keelt ning muusikat, mis jääb vaatajasse settima ka pärast lõputiitreid.

Julia Ducournau’ debüütfilmil on veidi ühist õudusfilmidega „Teeth“ (2007) ja „Carrie“ (1976/2013). Nagu “Teethi” Dawn ja “Carrie” nimitegelane, on Justine seni käitunud igati hästi ja õiglaselt (mida sümboliseerib ju nimigi), kuid nagu Dawni ja Carrie puhul, ei tundu karma Justine’i heaks toimivat. Talle tehakse pidevalt liiga ning selle ebaõigluse kulminatsioon äratab tõelise kiskja. Sealjuures võib Justine’is tekkinud lihaiha võtta sümbolina: siiani on preili Õigluse headusest “toitunud” teised. Kas just samal viisil, aga selline ebaõigluse all murdumine võiks ilmselt nii mõnelegi vaatajale äratundmist pakkuda.

Peategelase võitlust oma ihadega saab käsitleda kui tema püüdu emantsipeeruda. Näiteks on naiseliku vabanemise seisukohast üsna kõnekas koht, kus õde Justine’i püsti urineerima õpetab, aga ka laused, nagu “See on minu v*tt!” või “Sa oleksid pidanud mind lööma!”. Viimane lause tundub võrdsete õiguste kontekstis eriti tähelepanuväärne, olles suunatud naisründajalt meesohvrile. Tänu sellele mõjub “Toorelt” igati värskelt filmide kõrval, mille hukatuslike naiskangelaste põhimotivatsioon seisneb pelga lihaiha täitmise asemel meestele kättemaksmises (nt “I spit on your grave”, “Promising young woman”).

Õudne on muidugi ka. Filmist õhkuvale närvilisele õõvale aitab tublisti kaasa Justine’iks kehastunud Garance Marillier’ näitlejaosavus. Nimelt väreleb Marillier’ olemuses samasugune haprus, nagu Lars von Trieri filmide näitleja Charlotte Gainsbourg’ persona’s, mis paneb ärevale tegelasele ärevusega kaasa elama. Lisaks vajab Justine’i arengu kujutamine skaalal “süütu taimetoitlane – verejanuline võrgutaja” mõjuvat illustratiivset materjali, mille pärast “Toorelt” vähemalt paar imetlejat kaotab. Sõrmeluu küljest liha näkitsemine ja kehalt põletikulise naha eemaldamine on vaid mõni näide. Ühtlasi püsib tempo hoogne ja enne järgmise võika stseenikäntsaka ulatamist ei anta vaatajale eelmise seedimiseks palju aega. Vaatamine on pingeline, kuid närvikulu väärt. Miks?

Ilu pärast. Ilu serveeritakse vaatajale nii prantsuse keele kui ka sümbolistlike viidetega, mis meenutavad varem mainitud von Trieri filmide omi. Vaatajat ootab kuhjaga tõlgendamisrõõmu, kuid sealjuures on Ducournau’ sümbolite (potentsiaalne) tähendus märksa kättesaadavam, kui näiteks von Trieri “Antikristuses”. Maitset lisavad ka mõnusad vihjepalakesed, millest puänt lõpuks tervikliku à la carte eine moodustab. Erilist tähelepanu väärib aga muusika, mida on kasutatud kas a) vaevumärgatavalt, et vaatajat mõne ootamatu õudusega üllatada või b) maksimaalselt – erilise tähendusrikkuse loomiseks. Üks võikamaid stseene saab oma tähenduse suuresti tänu toimuva tähtsust märkivale võimsale teemaloole.

Loodan, et vaataja peab vastu, vaatab pärast filmi peeglisse ja naudib kasvõi korraks tõelise enda élan vital’i. Mingil moel inspireerib “Toorelt” just iseennast leidma – neid, kes julgevad seda ampsata. Siiski tasub meeles pidada, et tegu on suutäiega, mida võttes oleks hea kõht tühi ja okseämber lähedal hoida.

Rubriigist "Kirjad emale"

Appi, olen üksi! Ehk paar sõna suhtekultusest

Olen hakanud enda ümber täheldama ühte tendentsi: inimeste vajadust paarilise järele. Ühiskond, ja kõige enam ilmselt religioon, on pannud meid uskuma, et vajame täiuslikuks õnneks enda kõrvale teist inimest. Seda rõhutab meile päevast päeva ka sõprade-tuttavate sotsiaalmeedia, mis kajastab nii paarikeste koosveedetud aega spaades ja puhkusereisidel kui ka nende ühiseid pidusid, kohtinguid, aastapäevi, kihlumisi. Tekkinud närivat tunnet tugevdab veelgi mälestus dopamiinist ja oksütotsiinist, mis meie keha soojusega täitis, kui keegi meid viimati suudles. Tõsi, et õige partneriga võib elu olla ilusam. Aga – pange tähele – õige partneriga.

On täiesti normaalne, et me igatseme end tunda armastatuna, kuid sealjuures on minu arvates kaks tähtsat punkti: partneri valikul ei tasu leppida ükskõik kellega ega nõuda liiga paljut.

Alustagem esimesest. Olen saanud mitmeid armastuskirju meestelt, kes mind üldse ei tunne, kuid väidavad, et sooviksid minuga suhtesse astuda. Mitme (mittesuhtes) tuttavaga rääkides on nad öelnud, et võtaksid ükskõik kelle, peaasi, et mitte üksi olla. Olgu vähemalt keegigi. Keegi, kes annaks elule mõtte, keegi, kes suudaks eksi peast kaotada, keegi, kellega poleks enam igav. Kahjuks kiirustatakse selliste eesmärkidega tihti suhetesse, mis lõpevad sama kiiresti kui algavad – enamasti põhjusel, et üks paarilistest leiab oma tõelise armastuse. Elu on vähemalt mulle näidanud, kuidas parimad suhted sünnivad iseenesest. Ja kui tekib jälle hirm, et üksi elatud elu on mõttetu, siis loe, kuidas Jeemenis, Indias või Somaalias 10-aastaseid tüdrukuid vanade meestega abielluma pannakse, ja ole tänulik, et sul on võimalus ise kaaslane v a l i d a. Loe Delfi Naistekast lugejakirju, kus suhtes inimesed tunnistavad oma kaaslase petmist või seda, et küll ei peta, kuid igatsevad juba pikk aega tema asemel hoopis midagi paremat.   

Mulle meeldib väga üks visuaalne skaala sellest, kuidas on kasulik olla pigem üksi kui halvas suhtes. Oletame, et sul on viis trepiastet: 1., 2., 3., 4. ja 5, mille puhul 1. on alumine ja 5. kõige kõrgem, tähistades täiuslikku õnne. Kujutlegem, et oled parajasti astmel 3 ja väga halvas suhtes. Selleks, et õnnelikuks saada, pead sellest suhtest lahkuma, mis tähendab, et astud korraks sammu allapoole (sest lahkuminek mõjub vähemalt mõnda aega emotsionaalselt raskelt). Seejärel saad astuda tagasi 3. astmele ning sealt edasi liikuda. Kui oled aga 3. astmel üksi, jääb eelnimetatu kõik vahele ja saad otse üles ronida.

Teiseks tahan rääkida liiga palju nõudmisest. Kui esimest tendentsi olen märganud pigem meeste seas, siis teise puhul jäävad silma naised. Eesotsas kogu selle väärin-parimat-ootan-meest-kes-kohtleks-mind-nagu-printsessi-temaatikaga. Okei, aga kas ikka väärid? Jah, iga naine väärib härrasmehelikku kohtlemist, aga ma arvan, et suhe iseenesest ei ole inimõigus. Selleks, et kelleltki midagi saada, pead talle midagi vastu pakkuma. Ja alati ei piisa ilus olemisest, sest mehedki tahavad aeg-ajalt maailmaasju arutada, nõu küsida, tunda, et nad on armastatud ja hoitud. See ma-olen-printsess-õige-mees-peab-mind-hellitama-mõtteviis ei ole tihtipeale põhjendatud. Päriselu ei ole romantiline film, kus rikas ja haritud lokkispäine sixpack'iga Romeo lendab üle maade-merede, et kohmakale ja totule, kuid piltilusale Jessicale armastust avaldada. Kui tahad meest, kes on ilus, tark, edukas ja hooliv, siis tasub kõigepealt proovida, kui lihtne on endas neid omadusi arendada, ning alles seejärel asuda neid teistelt nõudma. Just saying.

Kui sinu eesmärk on ilus suhe, siis oota. Arenda ennast, suhtle, avasta maailma, täienda end inimesena. Kui kohtad sel rännakul nimega elu kedagi, kes keegi tekitab sinus õige tunde, siis võitle tema eest, sest armastus on imeline, aga kui see pole sinu teema, siis veere üksi edasi. 

Sest mida sotsiaalmeedia ja õel alateadvus sulle ka öelda ei püüaks, see on okei.

Tallinlaste ühtselt mõistvad hetked

Ei ole midagi nii, et ma siin Tallinnast ainult halba kirjutan. Täna oli üks hästi ilus hetk. 

Olin Viru ringi juures, tahtsin Tammsaare pargi poolsele teele pääseda. Mõlemal pool ülekäigurada ootas terve kari inimesi, kuni foor roheliseks läheb. Vahetult enne tule vahetumist aga kihutas sireeni saatel ülekäigurajani kiirabiauto. Just siis läkski roheliseks. Kõik autod jäid ülekäiguraja ees seisma, et jalakäijad üle lasta, foorituli oli jalakäijate jaoks roheline, aga ... inimesed ootasid, kuni see kiirabiauto oli ülekäigust läbi sõitnud. Ja astusid alles siis teele. Vanad, noored, lapsed, kokku oma 40 inimest - mitte keegi ei astunud teele, kuigi foorituli lubas. Kõik lasid kiirabi üle, ilma et keegi oleks pidanud midagi ütlema. Kõik lihtsalt ... teadsid. 

Looduskaitsealused üllatuskonnad ja metsaretked ehk maaelu vaib

Kolmapäeva õhtul maale jõudnud, riisusime kõigepealt õunu. Riisusime ja korjasime, neid oli palju. Kõigepealt tuli end muidugi kõigepealt igasuguste putukatõrjevahenditega üle lasta, sest parmud ja sääsed on seal iseäranis näljased ja herilased kaitsevad raevukalt oma mädanevatest õuntest maiuspalasid. Päeval on parmud ja herilased, õhtul on parmud, herilased ja sääsed. Mõnda aega need määrded ja spreid aitavad, aga varsti näib, et putukatel tekib mingisugune immuunsus ja siis aitab ainult see, kui end nokamütside, kapuutside ja pikkade riietega katta, hoolimata peaaegu 30 soojakraadist. Aga mulle täiega meeldib sääsetõrjevahendi lõhn. See on kuidagi nii täiega maa lõhn. See on nii maa hetk, kui sa seal nende kemikaalide järgi lõhnad ja näiteks õunu riisud, ritsikad taustal siristamas.

Mets on kohe aia taga ja kui ma küsisin, mis nende kokku riisutud õuntega tehakse, siis sain teada, et need lähevad ämbriga metsa loomadele söögiks. Pidavat sööma.

Kui esimene töö oli tehtud, võtsime lakast rattad ja läksime külavaheteele sõitma, et (mets)loomi näha. Seekord ei näinud me paraku peale parmude kedagi ja sõit oli vaevaline ka ilma nendeta, sest "tee" tähendas tegelikult liiva, sügavat liiva, milles rattaga edasiliikumiseks tuli jalalihased korralikult kasutusse panna. Rattad olid seevastu vägevad.

Kellegi luu leidsime ka.

Magamiseks oli mul päris isiklik saunamaja, mille ülemine korrus võimaldas mul magada ilma aknata ja vaid sääsevõrguga, mis oli üsna eksootiline. Sääsed vist seda küll kuigi heaks ei kiitnud. Enne magamajäämist kuulsin ritsikaid ja konnasid. Muidu oli täielik vaikus. Ainult ritsikad ja konnad.

 

Järgmine hommik ärkasin lindude laulu peale umbes kell kuus. Siis magasin veel ja kui kella 11 ajal peamajja läksin, teatas E, et nad olid värava eest nastiku leidnud ja et siin tuleb hoolega vaadata, et mõnele ussile peale ei astuks. Ühel külamehel pidavat hoovi peal ka karu käima ja ta olevat sellega püstihädas. Meil on konnadele, parmudele ning juhuslikele aeda sattuvatele kassidele, metskitsedele ja -sigadele lisaks veel ka sisalikud. Ja mutid. 

Päeva esimeseks tööks oli kibuvitsajuurte väljatõmbamine ja lillede vanast peenrast uude istutamine. Selleks pidime saunamaja tagant mulda tooma, seal olevat see kõige viljakam. Millegipärast meeldis see muld ka konnadele, sest tollesse mulda olid kodud rajanud terved konnasuguvõsad. E rääkis, et vahel käivad neil isegi mingid konnauurijad neid observeerimas. Üks konn ehmatas mu poolsurnuks. E tõstis labidaga mulda kärusse ja ma pidin mulla lahti murdma ja kontrollima, et sellesse puuoksi, umbrohujuuri või muud säärast ei satuks. Võtsin parajasti ühe mullakamaka kätte ja hakkasin seda kamarat lahti harutama ja vat kus lops, kamara seest ilmus välja konn. Peopesa suurune ja hallikasvalge. Faking. Peopesa. Suurune. Kui olin kiljumise lõpetanud ja E oli konna kärust välja ajanud, rääkis ta, et need tüübid on looduskaitse all. Need valged peopesasuurused konnad. 

Leidsime ühe imeliku rauast kuplilaadse eseme ja mööduv naabrimees ütles, et see on vanaaegse traktori tuli.

Vahepeal kastsime teisi aias olevaid lilli ka.

Mõtlesime ujuma minna, aga kuna ujumiskohta oleks saanud ainult paadiga ja meie paadijuhti polnud parajasti saadaval, kastis E mu lihtsalt aiavoolikuga märjaks. Lisaks minule kastsime peenardel olevaid tageteseid. Siis mängisin natuke klaverit ja pärast saime õunakooki jäätisega.

Õhtul korjasime põõsastelt mustsõstraid. Neid oli palju. Naabri koer tuli ka külla ja ampsas põõsastelt marju. Kohe täitsa põõsaste küljest. Ma andsin talle natuke peost ka, sõi kohe isuga.

Päris hilja õhtul võtsin ratta ja läksin metsa sõitma. Päike hakkas puude vahele loojuma ja kusagil seal metsas luusis ringi karu (kui ta just parajasti tolle külamehe juures aega ei veetnud). Karu ei näinud, aga jänest küll, ja olin ilusaid mõtteid täis. Ilusaid ja natuke valusaid, aga see päike nende puude vahel, see suveõhtu ja ritsikate sirin mõjus ääretult teraapiliselt. Need on hetked, kus keha ja hing lihtsalt hõljuvad kusagil. Kui mul on elus sellised hetked, siis on kõik hästi. 

Sel õhtul magama jäädes kuulsin metsas püssipauku. 

Järgmisel hommikul läksime mustikaid ja kive korjama - kive siis oma uue peenra ääre ehitamiseks. Enne panime metsaks korralikult riidesse, sellises kuumuses on muidugi üsna veider dressipluusi, -pükste ja kummikutega ringi lasta. Mets oli mustikaid täis, no tõesti, lihtsalt istu ühte kohta maha ja korja 360 kraadi raadiuses enda ümbert. Me kaua ei viitsinud korjata, sest kive oli vaja ka veel otsida, aga mitu karpi ühe tubli karu väetatud ökomustikaid saime kätte.

Kivid ja mustikad olemas, käisime läbi ka surnuaiast ja kastsime seal lilli. Siis ehitasime kodus oma uuele peenrale kividest ääre ja parandasime natuke ühe teise peenra oma. Ilus tuli.

Hiljem tuli meile jälle omaalgatuslikult külla naabri koer, kes tahtis kõhusügamist ja natuke mängida. Paarist viilust lastevorstist, mõnest lonksust veest ja natukesest õunakoogist ei öelnud ta ka ära.

 Nii pole endal koera vajagi, juba ennast siin mugavalt sisse seadnud :D

Ühel hetkel tulin tiigi juurest kahe vett täis kastekannuga ja nägin, kuidas mu sõrmele lendas herilane. Kahjuks ei olnud mul hetkel võimalik teda kuidagi ära ajada ja seega nägi herilane selles suurepärast võimalust mind nõelata. E pani mu sõrmele 95-kraadist veega lahjendatud piiritust ja see aitas täiega hästi. 

Hiljem mängisin natuke jõe ääres kitarri ja käisin saunas. Proovisin kiikuda ka, aga herilased olid endale kiigepuu sisse pesa teinud, nii et kiikudes tuli herilastel pidevalt eest ära kiikuda ja see muutus ajapikku ohtlikumaks, kui asi väärt oli.

Tasub olla rohkem nagu elektriline hambahari

Elektrilisel hambaharjal hakkab aku tühjaks saama. Vajutan nuppu, see hakkab tööle, aga jääb paari sekundi pärast seisma. Litin uuesti on-nuppu, jälle. Paar sekundit imetabast hambapesu, siis masin seiskub. Ma ei jäta jonni ja vajutan veel. Kui see hambahari saaks rääkida, siis ta ohkaks ja ütleks, et kammoon, kaua võib, ma ei suuda enam. Paar sekundit ja kõik. 

Vajutan veel korra nuppu ja masin hakkab tööle. Aga ta ei jää enam pärast paari sekundit seisma. Ma aina pesen ja pesen ja mõtlen, et millal talle aitab, aga ta aina jätkab, justkui oleks kokku võtnud kõik oma viimased jõuvarud ja tegemas viimast pingutust, et siis väljateenitult lõpuks ometi laadija peal vart saaks puhata. See pole mingi poole vinnaga töö ka, masin teeb vahepeal isegi seda otsusekindlat heli, mida kostab tavaliselt vaid siis, kui aku mega täis on. 

Hämmastav, kui palju saab teinekord kodumasinatelt õppida.

Vahel on kõik hästi õudne

Oled juba harjunud, et elu on ilus ja kõik läheb hästi, aga ühel hetkel hakkab halvasti minema. Ja mingist hetkest alates aina läheb. Ja läheb. 

Ja läheb. Kuni hakkab tunduma, et elad õudusunenäos, mis lihtsalt ei lõppe ära, kuitahes mitu korda su silmad ka kinni-lahti ei käiks. Kui oled ühest kaotusest üle saama hakkamas, tuleb kohe teine peale, ja siis, kui parajasti sellega elama õpid, tabab kolmas. Ma arvan, et mitte kellegi jaoks ei ole lihtne kaotada poole aasta jooksul kahte oma kõige lähedasematest inimestest. Ning kui värskeimast kaotusest tekkinud esimene šokk hajuma hakkab, siis jälle kukkuda - sedapuhku teel eesmärgi poole, millele toetudes oled siiani kõik üle elanud. Midagi traagilist juhtub, sa püüad leida tuge millestki muust, kuni ka see tugi kaob. 

Tunne, mis pärast selliseid asju tekib, on hirm. Sest sa ainult ootad, millega saatus veel üllatada suudab. Mingil hetkel aga saad aru, et pärast iga uut šokki on kaotada aina vähem. Ja kõige parem on tegelikult see ükskõiksus, mis tekib. Nii paljud pealiskaudsed asjad kaotavad tähenduse. Sul on ükskõik, mis sul seljas on, ükskõik, mis ilm on või ükskõik millise pilguga teised vaatavad. Olles katsumuste poolt korralikult räsitud, suudavad vähesed asjad sind kõigutada - kui ärkad iga päev õudusunenäkku, siis läheb kogu aur enda käimashoidmisele. Kõik muu on suva.

Kuid ma olen viimastel päevadel mõistnud, et nii häid kui ka halbu päevi on igas elustaadiumis. Võib-olla oled sellises halvas kohas nagu mina praegu, aga sulle teeb rõõmu toetava sõbraga koos veedetud aeg ja paar korda isegi naeratad. Hiljem samal õhtul kuulad hingekriipivaid lahkuminekuhitte ja jood üksi veini. Järgmisel päeval ärkad, see on ootamatult kerge, ja oled valmis näiteks kedagi aitama. Siis näed midagi, mis sulle su kaotust meenutab, ning murdud taas. Aga selliseid päevi on kõigil, ka siis, kui kõik on üldiselt korras. Vahel on kergem, vahel raskem. Mis meie iseloomu näitab, on see, kuidas me raskustele reageerime. Kerge on alla anda, kui kõik halvasti läheb. Ootamatu on see, kui tõused pärast elupoolset tuuseldamist püsti, lööd põlved puhtaks ja ütled: anna veel. 

Ma tahan oma raamatut. Ja teen kõik, et seda saada. Saangi, varem või hiljem. Võib-olla isegi varem.

Praegu kirjutan seda postitust. Võib-olla õhtul ei tunne ma end jälle nii tugevana, joon veini ega vasta kõnedele. Aga see on okei. Sest kõik läheb mööda ja mingil hetkel tuleb kergus, kui raskused on ära olnud. Ma hindan sõpru, kes pole lasknud mul üksi olla, sama palju nagu hindan võimalust üksi juhtunu üle järele mõelda. Ja tegelikult on hea mõista, et üks inimene jääb mulle alati - keegi, kes on olnud minuga nii heas kui halvas, kellega kuulan praegu Florence Welchi ja tean:

Sometimes I feel like throwing my hands up in the air
I know I can count on you
Sometimes I feel like saying "Lord I just don't care"
But you've got the love I need
To see me through

Now and then it seems that life is just too much
But you've got the love I need
To see me through

Mina ise. Sina ise. 

Postimaja bussipeatuses

Postimaja ees on bussipeatus ja esmaspäeva hommikul kell 9.15 magab seal üks habetunud mees. 

Mehe nägu on paistes, nagu kipub olema inimestel, kes tihti alkoholi tarbivad, ning pea juures on Rimi kilekott taaraga. Kuigi on alles hommik, lõõskab juba taevas suvepäike, mille taustal tundub mehe riietus kaugeltki liiga soojendav. Jope, pikad püksid, saapad, isegi müts. Kõik ebamäärast plekilis-pruunikat värvi. 

Bussipeatusest hoovab veidrat haisu ja väga lähedalt inimesed mööduda ei söanda.

Kell üks päeval mees bussipeatuses enam ei maga. Seal istuvad tema asemel (sõna otseses mõttes asemel) kaks heledates suveriietes prouat, ühel kübar peas, teine sööb jäätist. Kübaraga proua süles on helebeež käekott, mis sobib ideaalselt tema peakatte värvitooniga.

"Ma ei tea," ütleb jäätisega proua vastuseks äsja kõlanud küsimusele. "Lõhet äkki. Seda pole ammu teinud."

Ja kui raamatuasjadesse väike korralduslik paus sisse jääb, siis sobib motivatsiooni leidmiseks Eminemi diskograafia.


It just might be the next best thing but not quite me

Tegelikult ei vääri austust ainult inimesed, kes toetavad sind rasketel aegadel, vaid ka need, kes jäävad sinuga, kui sind saadab edu. 

Kui ma olen kardirajal, siis on rajal abi vaja

Reede õhtul pärast tööd käisime T ja tema perega kartidega sõitmas. Mul polnud seltskonnast vist ainsana autojuhilube ja seepärast tundsin veidi ärevust, aga nagu välja tuli, siis on karti tunduvalt lihtsam juhtida kui autot. Esmalt pidime muidugi enda kehadele rallisõitjakostüümid ja kiivrid paigaldama. THIS. IS. NASCAR!

Nagu selgus, siis kiirus ja kogenumatus kurvide võtmisel ei ole just parim kombinatsioon, seega tuli vaesel rajameeskonnal alguses mitu korda mind mõnest avariist välja aidata. Ühe korra põrkasime T isaga niimoodi kokku, et ta masin jäi poolenisti õhku rippuma. Ühel teisel korral sõitsid kolm kardijuhti mulle järjest tagant sisse. Ühel kolmandal korral sõitsin ma kurvis läbi piirete niimoodi, et mõni neist olevat teiste jutu järgi lausa purunenud. Veidral kombel leidsin ühe pildi, mis näeb välja nagu oleksin selle vahetult enne kokkupõrget teinud, aga te eksite, kui arvate, et ma korrakski seal ringi rallitades käed roolilt ära võtsin. Kuidas see pilt tekkis, täiesti müstika :D

Vaene hirmust paralüseeritud piire näeb ohtu enda poole liikumas, aga midagi teha ei saa

Mingi aeg väsisid instruktorid mu päästmisest. Ühel hetkel peatas mind üks nendest, vaatas mulle otse silma sisse ja ütles, et see on mu viimane hoiatus ning et ma rahulikumalt võtaksin. Kusjuures pärast seda hoiatust tuli ime ja kokkupõrkeid enam ei tekkinud, kõik kurvid õnnestusid ja iga ringiga muutus raja läbimise aegki paremaks. Ükski juuresolnud inimene ka kannatada ei saanud, selle üle võib samuti uhke olla. 

Ma arvan, et kardisõidu peaks teinekordki ette võtma, nüüd, kui selle lõpuks enam-vähem käppa olen saanud, sest sellega kaasnev vabaduse tunne on vägev. Lihtsalt pedaali vajutada ja minna, kurvis külg ette, ootad, kas põrkad millegagi kokku (nali :D) ja kui mitte, siis jälle gaasi ja edasi. Võib-olla olin nii vaimustuses seepärast, et oma kehamassi tõttu ei tunne ma end tavaelus kuigi võimsana, aga kui raskem masin all on ja kiiver peas, siis tekib kõvasti power'it juurde. Muidugi ei peaks rada sellepärast kannatama. 

Adrenaliinirohket ettevõtmist tähistasime hiljem saunaga, nagu sportlastel kombeks.

Mida teha, kui endas kahtled

Vana trikk, aga tegelikult ka töötab: "What would X do?"

Ma olen seda nii mõnigi kord kasutanud. Enamasti siis, kui kellegagi on tekkinud mõni konflikt, tüli, arusaamatus, vaidlus. Mulle meeldib sellistel hetkedel mõelda mõne oma eeskuju peale. Mida teeks selles olukorras keegi, keda imetlen ja austan? Kas ta oleks minu poolt ja minuga samal arvamusel või toetaks hoopis seda, kellega vaidlen? Päriselt, see aitab nii mõnigi kord perspektiivi paika saada.

Kui vaidlus on haripunktis, siis pole ehk selle mõttemängu jaoks alati aega, küll aga tuleb see kasuks hiljem, kui olen üksi ja tekib küsimus, kas tegin ikka õigesti. Äkki oleks pidanud leplikum olema? Äkki oleks pidanud endast rohkem andma, rohkem pingutama, et kompromissi saavutada? 

Mida oleks teinud Audrey? Jared? Stephen? Jordan? Salvador? Brigitte?

Sedasama?

Siis tegin ilmselt õigesti. 

Kosmos, nii kaunis ja kõhe (ja potentsiaalne kodu hiidkalmaaridele)

Vaatasin eile National Geographicu dokumentaali "Journey to the edge of the universe". Selliseid filme vaadates on alati tunne, et kõik ümbritsev kaob, lendad videopildi vahendusel keset universumit ning oled täidetud selle võluva ja hirmutava üksindusega, mida teavad kõik, kes on kosmosefilme vaadanud.

Mis seal siis on? Näiteks Veenus, mis on kaugelt vaadates nii kaunis, aga lähedalt vaadates purskab tuld ja plahvatusi nagu "one angry goddess". 

Veenus

Surnud planeet Marss, kus võis kunagi olla elu, aga mis praegu tundub täiesti tühi. Või äkki leiab Marsil ringi kulgev aparaat kunagi mõne kõigile katsumustele vastu pidanud eluvormi? Huvitav on mõelda end üksi sellele kõhedale planeedile, kus ei ole lihtsalt. Mitte. Midagi. Aga mille pinna all võib siiski voolata magma, mis tähendab, et hirmkülm pind võib soojeneda ja seega kellelegi eluvõimalusi pakkuda. Aga kellele? (Kujutlege siia nüüd seda "Salatoimikute" muusikat.)

On Saturn oma õõvastavat heli tegevate rõngastaga. Saturni kuu Europa, mis meenutab jääkera. Kus on jääd, seal on ka vett. Kas Europa jäise pinna all on vesi koos olenditega, kes seda vett oma elutegevuseks kasutavad? Kas näiteks meie kalmaare või meduuse meenutavad mereelanikud universumi teises otsas on võimalik? 

Saturni kuu Titan on samuti kõhe, olles ainus taevakeha, mis Maaga niivõrd sarnane. Okei, selle "järved" ei sisalda küll nii palju vett kuivõrd gaasi, aga kuu pinna sarnasus meie koduplaneediga lummab sellegipoolest. Muidugi ka filmis esitatud mõttearendus, et kui päike kunagi veel soojemaks muutub, tuleb Maa elanikel ümber asuda, ja võib-olla just Titanile. 

Saturni kuu Titan - kunagi koduks meie inimkonnale?

Ja muidugi see taevakehi üksteisest lahutav tühjus, aeg-ajalt mööduvad komeedid ja asteroidid, mõni tolmukübeme suurune, teine täitmas kümneid kilomeetreid kosmost.

Selliste filmide kõrvalt on tavaellu naasmine alati kuidagi lohutav. Pärast seda, kui oled teinud visuaalse retke kosmosesse, tunduvad kõik sinu sõbrad. Meie planeedil on erinevaid rahvusi, erinevate veidrate huvidega inimesi, erinevaid uske, ühesõnaga, väga palju erinevusi, aga pärast ülevaadet kosmosest tunned, et tegelikult on planeet Maa ikka väga kodune. Sest palju hullem oleks täiesti üksinda Marsil elada.

Kajakate vannid jäävad

Kõndisin täna Admiraliteedi basseini kõrvalt Rimi poole ja nägin seal vees ühte kajakat. Tema mind ei märganud, sest oli ametis enda pesemisega. Ikka niimoodi, et kastis pea vette ja siis pritsis peaga vett oma ülejäänud kehale. Vahepeal raputas kajakas tiibu ja viskas siis uuesti endale vett peale. 

Selles oli mingi seletamatu rahu. 

Ükskõik, mis mujal toimub, mis mured meist kellelgi on, see kajakas on siin ja tema ainuke fookus on enda vannitamisel. Miski muu ei lähe talle korda, ainult see hetk, siin ja praegu. 

Võib-olla käivad temast mööda inimesed, kes on leinas, inimesed, kellel pole tööd, inimesed, kes teda üldse ei märkagi, sest nende muremõtted tiirlevad ebaõnnestunud äritehingu, muserdava diagnoosi või lähedasega peetud tüli ümber. 

Aga kõigest sellest hoolimata on iga päev kusagil selline kajakas, kes ennast peseb. 

Sest maailm ei jää kunagi seisma.

Mulle nii meeldib, kui inimeste kirg teadmiste vastu vahel täiesti random kohtades välja paistab. 

Loen praegu raamatut "Tõelise mehe tee", kus õpetatakse mehi naiste ja iseendaga paremini toime tulema. Raamatu eelmine lugeja (tõenäoliselt mees) oli tähtsaimad kohad enda jaoks suisa alla jooninud. Nende seas oli üks lause, mille allajoonitus tundus iseäranis vahva:

"Naiseliku nääklemise eest pole pääsu." 

Mu arust on nii lahe, et ta selle alla oli jooninud. Ole sa tervitatud, salapärane võõras. 

Kui sa tuled õhtul töölt koju ja kodu on nagu nope, ma ei võta sind.

Kui toit teeb sinuga asju

Seal see viimaks ongi.

Just parajas suuruses ühele poolesajakilosele naisterahvale, kes on paari minuti kaugusel sellest, et ta toiduvaene keha tühja õhupallina Balti jaama tänavatoidulettide vahele vajuks. Temani jõudev toit näeb välja nagu eriti luksuslik hot dog, mis teeb ainuüksi oma välimusega lihasööjate omale silmad ette.

Kaks krõbedat saia, nende vahel aurav taimne viiner, millele heldelt kastet peale niristatud. Juba enne esimest ampsu puudutab õrnalt huuli toidu soojus. Sööja avastab, et lisaks viinerile (mis on imekombel parim kui kõik teised tema elus koha leidnud veganviinerid) hellitab kuumade saiade vahel maitsemeeli täidis, milles tomat, punane sibul, saiu seestpoolt vooderdav kaste ja rohkem veel, kui näljast nõrkev aju suudab hetkega registreerida. 

Naisterahval on raskusi rikkaliku eine kontrollimisega, käigu pealt on seda kõike raske süüa,  aga iga suutäiega täitub keha uue elutahtega ja turuhoonest autosse jõudes on vegan hot dog otsas, mis siis, et NR on endale lubanud alles kodus sööma hakata. Ta istub kõrvalistmel, kätel veel natuke kastet, ega suuda uskuda, et see kõik temaga just praegu juhtus. 

Veg Machine Balta not dog - 100% would recommend.

(Not sponsored :D)

Üks peo headuse indikaatoreist

Sa tead, et pidu on olnud täis positiivset sotsiaalsust, kui jõuad koju ja su jopel on kõik need tuttavad lõhnad, mille suudad kergesti lähedaste inimestega kokku viia.