Gravitatsioon

Ma tõmban pooleks lõigatud kaheliitrisest plastpudelist kopsud täis. Terav suits täidab pilgeni mu rindkere ja seal hakkab valus. See on esimene asi, mida tunnen. Rinnas torkivat mürki endas. Kõik ei mahu minu sisse ära ja nii hõljub see aine ka paksu pilvena minu ümber. Kõikjal on suits, maailm on suits, mina olen suits. 

Esimesed kaks minutit möödub suhteliselt hästi. Tunnen vaid seda valu rinnas. Kõik vaatavad mind ja mulle ei meeldi see. “Kuidas on?” küsivad kõik läbisegi ootusärevate nägudega. Nende kehad on moondunud mingiteks piklikeks väänduvateks kogudeks. Nad räägiks minuga justkui teisest maailmast. Tahan neid normaalselt kuulda, aga hääled on sama moondunud kui kehad, mis kuradi kõik on minu poole suunatud ja kuradi kõik nad vahivad. Ma ei suuda kogu seda tähelepanu sellises olekus ära händlida. Kogu maailm keerleb. Mul on tunne, nagu nõkutaksin peaga edasi-tagasi ja see häirib mind kohutavalt, sest nii saavad teised aru, et minuga pole kõik hästi. Aga võib-olla on asi minu ümber keerlevas maailmas? Igatahes püüan pead võimalikult paigal hoida. Pea kurat nõkutab edasi. Vist. Seda kõike on võimatu välja kannatada. Ütlen seltskonnale, et tahan magama minna. Kell on 20.30 või midagi säärast. Kõik pahvatavad naerma. Kordan oma soovi. Gravitatsioonimeister ja mu sõbranna tulevad siiski mind voodisse saatma.

Süda klopib. Kurdan oma saatjatele, et mul on süda niigi haige. Püüan mõttejõul südant aeglasemalt käima panna ja see toimibki tegelikult, kui korralikult süveneda. Okei. Ma pean lihtsalt rahunema. Tunnetan oma südamelööke ja hingan hästi rahulikult. Heidan pikali. Ma olen vist suremas. Sõbranna ja meister jäävad mu laibastunud keha valvama. 

Nad räägivad ja läbi oma hägu kuulen kohati, et üsna sügavatel teemadel, aga ei suuda pikemaks ajaks nende juttu süveneda. Ma ei suuda isegi silmi avada. Kui seda korraks püüan, näen silme ees nende väänlevaid kogusid, mis vahel õhku lahustuvad, siis taastekivad. Kohati kahtlen, kas see kõik on päriselt või näen juba und. Seinad, riiulid, minu kõrval istuvad inimesed – kõik käib ringi ja see ajab mul südame täiega pahaks. Ma tahan, et see lõppeks, aga see kurat lihtsalt ei lõppe ära. Kui suudan olukorda juba veidi rohkem registreerida, teatan pidulikult, et soovin oksendama minna.

Mind eskorditakse tualetti, kus väljutan endast mitme sessioonina heledat tükilist okset. Mürk väljub vähehaaval mu kehast. Mul hakkab parem. Sõbranna patsutab mulle seljale. “Lase kõik välja,” lohutab ta. Siis viiakse mind jälle magama ja jäetakse üksi tuppa. Palun võimalust ellu jääda ja ühtlasi vabandust, et minu pahandustest eemalhoidmisega nii palju häda on. Jumalalt.

Magan.

Paari tunni pärast (vähemalt tundub nii) tuleb sõbranna tuppa tagasi. Kuulen, et ta küsib, kuidas mul on, aga ma lihtsalt ei suuda vastata. Sõbranna ütleb, et peoseltskond läheb linna edasi ja et ma helistaksin, kui midagi juhtub. Ta asetab telefoni mu kõrvale voodile, täpselt käe juurde. Küsib veel, et kas ma vajan midagi. Tegelikult on mul ikka veel väga halb ja tema siinolekut tuleb ära kasutada, seepärast võtan end kokku ja ütlen, et teeks meeleldi veel ühe oksetiiru. Sõbranna viib mind. Keegi hüüab talle kusagilt eemalt (?), et ära teda rohkem üles aja. Ilmselt seetõttu, et ärkvel olles on minu ainus funktsioon hetkel okset produtseerida. Nüüd on vist kõik. Olen natuke nutnud, aga ei teagi otseselt, mispärast. Sõbranna pühib mul WC-paberiga silmi ja ütleb, et pole midagi.

Lähen tagasi voodisse. 

Magan.

Umbes neli tundi hiljem on suht okei olla. Tean aega, sest olen juba piisavalt kombes, et telefonist kella vaadata. See on üks öösel. Rahvas on juba linnast tagasi jõudnud ning lällab õues. Ja mina jään vist elama.

Seekord.

Kui saadad tuttavale noormehele ühe oma kõige koledamatest lühijuttudest ja ta lõpetab sinuga pärast seda igasuguse suhtluse ...


... oled ilmselgelt hea jutu kirjutanud :D

Keskpäeva viin

Kolmapäeva lõuna, kesklinnas parvlevad inimesed kogu keskpäevases kiiruses. Rimis vestleb vanemapoolse turvamehega naine, kelle tursunud nägu ja punane paistetanud nina muudavad soo määramise raskemaks kui tavaliselt. Näib, et nad on omavahel tuttavad: kui naine lahkuma hakkab, surub turvamees tal naeratuse saatel kätt. Nad on teineteisega sõbralikud. Siis võtab naine oma asjad ja suundub minekule.

Oma asjad. Ühes käes hoiab ta suurt Rimi kanapitsakarpi. 

Teises käes on liitrine Laua Viina pudel.

[...]

"No, he does not," said Claire to her closest friend, trying to bring some sense into this utterly confused girl who was living by this asshole's promising words rather than cold-hard actions and common sense. "He does not love you, he enjoys you. On the weekends, at nights, when he gets lonely, whenever you let him. Don't. You are more than to be merely enjoyed."

[...]

Postimaja bussipeatuses

Postimaja ees on bussipeatus ja esmaspäeva hommikul kell 9.15 magab seal üks habetunud mees. 

Mehe nägu on paistes, nagu kipub olema inimestel, kes tihti alkoholi tarbivad, ning pea juures on Rimi kilekott taaraga. Kuigi on alles hommik, lõõskab juba taevas suvepäike, mille taustal tundub mehe riietus kaugeltki liiga soojendav. Jope, pikad püksid, saapad, isegi müts. Kõik ebamäärast plekilis-pruunikat värvi. 

Bussipeatusest hoovab veidrat haisu ja väga lähedalt inimesed mööduda ei söanda.

Kell üks päeval mees bussipeatuses enam ei maga. Seal istuvad tema asemel (sõna otseses mõttes asemel) kaks heledates suveriietes prouat, ühel kübar peas, teine sööb jäätist. Kübaraga proua süles on helebeež käekott, mis sobib ideaalselt tema peakatte värvitooniga.

"Ma ei tea," ütleb jäätisega proua vastuseks äsja kõlanud küsimusele. "Lõhet äkki. Seda pole ammu teinud."

Ühe euro päev

55 jõuab kohale ja Kersti astub bussi. Vahekäigud on täis pruuni lörtsi ja põrand libe, peab hoolikalt vaatama, et ei kukuks. Pensionärile võivad niisugused kukkumised halvasti lõppeda. Naine leiab vaba kahese koha ja sätib end sinna, paks talvejope seljas, villane müts peas. Istub seal sisse pakitult nagu pamp, allub täielikult bussi tahtele ja laseb end vedada, kuhu iganes juht soovib. Kersti ise tahaks jõuda kesklinna ja just sinna pääsemise lootuses ta praegu oma kohal nii leplikult istubki. 

Ülejärgmises peatuses tuleb peale Kalle. "Oi, tere," tervitab Kalle, vanakooli härrasmees, "nii ammu pole näinud!" Mees istub Kersti kõrvale vabale istmele. - "Ma olen küll näinud. Kõndisite ükspäev just Prisma eest kambakesi. Sõitsime väimehega mööda." - "Ah jah," ütleb Kalle häbelikult, "vahel satume sinnakanti, teinekord saab kohvi hea hinnaga." - "Jah," vastab Kersti. Nad jäävad vait. 

"Kuidas sul siis läinud on?" küsib Kalle pärast pausi. - "Kuule, rahulikult. Lähen praegu Humanasse, seal on ühe euro päev täna. Vaatan, ehk saan meestekingi oma vanamehele, aga ei tea, kas leiab. Tal pisike jalg, seal kõik nii suured numbrid." Kalle noogutab mõistvalt. "Peaasi, et vastu peavad. Pigem osta kallimad, aga sellised, mis kohe ära ei lagune." - "Jah," vastab Kersti ja buss sõidab aina edasi. 

Suurim väärtus lühijutu kirjutamisel

On inimesed. Inimesed, kes on kas head kirjutajad või head lugejad, inimesed, kelle arvamust usaldate, ja kellelt seda küsida.

Sest sellest on nii palju kasu. 

Tänulikkus tagaside eest aitas unustada isegi asjaolu, et mu viimaste muudatustega jutt läks eile kogemata prügikasti ja kõik pool päeva võtnud parandused tuli mälu järgi taastada. 


Edasi,

Zavoodi mahl

On suvi. Vahel, kui on suvi, mõtlen su peale. Kus sa praegu oled? 

Kas sa istud kellegi vastas voodil rätsepistes, rüüpad pokaalist veini ja mängid ühe malemängu teise järel, iga kord võites? Kuulad Joan Jetti, ABBAt ja Cindy Lauperit ning laulad nende lugusid kaasa, valmistudes peole minema? Kas sa nutad, pea kellegi süles, ja lased endale öelda, et sa pole tegelikult halb inimene? Kas sa lased kellelgi enda juukseid punuda?  

Kas sa sõidad parajasti Simple Expressiga Tallinnast Tartusse, lugedes mõnda psühholoogia- või filosoofiateemalist raamatut? Hakid oma vanaisa juures maal köögis salatit, käid tiigis ujumas ja korjad metsast kukeseeni? Jood võrkkiiges kõrrega purgi seest kokteili või aitad vanaemal ristsõnu lahendada?

Kas sa ostad oma lemmikpoest uusi kingi, kummikuid või toasusse? Kuulad Youtube'ist sümfooniaorkestrit, sõbra kitarrimängu paadisillal või kellegi hingamist ühetoalises korteris diivanil, enda keha all? Kas sa küpsetad kellegagi koos pirukaid või paned kirja kõik oma mõtted, teades, et nii hakkab alati kergem? Kannad neid kaks suurust suuremaks veninud, aga ülimugavaid dressipükse? Vaatad "How I met your motherit" ja ütled kellelegi, et see on su lemmiksari? 

Kas sa mõtled vahel mulle?

Ilusate inimeste vead

[...]

Ja äkki jõudis see talle kohale. Viimane tõestusekild sellest, kui ebaoluline on inimeste juures välimus, asetus paigale, ja nii moodustus täiuslik aken, millest L esimest korda maailma tõeliselt nägi. See oli olnud aasta, mis kummutas kõik varasemad uskumused, eelarvamused ja hirmud, kaotas pealiskaudsuse ning pani uskuma sellesse, mis on sügav ja tegelikult tähtis. 

Näiteid oli palju. See, et inimesed, keda ta varem poleks nende välise ilu tõttu söendanud isegi kõnetada, nüüd tema sõprade hulka kuulusid. Inimesed, kes võinuks isegi hommikul pärast ärkamist otse mõne moeajakirja pildistamisele minna, keda L oli alati umbusaldanud ja vältinud. Mitte mingi varjatud viha või kadedusega, vaid uskudes, et nad on üksteisest lihtsalt liiga erinevad ega suuda sama lainepikkust leida. Ta oli teinud seda, mida teiste inimeste juures põlgas, ning keskendunud kestale, püüdmatagi üles leida kellegi tuuma. Tema uued sõbrad tõestasid, et see oli viga, jagades talle peale enda ilu ka oma abi, tarkust ja ennastsalgavat armastust. 

L-i leitud inimesed tõestasid talle muu hulgas, et ainult välimusest ei piisa kunagi. Aeg-ajalt kohtus ta nende inimeste jalustrabavate sõbrannade või sõpradega - see pani teda nii mõnigi kord küsima, kas neil pole tulnud mõttesse omavahel suhtesse minna. Varasema, pealiskaudse L-i jaoks oli üpris loogiline, et kui kaks inimest saavad enam-vähem normaalselt läbi ja on mõlemad välimuse poolest perfektsed, siis on nende ühteheitmine enesestmõistetav. Ise ilusate maailma kuulumata polnud tegelikult ime, et L selle koha pealt teadmatuses oli. K, M-i ja teiste oma uute sõprade suhete jälgimine aga näitas, kui palju veel on vaja peale välimuse ja võime viisakalt suhelda. "Temas pole midagi erilist", "Ta on liiga igav inimene", "Ta pole usaldusväärne" ja "Ta on egoist" olid kõigest mõned põhjused, mida L kuulis. Ilusate inimeste vead, mis nad kellegi jaoks ilust hoolimata partnerina välistas. 

L tundis, et ei pea enam kellegi pärast kaela õieli ajama ja taevasse vaatama, vaid saab esimest korda elus käia maa peal, otse enda ette vaadates, erinevate inimeste vahel, teadmata pärast esmast vaatlust, kellest võib saada tema sõber, kellest mitte. Kestade asemel kõndisid L-i maailmas nüüd hinged, ning ta astus kindlalt edasi, puhtana eelarvamustest, avatud neile kõigile.

Kuni surm lahutab

Iga päev kõnnivad nad mööda Pajusi tänavat. Küüru vajunud hall mees ja must koer, kelle karvastikus on samuti rohkelt halli. See karvastik pole enam ammu pehme nagu kutsikaeas, vaid pulstunud ja meenutab lohakalt ritta seatud traate.

Mees ja koer on parimad sõbrad. Ilmselt pole neil enam peale üksteise väga kedagi jäänud. Neil ei ole kunagi kiire. Nad on mõlemad iga hetk siit ilmast minemas. Kui koer jääb natuke maha, ootab mees teda järele, kui mees väsib, seisatab koer. Siis jätkavad nad koos oma vaevalist teekonda külg külje kõrval. Iga päev. Nemad ongi see tänav, selle hing, eluring sünnist surmani, sõbrad läbi elu, kes üksteisega koos on kasvanud ja vananenud.

On tavaline päev, aga mõne jaoks on kõik muutunud. Sealt tuleb jälle vana mees.

Ta tuleb üksi.

Metsikuid hobuseid armastada võid kaugelt

"Räägi veel midagi," palus Anna ja tõmbas mõnuga mahvi suitsu. "Siin on nii hea praegu." Ta sulges isegi silmad. "Kas sa kuuled, kuidas suvi tuleb? Päike on peaaegu loojas, aga linnud laulavad ikka veel. Ma tahakski igavesti siia jääda." Tüdruk rääkis nii, nagu oskas ainult tema. Oma igasse sõnasse uskudes, igas sõnas elades. Nii rääkisid ainult inimesed, kelle iga mõte, tegu ja ihurakk on täidetud kirega elu vastu, ja Sass oli korduvalt soovinud, et temagi oskaks nii rääkida. Ta ei osanud, millegipärast tahtis aga Anna ikka tema lugusid kuulda. 

Loojuv päike tekitas tüdruku heleda pea ümber sooja kuma ja terve ühikatuba täitus punakaskollase valgusega. Sass vaatas kinniste silmadega tüdrukut oma aknalaual, loojuvat päikest, ja kuulas linde. Anna oli tahtnud, et ta veel räägiks.

"Kas sul juba küllalt ei saa?" - "Ma a r m a s t a n su jutte!" hüüdis tüdruk kohkunult aknalaualt maha hüpates. Ta läks Sassi juurde ja istus tema vastu kaltsuvaibale. "Näiteks seda, kus mees oma ukse tagant jänese kõrva leiab, ja seda, kus inimestel on sabad ja kus... Sa oled hea kirjanik. Räägi näiteks, millest sa praegu kirjutad."

Sinust, tahtis Sass öelda, aga teadis, et ei või seda teha. Sa ei saa öelda millelegi nii ilusale, metsikule ja vabale, et vajad teda, või ta jookseb ära ega tule enam iialgi tagasi. Sellised taltsutamata hobused nagu Anna on sinuga täpselt seni, kuni sa neile valju pähe ei hakka panema. Niipea, kui nad sind valjadega kasvõi lähenemas näevad, kappavad nad tuhatnelja mägede poole. 

Sass oli liiga kauaks end tüdrukut vaatama unustanud. Ja midagi tuli öelda. "Noh," alustas ta, "ma kirjutan ühte novelli. Seal on loomad, kes käituvad nagu inimesed ja..." - "Aa. Nagu "Loomade farm"?" Anna teadis raamatutest nii mõndagi. "Ei, mitte nagu "Loomade farm". Seal on loomad, kes on inimesed orjadeks võtnud ja siis kasutavad neid enda jaoks ära. Näiteks vanad mehed, kelle habemetest nad tekke koovad, ja lapsed, kellele trikke õpetavad ja. Selline. Seal on igast asju veel, kui valmis saab, siis loen sulle." Anna suured sinised silmad muutusid tõsiseks. "Kõlab huvitavalt. Mulle meeldiks see väga. Ma lihtsalt armastan su jutte."

Ja mina armastan sind, tahtis Sass öelda. Aga ta ei saanud.

Mania

Lubasin, et enne makatöö valmimist rohkem pikemaid asju ei kirjuta, aga ma ei suuda lõpetada. Tähtsad tähtajad jõuavad aina lähemale ja see on juba tõsiseks probleemiks saamas.

Lord have mercy on my soul.

http://nihilist.fm/jaavad-ainult-silmad/

Nirvaana nimega Nihilist

Ega minusugune edev mutt suuda oma asjadega ometi nii ahvatlevast lavast nagu Nihilist.fm eemale hoida. Siiani olen väga rahul kõigega, mida sinna kirjutamine endaga kaasa on toonud, mistõttu ei jää see ilmselt viimaseks korraks. 

http://nihilist.fm/paha-hugo-naerab-paremini/

Vahelduseks tegelengi vist nüüd natuke hoopis proosaga. 

Proovige ka!

VEERA

Veera istub bussis number 1 ja laseb sel oma elunäinud keha Lõunakeskuse juurest kesklinna poole kanda. 

Esimene asi, mida Veera juures märkad, on tema lõhn. Lõhnab, nagu oleks Veera ennast täis lasknud. Terav hais täidab kogu bussi ja inimesed tõmbavad oma koonud võimalikult kipra, et lehk nii kergesti sõõrmetesse ei pääseks. See annab nende nägudele pirtsaka ilme.

Veera saab kahe istme peal mõnusalt laiutada, sest tema kõrvalistujaks ei pretendeeri keegi. "Ongi hea," mõtleb Veera, "kuhu kurat ma muidu oma kotid paneks?" Kaks kilekotti naise kõrvalistmel on kõik täis tuubitud mitmesuguseid rõivaesemeid. Maxima kilekott on rebenemise äärel, kuid Säästumarketi oma peab veel vapralt vastu. 

Sõit ei möödu Veera jaoks igavalt. Ta ei tee inimeste pilkudest väljagi ja kaevab terve tee usinalt kilekottides. Esmalt võtab ta kotist välja väikese pudipõlle, millel on pardipoja pilt. Ta keerab seda üht- ja teistpidi, voldib siis kokku ja paneb hoolikalt kotti tagasi. Järg on helesiniste teksapükste käes, aga oh õudu, neil on plekk! Veerale see ei meeldi. Ta võtab sinise jope taskust räpase kangatüki ja nühib sellega pükse. Viimaks lööb ta käega ning topib püksid taas sini-valge-punasekirjusse kilekotti. Edasi näevad korraks bussi valgustatud atmosfääri üks roosa lapsesokk, valge rinnahoidja ja hall T-särk, mida kaunistab kiri "Miss Queen Since 1986". Pärast korraliku inspektsiooni läbimist leiavad aarded jälle oma tee kotti.

Alles nüüd tuleb mul mõte, et äkki Veera polegi Veera, vaid hoopis Vova. Pruun fliisist läkiläki võiks kuuluda mõlemale ja selle alt välja turritavad juuksed samuti. Mu kahtlused hajuvad, kui salapärasel tegelasel heliseb telefon. Jah, see on kahtlemata Veera hääl. Pärast kõnet paneb ta oma mobiili tagasi jopetaskusse.

See on Samsung Galaxy S5.