Üks unenägu maailmalõpust ja sõjast

Nägin unes, et Eestit ootas ees mingi katastroof – kõik teadsid seda, aga mitte seda, milline katastroof täpselt. Suurimad panused olid veeuputuse peal. Rahvas valmistus, kohustuslik oli pakkida (veekindel) seljakott mõningase söögi-joogikraami ja muu vajalikuga. Meil oli isegi kellaaeg: täna kell 17.00. Mõni oli paanikas, mõni valmistus rahulikumalt, mõni ei uskunud, et üldse midagi juhtuma hakkab.

Ise osalesin veel mingis suhtesaates, kus tuli endale maailmalõpuks kaaslane valida. Sattusin saate formaadist tulenevalt paari ühe oma tuttava noormehega, väga rahul ma selle match’iga just ei olnud. Aga noh, maailmalõpuks käib küll.

Olime nende saates osalenutega hiljem grupina koos, kell liikus määratud ajale üha lähemale, aga veel jäi paar tundi aega. Mul oli kott iseenesest pakitud ja kaasas, aga taipasin äkki, et mobiiltelefon oli veel koju jäänud. Natuke ohtlik oli juba väljas liikuda, sest asjad võisid hakata juhtuma ka varem, aga uskusin, et ega nad nii vara ikka hakka. Seega ütlesin teistele, et käin korra kodus ära ja tulen kohe tagasi.

Liikusingi oma korteri poole, kui äkki läks taevas mustaks. Kuulsin hävitajate mürinat ja kui üles vaatasin, nägin, et see oligi täis hävituslennukeid ja kogu ilm allatulistatud kuule täis. Jooksin ruttu ühe kuuri katuse alla peitu, aga see oli liiga kitsas ja võimatu oli niisugusest kuulirahest pääseda. Sain pihta.

Üks venelasest naine leidis mu, võttis sülle ja viis haiglasse. Kui me palati uksest sisse jõudsime, oli seal kuus voodit, igaühes lebas juba inimene, ühes aga suur segavereline koer. Sain aru, kuidas mind toonud naine kellelegi teisele vene keeles karjus, et pole muid kohti peale koera voodi. Nii pandigi mind selle koera kõrvale, kes oli väga sõbralik ja kukkus kohe lakkuma. Heitsin pilgu oma kehale, tundus, et käed-jalad on mul vähemalt veel alles, aga kuulihaav mu seljas tegi voodi kiiresti üsna veriseks, see pani veidi muretsema. Nagu seegi, et mul polnud ei oma seljakotti, telefoni, ega mitte ühtegi isiklikku asja kaasas. Mõtlesin hirmuga, kui igav mul hakkab, kui pean pikemaks sinna jääma. Vähemalt oli mul koer seltsiks. 

Üks unenägu Lenny Kravitzist ja varastatud kotist

Olin Lenny Kravitzi kontserdil. Üritusel viibis palju rahvast, nagu sellistel asjadel ikka, ja ühel hetkel tundsin, et keegi tegutses mu koti kallal. Pöörasin ümber ja nägin kavala näoga tüdrukut, kellel poiss ka kaasas. Küsisin, et kas ta varastab midagi, tüdruk ütles, et sugugi mitte.

Mõne aja pärast sain telefonikõne, helistajaks sama tüdruk. Ta rääkis, et on mu seljakoti ühe teise tüdruku koti vastu ära vahetanud. Kontrollisin, ja tõesti, mul olid kellegi teise asjad seljas. Helistaja jätkas psühhopaatilise rahuga, et viis minu (isikudokumentidega) seljakoti parki, sokutas sinna sisse väga suure koguse keelatud uimasteid ja kutsus anonüümselt politsei. Ta ütles, et varsti on mu nimi kõikides uudistes, et lähen vangi. See tekitas minus muidugi suurt ahastust, aga teha polnud midagi. Ma ei suutnud isegi enam Lennyle keskenduda.

Aeg läks edasi ja ühel hetkel istusin kusagil hostelitoas, ühel voodil kuuest. Minu vastas istusid seesama tüdruk ja tema poiss. Tundsin tüdruku vastu sisemuses suurt viha, aga millegipärast rääkisin temaga ikkagi väga sõbralikult. Ühel hetkel viipas ta minu nina ette ja seal oli mu kott. Ta oli mu koti tagasi toonud. Mõned asjad olid sellest küll pargis ära varastatud, aga rahakott näiteks oli alles, mu lemmikpluus ka. Tundsin nii suurt tänutunnet, et tahtnuksin teda kallistada, mu silmad läksid isegi märjaks – mis siis, et ilma temata poleks seda kotijama üldse tekkinudki. 

Viskasin neid järjest kraanikaussi

Ma tean, et peaksin vahepeal siia ehk ka midagi muud kirjutama, kui vaid unenägusid. Aga mul on isiklikus elus mõningaid murekohti, mida püüan lämmatada rohke tööga. Ja kui sa kirjutad juba tööl raadioreklaami, võistluseks novelli, ajakirjale arvustust ja intervjuuks küsimusi, siis on kirjutamist niigi palju. Tunnen, et mu aju kapatsiteet on piiratud. Aga varsti, kui muid asju vähemaks jääb, võtan selle ajaveebi taas käsile. Seniks: puugid. 

Sõitsin kolleegidega Soome, olin parajasti üksi laevakoridoris. Kuidagi hakkasin pead katsuma ja avastasin kuklast puugi. Ma pole kunagi enda küljest puuki eemaldanud, eriti veel teda nägemata. Aga kelleltki abi ka ei söandanud küsida, ikkagi töökaaslased ja kuidagi piinlik ... Võtsin siis sõrmedega puugist kinni, nii naha lähedalt kui võimalik, ja keerasin ta välja. Sain täitsa tervelt kätte, kuid millegipärast viskasin tolle selli laevapõrandale, oli teine üleni verd täis ja paks ja punane. 

Läksin tagasi töökaaslaste lauda, tehes näo, et midagi ebaharilikku pole juhtunud, et ma pole kunagi isegi ühtegi puuki näinudki. Igaks juhuks kompisin pea salamahti üle, kontrollimaks, ega seal rohkem parasiite pole. Oli küll. 

Üks, kaks, kolm, neli ... Nii palju puuke peas ei saanud küll midagi head tähendada. Palusin vabandust, lahkusin taas lauast ja suundusin tualetti, kus hakkasin puuke järjest oma kuklanaha seest välja keerama. Viskasin neid järjest kraanikaussi, puugid muudkui kuhjusid ja viimaks oli mu pea tühi. Paraku ka laev, kui lõpetasin. 

Olime vahepeal Soome jõudnud, mu kolleegid olid minuta lahkunud ja mul polnud oma potentsiaalse ajukahjustusega õrna aimu, kuhu minna või mida edasi teha. 

Kui asendusjuuksur muutub ahneks

Seni, kui mu vaimne kapatsiteet ei võimalda ise midagi uut produtseerida, jagan teiega ühte järjekordset unenägu. 

*

Läksin juuksurisse, eesmärgiga juukseid värvida ja ehk veidi otsi lõigata. Kui kohale jõudsin, tuli välja, et mu enda juuksur on soojamaareisil, aga teda asendab üks teine auväärne proua. Naine piiras mu juuksed osavalt ära ja juhatas toolist välja. Mõtlesin korra, et tegelt tahtsin ju värvida ka ... Aga uus klient juba ootas ja ma vist olin unustanud aega broneerides panna, et värvida tahaks. Värvimine võtab ikka kõvasti rohkem aega. Okei, mu enda viga. 

Läksin siis juuksuri juurde, küsima, kui palju ma võlgnen. Naine mõtles natuke ... ja ütles siis, et "Noh ... mingi 40-50 eurot." Mõtlesin, et kuidagi palju ainult lõikamise kohta, aga avasin siiski rahakoti. Mul oli seal 50- ja 10-eurone. Kogemata ulatasin need mõlemad juuksurile. Juuksur ütles aitäh ja pistis raha põlletaskusse. Ma vihkan selliseid enese kehtestamise olukordi, aga tundus, et see on küll igati hea hetk, mil enda kaitsma õppida. Mul oli nagu: "Oota ... ma andsin ju 60 eurot. Tavaliselt läheb 40, kui sedagi. Miks nii kallis?" Asendusjuuksur ütles, et ülejäänud summa läheb õigele juuksurile, kes puhkab. "Miks???" küsisin. Naine ei osanud vastata. Teised kliendid vaatasid, kuidas me seal jageleme. Lõpuks võttis juuksur sahtlist selle kümneeurose ja andis mulle tagasi. 

Tundsin, et olen võitnud.

Mis kõik võib kaasneda, kui oled mõisast Airbnb omanik

Nägin unes, et meie perel oli mingi vana mõisalaadne hoone, kus aeg-ajalt suvitasime. Vahel üürisime seda ka Airbnb-na välja. Seekord oli meil mingi diil sakslastest abielupaariga, kes tahtis mõisas lihtsalt oma asju hoida - seni, kui nad mingisugusel öömatkal on. No tohtis ikka.

Paraku tähendas see, et keegi meie perest pidi mõisas ööbima, et turistid kohe hommikul vara oma kotid uuesti kätte saaksid. Valik langes minu kasuks. 

Õhtu hakul olime vennaga seal, koristasime ja vaatasime muidu ringi, ammu polnud seda teinud. Kuid vanas majas juhtus kummalisi asju. Kuulsime karjeid, sammude müdinat ülemisel korrusel, aeg-ajalt kukkus mõni peegel põrandale kildudeks, uksed läksid ise lahti ja siis pauguga kinni. Äkki tundus väljavaade sellest, et pean öö niisuguses kohas üksi veetma, äärmiselt hirmuäratav. Aga majal oli mulle muudki varuks.

Ühel hetkel kuulsime vennaga väikese lapse nuttu. Kedagi teist peale meie mõisas ei viibinud. Läksime tuppa, kust hääl kostis. Ei mingit last. Ainult ühe beebinuku otsast lõigatud pea ... mis nuttis, nii et pisarad jooksid ja puha. Vend oli nagu: "Okei siis, ma hakkan nüüd minema. Edu!"

Ja ma mõtlesin, et ega ma tegelt pea ju siin majas ööbima. Tulen lihtsalt hommikul nende turistide jaoks hästi vara kohale.

Kui koorilauluaeg unne kummitama tuleb

Ma nägin unes, et Doris Kareval oli sünnipäev ja seda tähistati suurejooneliselt Kirjanike Majas. Tal oli, muide, hästi julge soeng, selline, kus juuksed on alt pardliga siilikaks aetud ja pealt pikad. Nagu meestel praegu moes on. 

Ma laulsin kooris ja pidime kahe lauluga esinema. Lisaks proua Kareva sünnipäevale olid käimas mingid lauluvõistlused ja meie dirigent tahtis väga, et võidaksime. Igatahes, teine laul oli meil suhteliselt käpas, aga esimest polnud tükk aega harjutanud ja selle puhul oli suurem osa koreograafial, ikka väga peen tants käis asja juurde. Otsustaval hetkel, kui tuli aeg lavale astuda, et julgenud keegi tüdrukutest esinema minna, sest me ei mäletanud peaaegu ühtegi liigutust. Muusika hakkas mängima ja käputäis lauljaid võttis laval siiski algusepositsiooni sisse, mina nende hulgas. Proovisime hädiselt üksteise liigutusi kuidagi järele aimata, aga enamasti ikkagi improviseerisime. Laulmiseni me, kusjuures, ei jõudnudki. Ainult tantsisime, mingit väga veidrat ja üldse mitte õige koreograafiaga tantsu.

Kui see lõpuks läbi sai, tuli väga pettunud dirigent meie juurde ja ütles, et kulda me nüüd küll ei võida.

Üks unenägu Juulist

Nägin unes, et olin hullumajas. Ma olin äsja enesetappu üritanud ja mõistsin pärast, et ehk tasuks selles asjus professionaalide poole pöörduda. Läksin registratuuri ja lasin end ise arvele võtta. 

Haiglas kohtusin tüdrukuga, kelle nimi oli Juuli. Saime kiirelt sõpradeks. Ta oli kõige positiivsem inimene üldse, tõeline päike inimnahas. Nii me seal kahekesi päevad läbi hängisime, eriloa alusel võisime isegi koos jalutamas käia, mõlemad sellised väikesed ja armsad. Ühe jalutuskäigu ajal küsisin Juulilt, miks temasugune rõõmupall niisuguses kohas on. Ta tõstis varruka üles ja näitas pakse arme oma käsivartel, ütles, et tegeleb enesevigastamisega. Mulle ei mahtunud see pähe. Ise nii vahva ja lõikab ennast. Siis küsis ta minu kohta sedasama ... Seal me olime, üdini rõõmsad ja kõigest loobunud samal ajal. Kaks paradoksi. 

Jalutuskäigu lõpus ütles Juuli, et ta läheb nüüd koju. Kallistasime ja mul olid pisarad silmas. Hakkasin üksi haigla treppidest üles minema, aga alles olid ainult esimene ja viimane aste. Vahepealsete asemel laius kuristik. Venitasin jalgu ja sain kuidagi ikka kuristikust üle. 

Trepi lõpus ootas valges kitlis õde, kandik rohtudega käes. 

Ma nägin eile öösel unes, et olin kusagil asutuses sekretär ja siis Anu Saagim tuli sinna kellegagi intervjuud tegema. Saime Anuga kuidagi jutu peale ja ta oli nii sõbralik ja tore + tal oli nutitelefon, mis suutis füüsiliselt mikrofoniks transformeeruda. Endise ajakirjandustudengina paelus see seadeldis mind väga, küll ma keerutasin ja imetlesin seda. Küsisin, kust ta niisuguse imeasja sai, kas tellis internetist. Anu ütles, et tellis jah.

Kuidas mind unes koroonaoperatsiooniks ette valmistati

Ma tean, et viimased postitused on väga unenäokesksed, aga lubage mulle palun veel see üks, enne kui taas asjalikuks lähen.

***

Olin koroonaga haiglas. Kuidagi oli see mul nii kaugele arenenud, et tuli lausa rinnast välja opereerida. Selle ülesande sai endale üks naisarst, kes osutus paraku äärmiselt käpardlikuks. Istusin kohusetundlikult palatis, helesinine kittel seljas, ja ootasin oma saatust, samal ajal, kui arstil kukkusid riistad ja purunesid joogiklaasid haigete kušettide kõrval. Veidi hirm oli küll, et selline tegelane mu armsat keha opereerima hakkab, sest nimetatud proua ei tundunud just kõige kindlama käega olevat. 

Lõpuks jõudiski ta üle kildude ja palatirusude (ok, liialdan veidi) minu juurde, taskud süstlaid täis. Nimelt tuli mu torso enne operatsiooni tuimastada. Selleks lõi arst mu rindkeresse seitse jämeda nõelaga süstalt, mis olid ise umbes harjavarrelaiused. Veider, et ma tundsin nende survet ja valu läbi une väga teravalt, nende raskus kallutas mu keha veidi ühele küljele ja magades tundus, nagu see kõik juhtuks päriselt. Küsisin arstilt oma rinnakusse torgatud süstlaid vaadates, kas oleks ehk kuidagi võimalik see operatsioon üldnarkoosiga teha, aga doktor ütles, et teeme ikka kohaliku tuimastusega. Proovisin hästi ettevaatlikult liigutada, et süstlad täpselt õiges kohas püsiksid, kohe üldse ei tahtnud, et nende mõju lõikuse ajal ära kaoks. Arst küsis kogu aeg, kas on juba piisavalt tuim, et võiks alustada. Ütlesin, et veel mitte, aga et käin vetsus ära ja pärast seda äkki saame peale hakata. 

Kõndisin läbi haiglakoridori tualettide poole, süstlad rindkeres püsti, seitse vereniret mööda helesinist kitlit alla nirisemas. Muretsesin, et kuidas ma niimoodi kõnnin, inimesed ehmuvad, aga ei ehmunud nad midagi, käitusid täiesti normaalselt, ajasid oma asju. Vetsus proovisin jälle hästi tasakesi toimetada, et nõelu mitte liigselt nihutada. Hakkasin tagasi oma palati poole liikuma, aga uksi oli äkki nii palju ja mul polnud õrna aimugi, millise taga on minu arst. Nii jooksin ma seal unenäo lõpuni. 

Kui teeskled unes, et laulad nagu Christina Aguilera

Mu kallid lugejad, kes te pole siinset ajaveebi veel hüljanud. Järgneb minu tagasihoidlik katse see uuesti käima tõmmata. Tänan, et olete vastu pidanud ja mind aeg-ajalt korrale kutsunud, teie pisaratest, manitsustest ja ähvardustest on olnud abi. 

***

Nägin unes, et toimus järjekordne k6vn, ühes maa-aluses baaris, nagu sel üritusel kombeks. Rahvast oli väga palju, kõik ilusti ümmarguste laudade taga, ninad ootusärevalt lava poole suunatud. Kätte jõudis minu kord poodiumile astuda. Enne etteastet tegi õhtujuht Jaan pika sissejuhatuse, mille sisuks oli mu (üsna teenimatu) üleshaipimine. Päriselt, tema jutu järgi võinuks arvata, et olen Bukowski, Kareva ja Rilke ühesainsas isikus. Jaan rääkis, et meie seas istub ka üks tähtis välismaa kirjanduskorüfee, kes oli Eestisse lennanud ainuüksi seepärast, et mind esinemas näha. Ta osutas esireas ümmarguse laua taga istuvale vanahärrale, kelle valge karvastik, prillid ja kriitikaks valmistunud ilme mulle just enesekindlust ei lisanud. Neelatasin. 

Kuidas nii üles köetud ootusi täita? Ootasin, et Jaan vait jääks, aga ta aina kiitis ja kiitis ja rahva silmad muutusid aina suuremaks ja minu põsed läksid aina punasemaks. Õhtujuhi kiidukõnele järgnes küsimuste voor (!). Jah, ma polnud veel esinema hakanudki, aga nüüd oli publikul võimalik minult kõike küsida. Kui olime ka sellega hakkama saanud, lubati mulle natuke hingetõmbeaega. Läksin backstage'i, mõeldes, mida kuradit ma küll lugema peaksin, et selle kiituse vääriline olla. Tundus, et luulest enam ei piisa. Otsustasin midagi laulda. Siis koitis mulle murettekitav tõsiasi, et ega ma tegelikult eriti laulda ei oska. Vähemalt mitte sellisel tasemel, mis kuidagi varasemat megakiitust õigustaks. Siis tuli mulle mõte. Teate, mis ma tegin vä?

Ma panin Christina Aguilera loo "Fighteri" taustaks mängima, astusin lavale ja tegin suud maigutades, nagu laulaksin ise. Täiega möllasin ja vehkisin seal laval käega, see on ikkagi suur ja võimas lugu. Samal ajal oli mingi eeterlik osa minust lava taga, kuulas toimuvat ja närveeris nii, et seda nägu. Sest Christinal on siiski VÄGA äratuntav tämber ja ma tõesti muretsesin, et keegi rahvast saab pettusest aru. Aga rahvas elas kaasa ja plaksutas ja kirjanduskorüfee jalg lõi laua all rütmi kaasa.

Kui lähed öösel hauda lahti kaevama (hoiatus: clickbait *)

* Sest tegu on järjekordse unenäoga. 

Ma pidin abielluma. Selleks vajasin aga väga ühte sõrmust, mis oli juhuslikult sõrmes vanemal härrasmehel, kes juba aasta aega mulla all lebas. Noh, antud asjaolude valguses ei jäänudki mul teha ju muud, kui seada sammud surnuaeda, mees välja kaevata ja sõrmus tema koolnusõrmest kätte saada. Enne vajasin mõistagi veidi juhtnööre. 

Läksin oma tuttava haudade lahtikaevamise eksperdi juurde (meil kõigil on selline, eks). Rääkisin oma murest ja ta andis paar päris head näpunäidet. Esiteks, aktsioon peaks kindlasti toimuma öösel, siis on surnuaed (elavatest) tühi. Teiseks, haudade vahel patrullib surnuaiavaht, tema eest tuleks oma missiooni kindlasti võimalikult varjul hoida. Neile ei pidavat see surnute salajane üleskaevamine ja kirstude avamine väga meeldima. Kolmandaks. Ole kindel, et kaevad õigest kohast. Vastasel juhul läheb kauem aega ja mitme laibaga kohtumine on natuke rõvedam ka kui ainult ühega. Aastane mulla all lebamine ei tee inimese väljanägemist just kaunimaks ...

Öö jõudis. Hiilisin vaikselt surnuaeda. Seal oli kottpime, hea, et telefoni kaasa võtsin, sai veidi valgust näidata. Natuke hirmus oli muidugi ka, kui ma seal pimeduses koperdasin, mobiili taskulambiga mööda hauakive lastes, labidas üle õla. Uuh! Seal oli surnuaiavaht, kõndis parajasti kaugemate haudade juurest kiriku taha. See oligi minu võimalus. Järsku olid kõik hauakivid kadunud. Viskasin taskulambi maha ja hakkasin suvalisest kohast kaevama, et asi ära teha enne, kui vaht tagasi jõuab. Kaevasin nii, et mulda lendas. Kottpimedas. Ja äkki kuulsin mingit häält: "Emme, mis see tädi teeb?". Tõstsin pea. Minu ees oli kaunis perekond, täielikud päris elu Flandersid, ema-isa, väike poiss ja tüdruk. 

Kurat, mõtlesin, mida kuradit nad öösel siin teevad?

Kükloopkass ja hobune

Nägin unes, et käisin veel gümnaasiumis. Suhteliselt koolipäeva alguses avastasin, et mul on kõikide ainete õppematerjalid koju jäänud. Otsustasin ühest tunnist ja söögivahetunnist poppi teha ning kodus asjade järel käia, mis võtnuks umbes tunnikese. Püüdsin kiirustada.

Millegipärast oli kool Tartus Annelinnas ja kodubussi läksin ootama Kalda tee peatusesse. Seal nägin enda ees üht musta kassi. Tal oli ainult üks suur särav roheline silm, millega mind ainiti vaatas. Võtsin telefoni, et temast pilti teha. Olin rahul, et oma kogusse nii lahedaid pilte saan, aga siis läks asi isegi paremaks. 

Kusagilt hakkas levima muinasjutuline udu ja päikeseloojang värvis taeva punaseks. Kass püsis endiselt eeskujulikus poosis, kui tema selja tagant liikus aeglaselt üha lähemale üks hobune. Üleni valge, pika tuules lehviva lakaga. Ja ta jäi täpselt kassi taha seisma.

Ärgates leidsin oma telefonist fotod valgest hobusest, seismas üheainsa silmaga musta kassi taga, ümber pehme udu ja taustal punane taevas. 

Nali.

Aga see oleks olnud nii vinge.

Gravitatsioon

Ma tõmban pooleks lõigatud kaheliitrisest plastpudelist kopsud täis. Terav suits täidab pilgeni mu rindkere ja seal hakkab valus. See on esimene asi, mida tunnen. Rinnas torkivat mürki endas. Kõik ei mahu minu sisse ära ja nii hõljub see aine ka paksu pilvena minu ümber. Kõikjal on suits, maailm on suits, mina olen suits. 

Esimesed kaks minutit möödub suhteliselt hästi. Tunnen vaid seda valu rinnas. Kõik vaatavad mind ja mulle ei meeldi see. “Kuidas on?” küsivad kõik läbisegi ootusärevate nägudega. Nende kehad on moondunud mingiteks piklikeks väänduvateks kogudeks. Nad räägiks minuga justkui teisest maailmast. Tahan neid normaalselt kuulda, aga hääled on sama moondunud kui kehad, mis kuradi kõik on minu poole suunatud ja kuradi kõik nad vahivad. Ma ei suuda kogu seda tähelepanu sellises olekus ära händlida. Kogu maailm keerleb. Mul on tunne, nagu nõkutaksin peaga edasi-tagasi ja see häirib mind kohutavalt, sest nii saavad teised aru, et minuga pole kõik hästi. Aga võib-olla on asi minu ümber keerlevas maailmas? Igatahes püüan pead võimalikult paigal hoida. Pea kurat nõkutab edasi. Vist. Seda kõike on võimatu välja kannatada. Ütlen seltskonnale, et tahan magama minna. Kell on 20.30 või midagi säärast. Kõik pahvatavad naerma. Kordan oma soovi. Gravitatsioonimeister ja mu sõbranna tulevad siiski mind voodisse saatma.

Süda klopib. Kurdan oma saatjatele, et mul on süda niigi haige. Püüan mõttejõul südant aeglasemalt käima panna ja see toimibki tegelikult, kui korralikult süveneda. Okei. Ma pean lihtsalt rahunema. Tunnetan oma südamelööke ja hingan hästi rahulikult. Heidan pikali. Ma olen vist suremas. Sõbranna ja meister jäävad mu laibastunud keha valvama. 

Nad räägivad ja läbi oma hägu kuulen kohati, et üsna sügavatel teemadel, aga ei suuda pikemaks ajaks nende juttu süveneda. Ma ei suuda isegi silmi avada. Kui seda korraks püüan, näen silme ees nende väänlevaid kogusid, mis vahel õhku lahustuvad, siis taastekivad. Kohati kahtlen, kas see kõik on päriselt või näen juba und. Seinad, riiulid, minu kõrval istuvad inimesed – kõik käib ringi ja see ajab mul südame täiega pahaks. Ma tahan, et see lõppeks, aga see kurat lihtsalt ei lõppe ära. Kui suudan olukorda juba veidi rohkem registreerida, teatan pidulikult, et soovin oksendama minna.

Mind eskorditakse tualetti, kus väljutan endast mitme sessioonina heledat tükilist okset. Mürk väljub vähehaaval mu kehast. Mul hakkab parem. Sõbranna patsutab mulle seljale. “Lase kõik välja,” lohutab ta. Siis viiakse mind jälle magama ja jäetakse üksi tuppa. Palun võimalust ellu jääda ja ühtlasi vabandust, et minu pahandustest eemalhoidmisega nii palju häda on. Jumalalt.

Magan.

Paari tunni pärast (vähemalt tundub nii) tuleb sõbranna tuppa tagasi. Kuulen, et ta küsib, kuidas mul on, aga ma lihtsalt ei suuda vastata. Sõbranna ütleb, et peoseltskond läheb linna edasi ja et ma helistaksin, kui midagi juhtub. Ta asetab telefoni mu kõrvale voodile, täpselt käe juurde. Küsib veel, et kas ma vajan midagi. Tegelikult on mul ikka veel väga halb ja tema siinolekut tuleb ära kasutada, seepärast võtan end kokku ja ütlen, et teeks meeleldi veel ühe oksetiiru. Sõbranna viib mind. Keegi hüüab talle kusagilt eemalt (?), et ära teda rohkem üles aja. Ilmselt seetõttu, et ärkvel olles on minu ainus funktsioon hetkel okset produtseerida. Nüüd on vist kõik. Olen natuke nutnud, aga ei teagi otseselt, mispärast. Sõbranna pühib mul WC-paberiga silmi ja ütleb, et pole midagi.

Lähen tagasi voodisse. 

Magan.

Umbes neli tundi hiljem on suht okei olla. Tean aega, sest olen juba piisavalt kombes, et telefonist kella vaadata. See on üks öösel. Rahvas on juba linnast tagasi jõudnud ning lällab õues. Ja mina jään vist elama.

Seekord.

Luuletaja suurim hirm ei ole piinlikud artiklid

Peale minu istus suure neljakandilise laua ümber veel umbes 9 inimest. Kõikide eest olid paksud ümbrikud nende nimedega. Vaatasin enda oma. "Mari-Liis", kirjutatud musta markeriga. Ma ei teadnud, mis selle sees on. 

See ei saanud olla midagi head, arvestades, et olime mängus, mille eelmistes voorudes olid inimesed surnud. Inimesed, kellega pidime võistlema, et jääda ise puutumata kõigist neist giljotiinidest, saagidest, nugadest, mille eesmärk oli meid tappa. Meiega mängiti mängu, millel ei olnud võitjaid. Aga meist kümme veel elas. Ja istus praegu selle laua taga. Algas järgmine voor. Psühholoogiline. 

Igaühe ees oli number. Õnnelikumatel näiteks 4, 7 või 9. Vähem õnnelikumatel 12, 14 või 16. Number tähistas seda, kui mitu tundi inimene selle laua taga pidi veetma. Minu number oli 12. 

Ümbrikutes olid artiklid meist. Mingil moel olime kõik pälvinud avalikkuse tähelepanu, nii et väljalõiked ajalehtedest ja artiklitest, mille oma ümbrikest leidsime, moodustasid arvestatava hulga. Kõik need artiklid olid meie jaoks piinlikud: kes oli oma kaaslast petnud, kes fotograafile palja tagumikuga pildile jäänud, kes dopingut kasutanud ... Aga me pidime neid kõvasti ette lugema. Iga ringiga ühe. Teised said valida, millise. Ja täpselt nii kaua, kui palju meie tundide number ütles. 

Kui see ülesanne mulle selgeks sai, mõtlesin, et minust pole elu sees nii palju artikleid, et neist 12 tunniseks lugemissessiooniks jätkuks. Aga seal oli kõvasti materjali, mille seas kas ajakirja Cosmopolitan seksirubriik. Mul polnud aimugi, mis artikkel minust seal võiks ilmunud olla, aga muidugi olid märksõnad "Cosmopolitan" ja "seks" piisavalt intrigeerivad, et kaasmängijad mulle ettelugemiseks just selle artikli määrasid. 

Seal olid mu luuletused. Jep, Cosmo seksirubriigis. Need luuletused olid vähemalt 14 aastat vanad ja lihtsalt kohutavad. Ma oleks parema meelega kõikide mängijate ees oma õhukesele valgele T-särgile külma vett kallanud kui neid luuletusi ette lugenud. Aga ma pidin seda tegema. Ja mul oli nii kuradi häbi. 

Sest vähemalt kaks mängijat olid Eesti staarkirjanikud.

Surnud ja nende veidrad soovid

Kellegi vanaema suri ära. Mina ja mingid inimesed (keda mul unes tuvastada ei õnnestunud) matsime ta nagu kord ja kohus surnuaeda, aga vanaema hakkas meil kõigil kordamööda kummitamas käima. Keegi seltskonnast teadis, et see on tingitud asjaolust, et surnu nõuab endaga kirstu ohvrit: ühte pead. Tükk aega vaidlesime isekeskis, kes siis selle üsna ebameeldiva ülesande enda peale võtab ja surnu jaoks kelleltki elavalt pea eemaldab. Lõpuks tegi keegi meist selle ära: tappis ühe mehe ja koos viisime selle maharaiutud pea saladusliku vanaema hauda, vanaema enda pea kõrvale. Kaevasime haua jälle kinni ja läksime oma teed. 

Vanaema ei lõpetanud aga kummitamist. No tere, tali ... Me ju olime inimese tapnud ja puha. Järgmisel hetkel olime kambakesi kusagil aiamaal, kapsapeenardel. Ja siis lõi kellelegi pähe, et too vanaema oli ju suur kapsasõber. Äkki ta mõtles selle pea all hoopis kapsapead?! Noppisingi peenralt ühe kapsa, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna ja rebisin ühe lehe, mille suhu pistsin. Keegi seltskonnast arvas, et sellist kapsast ei tasu ometi surnud vanaemale pakkuda, pea peab kindlasti terve olema. Aga suva, proovisime ikkagi. 

Ja toimis! Vanaema lõpetas kummitamise ning elu oli jälle ilus.

Kui see mõrva aspekt muidugi välja arvata.

Õhtujuhi õudused ehk üks unenägu K6VNist

Unenägu, onju. 

Oli K6VN, mis toimus päevasel ajal kusagil õues. Mina olin õhtujuht - okei, antud juhul vist päevajuht - ja kui oli sobiv aeg alustada, läksin lavale, et üritus sisse juhatada, nagu ikka. Veidral moel ilmus samal ajal lavale täiesti võõras tüdruk, kes oli veendunud hoopis enda päevajuhistaatuses. Leppisime siis kokku, et juhime üritust koos ja teadustame kordamööda. Ometi läks too tüdruk pärast peaaegu iga esinejat ise lavale. Ühel korral jõudsin temast siiski ette ja rääkisin ära seni rääkimata jäänud jutu, kuidas saabunud inimesed saavad end jooksvalt esinejate nimekirja lisada.  

Samas tundus mulle pentsik, et seda nii vajalikku esinejate nimekirja polnud kusagil märgata. Läksin otsima ja leidsin värava, mis oli kaetud möödunud K6VNIde esinejanimekirjadega. Esmalt uskusin, et ka käimasoleva ürituse list on kusagil nende seas, aga ei olnud. Ja ma olin enne laval suure suuga inimesi registreerima kutsunud, eks ole. 

Kuna see teine tšikk tundus ränk asjapulk, siis mõtlesin, et äkki tema teab nimekirjast midagi. Sest see on ikkagi suht oluline nüanss. Leidsin ta mingist riietusruumist (?) musta luige kostüümis (?), kuna tal oli plaanis mingitsorti koreograafiline meistriteos esitada. Põhimõtteliselt läksin tema juurde ja küsisin, ega ta sellest nimekirjast midagi ei tea. Mille peale kuulsin, et nimekirja polegi. Tal oli mingi oma süsteem, et kõik esinejad olid enne üritust oma nimed talle meilile saatnud, ta ema oli selle nimekirja välja printinud ja selle järgi ta siis teadustas. Samas see selgitas, miks ta eriti ei tahtnud, et mina teadustaksin, arvestades, et mul polnud tema nimekirjas olevatest inimestest või nende järjekorrast aimugi :D

Mis tegi mu kergelt öeldes pahaseks, sest mul tekkis tunne, et mina, originaalne päevajuht, olin täiesti kõrvale jäetud ja nüüd tuleb lambist mingi uus tšikk ja hakkab ise toimetama :D Rääkimata sellest, et K6VNI tulihingelised kohale tulnud austajad olid segaduses ja käisid minult pidevalt küsimas, kus see pagana nimekiri on ja kuidas ennast registreerida saab. Ma siis andsin sellele tüdrukule teada, et nii need asjad siin ei käi ja et juurde laekuvad inimesed tahavad ennast kirja panna. Ma flippisin ikka suht ära tegelikult, sest mitte. Kuradi. Keegi. Ei teadnud isegi, kes see tüdruk on :D Terve aja, kui ma seal temaga sõitlesin, istus ta, hädine nägu peas, oma luigekostüümis. 

Järjekordne esineja lõpetas oma numbri ja see tüdruk hakkas lavale tormama, et uut inimest teadustada.   

Ma ütlesin: "Mida perset?". 

Ja ärkasin selle peale üles. 

See kilpkonnade salapärane füsioloogia

Ma nägin unes, et mul oli kilpkonn, aga ta oli väga haige. Mingi raske vanade kilpkonnade haigus. Igatahes oli kilbikust surija viimane soov maitsta ühte suurt rasvast tigu, kes parajasti elutoakapi otsas roomas. Kilpkonn limpsas keelt, võttis hoogu ja hakkas mööda kapi vertikaalset ust teo poole sprintima (kilpkonna kohta oli tüüp ikka kiire). Ta jõudiski kapi otsa teo juurde, aga tigu andis enesekaitseks kilpkonnale mitu tugevat lööki, mille tagajärjel sai see kõvasti peksa. Haarasin ta oma kaitsvate käte vahele. Mu vaene väike, niigi ju haige. 

Aga ta oli ikkagi tigu süüa tahtnud. Suht rõve, aga okei. Püüdsin siis ise tigu kätte saada, aga ta sinder oli kiire ja sai põgenema. Ometi panin tähele, et ta jättis endast kõvasti lima maha. Lima, mille sees oli veidral kombel isegi mõni tükk tema kehast. Korjasin selle kõik ilusti kokku (mida kõike ma selle vana haige kilpkonna pärast ei teinud, eks ole) ja presenteerisin oma lemmikloomale. Too pistis ahnelt kogu kraami pintslisse. Ja tegi siis oma viimased hingetõmbed. See teo lima ja muu värk tappis ta ära. 

Aga unes oli kilpkonnadel üks maagiline omadus: kui nad surid, siis väljus nende kehast kookon, milles oli mitukümmend uut väikest kilpkonna. Alati. Nii ka see kord. Äkitselt oli mul ühe kilpkonna asemel neid terve trobikond ja ma mõtlesin, kuhu need kõik ometi panna. 

Seisan ühe väikese maakoha putka ees, kust saab bussipileteid osta. Busse läheb umbes üks päevas ja seega on vaja piletiga kindlustada oma koht sõidukis. Ootamatult selgub aga, et väljumiseni on täpselt üks minut aega ning minu kaaslased K ja H on kuhugi kadunud. Leian nad ühest väikesest hütikesest mingi naistekarjaga lõbusalt juttu vestmast ja teavitan neid (veidi paanilisemalt kui võiks), et meie buss läheb ühe minuti pärast. 

Jookseme kolmekesi Simple Expressi kollase bussi poole, mis on nii umbes 60 meetri kaugusel. Uksed on juba kinni ja bussijuht valmistub ära sõitma, seega koputan esiukse peale ja bussijuht teeb selle lahti. Küsin, kas ta võtaks meid ka peale, eks ole, et piletid on olemas ja puha. Bussijuht on nõus, aga lisab, et sel juhul peame istuma kõik kolmekesi koos ja võimalikult bussi eesosas, ning et oleme range järelevalve all. Kui me parajasti bussi astume, teatab mees ka seda, et bussis ei tohi mütsiga olla, kuna see olevat must. Võtan mütsi peast, mille peale kukubki sellelt musti mullatükke Simple Expressi põrandakattele. 

Hamstriuputus

Paar ööd tagasi nägin unes, et võtsin endale kolm hamstrit. Millegipärast ei pidanud ma vajalikuks nende sugusid täpsustada, ega tundnud ka põrmugi muret, et nad võiksid väikseid hamstreid juurde produtseerida. 

Siis kuidagi juhtus selline asi, et ma unustasin üldse ära, et mul hamstrid on. Päris pikaks ajaks. Hamstriomaniku auväärne staatus meenus mulle väga, VÄGA palju hiljem, kuidagi olid hamstrid kohutava obliivioni aga üle elanud. Sama šokeerivana aga, kui oleksid mõjunud kolm surnud hamstrit, näis tõsiasi, et terve puur oli hamstritega täitunud. Natuke vanematest veidi värskemate kuni päris vastsündinuteni välja. Vaba ruumi polnud peaaegu üldse, närilised olid tihedalt kokku pressitud, siin-seal võis täheldada parasjagu armurõõme maitsvaid paare. Kõik muidugi omavahel sugulased.

Samal ööl nägin veel unes, et üks mu kunagine kursaõde oli minusse armunud, avaldas oma tundeid ja püüdis mind suudelda, mille peale ütlesin, et ei saa kahjuks samaga vastata. 

Wtf, brain?

17-aastane Mari-Liis nägi unes veidraid asju (ja pani need veel veidramalt kirja)

Mul on väga raha juurde vaja ja siis ma lähen ühte hotelli ettekandjana tööle. Esimene klient on üks minu õpetaja, aga ta magamistoas ja ma olen koduriietes, mitte professionaalses teenindaja vormis. Õpin, kuidas süüa teha. Teen talle suht tavalise toidu, aga ta magab hästi kaua ja siis see toit jahtub mitu korda ära. Soojendan mikroaineahjus seda ja mõtlen, kas nii ikka tohib hotelli restoranides teha. Mingi teine ettekandja (mu vend) teeb ka talle samal ajal süüa. Kui mees ärkab, sööb ta meie mõlema toidud ära ja kiidab pärast, et väga hea oli. 

Siis ma lähen koju. Elan hästi vanaaegses majas, vanaaegses toas. Seal ongi põhimõtteliselt ainult kaks voodit ja neli ust, kõik uksed on puust ja käivad selle keskaegse rauast haagiga kinni. Mu õde on kodus ja loeb. „Liisu, paneme ööseks ikka kõik uksed kinni, onju,“ ütlen nooremale õele ja suudlen teda pähe. Liisu noogutab ja laseb mul enda voodi poolse ukse kinni haakida. Ta ütleb, et leidis Facebookist minu kohta ühe pildi. Kuna mind kiusatakse koolis, siis on mul kohe hirmus. Mõtlen, et mis hirmsa peletisena nad mind seal jälle kujutavad. Aga selle on teinud hoopis üks mu kooli kõige populaarsemaid poisse ja see on säärane liikuv pilt, kus minu nägu muutub minu ja Liisu hästi armsa väikese koerakese näokeseks. „Oii, Bruno,“ mõtlen heldinult ja näen tõepoolest sarnasust oma (unes) pruunide silmade ja Bruno väikeste kaunite nööpsilmakeste vahel.

Järgmine päev lähen kooli ja siis kõik vaatavad mind. Võib-olla sellepärast, et ma olen nüüd ettekandja, võib-olla sellepärast, et see pilt on Facebookist ajalehte sattunud, mina ja see koer. Siis üks hästi populaarne tüdruk seisab keset kooliõue, see leht käes ja ütleb: „On aeg see jaburus lõpetada, once and for all!“. Ta hakkab välgumihkliga lehte põlema panema. Siis tuleb populaarne poiss, kes selle asja üldse tegi Facebooki, haarab tüdruku käest ajalehe ja topib omale suhu nagu hakkaks seda ära sööma ja jookseb minema. Siis mingid teised populaarsed poisid hakkavad teda taga ajama ja natuke klobivad teda, aga lõpuks tuleb välja, et see poiss on mingi CIA agent vms ja ta oskab megahästi kakelda. Loobib neid teisi tüüpe mööda kooliõue natuke ja koolil on sellised lükanduksed, mis lähevad liikumise peale lahti-kinni. Ta hakkab ühte tüüpi sealt ustest sisse viskama, aga kool on lukus ja siis see tüüp lendab lihtsalt julmalt peaga vastu kooliust. Poiss ütleb: „Sorri, ma ei teadnud, et see on lukus.“ Siis astub ta minu juurde ... 

ja ma ärkan üles.