Kuidas ma esimest korda otse eetris raadiosaadet juhtisin

Hästi tore, et ajakirjanduslikud väljakutsed mind rahule ei jäta ja saan nendega aeg-ajalt ikka rinda pista. Tegi rõõmu, et Värske Rõhk suunas mind taas IDA raadio saatesse "Rõhk", seekord saatejuhina. Ainult minu osalusel oleks saade ehk nadivõitu tulnud, seega kutsusin endale külla ka mõned k6vni püsiesinejatest, et nendega otse eetris väike kirjandusõhtu maha pidada. Hea mõte, Värske Rõhk! 

Peab ütlema, et väga mõnus oli seekord ise lihtsalt tähtsat nägu teha ja kuulata luuletajaid, kes kõik ka minu lemmikute sekka kuuluvad. Lisaks pole mingi saladus, kui väga me kõik Viimast Neljapäeva armastame, mistõttu on mul väga hea meel, et see üritus veidi laiemat kajastust leidis.

Meie mõnusat saadet saab järele kuulata siit:

https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/rohk-2021-06-01

KUULA: Üks väike jutuajamine raamatutest

https://idaidaida.net/episodes/rohk-2021-02-03?fbclid=IwAR0TK65Yx7kIX0ytMny8g5PjU2a4iwY1gjYGHouSjfK5zlClEzbHa_ZFKOQ

Mõtlesin, et jagan vahelduse mõttes siin blogis ka veidi kuulatavat materjali. Nimelt käisime eile Reijo ja Ullaga IDA raadios, kus rääkisime eelmisel aastal ilmunud raamatuist, mis meile kõige rohkem meeldisid. 

Kuula, kui:

* otsid raamatusoovitusi

* Sind huvitab (semi)kultuurne jutt

* oled Reijo või Ulla või minu fänn

* oled IDA Radio fänn

* plaanid jalutuskäiku ja vajad taustaks lihtsalt mingit mulinat

* Sind huvitab, missugune on see hääleke peas, millega kõik siinse ajaveebi kirjatükid on loodud :D

Kui teeskled unes, et laulad nagu Christina Aguilera

Mu kallid lugejad, kes te pole siinset ajaveebi veel hüljanud. Järgneb minu tagasihoidlik katse see uuesti käima tõmmata. Tänan, et olete vastu pidanud ja mind aeg-ajalt korrale kutsunud, teie pisaratest, manitsustest ja ähvardustest on olnud abi. 

***

Nägin unes, et toimus järjekordne k6vn, ühes maa-aluses baaris, nagu sel üritusel kombeks. Rahvast oli väga palju, kõik ilusti ümmarguste laudade taga, ninad ootusärevalt lava poole suunatud. Kätte jõudis minu kord poodiumile astuda. Enne etteastet tegi õhtujuht Jaan pika sissejuhatuse, mille sisuks oli mu (üsna teenimatu) üleshaipimine. Päriselt, tema jutu järgi võinuks arvata, et olen Bukowski, Kareva ja Rilke ühesainsas isikus. Jaan rääkis, et meie seas istub ka üks tähtis välismaa kirjanduskorüfee, kes oli Eestisse lennanud ainuüksi seepärast, et mind esinemas näha. Ta osutas esireas ümmarguse laua taga istuvale vanahärrale, kelle valge karvastik, prillid ja kriitikaks valmistunud ilme mulle just enesekindlust ei lisanud. Neelatasin. 

Kuidas nii üles köetud ootusi täita? Ootasin, et Jaan vait jääks, aga ta aina kiitis ja kiitis ja rahva silmad muutusid aina suuremaks ja minu põsed läksid aina punasemaks. Õhtujuhi kiidukõnele järgnes küsimuste voor (!). Jah, ma polnud veel esinema hakanudki, aga nüüd oli publikul võimalik minult kõike küsida. Kui olime ka sellega hakkama saanud, lubati mulle natuke hingetõmbeaega. Läksin backstage'i, mõeldes, mida kuradit ma küll lugema peaksin, et selle kiituse vääriline olla. Tundus, et luulest enam ei piisa. Otsustasin midagi laulda. Siis koitis mulle murettekitav tõsiasi, et ega ma tegelikult eriti laulda ei oska. Vähemalt mitte sellisel tasemel, mis kuidagi varasemat megakiitust õigustaks. Siis tuli mulle mõte. Teate, mis ma tegin vä?

Ma panin Christina Aguilera loo "Fighteri" taustaks mängima, astusin lavale ja tegin suud maigutades, nagu laulaksin ise. Täiega möllasin ja vehkisin seal laval käega, see on ikkagi suur ja võimas lugu. Samal ajal oli mingi eeterlik osa minust lava taga, kuulas toimuvat ja närveeris nii, et seda nägu. Sest Christinal on siiski VÄGA äratuntav tämber ja ma tõesti muretsesin, et keegi rahvast saab pettusest aru. Aga rahvas elas kaasa ja plaksutas ja kirjanduskorüfee jalg lõi laua all rütmi kaasa.

Kui nädalavahetusse mahuvad elamused nii lossis kui ka kirjandustemplis

Nädalavahetus algas M-i ja B muinasjutuliste pulmade pidamisega Sangaste lossis. Selle ettevõtmise märksõnadeks võiks lisaks muinasjutulisele atmosfäärile, lossile ja printsessindusele olla kvaliteetaeg parimate sõbrannadega, koerast sõrmusetooja, eelpidu meie lossitoas (repertuaariks 5Miinust, 2 Quick Start, Ava Max jpt), rikkalik söök-jook, pruutneitside ülekaalukas võit pulmaviktoriinis ning ennastunustav Nublu järgi tantsimine maani kleitides, mida minu senises elus pole küll kunagi ette tulnud. 

 Printsess oma valdustes (I wish)

Pruutneitsid puhkehetkel

Peomeeleolu ilmestamiseks sobib antud juhul hästi üks õhtune vestlus H-ga, kellele laual olevaid jooginõusid tutvustasin. 

M-L: "Oi, siin on põhimõtteliselt iga joogi jaoks oma klaas. Näed, siin on šampuseklaas, valge veini klaas, punase veini klaas ja see väike on portveini jaoks."
H: "Aga ... kuhu ma siis oma rummi teen?"

Peo lõpupoole küsis mu tantsukaaslane DJ-lt "Erootikapoodi", mille peale tantsupõrand millegipärast rahvast hoopis tühjemaks voolas :D Meie see-eest nautisime kõigi lahkujate eest ka. 

Pühapäev oli väsitav, aga põnev, sest kui sageli tuleb ikka ette pühapäevi, mille hommikul satud Sangaste lossi ees väiksesse autoavariisse, lõuna ajal valmistad Tartus juustusaiu, õhtul loed Pärnu Kirjandustempli hubases atmosfääris korüfeedele oma luuletusi ja hilisõhtul püüad läbi vihma Tallinna jäätunud tänavatel koju tipsida. 

Pärast oma etteastet Pärnu Kirjandustemplis ja heade sõnade vahetamist teiste kohaletulnutega küsis võõras meeskodanik ilma mingi sissejuhatuseta kõige ootamatumat asja, mida minult seni pärast esinemist küsitud on: 

"Mari-Liis. Kuule. Kas sa lõnga tahad osta?". 

Ma oskan põhimõtteliselt ainult salli kududa ja neid on mul piisavalt, mistõttu jätsin lõngaostu seekord vahele. Mis on muidugi minu kaotus. 

Selleks ajaks, kui Pärnust lahkuma hakkasin, olin oma rohketest sõitudest juba nii segaduses, et jooksin suure kiiruga Tartu bussi peale ja tundsin suurt pettumust, kui bussijuht nentis, et kõik kohad on välja müüdud. Teadsin, et sel juhul on järgmise bussini oma kolm tundi aega ja ma ei oska Pärnus eriti kuhugi üksi minna, kui varem toimunud retk Kirjandustemplisse välja arvata. Kui ma väljuvate busside juurest tagasi jaama varjuandvate seinte taha suundusin, nägin ühte Tallinna bussi ja siis lõi mulle pähe, et tegelt pidingi ju hoopis Tallinnasse koju sõitma. Muidugi oli seegi buss puupüsti reisijaid täis ja valmistus väljasõiduks, aga joppas ning sain endale siiski koha - üksnes tänu sellele, et kaks pileti ostnud inimest ei ilmunud välja. Siinkohal minu siiras tänu neile kodanikele, kes ei tulnud. 

Nüüd on uus nädal täie hooga alanud ja hommiku positiivseim hetk oli ilmselt teadmine, et ei pea enam nii esinduslik välja nägema, tänu millele saab kiilasjääd trotsida täiesti ilma kontsata jalanõudes. 

Homme, reedel toimub KOLMes üks vägev luule- ja muusikapidu!

Luuletajate sektsiooniga astume üles kell 22.30, aga lisaks saavad soovijad oma teadmisi proovile panna kirjanduslikus kuldvillakus ja muidugi öö läbi tantsida ka.

https://www.facebook.com/events/254426628580746/

"Paradokside" viimane Tallinna esitlus juba teisipäeval!

Teisipäeval, 30. oktoobril ootan kõiki Tallinna vanalinna Tartu Bari (endine Õlleteek), sest just seal leiab aset minu luulekogu "Paradoksid" esitlus, mis on Tallinnas praeguse seisuga viimane.

Sedapuhku küsitleb mind sõber ja kaasluuletaja Jaan Keskel, kes esitlusel fänne ka oma loominguga rõõmustab. 

Teisipäeval.

Tartu Baris.

Kell 19.00.

Rohkem infot: https://www.facebook.com/events/255158515196100/

Kirjanikega Kirjanike Majas

Reedel esitleti Kirjanike Majas raamatut "Eesti Novell 2018", kuhu on leidnud tee ka "Elajad". See oli üks äärmiselt mõnus õhtu, mis võimaldas mul istuda keset Eesti kirjanike koorekihti ja oma eeskujusid, nendega juttu ajada, autogramme jagada-koguda ning siirast tagasisidet saada. Muidugi oli eriti mõnus veeta aega armsate sõpradega, kes olid mu ülesastumist toetama tulnud. 

Juba neljapäeval kell 18 toimub Viru Keskuse Rahva Raamatus järgmine esitlus. Tulge kaema, raamat on lihtsalt suurepärane!

https://kultuur.postimees.ee/6422409/galerii-tallinnas-esitleti-uut-raamatusarja

Esimese päris raamatuesitluse heldimus

Aitäh kõigile, kes eilseid ilmastikuolusid trotsides leidsid endas jõudu Rahva Raamatusse "Paradokside" esitlusele tulla. Tõeliselt mõnus oli koos näha inimesi, kellega tükk aega polnud kokku puutunud, aga muidugi ka neid, kellega näeme iga nädal ja isegi päev. Teie toetus tähendab mulle jätkuvalt palju.

Tänan ka teisi esitlusest osavõtnuid huvi eest, imelist Rahva Raamatut ja muidugi oma auväärset intervjueerijat Karli, kes oli igati oma ülesannete kõrgusel ja kelle tegemistel saab silma peal hoida siin. 

Mul oli igatahes väga huvitav ja natuke sünnipäevane tunne. 

"Paradoksid" on endiselt müügil Rahva Raamatu kauplustes ja Tallinna Apollodes.

"Paradokside" esitlus 26. septembril Viru Keskuse Rahva Raamatus!

Järgmisel kolmapäeval toimub see esimene päris õige raamatuesitlus, kus saab "Paradokside" telgitagustega põhjalikumalt tutvuda. Kutsusin Karli appi, sest eks kahekesi on ikka toredam rääkida kui üksinda. Vahepeal loen mõne luuletuse ka, lisaks on esitlusel "Paradoksid" müügil soodushinnaga.

Seega, kallid sõbrad, ootan teid kolmapäeval, 26. septembril kell 19.00 Viru Keskuse Rahva Raamatu 4. korrusele. Lisainfot ürituse kohta saab siit.

Üks päev kirjanduskaldal

Me võime ju aina rohkem nutimaailmasse uppuda, aga sellised ettevõtmised nagu kirjandustänava festival on igati tänuväärt pingutus meid üheks päevaks kirjanduskaldale tõmmata. Tõesti tore, et missioonitundlikud inimesed korraldavad üritusi, kus kuulsate kirjanikega vestelda, soodsalt endale raamatuid soetada, kohtuda teiste kirjandushuvilistega ja uusi teadmisi saada. Ja kui seda kõike ei peaks millegipärast juhtuma, siis vahel on hea ka lihtsalt mööda ajaloolisi tänavaid kõndides meenutada, et kirjandus on olemas - ja et selle jõud on võimas. 

Mina esitlesin esimest korda "Paradokse", mis pakkus ootamatuid, aga häid üllatusi - seda just külastajate osas. Aitäh kõigile headele inimestele, kes kaasa elamas olid!

Õhtud, kus kõik on looming

Võib-olla saab kõik korda.

Kui on rahvapärimust edasi viivad luuletajad, kes kirjutavad ka laule ja mängivad pilli. Kes elavad linnast eemal, kes naudivad looduse ilu enda ümber ja näitavad oma loominguga, kui väärtuslik see on. 

Kui on raamatukogude hubane atmosfäär, aknast paistev loojuv päike ja luulele taustaks kõlav muusika, mis viib siinsest maailmast natukeseks ära.


Kui on su luuletajatest sõbrad ja kui saad esinemiste tõttu uusi.

Kui on luuleüritusele järgnev õhtu Mauruse pubis, kui on vein, kaasluuletajaist sõbrannad ning ühine lainepikkus. 


Kui on õhtud, kus kõik on nii looming.

Meeldib

Veresaunu, taskuhäälinguid ja võistluseid

Viimased viis päeva algasid laupäevaga, mil tähistasime oma koduvabariigi 100. sünnipäeva. See päev oli iseäranis meeldejääv aga sootuks teisel põhjusel. Sest ei tule just tihti ette, et ootad sellisel aatelisel päeval tund aega köögiaknal kiirabi, kes peaks haiglasse võigast peahaava õmblema viima ühe su pereliikmetest. Pärast nelja õmblust ta aga naaseb ning presidendiball ja sulnis kvaliteetaeg perega sisustavad õhtu kurioosumist sõltumata. 

Pühapäev kuulus suures osas Kadrioru kunstimuuseumi meemivõistluse auhinnatseremooniale, kus mul oli au konkursivõitja saatjannaks olla :D

Esmaspäeval osalesin oma elu esimeses podcast'is. Mul on hea meel, et Karl minuga pärast Viimast Neljapäeva ühendust võttis ja mind niimoodi ootamatult endaga rääkima kutsus, oli üks igati inspireeriv ja tuge andev jutuajamine. 

Teisipäeval saatsin ära selle nädala esimese võistlustöö, mille eesmärk oli tõlkimine.

Eilne möödus täielikult nädala teise võistlustöö tuules, mille eesmärk oli kokku panna ja luua asjakohane reklaamikampaania. Täna hommikul sai asi asjaosalistele saadetud ning pärast seda saatsin ära nädala kolmanda võistlustöö, mis nägi ette luuletamist. 

Selle kõige keskel olen olnud kohutav lähikondlane ja ignoreerinud oma kaugelt külla tulnud sõbrannat niivõrd, et ta on sellest Instagrami video teinud, aga teadupärast hüppab Murphy alati juurde siis, kui täheldab, et elu hakkab mugavaks minema.

Mõni luuleüritus on rahvavaesem kui teine

Ehk kui luuleüritusele ei tule mitte ühtegi pealtvaatajat, siis teised esinejad ikka tulevad. Ja nii toimub üritus ikkagi. Pingevabalt, pereringis.

Kui koorilauljad laulavad rokki

Eile õhtul käisime karja lauljatega stuudios Sinusoid, kus maestro Rannap aitas meil pühapäevaseks Ruja kontserdiks lugusid lihvida. Proovi jätkus küll plaanitust kauemaks, aga kui väsimus ja nälg suurenema hakkasid, võis leida tuge papist Leplandi või Õigemeele julgustavast pilgust ja stuudio asjalikust õhkkonnast.

Laulud on täiega rock'n'roll, solistid vägevad ja üldse tuleb üks kõva asi. 

Juba sel pühapäeval kell 20.00 Tallinna lauluväljakul!

Tähistades jäämist: meie!

Lauluväljak. Laupäevane proov. Vihmakeepidesse ja jopedesse riietunud tuhanded noored rivistuvad tuult ja vihma trotside laulukaare külgedel. Proua Randjärv hoiab läbi valjuhääldi ootajatega vestlust üleval. 

"Kas teil kõrvad külmetavad?" - "Jaa!" 

"Aga kas tuju on hea?" - "Jaa!"

"Kas tahate juba lavale minna?" - "Jaa!"

"Kas te olete juba väsinud?" - "Jaa!" 

"Kuulge ... Õige vastus on "Ei"!"

Pika proovipäeva lõpuks on kõik ihuliikmed kaunis külmunud, sest kehvad ilmastikuolud on lauljaid päris korralikult räsinud. Energia on aga hea ja laulud nagu "Isamaa ilu hoieldes" ning "Meie" tõmbavad lisaks lauljatele ka proovi vaatava publiku käima. 

Enne magamaminekut võtan palaviku kartuses paratsetamooli ja triigin rahvariideid. Sopranite Facebooki grupis arutletakse, kas kellelgi on lisasõlge ja kui mitu kampsunit peaks rahvariidete alla panema, et külm ei hakkaks. Arvestades, et proovis olid paljud sulejopedega, tundub mõte paljastest rahvariietest kõhedusttekitav. 

Pühapäeval ongi ilm kahtlaselt pilvine, päikest ei paista kusagilt. Panen mitu kihti riideid rahvarõivaste alla, isegi jope võtan kotiga kaasa. Kui olen pooleldi bussiga, pooleldi jala jõudnud kohta, kus rongkäiguks rivistuma hakatakse, saan aru, et hakkab palav. Eelmise päeva tuulest pole mingit märki ja vihmagi saame vaid paar piisakest. Enne marssima hakkamist punuvad tüdrukud üksteisele soenguid, vaatavad viimast korda nootides raskeid kohti üle ja teevad pilte. 

 Rongkäiguks valmis!

Meie koor jõuab lauluväljakule peamiselt "Kungla rahva" ja "Tuljaku" saatel, uhke kaarik dirigendiga ees veeremas. See jäi, muide, silma ka meediale: http://www.ohtuleht.ee/814469/fotod-lastekooride-liigijuht-labis-laulupeo-rongkaigu-koos-oma-9-paevase-titaga.

Pärast lauluväljakule jõudmist ja esimesi ühislaule käime söömas ja võtame riideid vähemaks. Segakooride esinemiseni on palju aega, seega jõuame veel puude all pikutada, neidudekoori esinemist vaadata, omaloodud eksprompt-kinnisvaramängu mängida ja tuttavaid tervitada. Päev on jõudnud õhtusse ja õhtu endiselt soe. 

Lava veel puhta tühi

Soprani-selfie

Puhkehetkel

Meie omaloodud kinnisvaramäng

Viimaks jõuabki kätte aeg laiali laotatud vihmakeebid puu alt kokku korjata ja segakooride rivistusele minna. Siis tuleb segakooride esinemine, pärast mida laulab juba ühendkoor. Üks tüdruk küsib tagant, kas mul on vett, sest see kõvasti laulmine ja lakkamatud ovatsioonid on häälele hakanud. Tuleb "Isamaa ilu hoieldes", "Eesti muld ja Eesti süda", "Ta lendab mesipuu poole". Emotsioonid möllavad ja lauljate keskel tunnen juba tuttavaid laulupeo-külmavärinaid, vaadates, kuidas publik ühtse taskulambi- ja lipumerena lainetab ning laulab: "Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma ..." Need on eestlased, nad kõik on siia kokku tulnud, nagu juba tavaks saanud, ja nad lubavad jääda. 

Jah, mina jään ka.

Rubriigist "(Nais)koorilauljaks olemise võlud"

Ehk see hetk, kui oled päev otsa maani seelikuga ringi jooksnud ning saad pärast laulupeo ühisproovi ja ettelaulmist jälle püksid jalga panna. 

Pärast laulurohket päeva Salme kultuurikeskuses läksin vanasse korterisse koristama. Homme annan need seinad ja kõik nende juurde kuuluva igaveseks uute inimeste käsutusse. Püüdsin koristamisel karmat meeles pidada ning olla sama hoolas, kui oli olnud eelmine üüriline T, kes selle korteri kunagi mulle üle andis.

Kella 20 ajal liikus koristajatädi Mari-Liis trolliga oma uude koju Kristiinesse, kotis muu hulgas laulupeo noodid, hari-kühvel, pudel Cillit Bangi ja kruvikeeraja.

Kui tunned end 100% endana

Vahel tunned. Täna oli üks neist päevadest. Päevadest, mil tunned, et saad rakendada oma täit potentsiaali, teha seda, mida oskad, olla see, kes tahad olla. 

See tunne sai alguse ühest koosolekust. Mu töökohustused ei näe ette regulaarset koosolekutel osalemist, täna tuli mul seda aga ometi teha ja mingil hetkel tundsin, et pagana mõnus on ikka niimoodi. Neli oma ala spetsialisti arutamas, kõigil kindel ala, mida just nemad seltskonnast kõige paremini valdavad, professionaalsel tasemel mingile ühisprojektile oma teadmiste-oskustega väärtust lisamas. Ühise hea tulemuse nimel. 

***

Pärast tööpäeva korraldas Jaan Keskraamatukogus esimest korda Luuleklubi, kuhu oli kokku tulnud kümmekond luulehuvilist, sh paar juba päris tuntud luuletajat. Selliste inimeste seltskond, mõtted, looming, tagasiside ja kirg panevad mind alati endana tundma. Need on inimesed, kelle sekka ma kuulun, kelle seltskonnas saan täiesti vaba olla ja mõista, et tegelikult on okei olla natuke teistsugune, natuke liiga kirglik, hingeline ja kohati massi sobimatu. Sest selliseid on veel.

Ma ei tunne isiklikult just kuigi palju kogenud luuletajaid. Aga tõeliselt hea on vahel näha, et nad on olemas, elavad me ümber oma igapäevaelu ning on kõigele lisaks erakordselt põnevad inimesed.

***

Naabritel on all jälle metsik pidu, mis kostab isegi läbi kõrvatroppide ja ümber pea keeratud salli, aga mul on tänasest nii hea tuju, et ma ei taha isegi alla õiendama minna. 

Naabriteema on tegelikult vägagi relevantne, aga sellest kunagi hiljem. 

Ah, ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame!

Nagu on öelnud klassikud, siis I love it, when a plan comes together!

Tänane algas taas tavapärasest varasema äratusega, et jõuda töö asemel Koidula kontserttuuri viimasele päevale, sedapuhku Keilasse ja Haapsallu. 

Kuigi Keilas tuli laval seista varasemast kauem ja mõni neiu ei pidanud sellele väga hästi vastu, õnnestusid mõlemad esinemised hästi. Bussis õpetasin oma pinginaabrile L-le mõne uue mängu, millega möödus sõitmine päris kiiresti. 

Pärast tuuri viimast kontserti Läänemaa Ühisgümnaasiumis käisime karjakesi ka Cyrillus Kreegi haual tema auks laulmas, kui me juba Haapsalus olime, eks ole. Peab ütlema, et kooriga surnuaias helilooja haua kõrval ühte tema teost laulda on võimas tunne, võimas, müstiline ja natuke kurb. Huvitav, kas Kreegi vaim kuulis, et seda tegime? Kas ta tundis heameelt?

Juhuse tahtel oli ühtlasi mu vanaemal täna sünnipäev ja et viibisin juba Haapsalus, jäin sinna, et teda õnnitlema minna. Nii saatsin bussi voxikatega ära ja mõne aja pärast istusin juba vanaema ja tema sõbrannadega kohvilauas, olles seekord intervjueeritava rollis ja vastates kõikvõimalikele küsimustele. 

Magasin peaaegu terve tee tagasi Tallinnasse. 

Meie tuuritajad

Üks ilus kollane maja ehk Läänemaa Ühisgümnaasium

Mu päeva päike

Homme kell 12 Jaani kirikusse jõulukonsale!

Laulurindelt nii palju uudiseid, et vahepeal oleme Noorte Segakoor Vox Populiga edukalt läbi viinud Koidula kontserttuuri 2. päeva, mil külastasime Paide Gümnaasiumit ja Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi kooliperet. Esmaspäeval saab meie läbinist patriootlik ja pühalik tuur lõpu Keilas ja Haapsalus.

Homme võib meid aga kell 12.00 kuulama tulla Tallinnasse Jaani kirikusse, kus teeme linnarahvale ühe mõnusa kontserdi, et kuulajad korralikult jõululainele viia. 

Bes djengi!

Tagane ära, valede vaim! Sirgu ja sigine, tõe taim! ehk Koidula kontserttuuri 1. päev

Neljapäeval alustasime Noorte Segakoor Vox Populiga tuuri ümber Eesti, millega avaldame austust 130 aastat tagasi surnud luuletaja Lydia Koidulale. Koidula sõnad on lihtsalt eepiliselt head ja mul on nii hea meel, et me saame neid selle ringreisiga inimestele, just lastele ja noortele veelgi nähtavamaks teha. 

Kolmel päeval esineme kokku kuues Eesti koolis. Neljapäeval laulsime Kosel ja Vändras. 

Lühidalt:

* Kui teie seltskonda on alguses manitsetud kindlasti juba kell 8 väljuvat bussi ootama, siis võib see mõnikord tähendada, et kommunikatsioonihäirete tõttu väljub buss alles kell 9. Bussis saab aga probleemideta hääled lahti laulda, et siis Kose kultuurimajas kiiruga üleriided seljast heita ja lavale tõtata. 

* Emotsionaalsemaid koorikaaslasi tuleks hoiatada enne, kui mõni solist hakkab "Ema südant" laulma. Teadsin, et solist laulab ühe laulu, aga kui ma oleksin vaid osanud arvata, millise tekstiga see laul on, siis oleksin vist selleks ajaks kõrvatropid kaasa võtnud. Nii seisingi seal teiste kooriliikmete seas laval, kuulates, kuidas solist meie keskel oma laulu esitab, ja reaalselt VÕITLESIN endaga, et kasvõi veerand mu ripsmetušist alles jääks. 

Kas ema südant tunned sa? 
Nii õrn, nii kindel, muutmata, 
:,: ta sinu rõõmust rõõmu näeb, 
su õnnetusest osa saab. :,: 

Kui inimeste liikuvat 
au, kiitust, sõprust tunda saad, 
:,: kui kõik sind põlg’vad, vihkavad, 
kui usk ja arm sust langevad, :,: 

siis ema süda ilmsiks lä’eb, 
siis veel üks paik sull’ üle jääb, 
:,: kus nutta julged igal a’al – 
truu, kindla ema rinna na’al. :,:


KES kirjutab selliseid asju :S Üldse on see isamaaline repertuaar minusugusele patrioodile ja kõige hingevõtjale nagu püssirohi, aga loodetavasti olen tuuri lõpuks juba karastunud. 

Alo Ritsing - "Teretus". Pole meie poisid, aga meie omad laulavad seda Koidula projektis ka. Mehine lugu, sümpatiseerib

* Bussisõidud on hea aeg, millal oma bussipinginaabriga kinnisvarast, kehaarmidest, kartulitest ja vegankokaraamatutest rääkida. 

* Vändrast ei leidnud me ei saelaudu ega Vändra Avelit, küll aga rahvast täis saali, eredad prožektorid, palju huvitavaid fakte Koidula kohta (sarnaselt Kose esinemisele) ja sedapuhku natuke rohkem meelekindlust "Ema südame" ajal.