[Tegemist on päris vana 2012. aasta aprillis ilmunud Eesti Üliõpilaslehe artikliga ja ma ei plaanigi kõiki sääraseid kirjatükke siia järjest ritta hakata laduma, aga et ta oli päris esimene ja mulle seetõttu eriti armas, peab tal siin leheküljel paratamatult oma koht olema.]
Hoolimata sellest, kui usinalt mõni õppija või õppijanna on semestri jooksul loengutes osalenud, tuleb tal tavaliselt ikkagi skoori kirjasaamiseks oma teadmisi aine lõpueksamil presenteerida. Mõned on selles vägagi edukad, teised pisut vähem ja kolmandatele vahib lõpptulemusena õppeinfosüsteemist vastu hoopis Facebooki esitäht, mis on minu arvates küllaltki hea paralleel, arvestades asjaolu, et paljusid meist eksitab kõige muu hulgas õppimisest kõrvale ka just see salakaval suhtlusportaal...Siit jõuangi esimese eksamisooritajate liigi juurde.
„Pandakarud” on keskmisest madalama keskendumisvõimega igati tublid tudengid, kelle püüdlused eksamiks korralikult valmistuda löövad uppi Chuck Norris, Derp ja Derpina, Nutella (igati asjakohane!) promo ning rikkalik Scumbag Someone’ide assortii. Kogu kupatuse koondnimeks on muidugi populaarne ajaviitelehekülg 9GAG, mille mõju on nii hävitav, et isegi kui Pandad püüavad intrigeerivate koomuskite kõrvalt kohusetundlikult ka tunduvalt olulisemale eksamikonspektile arglikult otsa vaadata, siis pole lõbuhimulise bambusearmastaja meelekindlus ikkagi piisavalt tugev, et õppematerjali piisava tõsidusega suhtuda. Nii leiamegi tähtsal eksamipäeval endi hulgast viimase piirini kurnatud ja tumedate silmaalustega Pandakarud, kes on viimases hädas eksamimaterjali endale vaid mõne eksamini jäänud tunniga pähe kuhjanud, pole seetõttu kogu öö magada saanud ja mõtlevad tagantjärele internetti kirudes, et see monstrum tuleks õppimise ajaks maamunalt üldse kaotada. Kõike muidugi ainult selleks, et koju jõudes arvuti jälle tööle panna ning 9GAGi internetilehele sattudes uuesti erinevaid mõtteterasid lugedes äratundmisrõõmust muheleda.
Eksameid sooritades avastan alati enda jaoks õppureid, keda mitte kunagi varem näinud ei ole. Puumad on tudengid, kellel on kõik olemas: hea välimus, reputatsioon ja mõnikord isegi kindel töökoht, mis vabandabki välja nende harva osaluse iganädalastes loengutes. Puumad peavad hariduse saamise kõrvalt vähemalt sama oluliseks ka osalemist igasugustes huviringides, nad on seltside või vabatahtlike organisatsioonide liikmed ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, on neid ka kuratlikult heade ajudega õnnistatud. Õppima nad otseselt ei peagi - piisab, kui end kaasõpilaste abil eksamil küsitatavaga kurssi viivad, materjali korra läbi loevad ja täiusliku skoori kinnitamiseks rohkem vaja polegi. Kümme punkti kümnest, äärmisel juhul üheksa. Nad ei suhtu eksamitesse liigse tõsidusega, sageli jäävad isegi hiljaks, kuid lõpetavad ikkagi teistest varem. Et neil on lisaks rikastele vanematele nii töökoht kui ka stipendium, tähistavad Puumad hiljem oma õnnestumist ühika asemel kahekorruselises luksuskorteris kvaliteetšampuse ja šokolaaditrühvlitega, millest ka nende valge puhtatõuline Pärsia kass osa saab. Puumasid on meie seas kõigest käputäis. Nad on äärmiselt harv nähtus. Aga neid on piisavalt, et ülejäänud õppuritesse kadeduseseemneid külvata.
Kõndivate katastroofidena kirjutavad eksameid ka Jõehobud, kellega pidevalt midagi juhtub. Küll tabab neid keset eksamit äge köhahoog; küll üllatab ootamatu ninaverejooks, mis muudab mõttetööd kinnipüüdva paberi äärmiselt kunstipäraseks; vahel õnnestub neil oma pastaka lahtimuditud kork teise auditooriumi nurka lennutada...Halvimal juhul on Jõehobuga ühikatuba jagav kamraad talle eelneval õhtul unustanud öelda, et teekeetja vajab puhastamist ja sisaldab endas vee asemel hoopis katlakivieemaldajat, mistõttu kõndiv katastroof on teevee asemel õndsas teadmatuses joonud ära kruusitäie keemiat ning ei saa toidumürgituse tõttu eksamist üldse osa võtta. Olenemata organisatoorsetest ebaõnnestumistest suudavad Jõehobud siiski eksamid üsna edukalt ära teha. Võib-olla on see karma viis neile üleelamiste eest tasuda?
„Habekakud” on liik, keda alasti kiskuda polegi nagu mõtet. Nad õpivad. Palju. Ja saavad alati suurepäraseid tulemusi. Vähemaga nad lihtsalt ei lepi. Kas asi on nende varjatud soovis olla teistest parem või on nad lihtsalt alati harjunud maksimumini pingutama on raske öelda, kuid nende püüdlused on selgesti näha nende loppis näolapis, segamini juustes ja kortsunud särkides, mis iga uue teadmise märgi endasse on püüdnud. Erinevalt Puumadest peavad nad heade tulemuste saamiseks kõvasti vaeva nägema ja erinevalt Pandakarudest ei lase nad ennast õigelt teelt kõrvale meelitada. Nad ei reageeri eksamieelsel perioodil mingitele sõpradepoolsetele väljakutsetele ning tunnevad, et isegi köögilaua taga söömine on liigne ajaraisk, võttes seetõttu juba ammu ära jahtunud kanakoiva, kartulid ja porgandisalati endaga õppimislaua juurde kaasa. Kohvitootjad võivad Habekakkude olemasolu üle ainult heameelt tunda - keskmiselt joob Habekakk ainuüksi öö jooksul ära tervelt neli tassi kohvi. Eksami sooritavad nad lausa ahvikiirusel, et ükski vajalik infojupp meelest ei läheks ja et kõik ikka kirja saaks. Pärast konspekti sõnasõnalist ümberkirjutamist eksamipaberile saab neil ruum otsa ning nad küsivad paberit juurde. Ja siis veel korra. Habekakkude puhul kehtib tõsiasi, et kui nad saavadki kõige parema tulemuse kogu kursusel, siis on nad selle auga välja teeninud.
Halljänesed aka loobujad on viimane tüüp, kes eksamisooritajate hulgast eriti teravalt silma paistab. Ekstreemsemate näidetena võib välja tuua mõned, kelle silmanurgas kohe pärast eksamitöö kättesaamist pisarake pärlendab ja kes lõpuks alistunult pärast esimest kümmet minutit töö õppejõu lauale ära toovad. Enamik loobujatest oma emotsioone aga välja ei näita. Saanud kätte eksamitöö, mis oodatust tublisti väljakutsuvamaks osutub, püüavad Halljänesed mõtlike nägudega kirjapulk-porgandeid lutsides oma ajusoppidest küsitava kohta kasvõi kõige algelisemat informatsiooni välja meelitada. Kui see aga ka pärast kahekümnendat minutit ei õnnestu, otsustavad nad, et neil on oma ajaga ka midagi kasulikumat teha. Seega, lootes, et korduseksam on nende vastu sõbralikum, ütlevad Halljänesed teadmisteproovile sorri ning lahkuvad kiirustades, jättes ülejäänud tudengid mõtlema - kas tõesti said nad JUBA valmis?
Isegi siis, kui sessiaeg on pingeline ja eksamid rasked, on rosinaks just kirev ülikoolipere kogu oma variatiivsuses. Tegemist on tõelise kõrgharidusimega, sest kus mujal võiks näha Puumasid, Halljäneseid ja Habekakke sõbralikult kõrvuti istumas? Olenemata hariduse omandamise raskest ja pühendumistnõudvast teekonnast, on just erinevad kaasõppurid need, keda näha eeskujude ja motivatsiooniallikatena ning - mis seal salata - kes toovad vahel nähtavale asju, millest ise tahaks meelsamini hoiduda. Selle kõige eest tasub tänulik olla. Erinevate inimeste eest. Erinevate liikide eest.
Hinnakem mitmekesisust enda ümber!
