Showing posts with label ajakirjandus. Show all posts
Showing posts with label ajakirjandus. Show all posts

Wednesday, June 2, 2021

Kuidas ma esimest korda otse eetris raadiosaadet juhtisin

Hästi tore, et ajakirjanduslikud väljakutsed mind rahule ei jäta ja saan nendega aeg-ajalt ikka rinda pista. Tegi rõõmu, et Värske Rõhk suunas mind taas IDA raadio saatesse "Rõhk", seekord saatejuhina. Ainult minu osalusel oleks saade ehk nadivõitu tulnud, seega kutsusin endale külla ka mõned k6vni püsiesinejatest, et nendega otse eetris väike kirjandusõhtu maha pidada. Hea mõte, Värske Rõhk! 

Peab ütlema, et väga mõnus oli seekord ise lihtsalt tähtsat nägu teha ja kuulata luuletajaid, kes kõik ka minu lemmikute sekka kuuluvad. Lisaks pole mingi saladus, kui väga me kõik Viimast Neljapäeva armastame, mistõttu on mul väga hea meel, et see üritus veidi laiemat kajastust leidis.

Meie mõnusat saadet saab järele kuulata siit:

https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/rohk-2021-06-01

Tuesday, March 9, 2021

Ma nägin eile öösel unes, et olin kusagil asutuses sekretär ja siis Anu Saagim tuli sinna kellegagi intervjuud tegema. Saime Anuga kuidagi jutu peale ja ta oli nii sõbralik ja tore + tal oli nutitelefon, mis suutis füüsiliselt mikrofoniks transformeeruda. Endise ajakirjandustudengina paelus see seadeldis mind väga, küll ma keerutasin ja imetlesin seda. Küsisin, kust ta niisuguse imeasja sai, kas tellis internetist. Anu ütles, et tellis jah.

Tuesday, June 2, 2015

Hüvasti, cum laude!

Ma sain B. See ei olnud minu jaoks variant. 

Ja eile arvasin, et mu elu on läbi. Aga mida rohkem ma seda fakti endale teadvustan, seda rohkem hakkab mulle kohale jõudma, et nii ongi. See kõik on läbi ja ma ei saanud seda, mida tahtsin.

Kui mul poleks nii häid lohutajaid, oleks raskem sellega leppida. Seepärast on natuke õudne edasi mõelda, mis saab siis, kui tõesti Tallinnasse kolin ja seal ennast edaspidi üksi pean lohutama hakkama. Oma karjääriotsingutest pealinnas kirjutan mõnes järgmises postituses. 

Lõpetamistseremoonia leiab aset kolmapäeval, 17. juunil kell 10.00. See info olgu siis teadmiseks kõigile, kes peaksid hoolimata mu luuserlusest veel millegipärast tahtma minuga sõbrustada :D 

Monday, April 20, 2015

Vastase tagalas

On ajakirjanikud ja suhtekorraldajad. Mõlema jaoks on kasulikum, kui nende vahel valitseb koostöö. Ometi ei kattu nii mõnigi kord nende eesmärgid. Kui ajakirjaniku huvides on võimalikult uudisväärtuslik lugu saada, siis suhtekorraldaja huvides on oma esindatavat isikut või organisatsiooni võimalikult heas valguses näidata. Mulle meeldib ajakirjandus rohkem.

Ajal, kui ajakirjandust õppisin, oli ajakirjandustudengitel siiski ka mõni suhtekorraldusloeng. Pärast neid arvasin alati, et enne hakkab Dolly Parton geoloogiks, kui mina suhtekorraldajaks. 

Ja siin ma nüüd siis olen. Kirjutamas oma elu esimest pressiteadet. 
Kõige hullem on asja juures see, et täitsa vahva on. 

Päeva moto: Never say never. 

Saturday, April 11, 2015

Positiivsusepundar ehk kui poisid bussis luuletavad

* Emal oli sünnipäev. Kõik toad on täis gerberaid, roose, kobarnelke, krüsanteeme, tulpe ja salapäraseid kollaseid lilli, mis ei näita veel ainsatki märki närbumisest. 

* Esmaspäeval lähen esimest korda elus Postimehe toimetusse. Sellega täitub ammune soov näha, kuidas nii tegusas toimetuses asjad käivad. Kui hästi läheb, õnnestub suvel seal ka veidi ise toimetada. Ma olen nii põnevil. 


* Avastasin, et "Iracunda X" kandideerib Eesti Ulmeühingu aastaauhinnale Stalker. Täpsemalt antakse auhind välja erinevates kategooriates, nagu parim tõlkeromaan, parim antoloogia või kogumik, parim eesti autori lühijutt jne. "Iracunda X" kandideeribki just viimases. Minu jaoks on kõige vahvam asjaolu, et samast kategooriast võib leida ka lühijutte kirjandusgigantidelt, nagu Kivirähk ja Hargla. Ma oleksin oma jutuga sinna justkui ära eksinud. 


* Eile esinesime TÜS-iga traditsioonilisel segakooride laulupäeval. Pealtvaatajaid-kuulajaid oli palju ja head muusikat samuti. 


* Päike. Ja võimalus rõdul lugeda, ilma et peaks seda kinnastega tegema. 


* Makatöö tähtaeg tuleb aina lähemale. Lähenev tähtaeg motiveerib rohkem. Pealegi tähendab see, et kuudepikkuse vaevaga saab viimaks ühele poole. 


* Inimesed. Sõidan õhtul bussiga kesklinnast kodu poole. Minu ees istub poiss, kes võib olla umbes 12-aastane. Tema kõrval on vanem tütarlaps - nutitelefoniga; teisel pool vahekäiku veel üks neiu - nutitelefoniga; pärast kiireid kalkulatsioone võib öelda, et pooled inimesed bussis tegelevad mingisuguse nutiseadmega. Aga mitte 12-aastane poiss minu ees. Tal on süles märkmik, millesse ta innukalt midagi kirjutab. Vahepeal mõtleb natuke, vaatab aknast välja, ja kirjutab siis edasi. Aeg-ajalt liigutab ta hääletult huuli. Väljudes heidan märkmikusse kiire pilgu.

See on luule. 

Thursday, April 2, 2015

14-aastane tüdruk, keda võib oodata surm

http://www.ohtuleht.ee/601963/14aastast-tudrukut-ahvardab-surmanuhtlus

Leidsin selle loo täna Postimehe paberväljaandest. Ammu pole ükski lugu nii mõtlema pannud. Miks? Sest on selgelt kaks viisi, kuidas asjale läheneda. Püüdkem end eri olukordadesse kujutleda. (Palun mõistke, et tegelaste mõtted ja tunded on üleromantiseeritud. Ka seda, et kohtuprotsess on pooleli ja ametlikult pole kedagi veel süüdi mõistetud.)


1. Kujutle, et oled 14-aastane vaene Nigeeria tüdruk. Oma õnnetuseks pole sa sündinud ühiskonda, kus sul on vabadus valida, kas ja millal abiellud. Ei. Sinu kultuuris abiellutakse, ja tüdrukud peavad abielluma noorelt. Võib-olla tahaksid omavanuste lastega mängida, midagi uut õppida või hoopis kena naabripoisiga sõbrustada. Ei. Sa oled 14-aastane Nigeeria tüdruk vaesest moslemiperest.

Okei, sa pead abielluma. Aga äkki siis selle kena naabripoisiga? Ei. Sa pead abielluma keskealise härrasmehega, kes võiks sulle isaks olla. Sinust saab tema abikaasa, kes peab talle kuuletuma ja täitma kõiki abielukohustusi, mida mees oma seaduslikult naiselt ootab. 

Sa ei taha abielluda. Aga nutad ja abiellud, sest oled 14-aastane vaene Nigeeria tüdruk. Nüüd oled täielikult kellegi teise omand. Su abikaasa ootab, et talle täisväärtuslik naine oleksid. Sina seda ei taha. Ja sa ei oska teha muud, kui seda, mis su 14-aastase vaese ja kurva Nigeeria tüdruku mõistus ütleb: mehest tuleb vabaneda. Sa ei taha, et see keskealine mees seal kõht püsti sind voodisse käsutaks. Sa tahad lihtsalt, et teda ei oleks. 

Muidugi pole sa piisavalt julge ega ka mitte tugev, et mehele kätega kallale minna. Sa pole mingi sadistlik mõrvar, kellele meeldib oma ohvreid matšeetega rappida, vaid lihtsalt kurb 14-aastane Nigeeria tüdruk, kes tahab abikaasast vabaneda, aga sealjuures võimalikult puhtalt. 

Rotimürk on hea variant, sest siis ei pea ise otseselt muud tegema, kui mürgi toidu sisse poetama ja äreva südame põksudes ootama jääma. 


2. Kujutle nüüd, et oled hukkunud mehe ema. Juba eemalt kuuled, kuidas naabrinaine tohutu ähmi ja nutuga teie hurtsiku poole jookseb. 

Mõnekümne sekundi pärast - kui naabrinaine on suutnud jälle hinge koguda - kuuled, et su ainuke poeg on rotimürgiga tapetud. Poeg, kelle olid sünnitanud ja suureks meheks kasvatanud. Kelle abiellumise üle alles kevadel nii suurt rõõmu olid tundnud. 

Ja seda pole teinud mingi sadistlik mõrvar, vaid süütu ja puhas 14-aastane printsess, kelle su kallis poeg oma hoole alla võttis. Su poja kaasa, kes oleks pidanud talle elu lõpuni ustav ja armastav naine olema. Iga päev istus su poeg temaga söögilauas ja oli seda teinud ka täna, teadmata, et see eine jääb tema viimaseks. 

Miks? Kultuurile, kus elad, on kõik igati kohane: tüdrukud abielluvad noorelt endast vanemate meestega, mitte ei jää kuidagi kõlvatult ula peale. Iga naine vajab omale (pere)meest. Mis kurat sellel julmal naisel siis hakkas? 

Miks peab su ainuke poeg olema alatu mõrva ohver?

Saturday, March 28, 2015

Hingetõmbepäev

Hingetõmbepäevi on uue jõu saamiseks vaja. Tuleb vaid jälgida, et need karmide kohustuste ajal liiga sagedaseks ei saaks. 


1. Reede hommikul viimistlesin veel ühe saate tõlget ja saatsin siis ära. 

2. Lõuna ajal seadsin sammud K residentsi. Tegime puuviljasalatit vahukoore ja riivitud šokolaadiga. Nii kummaline, kui see ka poleks, rääkisin oma lemmik-meditsiinitudengiga suure osa ajast mitmesugust sorti vaimsetest ja füüsilistest puuetest, vapratest vanematest ja elumuutvatest otsustest.
3. Siis tuli natuke riski. Kell 16.00 olin soovinud osa võtta Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi ettekandekoosolekust, mille nimeks "Teadlaste ja ajakirjanike vahelise kommunikatsiooni probleemid". Isegi kui see tähendas narkoloogia loengu vahele jätmist.

Aga et kell hakkas juba ohtlikult neljale lähenema, tuli leida muu alternatiiv kui vana tuttav Tehase bussipeatus. Kiirustasime siis K-ga (kes tahtis trenni minna) lootusrikkalt läbi kevadise vihma peatuse poole, mis võis, aga ei pruukinud olla peatus, kust ainuke mõeldav buss linna suundus. Õnneks sobisid peatus ja selle nimi meie ootustega. Mõni minut enne ettekandekoosoleku algust rühkisin veel Lossi mäest üles, kuni olingi õnnelikult TÜ ühiskonnateaduste insituudi armsalt tuttavas majas. 


Professionaalsete eri väljaannete (teadus)ajakirjanike seltskonnas on noorel ajakirjandushuvilisel muidugi äärmiselt huvitav. Teema oli huvitav, tõstatatud küsimused olid huvitavad (Mis saaks siis, kui üks teadusharu täielikult kaoks? Mida peaks tegema hea ajakirjanik enne intervjuud teadusartikli jaoks? Millest tulenevad suhtlusprobleemid teadlaste ja ajakirjanike vahel?), see üritus oli tõeline sõõm värsket õhku. Vahepeal sai kajastatud teemale mõelda ka teadlaste vaatepunktist, arvestades, et selle postituse autoril on hetkel pooleli hoopis (keele)teadusliku magistritöö kirjutamine.


4. Kodus sain natuke magada.

5. Õhtul läksin kahe kauni daamiga välja. KL-i juures kuulasime andekaid noortebände; ajasime H-ga viskit KL-i vaibale; spurtisime kontsades õhtu viimasele bussile; jagasime kolmekesi kahest bussiistet; käisime Mökus; meisterdasime ise kokast ja viskist kokteile; saime kolm sõpra; olime juba kuuekesi; käisime Trepis; jõime shot'e nimega Tartu Vaim; käisime Shootersis; tantsisime; jõime veel shot'e, vaatlesin põnevusega tänapäevast klubikultuuri enda ümber; tantsisime veel ja siis leidsime päästeingli, KL-i noormehe T, kes meid kõiki viimaks järgemööda autoga koju viis. 

Midagi sellist polnud nii ammu juhtunud. Kui sa just end pildituks ei joo, on sellised õhtud/ööd kallite tüdrukutega täitsa lõdvestavad. 

Täna hommikul tundsin, et olen üle pika aja tõeliselt välja puhanud. 


Nüüd uue jõuga (maka)töö kallale. 

Thursday, February 26, 2015

Hetked, mil süda jätab löögi vahele

Ehk kui järgnevasse pooleteisesse nädalasse peab mahtuma makatöö teooriaosa, vabatahtlik toimetamisprojekt, ülikooli kodused ülesanded ja tõlkimistöö ning selle kõige sees avastad ühtäkki, et artikkel, mille oled lubanud kirjutada, ei pea valmis olema mitte ligikaudu ühe kuu ja nelja päeva pärast (oh ei, kallikene), vaid nelja päeva pärast. 

Aga miski pole nii motiveeriv, kui seda on ohtlikult ligi tikkuvad tähtajad. Eriti siis, kui sa pole veel täielikult harjunud magistri viimase semestri kolm-loengut-nädalas-(petliku) vabadusega. Natuke distsipliiniharjutusi tuleb kasuks. Ehk.
Või siis hakkavad sõbrad järgemööda mu maja munadega loopimas käima, sest mul pole nende jaoks enam aega. Jah, eksole, ja siis lõpetan ülikooli ära ja vahin nukralt oma üksinduses kahele poole, silmapiirilt puudumas nii sõbrad kui ka helge tulevik. 

#deepdarkfears #rubriigistolgemausadkedakotib #kurtmisesthakkabkergem #peaksinpraeguteisiasjukirjutama #ületöötamine #hilinekellaaeg

Wednesday, December 17, 2014

Veel paradokse meie imelikust maailmast

http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/toivo-tanavsuu-inimesed-nalgisid-prugikast-taitus-gurmeetoiduga?id=70377075

Teen homme kell 14.15 sotsiolingvistika eksami ära ja siis hakkan jälle ise kirjutama selle asemel, et hästikirjutavate ajakirjanike rasva peal liugu lasta.

Mulle meeldib alati, kui sellised haiged bürokraatlikud reeglid kusagil jälle kajastust leiavad. Kui keegi on tähele pannud ebaõiglust, mis närib inimest niivõrd, et ta peab selle teistelegi nähtavale tooma. See näitab, et meil on veel lootust.

Võib-olla.

Monday, November 3, 2014

"Iracunda X"

Minu elu esimene ulmejutt on pärast rohket kõpitsemist viimaks ilmunud ja seda saab lugeda siit.
"Iracundaga" tegelemine oli üks minu selle sügise lemmikasju ja tegelikult on kahju, et see nüüd läbi on. Ega's muud, kui uute ulmejuttudeni!

Tänaksin veel kord ajakirja lugude valijat, kes selle loo surmast päästis, mu osas alla ei andnud ja kelle tagasiside mind nii palju aidanud on. 

Samal teemal:

http://cerberusandpetrichor.blogspot.com/2014/09/kust-head-kirjutised-tegelikult-tulevad.html

http://cerberusandpetrichor.blogspot.com/2014/09/ulmejutt-mu-surmast-paasenud-beebi.html

PS! Lugege oktoobrikuu numbri teisi kirjutisi ka, seda ei pea kahetsema.

Wednesday, October 22, 2014

Tables have turned

Ma olen juba päris pikka aega suutnud vastu pidada ilma, et seda artiklit siin presenteeriksin. Aga kuna minusugusel angiinihaigel ja välismaailmast ära lõigatud kodanikul praegu kuigi palju maiseid lõbusid pole, siis hopsti! Kristiine tehtud ilus artikkel sellest, miks tasub olla vabatahtlik. Väga põnev oli esimest korda allika rollis olla ja küsimustele vastata ning paar päeva hiljem fotograafiga varjupaigas pildistamas käia, täitsa nagu päris. 

Jah, peab tõdema, et ei ole see allikate elu nii hull midagi, nii et ma piinan teid tulevikus heameelega oma küsimustega edasi :D

Aitäh Kristiinele, Argole ja Kriimule, kes oli väga mõistev fotokaaslane.

Ajakirjandusnostalgia

Ma sain täna õhtul aru, et igatsen ajakirjandust tegelikult päris palju. Oma pliiatsiga märkmikuplokki, diktofoni, närveerimist, pinget, teadmatust, kolm korda sügavalt sisse-välja hingamist enne võhivõõrale helistamist, huvitavaid inimesi, sündmuseid, kohti, lugusid, eneseületamist, positiivset ja negatiivset tagasisidet, küsimusi ja vastuseid.

Esimesed kolm aastat ülikoolis oli ajakirjandus kogu aeg minuga. Viimasel kahel aastal pole enam olnud ja seda tühimikku on tunda. 

Midagi tuleb ette võtta. 

Varsti.

Thursday, October 16, 2014

[Eilne päev oli luulet täis. Päeval oli minu kord luuleteksti analüüsi praktikumis oma analüüs esitada. Peab ütlema, et kartsin seda palju rohkem kui õhtust Luulevabadusel esinemist, sest see praktikum on tegelikult kirjandusteadlaste oma, kelle seas end vägagi amatöörlikult tunnen. Aga vähemalt sai see tehtud ilma, et oleksin väitnud midagi hullumeelset, nagu et Doris Kareva (kelle luuletuse valisin) on majandusteadlane või midagi säärast.
Mulle väga meeldis seekordse Luulevabaduse hubane atmosfäär, tore publik ja ülimalt andekad kaasluuletajad. Ja muidugi teeb alati südame soojaks, kui inimesed pärast oma kiitust avaldama tulevad. Aitäh vapratele kuulajatele, kes lisaks 20-le registreerunud esinejale ka hulga vabalava-etteasteid vastu pidasid!
Praegu läheb põhiaur tööle, nädalavahetusel Valgas toimuvale Lauluragina pop/jazz-konkursile  ja ulmejutu viimistlemisele, aga õige pea võtan selle ajaveebi jälle korralikumalt käsile.]

* Foto tegi Argo Ingver

Tuesday, September 23, 2014

Kust head kirjutised tegelikult tulevad

Ma ei väsi imestamast, kuivõrd palju on vanemad kirjandusinimesed valmis pühendama oma aega minusugusele algajale, kes ei tea kirjutamisest veel õieti ööd ega mütsi. See on minu jutt, aga tänu targemate asjalikkusele ja osavõtlikkusele valmib sellest midagi säärast, millega ma üksi poleks küll hakkama saanud. 

Kunagi varem pole ma professionaalidelt oma loomingu kohta nii kasulikke kommentaare ja juhiseid saanud. Selle jutu kirjutamise ja korrigeerimise protsess on olnud viimasel ajal üks toredamaid asju mu elus ja ma olen selle üle hiiglama tänulik. 

Monday, September 22, 2014

Täna pöördus üks armas ajakirjandushuviline kolleeg minu poole sooviga mind ühe väljaande jaoks intervjueerida. Päris huvitav saab olema esimest korda ise intervjueeritava rollis olla ja oma nahal tunda seda, milleks siiani teisi sundinud olen. 

Ma lihtsalt loodan, et suudan endast normaalse inimese mulje jätta :S

Friday, September 5, 2014

Ulmejutt, mu surmast pääsenud beebi

Loengud on täies õies ja kõik koduseks saanud loenguasjad on jälle tagasi. Tublid kursusekaaslased, kaeblemised oma raskete elude üle, õppejõudude naljad (mida olen alates baka esimesest aastast, muide, üles kirjutanud), kiirkonspekteerimine, laialihõõrutud pastaka ja valgendaja jäljed käel ja palju muud. 8. klassis mulle kool ei meeldinud. Praegu on kool minu jaoks üks armsamaid asju. 

***
Mäletan, et mõnda aega oli see jutt minu jaoks elu keskpunkt. Ma sõin temaga ja läksin temaga magama. Me ärkasime koos üles. Võtsin ta endaga jalutama, tööle, kooli ja kohvikusse. Vahel heitsin talle pliidi kõrvalt pilke, ise samal ajal pannil kooke keerates. Mõnel nädalavahetusel ei lahkunud ma kirjutuslaua tagant ja kui see oli juba liiga kaua kestnud, hakkas reaalelugi juba üsna ulmelisena tunduma. Aeg kihutas nagu narkomuul politseikoera eest. 

Selle aasta kevadel korraldas üks kirjastus ulmejuttude konkursi. Inimesena, kelle jaoks on võimatult raske kirjutamisega seotud projektidele ei öelda, otsustasin sellest osa võtta. Samas ei vaevunud ma millegipärast kuigi palju kurvastama asjaolu üle, et polnud elus ühtegi ulmejuttu kirjutanud. Tegelikult oleks pidanud, sest nimetatud konkursil mind edu ei soosinud. Absoluutselt mitte. 
Jutt oli valmis ja seega temaga enam tegeleda ei tulnud. Olin hakanud teda unustama. Ta ahmis verejanulisi hiigelkaane täis kuristiku serval õhku, olles siiski täis lootusetut leplikkust oma saatuse suhtes. 

Siis kirjutati mulle ühest ulmeajakirjast ja äkki oli mu beebi päästetud. Nüüd pean ta jälle elule aitama. Mis tähendab, et kordub kõik see, mis alguses. Jalutuskäigud, pliit, koogid, kirjutuslaud. Aga seekord on mul abi, nõuanded, ettepanekud ja konstruktiivne kriitika. Kõik, mida alguses polnud. Ühtlasi on kõik see muidugi kindel viis teada saada, et sa ei oska tegelikult vist ikka üldse kirjutada. Aga loodetavasti on sellest kasu. 

Äkki võib vahel pärast ränka ebaõnnestumist ootamatult siiski ka midagi head tulla. 

Õigel ajal saan teda maailmale näidata ka. Mul on hea meel, et seda siiani teinud pole.

Sunday, July 27, 2014

Meeldib ja väärib meenutamist

http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/kui-ei-jaksa-teha-koike-korraga-siis-ara-tee-uldse-midagi.d?id=68090729

ARVAMUS: Pandakarudest Habekakkudeni ehk eksamisooritajate kirju loomaaed

[Tegemist on päris vana 2012. aasta aprillis ilmunud Eesti Üliõpilaslehe artikliga ja ma ei plaanigi kõiki sääraseid kirjatükke siia järjest ritta hakata laduma, aga et ta oli päris esimene ja mulle seetõttu eriti armas, peab tal siin leheküljel paratamatult oma koht olema.]

Hoolimata sellest, kui usinalt mõni õppija või õppijanna on semestri jooksul loengutes osalenud, tuleb tal tavaliselt ikkagi skoori kirjasaamiseks oma teadmisi aine lõpueksamil presenteerida. Mõned on selles vägagi edukad, teised pisut vähem ja kolmandatele vahib lõpptulemusena õppeinfosüsteemist vastu hoopis Facebooki esitäht, mis on minu arvates küllaltki hea paralleel, arvestades asjaolu, et paljusid meist eksitab kõige muu hulgas õppimisest kõrvale ka just see salakaval suhtlusportaal...Siit jõuangi esimese eksamisooritajate liigi juurde.

„Pandakarud” on keskmisest madalama keskendumisvõimega igati tublid tudengid, kelle püüdlused eksamiks korralikult valmistuda löövad uppi Chuck Norris, Derp ja Derpina, Nutella (igati asjakohane!) promo ning rikkalik Scumbag Someone’ide assortii. Kogu kupatuse koondnimeks on muidugi populaarne ajaviitelehekülg 9GAG, mille mõju on nii hävitav, et isegi kui Pandad püüavad intrigeerivate koomuskite kõrvalt kohusetundlikult ka tunduvalt olulisemale eksamikonspektile arglikult otsa vaadata, siis pole lõbuhimulise bambusearmastaja meelekindlus ikkagi piisavalt tugev, et õppematerjali piisava tõsidusega suhtuda. Nii leiamegi tähtsal eksamipäeval endi hulgast viimase piirini kurnatud ja tumedate silmaalustega Pandakarud, kes on viimases hädas eksamimaterjali endale vaid mõne eksamini jäänud tunniga pähe kuhjanud, pole seetõttu kogu öö magada saanud ja mõtlevad tagantjärele internetti kirudes, et see monstrum tuleks õppimise ajaks maamunalt üldse kaotada. Kõike muidugi ainult selleks, et koju jõudes arvuti jälle tööle panna ning 9GAGi internetilehele sattudes uuesti erinevaid mõtteterasid lugedes äratundmisrõõmust muheleda.

Eksameid sooritades avastan alati enda jaoks õppureid, keda mitte kunagi varem näinud ei ole. Puumad on tudengid, kellel on kõik olemas: hea välimus, reputatsioon ja mõnikord isegi kindel töökoht, mis vabandabki välja nende harva osaluse iganädalastes loengutes. Puumad peavad hariduse saamise kõrvalt vähemalt sama oluliseks ka osalemist igasugustes huviringides, nad on seltside või vabatahtlike organisatsioonide liikmed ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, on neid ka kuratlikult heade ajudega õnnistatud. Õppima nad otseselt ei peagi - piisab, kui end kaasõpilaste abil eksamil küsitatavaga kurssi viivad, materjali korra läbi loevad ja täiusliku skoori kinnitamiseks rohkem vaja polegi. Kümme punkti kümnest, äärmisel juhul üheksa. Nad ei suhtu eksamitesse liigse tõsidusega, sageli jäävad isegi hiljaks, kuid lõpetavad ikkagi teistest varem. Et neil on lisaks rikastele vanematele nii töökoht kui ka stipendium, tähistavad Puumad hiljem oma õnnestumist ühika asemel kahekorruselises luksuskorteris kvaliteetšampuse ja šokolaaditrühvlitega, millest ka nende valge puhtatõuline Pärsia kass osa saab. Puumasid on meie seas kõigest käputäis. Nad on äärmiselt harv nähtus. Aga neid on piisavalt, et ülejäänud õppuritesse kadeduseseemneid külvata.

Kõndivate katastroofidena kirjutavad eksameid ka Jõehobud, kellega pidevalt midagi juhtub. Küll tabab neid keset eksamit äge köhahoog; küll üllatab ootamatu ninaverejooks, mis muudab mõttetööd kinnipüüdva paberi äärmiselt kunstipäraseks; vahel õnnestub neil oma pastaka lahtimuditud kork teise auditooriumi nurka lennutada...Halvimal juhul on Jõehobuga ühikatuba jagav kamraad talle eelneval õhtul unustanud öelda, et teekeetja vajab puhastamist ja sisaldab endas vee asemel hoopis katlakivieemaldajat, mistõttu kõndiv katastroof on teevee asemel õndsas teadmatuses joonud ära kruusitäie keemiat ning ei saa toidumürgituse tõttu eksamist üldse osa võtta. Olenemata organisatoorsetest ebaõnnestumistest suudavad Jõehobud siiski eksamid üsna edukalt ära teha. Võib-olla on see karma viis neile üleelamiste eest tasuda?

„Habekakud” on liik, keda alasti kiskuda polegi nagu mõtet. Nad õpivad. Palju. Ja saavad alati suurepäraseid tulemusi. Vähemaga nad lihtsalt ei lepi. Kas asi on nende varjatud soovis olla teistest parem või on nad lihtsalt alati harjunud maksimumini pingutama on raske öelda, kuid nende püüdlused on selgesti näha nende loppis näolapis, segamini juustes ja kortsunud särkides, mis iga uue teadmise märgi endasse on püüdnud. Erinevalt Puumadest peavad nad heade tulemuste saamiseks kõvasti vaeva nägema ja erinevalt Pandakarudest ei lase nad ennast õigelt teelt kõrvale meelitada. Nad ei reageeri eksamieelsel perioodil mingitele sõpradepoolsetele väljakutsetele ning tunnevad, et isegi köögilaua taga söömine on liigne ajaraisk, võttes seetõttu juba ammu ära jahtunud kanakoiva, kartulid ja porgandisalati endaga õppimislaua juurde kaasa. Kohvitootjad võivad Habekakkude olemasolu üle ainult heameelt tunda - keskmiselt joob Habekakk ainuüksi öö jooksul ära tervelt neli tassi kohvi. Eksami sooritavad nad lausa ahvikiirusel, et ükski vajalik infojupp meelest ei läheks ja et kõik ikka kirja saaks. Pärast konspekti sõnasõnalist ümberkirjutamist eksamipaberile saab neil ruum otsa ning nad küsivad paberit juurde. Ja siis veel korra. Habekakkude puhul kehtib tõsiasi, et kui nad saavadki kõige parema tulemuse kogu kursusel, siis on nad selle auga välja teeninud.
Halljänesed aka loobujad on viimane tüüp, kes eksamisooritajate hulgast eriti teravalt silma paistab. Ekstreemsemate näidetena võib välja tuua mõned, kelle silmanurgas kohe pärast eksamitöö kättesaamist pisarake pärlendab ja kes lõpuks alistunult pärast esimest kümmet minutit töö õppejõu lauale ära toovad. Enamik loobujatest oma emotsioone aga välja ei näita. Saanud kätte eksamitöö, mis oodatust tublisti väljakutsuvamaks osutub, püüavad Halljänesed mõtlike nägudega kirjapulk-porgandeid lutsides oma ajusoppidest küsitava kohta kasvõi kõige algelisemat informatsiooni välja meelitada. Kui see aga ka pärast kahekümnendat minutit ei õnnestu, otsustavad nad, et neil on oma ajaga ka midagi kasulikumat teha. Seega, lootes, et korduseksam on nende vastu sõbralikum, ütlevad Halljänesed teadmisteproovile sorri ning lahkuvad kiirustades, jättes ülejäänud tudengid mõtlema - kas tõesti said nad JUBA valmis?

Isegi siis, kui sessiaeg on pingeline ja eksamid rasked, on rosinaks just kirev ülikoolipere kogu oma variatiivsuses. Tegemist on tõelise kõrgharidusimega, sest kus mujal võiks näha Puumasid, Halljäneseid ja Habekakke sõbralikult kõrvuti istumas? Olenemata hariduse omandamise raskest ja pühendumistnõudvast teekonnast, on just erinevad kaasõppurid need, keda näha eeskujude ja motivatsiooniallikatena ning - mis seal salata - kes toovad vahel nähtavale asju, millest ise tahaks meelsamini hoiduda. Selle kõige eest tasub tänulik olla. Erinevate inimeste eest. Erinevate liikide eest.

Hinnakem mitmekesisust enda ümber!