Kui töö tähendab okserefleksi vaatamist

Mulle üldse ei meeldi oksendavaid inimesi vaadata. Või no isegi neid, kes peaaegu oksendavad. 

Ja siis tõlgid pahaaimamatult ühel töönädala hilisõhtul saadet, kus inimesed teevad igasuguseid hullusi. Vägev. Kõik on täiega huvitav. Aga mingil hetkel ütleb jutustaja, et hea vaataja, kui sulle ei meeldi tavaliselt eriti oksendamise piirimail olevaid tegelasi vaadata, siis mine nüüd parem natukeseks eemale. Mina, ta mõtleb mind. 

Ja siis lööb reaalsus okseämbriga pähe: sa ei saa minna, vaid pead iga detaili hoopis tähelepanelikult silmitsema, et kõigi nende öökivate inimeste dialoog korralikult subtiitriteks vormida.

Seega loodan, et järgmine kord, kui vaatate mõnda saadet, kus mõni ei suuda toitu oma kehas hoida, loete tänuga subtiitreid ja mõtlete inimestele, kes on nende kirjapanemise nimel end teie heaks ohverdanud :D

#whatdoesntkillyoumakesyoustronger
#gethard
#andmaybetrytoavoidrottenfood
#andmaybenexttimetakesomethingwithpuppies

Mittesobivuse probla

Nii tore oleks, kui terves elus oleks nii, nagu supakate tõlkimise dokumentides. 

Need on mul korralikult koos ühes roosas kiirköitjas, milles leidub äärmiselt kasulikke abimaterjale, pealkirjadega nagu "Viis, kuidas seda failide mittesobivuse probla lahendada" jne. 

Step-by-step guide sellest, mida peab tegema, et probleem likvideerida. 

Kes kirjutaks küll valmis faili "Viis, kuidas seda inimeste mittesobivuse probla lahendada"?

Rubriigist "Saadete tõlkimise võlud"

See tunne, kui saad pärast mitut päeva viimaks ometi tõlgitud 500+ supakat ja aega jääb veel ülegi.

Kuidas ma KUMUs kilekotte voltima õppisin ehk esimene reklaamipidu

Reedel käisin esimest korda CU loovusfestivalil. See toimus KUMU auditooriumis ja kujutas endast kõiksuguste tähtsate reklaamiga tegelevate inimeste koosviibimist. Osalejad olid ilusad, söögi-joogipoolist leidus külluslikult, iga hetk, kui veiniklaas tühjaks sai, ilmus kusagilt mõni soliidses riietuses noormees, kes selle hoolitsevalt jälle täis kallas. 

Eks selle võib minu ebaglamuurse mineviku arvele panna, aga esimest korda viibisin üritusel, kus iga suupiste juurde oli kirjutatud, millega tegu. Tekkis kohe mõte, et taimetoitlaste jaoks on elu ikka tunduvalt lihtsamaks tehtud. 

Palju uut sai teada reklaamimaailma ja Cannes'i festivali (mis oli ürituse fookuses) kohta, palju häid reklaame sai näha ja toredate inimestega vestelda. 

Boonusena õppisime, kuidas kilekotte paremini organiseerida. Järgmisel hommikul rakendasin uue teadmise kohe praktikasse.

Sefiiripäev

Kuidas saabki tööl mitte meeldida, kui ülemus lõunapausi ajal kõigile kontorisse sefiirikorvikesi toob?

Kontorielu on lahe. Eriti siis, kui kontor pole tavaline kontor.

Veel tähelepanekuid Tallinnas elamisest: Tallinna munakivised tänavad pole loodud pikkade matkade jaoks kontsades. Vaid neli mu kümnest varbast on täiesti terved. 

Matkade, toimetamise, tõlkimise, adapteerimise ja sefiiri söömise vahepeal plaasterdan väikesi tüdrukuid, otsin poest keraamilise pliidi jaoks võimalikult kahjutut Cifi ja aitan itaallasest õppejõududel orienteeruda. 

Mis häält teeb riisipall?

Vestlused riisipallide hääle ja "Pipi Pikksuka" poliitilise korrektsuse teemadel, massaažitool, valged mannekeenid, lauajalgpall ja kunstipärane keskkond on mulle selle pooleteise nädalaga juba koduseks saanud. Ma pole kunagi näinud maja, kus oleks korraga nii palju loovust, ideid, värvi ja kirge. Siin on kunstnikud, disainerid, loovjuhid, copywriter'id ja teised loojad, kelle seltskond inspireerib olema parem, üks nendest. 

Siin on põnev. Sa tõlgid, toimetad või püüad mõne reklaami jaoks tabavat loosungit välja mõelda, ning samal ajal võib tulla keegi, kes palub sul endaga kaasa minna ja mõne sõna videosse öelda. 

Mulle meeldib usaldus. Mulle meeldib, kui minult tullakse midagi küsima, ma saan oma soovitusi jagada, ja mind usaldatakse piisavalt, et neid kuulda võtta. Tihti on tunda magistriõppe otsest kasu, kui küsitakse just millegi sellise kohta, millest meile toimetamise loengutes pidevalt räägiti. Need ahaa-efektid on mõnusad. Samas tekib ka okou-efekte, mille puhul aitab ainult põhjalik uurimistöö. Iga päev on õppimise päev.

Ma olen eemal enamikust oma sõpradest, koorist, perest ja kodulinnast.

Aga tean, et olen praegu õiges kohas. 

Rubriigist "Lõbusad tööapsakad"

Ta läks ise temaga rääkima.
Minu juurde ta küll ei tulnud :D

(Ehk see hetk, kui tõlgid saadet ja avastad, et oled subtiitrisse kogemata smaili pannud)

Hetked, mil süda jätab löögi vahele

Ehk kui järgnevasse pooleteisesse nädalasse peab mahtuma makatöö teooriaosa, vabatahtlik toimetamisprojekt, ülikooli kodused ülesanded ja tõlkimistöö ning selle kõige sees avastad ühtäkki, et artikkel, mille oled lubanud kirjutada, ei pea valmis olema mitte ligikaudu ühe kuu ja nelja päeva pärast (oh ei, kallikene), vaid nelja päeva pärast. 

Aga miski pole nii motiveeriv, kui seda on ohtlikult ligi tikkuvad tähtajad. Eriti siis, kui sa pole veel täielikult harjunud magistri viimase semestri kolm-loengut-nädalas-(petliku) vabadusega. Natuke distsipliiniharjutusi tuleb kasuks. Ehk.

Või siis hakkavad sõbrad järgemööda mu maja munadega loopimas käima, sest mul pole nende jaoks enam aega. Jah, eksole, ja siis lõpetan ülikooli ära ja vahin nukralt oma üksinduses kahele poole, silmapiirilt puudumas nii sõbrad kui ka helge tulevik. 

#deepdarkfears #rubriigistolgemausadkedakotib #kurtmisesthakkabkergem #peaksinpraeguteisiasjukirjutama #ületöötamine #hilinekellaaeg

Äratuskell: 05:10: Sees

[Püüe mahutada oma ajakavasse viimane aasta ülikoolis, esitlus- ja tõlkimistöö on mind viinud tõdemuseni, et vahel on vaja väga vara ärgata. Seda eeskätt siis, kui enne päevaseid loenguid tuleb hulk aega veel töötegemisele pühendada. Kell 5.00 tõusmine pole minu jaoks tegelikult kuigi sage nähtus, mistõttu on see kuidagi...kummaline. Vastik ei ole. Kindlasti oleks vastikum iga päev sellisel kellaajal tõusta, vahetevahel võib seda siiski teha. Liiatigi kui see võimaldab mul vähemalt kuus tänuväärset tundi oma armsat tööd teha ja pärast seda kella 12-ks loengutesse minna.]

Aga

kell viis hommikul ärkamine on kahtlemata

kummaline. 

Pärast räiget õudusunenägu ärkad ehmatusega ja vaatad mobiiltelefonilt kella. Äratus peaks olema 5.10. Kell on 5.02. Ise tõusta on palju parem kui lasta kellal end äratada, mõtled, teed südame kõvaks ja rebid endalt maailma kõige soojemana tunduva teki. Viina ja Sass vaatavad sind voodinurgast oma pruunide karusilmadega ühtaegu kohkunult ja etteheitvalt. Sass on imestusest lausa pisut külili vajunud ja otsib käpaga Viinalt tuge. Anna andeks, Sass, homme ma enam nii ei tee, lubad, ja alustad valulikku ärkamisprotsessi. 

Samasugust valu kogevad teisedki. Viiekordses vastasmajas põleb kolmes aknas tuli.

Sa ei leia oma sokke ega kodurõivaid. Sa otsid voodi katteriiet, tähtsat sõnastikku ja sülearvuti laadijat. Ja kuhu sa oma telefoni juba panna jõudsid? Sa saad ainult pooleldi aru, mis su ümber toimub. Osa su ajust ei taha üldse koostööd teha, aga mingi osa on värske ja puhanud. Mäletad igat detaili oma õõvastavast unest, sulle tuleb pähe hea lahendus ühele tõlkeprobleemile ja kõigele lisaks tekib tühjalt kohalt iseeneslikult paar luulerida. Sellepärast ju tasubki vara ärgata, tuletad endale meelde ja avastad kohe, et telefon on märkamatult kuidagi oma korpuse kirjutuslaua alla heitnud.

Viiekordses vastasmajas põleb viies aknas tuli. 

Pärast kruusitäit kohvi, kahte tomati-kurgivõileiba ja mõningast tühjal pilgul enda ette põrnitsemist on läbitud ärkamise viimane level. Nüüd oled sa üleval, lähed tagasi oma tuppa, istud kirjutuslaua taha ja avad arvuti. 

Viiekordses vastasmajas põleb kaheksas aknas tuli. Kell on 5.20.

Vegankuul kinno!

Täna näidatakse kell 18.00 Genialistide klubis filmi "Vegucated", mille vabatahtlik tõlkimine loomakaitsjatele oli mu eelmise nädala väljakutsuvaim ülesanne. Ühtlasi oli siis ja on ka praegu ajapuudus mu suurim probleem, mistõttu loodan, et andestate mulle, kui nähtub, et mu töö ja kool on sellest filmist rohkem tähelepanu saanud. Aga äkki seda väga palju ei juhtu, sest püüdsin asja ikkagi südamega teha.

Igatahes film on lahe, soovitan minna!

[Eilne päev oli luulet täis. Päeval oli minu kord luuleteksti analüüsi praktikumis oma analüüs esitada. Peab ütlema, et kartsin seda palju rohkem kui õhtust Luulevabadusel esinemist, sest see praktikum on tegelikult kirjandusteadlaste oma, kelle seas end vägagi amatöörlikult tunnen. Aga vähemalt sai see tehtud ilma, et oleksin väitnud midagi hullumeelset, nagu et Doris Kareva (kelle luuletuse valisin) on majandusteadlane või midagi säärast.

Mulle väga meeldis seekordse Luulevabaduse hubane atmosfäär, tore publik ja ülimalt andekad kaasluuletajad. Ja muidugi teeb alati südame soojaks, kui inimesed pärast oma kiitust avaldama tulevad. Aitäh vapratele kuulajatele, kes lisaks 20-le registreerunud esinejale ka hulga vabalava-etteasteid vastu pidasid!

Praegu läheb põhiaur tööle, nädalavahetusel Valgas toimuvale Lauluragina pop/jazz-konkursile  ja ulmejutu viimistlemisele, aga õige pea võtan selle ajaveebi jälle korralikumalt käsile.]

* Foto tegi Argo Ingver

Kuidas päev võimalikult kiiresti mööda saata?

- Tõlgi. 

Ehk see moment, kui alustad tööga kell üheksa hommikul ja tõused esimest korda kirjutuslaua tagant siis, kui kell on täiesti märkamatult saanud seitse õhtul. Kell oli üheksa. Ja nüüd on kell seitse. 

Sa teed omale potitäie tähestikusuppi. Magad pool tundi. Ja istud ilma mingisuguse sisemise võitluseta jälle laua taha. Su silmad valutavad, sa ei vasta kõnedele ega kirjadele ja oled ülejäänud ühiskonna eest terveks päevaks oma tuppa peitunud. Aga sa tunned, et sellel, mida teed, on reaalne väärtus ja see on inimestele vajalik.

See on kirjeldamatult hea tunne. 

Homme kirjutan veel headest tunnetest.